3-15-874/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Määruse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-874 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus B.B.N.i kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist

– B.B.N. Asja läbivaatamine 07.04.2015 kohtuistungil

RESOLUTSIOON Rahuldada Politseija Piirivalveameti taotlus ja anda luba paigutada B.B.N. kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.06.2015 (kaasa arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 26.10.2012 Meremäe vallas ajutisest kontrolljoonest umbes 1 km kaugusel Eestis kinni 10 asiaadi välimusega isikut. Ühel neist ei olnud kaasas ühtegi isikut tõendavat dokumenti ja ta tuvastati tema enda ütluste järgi kui Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanik N. B. B., kes on sündinud xx xx xxxx Vietnamis. Kuna isikul puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, vormistas PPA talle 28.10.2012 koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Tartu Halduskohus andis 28.10.2012 määrusega haldusasjas nr 3-12-2251 loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Isik ei teinud PPA-ga koostööd, avaldas enda kohta erinevaid andmeid, muutis nimesid ja sünniaegu, mistõttu ei suutnud Vietnami Saatkond isikut tuvastada. Halduskohtu loal pikendati tema kinnipidamist kuni 30.05.2014. Isik väitis kinnipidamise ajal, et on 17-aastane. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut tuvastas, et isik ei ole alaealine.

3-15-874 2(5) Samuti taotles isik 28.02.2013 varjupaika. Taotluse kohaselt lahkus ta Vietnamist tööotsimise eesmärgil. Ta soovis leida tööd, et tasuda võlg, mis oli tekkinud Vietnamist Venemaale lahkumisel. Vietnami tagasipöördumisel peaks ta töötama nende isikute heaks, kes tegid talle Vietnamist lahkumiseks dokumendid. PPA keeldus 02.04.2013 otsusega varjupaiga ja elamisloa andmisest, sest puuduvad viited võimalikule tagakiusule. Isik seda otsust ei vaidlustanud. PPA vabastas isiku kinnipidamiskeskusest 30.05.2014 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 24 lg 11 alusel pärast 18 kuu möödumist. Kuna väljasaatmist ei olnud selleks ajaks täide viidud, kohaldati isiku suhtes VSS § 10 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1-4 sätestatud järelevalvemeetmeid. Isikule anti allkirja vastu kätte otsus järelevalvemeetmete kohaldamise kohta. Isik järelevalvemeetmeid ei täitnud.

2. Eesti rahuldas 02.02.2015 kirjaga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse nr 604/2013 art 18 lg 1 punkti d alusel Prantsusmaa palve V. T. N., sündinud xx xx xxxx (alias B.B.N., sündinud xx xx xxxx) tagasivõtmise kohta. Isik saabus Eestisse 05.03.2015, kus ta esitas kohe varjupaigataotluse. PPA pöördus 03.03.2015 kirjaga Helsingis asuva Vietnami Saatkonna poole palvega dokumenteerida isik nimega V. T. N., kuid ei ole siiani vastust saanud. Tallinna Halduskohus andis 06.03.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-548 loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Kuna isik võttis oma varjupaigataotluse tagasi, tegi PPA 26.03.2015 otsuse varjupaigataotluse tagasilükkamise kohta. Otsus jõustus 05.04.2015. Isik viibib alates 06.04.2015 Eestis seadusliku aluseta. Isik peeti 06.04.2015 kl 15.47 VSS § 15 lg 2 p 1 alusel kinni, sest tema puhul esineb põgenemisoht.

3. PPA esitas 06.04.2015 Tallinna Halduskohtule VSS § 23 lg 1 alusel taotluse loa saamiseks paigutada B.B.N. kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui 2 kuuks. Taotluse kohaselt esineb isiku suhtes põgenemisoht (VSS § 68 p 8). Isik peeti 26.10.2012 kinni, sest ta saabus ebaseaduslikult Eestisse. Samuti on ta oma käitumisega näidanud, et ei kavatse lahkumisettekirjutust täita, sest ta ei ole pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist suundunud oma kodakondsusjärgsesse riiki ega asunud muul viisil oma lahkumiskohustust täitma, vaid sõitis ebaseaduslikult teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Kuigi isik viibis oktoobrist 2012 kuni maini 2014 kinnipidamiskeskuses, ei ole kõiki asjaolusid kogumis arvestades tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne. Isik on esitanud enda kohta valeandmeid. Isiku identiteet on praeguse ajani tuvastamata. Vietnami Saatkond ja Vietnami Migratsiooniamet ei ole suutnud isikut tuvastada ega ole andnud talle dokumenti tagasipöördumiseks. Isikul puudub Eesti elukoht, sotsiaalsed sidemed ja sissetulek. Tal puudub võimalus iseseisvalt reisidokumente vormistada. PPA-le teadaolevalt valdab ta vaid vietnami keelt. Isik on end ise juba üle 2 aasta asetanud teadlikult olukorda, kus tema liikumisvabadus on intensiivselt piiratud.

4. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde.

5. B.B.N. kinnitas kohtuistungil, et taotlus on talle arusaadav, kuid ta vaidleb sellele vastu.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-15-874 3(5)

6. PPA tugines taotluse esitamisel VSS § 23 lg-le 1, mis sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 2 kuuks. VSS § 23 lg 11 järgi annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 2 kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

7. VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 järgi võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

8. Kohtu hinnangul on PPA taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada ning anda PPA-le luba B.B.N. kinni pidada ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni tema Eestist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 2 kuuks.

9. Isikul puudub Eestis viibimiseks välismaalaste seaduses sätestatud seaduslik alus. VSS § 2 lg 1 järgi on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Isik tuli Eestisse ebaseaduslikult piiri ületades. Tema suhtes kehtib siiani lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1), seega on tal kohustus Eestist lahkuda (VSS § 3 lg 1). Eestist lahkumise kohustus ei tähenda aga seda, et isikul oleks õigus ületada ilma isikut tõendavate ja reisidokumentideta riigipiiri ja minna edasi suvaliselt valitud riiki. Lahkumiskohustuse täitmiseks peab isik tegema PPA-ga koostööd, et saada kodakondsusjärgselt riigilt reisimiseks vajalikud dokumendid, ja lahkuma seejärel oma kodakondsusjärgsesse riiki või riiki, kus tal on õigus viibida (VSS § 17 lg 1). Seetõttu ei saa isiku lahkumist Eestist mujale Euroopa riikidesse käsitada lahkumisettekirjutuse täitmisena, vaid lahkumiskohustuse täitmisest kõrvalehoidmisena.

10. PPA taotlusest nähtub, et isik ei ole teinud lahkumiskohustuse täitmiseks PPA-ga koostööd (VSS § 15 lg 2 p 2) ja on esitanud valeandmeid oma nime ja/või sünniaja kohta, mistõttu ei ole Vietnami Saatkond ega Vietnami Migratsiooniamet suutnud tema isikut tuvastada ega ole sel põhjusel väljastanud talle tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. Samuti esineb isiku suhtes põgenemisoht (VSS § 15 lg 2 p 1), sest Vietnami ametivõimude suutmatus isikut tuvastada tekitavad põhjendatud kahtluse välismaalase isikusamasuses (VSS § 68 p 3). Isik peeti 2012. a kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (VSS § 68 p 8). Isik ei ole järginud tema suhtes pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist 30.05.2014 lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid (VSS § 68 p 5) ja on Eestist omavoliliselt lahkunud, mistõttu on põhjust arvata, et ta ei järgiks ka praegusel juhul VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ja hoiaks lahkumisettekirjutuse sundtäitmisest kõrvale. Isik on selgitanud PPA-le, et tema eesmärgiks on jõuda mujale Euroopasse, et taotleda varjupaika Poolalt, Saksamaalt või Inglismaalt. Seega puudub isikul motivatsioon Eestisse jääda ja lahkumiskohustuse täitmisele kaasa aidata.

11. Isiku lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ei ole muutunud võimatuks. PPA on eelnevas menetluses teinud kindlaks, et isikul puudus varjupaiga taotlemiseks alus. Isik ei ole seda otsust vaidlustanud, järelikult ei pidanud ta seda otsust oma õigusi rikkuvaks. Kuna varjupaigataotlus tuleb esitada esimeses turvalises riigis, siis ei saa varjupaiga andmisest keelduva otsuse

3-15-874 4(5) vaidlustamata jätmist põhjendada väitega, et isik soovib saada varjupaika hoopis Poolas, Saksamaal või Inglismaal. Isikul puudub õigus valida endale meelepärane riik, kus varjupaigataotlus esitada. Kuna PPA ei tuvastanud varjupaigamenetluses, et isikut ähvardaks Vietnamis tõsiseltvõetav oht, siis ei saa isiku väljasaatmist Vietnami pidada VSS § 171 lg-st 1 tulenevalt lubamatuks. Isiku kinnitusel on ta Vietnami kodanik, seega on olemas VSS § 17 lg-s 1 sätestatud vastuvõttev riik. Väljasaatmine on viibinud seni isiku enda soovimatuse tõttu teha PPA-ga koostööd talle isikut tõendavate dokumentide vormistamisel. Isiku väide, et ta on esitanud PPA-le õiged isikuandmed, ei vasta ilmselgelt tõele, sest ekspertiisi käigus tuvastati, et tema väidetud vanus ei ole õige. Selgitused selle kohta, et ta võib oma vanuse osas eksida, sest tal ei ole vanemaid ja ta elab koos õega, kellelt sai teada oma vanuse, ei saa vastata tõele, sest isiku enda selgituste kohaselt on tal olemas isikut tõendav dokument, mis on Venemaal kellegi teise isiku käes. Seega peab isik olema teadlik oma tegelikust sünniajast, kuid ei soovi seda PPA-le avaldada. Ka isikut tõendavate dokumentide kaasavõtmisest on ta loobunud eesmärgiga muuta tema isiku tuvastamine võimatuks.

12. Rahvusvahelise õiguse järgi ei pea riik lubama oma territooriumile välismaalasi, kellel puudub riiki sisenemiseks õiguslik alus. Isiku soov leida elamiseks paremad majanduslikud tingimused ja töö ei anna talle õiguslikku alust riiki siseneda ja nõuda riigis viibimiseks seaduslikku alust. Välisriiki sisenemiseks ja seal viibimiseks tuleb isikul leida mõni seadusest tulenev alus. Sellise aluse puudumisel on riigil õigus välismaalane oma territooriumilt välja saata. Isiku soovimatus riigist lahkuda ei takista lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. PPA-ga koostöö mittetegemine ja lahkumiskohustuse täitmisest kõrvalehoidmine isikuandmete varjamise kaudu ei ole tolereeritav ega õigusta isikule riigis viibimiseks seadusliku aluse andmist. Isiku eelnev ja jätkuv ebaseaduslik käitumine ei ärata tema vastu usaldust ja annab põhjust kahtlustada põgenemisohtu, mistõttu tuleb ta põgenemise vältimiseks kinni pidada ja paigutada kinnipidamiskeskusesse.

13. Isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole tema eelnevat ja jätkuvat käitumist arvestades ebaproportsionaalne. Isik on eelnevalt järelevalvemeetmeid rikkudes riigist omavoliliselt lahkunud, et lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoida. Seejuures selgitas PPA isikule eelmisel korral tema vabastamisel kinnipidamiskeskusest tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid ja riigist omavolilise lahkumise keeldu, järelikult oli isik teadlik oma õigustest ja kohustusest, kuid otsustas sellele vaatamata riigist lahkuda ja väljasaatmisest kõrvale hoida. Isik ei ole teinud PPA-ga koostööd ega avaldanud oma õigeid isikuandmeid lootusega vabaneda seeläbi väljasaatmise täideviimisest. Kohus juhib B.B.N.i tähelepanu sellele, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole karistus riigis ebaseadusliku viibimise eest, vaid haldusmeede isiku põgenemise vältimiseks ja tema väljasaatmise tagamiseks. Seega ei teki isikul pärast VSS § 25 lg-s 2 sätestatud 18 kuu möödumist ja kinnipidamiskeskusest vabanemist õigust jääda Eestisse elama ja minna edasi mujale Euroopa riikidesse. Seda enam, et isikul puuduvad riigist lahkumiseks dokumendid.

14. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

15. Kuna Prantsuse politsei tuvastas B.B.N.i teise nime ja sünniajaga, tuleks ära oodata, kas Vietnami Saatkond suudab isikut selle teise nime ja sünniajaga tuvastada. Kui isik suudetakse tuvastada ja talle väljastatakse dokumendid, saab tema väljasaatmise lõpuni viia.

16. Isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, kui tema väljasaatmine on võimalik täide viia. Seega saab isik aidata enda vabastamisele kaasa sellega, et ta annab PPA-le edasi oma õiged isikuandmed, mille kaudu on Vietnami ametivõimudel võimalik tema isik tuvastada ja väljastada talle reisidokumendid. Samuti saab isik võtta kontakti selle isikuga, kelle kätte ta

3-15-874 5(5) oma dokumendid jättis, või võtta kontakti oma perekonnaga, et need aitaks Vietnami ametivõimudel tema isikut tuvastada. Väide, et tal ei ole kontakti selle isikuga, kelle käes on tema dokumendid, ei ole usutav, sest tal õnnestus pärast kinnipidamiskeskusest vabanemisest kuidagi Prantsusmaale jõuda. Kuna ta ei oska muid keeli peale vietnami keele, ei ole usutav, et ta hääletas autode peale. Veoauto koormasse ei ole võimalik juhi teadmata ronida, sest koormad on plommitud. Ka juhikabiin on selleks liiga kitsas, et sinna oleks võimalik ilma juhi teadmata peituda. Tundmatu veoauto koormasse ronides ei saanud isik teada auto teekonda ega olla kindel, et ta jõuab lõpuks soovitud riiki. Seega olid B.B.N.il usutavasti abistajad, kes aitasid tal Prantsusmaale jõuda. Keegi pidi talle ka praamipileti Inglismaale ostma, sest isiku enda väitel ei ole tal raha. Perekonnaga kontakti võtmiseks saab isik taotleda vajadusel PPA abi.

17. VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast VSS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 2 kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. Kohtu hinnangul ei välista praegusel juhul isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse asjaolu, et ta viibis juba kinnipidamiskeskuses perioodil 2012-2014 kokku 18 kuud. Seda seetõttu, et PPA-le on teatavaks saanud uued isikuandmed, mille järgi võidakse isik tuvastada. Kuni nende kontrollimiseni peab isiku olema kättesaadav. Isik on eelneva käitumisega näidanud, et ta ei järgi leebemaid järelevalvemeetmeid ja püüab väljasaatmisest kõrvale hoida. Seetõttu tuleb isik vähemalt uute isikuandmete kontrollimise ajaks paigutada väljasaatmise täideviimise tagamiseks kinnipidamiskeskusesse. Kui need isikuandmed osutuvad õigeteks, saab PPA isiku väljasaatmise lõpule viia. Kui ka need andmed osutuvad ebaõigeteks ja isiku väljasaatmine ebaõnnestub uuesti, tuleb täiendavalt kaaluda jätkuva kinnipidamise põhjendatust ja proportsionaalsust.

18. VSS § 24 lg 11 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja väljasaadetava viivitamata, kui kinnipidamise alus on ära langenud, kinnipidamise tähtaeg on möödunud või väljasaatmine on perspektiivitu. Samuti vabastatakse isik kinnipidamiskeskusest lahkumisettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise ning isikule viibimisaluse andmise korral (VSS § 24 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik