3-13-467/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

10.04.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-467

Haldusasi

Lõuna Toiduainetetööstuse AS-i (pankrotis) kaebus

Maksu- ja Tolliameti (MTA) 28.02.2013. a otsuse

nr 1312/69713 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 07.06.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lõuna Toiduainetetööstuse AS-i (pankrotis)

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis)

Vastustaja MTA

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva asja materjalide juurde AS-i Pere Leib 2006. a majandusaasta

aruanne, 20.06.2006. a maksekorraldus ning Tartu Maakohtu 01.07.2013. a määrus

tsiviilasjas nr 212-24023.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.06.2013. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 11.05.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusminister määras 29.10.2004. a käskkirjaga nr 316 kindlaks AS-i Pere Leib

(äriregistrist kustutatud 09.04.2014) põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru

tasu summas 40 432,17 eurot.

2. 07.03.2005 asutas AS Pere Leib uue äriühingu AS Pere Leib Tootmine (äriregistri poolt

registreeritud 15.04.2005 (tl 79), äriregistrist kustutatud 17.05.2011) ning andis äriühingu

loomiseks mitterahalise sissemaksena viimasele üle AS-le Pere Leib kuulunud leivatootmise

ettevõtte tervikuna ning kinnistud koos nende oluliste osade ja päraldistega. Eelnevat tõendab

Tartu notari Anne Priks-Toom poolt 07.03.2005 tõestatud mitterahalise sissemakse eseme

koosseisu kuuluvate kinnistute üleandmise leping (tl 10-17).

3. 23.05.2006 koostas MTA AS-le Pere Leib maksuteate nr 12-5/179, millega määras

kindlaks AS-i Pere Leib üleliigse laovaru tasu summas 40 432,17 eurot (632 626 krooni).

4. AS Pere Leib tasus nimetatud 40 432,17 eurot enda arveldusarvelt kahe maksena –

26.06.2006 summas 31 955,82 eurot (500 000 krooni) ja 27.06.2006 summas 8 476,35 eurot

(132 626 krooni).

5. 11.11.2010 sõlmisid AS Pere Leib Tootmine ja Lõuna Toiduainetetööstuse AS

(03.02.2006 – 05.09.2006 ärinimega LÕUNA TOIDUAINETETÖÖSTUSE AKTSIASELTS,

05.09.2006 – 20.09.2012 ärinimega AS PERE) ühinemislepingu. Ühinemine jõustus ühendava

ühingu (AS PERE) konstitutiivse ühinemiskandega 16.05.2011 (tl 19).

6. 30.10.2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-24023 kuulutati välja

Lõuna Toiduainetetööstuse AS-i pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Indrek Lepsoo.

7. 12.07.2010 tegi Euroopa Kohus kohtuasjas nr C-146/11 (AS Pimix (likvideerimisel) vs.

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, Põllumajandusministeerium) otsuse, milles

esitatud seisukohad välistavad ettevõtjale põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse

laovaru määramise.

8. 09.01.2013 esitas AS Pere Leib Põllumajandusministeeriumile taotluse (tl 24) tunnistada

29.10.2004. a käskkiri nr 316 kehtetuks. Sama taotlusega palus AS Pere Leib maksuhalduril

tunnistada kehtetuks 23.05.2006. a maksuteade nr 12-5/179 ja tagastada tasutud summa koos

maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg-st 1 tuleneva intressiga AS-i Pere Leib

pangakontole.

9. Põllumajandusminister tunnistas 23.01.2013. a käskkirjaga nr 22 (tl 26-27) tagasiulatuvalt

kehtetuks põllumajandusministri 29.10.2004. a käskkirja nr 316.

10. 24.01.2013. a otsusega (tl 28) tunnistas MTA kehtetuks AS-le Pere Leib 23.02.2006

tehtud maksuteate nr 12-5/179 summas 40 432,17 eurot.

11. 29.01.2013 esitas kaebajat esindav pankrotihaldur kaebaja nimel MTA-le taotluse

(tl 3033), milles palus tagastada üleliigse laovaru tasu koos intressiga kaebajale, kuna talle on

üle läinud AS Pere Leib tootmisettevõte tervikuna.

12. 28.02.2013. a otsusega nr 13-12/697-13 (tl 35-37) jättis MTA kaebaja 29.01.2013. a

taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole ettevõtte üleminek esitatud andmete

põhjal tuvastatud haldusakti ega ka kohtuotsusega ning õigustatud isik AS Pere Leib on

esitanud 09.01.2013 taotluse laovaru tasu tagastamiseks koos intressidega.

13. 01.03.2013 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse (tl 3-9), milles palus MTA

28.02.2013. a otsuse tühistada.

-

Kuna AS Pere Leib tootmisettevõte on üle läinud kaebajale, on ettevõtte üleminekuga

kaebajale üle läinud ka õigus üleliigse laovaru tasu ja intresside tagasi saamiseks.

-

Kaebaja esitas kohtule muu hulgas AS Pere Leib 2005. a tegevusaruande (tl 18), mille

kohaselt asutas AS Pere Leib tütarettevõtte AS Pere Leib Tootmine, mis keskendus tootmisele

ja uute toodete väljatöötamisele. Tegevusaruandest nähtub ka see, et AS Pere Leib andis

tütarettevõttesse üle kinnis- ja vallasvara koos varaga seotud õiguste ja kohustustega

(lepingud, sealhulgas töölepingud), mis on seotud tootmistegevusega. AS Pere Leib

põhifunktsiooniks on juhtimistegevus ning alates 01.05.2005 AS Pere Leib tootmisega ise ei

tegele.

14. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 63-65) jätta kaebus rahuldamata.

15. Tartu Halduskohus jättis 07.06.2013. a otsusega (tl 80-81p) kaebuse rahuldamata.

Tagastusnõude esitamise õigustatud isikuks on AS Pere Leib, mitte kaebaja. AS Pere Leib ja

asutamisel olnud AS Pere Leib Tootmine vahel 07.03.2005 sõlmitud mitterahalise sissemakse

eseme koosseisu kuuluvate kinnistute üleandmise lepingust ei nähtu, et AS Pere Leib oleks

lepinguga andnud ASle Pere Leib Tootmine üle ettevõtte võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 1

mõistes või et üle läheksid kõik AS Pere Leib õigused ja kohustused. AS Pere Leib 2005. a

tegevusaruandest nähtub, et AS Pere Leib jätkas tegutseva ettevõttena ning tütarettevõttele üle

antav oli seotud tootmistegevusega. Ka otsuse tegemise ajal oli AS Pere Leib olemasolev ja

õigusvõimet omav äriühing (tl 78). Seega ei olnud tegemist ettevõtte üleminekuga. Äriregistri

andmetest ei nähtu, et AS Pere Leib oleks ühinenud või jagunenud AS-ga Pere Leib Tootmine.

Küll nähtub äriregistri andmetest, et AS Pere Leib Tootmine ja kaebaja (endise ärinimega AS

PERE) sõlmisid 11.11.2010 ühinemislepingu. Seega ei ole kaebaja mitte AS Pere Leib, vaid

AS Pere Leib Tootmine ja AS PERE seadusjärgne õigusjärglane MKS § 35 ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 6 mõttes. Halduskohtu hinnangul näitab asjaolu, et AS Pere Leib

täitis talle määratud üleliigse laovarutasu nõude vastavalt 26.06.2006 ja 27.06.2006, s.o

rohkem kui aasta pärast väidetavat ettevõtte üleminekut, et AS Pere Leib oli olemasolev ja

õigusvõimet omav äriühing.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

16. 08.07.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 07.06.2013. a otsusele apellatsioonkaebuse

(tl 89-92), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada ja MTA 28.02.2013. a otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on

järgmised.

-

Arusaamatu ja põhjendamatu on halduskohtu tõlgendus, et MKS § 31 lg-s 1 sätestatud

nõuded ja kohustused saavad üle minna üksnes seadusjärgse õigusjärgluse puhul.

-

Halduskohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 180. Halduskohus on otsuses

tuvastanud, et AS Pere Leib on AS-le Pere Leib Tootmine ettevõtte 07.03.2005 lepingu alusel

tervikuna üle andnud, asunud aga järgmises lauses vastupidisele seisukohale. Kaebajale jääb

arusaamatuks, millisel muul moel on võimalik ühel äriühingul ettevõte tehinguga teisele

äriühingule üle anda kui mitte VÕS § 180 alusel, mis räägib ettevõtte kui ühe majandusüksuse

tehingulisest üleandmisest. Ettevõtte tehinguliseks üleandmiseks muud regulatsiooni Eestis ei

kehti. Tehingule kohalduvad õigusaktides seda tehingut reguleerivad sätted sõltumata sellest,

kas pooled lepingus vastavaid sätteid loetlevad või mitte.

-

Ettevõtte üleminekut ei välista asjaolu, et ettevõtte üle andnud äriühing jätkas 2005. a

majandusaasta aruande kohaselt ise majandustegevust kontserni juhtimise tegevusalal.

Ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole see, et üleandev äriühing peaks lõpetama igasuguse

äritegevuse ja andma üle kõik äriühingu õigused ja kohustused. Antud juhul läks kogu

tootmistegevus ja sellega seotud terviklik majandusüksus (ehk tootmistegevusega tegutsev

ettevõte) üle AS-le Pere Leib Tootmine.

-

Kaebusele esitatud lisadega on üheselt tõendatud VÕS § 180 kohane tootmisettevõtte

tervikuna üleminek AS-le Pere Leib Tootmine. Ühinemislepingu sõlmimise tagajärjel on

kaebaja AS Pere Leib Tootmine seadusjärgne õigusjärglane ning kaebajale läks üle varasemalt

AS-le Pere Leib kuulunud tootmisettevõte, mille tegevusega seonduvalt vaidlusalune üleliigse

laovaru tasu määrati.

-

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud MKS § 37 asemel MKS § 35. Kohus ei ole võtnud

seisukohta kaebaja esitatud väidete osas, mille kohaselt kuulub käesolevas asjas

kohaldamisele MKS § 37, mis reguleerib MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuete ja kohustuste

üleminekut ettevõtte tehingulise ülemineku korral. Üleliigse laovaru tasu määramine oli

otseselt seotud just ASle Pere Leib Tootmine üle läinud leivatootmise ettevõtte

majandustegevusega. Ilma õiguspärase aluseta MTA-le tasutud üleliigse laovaru tasu on

kahtlemata muu enammakse MKS § 31 lg 1 p 3 kohaselt ning selle enammakse tagasinõude

õigus on läinud koos ettevõtte omandi üleminekuga kaebajale. Seega kuulub algselt Pere Leib

AS-le kuulunud tootmisettevõte kaebajale ja koos ettevõtte üleminekuga on kaebajale üle

läinud ka kõik ettevõtte majandustegevusega seotud õigused ja kohustused, muuhulgas

üleliigse laovaru tasu tagastusnõue MTA vastu. Kaebaja on täitnud ka MKS § 33 lg-s 5

sätestatud kohustuse tagastusnõudest teavitada, esitades MTA-le 29.01.2013 taotluse üleliigse

laovaru tasu ja intresside tagastamiseks.

-

Asjaolu, et üleliigse laovaru tasu ülekanne on teostatud AS Pere Leib arveldusarvelt, ei

anna alust asuda üheselt seisukohale, et kaebajal puudub üleliigse laovaru tasu tagastamiseks

nõudeõigus. AS Pere Leib ei ole pärast 2006. aastat esitanud ühtegi majandusaasta aruannet,

mis annab alust arvata, et tegemist ei ole tegutseva ega usaldusväärse äriühinguga ning

reaalne äritegevus AS-l Pere Leib puudus alates 2006. aastast. Raha üleliigse laovaru

tasumiseks kandis AS Pere Leib kontole tegelikkuses kaebaja. Seda kinnitab 20.06.2006. a

maksekorralduse koopia, millest nähtuvalt kandis AS Pere Leib Tootmine 20.06.2006 AS Pere

Leib kontole 635 000 krooni (40 583,90 eurot). AS Pere Leib maksis AS-lt Pere Leib

Tootmine saadud vahendite arvelt 26.06.2006 ja 27.06.2006 MTA-le üleliigse laovaru tasu

summas 40 432,17 eurot. Rahade liikumise kajastamiseks raamatupidamises vormistati

rahade liikumine laenuna ema- ja tütaräriühingu vahel. Kaebajal ei olnud võimalik varasemas

kohtumenetluses nimetatud maksekorralduse koopiat esitada, kuna kaebaja esindajal puudus

varasemalt ligipääs 2006. aastal teostatud maksetele ja tõsikindel teadmine maksete sisu

kohta. Ligipääs võimaldati kaebajale Tartu Maakohtu 01.07.2013. a määrusega tsiviilasjas nr

2-12-24023. Samuti eeldas kaebaja, et kohus võtab kaebuse lahendamisel aluseks MKS § 37

ja § 31 lg 1 regulatsiooni, mitte asjaolu, kellele kuuluvalt arveldusarvelt reaalselt üleliigse

laovaru tasu MTA-le üle kanti.

17. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl 100-102p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

-

Olukorras, kus Tartu Halduskohus jõudis asjaolusid hinnates seisukohale, et ettevõtte

üleminekut ei olnud, ei saanud kohaldada MKS § 37 ega VÕS § 180. Kaebaja asemel oli

õigustatud isikuks MKS § 33 lg 1 ja § 106 lg 2 mõttes AS Pere Leib, mistõttu on vaidlustatud

maksuhalduri otsus põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajal puudub õigus esitada

maksuhaldurile tuvastamisnõuet väidetava ettevõtte ülemineku tuvastamise osas, küll aga on

tal õigus ja võimalus oma väidetavate õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole TsMS-s

sätestatud korras. Maksuhalduri seadusest tulenevaks ülesandeks (MKS § 10) ei ole tuvastada

kaebaja eest asjaolusid, mida kaebaja peaks tagastusnõuet esitades maksuhaldurile tõendama.

Kui isik esitab maksuhaldurile tagastusnõude, siis peab ta ka tõendama, et ta on nimetatud

nõude esitamiseks ja selles märgitud summa tagasisaamiseks õigustatud. Käesoleval juhul ei

ole kaebaja vastustaja hinnangul maksuhaldurile tagastusnõuet esitades ega ka hilisemas

kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks seda, et vaidlusaluse summa osas oleks

just tema õigustatud isikuks.

-

Põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru määras Põllumajandusministeerium

AS-le Pere Leib, kes oli maksuteate adressaadiks ning üleliigse laovarutasu nõude reaalseks

täitjaks. Ka põllumajandusministri 29.10.2004. a käskkirja nr 316 kehtetuks tunnistamise

taotlejaks oli AS Pere Leib. Kaebaja õigus tagastusnõude esitamiseks ei saanud tekkida 2005.

aastal toimunud väidetava ülemineku kaudu. 05.03.2005 sõlmitud lepingu puhul ei saa asuda

seisukohale, et selle eesmärgiks oli ettevõtte üleminek. Asjaolusid hinnates on tegemist uue

ettevõtte loomisega, milleks tegi AS Pere Leib mitterahalise sissemakse. Lepingust ei nähtu

ka seda, et üle läheksid kõik AS Pere Leib õigused ja kohustused. Tegevusaruandest nähtuvalt

on tütarettevõttele üleantav seotud tootmistegevusega, samal ajal kui AS Pere Leib

põhifunktsioon on juhtimistegevus.

-

AS Pere Leib 2006. a majandusaasta aruande lisa 9 kohaselt on AS-l Pere Leib 2005. aastal

olnud palgakulu üle 3 miljoni krooni ja 2006. aastal orienteeruvalt 1,5 miljonit krooni. Sellest

tulenevalt on vastustaja hinnangul alusetud kaebaja väited, et AS Pere Leib ei olnud 2006.

aastal reaalselt tegutsev ettevõte. Seega ei ole AS Pere Leib erinevalt kaebaja paljasõnalistest

väidetest tütarettevõtte loomisel andnud sellele üle kõiki õigusi ja kohustusi ning jätkas peale

tütarettevõtte loomist ka ise edasi tegutseva ettevõttena. Asjaolu, et AS-le Pere Leib määratud

üleliigse laovarutasu nõude täitjaks 26.06.2006 ja 27.06.2006 oli AS Pere Leib, kinnitab

vastustaja hinnangul seda, et rohkem kui aasta peale väidetavat ettevõtte üleminekut oli just

AS Pere Leib see, kes pidas ennast üleliigse laovarutasu nõude täitmisel kohustatud isikuks.

-

Tõendi 20.06.2006 teostatud maksekorralduse kohta oleks kaebaja saanud ja pidanud

esitama juba halduskohtule, sest maksuhaldur viitas vaidlustatud maksuhalduri otsuses ja

kaebusele vastates, et ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusaluse üleliigse

laovaru tasu nõude täitjaks oleks olnud AS Pere Leib asemel AS Pere Leib Tootmine.

Üleliigse laovarutasu summa tasujaks oli AS Pere Leib ja kõnealuse tasumise sidumine

kaebajaga on meelevaldne. Kõnealusel maksekorraldusel on makse selgitusena märgitud

„laenu kateks“. AS Pere Leib 2006. a majandusaasta aruande rahavoogude aruande kohaselt

ulatusid 2006. a ettevõtte poolt antud laenude tagasimaksed 3 364 710 kroonini. Seega on

kaebaja üritanud eelnimetatud maksekorraldusele omistada tegelikkusele mittevastavat ning

endale sobivat tähendust ja sisu. Mitte miski ei viita sellele, et AS Pere Leib Tootmine poolt

AS-le Pere Leib kantud rahasumma oli mõeldud konkreetselt ASle Pere Leib määratud

üleliigse laovarutasu maksmiseks. Samuti ei saa asuda seisukohale, et AS-l Pere Leib

puudusid vahendid nimetatud tasu maksmiseks ilma kõnealuse ülekandeta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

07.06.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse

põhjendusi.

19. Esmalt otsustab kohus apellatsioonkaebusele lisatud täiendavate tõendite asja juurde

võtmise küsimuse. Kohtule on koos apellatsioonkaebusega esitatud AS Pere Leib 2006. a

majandusaasta aruanne; 20.06.2006. a maksekorraldus (tl 93), millest nähtub AS Pere Leib

Tootmine poolt 20.06.2006 AS Pere Leib kontole tehtud ülekanne summas 635 000 krooni

(40 583,90 eurot); ning Tartu Maakohtu 01.07.2013. a määrus tsiviilasjas nr 212-24023

kaebaja esindajale ligipääsu võimaldamise kohta AS Pere Leib Tootmine arveldusarvetele.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 198 lg 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus

halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul,

kui: 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta;

2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu

hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast

asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks.

HKMS § 198 lg 3 sätestab järgmist: „Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab

menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab

kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks. Enne uuele asjaolule või tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt

peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks.“

Ringkonnakohus peab kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusi

maksekorralduse ning Tartu Maakohtu 01.07.2013. a määruse varasemalt kohtumenetluses

mitte esitamise kohta piisavaks, et tõendid asja juurde võtta. Kuigi AS Pere Leib 2006. a

majandusaasta aruande varasemalt mitte esitamise kohta ei ole kaebaja põhjendusi esitanud,

on siiski ka selle tõendi näol tegemist käesoleva asja lahendamise seisukohalt asjakohase

tõendiga. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et vastaspoolel on olnud võimalus uute tõendite

osas oma seisukoha avaldamiseks, võtab ringkonnakohus esitatud tõendid asja materjalide

juurde.

20. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja on õigustatud nõudma

MKS § 33 lg 1 alusel tagasi MTA poolt AS-le Pere Leib 23.05.2006 koostatud maksuteate

nr 12-5/179 alusel AS Pere Leib arveldusarvelt 26.06.2006 ja 27.06.2006 tasutud üleliigse

laovaru tasu summas 40 432,17 eurot (632 626 krooni). MKS § 33 lg-s 1 sätestatud kohaselt

on maksumaksjal õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust

suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lg

1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105

lg 2). Kaebaja on kohtumenetluses olnud läbivalt seisukohal, et nimetatud tagastusnõue on

läinud kaebajale üle seoses AS Pere Leib ettevõtte üleminekuga AS-le Pere Leib Tootmine

07.03.2005 mitterahalise sissemakse eseme koosseisu kuuluvate kinnistute üleandmise

lepinguga (tl 1017), ning kaebaja ja AS Pere Leib Tootmine ühinemisega 16.05.2011 (tl 19).

21. Ringkonnakohtu arvates on asja materjalidest nähtuvalt läinud AS Pere Leib

tootmisettevõte kui majandusüksus, mille kaudu isik tegutses (TsÜS § 661), üle 07.03.2005

sõlmitud lepinguga AS-le Pere Leib Tootmine. Siiski ei ole kohtu hinnangul 2005. aastal aset

leidnud ettevõtte ülemineku faktil käesoleva asja lahendamisel määravat tähendust. MKS § 37

kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või

selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud

nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või

valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. 2005. aastal toimunud

tootmisettevõtte ülemineku ajal AS-le Pere Leib Tootmine ei olnud ASl Pere Leib veel MTA

vastu tagastusnõuet tekkinud, mistõttu ei saanud see koos ettevõttega ASle Pere Leib

Tootmine ka üle minna.

22. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS Pere Leib eksisteeris äriühinguna ka pärast

ASle Pere Leib Tootmine 2005. aastal tootmisettevõtte üleandmist ning tema

põhifunktsiooniks oli kontserni juhtimine (tl 18). Kuigi kaebaja sõnul AS-l Pere Leib

2006. aastast aktiivne äritegevus puudus, oli äriühing kantud äriregistrisse ning on 2006.

aastal esitas ka majandusaasta aruande. Seega oli AS Pere Leib näol tegemist eksisteeriva

äriühinguga ka veel 23.05.2006, kui MTA koostas äriühingule maksuteate nr 12-5/179. Kuigi

kohus möönab, et üleliigse laovaru tasu määramise põhjuseks oli AS-le Pere Leib Tootmine

üle läinud tootmisega tegeleva ettevõtte tegevus, kohustati 23.05.2006. a maksuteatega

tasuma üleliigse laovaru tasu just AS Pere Leib, mitte AS Pere Leib Tootmine. Juhul, kui AS

Pere Leib ei oleks olnud nõus maksuteate temale esitamisega, ning leidnuks, et tegelikuks

maksukohustuslaseks on AS Pere Leib Tootmine, oleks AS Pere Leib saanud maksuteate

maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaidlustada. Selle asemel on aga AS Pere Leib

maksukohustuse enda arveldusarvelt 26.06.2006 ja 27.06.2006 täitnud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa ka kohtule esitatud 20.06.2006. a maksekorralduse (tl 93) pinnalt tõsikindlalt

järeldada, et MTA 23.05.2006. a makseteatega pandud maksukohustuse tegelikuks tasujaks oli

AS Pere Leib Tootmine. Maksukorraldusest nähtub, et AS Pere Leib Tootmine on AS Pere

Leib arveldusarvele 20.06.2006 kandnud 635 000 krooni põhjendusega „laenu kateks“. MTA

poolt määratud üleliigse laovaru tasu summa oli 632 626 krooni. Kohtu hinnangul ei seostu

esitatud maksekorraldus ilma kahtlusteta MTA 23.05.2006. a maksuteate täitmisega. Ja isegi

kui MTA poolt määratud üleliigse laovaru tasu kandmist saaks majanduslikult seostada AS-ga

Pere Leib Tootmine, oleks tegu kahe äriühingu – AS Pere Leib ja AS Pere Leib Tootmine –

vaheliste eraõiguslike suhetega, mis ei mõjuta tagant järele vaidlustamata jäänud 23.05.2006.

a maksuteate kehtivust ja mis tuleb vaidluse korral selgeks vaielda tsiviilkohtus. 23.05.2006. a

maksuteade kehtis alates selle teatavaks tegemisest kuni selle kehtetuks tunnistamiseni MTA

poolt 24.01.2013. a otsusega (HMS § 60 ja § 61) ja selle adressaadiks oli AS Pere Leib. Selle

maksuteate kehtetuks tunnistamisel on enammakse tagastamisnõude õigustatud isikuks

maksuteate adressaat või tema õigusjärglane. Seega ei saa kaebajal kui AS Pere Leib

Tootmine õigusjärglasel olla ka õigust nõuda MKS § 33 lg 1 alusel tagasi AS Pere Leib kui

iseseiva äriühingu poolt tasutud enammakset.

23. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid

muudab HKMS § 200 p 4 alusel osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse

resolutsiooni muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude

väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu jäävad menetluskulud

poolte endi kanda.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/