K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 8. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1043 Haldusasi XXX kaebus Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni 14.03.2013. a ja 16.04.2013. a otsuste, Eesti Maaülikooli õppeprorektori 16.04.2013. a korralduste nr 6-1.OP/621 ja 6-1.OP/622 ning Eesti Maaülikooli rektori 16.04.2013. a korralduse nr 1-9.RR/94 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XXX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja XXX esindajad vandeadvokaat Priit Lätt advokaat Gea Gustavson Vastustaja Eesti Maaülikool esindajad vandeadvokaat Leonid Tolstov advokaat Merli Paddar RESOLUTSIOON 1. Jätta XXX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. detsembri 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 8. maini 2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2
1.
XXX kaitses 11.01.2013 Eesti Maaülikooli (EMÜ) tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni (kaitsmiskomisjon) ees doktoriväitekirja „Peculiarities of pretreatment and fuels refining of biomass“ (eesti keeles „Biomassi eeltöötluse ja kütuseks väärindamise iseärasused“). Kaitsmiskomisjon otsustas 11.01.2013. a protokolli nr 26 kohaselt anda XXX ile filosoofiadoktori kraad (PhD) bioenergeetika alal. 05.02.2013 teatati EMÜ õppeosakonda plagiaadikahtlusest kaebaja doktoritöö suhtes. Plagiaadi esinemist hakkas uurima kaebajale kraadi omistanud kaitsmiskomisjon. Doktoritööle andsid eksperthinnangu P. Pärnapuu ja EMÜ prof Ü. Niinemets. Plagiaadikahtlusest teavitati 13.02.2013 kaebajat ja doktoritöö juhendajat ning neil paluti esitada seletuskiri, mille mõlemad esitasid.
2.
14.03.2013 toimus kaitsmiskomisjoni erakorraline koosolek, kus komisjon otsustas, lähtudes EMÜ nõukogu 26.05.2011. a määruse nr 3 „EMÜ õppekorralduseeskiri“ (ÕKE) p-st 224.4 ja tuginedes EMÜ nõukogu 25.03.2010. a määruse nr 11 „EMÜ tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni põhimäärus“ (kaitsmiskomisjoni põhimäärus) p-le 42, avalikul hääletamisel viie poolthäälega tunnistada kaebaja doktoritöö plagiaadiks ja tühistada kaitsmiskomisjoni 11.01.2013. a otsus anda kaebajale doktorikraad ning volitas komisjoni esimeest vormistama motiveeritud otsuse komisjoni 11.01.2013. a otsuse tühistamise kohta.
3.
Kaitsmiskomisjon tunnistas 16.04.2013. a otsusega kaebaja doktoritöö plagiaadiks ning tühistas kaitsmiskomisjoni 11.01.2013. a otsuse anda kaebajale doktorikraad, tuginedes autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 12 lg 1 p-le 1, Eesti teadlaste eetikakoodeksi (eetikakoodeks) p-le 2.2, ÕKE p-le 224.4 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-le 42. Kaitsmiskomisjon tuvastas, et plagiaati esineb 45-l leheküljel, mis moodustab töö sisulisest osast 60%, hõlmates kohati terveid lehekülgi (17, 29, 31, 32, 35, 38, 39, 43-47, 50, 51, 53, 61-63, 79) ning teiste autorite autorsuse omastamist AutÕS-i mõttes esineb 92 tekstiosa (63 rikkumise korral puuduvad viited kopeeritud allikale jutumärke kasutamata, 12 rikkumise korral puuduvad viited kaasautoritega loodud töödele jutumärke kasutamata ning 11 rikkumise korral ei kasutatud jutumärke, kuid viide allikale on korrektne) ja 6 joonise (puuduvad viited varasematele publikatsioonidele ja autoritele) puhul.
4.
EMÜ õppeprorektor P. Kaimre tühistas 16.04.2013. a korraldusega nr 6-1.OP/621 õppeprorektori 21.01.2013. a korralduse nr 6-1.OP/99 „Eksmatrikuleerimine seoses õppekava täitmisega“ kaebaja kohta käivas osas, võttes aluseks EMÜ põhikirja p 58.3 ja lähtudes kaitsmiskomisjoni 16.04.2013. a otsusest. Õppeprorektor eksmatrikuleeris 16.04.2013. a korraldusega nr 6-1.OP/622 kaebaja üliõpilasele sobimatu käitumise tõttu alates 16.04.2013, võttes aluseks EMÜ põhikirja p 58.3, ÕKE p 189.6 alap 1 ja p 224.4 ning lähtudes kaitsmiskomisjoni 16.04.2013. a otsusest.
5.
EMÜ rektor M. Klaassen tühistas 16.04.2013. a korraldusega nr 1-9.RR/94 kaebajale 14.01.2013 antud diplomi nr OD 000042, filosoofiadoktori kraadi (PhD) bioenergeetika erialal ja selle juurde kuuluvad akadeemilised õiendid koos lisalehtedega, võttes aluseks EMÜ põhikirja p 40.12 ja lähtudes kaitsmiskomisjoni 16.04.2013. a otsusest.
6.
XXX esitas 16.05.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada kaitsmiskomisjoni 14.03.2013. a ja 16.04.2013. a otsused, õppeprorektori 16.04.2013. a korraldused nr 6-1.OP/621 ja 6-1.OP/622 ning rektori 16.04.2013. a korraldus nr 1-9.RR/94. Kaebuse põhjendused: 1) Doktoritööd ei vaidlustanud EMÜ nõukogu 25.03.2010. a määruse nr 8 lisa „EMÜ akadeemiliste kraadide andmise ning rakenduskõrgharidusõppe lõputöö kaitsmise tingimused ja kord“ (akadeemiliste kraadide andmise kord) p-s 53 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-s 41 loetletud isikud viidatud sätetes märgitud tähtaegade jooksul, vaid anonüümne
3
plagiaadikahtlustus esitati rohkem kui kuu aega pärast kaitsmistulemuste väljakuulutamist. Rektor ei moodustanud sõltumatut komisjoni kaebuse läbivaatamiseks ning kaitsmiskomisjon ei saanud olla plagiaadikahtluse analüüsimisel objektiivne. Eksmatrikuleerimise otsuste tegemisele eelnevalt ei kuulatud ära ÕKE p 189.6 järgi nõutavat üliõpilasesinduse arvamust. EMÜ ületas akadeemiliste kraadide andmise korra p-s 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-s 42 komisjonile ning ÕKE p-s 189.6 ja EMÜ põhimääruse p-des 40.12 ja 58.3 õppeprorektorile ja rektorile antud volituste piire. 2) 16.04.2013. a otsus tehti 14.03.2013 koosolekul toimunud arutelul esitletud ühekülgsete materjalide põhjal. Otsuste kiirustades vastuvõtmisega rikuti kaebaja ärakuulamise nõuet. 16.04.2013. a otsuses on esitatud põhjalikumad süüdistused viitamisreeglite väidetavate rikkumiste kohta, kui need, mis sisaldusid 13.02.2013. a teatises ning mida tõstatati P. Pärnapuu ja prof Ü. Niinemetsa arvamustes ja kaitsmiskomisjoni koosolekul. 16.04.2013. a otsuses esitatud küsimustes ei ole kaebajat ära kuulatud ning tema selgitused ja neid toetavad materjalid jäeti otsuste tegemisel põhjendamatult arvesse võtmata. Kuna otsus võeti vastu kiirustades ja ühekülgse info põhjal, on rikutud kaalutlusõigust ja uurimispõhimõtet. Rikutud on ka õiguspärase ootuse põhimõtet ja häid akadeemilisi tavasid, mille kohaselt ei lasta puudujääkide korral doktoritööd kaitsmisele ja antakse võimalus tööd täiustada. 3) Kaebaja on järginud EMÜ-s kehtestatud doktoritööde viitamis- ja vormistamisnõudeid, kasutades jutumärkideta viitamise tehnikat, mida pidas lubatavaks, kuna see ei olnud EMÜ reeglite järgi keelatud ja oli lubatud mõne teise instituudi lõputööde koostamise juhiste järgi. Samal põhjusel lähtus kaebaja doktoritöö koostamisel algautorile ja originaalallikale viitamise põhimõttest. Plagiaadi alusmõisted ei ole üheselt mõistetavalt defineeritud, mistõttu ei ole õigusselgusetu mõiste rakendamine õiguspärane ja sellele tuginevad otsused on õigusvastased. Otsus on tehtud õigusliku aluseta, s.t AutÕS § 19 lg 1 p-le 1 viitamiseta. Rikutud on kaebaja õigust haridusele, akadeemilisele vabadusele, aule ja heale nimele ning vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.
HALDUSKOHTU LAHEND
7.
Tartu Halduskohus jättis 19.12.2013. a otsusega XXX i kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) P. Pärnapuult 05.02.2013 laekunud avalduse alusel doktorikraadi andmise otsuse tühistamise otsuse tegemiseks tulenes delegatsiooninorm kaitsmiskomisjonile akadeemiliste kraadide andmise korra p-st 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-st 42, sõltumata sellest, kellelt laekus info menetluse algatamise ajendi kohta. Asjakohasest objektiivsest õigusest ei tulene rektorile imperatiivset kohustust sõltumatu komisjoni moodustamiseks. Plagiaadikahtluse andmine kaitsmiskomisjonile menetleda ei ole vastuolus haldusmenetluse aluspõhimõtetega (vrdl HMS § 73 lg 2), mis ei välista kaitsmiskomisjoni kui lähteorgani enesekontrolli põhimõttest tulenevalt pädevust avalduse sisuliseks menetlemiseks. 2) EMÜ põhikirja p 58.3 annab õppeprorektorile nö üldpädevuse oma vastutusala piires korralduste andmiseks. Korraldus nr 6-1.OP/621 ei välju õppeprorektori vastutusalast ja on kaebajat puudutava soodustava korralduse tühistamise osas kooskõlas HMS § 66 lg 2 p-ga 1. Ülikoolisisene objektiivne õigus ei keela varasema korralduse tühistamist, ja seega on õppeprorektori korraldus õiguspärane (vrdl RKHKo nr 3-3-1-43-12 p 19). Kuna olustiku muutumine on kaitsmiskomisjoni otsustest tulenevalt tingitud kaebaja õigusvastasest tegevusest, on ülikoolil pädevus doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks ja õppeprorektoril varasema korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Korraldust nr 6-1.OP/622 ei oleks õiguspäraselt saanud anda, kui eelnevalt oleks tühistamata korraldus kaebaja eksmatrikuleerimiseks seoses õppekava täitmisega. Kaebaja ei saa tugineda usaldusele õppekava läbimise tõttu eksmatrikuleerimise korralduse kehtimajäämise suhtes õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tema enda tahtliku tegevuse tõttu, mida õiguskindluse maksiim ei hõlma.
4
3) Arvestades, et plagiaadikahtlus esitati kaebaja suhtes pärast esmast eksmatrikuleerimist ja õppeprorektori otsus tehti pärast kaebaja üliõpilase staatuse taastamist, on vastustaja poolt ÕKE p-s 189.6 sätestatud üliõpilasesinduse arvamuse välja selgitamata jätmine käsitatav menetlusnõuete formaalse riivena, mis ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Kaebajat ei immatrikuleeritud uuesti ülikooli doktoriõppesse, vaid taastati üliõpilase staatus, mis oli vajalik kaebaja suhtes olustiku muutumisel õige eksmatrikuleerimise aluse fikseerimiseks õppeprorektori korralduses. Kaebaja käsitlemise uuesti immatrikuleeritud üliõpilasena välistab korralduse andmise aja seisuga faktiline töötamine ülikoolis. Kuna kaebaja eksmatrikuleerimise kohta tehtud otsused ei ole tema õigusi rikkuvad, siis ei ole seda ka rektori 16.04.2013. a korraldus (EMÜ põhikirja p 40.12). 4) Üldtuntud on asjaolu, et doktoriõppe üliõpilane peab tundma ülikoolis kehtivaid viitamisreegleid. Komisjoni koosolekul protokollitu kohaselt ei ole 16.04.2013. a otsuses käsitletud selliseid lõpptulemuse suhtes määravaid asjaolusid, mille suhtes ei ole kaebajale koosolekul ärakuulamisõigust tagatud. Kaebaja ei ole taotlenud koosoleku edasilükkamist ärakuulamisõiguse tagamise motiivil. Asjaolu, et komisjoni motiveeritud otsus, õppeprorektori ja rektori korraldused on tehtud samal päeval, ei viita menetluse lubamatule forsseerimisele, vaid ülikooli tavapärase rutiini järgimisele. 5) Kohtuistungil asus kaebaja seisukohale, et plagiaadi tuvastamine ei ole diskretsiooniotsus, kuid kaalumisele kuulub ÕKE p 225 kohaselt selle tagajärg noomituse või eksmatrikuleerimise näol. Õppeprorektor sai temale esitatud materjalide alusel otsustada ainult eksmatrikuleerimise põhjendatuse üle (ÕKE p 225.1). Kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-de 35 ja 42 koostoimes ei olnud vastustajal võimalik kaaluda kolmandate, kaebajat vähem koormavate otsustuste, nagu noomituse ja/või töö ümbervormistamise võimaldamise vahel. Vaidlustatud otsuste puhul ei ole tegemist formaalselt õigusvastaste otsustega. 6) Vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal oli plagiaadi mõiste ülikoolisiseselt reguleeritud (ÕKE p 224.4). Alusetu on kaebaja väide, et vastav regulatsioon kehtib alates 01.09.2013, millises regulatsioonis ei ole täheldatav märkimisväärseid kvalitatiivseid erinevusi võrreldes vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud regulatsiooniga. Vaidlustatud haldusaktides toodud faktilised asjaolud seonduvalt doktoritöö plagiaadiks tunnistamisega on kooskõlas ülikoolisiseste plagiaadi mõistet avavate aktidega ning ülikoolisisene regulatsioon on kooskõlas otsuste andmise ajal kehtiva objektiivse õiguse normidega ja teadustöö eetika maksiimidega. 7) Kõrghariduse kõrgeima astme üliõpilase puhul, kes samal ajal töötab ülikoolis teadurina, on tegemist teadlasega, kellele laienevad eetikakoodeksis sätestatud põhimõtted. Ka doktoritöö puhul tuleb järgida EMÜ tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendi sätteid, millistele on vaidlustatud otsuses viidatud. Kaebaja on üldsõnaliselt viidanud ülikoolisisestele erinevatele aktidele, esitamata sisulist käsitlust, milline nendest aktidest toetaks tema töös ülikooli poolt puudulikuks peetud viitamist. Samuti on täheldatav vastuolu kaebaja seisukohtades, kuna ühelt poolt väidab, et on järginud kõiki viitamisreegleid, kuid teisalt leiab, et vastavad reeglid puuduvad üldse või on nii vastukäivad, et neid pole võimalik järgida. Käesoleva kohtuasja asjaolud ei sarnane Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2011. a otsuse nr 3-09-1581 asjaoludele. Vastustaja on tuvastanud kaebaja doktoritöös konkreetsed plagieeritud allikad, mida asjas nr 3-09-1581 ülikooli poolt tuvastatud ei olnud. 8) Kaebaja väited ei kummuta vastustaja seisukohta, et doktoritöö on kokku kirjutatud teiste autorite töödest ning töö puudused osutusid sellisteks, mis välistas selle jätkuva tunnustamise nõudeid rahuldavana, vaid tegemist on nõudeid mitterahuldava tööga. Väitekiri on autori kõrval seotud lahutamatult ülikooliga, kus töö kaitsti, mistõttu on kaebaja arutlused komisjoni erapoolikusest alusetud, sest ülikool on huvitatud oma mainest teadusmaailmas, mida iga plagiaadijuhtum kahjustab. Kaebaja ei ole tõendanud, et kaitsmiskomisjoni otsustes on tema töö ümberhindamisel tehtud sisuline viga, mistõttu on otsustus sisuliselt õiguspärane. Komisjoni otsuste õiguspärasuse tõttu on materiaalselt õiguspärased ka õppeprorektori ja rektori korraldused.
5
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.
XXX esitas 20.01.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) EMÜ-s puudusid selged doktoritöö viitamise reeglid, mistõttu oli õigusvastane kaebajale ette heita plagiaati kui „nõuetekohast akadeemilist viitamata jätmist“. ÕKE p-st 224.4 ei tulene selgeid kriteeriume, millal on võimalik doktoritööd plagiaadiks nimetada. Kaebaja ei ole väitnud, et viidatud seisukohad ei tugine välistele allikatele, vaid on selgitanud, et kasutas jutumärkideta viitamistehnikat. Tegemist saab olla etteheitega viitamisreeglite rikkumisele, kuid seda ei saa käsitleda teadustöö sisulise puudusena või plagiaadina. Kaitsmiskomisjon on 16.04.2013. a otsuses tunnistanud õigusaktidega määratletud plagiaadi mõiste puudumist Eestis ja rahvusvahelisel tasandil ning on enda tõlgendust rakendades doktoritöö plagiaadiks tunnistanud. Halduskohus on ületanud volituste piire, asudes haldusorgani asemel ja tagantjärele, pärast väidetava süükspandava teo toimepanemist, sisustama plagiaadi mõistet. 2) Töö kaitsmise ajal olid nõuded doktoritööle sätestatud üksnes akadeemiliste kraadide andmise korra V.2 osas, mis viitamisreegleid ei sisalda. Instituuti ei olnud volitatud kehtestama doktoritööde vormistamise nõudeid. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et EMÜ nõukogu 17.03.2005. a määrusest nr 7 „Doktorikooli statuut“, doktorikooli kodulehelt ega muudest doktoritööle kohalduvatest EMÜ siseaktidest ei leia nõudeid doktoritööde vormistamise kohta. EMÜ-sisese viitamise juhendi puudumise tõttu kasutas kaebaja jutumärkideta viitamise stiili, tuues kasutatud teoste autorid ja allikad välja tekstisiseselt, kasutatud kirjanduse või artiklite loetelus. Kaebaja ei ole jätnud tunnustamata ühegi töö autorit, millele on tuginenud. Seega on ebaõige kaebajale ette heita teadlase eetika ja autorsuse tunnustamise kohustuse rikkumist. 3) Kohatu on nimetada vastavate kohustuslike sätete puudumise tõttu kaebaja heas usus kasutatud viitamissüsteemi ”petturlikuks”. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei võinud kaebaja erinevate instituutide juhenditele tuginedes lähtuda jutumärkideta viitamissüsteemist ja põhimõttest, et viitama peab eelkõige esmasele allikale. Halduskohus on kaebaja selgitused kaasautorsuse kohta põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Kohtumenetluses leidis kinnitust, et nii juhendaja kui ka kaitsmiskomisjoni esimees hr Tamm olid teadlikud töös kasutatud viitamistehnikast ja lubasid töö kaitsmisele. Praeguses vaidluses on tegemist analoogse olukorraga Riigikohtu 28.02.2005. a otsuses nr 3-3-1-87-04 (p-d 14 ja 16). 4) Väär on halduskohtu seisukoht, et kaebaja doktoritöö on kokku kirjutatud teiste autorite töödest. Doktoritöö sisuline osa põhineb peamiselt kaebaja enda artiklitel, mille suhtes ei olnud EMÜ-s kehtestatud nõuet, et neid tuleks teisiti ümber sõnastada või neile muul moel viidata, milline nõue sätestati 01.09.2013 kehtima hakanud ÕKE p-s 193.5. Doktoritöö maht on oluliselt (ca 29 lk) suurem nõutavast miinimumist ja selle sisuline osa on mahuliselt piisav. Tõendamata on kaebaja tahe esitada kaitsmisele viitamisnõuetele mittevastavat tööd või plagiaati. Eelnevast tulenevalt on õigusvastane kaitsmiskomisjoni otsus tunnistada töö plagiaadiks ja sellele järgnenud vaidlustatud otsused. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, mis kinnitab vaidlustatud otsuste materiaalset õiguspärasust. 5) Kaitsmiskomisjon võib doktoritöös plagiaadi tuvastamisel teha otsuse doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks ning õppeprorektor eksmatrikuleerimise otsuse. Vastustaja on kaebaja õigusliku aluseta taas immatrikuleerinud, et teda seejärel uuesti teisel alusel eksmatrikuleerida. Kaitsmiskomisjon on ületanud pädevust. Ka õppeprorektor ületas pädevust, tühistades varasema otsuse kaebaja eksmatrikuleerimise kohta seoses õppekava täitmisega. Selline pädevus on vaid kaitsmiskomisjonil. Halduskohus ei ole kaebaja väidet ümber lükanud ega viidanud konkreetsele alusele, mis võimaldaks õppeprorektoril selliselt tegutseda. 6) Kohustus moodustada sõltumatu komisjon on sätestatud akadeemiliste kraadide andmise korra p-s 53 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-s 41. Asjakohatu on halduskohtu viide HMS § 73 lg-le 2. Sama kaitsmiskomisjon ei saanud plagiaadikahtluse analüüsimisel olla objektiivne. Plagiaadikahtluse läbivaatamiseks sõltumatu komisjoni moodustamata jätmine tõi kaasa asja ühekülgse ja erapooliku lahendamise. Halduskohus on jätnud kaebaja väited komisjoni sisulise
6
kallutatuse kohta täielikult tähelepanuta. Üliõpilasesinduse arvamuse väljaselgitamise eesmärk on tagada asja erapooletu ja sõltumatu lahendamine ning vältida kaebaja subjektiivseid õigusi põhjendamatult riivavate haridusalaste haldusaktide andmine. 7) Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja väited seoses vaidlustatud otsuste puhul haldusaktide järjekindluse, ettenähtavuse ja üheselt mõistetavuse nõuete rikkumise kohta, sest ei olnud üheselt mõistetavalt kehtestatud „nõuetekohaseid akadeemilise viitamise reegleid“, mistõttu otsustes tehtud etteheide nende nõuete rikkumise kohta on põhjendamatu. Halduskohus ei viita ühelegi dokumendile, kust akadeemilise viitamise reeglid võisid tuleneda. Kaebaja õigusi riivavate haldusaktide andmise aluseks ei saa olla piisav, kui lugeda „üldtuntuks“ asjaolu, et doktoriõppe üliõpilane peab tundma ülikoolis kehtivaid viitamisreegleid. 8) Kaebajal puudus võimalus enne 14.03.2013. a koosolekut esitada vastuväiteid dr Lomborgi doktoritööle viitamise kohta. Seega ei kaasatud kaebajat HMS § 40 lg-te 1 ja 2 kohaselt otsuste tegemisel. Kaebajale antud võimalus seisukohtade esitamiseks jäi liiga lühiajaliseks, et ta oleks saanud koguda piisavalt tõendeid ja esitada põhjalikumaid selgitusi. Kaitsmiskomisjon jättis põhjendamatult arvestamata kaebaja vastuväidetega jutumärkideta viitamissüsteemi ja kaasautorsusega artiklitele doktoritöö alguses viitamise osas ning mitteteadlikkuse osas dr Križani varasemast publikatsioonist. Eeltoodu osas kaebaja esitatud selgitused ja tõendid on ka halduskohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta. 9) ÕKE p 225.1 ning kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-d 35 ja 42 ei välistanud alternatiivsete, kaebaja õigusi vähem rikkuvate lahendusvariantide kasutamist, s.h kaaluda kaebajale noomituse tegemist ning doktoritöö ümber vormistamise ja uue kaitsmise võimaluse andmist. HMS §-dest 4 ja 6 tuleneb kaitsmiskomisjoni kohustus kaaluda otsuse tegemisel kaebaja õigusi vähem riivavaid lahendusvõimalusi. Kaitsmiskomisjoni 16.04.2013. a otsuse lisades 7 ja 8 toodud väidetavatest rikkumistest moodustab kõige rohkem 1 lk ehk 1,15% doktoritöö sisulisest osast eksituse tõttu korrektselt viitamata jäänud materjali. Eeltoodu tõttu oleks tulnud plagiaadisüüdistuse erapooletu ja põhjaliku läbivaatamise tagajärjel doktoritöö tunnistada nõudeid rahuldavaks või anda võimalus see ümber vormistada.
9.
EMÜ esitas 19.02.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Iga isik, kes kahtlustab, et doktoritöö on plagiaat, võib esitada plagiaadikahtluse avalduse. Samuti on haldusorganil õigus haldusmenetlust uuendada ja haldusakt kehtetuks tunnistada omal initsiatiivil, kui ta soovib haldusmenetluse lõpptulemust muuta. Kaitsmiskomisjonile tulenes delegatsiooninorm otsuse tegemiseks akadeemiliste kraadide andmise korra p-st 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-st 42. Asjakohasest objektiivsest õigusest ei tulene rektorile imperatiivset kohustust plagiaadikahtluse ilmnemisel sõltumatu komisjoni moodustamiseks, mis on kooskõlas ka haldusorgani enesekontrolli põhimõttega. Komisjon on erapooletult ja ulatuslikult põhjendades teinud otsuse. Täiendavalt kaasati otsuste tegemisele kolm liiget, tellitud on kaks ekspertarvamust ja koostatud põhjalik analüüs doktoritööle ning kaebajale on tagatud kolmel korral mõistliku aja jooksul (8.02.-14.03.2013) ärakuulamisvõimalus. 2) Õiguslikult sisutu on kaebaja väide omaloomingu tulemusel tekkinud viitamissüsteemi aktsepteerimisest. Komisjon ei olnud teadlik kaebaja kasutatud tegelikke allikaid varjavast viitamissüsteemist. Kaebaja esitas kaitsmisele töö, mis oli 10 lk lühem, kinnitades, et prof Ahokase juhiseid on arvesse võetud. Plagiaadi puhul on tegemist pettusega, mis antud juhul seisneb doktorandi poolt kaitsmiskomisjoni tahtlikus eksitamises. EMÜ-l kui haldusorganil oli pädevus uute asjaolude valguses varasemalt väljastatud doktorikraad tühistada ja kaebaja eksmatrikuleerida akadeemilise petturluse tõttu. Kuna doktoritöö osutus plagiaadiks, tuli EMÜ-l tühistada kaebaja eksmatrikuleerimise põhjus, vastasel korral oleks jäänud eksmatrikuleerimise põhjuseks ja õiguslikuks aluseks õppekava täies mahus täitmine. Olustiku muutumine on kaitsmiskomisjoni otsustest tulenevalt tingitud kaebaja enda õigusvastasest
7
tegevusest ning ülikoolil on pädevus doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks ja õppeprorektoril varasema korralduse kehtetuks tunnistamiseks. 3) Vormistamisjuhendi p-ga 2.4 on selgelt kehtestatud nõue, mille kohaselt peab iga muudest allikatest pärinev tööosa olema üliõpilastöös varustatud viitega, mis on lisatud viidatava lõigu või joonise lõppu ning mis sisaldab teavet, mille järgi on võimalik leida kasutatud allikas. EMÜ tehnikainstituudi doktorandile on tema väitekirja vormistamiseks selged juhised tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendis olemas. Akadeemiliste kraadide andmise kord ja kaitsekomisjoni põhimäärus reguleerivad doktoritööle esitatavaid sisulisi nõudeid, mitte üliõpilastööde viitamise aluseid. 4) Kohus on üheselt lähtunud vastustaja poolt otsustes tuvastatust. Millist tööd tervikuna võib pidada plagiaadiks, arvestades plagiaadi mahtu, on EMÜ diskretsiooniline otsus, millesse kohtu võimalused sekkuda on piiratud. Põhjendamatu on kaebaja väide, et plagiaadi mõistet ei ole piisavalt ÕKE p-s 224.4 reguleeritud. Rikkumisi, s.t teiste autorite autorsuse omastamist AutÕS-i mõttes esineb doktoritöös kokku 92 tekstiosa ja 6 joonise puhul. Sellise teguviisi puhul on tegemist ÕKE p-s 224.4 määratletud akadeemilise petturluse vormiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.
Ringkonnakohus leiab, et XXX i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 19.12.2013. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuses toodud põhjendustega, ei anna veel alust väita, et kohtuotsus on õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks kokkuvõtvalt märkida järgmist.
11.
Ringkonnakohus ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse väitega nagu ei oleks vastustaja poolt välja töötatud mingeid doktoritöö viitamise reegleid. EMÜ Tehnikainstituudis oli välja töötatud üliõpilastööde vormistamise juhend, mis oli sama instituudi nõukogu poolt kinnitatud 19.02.2009 (I kd, tl 63-82). Nagu nähtub juhendist, siis oli see ette nähtud ka doktoritööde jaoks. Selle p-s 2.4 on toodud viitamise reeglid. Selle kohaselt peavad kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest pärinevad tsitaadid, valemid, arvaandmed, tabelid ja joonised jms olema varustatud viidetega, mille alusel on võimalik leida vastav algallikas. Sellele on viidatud doktoritööde kaitsmiskomisjoni otsuses (I kd, tl 44-48). Vastustaja on õigesti leidnud, et isik, kes on läbinud kõrghariduse kolm astet, avaldanud teadusartikleid, esinenud konverentsiettekannetega ning jõudnud doktoritöö kaitsmiseni, on kursis teadustöö põhimõtete, sh viitamisreeglitega, ning on ebatõenäoline, et ta on rikkunud neid teadmatusest. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja doktoritöö oli esitatud viitamisnõudeid rikkudes.
12.
Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks väär halduskohtu seisukoht, et kaebaja doktoritöö on kokku kirjutatud teiste autorite töödest. Kaitsmiskomisjoni vaidlustatud otsuses on tuvastatud 62 rikkumist, mis seisnesid teiste autorite teoste tsiteerimises kasutatud allikale viitamata ning jutumärke kasutamata. 13 rikkumise puhul on kaebaja kaasautorina avaldatud artiklit tsiteerinud tunnustamata teisi kaasautoreid ning kasutamata jutumärke. 6 joonise puhul on tegemist teiste teadustööde tulemite omastamisega. Samuti on kaebaja tsiteerinud teisi autoreid viidates allikale, kuid on kasutamata jätnud jutumärgid. Seega on vastustaja poolt tuvastatud, et plagiaat moodustab töö sisulisest osast 60 % hõlmates kohati terveid lehekülgi, teiste autorite autorsuse omastamist esineb 92 tekstiosa puhul. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tsiteerimisele ja refereerimisele esitatavad nõuded on samuti sätestatud üliõpilastööde vormistamise juhendi p-s 2.5. Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et taolisel viisil vormistatud töö kaitsmisele esitamise puhul on
8
tegemist komisjoni eksitusse viimisega eesmärgiga omandada doktorikraad pettusega. Mis puudutab plagiaadi mõistet, siis selles osas on kaitsmiskomisjon seda oma otsuses küllaldaselt põhistanud ja halduskohus on õigustatult nõustunud sellise käsitlusega.
13.
Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et tal ei olnud enne 14.03.2013 koosolekut võimalik esitada vastuväiteid sellele nagu ta oleks oma doktoritöös kasutanud dr Lomborgi doktoritöö lõike. Tõepoolest nähtub koosoleku protokollist, et sellele viidati alles koosolekul. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et tema seisukohtade esitamise aeg jäi lühikeseks ja seega ei olnud tal võimalik esitada täpsemaid selgitusi. Samas on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajat teavitati plagiaadikahtlusest 13.02.2013 ning kohustati teda vastama 22.02.2013. Kaebaja on vastanud 06.03.2013, samuti oli tal võimalik oma seisukohti avaldada 14.03.2013 toimunud koosolekul. Eeltoodu alusel on kaebajale antud vajalikul määral aega oma vastuväidete esitamiseks ja tema õigusi ei ole rikutud. Asjaolu, et kaitsmiskomisjon ei arvestanud vastuväidetega jutumärkideta viitamissüsteemi ja muu viitamisega seonduva osas, ei anna alust asuda seisukohale, et kaitsmiskomisjoni otsus on seetõttu ebaõige.
14.
Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustajal oli kohustus moodustada sõltumatu komisjon akadeemiliste kraadide andmise korra § 53 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse § 41 alusel. EMÜ akadeemiliste kraadide andmise ning rakenduskõrgharidusõppe lõputöö kaitsmise tingimused ja kord § 53 sätestab, et tõepoolest on ette nähtud rektori poolt sõltumatu komisjoni moodustamine, kuid see on vajalik juhul, kui rikutakse kaitsmiskorda. Samas on kaebaja jätnud tähelepanuta § 54, mille kohaselt doktoritöö kaitsmiskomisjon/ülikooli nõukogu võib kaitsmiskomisjoni otsuse doktorikraadi andmise kohta igal juhul tühistada, kui doktoritöös esitatud andmed osutuvad võltsituks või plagieerituks. Kuna praegusel momendil oli tegemist antud olukorraga, mitte kaitsmiskorra rikkumisega, siis puudus vajadus sõltumatu komisjoni moodustamiseks. Sama seisukoht kehtib ka tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni põhimääruses (edaspidi Põhimäärus), kus § 42 annab kaitsmiskomisjonile õiguse otsus doktorikraadi andmise kohta tühistada, kui doktoritöös kasutatud andmed osutuvad võltsituks või plagieerituks. Põhimääruse § 41, mis käsitleb sõltumatu komisjoni moodustamist, käsitleb juhtumit, kui on esitatud kirjalik kaebus kaitsmiseeskirja rikkumise kohta. Seega on alusetu kaebaja väide, et tulnuks moodustada sõltumatu komisjon. Samuti ei vaadanud komisjon asja läbi samas koosseisus, vaid kaasatud oli veel kolm liiget, samuti oli tellitud ka kaks ekspertarvamust. Seega on alusetu viidata komisjoni erapoolikule suhtumisele.
15.
Kaebaja on vastustajale apellatsioonkaebuses ette heitnud ka seda, et vastustaja ei ole kaalunud kaebaja õigusi vähem rikkuvate lahendusvariantide kasutamist, so kaalunud talle noomituse tegemist või doktoritöö ümbervormistamise ja uue kaitsmise võimaluse andmist. Nagu nähtub kaitsmiskomisjoni protokollist on seal otsitud ka teisi võimalusi ja leitud, et teist lahendust ei ole. Komisjon on otsuses leidnud, et kaebaja poolt pakutud kokkuleppelist komisjoni otsuse kehtetuks tunnistamist doktorikraadi andmise kohta ja doktoritöö uuele kaitsmisele lubamist ei pea komisjon õigeks isegi, kui seda võimaldaksid seadused (I kd tl 48). Pealegi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et puudub võimalus juba kaitstud doktoritöö ümbervormistamiseks ilma kaitsmise tühistamiseta. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaalunud kaebaja suhtes leebemate meetmete kohaldamist. Seejuures on komisjon arvesse võtnud, et tegemist on suuremahulise süstemaatilise rikkumisega Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei esine vaidlustatud otsuses selliseid kaalutlemisvigu, mis võiks kaasa tuua selle tühistamise. Õppeprorektor sai esitatud materjalide alusel otsustada ainult eksmatrikuleerimise põhjendatuse üle. Kuna ÕKE p 225.1 alusel ei ole noomituse tegemine õppeprorektori, vaid õppedirektori pädevuses, siis ei olnud õppeprorektoril võimalik
9
kaaluda noomituse tegemist. Seega puudub alus õppeprorektori vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks.
16.
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja on taotlenud apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude summas 1346,40 väljamõistmist kaebajalt. Halduskohus on otsuses leidnud, et kuna vaidlus on tekkinud vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest ja seda ei saa pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks, siis jäävad õigusabikulud vastustaja enda kanda. Vastustaja ei ole kohtu taolist seisukohta apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Ringkonnakohus ei näe põhjust apellatsioonimenetluses asuda teistsugusele seisukohale ja seega jäävad vastustaja õigusabikulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel
Madis Ernits
Agu Timmi
