3-14-52858/27 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. aprill 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52858 Kohtuasi OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnameti 20.10.2014 korralduste VV-15/14/303, VV- 15/14/304 ja jäätmeloa nr L.JÄ/325336 osaliseks tühistamiseks ning jäätmeloa taotluse uuele läbivaatamisele kohustamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: OÜ VKG Kaevandused, esindajad Toomas Tamme ja Triin Biesinger-Jussmann Vastustaja: Keskkonnaamet, esindajad Jane Adler, Reet Siilaberg, Kaisa Kivila

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 17.03.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ VKG Kaevandused kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.05.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.04.2014 vormistas OÜ VKG Kaevandused (edaspidi kaebaja) kaevandamisjäätmekava (I köite lehed 142-144) ja taotluse jäätmeloa saamiseks Ojamaa kaevanduses (I köite lehed 145-151). 20.10.2014 korraldusega nr V 1-15/14/303 (I köite lehed 193-196) kinnitas Keskkonnaamet Ojamaa ja Sompa kaevanduste kaevandamisjäätmekava ning pani kaebajale kohustuse omada jäätmelube jäätmete tekitamiseks maavara kaevandamisel või rikastamisel ja maavara rikastamisel tekkiva lubjakivist aheraine taaskasutamiseks sh ringlussevõtuks. Samal kuupäeval koostati jäätmeloa andmise kohta korraldus nr V 1-15/14/304 (tl 197-206) ja vormistati jäätmeluba nr L.JÄ/325336 (I köite lehed 207-210).

Veel on kohtutoimikusse esitatud valla üldplaneeringu kehtestamise kohta vastu võetud Maidla Vallavolikogu 17.03.2011 otsus nr 143 (I köite leht 16), Keskkonnaameti korraldused 01.06.2012 nr V 1-15/12/266 (I köite lehed 17-21) ja 04.07.2012 nr V1-15/12/306 (I köite lehed 22-27), milledega kinnitati kaebaja koostatud Ojamaa ja Sompa kaevanduste mäeeraldiste kaevandamisjäätmekava ja muudeti talle 20.10.2009 antud jäätmeluba nr L.JÄ/317816 (I köite lehed 104-107), Mäetaguse Vallavalitsuse 13.04.2012 arvamus nr 9-4.8/191 (I köite leht 28), aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru detailplaneering (I köite lehed 30-46), selle kehtestamise kohta Maidla Vallavolikogus 23.08.2012 vastu võetud otsus nr 262 (I köite leht 29) ja Keskkonnaameti poolt 16.07.2012 antud kooskõlastus nr V 6-5/12/32033-7 (I köite lehed 47-48), aheraine ladustamiseks vajaliku maaga seonduv kirjavahetus (I köite lehed 50-52), Keskkonnaameti 01.06.2012 ja 04.07.2012 korralduste muutmise eelnõud koos seotud dokumentidega (I köite lehed 53-103 ja 108-141), jäätmeloa taotluse ja kaevandamisjäätmekava edastamise, menetlusse võtmise ja täiendamisega seotud dokumendid (I köite lehed 152- 192 ja 211-212), tootmisohje sertifikaadid (I köite lehed 213 ja 218), lubjakivi realisatsiooni kajastavad dokumendid (I köite lehed 214-215 ja 226-227), 17.02.2014 koostatud eksperthinnang (I köite lehed 216-217), lubjakivikillustiku kasutusmahu analüüs (I köite lehed 219- 225).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.11.2014 koostatud kaebuses (I köite lehed 3-25) palus kaebaja tühistada Keskkonnaameti (edaspidi vastustaja) 20.10.2014 korraldused nr V 1-15/14/303, nr V 1-15/14/304 ja jäätmeluba nr L.JÄ/325336 osades, milles need käsitlevad standardile vastavat aherainest lubjakivikillustikku jäätmetena, teha ettekirjutus jäätmeloa taotluse uueks läbivaatamiseks ning tuvastada, et Ojamaa kaevanduse põlevkivi rikastamisvabrikus rikastamisprotsessis tekkiv standardile vastav aherainest lubjakivikillustik fraktsiooniga 25/125 on kõrvalsaadus jäätmeseaduse (edaspidi JäätS) § 22 tähenduses, mitte jäätmed.

Ta leidis, et vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldamata jätnud nimetatud paragrahvi lõike üks, sest tema on esitanud hulgaliselt tõendeid kahtluse alla seatud aherainest lubjakivikillustiku edasise kasutamise kindluse tõendamiseks. Seejuures esitas kaebaja üksikasjalikud põhjendused, miks on vaidlustatud haldusaktid tema arvates õigusvastased väites kokkuvõttes, et materjali jäätmetena käsitlemise põhikriteeriumiks on soov materjalist vabaneda, see kõrvaldada, temal vastav tahe aga puudub, ta soovib seda nii ise kui kontserniühingute poolt kasutada, kolmandatele isikutele müüa ja ka tasuta üle anda, kuna see on talle nii majanduslikest kui ühiskondlikest aspektidest lähtuvalt soodne ja kasulik.

Alusetuks pidas ta vastustaja käsitlust, millega anti materjalile erinev õiguslik staatus selle kasutusviisi järgi ning lisas JäätS § 1 lg 32 osundades, et jäätmeloa korraldus on õigusvastane ka osas, mis näeb ette kohustuse omada jäätmehoidla luba. Veel märkis kaebaja, et vaidlustatud haldusaktide andmisel jäeti põhjendamatult arvesse võtmata tal vastustaja varasemate seisukohtade alusel tekkinud õiguspärane ootus, samuti avalik huvi, et aherainekillustikku ei käsitletaks jäätmetena ja detailplaneering saaks realiseeritud, eirati jäätmehierarhia põhimõtet ning prioriseeriti riigi fiskaalsed huvid.

Oma õiguste rikkumist põhjendas kaebaja väidetega, et aherainekillustiku liigitusest sõltuvad selle edasise kasutamise võimalused, sealhulgas püramiidilinnaku rajamine, jäätmeregulatsioonist tulenevad kohustused ning tema kui regiooni arengut oluliselt mõjutava eraettevõtte edasine majandustegevus. Lisaks pidas ta korraldusi õigusvastaseks ka formaalses mõttes väites, et taotluse õigeaegse lahendamata jätmise, hea halduse põhimõte ning pahatahtlikuse tõttu ei jäänud tal piisavalt aega õiguskaitsevahendite kasutuselevõtmiseks enne varasema loa lõppemist.

03.03.2015 koostatud täienduses (II köite lehed 26-33) jäi kaebaja oma seisukohtade juurde, selgitas killustiku tootmisega seonduvat ja esitas vastuväited vastustaja seisukohtadele märkides muuhulgas, et on tõenditega ümber lükanud alusetu väite nagu poleks tegemist talle majanduslikult soodsatel tingimustel asja kasutamise või turustamisega.

3. Keskkonnaameti (edaspidi vastustaja) vastuses (II köite lehed 8-15) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et kaebajal tekkiva aheraine puhul pole tegemist kõrvalsaadusega JäätS § 22 tähenduses. Seda põhjendati väidetega, et täitmata on selle edasise kasutamise kindluse kohta kehtestatud tingimus, kaebaja tahab turul nõudluse puudumise tõttu ülejäävast aherainest lahti saada ning tegemist pole talle majanduslikult soodsatel tingimustel asja kasutamise või turustamisega, kuid ta püüab eksitavalt ja näilikult vastupidist tähendust luua.

Vastuseks kaebaja väidetele selgitati, et jäätmeloaga pole killustiku tootmine ära keelatud, oluliseks ei peeta laekuvat saastetasu, vaid eelkõige jäätmehierarhia rakendamist ning kaebajal on sellega kooskõlas võimalik jäätmete ladestamist vähendada ja seeläbi saastetasude maksmise kohustusest hoiduda. Luba jäätmeid püramiidikujuliselt ladestada ilma saastetasusid maksmata peeti jäätmehierarhia ja loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttega otseselt vastuolus olevaks ning lisati, et tegemist pole turustamise vaid nõudluse puudumise tõttu ülejääva aheraine ladestamiseks koha leidmisega ning püramiide ei tuleks, kui aherainet ei oleks.

Kõrvalsaaduseks liigitumise tingimuste osas oma seisukohti selgitades märgiti muuhulgas, et toote sertifitseerimine tõendab asja vastavust standardis toodud nõuetele, kuid ei taga kohest turu olemasolu, turu-uuringus esitatud andmed on hüpoteetilised ning kaebaja viidatud lepingud ei tõenda mitte asja edasise kasutamise kindlust vaid nõustumist see tasuta ja oma kulul ära anda. Veel selgitati menetlusnõuete järgimisega seonduvat ja seda, miks leitakse, et vaidlusaluste haldusaktide puhul on Euroopa Kohtu praktikast tulenev järgitud, miks on jäätmeluba nõutav ja puuduvad takistused jäätmehoidla käitamiseks ja detailplaneeringu realiseerimiseks ning miks peetakse õiguspärasele ootusele tuginemist pahatahtlikuks. 09.03.2015 vastuväidetes (II köite lehed 82-87) ei nõustutud ka kaebuse täienduse väidetega ning paluti selle juurde esitatud eksperthinnang tagasi lükata põhjusel, et tegemist on uue tõendiga, millele ei saanud vaidlusaluste korralduste andmisel tugineda.

Seejuures märgiti, et vaidlus puudutab aheraine püramiidikujulist ladestamist, mitte tootmise tehnoloogilist protsessi ning leiti, et kaebaja pole suutnud põhjendada ega tõendada, et kui aherainet ei tekiks, siis kavandatakse nö püramiidid ikkagi rajada.

4. Kohtuistungil jäid menetlusosaliste esindajad kirjalikult esitatud väidete ja taotluste juurde. Kaebaja esindajad esitasid nõude ja kuludokumendid (II köite lehed 102-114) riigilõivu, õigusabi ja ekspertiisi eest tasumisega kantud kokku 15 847 euro suuruse menetluskulu kohta ning kordasid veelkord üle mitmeid kaebuses esitatud põhjendusi. Vastustaja esindajad pidasid kaebaja menetluskulu põhjendamatult suureks väites, et kaebus kordab haldusmenetluses juba esitatut. 18.03.2015 edastati kaebaja taotlus ja kuludokumendid (II köite lehed 116-119) kohtuistungiga seotud 2277 euro suuruste kulude kohta. 25.03.2015 vastuväites (II köite lehed 127-128) pidas vastustaja ka seda kulu põhjendamatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on vaidlustanud 20.10.2014 korraldused nr V 1-15/14/303 ja V 1-15/14/304 osades, millised käsitlevad Ojamaa ja Sompa põlevkivikaevandustest kaevandatud kaevisest Ojamaa kaevanduse rikastamisvabrikus toodetavat standardile vastavat aherainest lubjakivikillustiku jäätmetena ning selle kasutamist, tootmist ja turustamist jäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu mitte kõrvalsaadusena kasutamisena. Seega vajab käesolevas asjas lahendamist küsimus, kas nimetatud lubjakivikillustik on kõrvalsaadus või jäätmed.

6. JäätS§ 2 lg 1 kohaselt on jäätmeteks mistahes vallasasi, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Sama paragrahvi lõige kaks peab äraviskamise all silmas asja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist juhul, kui kasutusele võtmine pole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. JäätS § 22 lg-s 1 sätestatu näeb ette, et asja, mis on saadud sellise tootmisprotsessi tulemusena, mille esmane eesmärk polnud selle asja tootmine, võib pidada kõrvalsaaduseks, mitte aga jäätmeteks, juhul kui asja edasine kasutamine on kindel, asja saab kasutada vahetult ilma täiendava töötlemiseta, asi on tekkinud tootmisprotsessi lahutamatu osana ning vastab selle konkreetsel kasutamisel toote-, keskkonnaja tervisekaitsenõuetele ning asja kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele.

7. Vastustaja pole muude kõrvalsaaduse kohta kehtestatud tingimuste täitmist kaebaja poolt kahtluse alla seadnud ning ei nõustu aheraine liigitamisega kõrvalsaaduseks üksnes põhjusel, et selle kasutamine ei ole kindel. Seejuures tugineb ta asjaoludele, et praegu suudetakse kaubastada üksnes veerandik tekkivast kogusest ning lepingud Aidu karjääri korrastamiseks on lühiajalised. Püramiidide ehitamist ei pea ta mitte garanteeritud kasutamiseks, vaid kaevandusjäätmete hoidlasse ladestamiseks ning seda põhjusel, et ei toimu materjali asendamist ja linnakut ei rajataks, kui rikastamisel ei tekiks aherainet.

8. Seaduseandja pole kõrvalsaaduse kohta selle edasist kasutamist käsitlevat tingimust kehtestades selgitanud, mida täpselt ta seejuures silmas peab. 27.10.2011 vastu võetud jäätmeseaduse muutmise seadus, millega viidi jäätmeseadus vastavusse direktiivi 2008/98/EÜ nõuetega ning kehtestati eelnevalt kõrvalsaaduse mõistet käsitlev § 22, ei sisalda samuti mingeid täpsemaid selgitusi. Sätte eesmärkidest on aga võimalik aru saada, kui uurida vastava eelnõu seletuskirja. Selles selgitati, et kõrvalsaadus on jäätmekäitluse keskne mõiste, mis peaks kaasa aitama jäätmete mõiste piiritlemisele. Kui asi on kõrvalsaadus ja ei kuulu jäätmete hulka, ei tähenda see automaatselt seda, et see asi on n.ö vabastatud keskkonnakaitsealase regulatsiooni alt. Kehtivad kõik asjaomased normid, välja arvatud jäätmeseaduse regulatsioon. Kui asi ei ole kasutuskõlblik, ei vasta kasutamise nõuetele või sellel puudub turg, tuleks seda jätkuvalt käsitleda jäätmetena.

9. Vastust küsimusele, millal asi on kõrvalsaadus ja millal tuleks seda lugeda jäätmete hulka kuuluvaks, aitab leida ka Euroopa Komisjoni poolt 21.02.2007 nõukogule ja Euroopa Parlamendile antud teatis (Tõlgendav teatis jäätmete ja kõrvalsaaduste kohta / KOM/2007/0059, lõplik). Selle sissejuhatuses põhjendati vajadust juhiste järele asjaoluga, et on olnud probleeme tootmisprotsessis tekkinud jäätmete ja kõrvalsaaduse eristamisel, kuid õigusaktide kohaldamiseks on vaja teha nende kahe erineva õigusliku olukorra vahel selge vahe. Euroopa Kohtu seisukohtadele rajatud juhised sisaldavad muuhulgas järeldusi, et materjali edasine kasutamine ilma taaskasutamisele eelneva täiendava töötlemiseta ja osana pidevast tootmisprotsessist peab olema mitte üksnes võimalik vaid ka kindel, kui on võimalus, et materjalil puudub turg, tuleks seda käsitleda jäätmetena ning kui järgnevalt selgub, et jäätmetel võib tegelikult olla kasulik eesmärk, kaotab see oma jäätmestaatuse, kui on valmis kasutamiseks taaskasutatava tootena. Veel märgiti, et kui kogu materjalile pole tagatud teatav kasutus, tuleks see algselt liigitada jäätmeteks ja samamoodi tuleb toimida ka materjali puhul, mida kavatsetakse enne võimalikku, kuid mitte kindlat taaskasutamist määratlemata aja vältel ladustada. Juhistes puudutati ka kivijääke käsitlevaid kohtuasju, toodi välja neis kajastatud seisukohad. Seejuures märgiti, et kivid on jäätmed, kui need ladustatakse enne võimalikku kasutamist tulevikus või tulevase jäätmetöötluskohustuse täitmiseks ja isegi juhul, kui kõnesolev materjal ei kujuta inimeste tervisele ega keskkonnale tegelikku ohtu, ei ole see piisav kriteerium materjali käsitlemiseks mittejäätmetena. Lisaks märgiti ka, et Euroopa kohus pole pidanud materjali ladustamise kohta materjali jäätmete või mittejäätmete hulka liigitamisel asjakohaseks. Teatis võtab kokku Euroopa Kohtu asjakohaste otsuste seisukohad. Seetõttu puudub kohtul vajadus kõiki menetlusosaliste poolt viidatud lahendeid veel ka eraldi käsitleda.

10. Ramboll Eesti AS poolt märtsis 2014 koostatud lubjakivikillustiku kasutusmahu analüüsist ilmneb, et selle kasutamine müügiks ehitusmaterjalina on Eestis olnud aastatel 2008-2013 suhteliselt stabiilne, on põhjust ennustada samasuguse keskmiselt 3 miljoni tonni suuruse mahu jätkumisega ning lisanduda võib veel ka ligi 5 miljoni tonni suurune lisamaht seoses aastateks 2019 kuni 2025 planeeritud Rail Balticu ehitusega. Kaebuses on selle esitaja märkinud, et aherainet ja aherainekillustikku tekkib tema tootmisprotsessis ligikaudu 1,37 miljonit tonni aastas. Kaebuse lisadena esitatud dokumendid lubjakivikillustiku realisatsiooni kohta kinnitavad, et ta on suutnud aastal 2013 juulist detsembrini realiseerida seda ainet müügi, omakasutuse ja sõlmitud lepingute täitmise teel 715 066,78 tonni ning aastal 2014

1 080 720,04 tonni ulatuses. Kaebaja pole ilmselgelt ainus lubjakivikillustiku tootja ning terve Eesti vajadus piirdub vaid ligikaudu kolme miljoni tonniga. Seega on selge, et käesoleval hetkel puudub turg kogu tema tootmisprotsessis tekkiva lubjakivikillustiku tarbeks. Täiendava turu tekkimine seoses Rail Balticu rajamisega on küll võimalik, kuid mitte kindel. Vastav projekt on hetkel veel planeerimise ja eelprojekteerimise järgus ning pole kindlust, et selle alustamine toimub üldse enne, kui lõpeb vaidlusaluse korraldusega nr V 1-15/14/304 kuni 20.10.2019 välja antud jäätmeloa kehtivus.

11. Aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru maa-ala detailplaneeringust nähtuvalt on nimetatud detailplaneeringu üheks eesmärgiks aheraine ladustusala planeerimine ja ladestatava aheraine ala puhkeja virgestusalaks kavandamine. Detailplaneeringu punkt 3.3.1, milline käsitleb aheraine taaskasutamise ala näeb ette tootmismaa krundi moodustamise, aheraine ladustamise sellele nii, et seda oleks võimalik kasutada maastiku kujundamiseks ning lisaks ka Ojamaa kaevandusest alguse saava ca 1,3 km pikkuse lintkonveiersüsteemi rajamise. Seejuures on märgitud, et aheraine ladestusala on planeeritud põlevkivi kaevandamisel tekkiva aheraine taaskasutamiseks kohale, millest kujuneks edaspidi maastiku kujunduselemendina kavandatud püramiidide parklinnak. Veel on märgitud, et püramiidide parklinnaku eskiisilahenduses on arvestatud umbes 20 aasta jooksul tekkiva aheraine kogusega ja peale aheraine ladestamisega maastikuvormi või -vormide valmimist muudetakse maasihtotstarve üldkasutatavaks maaks, ühiskondlike ehitiste maaks või ärimaaks ning arendatakse edasi eesmärgiga kujundada püramiidide linnak puhkeja virgestusalaks. Eeltoodud eesmärgid ja selgitused lubavad selgelt järeldada, et planeeritu esmane eesmärk on määrata Ojamaa kaevandusest pärineva aheraine ladestusala. Selle maa-ala kasutamine puhkeja virgestusalana on kavandatud aga kaugesse tulevikku.

12. Eelnevalt juba käsitletud juhistes märgiti, et isegi juhul kui, materjali võib Euroopa kohtu koostatud testi põhjal liigitada mittejäätmeteks, tuleb see tegeliku äraviskamise puhul lugeda ilmselgelt jäätmeteks ja vastavalt ka käsitleda. Käesoleva juhtumi puhul on see seisukoht igati kohaldatav. Kuigi kaebaja on kohandanud oma tootmise selliseks, et kaevise rikastamisprotsessis tekib aherainest koheselt lubjakivikillustik, milline ei vaja enam täiendavat töötlemist ja on ehitusmaterjalina kasutatav, ei ole tal kogu sellisel viisil tekkiva materjali tarbeks piisavat turgu ning ta peab selle ladustama tulevikus rajatava püramiidlinnaku tarbeks. Seejuures on aga ka ilmselge, et ilma niisuguse ülejääva killustiku ladustamise vajaduseta sellist linnakut vastavale maaalale ei rajataks. Seetõttu saab teha üksnes sellise järelduse, et sinna paigaldatav aherainest lubjakivikillustik on materjal, millest kaebaja peab turu puudumise tõttu vabanema ja milline kvalifitseerub seetõttu jäätmeteks. Maidla Vallavalitsusega 17.12.2013 sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt kaebaja kohustub teostama hiljemalt 31.08.2020 Aidu püramiidi I ehituse, seda olukorda ei muuda.

13. Kohtumenetluse ajal Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar koostatud VKG Kaevanduste OÜ aherainest lubjakivikillustiku purustuskompleksi tasuvusanalüüs võib tõendada küll seda, et aheraine purustuskompleks on kaebaja jaoks igati tasuv investeering, kuid ei saa kuidagi olla aluseks, et lugeda Ojamaa kaevanduses tekkiv aheraine kogu ulatuses kõrvalsaaduseks. Vastavat alust ei saa tuleneda ka asjaolust, et aheraine ladustamine tulevase puhkeja virgestusala rajamiseks on kaebajale soodne ja kasulik.

14. Eelnevalt kõrvalsaaduse ja jäätmete eristamise kohta esitatud järeldustest tulenevalt jäävad asjakohatuks kaebaja etteheited, et vastustaja on rikkunud jäätmehierarhiat ja prioriseerinud riigi fiskaalsed huvid. Jäätmeseaduses sätestatu ei võimalda seaduseandja tahet mõista nii, et jäätmetekke vältimine saaks toimuda sel viisil, et riik loeb mittejäätmeteks need ained, millele tuleks tegelikult anda hoopis jäätmete staatus. Korralduse nr V 1-15/14/304 punktides 3.2 ja 3.3 jäätmeloale määratud kõrvaltingimusega on vastustaja üheselt mõistetavalt eristanud, millist osa aheraine lubjakivikillustikust tuleb käsitleda toote ehk kõrvalsaadusena ja millist jäätmetena. Kuna seejuures ei ole täpseid koguseid ära määratud, ei ole vastustaja poolt kaebajale seatud mingeid takistusi kogu lubjakivikillustiku kaubastamiseks ning selle reaalne erinevat õiguslikku staatust omavateks osadeks jagunemine saab sõltuda üksnes turul realiseerimise tegelikest võimalustest.

15. Kaebuses väidab selle esitaja JäätS § 1 lg 32 tuginedes, et aherainekillustiku ladestamiseks ei ole jäätmehoidla käitamise luba nõutav. Nimetatud sättes on kehtestatud, et maavarade kaevandamise, rikastamise ja ladustamise ning karjääride töö käigus tekkinud püsijäätmete suhtes ei kohaldata seaduse § 73 lg 2 p 8, milline nõuab jäätmehoidla käitamiseks jäätmeluba, välja arvatud juhul kui neid jäätmeid ladestatakse A-kategooria jäätmehoidlas. Püsijäätmete mõiste on toodud JäätS §-s 4. Sätestatu kohaselt on nendeks tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi, mis ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, mis pole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või kahju inimese tervisele ja mille leostuvus veekeskkonnas, ohtlike ainete sisaldus ja nõrgvee ökotoksilisus ei põhjusta täiendavat keskkonnakoormust, seda eriti põhjaja pinnavee kvaliteedinõudeid silmas pidades. Niisugusel kujul esitatud tingimused eeldavad, et neile vastamine peab olema mingil viisil tõendatud. Keskkonnaministri 29.04.2004 määruse nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemises nõuded“ § 20 lg 2 ja 3 sätestatu näeb selleks ette katsetamise. Kohtule pole väidetud ega tõendatud, et käesoleva vaidluse esemeks oleva lubjakivikillustiku suhtes on see läbi viidud. Korralduse nr V 1-15/14/303 punktis 4.4 on kohustus omada jäätmeluba ka jäätmehoidla käitamiseks ette nähtud üksnes juhuks, kui tulenevalt JäätS § 352 lg 1 p-st 4 tekib territooriumile jäätmehoidla. Vastav säte loeb jäätmehoidlaks iga ehitise või ala, mida kasutatakse tahkel, vedelal, lahuse või suspensiooni kujul olevate kaevandamisjäätmete kogumiseks või ladestamiseks rohkem kui kolmeks aastaks saastumata pinnase, uuringute käigus tekkivate tavajäätmete, turba kaevandamisel, rikastamisel ja ladustamisel tekkivate jäätmete ning püsijäätmete hoidlates. Seega peab kaebaja omama korralduses nimetatud jäätmeluba üksnes juhul, kui tal tekib JäätS § 352 lg 1 p-le 4 vastav jäätmehoidla, selle mittetekkimise korral aga luba vaja pole.

16. Muude väidete kõrval on kaebaja esitanud väite ka selle kohta, et vaidlusaluste haldusaktidega on vastustaja rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna on varem avaldanud teistsuguseid seisukohti aheraine õigusliku seisundi ja edasiste kasutusvõimaluste kohta. Kaebusele lisatud erinevad dokumendid kinnitavad, et nii on tegelikult ka olnud, kuid see iseenesest pole veel piisav alus kaebuse rahuldamiseks. Korraldustest ei nähtu, et vastustaja oleks keelanud kaebajal aherainest toota sertifitseeritud lubjakivikillustikku ja seda ehitusmaterjalina ka realiseerida ega ka püramiide rajada. Viimati nimetatu suhtes on kaebajale aga juba jäätmeloa muutmise käigus 29.052013 antud teada, et vastavat tegevust ei peeta taaskasutuseks. Asjaolu, et vastustaja on andnud kooskõlastuse Aheraine ladestusala ja Kaitseliidu lasketiiru maa-ala detailplaneeringule, ei saanud samuti tekitada lootust, et seda materjali ei käsitleta jäätmetena, sest eelnevalt juba esitatud järeldustel on planeeritu eesmärgiks määrata Ojamaa kaevandusest pärineva aheraine ladestusala.

17. Veel on kaebaja vastustajale ette heitnud avaliku huvi arvestamata jätmist. See asjaolu ei saa aga anda kaebusele alust, sest halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 võimaldab kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas ka avaliku huvi kaitseks saab sama paragrahvi lõike kaks kohaselt kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Antud juhul vastav seaduse puudub.

18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Vaidlustatud korraldused on haldusmenetluse seaduse §-dest 54, 55 ja 56 tulenevate haldusakti õiguspärasuse eelduste ja vormi nõuetega igati kooskõlas. Selles on ära toodud piisava ulatusega põhjendused ning kaebaja on saanud enne nende andmist esitada oma arvamuse ja vastuväited ning vastustaja on neid piisava põhjalikkusega ka käsitlenud. Kuna alused korraldustes esitatud põhjenduste ja järeldustega mittenõustumiseks puuduvad, nõustub kohus vastustaja põhjendustega, ei korda neid kõiki üle ning piirdub ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida ära veel ainult selle, et keskkonnaministri 25.12.2011 määruse nr 26 § 3 lg-s 1 jäätmeloa taotluse läbivaatamiseks kehtestatud kolme kuu pikkuse tähtaja mittejärgimine on formaalselt küll menetlusnõuete rikkumine, kuid miski kohtule esitatust ei viita sellele, et seetõttu oli mõjutatud ka asja üle otsustamine. Vastavaid väiteid ja tõendeid ei ole esitanud kaebaja ka ise.

19. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul alust pidada vaidlustatud haldusakte kaebaja seadusest tulenevaid õigusi rikkuvateks, neid tema poolt soovitud ulatuses tühistada ega teha ka kaebuses taotletud ettekirjutust. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt riigilõivu, õigusabi ja ekspertiisi eest tasumisega kantud kokku 18 124 euro suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt täies ulatuses tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane