4-15-1523/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-1523

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. aprill 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-1523 (2302,15,000128)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

E.K (E.K) kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenet-

lustalituse

vanemväärteomenetleja

Margus

Pihli

20.02.2015 otsusele nr 2302,15,000128 E.K

karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, so 700 eurot ja LS § 223 lg 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju

Menetlusalune isik: E.K , ik XXX,

elukoht: XXX.

Kaitsja: Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli,

Vabaduse pst 59, Tallinn 11211

RESOLUTSIOON

1.

Jätta

E.K

kaitsja

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 20.02.2015 otsusele nr 2302,15,000128 E.K karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 223 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 20.02.2015 otsus nr 2302,15,000128 E.K karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja LS § 223 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 5. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 175 trahviühiku ulatuses, so 700 (seitsesada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155029764.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 08.04.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 16.04.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 08.05.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 09.05.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Margus Pihli 20.02.2015 otsusega nr 2302,15,000128 karistati E.K LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja § 223 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.01.2015 kell 06:00 Narva mnt 25 juures, Tallinnas juhtis mootorsõidukit, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei sõitnud sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud ülekäigurajale. Ei peatunud ülekäiguraja ees, vaid sõitis otsa ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale.

Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS №rdea Finance Estoniale, tervisekahjustused XXX. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 35 lg 4 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli kaebuse, milles märkis alljärgnevat. Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistuse kohaldamise osas. Menetlusalune isik leiab, et kohaldatud karistus ei vasta KarS 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetele. Samuti puudub lisakaristuse kohaldamiseks vältimatu vajadus.

Menetlusalune isik ei vaidlusta väärteo toimepanemist ega oma süüd selles. Toimepandud teo ja saabunud tagajärje osas tunneb menetlusalune isik sügavat kahetsust, et ei märganud sõiduteed ületavat jalakäijat õigeaegselt. Samas leiab menetlusalune isik ja ka kaitsja, et määratud karistus ei vasta KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse kohaldamise põhimõtetele. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse kohaldamisel arvestada isiku süüga, karistust raskendavate ja kergendavate asjaoludega, võimalusel mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huvidega.

Põhikaristuse mittevastavus KarS § 56 lg-s 1 sätestatule. Kohtuväline menetleja on LS 223 lg 1 kohast põhikaristust kohaldanud LS 223 lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast suuremas määras. LS § 223 lg 1 sanktsiooni keskmine määr on 150 trahviühikut e 600 eurot. Karistust on kohaldatud suuruses 175 trahviühikut e 700 eurot. Samas ei nähtu otsuse põhjendustest, millistele asjaoludele tuginedes on kohtuväline menetleja tuvastanud menetlusaluse isiku keskmisest suurema süü. Kaitse arvates puuduvad sellist karistust raskendavad asjaolud, mis tingiksid põhikaristuse kohaldamise üle LS § 223 lg 1 sanktsiooni keskmise määra.

Samas esinevad menetlusaluse isiku suhtes karistust kergendavad asjaolud. Kuigi menetlusaluse isik ei ole esitanud vastulauset, ega saanud selles väljendada oma kahetsust, kahetseb menetlusalune isik siiski siiralt, et põhjustas liiklusõnnetuse ja tervisekahjustuse teisele liiklejale. Menetlusalune isik ei ole tahtlikult soovinud kedagi kahjustada, jalakäijale toimunud otsasõit ehmatas ka menetlusalust isikut väga. Menetlusaluse isiku kahetsust saab käsitleda KarS 57 lg 1 p 3 kohase karistust kergendava asjaoluna. Samuti esineb karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 1 nimetatud asjaolu.

Menetlusalune isik toimetas kannatanu kiiremaks abi saamiseks sündmuskohalt Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Kannatanule kiire arstiabi ja leevenduse pakkumine on kaitse hinnangul vaadeldav kannatanule abi andmisena. Ühtlasi iseloomustab menetlusaluse isiku selline tegevus menetlusaluse isiku muret kannatanu pärast ja soovi oma teo tagajärgi leevendada. Selline käitumine iseloomustab menetlusalust isikut ka südametunnistust ja vastutustunnet omava liiklejana. Kui kohus leiab, et kannatanu toimetamine kiire arstiabi saamiseks haiglasse ei ole käsitletav KarS § 57 lg 1 p 1 kohase karistust kergendava asjaoluna, saab menetlusaluse isiku sellist tegu vaadelda siiski karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 tähenduses.

Eelnimetatud asjaolud iseloomustavad menetlusalust isikut vastutustundliku ja oma tegude tähendusest aru saava inimesena. See omadus omakorda viitab, et menetlusalune isik on võimeline oma vigasid mõistma ja tegema nendest ka järeldusi. Nii näiteks ei ole menetlusalust isikut peale 2011. aastal KarS § 424 kohase kuriteo eest karistamist karistatud muude süütegude eest. Käesolev süütegu ei ole tahtlik, mistõttu ei saa menetlusalusele isikule ette heita, et ta ei ole varasematest karistustest õppinud. Kohtuvälise menetleja vastupidine seisukoht on eksitav ja tegelikele asjaoludele mittevastav.

Käesoleval juhul oli menetlusalune isik kaine ning muude karistuste puudumine kinnitab pigem, et menetlusalune isik on 2011. a mõistetud karistusest teinud vajalikud järeldused. Uus, tahtmatult toime pandud väärtegu, ei ole samastatav KarS § 424 kohase kuriteo toimepanemisega. Seega ei esine käesoleval juhul sellist kaalukat eripreventiivset vajadust, mis võiks vältimatult tingida lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse. Kaitse on seisukohal, et rikutud õiguskorra heastamiseks ja menetlusaluse isiku mõjutamiseks piisab rahatrahvilisest põhikaristusest.

Riigikohtu poolt väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 tehtud kohtuotsuse punktis 9 on Riigikohus pidanud lisakaristuse kohaldamise seisukohast oluliseks kaaluda ka seda, kui rängalt lisakaristus isikule mõjub, arvestades sealjuures asjaoluga, kas tegemist oli harjumusvõi juhusüüteoga. Menetlusaluse isiku puhul võib asuda seisukohale, et tegemist ei ole harjumussüüteoga, vaid käesoleva liiklusväärteo toimepanemine on menetlusaluse isiku elus pigem juhuslik sündmus. Seega ei ole sellelaadse väärteo kordumine prognoositav. Menetlusalune isik vajab juhtimisõigust seoses ettevõtlusega ja sissetuleku teenimisega.

Juhtimisõiguse kaotamine tooks kaasa võimatuse juhtimise keelu ajal tegeleda ettevõtlusega, mis on menetlusaluse isiku ainsaks sissetulekuallikaks invaliidsuspensioni kõrval. Sissetuleku saamisest sõltub menetlusaluse isiku võimekus kanda olemasolevaid rahalisi kohustusi. Seega mõjutaks juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalust isikut rängalt. Seetõttu tuleb kaitse hinnangul juhtimisõiguse karistusena kohaldamist menetlusaluse isiku suhtes erilise hoolikusega kaaluda ja analüüsida, kas karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik lisakaristust kohaldamata.

Kaitsja hinnangul on selline võimalus reaalselt olemas. Menetlusalune isik tegutseb ettevõtjana lepingulise kullerina ning saab igakuiselt tulu 800 eurot. Sellisest tulust tasub menetlusalune isik igakuiselt pangalaenu ja sõidukiliisingu tagasimakseid. Juhtimisõiguse äravõtmine tekitab sissetuleku puudujäägi, mistõttu ei saa menetlusalune isik täita omi kohustusi krediidiasutuse ees. Menetlusalusele isikule määratud

700 euro suurune põhikaristus on võrreldav menetlusaluse isiku poolt teenitava rahasummaga ning ei ole sellisena samuti mugav ega hõlbus kanda. Lisakaristuse täiendav kohaldamine muudaks niigi keerulise majandusliku olukorra veelgi keerulisemaks ning võimatus saada katkematut sissetulekut on vaadeldav täiendava rahalise sanktsioonina. Sellise kumuleeruva tagajärje kaasatoomine ei ole kaitsja hinnangul menetlusaluse isku puhul põhjendatud ega otstarbekas. Tulenevalt ülalesitatust leiab kaitse, et käesoleval juhul esinevad alused menetlusalusele isikule määratud karistuse kergendamiseks.

Kaitse palub kohtul tühistada kohtuvälise menetleja 20.02.2015.a otsus ja teha uus otsus, millega mõista menetlusalusele isikule rahatrahv, mis jääb alla LS § 223 lg 1 kohase sanktsiooni keskmist määra ja jätta lisakaristus kohaldamata. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et sõitis mööda Narva mnt-d ja ülekäiguraja juures sõitis vastu tramm ja kui hakkas ülekäigurajast mööduma tuli trammi tagant jalakäija. Pidurdas, kuid ikkagi toimus otsasõit. Tee oli libe, jalakäijal olid tumedad riided, helkurit ei olnud. Väljus autost, aitas teel lebanud kannatanu püsti ja pani sõidukisse ning sõitis traumapunkti.

Registratuuris teatas, et toimus otsasõit ja et teatataks politseile. Politsei tuli 20 minuti pärast, kontrolliti joovet, tehti autost pildid, võeti seletus. Sõitis XXX tänavalt, Kadrioru poolt Mustamäele XXX kontorisse. Narva mnt-l liikus kolmandal rajal, trammiteel. Tramm liikus vastassuunas ja oli ületanud ülekäiguraja. Jalakäija tuli vasakult ülekäigurajalt ootamatult. Jalakäija kukkus natuke paremale, teisele sõidurajale. Kahetseb, on väga kahju. Tunnistaja XXX selgitas, et 5 jaanuaril kell kuus hommikul Tallinna Ülikooli ees astus sõidurajale.

Veendus et ohtu ei ole kui äkki oli pikali maas. Oli pime ja vihma sadas. Temast vasakul sõidukeid ei olnud, kui oli jõudnud keskpunkti, siis paremalt küljelt sõitis auto otsa. Ühistransporti ei olnud. Sõidukit nägi, oli tema jaoks ohutu. Tuli kõnniteelt burgeri putka juurest, liikus ülikooli suunas, auto lähenes Pirita poolt, ütleks, et teisel rajal. Pihta sai paremale küljele, kukkus maha. Üritas jalgu alla saada, aga ei saanud, oli luumurd. Oli maas paari meetri kaugusel. E.K tõstis ta autosse ja sõitsid haiglasse. E.K pani käe kaenla alla.

Initsiatiiv haiglasse sõiduks tuli autojuhilt, läks vabatahtlikult kaasa. Seljas olid sinised teksased, must jope, helkur paremal pool. Haiglasse jõudes helkurit ei olnud, see rebiti maha. On kindel, et helkur oli teele astudes küljes. On senini haiguslehel, arvab, et järgmise kuu lõpuni. Kaitsja asus seisukohale, et jääb täies mahus kaebuses toodud väidete juurde. Ilmselgelt on tegemist kahetsusväärse õnnetusega, kus inimene sai viga. Ei ole tegemist tahtliku liiklusõnnetuse põhjustamisega, nagu enamus ka on, see on hooletuse tagajärg.

Hooletuse valguses ei saanud nõustuda kohtuvälise menetleja terava argumentatsiooniga vaidlustatud otsuses, mille kohaselt ei ole teinud üldse järeldusi varasematest karistustest. Pigem on karistusregistrist näha, et on suutnud liigelda ilma uute rikkumisteta. Ja selline prognoos, et tuleb liiklusest kõrvaldada, 3 kuu jooksul sellist prognoosi ei ole. Teiselt poolt võimalikud tagajärjed, mis sellest tulenevad, on väga rasked. Praegusel juhul 40% töövõime kaotusega on ta võimeline tegema autojuhi tööd, mis on põhiline sissetuleku allikas.

Kui see ära langeb, jääb 140 eurot pensioni ja ei ole võimalik maksta olemasolevaid kohustusi. Seetõttu kui hinnata kui raskelt lisakaristus mõjub, siis rängalt mõjub. Seetõttu püstitab küsimuse kas tõepoolest õnnetuse asjaolusid hinnates on E.K liiklusest kõrvaldamine hädavajalik. Võimalik oleks ka teine rikkumine, sündmuskohalt lahkumise teatamise nõuete rikkumine, kuid selles osas on mõistlikud oldud, et ei ole karistust vääriva teoga. Ei ole peetud vajalikuks süüdistust esitada. Teavitas politseid mõned minutid hiljem haiglast, juht oli kaine, ilmselgelt ei olnud E.K tahmist midagi varjata.

Karistust on kohaldatud maksimaalses määras, millele ei leidu ka põhjendust. Kohtuistungil antud selgitustest õnnetuse asjaolude kohta ilmneb, et keegi nägi trammi, keegi ei näinud, keegi nägi helkurit, keegi ei näinud. See tõi šoki kaasa mõlemale isikule, tähelepanuvõime ja arusaamine asjadest võis olla häiritud. Puuduvad tõendid, millega vastuolusid kõrvaldada. Politsei ei ole arvestanud kahetsusega kuna ei ole vastulauset esitanud. See ei tähenda, et seda ei oleks. Püüdis heastada juba sündmuskohal, toimetas kannatanu haiglasse.

Kas võis sellega seada raskemasse olukorda, raskemaid vigastusi ei saa välistada, kuid antud juhul midagi sellist ei juhtunud. Seetõttu palub kohtul taotlused rahuldada, vähendades rahatrahvi ja tühistades otsuse lisakaristuse osas.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et jääb otsuse juurde ja leiab, et saab kaebuse esitajast aru, ei pannud toime tahtlikult. Enamik liiklusõnnetusi toimub ettevaatamatusest, aga need toovad kaasa ka tihti rasked tagajärjed. Käesoleval juhul sai jalakäija kergeid vigastusi, jäi ellu. Sellised võivad lõppeda ka surmaga, sellepärast määratud ka range karistus, et mõista anda, et sellistel liiklusõnnetustel on rasked tagajärjed. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, selle lisadega, kohtuistungil esitatud lisatõenditega kaebuse juurde, kuulanud ära isikuliste tõendiallikate selgitused, kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 223 lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 223 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS §

223 lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega esmalt sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et E.K süüdistatakse selles, et ta Narva mnt 25 juures sõitis reguleerimata ülekäigurajal otsa XXXile. Oma tegevusega põhjustas menetlusalune isik varalise kahju AS №rdea Finance Estoniale, samuti põhjustas XXXile tervisekahjustused. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 35 lg 4 nõudeid. LS § 35 lg 4 sätestab, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega ning kohtumenetluses isikuliste tõendiallikate ütlustega, asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on õigesti ja väärteomenetluse raames kogutud tõendikogumiga kooskõlas olevalt lugenud tõendatuks liiklusõnnetuse toimumise 05.01.2015 kell 06:00 Narva mnt 25, Tallinnas. LS § 2 p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Sündmuskoha vaatlusprotokollist koos fototabeliga nähtub, et 05.01.2015 kell 06.00 sõitis Tallinnas, Narva mnt 25 reguleerimata ülekäigurajal sõiduauto Mazda 5 (reg. märk XXX), mida juhtis kaine ja vastava sõiduki juhtimisõigust omav E.K, otsa jalakäijale XXXile. Sõiduki teel liikumise tagajärjel on tekkinud varaline kahju ehk toimunud on liiklusõnnetus LS § 2 p 32 tähenduses. Vastavat asjaolu tõendab sõiduki vaatlusprotokoll koos fototabelitega, samuti menetlusaluse isiku ütlused. Nimetatud tõendiallikatest ilmneb, et sõiduk sai kannatada: esiklaas on purunenud, esimene numbrimärk muljutud, esimesel iluvõrel ja kapotil on mõlkejäljed. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud LS §

2 p 32 ühe alternatiivi esinemine, so varalise kahju tekkimine sõiduki omanikule ja ilmselgelt vajab sõiduk taastamisremonti, millega kaasnevad kulutused. Väärteotoimikus olevatest kirjalikest tõenditest, sh Ida-Tallinna Keskhaigla teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest ja menetlusaluse isiku enda ütlused selle kohta, et tema juhtides mootorsõidukit, sõitis otsa jalakäijale väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas, nähtub, et jalakäija XXX sai otsasõidu tagajärjel tervisekahjustusi. Seejuures nähtub menetlusaluse isiku ütlustest sedagi, et ta toimetas tunnistaja XXX ise sündmuskohalt erakorralise meditsiini osakonda. Kohtuistungil üle kuulatud XXX ütlustest tuleneb, et otsasõidu järgselt diagnoositi tal luumurrud ja ta on senini töövõimetuslehel ning liikumine on raskendatud. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud ka LS § 2 p 32 teise alternatiivi esinemine, so inimese vigastada saamine. Kohtu hinnangul saab väärteoasjas kogutud ja kohtulikul menetlusel kontrollitud tõendite põhjal tulla järeldusele, et E.K käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§

133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, on see väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebuse esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Omaks võetud kohtupraktika kohaselt ei saa ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust lahendada ilma teise osapoole käitumist arvestamata. Lisaks sellele tuleb tuvastada kas varalise kahju ja inimese tervisekahjustuse põhjustas vaid üks liiklusõnnetuse osapool või on tegemist olukorraga, kus liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled. Viimasel juhul tuleb tuvastada milline neist rikkumistest saabunud tagajärje põhjustas. Seetõttu ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teise osapoole käitumist hindamata.

Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil üle kuulatud menetlusaluse isiku ning tunnistaja ütlustest nähtuvalt ületas tunnistaja sündmuskohal sõiduteed, kasutades selleks reguleerimata ülekäigurada. Tunnistaja on märkinud ka seda, et tal oli paremal pool helkur, mida haiglasse jõudes enam ei olnud. Kuigi menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt ta tunnistajal helkurit ei näinud, ei saa selle pinnalt koheselt väita, et tunnistaja antud ütlused helkuri olemasolu kohta ei vasta tõele. Ilmselgelt teab tunnistaja paremini kas tal helkur oli või mitte.

Seejuures on tunnistajat ka eelnevalt teadvalt valeütluste andmise eest hoiatatud. Küll peab kohus võimalikuks, et juhile ei pruugi liikuva jalakäija küljes olev helkur olla nähtav igal ajahetkel.

Kohus leiab, et arvestades väärteoasja materjalidest ilmnevat sündmuse aega, oli tegemist pimeda ajaga ning tunnistaja käitus LS § 22 lg 8 nõude kohaselt. Lisaks sellele kohustab LS §

24 lg 1 jalakäijat sõiduteed ületama käigusillavõi tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu ning väärteoasja materjalidest tulenevalt on üheselt tõendamist leidnud, et otsasõit toimus ülekäigurajal. Seega käitus tunnistaja ka sõiduteed ületades LS § 24 lg 1 sätestatud nõude kohaselt. Lisaks sellele sätestab LS § 25 lg 7 jalakäijale kohustuse reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hinnata läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, anda juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduda, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta sõidukit ja leidis, et see on kaugel ning temale ohtu ei kujuta. Menetlusaluse isiku jaoks oli aga tunnistaja ilmumine ülekäigurajale ootamatu. Menetlusalune isik on ka seletanud, et vastassuunast liikus vastu tramm, mis ületas ülekäiguraja ning tunnistaja liikus trammi tagant, mistõttu ta tunnistajat enne ei näinud. Tunnistaja aga on väitnud, et trammi ei liikunud üheski suunas. Kumbki kohtumenetluse pool ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kas sündmuse toimumise ajal oli peatusest lahkuv tramm või mitte, kuigi seda saanuks tõendada sündmuskohal tuvastatud ja asjassepuutumatute tunnistajate ütlustega või kaudselt ka sõiduplaanide esitamisega, mis küll ei saa üheselt tõendada trammi asukohta teatud ajahetkel, kuivõrd see sõltuks trammi graafikus püsimisest.

Seetõttu peab kohus analüüsima isikuliste tõendiallikate ütlusi ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga tuvastatut. Sündmuskoha fotodest nähtuvalt on kesklinna suunas kolm sõidurada, milledest esimene on ühissõidukirada ja kaks nö tavasõidukitele. Seejuures on vasakpoolne pärisuunaline sõidurada täies ulatuses trammiteel kuni ülekäigurajani. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt liikus ta kolmandal, so vasakpoolsel sõidurajal, seega trammiteel ning otsasõidu tagajärjel kukkus tunnistaja teisele sõidurajale. Tunnistaja arvas, et menetlusalune isik liikus teisel sõidurajal.

Arvestades taolisi lahknevusi isikuliste tõendiallikate ütlustes saab kohus järeldada, et tunnistaja nägigi sõidukit vaid teisel sõidurajal, mille kohta arvas, et see on piisavalt kaugel ja otsasõit oli tema jaoks ootamatu. Seega ei näinud ta kolmandal sõidurajal liikunud menetlusaluse isiku juhitud sõidukit. Võrreldes selliseid ütlusi menetlusaluse isiku ütlustega saab tulla järeldusele, et tunnistaja vaatevälja, so nähtavust kolmandale sõidurajale pidi miski varjama ning kohtu arvates võiski selleks olla tramm, mis oli enne ülekäigurada asuvast peatusest lahkunud ning eemaldus.

Kuivõrd tramm on oma gabariitidelt pikk, siis varjas see ka nähtavuse paremale poole suhteliselt suures ulatuses. Liikudes aga ülekäigurajal risti üle tee, varjas liikuv tramm kolmandal sõidurajal liikuvaid sõidukeid rohkem kui teisel või esimesel rajal liikuvaid ja tunnistaja ei saanudki menetlusaluse isiku juhitud sõidukit näha enne kui toimus otsasõit. Seega ei saanud ka tunnistaja täita LS § 25 lg 7 sätestatud nõuet menetlusaluse isiku juhitud sõiduki osas, kuivõrd ta hindas teisel sõidurajal, so keskmisel sõidurajal läheneva sõiduki kiirust ega näinud kolmandal sõidurajal liikuvat sõidukit.

Kohtu arvates ei saa tunnistaja käitumist hinnates asuda seisukohale, et tunnistaja XXX oleks käitunud liiklusnõudeid eirates. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub seda, et tunnistaja ilmumine teele oli tema jaoks ootamatu. Samas on väärteoasja materjalides leiduvatelt fotodelt näha, et vaidlusalune ülekäigurada on märgistatud teemärgistusega ja asjakohaste liiklusmärkidega mõlemal tee poolel. Teemärgistus on küll kulunud, kuid siiski üheselt arusaadav. Seega on juhile tajutav ka see, et ta läheneb ülekäigurajale. Kui veel arvestada menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et tema vaatevälja varjas tramm, siis pidanuks ta olema eriti ettevaatlik, kuivõrd ülekäigurajale lähenedes oli tema vaateväli vasakult poolt piiratud ning ta ei olnud teadlik sellest, kas jalakäijad on asunud sõiduteed ületama.

Ka LS § 35 lg 7 sätete kohaselt peab juht sõidu jätkamisel olema eriti ettevaatlik kui vastassuunavööndi poolel on reguleerimata ülekäiguraja nähtavus piiratud seisva sõiduki või muu takistuse tõttu, et mitte ohustada ülekäigurajal olevat jalakäijat. Käesoleval juhul võib menetlusaluse isiku selgitustest üheselt järeldada, et ta jätkas sõitu, asudes ületama ülekäigurada, kuigi tema enda sõnade kohaselt oli peatusest lahkunud tramm vastassuunavööndi poolel täielikult varjanud nähtavuse ülekäigurajale. Seega ei teadnud ta seda kas vastassunavööndis on jalakäijad asunud sõiduteed ületama ja kui kaugele nad on jõudnud.

Kohtu arvates on menetlusalune isik eiranud LS § 35 lg 7 sätestatud kohustust. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik on rikkunud ka temale inkrimineeritud LS § 35 lg 4 sätestatud juhi kohustust, kuivõrd ta ei suutnud sõidukit peatada eespoolse nähtavusulatuse piires ning sõitis ülekäigurajal otsa jalakäijale. Arvestades LS § 35 lg 4 ja 7 sätestatud kohustusi leiab kohus, et tegemist on omavahel koosmõjus olevate juhi kohustustega. Menetlusalusele isikule oli üheselt arusaadav, et ta läheneb reguleerimata ülekäigurajale, mistõttu pidi ta sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on asunud või astumas ülekäigurajale, sh ka sellist jalakäijat, keda ta nähtavust piirava takistuse tõttu ei näe, kuid kelle olemasolu peab eeldama.

Kuivõrd menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tema nähtavus vasakul pool olevale ülekäiguraja osale piiratud, pidanuks ta olema aga eriti ettevaatlik ning vähendama kiirust ning nähtavuse vähesuse korral ka vajadusel peatuma. Kui sellele nähtavuse piiratusele lisada veel pime aeg, siis pidanuks menetlusalune isik olema eriti tähelepanelik ja ettevaatlik. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et väärteomenetlusega on üheselt tuvastatud menetlusaluse isiku käitumises LS § 35 lg 4 kohustuse eiramine ja sellest tulenevalt ka LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused.

Kohus leiab eeltoodu pinnalt, et vaid menetlusalusel isikul oli võimalik vältida liiklusõnnetust kui ta oleks käitunud liiklusnõuete kohaselt, mistõttu menetlusaluse isiku käitumine on põhjuslikus seoses varalise kahju ja inimesele tervisekahjustuse tekkimisega.

Karistuse määramine

LS § 223 lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuni ning lõike 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, so 700 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusega mõningal määral üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja lisakaristusega sanktsiooni ülemmääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on kohtuväline menelteja põhikaristuseks määranud 175 trahviühikut, seega üle sanktsiooni keskmise määra. Hinnates E.K süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, siis leiab kohus, et süü oleks hinnatav keskmisena, kuid seda vaid juhul, kui tegemist oleks LS § 223 lg

1 sätestatud ühe alternatiivse tagajärjega. Antud juhul on aga põhjustatud nii varaline kahju kui ka tervisekahjustus. Tunnistaja XXX sõnade kohaselt on ta senini töövõimetu ning töövõimetusleht lõpetatakse eeldatavalt aprilli lõpus. Seega on tunnistaja paranemine aega võtnud juba mitmeid kuid ja ilmselgelt on sellest tulenevalt oluliselt langenud ka tema elukvaliteet. Sellest saab teha järelduse, et menetlusaluse isiku süü on oluliselt suurem kui seda oleks keskmine süü. Põhimõtteliselt saab asuda seisukohale, et LS § 223 lg 1 koosseisu mõttes on menetlusaluse isiku süü maksimaalne. Juhul, kui tunnistaja XXX tervisekahjustus oleks osutunud raskeks, oleks tegemist juba KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuriteoga. Käesoleval juhul on tunnistajale tekitatud tervisekahjustus kestnud üle kolme kuu, mistõttu on see tervisekahjustus hetkel hinnatav veel kerge tervisekahjustusena. Juhul, kui see aga ületanuks nelja kuud, ei oleks tegemist enam väärteoga. Seega arvestades saabunud tagajärge, oleks juba süü suurusest tingitult olnud põhjendatud ka oluliselt rangema põhikaristuse määramine. Kaitsja palub esitatud kaebuses süüd kergendavate asjaoludena arvesse võtta KarS § 57 lg 1 p

3 märgitud puhtsüdamlikku kahetsust ja KarS § 57 lg 1 p 1 sätestatud abi andmist kannatanule vahetult peale süüteo toimepanemist. Kaitsja on leidnud, et kuigi menetlusalune isik ei ole esitanud vastulauset ega saanud selles väljendada oma kahetsust, kahetseb menetlusalune isik tegu siiralt. Kohus leiab, et vastulause esitamine on menetlusaluse isiku õigus, kuid mitte kohustus ning vastulause esitamata jätmist ja selles kahetsuse avaldamata jätmist ei saa menetlusalusele isikule ette heita. Samas on menetlusalust isikut väärteomenetluses kohtuvälise menetluse jooksul kahel korral üle kuulatud ning mõlemal juhul on ta andnud ütlused omakäeliselt, st ta on ülekuulamisprotokollides märkinud seda, mida pidas vajalikuks ja oluliseks.

Nendes protokollides kahetsusavaldust ei ole märgitud. Esimene kahetsusavaldus on ilmunud kaitsja koostatud kaebuses ning alles kohtuvaidluse lõpus avaldas menetlusalune isik kahetsust ise. Kohus leiab, et kaebemenetluses avaldatud kahetsus on küll kergendava asjaoluna arvestatav, kuid kohtu arvates ei saa liiklusõnnetuse tagajärgi arvestades see kahetsusavaldus olla niivõrd mõjuv asjaolu, mis tingiks kohtuvälise menetleja määratud suhteliselt leebe karistuse kergendamise. Kaitsja on kaebuses märkinud ka seda, et kuivõrd menetlusalune isik toimetas tunnistaja sündmuskohalt Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda, siis tuleks karistust kergendava asjaoluna arvestada KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes kui abi andmist kannatanule pärast süüteo toimepanemist.

Kohus taolise seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul ei ole tegemist isikuvastase, vaid liiklusalase süüteoga. Liiklusalase süüteo puhul on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega teoga, mille koosseisutunnused tulenevad liiklusseadusest, kus on reglementeeritud juhi, liikleja ja sõitja käitumine liiklusõnnetuse korral. Seejuures eristatakse juhtide puhul erinevaid käitumisnorme, so eristatakse üldist abistamiskohustust ja liiklusõnnetuses osalenud juhi kohustusi. LS § 169 lg 3 sätted peavad võimalikuks seda, et juhul, kui häirekeskuse teavitamine sündmuskohalt ei ole võimalik ja tal ei õnnestu korraldada kannatanu toimetamist haiglasse kiirabiga, peab ta viima kannatanu haiglasse oma sõidukiga tingimusel, et transportimine pole kannatanule ohtlik.

Samas on selline käitumine lubatud vaid juhul, kui liiklusõnnetuses osalenud juht on täitnud LS § 169 lg 1 ja 2 sätestatud kohustuslikud toimingud. Väärteotoimikust selliste toimingute tegemist ei ilmnenud ning ka kohtuistungil antud ütlustest ei nähtunud seda, et menetlusalune isik oleks sündmuskohalt liiklusõnnetusest teavitanud häirekeskust või täitnud muid kohustuslikke toiminguid, vaid võttis tunnistaja sündmuskohalt kaasa ja toimetas meditsiiniasutusse. Seega eiras menetlusalune isik kõiki liiklusõnnetuses osalenud juhile pandud kohustusi.

Selliselt käitudes välistas ta sündmuskoha säilimise esialgsel kujul, võimalike tunnistajate kindlakstegemise, raskendas tõendite kogumist sündmuskohalt ning tunnistajat haiglasse toimetades ei veendunud selles, et kannatanu transportimine ei ole kannatanule ohtlik. Seejuures sõidutas ta kannatanut ja osales liikluses sõidukiga, mille esiklaas oli suuremas osas purunenud, milline sõiduk ei vasta enam tehnonõuetele ja millise sõidukiga liiklemine on ohtlik, sest eespoolne nähtavus on olulisel määral piiratud. Sisuliselt rikkus menetlusalune isik LS § 169 lg 2 kohustust ja kohtu arvates on sellises käitumises LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused.

Seda vaatamata asjaolule, et kohtuväline menetleja ei ole pidanud vajalikuks menetlusalust isikut sellise väärteo toimepanemises süüdistada. Kohus leiab, et sellist õigusvastast käitumist ei saa tõlgendada karistust kergendava asjaoluna ei KarS § 57 lg 1 p 1 ega ka KarS § 57 lg 2 mõttes. Kaebuses on leitud ka seda, et menetlusalune isik ei ole tahtlikult soovinud kedagi kahjustada. Kohtu arvates on taoline väide ainetu, kuivõrd LS § 223 lg 1 sõnastuse kohaselt ongi süüteo koosseisutunnuseks tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest.

Juhul,

kui

tervisekahjustus oleks tekitatud tahtlikult, siis ei kvalifitseeritaks sellist käitumist enam LS §

223 lg 1 ettenähtud väärteona. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristuse kergendamiseks alus puudub. Järgnevalt peab kohus analüüsima, kas lisakaristuse määramine kohtuvälise menetleja poolt oli proportsionaalne toimepandud väärteoga. Kaebuses on ette heidetud, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel arvestanud seda, et isikut on varem liikluskuriteo, so mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis 2011.a karistatud ning on seetõttu rakendanud lisakaristust maksimummääras.

Kaebuse kohaselt ei esine käesoleval juhul sellist kaalukat eripreventiivset vajadust, mis võiks vältimatult tingida lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse. Samuti ei ole kohtuväline menetleja arvestanud sellega, kui rängalt lisakaristus isikule mõjub ning et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust seoses ettevõtlusega ja sissetuleku teenimisega. Väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalust isikut on 2011.a liiklusalase kuriteo toimepanemise, so mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud vangistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata.

Vahepeal ei ole menetlusalune isik liiklusalaseid süütegusid toime pannud, mis näitab, et menetlusalune isik on käitunud õiguskuulekalt ja karistus on soovitud mõju avaldanud, st menetlusalune isik ei ole mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud. Kaebuses on leitud ka seda, et Riigikohtu otsuses 3-1-1-122-13 punkt 9 kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumist toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Antud väärteo otsuses puudub piisav põhjendus, miks on leitud, et just menetlusalune isik on jätkuvalt ohtlik liikluses. Väide, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu ei ole kohtu arvates piisav põhjendus, et kohaldada lisakaristust maksimaalses määras.

Samuti väide, et isik on varem toime pannud mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, ei anna automaatselt alust karistada isikut lisakaristusega ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Väärteo otsuses puudub piisav põhjendus, miks just see konkreetne isik on ühiskonnaohtlik ja mis alustel on põhjust arvata, et isik ei käitu edaspidi õiguskuulekalt. Riigikohus on pidanud lisakaristuse kohaldamise seisukohast oluliseks arvestada ka asjaoluga, kas tegemist oli harjumusvõi juhusüüteoga. Menetlusaluse isiku puhul võib asuda seisukohale, et tegemist on juhuslikku laadi liiklussüüteoga.

Oleks tegemist olnud järjekordse joobeseisundis juhtimisega, siis oleks alust seda määratleda kui harjumussüütegu. Seega ei ole sellelaadse väärteo kordumine prognoositav. Kohus peab vajalikuks osundada samale kaitsja viidatud kohtulahendi punkti 9 esimesele osale, mille on kaitsja jätnud kaebuses tähelepanuta. Nimelt tuleb märgitud punkti kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena, so suuremana keskmisest süüst ning seda just saabunud tagajärje tõttu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning kohus on eelpool märkinud, et kergendava asjaoluna võib arvestada kahetsust, kuid asunud ka seisukohale, et süü suurusega võrreldes ei ole kergendav asjaolu antud juhul märgilise tähendusega. Puutuvalt eripreventsiooni ei saa aga kuidagi mööda vaadata sellest, et menetlusalust isikut on varem karistatud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest ja see karistus on kehtiv.

Seda karistuse kehtivust ei muuda olematuks ka asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole vahepeal kolme aasta jooksul liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud. Kohus leiab, et liiklusest kõrvaldamine ei saa olla seotud vaid üheliigiliste süütegude toimepanemisega, st sõiduki juhtimisega lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis või joobeseisundis, vaid juhi käitumisega liikluses üldse. Isikul kehtiva karistuse olemasolu viitab uue liiklusalase süüteo toimepanemisel siiski sellele, et juht on jätkuvalt liikluses ohtlik ning tema eemaldamine liiklusest vähendab liiklusohtu.

Kohtu arvates tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 sõnastusest, mille kohaselt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega peaks eelmine karistus mõjutama isikut selliselt, et ta hoidub süütegude toimepanemisest edaspidi, sh on ka liikluses tähelepanelik, teiste liiklejate ohustamist ja kahju tekitamist vältiv. See ei tähenda ainult seda, et isik on liigeldes kaine, vaid järgib ka teisi liiklusnõudeid. Kohus leiab, et süüteo tehiolusid, iseloomu ja saabunud tagajärge arvestades oli kohtuvälises menetluses tehtud otsusega lisakaristuse kohaldamine põhjendatud.

Puutuvalt süü suurusesse, mis antud kaasuse puhul on olulisema tähtsusega kui muud asjaolud, siis leiab kohus, et süü suurusest tulenevalt oli põhjendatud ka lisakaristuse maksimaalmääras kohaldamine ning kohus ei näe alust määratud lisakaristuse kergendamiseks, rääkimata siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuse kohaselt tuleks kohtupraktikast tulenevalt kaaluda ka seda, kui rängalt lisakaristus isikule mõjub. Nimelt on kaebuse kohaselt kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sissetuleku saamiseks.

Nii kaebusest kui väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja töökohaks märgitud kuller. Seega töö iseloomust tulenevalt seisneb töö põhiosa sõidukijuhtimises. Kaebuse kohaselt on see menetlusaluse isiku ainuke sissetuleku allikas lisaks invaliidsuspensionile. Kohtuistungil nimetas kaebuse esitaja ka oma invaliidsuspensioni suuruse, mis ilmselgelt ei pruugi tagada parimat elukvaliteeti ja võetud rahaliste kohustuste täitmist. Seejuures on kaebuse esitaja kohtule esitatud tõendite kohaselt võtnud hüpoteeklaenu teise laenulepingu refinantseerimiseks ja sõiduki ostmiseks, samuti on ta sõlminud liisinglepingu.

Mõlemad lepingud on ta sõlminud 2010 aastal. Seega oli ta juba sisuliselt neli aastat teadlik oma laenukohustustest ja vajadusest alalise sissetuleku järele, et laenukohustust täita. Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole lepingute tingimuseks asjaolu, et laenu võtjal peab olema juhtimisõigus. Kohus leiab, et kui isik on sissetulekute saamisel majanduslikult sõltuv juhtimisõiguse olemasolust, siis ta ka käitub juhtimisõigust realiseerides vastavalt, st liiklusnõudeid järgivalt. Menetlusaluse isiku karistusandmed ja uue liiklusalase süüteo toimepanemine näitavad aga seda, et menetlusalune isik ei tule selle eelduse täitmisega toime.

Kohus

asub

seisukohale,

et

laenulepingu

või

liisinglepingu

sõlmimine

krediidiasutusega on igale laenuvõtjale risk ning ta võtab selle riski vabatahtlikult, arvestades selle riski maandamise võimalustega. Seejuures peab laenu võtja arvestama sellega, et olukord võib ajas muutuda, st laenu võtmisele eelnenud olukord võib oluliselt muutuda selleks ajaks kui laen on tasutud. Seega peab laenu võtja arvestama ka sellega, et nii temast olenevatel kui ka muudel põhjustel võib laenukohustuse täitmine muutuda kas raskemaks või võimatuks. Kohtu arvates ei saa laenukohustuse täitmise tagatiseks olla isikul juhtimisõiguse olemasolu või puudumine, veel vähem saaks see olla põhjuseks vaidlustatud otsuse tühistamisel lisakaristuse kohaldamise osas. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida ka seda, et kohtupraktika on juba aastaid tagasi asunud seisukohale, et töö kaotamise võimalus ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks või takistavaks asjaoluks ning vaid KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalusel isikul puude olemasolu kohta tõendeid esitatud ei ole ning kohtule on esitatud pensionitunnistuse koopia, mis tõendab vaid osalist töövõimetust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/