2-14-11477/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-11477

Tsiviilasi

OÜ Nauvitsman hagi Salva Kindlustuse AS vastu

kindlustushüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

18 429,13 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Salva Kindlustuse AS (registrikood

10284984), esindaja prokurist Elar Simmo

Vastustaja (hageja): OÜ Nauvitsman (registrikood 11107899),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsus ja

teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada OÜ Nauvitsman hagi Salva Kindlustuse AS

vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks osaliselt.

3. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt SEB Liising AS

kasuks kindlustushüvitis 9 650 eurot (üheksa tuhat

kuussada viiskümmend eurot).

4. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt SEB Liising AS

kasuks viivis ajavahemiku 12.09.2013 kuni 13.04.2015 eest

1 259,32 eurot (üks tuhat kakssada viiskümmend üheksa

eurot 32 senti) ning alates 14.04.2015 põhivõlgnevuselt

9 650 eurot viivis kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 59% ulatuses

Salva Kindlustuse AS-i kanda ja 41% ulatuses OÜ

Nauvitsman kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Nauvitsman (hageja) esitas 12. märtsil 2014 hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu

kindlustushüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise 23 300 eurot,

viivise 12.03.2014 seisuga summas 927,80 eurot ja alates 13.03.2014 protsendina põhinõudelt kuni

põhinõude täitmiseni. 25. septembri 2014 menetlusdokumendis vähendas hageja põhinõuet

19 300 euroni.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid Sadala Agro OÜ ja kostja 17.04.2013 vabatahtliku

sõidukikindlustuslepingu. Kindlustatud esemeks oli sõiduk Toyota Hilux, millega toimus

22.08.2013 avarii. Sõiduk sai sellised kahjustused, et selle taastusremont ei ole enam

majanduslikult põhjendatud. Kostja keeldus hüvitise maksmisest, kuna sõidukikindlustuse

üldtingimuste p 22.2 kohaselt ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna. Hageja leiab, et antud juhul

puudub alus nimetatud punkti kohaldamiseks. Sõidukijuht M.Mal ei esinenud enne sõiduki

juhtima asumist väsimusseisundit ja ta veendus enne sõidu alustamist, et tema tervislik seisund

lubab sõidukit juhtida. Kostjale esitatud kahjuavalduses on viidatud väsimusele ja tähelepanu

hajumisele, mis on tekkinud sõiduki juhtimise ajal. Kindlustusandjal ei piisa sellest, kui ta tõendab,

et liiklusõnnetuse hetkel oli juhil väsimusseisund, vaid tõendada tuleb asjaolu, et sõidukit juhtima

asudes või juba enne liiklusõnnetuse toimumist sai ning pidi sõidukijuht sellest aru saama ja

sõiduki juhtimisest loobuma või selle katkestama. Hageja on omandanud OÜ-lt Sadala Agro

kindlustuslepingust tulenevate hüvitiste nõude.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt puudub hagejal nõudeõigus

kindlustushüvitise endale väljanõudmiseks. Kindlustuslepingusse on soodustatud isikuks märgitud

SEB Liising AS. Soodustatud isikule kuuluva nõudeõiguse loovutamise osas hagejale tõendeid

esitatud ei ole. Kostjal on õigus vastavalt sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 22.2 vähendada

väljamakstavat hüvitist 100% ulatuses. Hagejapoolne kindlustuslepingu rikkumine (sõiduki

juhtimine väsimusseisundis) on otseselt mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist. M.M jäi sõidukit

juhtides magama. Sõidukikindlustuse lepingu eesmärk ei ole maandada isiku riske sõiduki

juhtimisel, mis tulenevad sellest, et isik on väsinud, alkoholijoobes vms. Sõidukikindlustuse

p-s 22.2 sätestatud kohustuste täitmiseks peab juht veenduma oma seisundis nii enne juhtimise

alustamist kui ka pidevalt sõiduki juhtimise käigus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2014 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja Salva

Kindlustuse AS-ilt OÜ Nauvitsman kasuks sõidukikindlustuse hüvitise 16 405 eurot, viivise

perioodi eest 12.09.2013 kuni 12.03.2014 summas 671,06 eurot ja alates 13.03.2014 viivise

põhivõlalt 16 405 eurot kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus lõpetas menetluse OÜ Nauvitsman hagis Salva Kindlustuse AS-i vastu 4 000 euro

väljamõistmiseks hagist loobumise tõttu, jättis rahuldamata hagi sõidukikindlustushüvitise

saamiseks 2 895 euro ulatuses ja jättis menetluskulud 70,4% ulatuses Salva Kindlustuse AS-i ja

29,6% ulatuses OÜ Nauvitsman kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hageja tuginemine LS § 70 lg-tele 1 ja 4 Riigikohtu

lahendist nr 3-2-1-10-09 tulenevalt asjakohane: liikluskindlustusseadus sätestab liikluskindlustuse

kohustusliku kindlustusena ning selle seaduse sätted ei ole kohaldatavad vabatahtliku

sõidukikindlustuse lepingule. Maakohus leidis, et kui juhil ei esinenud enne sõiduki juhtima

asumist üleväsimuse tunnuseid, puudub alus väiteks, et juht käitus rooli taha istudes hooletult. Kui

väsimussümptomid ilmnevad ootamatult, andmata juhile aega reageerida oma seisundi muutusele,

ei ole põhjendatud seisukoht, et juht on teadlikult sõidukit juhtinud väsimusseisundis.

Väsimusseisundi ootamatu tekkimine sõidu ajal ei tähenda sõidukijuhi hooletust, kui hoiatavaid

sümptomeid ei esinenud või juht ei tajunud neid.

Kohtule ei ole tõendatud muid asjaolusid, mis võisid põhjustada või soodustada liiklusõnnetuse

toimumist. Seega on liiklusõnnetuse põhjustanud otseselt sõidukijuht. Jagades õnnetusjuhtumi

toimumise riskivastutuse leidis maakohus, et sõidukijuhi vastutuse ulatus on 15%. Sõiduki valdaja

vastutuse ulatus on väike seetõttu, et sõidu algusest oli möödunud vähem kui 20 km läbimiseks

vajalikud minutid, mille kestel on sõidukijuhil äärmiselt keeruline hinnata varahommikusel ajal

tööle sõites enda võimalikku väsimust üleväsimuse seisundina.

28.07.2014 realiseeriti jäänuk, mille eest hageja sai 4 000 eurot. Selle summa võrra vähendas

hageja nõuet. Kostja vastutab 19 300 euro suuruse kahju hüvitamise eest 85%, s.o 16 405 euro

ulatuses. Seaduses sätestatud viivis alates 12.09.2013 kuni hagi esitamiseni kohtusse 12.03.2014,

s.o 181 päeva eest, on 671,06 eurot. Sellele lisandub viivis alates 13.03.2014 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud 70,4% ulatuses kostja ja 29,6% ulatuses

hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Salva Kindlustuse AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. oktoobri

2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et sõidukijuht ei rikkunud sõidukikindlustuse üldtingimuste

p-i 22.2. M.M on vahetult pärast kahjujuhtumi toimumist kinnitanud, et ta jäi sõiduki roolis

magama põhjusel, et ta oli väsinud. M.Ma ütlused 06.10.2014 kohtuistungil ei ole usaldusväärsed.

Tunnistajal on isiklik huvi tsiviilasja lahendamiseks hageja kasuks;

2) kahtleb apellant, et olukorras, kus vaidlusaluses situatsioonis oleks M.M sõitnud otsa kõnniteel

olnud jalakäijale, oleks samuti kohus tuvastanud, et tema tegevuses puudus igasugune süü

kehavigastuste tekkimises. Läbi teo tagajärje raskuse ei saa hinnata juhi rikkumise subjektiivset

külge. Hageja ei esitanud tõendeid, et üldjuhul ei suudagi puhanud ja terve inimene autoroolis olles

enda ärkvelolekut kontrollida. Olukorras, kus juht jäi roolis magama ning on tunnistanud

liiklusõnnetuse järgselt, et ta juhtis sõidukit väsinuna, tuleb asuda seisukohale, et M.M oligi

sõiduki roolis üleväsimusseisundis;

3) viitab apellant VÕS § 445 lg-le 2. Liiklusõnnetus ei ole toimunud vääramatu jõu mõjul. Ei saa

eeldada, et kindlustuslepinguga tuleb kindlustada sõidukit kui suurema ohu allikat selle juhi

magama jäämise vastu;

4) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja tuginemine LS § 70 lg-tele 1 ja 4 ei ole asjakohane

ning, et oluline on juhi seisundi hindamine nii enne sõiduki juhtimise alustamist kui pidevalt

sõiduki juhtimise käigus. Kindlustuslepingu mõistes tuleb väljendit „sõiduki juhtimine“ sisustada

selliselt, nagu on selle tavakeeles väljakujunenud tähendus.

5. OÜ Nauvitsman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) nõustub vastustaja maakohtuga, et kui väsimussümptomid ilmnevad ootamatult, andmata juhile

aega reageerida oma seisundi muutusele, ei ole juht teadlikult sõidukit juhtinud väsimusseisundis.

Maakohus on õigesti leidnud, et sõidu algusest on möödunud vähem kui 20 km läbimiseks

vajalikud minutid, mille kestel on sõidukijuhil äärmiselt keeruline hinnata varahommikusel ajal

tööle sõites enda võimalikku väsimust üleväsimuse seisundina;

2) on vaidlus analoogilise Salva Kindlustuse AS üldtingimuste punkti osas leidnud lahenduse

Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-15145. Ei ole põhjendatud apellandi

seisukoht, et üldtingimuste p 22.2 tuleb tõlgendada laiendavalt;

3) tuleb kindlustusandjal tõendada asjaolu, et sõidukit juhtima asudes või juba enne liiklusõnnetuse

toimumist sai ning pidi sõidukijuht aru saama üleväsimusest ja sõiduki juhtimisest loobuma või

selle katkestama;

4) on tunnistaja ütlused/selgitused olnud ühetaolised. Apellant pole põhjendatud, mil moel on

tunnistaja huvitatud asja lahendist. Tunnistajal puudub hagejaga seos. Vastustajale jääb

arusaamatuks, miks peaks arutlema võimaliku kriminaalõigusliku vastutuse üle.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2014 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

OÜ Nauvitsman hagi Salva Kindlustuse AS vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks osaliselt,

mõistab välja Salva Kindlustuse AS-lt SEB Liising AS kasuks kindlustushüvitise 9 650 eurot ja

viivise ajavahemiku 12.09.2013 kuni 13.04.2015 eest 1 259,32 eurot ning alates 14.04.2015

põhivõlgnevuselt 9 650 eurot viivise kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

7. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi (TsMS

§ 438 lg 1) sest on jätnud tähelepanuta hageja taotluse väljamõistetava kindlustushüvitise

maksmiseks soodustatud isikule SEB Liising AS-le.

Hageja on hagi täpsustuses (tl 48-49) muuhulgas palunud välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt

kindlustuslepingust tuleneva rahalise põhikohustuse täitmisena 19 300 eurot OÜ Nauvitsman

kasuks ja kohustada Salva Kindlustuse AS-i maksma nimetatud summa kindlustuslepingu järgi

soodustatud isiku SEB Liising AS kontole. Lähtuvalt hageja taotlusest, on sellest võimalik aru

saada selliselt, et ta on palunud kohtul kostjalt välja mõista kindlustuslepingu täitmisest tuleneva

rahasumma SEB Liising AS kasuks.

Vastavalt VÕS § 425 lg-le 1 soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral

õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse

täitmine vastavalt lepingule.

Tulenevalt VÕS § 425 lg-st 1 on SEB Liising AS-il soodustatud isikuna õigus saada

kindlustushüvitis, vastavat õigust ei olnud Sadala Agro OÜ-l kui kindlustusvõtjal ning VÕS § 425

lg-st 1 tulenevat õigust ei omandanud ka hageja nõude loovutamise teel (nõude loovutas Sadala

Agro OÜ). Kuna kindlustushüvitise saamise õigus on SEB Liising AS-il (võlausaldaja), siis on ta

õigustatud VÕS § 113 lg 1 alusel nõudma kostjalt (võlgnik) viivitusintressi. Eeltoodu alusel on

põhjendamatu hageja hagi täpsustuses esitatud taotlus mõista kostjalt välja viivis hageja (mitte

kolmanda isiku) kasuks.

8. Asja materjalide kohaselt sõlmisid Sadala Agro OÜ ja kostja 17.04.2013 vabatahtliku

sõidukikindlustuslepingu. Poliisi kohaselt (tl 7-8) on kindlustatud esemeks sõiduk Toyota Hilux

ning kindlustatud ja soodustatud isikuks SEB Liising AS. Sõidukindlustuse lepingule laienevad

Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimused (KÜ-03) ja sõidukindlustuse üldtingimused

(SÜ-11). Kindlustatud sõidukiga toimus 22.08.2013 liiklusõnnetus, sõiduk sai kahjustatud ning

selle taastusremont ei olnud majanduslikult põhjendatud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kindlustusandjana on õigus keelduda kindlustushüvitise

maksmisest põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi.

Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 22.2 on

sätestatud, et muuhulgas ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna ning kui kindlustatud sõiduki juht

juhib sõidukit, olles üleväsinud, siis vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest (p 22).

Antud juhul on kostja keeldunud hüvitise maksmisest, kuna sõidukikindlustuse üldtingimuste

p 22.2 kohaselt ei tohi sõidukit juhtida üleväsinuna. Hageja seisukoha kohaselt puudub alus

nimetatud punkti kohaldamiseks.

9. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.

VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb

kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu

kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski

suurenemist. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt

ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste

rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu

eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud

kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud lahendi p-s 10 seisukohale, et „Tulenevalt VÕS

§ 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta

kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma

kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja

rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS

§ 452 lg 1 esimese lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui

kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise

tahtlikult. Kuna VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust

kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised üldtingimuste p 23 ja kaskokindlustuse

üldtingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies

ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski

võimalikkust.“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, on sõidukikindlustuse üldtingimuste p 22.2 tühine

vastuolu tõttu VÕS § 427 lg-ga 1 ja § 452 lg-ga osas, milles see võimaldab kostjal jätta

kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte

suurendada kindlustusriski võimalikkust.

Seega tuleb asja lahendamiseks hinnata, kas kindlustusvõtja suurendas oma kohustuse

rikkumisega (s.o sõiduki valdaja poolt sõiduki juhtimisega üleväsinuna) kindlustusriski

võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).

10. Eelkõige tuleb vastata küsimusele, kas sõidukijuht M.M juhtis sõidukit üleväsinuna.

Sõidukikindlustuse üldtingimustes ei ole defineeritud mõistet „üleväsimus“. Liiklusseaduse § 70

lg 1 kohaselt ei tohi juht olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset

tajumist ning käesoleva seadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist.

Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 järgi tuvastab liiklusohtliku terviseseisundi arst ning liiklusohtliku

terviseseisundi kahtluse korral toimetab käesoleva seaduse § 193 lõikes 1 nimetatud

liiklusjärelevalve teostaja isiku lähima statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga

tervishoiuteenuse osutaja juurde.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele liiklusseaduse §-s 70 sätestatu, sest

sõidukijuhi väsimusseisundit oleks võimalik tuvastada koheselt pärast liiklusõnnetust, kuid kui

liiklusseaduse § 193 lõikes 1 nimetatud liiklusjärelevalve teostaja ei toimeta isikut lähima

statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja juurde ja ka isik

ise ei pea vajalikuks sinna minekuks, siis puudub kindlustusandjal võimalus kahtluse korral

toimetada isik arsti juurde liiklusohtliku terviseseisundi tuvastamiseks (reeglina ka ei tea

kindlustusandja koheselt liiklusõnnetuse toimumisest).

Seega lähtub ringkonnakohus tavakäibes kasutusel olevast mõiste „üleväsimus“ tähendusest.

Tunnistaja M.Ma ütluste kohaselt ei tundnud ta enne sõiduki juhtima asumist üleväsimust, ka

sõiduki juhtimise ajal ei tundnud ta väsimust, kuid enne liiklusõnnetust vajusid tal silmad kinni (tl

55-56). Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri vastuskirjast (tl 17) nähtub, et sõiduki juhi

M.Ma seletuse kohaselt jäi ta sõidukit juhtides magama. Sõidukikahju hüvitamise taotluses (tl 18)

on M.M märkinud, et sõitis tööle väsinud olekus ning enne liiklusõnnetust jäi ta magama ning

ärkas, kui sõiduk oli kraavis.

Lähtudes eelviidatud tõenditest, saab asuda seisukohale, et M.M ise ei tajunud sellist üleväsimust,

mis oleks tal takistanud sõidukit juhtimast. Samas aga kuna ta jäi sõidukit juhtides magama, siis

tavaarusaama kohaselt oli ta üleväsinud (vastasel korral ei oleks isik sõidukit juhtides magama

jäänud). Ringkonnakohus leiab, et sõidukijuhi magama jäämine sõiduki juhtimisel seostub otseselt

toimunud liiklusõnnetusega, kuid samas ei ole võimalik asjas kindlaks teha seda, millisest

ajahetkest alates rikkus sõidukijuht kohustust mitte juhtida sõidukit üleväsinuna, s.o

võimalik ei ole tuvastada, kas sõidukijuht oli üleväsinud juba sõidukit juhtima asudes (sõidukijuht

enda väitel ta ei tajunud üleväsimust) või tekkis üleväsimus vahetult enne seda, kui sõidukijuht jäi

sõidukit juhtides magama ja toimus liiklusõnnetust. Kuigi ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal

sõidukijuhil tekkis üleväsimus, on antud juhul liiklusõnnetuse ainsas põhjuseks asjaolu, et

sõidukijuht jäi sõidukit juhtides magama. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusvõtja on rikkunud

VÕS § 444 ning selline rikkumine on suurendanud kindlustusriski võimalikkust 50% ulatuses ja

kostja kindlustusandjana vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest samas ulatuses, s.o 50%

ulatuses.

11. Täpsustatud hagiavalduse kohaselt on hageja nõudnud kostjalt kindlustuslepingust tuleneva

rahalise kohustuse täitmiseks 19 300 eurot. Arvestades, et kostja vabaneb kindlustuslepingu

täitmise kohustusest 50% ulatuses seoses sellega, et kindlustusvõtja suurendas kindlustusriski

võimalikkust, tuleb kostjalt välja mõista soodustatud isiku SEB Liising AS kasuks 9 650 eurot.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta

kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Arvestades TsMS §-s 367 sätestatut mõistab ringkonnakohus välja viivise periood 12.09.2013 –

13.04.2015 eest kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest.

Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), st 2013 teisel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 = 8,5% aastas. 8,5% põhinõudest on

820,25 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,25 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 12. septembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 111 päeva eest, 249,75 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

796,13 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,18 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. jaanuarini 2014, s.o 181 päeva eest, 394,58 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

786,48 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 2,15 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 395,6 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv

seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 776,83 eurot, mis

365-päevast aastat arvestades teeb 2,13 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist

2015 kuni 13. aprillini 2015, s.o 103 päeva eest, 219,39 eurot.

Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 13. aprilli 2015 seisuga 1 259,32 eurot ning see

tuleb välja mõista kostjalt SEB Liising AS kasuks.

12. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt 50% ulatuses, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS

§ 163 lg 1 kohaselt täielikult poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 41% ulatuses, seega jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 41% ulatuses vastustaja kanda ja 59% ulatuses apellandi

kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna vaidlustatud otsus on tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel

kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson