3-14-52840/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

08. aprill 2015; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number 3-14-52840 Haldusasi

S. K kaebus Haridusja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi vastu seonduvalt õppelaenu kustutamise taotlusega

Menetlustoiming Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON Tagastada kaebus selle esitajale

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. S. K esitas 19.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt õppelaenu kustutamisega.

2. Kaebusest nähtuvalt sõlmis S. K õppelaenu saamiseks 02.05.2003 AS-iga Swedbank õppelaenulepingu nr 229819-OL, mille alusel kandis krediidiasutus kaebaja arvele kokku 3323 eurot ja 41 senti. Tallinna Tehnikaülikooli 05.07.2013 korraldusega nr 581/s S. K eksmatrikuleeriti. Kaebuses märgitakse veel, et enne õppelaenu lepingu sõlmimist perioodiks 20.06.2001-30.06.2003 oli kaebajal juba 80% püsiv töövõimetus tuvastatud. Püsiva töövõimetuse suurenemise (90% töövõimetuse määras) tuvastas Sotsiaalkindlustusamet kaebajal 06.07.2010 otsusega nr 640104. Kaebaja teavitas 23.07.2013 AS-i Swedbank oma eksmatrikuleerimisest ja taotles pangalt õppelaenu kustutamist. AS Swedbank jättis taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus 28.07.2013 Rahandusministeeriumi poole, kirjeldas vastavaid asjaolusid ning märkis, et krediidiasutus oleks pidanud kustutamistaotluse Rahandusministeeriumile esitama. Rahandusministeeriumi 02.08.2013 vastuses S. K 28.07.2013 kirjale, selgitati riigitagatise realiseerimise eeldusi ja ka seda, et kui krediidiasutus on Sotsiaalkindlustusametist saadud andmete alusel tuvastanud, et laenusaaja puhul puudub õigus riigi tagatise rakendumisele, siis krediidiasutus riigilt riigitagatise realiseerimist ei nõua.

3. Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 määrusega jäeti kaebus selle nõuete ja eesmärgi ebaselguse tõttu käiguta. Kohus selgitas, et kaebuses Rahandusministeeriumi vastu esitatud nõuded ei täida kaebaja poolt taotletavat eesmärki (õppelaenu kustutamine). Kaebusest ei selgunud, kas kaebaja (või tema käendaja) on õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi asunud täitma või mitte. Samuti ei nähtunud kaebusest, kas pank on üldse asunud kaebajalt laenu tagasi küsima, mis tähendas seda, et nõuded võisid olla ka ennatlikud ning kaebus oleks tulnud tagastada.

4. Kaebaja selgitas 20.01.2015 vastuses, et eesmärgiks ei ole vaidlustada Rahandusministeeriumi selgitust, vaid tuvastada kaebaja õigus taotleda tulemuslikult õppelaenu kustutamist, mis võimaldaks panga kaudu ministeeriumile vastavat taotlust esitada. Ministeerium on aga selle võimaluse välistanud. S. K selgitas, et kaebuse menetlemine võimaldaks tuvastada, kas ministeerium käitub omavoliliselt, kui kaebaja tahteavaldus jääb menetlemata. Kaebaja arvates ei viiks kohtumenetluse lõpetamine ja korduva taotluse esitamine teistsuguse otsuse tegemiseni ning seega oleks menetlusökonoomika huvides mõistlik kohtumenetlust jätkata. Kaebaja märgib veel, et käesoleva kaebuse menetlemise puhul on määravaks avalik-õiguslik suhe, panga ja ministeeriumi vahelised lepingud, mitte eraõiguslik suhe.

5. Täiendavas 29.01.2015 seisukohas palub kaebaja kvalifitseerida ministeeriumi vastus eelotsusena, mis sisuliselt oli pangale ja ministeeriumile esitatud kustutamistaotluse osas tehtud keelduv eelotsus. Alternatiivselt taotleb kaebaja tuvastada vastustaja tegevusetus esitatud õppelaenu kustutamiseks esitatud taotluse menetlemata jätmisel ja kohustada vastustajat õppelaenu kustutamistaotlust menetlema. Kaebaja selgitab, et käesolev vaidlus seisneb selles, kas vastustaja võib välistada õppelaenu kustutamise ja taotluse tagasi lükata isegi juhul, kui isiku töövõime ei ole tähtajatu, on uuesti tuvastatud ning on muutunud sügavamaks määrani, mida varem pole tuvastatud. Tegemist on põhimõttelise ja kaebaja taotluste lahendamist ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse mõtte tõlgendamist olulises osas puudutava õigusliku küsimusega. Kaebaja leiab, et tuvastamiskaebuse rahuldamise korral on võimalik tema varasemalt tehtud kustutamistaotluse menetlus ennistada ja jätkata õiguspärast menetlemist. Vastustaja eksis, kui ei menetlenud kaebaja taotlust ja pidi selgitust andes aru saama, et selles sisaldus ka õppelaenu kustutamise taotlus.

6. Tallinna Halduskohtu 13.03.2015 määrusega jäeti kaebus veelkord käiguta. Asja materjalist nähtuvalt oli õppelaenuleping nr 03-084250-0L sõlmitud 02.05.2003 S. K ja Swedbank AS panga vahel ja see oli kehtiv. Kaebusest võis aru saada, et pangaga sõlmitud õppelaenulepingut kaebaja vaidlustada ei soovi. Seetõttu lähtus kohus esialgu sellest, et kaebus ei ole esitatud panga vastu ja, et pangaga sõlmitud õppelaenulepingut ei ole vaidlustatud. Kohus selgitas, et kaebuse juurde kindlaksjäämise korral tuleks S. Kl märkida selgelt, kes on kaebaja arvates vastustaja. Seejärel tuli märkida konkreetselt, mis on kaebaja eesmärk ja mida peaks kohus kohustama vastustajat selle eesmärgi saavutamiseks tegema. Kuna kaebuse materjalist ei nähtunud, et kaebaja oleks kunagi Rahandusministeeriumilt peale teabe midagi konkreetselt küsinud, selgitas kohus, et sellises olukorras võib olla kohustamisnõude mõttes ka ennatliku kaebusega.

7. Kaebaja teatas 29.03.2015 vastuses, et palub eelkõige tuvastada, kas kaebaja ning Haridusja Teadusministeeriumi vahel on kestev avalik-õiguslik suhe ja kas kaebajal on õigus pöörduda õppelaenu kustutamise ja maksukohustuse ülevõtmise küsimuses Haridusja Teadusministeeriumi poole. Lisaks palus kaebaja tuvastada, miks Haridusja Teadusministeerium pole kaebaja varasemat taotlust menetlenud ja kas Haridusja Teadusministeerium on õppetoetuste ja õppelaenu seadust kohaldanud õigesti, kui on leidnud, et nimetatud seadus ei võimalda kaebajal õppelanu kustutamise taotlust esitada. Kaebaja arvates oleks mõistlik lahendada küsimus tuvastamiskaebusena. Kaebaja leiab, et tegemist ei saa olla ennatliku kaebusega, sest Haridusja Teadusministeerium on välistanud kaebaja õiguse õppelaenu kustutamist taotleda ja on selgelt otsustanud, et kaebajal puuduvad alused taotluse esitamiseks ja need alused pole muutunud. Kaebaja arvates võiks ennatliku kaebusega olla tegemist sellisel juhul, kui Haridusja Teadusministeerium vastaks vastavale kohtunõudele, et tema seisukohad on muutunud. Kaebajale teadaolevalt on Haridusja Teadusministeerium selle üheselt välistanud. Nõustuda ei saa sellega, et kaebaja konkreetne nõue Rahandusministeeriumile ei ole olnud arusaadav või ei oleks pidanud olema Haridusja Teadusministeeriumile arusaadav. Kaebaja on seisukohal, et hoolimata ministeeriumile saadetud dokumendi pealkirjast „selgitustaotlus“, sisaldus selles üheselt kaebaja taotlus eesmärgiga saavutada õppelaenu kustutamine. Seega oli kaebaja selgitustaotluses pöördunud ministeeriumi poole selge taotlusega ja saanud sealt keelduva vastuse ehk selgituse taotluse esitamise välistamisest. Kaebaja arvates saaks ta korduva taotluse esitamisel samade põhistustega keelduva vastuse, mis tähendaks kaebajale sama kohtumenetluse taasalustamist.

KOHTU SEISUKOHT

8. Enne kaebuse menetlusse võtmist on vaja hinnata selle nõuetelevastavust ja eduväljavaateid. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 esimese lõike punktist 8 ja sama paragrahvi teisest lõikest võetakse kaebus menetlusse üksnes sel juhul kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 järgi võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Seega ei ole võimalik taotleda panga ja ministeeriumi vahelise avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise kindlakstegemist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punkti 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 p 2 alusel on võimalik tagastada kaebus ka sel juhul, kui sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Teisiti sõnastatuna tähendab see seda, et kaebus tagastatakse kui selle eduväljavaated on sisuliselt olematud. Käesolevaks ajaks on selge, et vaidlust ei ole kaebaja ja AS Swedbank vahel 02.05.2003 sõlmitud õppelaenulepingu osas, kusjuures taolise vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse ka ei kuuluks. Kaebaja on kinnitanud, et on asunud õppelaenu põhiosa tagasi maksma 05.07.2014. Kaebaja leiab et riik peaks kaebaja õppelaenu maksekohustuse üle võtma ja õppelaenu kustutama. Kaebaja 29.03.2015 täpsustuste esimesel lehekülje on nimetatud vastustajana Haridusja Teadusministeeriumi ning teisel lehekülje kokkuvõtvas osas veel ka Rahandusministeeriumi (tl 82).

10. Õppelaenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ja riigitagatise rakendumist on reguleeritud õppetoetuste ja õppelaenuseaduse (edaspidi – ÕÕS) 3 peatüki §-des 15-24 ja riiki esindavaks ministeeriumiks on Haridusja Teadusministeerium. ÕÕS § 21 lg 1 ja § 23 lg 2 p 4 eeldavad oma koosmõjus, et enne riigitagatise rakendamist nõuab pank kohustuste täitmist laenu saajalt ning seejärel pöördub riigi poole, et riik täidaks laenusaaja kohustused riigitagatise ulatuses. Ühtlasi tähendab see ka seda, et kaebajal on õigus osundada ÕÕS § 22 lg 2 eelkõige siis kui pank (kaebaja arvates põhjendamatult) õppelaenulepingust tulenevate kohustuste täitmist nõuab.

See oleks aga tsiviilõiguslik vaidlus. Lähtuvalt ÕÕS § 21 lg 2 võib tekkida riigil hiljem nõudeõigus ka laenusaaja või tema käendajate suhtes, kuid see oleks mõnevõrra teistsugune vaidlus (teistel alustel) mida lahendatakse samuti tsiviilõiguslikus korras. Seega ei ole kaebajal toimiva õppelaenulepingu taustal kuidagi võimalik Rahandusministeeriumilt ega Haridusja Teadusministeeriumilt õppelaenu kustutamist taotleda ning kaebus on perspektiivitu, millega ei ole võimalik eesmärke saavutada. Taolise kaebuse põhjalik menetlemine ja väidetavatelt vastustajatelt vastuse nõudmine ei oleks enam kooskõlas protsessiökonoomia põhimõttega.

Taoline õppelaenu kustutamise nõudmine ministeeriumitelt ei ole õppetoetuste ja õppelaenu seaduse regulatsiooniga kooskõlas. Krediidiasutus saab nõuda Haridusja Teadusministeeriumilt riigitagatise rakendamist, mitte kaebuse esitaja. Ministeeriumid peavad lähtuma kehtivast seadusest, kusjuures seaduse muutmist ei saa samuti halduskohtu kaudu nõuda. Tegemist oli küll mõnevõrra teistsuguse vaidlusega, kuid seonduvalt eelnimetatuga võib siinkohal viidata Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määruse punktile 14 haldusasjas 3-12-245, milles on selgitatud, et õigustloova akti vaidlustamiseks ei ole võimalik kohustamiskaebusega halduskohtusse pöörduda ja et nõudeks ei saa olla ka vastustaja kohustamine õigustloova akti andmiseks või muutmiseks või vastava õigusloomemenetluse algatamiseks.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel tagastada, sest panga ja ministeeriumi vahelisening avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist ei saa kaebaja taotleda ja samuti ei ole võimalik Haridusja Teadusministeeriumi või Rahandusministeeriumi vastu esitatud nõudega õppelaenu kustutamist saavutada. Kokkuvõttes tuleb lugeda kaebus ilmselgelt perspektiivituks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik