3-12-1155/160 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 07.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-12-1155 Haldusasi AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebused põllumajandusministri 14.05.2012 käskkirja nr 75 õigusvastasuse tuvastamiseks ja 29.05.2012 käskkirja nr 94 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitajad: AS Peipsi Trade, volitatud esindaja vandeadvokaat Paavo Paas. OÜ Omedu Rand, seaduslik esindaja Paul Kärberg ja volitatud esindaja advokaat Epp Lumiste. Vastustaja Põllumajandusministeerium, volitatud esindajad Geir Veski ja Ain Soome. Asja läbivaatamise kuupäev 27.02.2015.a Resolutsioon 1. Jätta kaebused rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 07.04.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 vastu võetud ja 27.10.2011 jõustunud määrusega nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012. aastaks“ (edaspidi Määrus nr 135) kehtestati kalapüügiseaduse (KPS) § 134 lg 3 alusel 2012.aastaks kutselise kalapüügi võimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel.

Vabariigi Valitsuse 02.02.2012 vastu võetud määruse nr 11 „Vabariigi Valitsuse 20.oktoobri 2011.a määruse nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012.aastaks“muutmine“ punktiga 1 sõnastati ümber määruse pealkiri järgmiselt „Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmija Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saak 2012. aastaks“. Määrusega muudeti ka paragrahvi 1 teksti ning kehtestati muu hulgas § 1 lg 2 sõnastusega: „Määrusega kinnitatakse „Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe“ alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile 2012. aastaks eraldatud aastane lubatud saak“

Määrust täiendati paragrahvi 3 lõikega 5 järgmises sõnastuses „Peipsi järvel on kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrd ja selle piirarv on 3. Samuti täiendati määrust paragrahviga 14 “Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak Peipsi, Lämmija Pihkva järvel“, mille lõike 1 punkti 3 kohaselt Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak kalaliikide kaupa on järgmine: 3) rääbis – 15 tonni. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt KPS § 134 lg 32 kohaselt ei loeta lõikes 1 nimetatud saake püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses

Määrus kehtestati KPS § 134 lg 3, 32 ja 33 alusel ja Määrus jõustus 10.02.2012.

2. Põllumajandusministri 14.05.2012 käskkirjas nr 75 „Kutselise kalapüügi loa taotluse esitamise tähtaja ennistamine“ (edaspidi Käskkiri nr 75) on märgitud, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuste vahel 04.05.1994 sõlmitud Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel moodustatud valitsustevahelise kalapüügikomisjoni 33. istungil lepiti kokku rääbise kastmõrra ehk seisevnooda püügi avamine Peipsi järvel. Eesti Vabariigi rääbise kastmõrdade piirarvuks Peipsi järvel lepiti kokku kolm kastmõrda. Kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta, mistõttu Eesti Vabariigile eraldatud püügivõimaluste jaotamine KPS § 16 lg 3 kohaselt ei ole võimalik. Rääbise kastmõrdade lubatud piirarvuks Peipsi järvel kolm kastmõrda kehtestanud Vabariigi Valitsuse määrus võeti vastu 07.02.2012, ehk pärast seda, kui lõppes 2012.aasta kutselise kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaeg (01.12.2011). See on mõjuvaks põhjuseks kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja ennistamiseks neile taotlejatele, kes on huvitatud rääbise püügist kastmõrraga Peipsi järvel. Kutselise kalapüügiloa taotlusi rääbise kastmõrraga püügiks 2012.aastal Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel võib esitada kehtestatud korras kuni 28.05.2012. Käskkiri on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-te 1 ja 4, KPS § 132 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 49 lg 1 punkti 3 alusel ning kooskõlas Määruse nr 135 § 3 lõikega 5 (I kd tl 13). Põllumajandusministeeriumi 19.11.2013 vastuses nr 4.2-2/11568-1 kohtu 13.11.2013 määrusele selgitas Põllumajandusministeerium, et Käskkirjas nr 75 on ekslikult märgitud Vabariigi Valitsuse 02.02.2012 määruse nr 11 vastuvõtmise kuupäev. Määrus võeti vastu 02.02.2012 (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 115-116; tl 119-120). 3. Põllumajandusministri 29.05.2012 käskkirjaga nr 94 „2012 aastal kutselise kalapüügi püügivõimaluste müük enampakkumise korras kalapüügiks rääbise kastmõrdadega Peipsi järvel“ (edaspidi Käskkiri nr 94) otsustati müüa suulisel enampakkumisel 2012.aasta kutselise kalapüügi püügivõimalused kalapüügiks kolme rääbise kastmõrraga Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel kolme enampakkumise objektina.

3

Enampakkumisest saavad osa võtta isikud, kes on Käskkirja nr 75 kohaselt 28.maiks 2012 esitanud nõuetekohase kaluri kalapüügiloa taotluse rääbise kastmõrraga müügiks Peipsi järvel (I kd tl 14-16). 4. AS Peipsi Trade (haldusasi nr 3-12-1155) ja OÜ Omedu Rand (haldusasi nr 3-12-1160) esitasid 05.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebused (haldusasi nr 3-12-1155- I kd tl 3–12 ja haldusasi nr 3-12- 1160, tl 3–12) Käskkirja nr 75 ja Käskkirja nr 94 tühistamiseks. 4.1 Ühes kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus. Kohus rahuldas 06.06.2012 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused ja peatas esialgse õiguskaitse korras Käskkirja nr 94 täitmise kuni 12.06.2012. Kohus rahuldas 12.06.2012 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas esialgse õiguskaitse korras Käskkirja nr 94 täitmise kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Määrus jõustus edasi kaebamata 27.06.2012. 4.2 Kohus võttis 28.06.2012 määrustega menetlusse AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebused Käskkirja nr 75 ja Käskkirja nr 94 tühistamiseks (tl 40-42; haldusasi nr 3-12-1160 tl 39-41). Kaebajad esitasid 02.08.2013 avalduse kaebuse nõuete muutmiseks ja täiendavad seisukohad (haldusasi nr 3-12-1155 I kd tl 62-65 ja haldusasi nr 3-12-1160 tl 61-65). Kaebajad soovisid kaebust muuta ja esitasid taotlused Käskkirja nr 75 ja Käskkirja nr 94 tühistamise asemel tuvastada kaebuses esitatud põhjendustel vaidlustatud haldusaktide õigusvastasus. Vastuseks 07.10.2013 kohtunõudele teatasid kaebajad 21.10.2013 kirjalikus seisukohas, et jäävad järgmiste nõuete juurde: 1) tuvastada Käskkirja nr 75 õigusvastasus; 2) tühistada Käskkiri nr 94 (haldusasi nr 3-12-115- tl 85-86 ja haldusasi nr 3-12-1160 tl 96- 98). Kohus rahuldas 22.10.2013 kohtumäärustega kaebajate taotluse Käskkirja nr 75 tühistamisnõude muutmiseks tuvastamisnõudeks (haldusasi nr 3-12-115- tl 87-88 ja haldusasi nr 3-12-1160 tl 102-104). 4.3 Kohus liitis 11.02.2014 kohtumäärusega AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-12-1155 (I kd tl 130-131).

KAEBAJATE SEISUKOHAD

I Kaebajate sarnased seisukohad:

5. Kohtule esitatud esialgse kaebuse kohaselt tegelesid kaebajad Pepsi järvel kastmõrdadega rääbisepüügiga kuni 1999. a (kaasa arvatud). 1999. aastal oli kaebajal OÜ Omedu Rand lubatud Peipsi järvel püüda rääbist nelja kastmõrraga ja kaebajal AS Peipsi Trade kaheksa kastmõrraga. Kalapüügivahendite jaotuse kinnitamine oli 1999. aastal maavalitsuste pädevuses. Ehkki kaebajad on alates 2000-st aastast seda regulaarselt taotlenud, ei ole riik kalavarude ebapiisavuse tõttu alates 2000. aastast kuni käesoleva ajani väljastanud püügilube kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel.

6. Mõlemad kaebajad leiavad, et põllumajandusminister on ekslikult leidnud, et 2012. aastaks kutselise kalapüügilubade väljastamiseks rääbisepüügiks kastmõrdadega Peipsi järvel tuleb püügiõiguse omandaja leida KPS § 16 lg 32 kohaselt, st avaliku enampakkumise korras. Kaebajad leiavad, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma KPS § 16 lg 3 ja lg 37 ehk nn „ajaloolise püügiõiguse“ alusel. Püügiõiguse jaotamisel ajaloolise püügiõiguse alusel antakse lubade omandamise eesõigus nendele isikutele, kes on püügivõimalusi varasematel aastatel omanud.

7. Kaebajad leiavad, et mõlemad vaidlustatud käskkirjad rikuvad kaebajate ettevõtlusvabadust (Põhiseaduse § 31), samuti õigust heale haldusele (Põhiseaduse § 14) ja õiguspärasele ootusele (Põhiseaduse § 10). Kaebajatel oli põhjendatud ootus eeldada, et kui kastmõrraga rääbisepüügi võimalus Peipsi järvel taastatakse, tunnustab riik kaebajate ajaloolist püügiõigust ja neil on võimalus püügiõigus saada eeliskorras. Sellest tulenevalt on vastustaja haldusaktid, mis eitavad kaebajate ajaloolist püügiõigust ning näevad ette püügiõiguse jagamise avaliku enampakkumise korras, õigusvastased.

4

8. Ajalooline püügiõigus on sätestatud KPS § 16 lg-s 3. Seadusandja on ajaloolise püügiõiguse põhimõtte sätestanud kalapüügiseaduses järjekindlalt, täpsustades seejuures korduvalt vastavate sätete redaktsiooni. 12.10.2000 vastu võetud ja 10.11.2000 jõustunud Kalapüügiseaduse muutmise seadusega (avaldatud RT I 2000, 81,514) ning tolleaegses sõnastuses KPS § 16 lg 3 sätestas: Kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et 90 protsenti püügivõimalustest jaotatakse eelmisel kolmel aastal samal veealal püügil olnud taotlejatele, tagades igale taotlejale eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste suhte teiste eelmisel kolmel aastal samal veealal kala püüdnud isikute õiguspäraselt kasutatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). 10 protsenti püügivõimalustest müüakse enampakkumisel, kus püügivõimaluse alghinnaks on käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel määratud kalapüügiõiguse hind.

Seega, kui peale 1999. aastat oleks riik jätkuvalt võimaldanud Peipsi järvel rääbisepüüki, oleks kaebajad kui ajaloolise püügiõiguse subjektid, omanud võimalust omandada vähemalt osa püügiõigusest eelisjärjekorras.

9. Kaebajad on luba kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel taotlenud ka 1999. aastale järgnenud aastatel, kuid kalavarude ebapiisavuse tõttu ei ole neile (ja ka teistele isikutele) seda väljastatud. Vaatamata sellele, et kaebajatele ei ole perioodil 2000-2011 rääbisepüügiks kastmõrraga luba väljastatud, tekkis kaebajatel kui ajaloolise püügiõiguse subjektidel õiguspärane ootus, et juhul, kui rääbisepüüki Peipsi järvel uuesti võimaldatakse, arvestab riik püügivõimaluste jaotamisel kaebajate ajaloolise püügiõigusega ning kaebajatel tekib võimalus püügiõigus eelisjärjekorras omandada.

10. Ajaloolise püügiõiguse kaotamise regulatsioon on sätestatud KPS § 16 lg-s 38 , milles seadusandja on seostanud ajaloolise püügiõiguse kaotamise võimaluse ajaloolise püügiõiguse omajast endast sõltuva tegevusega – püügiõiguse omaja kaotab ajaloolise püügiõiguse, kui ta ei ole ise kasutanud ajaloolisest püügiõigusest tulenevaid võimalusi. Samuti kaotab isik ajaloolise püügiõiguse siis, kui ta võõrandab selle teisele isikule.

Antud juhul ei ole kaebajad oma ajaloolist püügiõigust rääbisepüügiks võõrandanud ega soovinud ka sellest loobuda. Kaebajad on soovinud alates 2000. aastast neile ajaloolisest püügiõigusest tulenevaid võimalusi kasutada, kuid riigi poolt tehtud püügivõimaluste mittelubamise otsustuste tõttu ei ole see osutunud võimalikuks. Kaebajad leiavad, et olukorras, kus riigi poolt tehtud otsustuste tagajärjel ei ole neil vahepealsel ajal olnud võimalik enda ajaloolist püügiõigust realiseerida, ei saa riik lugeda neid ajaloolisest püügiõigusest loobunuks ja ajaloolist püügiõigust lõppenuks, vaid peaks püügivõimaluste taaskehtestamise korral kaebajate ajaloolist püügiõigust tunnustama ning võimaldama kaebajatel eesõigustatult omandada taaslubatud püügiõigus.

11. Vastustaja on jätnud püügivõimaluste jaotamise viisi valikul ebaõigesti kohaldamata 31.12.2010 jõustunud KPS § 16 lg 37, mille kohaselt „kui Vabariigi Valitsus ei ole kalavaru säilimise eesmärgil kolmel aastal järjest kehtestanud püügivõimalusi käesoleva seaduse § 134 lõike 3 alusel või neid ei ole Euroopa Liidu määrusega kehtestatud, siis järgmise seitsme aasta jooksul nende püügivõimaluste taaskehtestamise korral jagatakse lubatud püügivõimalused käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel, lugedes õiguspäraselt omandatud püügivõimalusteks nende lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud püügivõimalused, mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa alusel välja võetud püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud nõutav.“

Selle kalapüügiseaduse täienduse mõtteks oligi vältida olukorda, kus ajaloolist püügiõigust omav isik võib enda püügiõiguse kaotada temast mitteolenevatel põhjustel. Ka eelnõu seletuskirja kohaselt: „Paragrahvi 16 täiendus lõikega 37 tagab ajaloolise püügiõiguse säilimise 7 aastaks olukorras, kus taotlemise aastale eelnenud 3 aastal järjest ei ole kalavarude kaitse eesmärgil teatud püügivõimaluste kasutamist lubatud.

5

Selline olukord on reaalselt tekkimas Peipsi järvel tindimõrra püügil, kui 2011. a on kolmas järjestikune aasta, mil tindivaru halva olukorra tõttu tindimõrra püügivõimalusi ei kehtestata.“

Nimetatud õigusnorm kuulus käesoleval juhul rääbise kastmõrraga püügiõiguse jaotamisel rakendamisele, kuna Vabariigi Valitsus ei olnud kalavaru säilitamise eesmärgil kolmel järjestikusel aastal (2009-2011) kehtestanud Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügivõimalusi; püügivõimalused kehtestati 2012. aastal ehk vähem kui 7 aasta möödumisel KPS § 16 lg 37 jõustumisest (31.12.2010. a). Seadusele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu, st 7 aastat tuleb hakata lugema seaduse jõustumisest; KPS § 16 lg 37 ei nõua, et püügiõiguse jagamisel ajaloolise püügiõiguse alusel oleks taotleja pidanud ajaloolise püügiõiguse alusel kasutama püügivõimalust viimase kolme aasta jooksul, vaid õiguspäraselt omandatud püügivõimaluseks loetakse selle normi tähenduses püügivõimaluste lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud püügivõimalusi, mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa alusel välja võetud püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud nõutav. Seega tuleb käesoleval juhul ajaloolise püügiõiguse sisu määratlemisel lähtuda nendest püügivõimalustest, mis kaebajatel olid 1999.aastal ja vastustaja oleks pidanud 2012. aastal taasvõimaldatud püügiõiguse jaotamisel arvestama kaebajate (ja teiste isikute) ajaloolise püügiõigusega ning jaotama tekkinud püügiõiguse ajaloolist püügiõigust arvestades, mitte aga asuma püügivõimalusi enampakkumise korras müüma.

12. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul ei ole vaidlustatud aktid õiguspärased, kuna need on vastuolus kehtiva õigusega - KPS § 16 lg 3 ja § 16 lg 37, samuti Põhiseadusest tulenevate printsiipidega. Vaidlustatud haldusaktid eitavad kaebajatele kuuluvat ajaloolist püügiõigust ning muudavad võimatuks selle õiguse kasutamise.

13. Kaebajate 02.08.2013 täiendavates seisukohtades (I kd tl 62-65 ja toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 61-65) leiavad kaebajad täiendavalt:

13.1 Kaebajad ei nõustu vastustaja 08.08.2012 vastuses toodud seisukohaga, et vaidlustatud püügilubade jaotamise menetluse näol on tegemist püügivõimaluste esmakordse kehtestamisega. Ajaloolise püügiõiguse säilimine või mittesäilimine ei peaks sõltuma sellest, kas riik otsustab teatud administratiivsetel kaalutlustel püügiõigusi jaotada maakondade või üksnes veealade kaupa. Pealegi puudub olemuslik vahe nt 1999.a Ida-Viru maakonnas Peipsi järvel kalapüügiks ning 2012.a. Peipsi veelalale väljastatud püügiõiguse vahel. Mõlemal juhul andis püügiluba selle omajale õiguse püüda peaaegu kogu Peipsi järvel kala loas märgitud tingimustel. Juhul, kui riik pidas vajalikuks muuta senist halduspraktikat ning väljastada maakondade püügilubade asemel ühtsed püügiload kogu veealale, oleks riik pidanud tunnustama kõigi nende isikute ajaloolist püügiõigust, kes olid püügiõigust varasemalt maakonniti kasutanud.

13.2 Kaebajad vaidlevad vastu ka vastustaja seisukohale, mille järgi ajal, mil rääbisepüük kastmõrraga oli Peipsi järvel viimati lubatud (st 1999.a.), ei sätestanud kalapüügiseadus üldse ajaloolist püügiõigust. Ehkki seadusandja ei kasutanud tõepoolest sel ajal terminit „ajalooline püügiõigus“, oli ajaloolisele püügiõigusele vastav põhimõte - st kutselise kalapüügiga tegutsevale isikule püügiõiguse järjepidevuse tagamine ning kutseliste kalurite püügilubade saamise eesõigus, võrreldes isikutega, kes alles soovisid kutselist kalapüüki alustada - siiski sätestatud kuni 02.03.2000 kehtinud KPS § 16 lg-s 3.

14. Kaebajate 09.12.2013 esitatud lõplikes seisukohtades (I kd tl 109-112 ja toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 126-129) kordavad kaebajad põhiliselt esialgses kaebuses esitatud seisukohti leides täiendavalt, et vastavalt olemasolevatele õiguslikele võimalustele on kaebajad tegelenud rääbisepüügiga ka peale 2000. aastat. Nimelt oli peale 2000. aastat võimalik püüda Peipsi järvel rääbist katseliselt ja selline õigus anti kalapüügiga tegelevatele ettevõtetele iga kolme aasta jooksul ühe korra umbes ühe tonni rääbise katsepüügiks, selleks et tuvastada ja jälgida vahepealsel keeluajal rääbise varude võimalikku vähenemist

6

või suurenemist. Kaebajatel olid ka hilisemalt, sh 2002. aastal Peipsi järvel rääbisepüügi load, mis seondusid Peipsi järvel rääbise katsepüügiga ning kaebajatel oli Peipsi järvel võimalik rääbist püüda ka peale 2000 aastat ning siis ei ole kolm järjestikust aastat kui ka seitsmeaastane periood rääbisepüügi taaslubamise hetkeks möödunud.

15. Kaebajate 29.04.2014 seisukohtades (I kd tl163-169) kaebajad loobuvad oma väidetest, mis puudutavad rääbise katsepüüki Peipsi järvel peale 2000. aastat ja paluvad tagastada nende poolt kohtule koos 09.12.2013 esitatud taotlusega esitatud dokumendid.

15.1 Täiendavalt väidavad kaebajad, et neile olid väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid kaebajatel püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005. Kaebajad vastava püügiõiguse ka realiseerisid, püüdes nimetatud aastatel kastmõrraga rääbist. Kaebajate esitatud tõendid kinnitavad, et kaebajatele kuuluv ajalooline püügiõigus on olnud järjepidev, jätkudes ka aastatel 2002, 2003 ja 2005 ja vastustaja pidi kohaldama 31.12.2010 jõustunud KPS § 16 lg-t 37.

II Kaebajate erinevad seisukohad:

Kaebaja OÜ Omedu Rand

16. Kaebaja OÜ Omedu Rand esialgses kaebuses on märgitud, et kaebajal ei ole säilinud kuni 1999. a-ni temale väljaantud lubasid. Esialgses kaebuses ja 02.08.2013 (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 61-65): 08.08.2013 (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 71-74); 21.10.2013 (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 96- 98): 13.11.2013 (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 114) täiendavates seisukohtades on kaebaja esitanud kohtule tõendeid ja põhjendusi, kuidas need tõendid tõendavad et kaebaja omas 1999. aastal õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist. Kaebaja OÜ Omedu Rand 09.12.2013 esitatud lõplikes seisukohtades (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 126-129) on kaebaja märkinud, et tänaseks on haldusasjas tuvastatud, et kaebaja ja vastustaja vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja omas 1999. aastal õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist.

17. Kaebaja OÜ Omedu Rand 01.10.2014 esitatud seisukohtades (IV kd tl 25-28) kordab kaebaja põhiliselt esialgses kaebuses ja kaebuse täiendustes esitatud seisukohti ja leiab täiendavalt järgmist:

Menetluses on tõendamist leidnud, et kaebaja on tasunud kalapüügi loa eest tasu vastavalt keskkonnaameti poolt väljastatud tõendile, see tähendab, et kaebajal oli rääbise õiguspärane püügivõimalus kastmõrdadega viimati aastal 2000. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et ka 2001. aastal oli kastmõrdadega rääbise püük Peipsi järvel lubatud. Keskkonnaministri 22.12.2000 määruse nr 78 „Kutselise kalapüügi võimalused 2001. aastaks“, millega ministeerium kehtestas 2001. aastaks lubatud püügivahendid, kohaselt oli kastmõrd lubatud üksnes püügiks Läänemerel ning määruse § 6 kohaselt ei olnud lubatud kasutada kastmõrda Peipsi järvel. Eeltoodu tähendab, et alates 2001. aastast ei olnud kastmõrdadega püük Peipsi järvel lubatud. Mis omakorda tähendab, et viimane aasta, mil Peipsi järvel oli lubatud kasutada kastmõrraga püügivõimalusi oli aasta 2000. Eelnevast nähtub, et kõik KPS § 16 lg-s 37 nimetatud tingimused on täidetud ning kastmõrdadega püügivõimaluse taastamisel oli Põllumajandusministeeriumil kohustus arvestada kastmõrdade lubatud kasutamise viimasel aastal (st aastal 2000) loale kantud püügivõimalusi. Kuivõrd antud menetluses on tõendatud, et 2000. aastal oli kaebajal õigus püüda kala nelja kastmõrraga, siis on ebaõige ning kehtiva õigusega vastuolus Käskkirjas nr 75 väljendatud seisukoht, et püügivõimaluste jaotamine KPS § 16 lg 3 järgi ei ole võimalik. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on kohaldanud ebaõigesti KPS § 16 lg-t 37 ning jätnud tunnustamata kaebaja ajaloolise püügiõiguse rääbise püügivõimaluste taaskehtestamisel.

18. Kaebaja OÜ Omedu Rand 13.02.2015 täiendavates seisukohtades (IV kd tl 59-62) leiab kaebaja, et Käskkiri nr 75 ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele kuivõrd ei ole arvestatud haldusmenetluse kestel

7

muutnud materiaalõigusega. Kui vastustaja oleks järginud HMS-i põhimõtteid siis ei oleks olnud vajalik anda käskkirja nr 75.

18.1 Menetlusosaliste vahel ei saa olla vaidlust, et ajaperioodil 14.-18.11.2011 toimus Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kalapüügikomisjoni 33. istung, mille raames otsustati eraldada Eestile õigus alates 2012. aastast püüda rääbist kokku kolme kastmõrraga. Sellele asjaolule on vastustaja ise viidanud käskkirjas nr 75.

Vaidlust ei saa olla ka tõsiasjas, et kaebaja esitas 29.11.2011 (seega ca 10 päeva pärast kalapüügikomisjoni 33. istungit) avalduse kaluri kalapüügiloa saamiseks aastaks 2012. Selle avalduse reale nr 5 on märgitud kaebaja selgelt väljendatud taotlus – kastmõrd 4 tk. Kaebaja esitas vastustajale avalduse haldusmenetluse alustamiseks ning taotles muuhulgas nelja kastmõrra väljastamist. Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna ametnik P. Tõnismäe on avalduse kätte saanud ning kinnitanud seda nii allkirja kui templiga. Seega alustas Põllumajandusministeerium haldusmenetlust kaebaja avalduse alusel ning HMS § 43 lg-st 1 tulenevalt oli vastustajal kohustus väljastada avaldajale (st kaebajale) ametlik vastus. Kaebaja 29.11.2011 avalduse alusel väljastati kaebajale kaluri kalapüügiluba, kuid selle alusel ei väljastatud kaebajale kaluri kalapüügiluba rääbise kastmõrra osas. Ühtlasi ei ole vastustaja väljastanud kastmõrra osas keelduvat otsust.

Taotlus väljastada kaebajale neli kastmõrda oli isiku taotlus soodustava haldusakti andmiseks ning selle taotluse rahuldamise korral oleks isik saanud täiendava püügivahendiga (kastmõrraga) kala püüda. Kuna vastustaja ei ole kirjalikult keeldunud (koos asjaomaste põhistustega) haldusakti andmisest, siis saab sellest järeldada, et haldusmenetlus kastmõrra väljastamise küsimuses ei lõppenud kalapüügiloa väljastamisega. Üksnes asjaolu, et kastmõrda ei ole märgitud kaluri kalapüügiloale ei tähenda veel, et selles osas oleks avalduse menetlus lõppenud. Kastmõrra väljastamisest keeldumine on kaebaja jaoks koormav haldusakt, mis HMS § 56 lg 1 kohaselt oleks tulnud vormistada kirjalikult ning esitada põhjendused. Kaebaja hinnangul ei saanud HMS-ist tulenevalt olla kastmõrdade väljastamise avalduse osas haldusmenetlus lõppenud.

02.02.2012 võeti vastu Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 määruse nr 135 muudatus. Muudatuse kohaselt lisati Peipsi järve lubatud püügivahendite nimekirja rääbise kastmõrd (määruse § 3 lg 5). Seega muutus kaebaja kalapüügiloa taotluse menetlemise ajal materiaalõigus ning alates 02.02.2012 oli lubatud püügivahendite nimekirja lisandunud rääbise kastmõrd ja vastustajal puudusid mistahes takistused kalapüügiloa väljastamiseks kastmõrra osas. Kuivõrd vastustaja ei olnud väljastanud kaebajale keelduvat (ja seejuures motiveeritud) otsust kastmõrra väljastamata jätmise kohta, tuleb järeldada, et kastmõrra osas oli võimalik menetleda kaebaja esitatud avaldust alates määruse muudatuse jõustumisest ning materiaalõiguse muutmisest alates kaebajale soodustav haldusakt, mida isik oli taotlenud.

18.2 Käskkirjast nr 75 ei nähtu ühtegi põhjust, miks vastustaja on otsustanud ca kolm kuud hiljem ehk 14.05.2012 hoopiski ennistada kalapüügilubade esitamise tähtaja ning võimaldada teistel isikutel samuti taotleda rääbise kastmõrra väljastamist. Jättes kaebaja 29.11.2011 taotluse haldusmenetluse läbiviimiseks (4 kastmõrra väljastamiseks) põhjendamatult tähelepanuta ja haldusmenetluse korrektselt läbi viimata, põhineb Käskkiri nr 75 ebaõigetel õiguslikel ja faktilistel alustel ning selle andmisel on oluliselt rikutud kaebaja õigust heale haldusele. Vastustaja käitumine eelkirjeldatud viisil on vastuolus HMS §-ga 5, § 43 lg-ga 1, § 56 lg-te 1 ja 2 ning seetõttu on õigusvastane ka Käskkiri nr 75.

19. Vastustaja on täiendavalt eksinud ka hea halduse põhimõtte vastu ning kaebajat põhjendamatult ebavõrdselt kohelnud sellega, et jättis menetlemata ka kaebaja 15.01.2012 esitatud avalduse ajaloolise püügiõiguse taastamise kohta.

20. Põllumajandusministeeriumi käitumine ei ole antud juhul haldusmenetluse läbiviimisel olnud selge ega üheselt mõistetav. Kaebajale ei ole esitatud mistahes selgitusi, miks tema poolt haldusmenetluse

8

algatamise avaldusi ei ole menetletud ning miks oli vajalik kaluri kalapüügilubade esitamiste tähtaegade pikendamine olukorras, kus üks isik (st kaebaja) oli juba esitanud taotluse kastmõrra püügiõiguse väljastamiseks. Vastustaja pidi aru saama, et juba ainuüksi kaebaja poolt esitatud avaldust ei olnud võimalik täielikult rahuldada, kuna Eestile oli eraldatud kolme kastmõrra püügiõigus, kuid kaebaja taotles nelja kastmõrra püügiõiguse väljastamist. Haldusorgan tekitas oma seadust eirava käitumisega olukorra, kus kalapüügiloa väljastamise taotlusi esitati Eestile eraldatud püügiõigust mitmekordselt ületavalt ning taotluste rahuldamiseks tuleks korraldada elektrooniline enampakkumine.

21. Käskkirja nr 94 aluseks on Käskkirja nr 75 alusel kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja pikendamine. Juhul kui kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja pikendamine oli õigusvastane, siis muudab eelnev automaatselt õigusvastaseks ka Käskkirja nr 94. Seega kui kohus tuvastab Käskkirja nr 75 õigusvastasuse, siis lasub kohtul kohustus tühistada vaidlustatud Käskkiri nr 94.

Kaebaja AS Peipsi Trade

22. Kaebaja AS Peipsi Trade 13.02.2015 täiendavates seisukohtades (IV kd tl 67-68) kaebaja ühineb OÜ Omedu Rand poolt 13.02.2015 kohtule esitatud seisukohas toodud väidete ja tõlgendustega, mis puudutab vastustaja poolt haldusmenetluse käigus tehtud õiguserikkumisi.

Lisaks märgib kaebaja AS Peipsi Trade, et esitas samuti peale kastmõrraga rääbisepüügi taaslubamist Põllumajandusministeeriumile taotluse tema ajaloolise püügiõiguse taastamiseks ja püügilubade väljastamiseks rääbise kastmõrdadega püügiks. Vastustaja ei ole nimetatud taotluse osas teinud keelduvat otsust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

23. Vastustaja ei nõustu kaebustega ja vaidleb nendele vastu. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata kõikide taotluste osas.

24. Mõlema kaebuse osas on vastustaja asunud järgmistele seisukohtadele:

24.1 Käskkirjaga nr 75 ennistati kalapüügiloa taotluste vastuvõtmise tähtaeg, sest KPS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kutselise kalapüügi loa taotlus üldjuhul esitada taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul 1. septembrist kuni 1. detsembrini. Seega esitati taotlused kalapüügiloa saamiseks 2012. aastaks juba möödunud aasta lõpus. Rääbise kastmõrra püügivõimaluse Peipsi järvel kehtestas Vabariigi Valitsus aga 2012. aasta veebruaris. Kui põllumajandusminister ei oleks taotluste esitamise tähtaega selle püügivõimaluse osas ennistanud, ei oleks olnud võimalik vastu võtta ka taotlusi vastava kalapüügiloa saamiseks. Püügivõimaluste jaotamine ja püügilubade andmine ilma taotlusteta ei ole kalapüügiseaduse kohaselt võimalik ka siis, kui püügivõimalused jaotatakse nn ajaloolise püügiõiguse alusel. See ilmneb üheselt juba KPS § 16 lõikest 3, mis algab sõnadega „ Kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused /.../.“

24.2 Haldusakti õigusjõu ulatus on teatavasti piiratud haldusakti reguleerimisesemega ehk sellega, mida antud haldusaktiga üldse otsustatakse. Käskkirjal nr 75 puudub seos ajaloolise püügiõiguse tunnustamise või eitamisega. Tegemist on eelhaldusaktiga, mis on vajalik selleks, et algatada püügivõimaluste jaotamise ja kalapüügilubade andmise menetlus. Menetluse algatamine aga ei saa kuidagi riivata kaebajate väidetavaid õigusi.

24.3. Kui Määruse nr 135 § 3 lõikega 5 määrati Peipsi järvel kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrd ja selle piirarvuks kolm, siis esitati Põllumajandusministeeriumile 28 taotlust selle

9

püügivõimaluse saamiseks. See on selgelt enam kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirarv. KPS § 16 lg 32 sätestab, et kui esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, müüakse püügivõimalused enampakkumisel. Käskkiri nr 94 anti kõnealuste püügivõimaluste seadusekohaseks müümiseks enampakkumisel.

24.4 Kuigi kaebajad viitavad sellele, nagu oleks nemad kuni 1999. aastani kasutanud sama püügivõimalust, on vastustaja hinnangul antud juhul siiski tegemist püügivõimaluse esmakordse kehtestamisega. Esiteks, varasemalt oli kastmõrra püügivõimalus kehtestatud veeala ja maakondade kaupa, st iga Peipsi järvega piirneva maakonna kohta oli kehtestatud eraldi piirarv. 2012. aastal kehtestatud kastmõrra püügivõimalus on aga kehtestatud kogu Peipsi järvele ehk üksnes veeala kaupa. Teiseks, väljendist püügivõimaluse esmakordne kehtestamine ei saa teha järeldust nagu hõlmaks see üksnes need juhud, kui vastavat püügivõimalust ei ole mitte kunagi varem kehtestatud. Kalapüügiseaduse tähenduses hõlmab see väljend igasuguse püügivõimaluse kehtestamise, mille osas puudub isikutel ajalooline püügiõigus.

24.5 Termini „ajalooline püügiõigus“ sisustab KPS § 16 lg 3 teine lause – Jagamisel tagatakse iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teistesse eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Sama lõike kolmanda lause kohaselt loetakse püügivõimalus omandatuks, kui see on loale kantud ja selle eest on tasutud /.../. Ajalooline püügiõigus moodustub eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Kui eelmisel kolmel aastal ei ole püügivõimalusi õiguspäraselt omandatud, siis ei ole ka ajaloolist püügiõigust. Seadus ei sätesta ajaloolise püügiõiguse ammendumise tähtaja kohta erisusi ning see ammendub kolme aasta möödudes sõltumata sellest, kas püügivõimaluste mitteomandamine oli tingitud ettevõtja enda valikutest või riigi poolt püügivõimaluste kehtestamata jätmisest.

24.6 Kaebajate viited sellele nagu oleks riik pidanud tunnustama nende ajaloolist püügiõigust, sest nad ei ole soovinud sellest loobuda, ning sellele, et nad omavad õiguspärast ootust omandada kõnealune püügivõimalus eelisjärjekorras ei põhine kalapüügiseadusel. Seda enam, et sel ajal kui Peipsi järvel oli rääbisepüük kastmõrraga viimati lubatud, ei sätestanud kalapüügiseadus üldse ajaloolist püügiõigust.

24.7 Kaebajate viide KPS § 16 lõikele 38 ei ole asjakohane, nimetatud säte reguleerib püügivõimaluse kaotamist olukorras, kus püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik ei hakka selle alusel tegelikult kala püüdma. Käesoleva vaidluse puhul on aga tegemist olukorraga, kus vastavat püügivõimalust ei määratud ühelegi isikule. Tegemist on asjasse mittepuutuva normiga, mis kuidagi ei määra seda, et KPS § 16 lg 3 kohaselt ammendub ajalooline püügiõigus kolme aastaga.

24.8 Õiguspärane ootus ei teki iseenesest, vaid riik peab selle üldjuhul õigusaktiga tekitama. Kalapüügiseadus ei sätestanud 1999. aastal ega sätesta ka täna ühtegi normi, mis annaks isikule õiguspärase ootuse püügivõimaluste eelisjärjekorras omandamiseks pelgalt seetõttu, et 13 aastat tagasi püüdis ta samal veealal sama püügivahendiga sama kala.

24.9 Mis puutub KPS § 16 lõikesse 37, siis püügivõimalust kalapüügiks kastmõrraga Peipsi järvel ei ole kehtestatud koguni 11 aastat järjest, mitte ainult kolm aastat nagu on kaebajad ekslikult osundanud. Isegi kui tegemist oleks sama püügivõimalusega, mille alusel püüti viimati 1999. a, oleks käesolevaks ajaks ammendunud nii ajalooline püügiõigus kui möödunud ka seitsmeaastane ammendunud ajaloolise püügiõiguse taastamise periood.

24.10 Vastustaja on kokkuvõttes seisukohal, et Käskkiri nr 75 ning Käskkiri nr 94 on õiguspärased ega riku kaebajate õigusi.

25. Vastustaja 28.08.2013 seisukohtades (I kd tl 73-74 ja toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 83-84) leiab vastustaja, et KPS § 16 lg 37 sätestab selgelt, et püügivõimaluste taaskehtestamise seitsme aastast perioodi

10

hakatakse lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Püügivõimalus kalapüügiks kastmõrraga Peipsi järvel kehtestati viimati 2000. aastaks (keskkonnaministri 02.12.1999 määrus nr 98 „Kutselise kalapüügi vahendite piirarvude kinnitamine ja ajutised püügikitsendused teatud kutselise kalapüügi vahenditele 2000. aastaks”). Kui KPS § 16 lg 37 ka omaks käesolevas haldusasjas tähendust, oleks möödunud nii kolm järjestikust aastat (2001– 2003. a) kui ka seitsmeaastane taastamise periood (2004–2010. a).

26.Vastustaja 06.01.2014 vastuses (I kd tl 125-126 ja toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 142-143) leiab vastustaja järgmist:

26.1 Kaebajatel ei saanud pärast 2000. aastat olla võimalik Peipsi järvel rääbist eriotstarbeliselt (katseliselt) püüda. Põllumajandusministeerium pöördus Keskkonnaministeeriumi (eripüügiloa andja) ja Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poole, et teha selgeks, kellele anti pärast 2000. aastat eripüügiluba rääbisevaru hindamiseks Peipsi järvel. Keskkonnaministeeriumi ja Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi vastustest (lisatud) ilmnes, et pärast 2000. aastat on selline eripüügiluba antud üksnes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudile. Isegi kui kaebajad oleksid pärast 2000. aastat Peipsi järvel eriotstarbeliselt (katseliselt) rääbist püüdnud, siis selline püük ei saaks kuidagi mõjutada ajaloolise püügiõiguse olemasolu või selle puudumist. Eriotstarbeline (katseline) püük toimub muudel eesmärkidel ning teistel õiguslikel alustel kui kutseline kalapüük.

26.2 KPS § 134 lg 3 alusel kehtestab taotletava aasta püügivõimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel Vabariigi Valitsus. Muu hulgas kinnitab Vabariigi Valitsus ka KPS § 134 lg 32 alusel Eesti Vabariigile Peipsi, Lämmija Pihkva järvel eraldatud aastase lubatud saagi kalaliikide kaupa. Vabariigi Valitsus kehtestas Peipsi järvel lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrra ja selle piirarvuks kolm esmakordselt 02.02.2012 määrusega nr 11 „Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2011. a määruse nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012. aastaks” muutmise määrusega”. Viimati enne seda kehtestas keskkonnaminister Peipsi järvel lubatud püügivahendina rääbise kastmõrra aastaks 2000 ning vahepealsel ajal keskkonnaminister (Vabariigi Valitsus alates 2005.a) Peipsi järvel kutseliseks kalapüügiks rääbise kastmõrraga püügivõimalust ei kehtestanud.

26.3 KPS §-s 14 sätestatud kalapüük on eriotstarbeline (katseline), kui seda tehakse keskkonnauuringute eesmärgil, asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja kogumiseks, sugukalade püügiks, hüpofüüsi kogumiseks, kalade ümberasustamise eesmärgil, kalade hukkumise vältimiseks või veekogu ökosüsteemi parandamiseks. Keskkonnaministeerium võib hinnata eriotstarbeliseks ka harrastuskalapüügivõistluste raames toimuva kalapüügi või kalapüügi, mida korraldavad õppepraktika eesmärgil koolid, mille kinnitatud õppekavas on kalapüügipraktika. Kalapüügi eriotstarbeliseks hindamisel arvestab Keskkonnaministeerium püütavate liikide püüdmisele rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevaid kitsendusi, püügi põhjendatust, harrastuskalapüügivõistluse puhul ka selle ulatust ning kas püügi eesmärki on võimalik saavutada muul viisil. Keskkonnaministeerium võib eriotstarbelisel kalapüügil, välja arvatud harrastuskalapüügivõistluste raames toimuval või õppepraktika eesmärgil korraldataval kalapüügil, lubada käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides lubatust erineva püügivahendi või -viisi kasutamist ning eriotstarbelist kalapüüki keelatud ajal ja keelatud kohas. Täpsemalt on reguleeritud eripüügiloa saamist keskkonnaministri määruses, mis kehtestatakse kalapüügiseaduse § 14 lõike 4 alusel, ning nimetatud eripüügiloa annab Keskkonnaministeerium. Seega, kaebajate poolt esitatud dokumentides on kirjeldatud eriotstarbelist (katselist) kalapüüki, mis toimub kooskõlas KPS §-ga 14 ning mille eesmärgiks on keskkonnauuringud. Keskkonnaministeeriumi poolt antud eripüügiloa alusel toimunud rääbisepüük ei saa olla ajaloolise püügiõiguse tekkimise aluseks kutselistele kalapüüdjatele. Ajalooline püügiõigus tekib KPS § 16 lg 3 alusel, mis reguleerib üksnes kutselist kalapüüki.

26.4 Kaebajate väide, et eriotstarbelise (katselise) püügi õigus anti vaid varasemalt kalapüügiga tegelenud ettevõtjatele ning on põhimõtteliselt samastatav ajaloolise püügiõiguse tunnustamisega, ei ole õige. Kalapüügiseadus ega keskkonnaministri 13.02.2001 määrus nr 11 „Eripüügiloa vorm, taotluse

11

läbivaatamise, loa väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise kord” (varem ja ka täna kehtivas redaktsioonis) ei näe eripüügiloa saamise tingimusena ette, et taotleja pidi olema varasemalt kalapüügiga tegelenud. Isegi kui see praktikas nii kujunes, ei olnud see õigusaktides sedasi reguleeritud. Seega kaebajate väide ja tõendid, et nad tegelesid ka pärast 2000. aastat Peipsi järvel eriotstarbeliselt (katseliselt) rääbisepüügiga, ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad.

27. Vastustaja 02.06.2014 seisukohtades (II kd tl 206-207) märgib vastustaja järgmist:

27.1 Kaebajad on loobunud oma väidetest, mis puudutavad rääbise katsepüüki Peipsi järvel peale 2000.aastat.

27.2 Kaebajad esitasid 29.04.2014 järjekordse taotluse täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamiseks, millega sooviti tõendada, et neile olid väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid neil püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005. Kaebajate esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajatele oleks olnud väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid neil püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005. Ka Keskkonnaministeeriumi esitatud andmetest ei nähtu, et kaebajatel oleks olnud rääbise kastmõrra püügivõimalus Peipsi järvel aastatel 2002, 2003, ja 2005. Keskkonnaameti esitatud Ida-Virumaa ajaloolise püügiõiguse jaotamise otsused 2002, 2003 ja 2005 aastate kohta näitavad, et nendeks aastateks ei ole ühelegi ettevõtjale, s.h kaebajatele ajaloolist püügivõimalust rääbise kastmõrraga püügiks eraldatud.

27.3 Arvestades, et Vabariigi Valitsus kehtestas esmakordselt 20.10.2011 Määrusega nr 135 Peipsi järvel kutselise kalapüügi lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrra ja selle piirarvuks kolm, siis ei ole kuidagi võimalik, et aastatel 2002, 2003 ja 2005 oleks kaebajatel olnud võimalik saada kutselise kalapüügi luba rääbise kastmõrraga püügiks. Viimati enne seda kehtestas keskkonnaminister Peipsi järvel lubatud püügivahendina rääbise kastmõrra aastaks 2000 ning vahepealsel ajal keskkonnaminister (alates 2005.aastast Vabariigi Valitsus) Peipsi järvel kutseliseks kalapüügiks rääbise kastmõrraga püügivõimalust ei kehtestanud.

27.4 Kaebajate esitatud kala vastuvõtukviitungitest on näha, et kaebajate töötajad on küll üle andnud rääbist, kuid sealt ei ole tuletatav, et rääbis oleks püütud just kastmõrraga ja selleks oleks kaebajatel olnud aastatel 2002, 2003 ja 2005 rääbise kastmõrraga püüdmiseks kalapüügiluba. Keskkonnaministeeriumist saadud püügipäeviku lehtedele kantud andmetest ei nähtu, et kaebajad oleksid nendel aastatel rääbise saaki riigile deklareerinud, kuigi selline kohustus kehtis ka sel ajal. Rääbist saab püüda ka muude püügivahenditega kui kastmõrd ja kaebajad tõenäoliselt seda tegidki. Seda ei saa aga samastada rääbise kastmõrra ajaloolise püügiõigusega. Kaebajate poolt esitatud tööettevõtulepingud ja palgalehed tõendavad vaid, et konkreetsed isikud osutasid kalapüügi teenust ja said selle eest tasu, mitte et nende rääbise püügitegevus oli kuidagi seotud just rääbise püüdmisega kastmõrraga. Seega ei ole tõendatud kaebajate väited 2002, 2003 ja 2005. aastatel rääbise kastmõrraga püügiga tegelemisega.

28. Vastustaja 17.11.2014 seisukohtades (IV kd tl 42-43) märgib vastustaja, et aastatel 2002, 2003 ja 2005 ei olnud õigusnormidest tulenevalt võimalik kaebajatele väljastada kutselise kalapüügi lubasid, mis oleks võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist. Vastustaja esitatud tõendid näitavad, et kastmõrdadega püügiks püügilube ka tegelikus elus ei väljastatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD OÜ Omedu Rand kaebuse osas:

29. Vastustaja 08.08.2012 ja 28.08.2013 seisukohtades ei lugenud vastustaja tõendatuks, et kaebaja omas 1999.aastal õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 49-50 ja tl 83-84):

12

30. Vastustaja 05.11.2013 seisukohtades (toimik endise nr-ga 3-12-1160 tl 109-110) on vastustaja nõus lugema tõendatuks asjaolu, et kaebuse esitaja omas 1999. aastal õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga.

31. Vastustaja 20.02.2015 seisukohtades (IV kd tl 76-77) leiab vastustaja, et kaebaja väited tema poolt 29.11.2011 esitatud taotluse ebakorrektse menetlemise kohta ning viited Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 (edaspidi otsus nr 371) võimalikule õigusvastasusele ei ole käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuvad ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kui kaebaja ei olnud rahul sellega, kuidas tema 29.11.2011 esitatud taotlus otsusega nr 371 lahendati, oleks ta pidanud esitama selle peale tühistamisvõi kohustamiskaebuse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Tänaseks on kaebetähtaeg otsuse nr 371 vaidlustamiseks möödunud. Kehtiv haldusakt, sh nii õiguspärane kui ka õigusvastane, loob õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik. Arvestades, et otsust nr 371 ning selle alusel tekkinud õigussuhteid ettenähtud tähtaja jooksul ei vaidlustatud, on otsus nr 371 kehtiv haldusakt, mis loob õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik. Otsuse nr 371 õiguspärasuse küsimuste arutamine väljuks käesoleva vaidluse raamidest ning oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

31.1 Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et tema 29.11.2011 esitatud taotlust ei lahendatud lõplikult otsusega nr 371 ning Põllumajandusministeerium oleks pidanud pärast rääbise kastmõrra püügivõimaluse kehtestamist jätkama selle taotluse menetlemist, ei saa menetluse jätkamise kohustusest tuletada kohustust anda rääbise kastmõrra püügivõimalus just nimelt kaebajale. Taotluse menetlemine ei tähenda seda, et taotletav õigus või muu hüve tuleb taotlejale tingimata anda. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis annaks talle subjektiivse avaliku õiguse ja paneks Põllumajandusministeeriumile kohustuse alates materiaalõiguse muutumisest (st rääbise kastmõrra püügivõimaluse kehtestamist) väljastada kaebajale soodustav haldusakt (st anda talle rääbise kastmõrra püügivõimalus. Kaebaja näib tuletavat seda subjektiivset avalikku õigust asjaolust, et kuna tema esitas rääbise kastmõrra püügivõimaluse saamise taotluse enne selle püügivõimaluse kehtestamist, siis pärast püügivõimaluse kehtestamist oleks tulnud see anda talle põhjusel, et langes ära soodustava haldusakti andmise takistus.

31.2 Isikule soodustava haldusakti (nt loa, toetuse vms) andmisest keeldumine ei ole isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt, mis tuleks õiguslike või faktiliste asjaolude muutmise tõttu üle vaadata. Asjaolude muutumise korral saab isik esitada uue taotluse ning see tuleb läbi vaadata muutunud asjaolusid arvestades.

31.3 Otsuse nr 371 väidetavad puudused ei saa tingida seda, et Käskkiri nr 75 põhineb ebaõigetel õiguslikel ja faktilistel alustel.

31.4 Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Ka kalavaru kui loodusressurss on rahvuslik rikkus ehk avalik ressurss. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse ning võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Sellest printsiibist tuleb lähtuda ka kalapüügilubade andmisel. Keegi ei saa eeldada, et saavutab teiste taotlejatega võrreldes eelisseisundi pelgalt seetõttu, et esitas taotluse avaliku ressursi kasutusse saamiseks enne seda, kui avaliku ressursi kasutusse andmise konkurss üldse välja kuulutati.

31.5 Asjaolu, et kaebajal oli võimalus osaleda 14.–18. novembril 2011. a toimunud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kalapüügikomisjoni istungil, saada teistest varem teada seal tehtud kokkulepetest ning esitada seetõttu taotlus rääbise kastmõrra püügivõimaluse saamiseks enne teisi, ei mõjuta kuidagi, et rääbise kastmõrraga püügivõimalusele konkureerimine sai alata alles pärast seda, kui Vabariigi Valitsus rääbise kastmõrraga püügivõimaluse kehtestas (10.02.2012. a).

31.6 Kuigi kaebaja näib arvavat, et teda on põhjendamatult ebavõrdselt koheldud, oleks kaebaja eelistamine olnud just teiste kutselise kalapüügiga tegelevate isikute halvemasse olukorda panemine, sest

13

nad ei oleks üldse saanud konkureerida rääbise kastmõrra püügivõimalusele. Riigikohus on selgelt märkinud, et osale ettevõtjatest eeliste loomine piiratud avalikule ressursile ligipääsul riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust. Seega oli kalapüügilubade taotluste esitamise tähtaja ennistamine Käskkirjaga nr 75 hädavajalik selleks, et võimaldada menetluses osaleda võrdsetel alustel kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel.

31.7 Käskkirjas nr 75 on toodud selgesõnaliselt ka põhjendus, miks kalapüügilubade taotluste esitamise tähtaeg ennistati. Samuti on seda täiendavalt selgitatud käesoleva kohtuvaidluse käigus. See, et kaebajat ei veena käskkirja põhjendused ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile.

31.8 Kaebaja on esitanud kohtule tõendina avalduse ajaloolise püügiõiguse taastamise kohta, mille ta väidab olevat 15.01.2012 esitanud Põllumajandusministeeriumile. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida soovib kaebaja selle tõendiga tõendada ning kuidas see üldse seondub käesoleva vaidlusega. Vastustaja hinnangul on see tõend täielikult asjasse mittepuutuv. Põllumajandusministeeriumi dokumendiregistris puuduvad andmed sellesisulise pöördumise kohta. Ka kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et ta on sellise pöördumise esitanud. Seega on tegemist pelgalt kaebaja paljasõnalise väitega. Kui Põllumajandusministeerium oleks selle pöördumise kätte saanud, siis oleks sellele kahtlemata ka vastatud. Näiteks esitas samasisulise pöördumise Peipsi Trade AS, millele Põllumajandusministeerium vastas.

31.9 Vastustaja ei ole täielikult ega osaliselt loobunud 04.06.2014 esitatud tõenditest. Nimetatud tõendid näitavad kogumis, et kaebaja väited selle kohta nagu oleks talle aastatel 2002, 2003 ja 2005 antud kutselise kalapüügi luba püügiks rääbise kastmõrraga Peipsi järvel, ei ole õiged. Esitatud tõendid on asjakohased ja omavad tähendust seni, kuni kaebaja jääb oma väite juurde, et omas aastatel 2002, 2003 ja 2005 antud kutselise kalapüügi luba püügiks rääbise kastmõrraga Peipsi järvel.

Kaebaja viited sellele, et esitatud tõenditest ei nähtu, et tema suhtes oleks tehtud rääbise kastmõrraga seonduvalt keeldumise otsuseid, ei ole asjakohased. Nimetatud tõendid näitavad kogumis seda, et aastatel 2002, 2003 ega 2005 ei antud kaebajatele kutselise kalapüügi lubasid, mis oleksid võimaldanud neil nimetatud aastatel püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist. Need tõendid ei peagi näitama seda, et tehti keeldumise otsuseid. Need tõendid näitavad seda, et kaebajale ei antud kalapüügiluba, mis tema väitel talle anti.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid leiab, et kaebused on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised:

33. Kaebajad leiavad, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma KPS § 16 lg 3 ja lg 37 ehk nn „ajaloolise püügiõiguse“ alusel. Püügiõiguse jaotamisel ajaloolise püügiõiguse alusel antakse lubade omandamise eesõigus nendele isikutele, kes on püügivõimalusi varasematel aastatel omanud.

33.1 KPS § 134 lg 3 sätestas 2012.a mais, et Vabariigi Valitsus kehtestab lähtudes kalavarude seisundist taotletava aasta püügivõimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel maakondade või siseveekogude ja püsiasustusega väikesaarte püsielanikele püsiasustusega väikesaarte kaupa taotletavale aastale eelneva aasta 1. novembriks, kui Euroopa Liit ei anna püügivõimalusi hilisemal ajal. Tulenevalt KPS § 16 lg-st 3 (2012.a mais kehtinud redaktsioon) kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, välja arvatud kiluja räimepüük, mille puhul jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal samal püügil olnud taotlejate vahel. Jagamisel tagatakse iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teistesse eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Püügivõimalus loetakse

14

omandatuks, kui see on loale kantud ja selle eest on tasutud või see on loaga välja võetud, kui tasu maksmine ei ole nõutav. Ajaloolise püügiõiguse arvutamisel arvestatakse ka käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel omandatud püügiõigust. Ajaloolise püügiõiguse arvutamisel ei arvestata püügiõigust, mille taotleja on käesoleva paragrahvi lõike 6 kohaselt võõrandanud või millest ta on käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt loobunud. Pärast püügivõimaluste jagamist täiendavalt ilmnenud püügivõimalused jagatakse vastavalt käesoleva lõike alusel määratud ajaloolisele püügiõigusele, kui lubatud püügivõimalused ei võimaldanud kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Kui lubatud püügivõimalused jaotati vastavalt taotlustele, jagatakse täiendavalt ilmnenud püügivõimalused loa väljaandjani jõudvate nõuetekohaste taotluste järjekorras. Püügivõimaluste ilmnemiseks loetakse püügivõimaluste kehtestamist käesoleva seaduse § 134 lõike 3 alusel.“

Seega sätestas KPS § 16 lg 3 ajaloolise püügiõiguse. Valdavalt samas sõnastuses kehtib KPS § 16 lg 3 ka käesoleval ajal. Esmakordselt on KPS § 16 lg 3 tekstis kasutatud väljendit „ajalooline püügiõigus“ alates 10.11.2000 jõustunud kalapüügiseaduse redaktsioonis.

33.2 KPS § 16 lg 37 sätestas 2012 mais: „Kui Vabariigi Valitsus ei ole kalavaru säilimise eesmärgil kolmel aastal järjest kehtestanud püügivõimalusi käesoleva seaduse § 134 lõike 3 alusel või neid ei ole Euroopa Liidu määrusega kehtestatud, siis järgmise seitsme aasta jooksul nende püügivõimaluste taaskehtestamise korral jagatakse lubatud püügivõimalused käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel, lugedes õiguspäraselt omandatud püügivõimalusteks nende lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud püügivõimalused, mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa alusel välja võetud püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud nõutav.“

33.3 Kohus nõustub vastustajaga, et KPS § 16 lg 37 ei oma käesoleval juhul tähendust. Samuti ei oma tähendust KPS § 16 lg 3.

33.3.1 KPS § 134 lg 32 (2012 mais kehtinud redaktsioonis) kohaselt Vabariigi Valitsus kinnitab Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud saagi kalaliikide kaupa 60 tööpäeva jooksul pärast selle poolte vahel jaotamist valitsustevahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalapüügi komisjonis. Käesoleva lõike kohaselt kinnitatud saake ei loeta püügivõimalusteks käesoleva seaduse § 16 lõike 3 tähenduses.

33.3.2 Määrusega nr 135 kehtestati KPS § 134 lg 3 alusel 2012.aastaks kutselise kalapüügi võimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel. Määrust nr 135 muudeti ja täiendati Vabariigi Valitsuse 02.02.2012 vastu võetud määrusega nr 11 „Vabariigi Valitsuse 20.oktoobri 2011.a määruse nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012.aastaks“muutmine“. Vabariigi Valitsuse määrus nr 11 jõustus 10.02.2012. Seega jõustusid Määruse nr 135 muudatused 10.02.2012. Määruse nr 135 pealkirjaks sai „Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmija Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saak 2012. aastaks.“ Määrus nr 135 on kehtestatud KPS § 134 lg 3, 32 ja 33 alusel.

Määruse nr 135 § 1 lg 2 kohaselt määrusega kinnitatakse „Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe“ alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile 2012. aastaks eraldatud aastane lubatud saak.

Määruse § 3 lg 5 kohaselt on Peipsi järvel kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrd ja selle piirarv on kolm.

Määruse nr 135 § 14 „Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak Peipsi, Lämmija Pihkva järvel“ lg 1 p 3 kohaselt on Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija

15

Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak kalaliikide kaupa järgmine: 3) rääbis – 15 tonni.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt KPS § 134 lg 32 kohaselt ei loeta lõikes 1 nimetatud saake püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses.

33.3.3 Seega tulenevalt KPS § 134 lg-st 32 ja Määruse nr 135 § 14 lg-st 2 ei loeta KPS § 134 lg 32 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmija Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastasi lubatud saake, s.h rääbist Peipsi järves, püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses, s.t neid ei jagata ajaloolise püügiõiguse alusel. Ja seda olenemata püügivahendist, s.h ka rääbise kastmõrd.

Eeltoodust tulenevalt on kaebajad ekslikult leidnud, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma KPS § 16 lg 3 ehk ajaloolise püügiõiguse alusel.

33.3.4 Käesoleval juhul ei ole tegemist KPS § 134 lg-s 3 sätestatud püügivõimaluste kehtestamisega Vabariigi Valitsuse poolt, mis KPS § 16 lg-l 37 sätestatud juhtudel jagatakse KPS § 16 lg 3 alusel, vaid tegemist on KPS § 134 lg 32 alusel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud saagi kinnitamisega Vabariigi Valitsuse poolt ja kinnitatud saake ei loeta tulenevalt KPS § 134 lg-st 32 püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses ning seega ei jagata ajaloolise püügiõiguse alusel. Eeltoodust tulenevalt on kaebajad ekslikult leidnud, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma KPS § 16 lg 37 alusel.

34. Mis puudutab kaebajate ülejäänud väiteid nende ajaloolisest püügiõigusest, siis märgib kohus järgmist:

34.1 Kaebajad on kohtule esitatud kaebuses ja kaebuse täiendustes esitanud vastuolulisi seisukohti, väites esialgses kaebuses, et kaebajad tegelesid Peipsi järvel kastmõrdadega rääbisepüügiga kuni 1999. a (kaasa arvatud) ning alates 2000. aastast kuni käesoleva ajani ei väljastanud riik kalavarude ebapiisavuse tõttu püügilube kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel. Kaebajad on luba kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel taotlenud ka 1999. aastale järgnenud aastatel, kuid kalavarude ebapiisavuse tõttu ei ole neile (ja ka teistele isikutele) seda väljastatud. Vaatamata sellele, et kaebajatele ei ole perioodil 2000-2011 rääbisepüügiks kastmõrraga luba väljastatud, tekkis kaebajatel kui ajaloolise püügiõiguse subjektidel õiguspärane ootus, et juhul kui rääbisepüüki Peipsi järvel uuesti võimaldatakse, arvestab riik püügivõimaluste jaotamisel kaebajate ajaloolise püügiõigusega ning kaebajatel tekib võimalus püügiõigus eelisjärjekorras omandada.

Hilisemates seisukohtades on kaebajad väitnud, et neile olid väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid kaebajatel püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005 ja kaebajad püüdsid nimetatud aastatel kastmõrraga rääbist.

Samas on kaebaja OÜ Omedu Rand 01.10.2014 esitatud seisukohtades (IV kd tl 25-28) märkinud küll, et ta on rääbist püüdnud ka aastatel 2002, 2003 ja ka 2005, aga rääbise õiguspärane püügivõimalus kastmõrdadega oli tal viimati aastal 2000. Alates 2001. aastast ei olnud kastmõrdadega püük Peipsi järvel lubatud. Kaebaja viitab keskkonnaministri 22.12.2000 määruse nr 78 „Kutselise kalapüügi võimalused 2001. aastaks“, millega kehtestati 2001. aastaks lubatud püügivahendid, §-le 6, mille kohaselt ei olnud lubatud kasutada kastmõrda Peipsi järvel.

Kohtuistungil jäi kaebaja OÜ Omedu Rand selle juurde, et alates 2001.aastast ei saanud Peipsi järvel rääbist kastmõrraga püüda (IV kd tl 111 pöördel ja helisalvestis kell 10:12:49). Seega ei ole käesolevas haldusasjas kaebaja OÜ Omedu Rand osas asjakohased nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid kaebajal

16

aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise kalapüügi loa omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd tl 170-180 ja II kd ja III kd ).

Kaebaja AS Peipsi Trade jäi kohtuistungil selle juurde, et 2002, 2003 ja 2005.aastatel toimus AS Peipsi Trade poolt lubade alusel rääbise püük (IV kd tl 111 pöördel ja helisalvestis kell 10:13:27). Seega on kaebaja AS Peipsi Trade osas nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid kaebajal aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise kalapüügi loa omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd tl 181-191 ja II kd ja III kd) asjakohased.

34.2 KPS § 134 lg 1 ( 2012 mais kehtinud redaktsioon) sätestas, et kutselise kalapüügi luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks. Seega sai kutselise kalapüügi loa anda siis, kui oli kehtestatud vastav püügivõimalus. Alates 10.11.2000 kuni 06.01.2005 sätestas KPS § § 134 lg 3, et taotletava aasta püügivõimalused kehtestab keskkonnaminister taotletavale aastale eelneva aasta 1. novembriks, kui püügikoha asukohariik või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline organisatsioon ei anna püügivõimalusi hilisemal ajal. Alates 07.01.2005 KPS § § 134 lg 3 kohaselt kehtestab taotletava aasta püügivõimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel maakondade kaupa taotletavale aastale eelneva aasta 1. novembriks Vabariigi Valitsus.

Kaebaja OÜ Omedu Rand on õigesti viidanud, et keskkonnaministri 22.12.2000 määrusega nr 78 „Kutselise kalapüügi võimalused 2001. aastaks“ kehtestati 2001. aastaks lubatud püügivahendid ja selle määruse §-i 6 kohaselt ei olnud juba 2001.aastal lubatud kasutada kastmõrda Peipsi järvel. Keskkonnaministri 20.12.2001 määrusega nr kehtestatud „Kutselise kalapüügi võimalused 2002.aastaks“; 08.11.2002 määrusega nr 64 kehtestatud „Kutselise kalapüügi võimalused 2003.aastaks“; 22.20.2004 määrusega nr 129 kehtestatud „Kutselise kalapüügi võimalused 2005.aastaks“ ei näinud keskkonnaminister määrustes ette Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalust. Seega, kuna kastmõrra püügivõimalust aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel ei kehtestatud, ei olnud kaebajatele ka võimalik väljastada kutselise kalapüügi lubasid, mis oleksid võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka kaebajal AS Peipsi Trade aastatel 2002, 2003 ja 2005 olla Peipsi järvel õiguspärast rääbise kastmõrraga püügi võimalust. Kaebaja AS Peipsi Trade esitatud kala vastuvõtukviitungid, arved kalapüügiõiguse tasu maksmise kohta ja töövõtulepingud (I kd tl 181- 191) ei tõenda seega, et kaebaja tegeles aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiga talle väljastatud kutselise kalapüügilubade alusel. Ka ei nähtu vastustaja esitatud tõenditest (II kd ja III kd), et kaebajatele oleks aastatel 2002, 2003 ja 2005 väljastatud kutselise kalapüügi lubasid, mis oleks võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist.

35. Õigusaktidest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud aastatel 2001-1011 kehtestatud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel. Seega on asjas vaidlustatud Käskkirjas nr 75 õigesti märgitud, et kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta. Käskkirjas nr 75 on leitud, et seetõttu ei ole võimalik Eesti Vabariigile eraldatud püügivõimaluste jaotamine KPS § 16 lg 3 kohaselt, s.t käskkirjas on mööndud püügivõimaluste jaotamist ajaloolise püügiõiguse alusel. Kui ka möönda püügivõimaluste jaotamise võimalust ajaloolise püügiõiguse alusel, siis tulenevalt KPS § 16 lg-st 3 moodustub ajalooline püügiõigus eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Käesoleval juhul ei olnud kehtestatud Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-1011, seega ei olnud kaebajatel nendel aastatel võimalik ajaloolist püügiõigust õiguspäraselt omandada, mistõttu neil ei saanud ka 2012.aastal ajaloolist püügiõigust olla. Kalapüügiseadus ei sätesta, et ajalooline püügiõigus säilib juhul, kui püügivõimalusi ei ole õiguspäraselt võimalik omandada riigi poolt püügivõimaluste kehtestamata jätmise tõttu.

36. Kohus ei nõustu ka kaebajatega, et KPS § 16 lg-st 38 nähtub seadusandja tahe siduda üldisemalt ajaloolise püügiõiguse kaotus ajaloolist püügiõigust omava isiku enda tegevusetusega. KPS § 16 lg 38 sätestas 2012. aasta mais: „Kui ettevõtja ei ole kolmel järjestikusel aastal võtnud loaga välja talle määratud

17

püügivõimalust või esitanud käesoleva seaduse § 18 kohaselt kalapüügiga seonduvaid andmeid, millest nähtuks ettevõtjale määratud püügivõimaluse kasutamine tema poolt, loetakse ettevõtja asjakohase püügivõimaluse kasutamisest loobunuks ning püügivõimalus vabanenuks. Vabanenud püügivõimalus jagatakse käesoleva seaduse § 134 lõikes 9 sätestatud korras. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata ettevõtja suhtes, kes ei ole kolmel järjestikusel aastal võtnud loaga välja talle määratud püügivõimalust või esitanud kalapüügiga seonduvaid andmeid tulenevalt käesoleva seaduse § 134 lõigetest 11–13.“

Seega KPS § 16 lg 38 reguleerib püügivõimaluste kaotamist olukorras, kus püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik püügivõimalust ei kasuta. KPS § 16 lg 38 ega ükski muu kalapüügiseaduse säte ei laienda seda olukorrale, kus isikule püügivõimalust määratud ei ole. Käesoleval juhul ei olnud Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-1012 määratud ühelegi isikule.

37. Kohus on eespool (p 33.3 )leidnud, et KPS § 16 lg 37 ei oma käesoleval juhul tähendust. Siiski märgib kohus, et nõustub vastustaja KPS § 16 lg 37 tõlgendusega, et sätte sõnastusest tulenevalt hakatakse püügivõimaluste taaskehtestamise seitsme aastast perioodi lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Viimati kehtestati püügivõimalus kastmõrraga Peipsi järvel 2000.aastaks keskkonnaministri 02.12.2000 määrusega nr 98 ning aastatel 2001-2011 ei olnud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel kehtestatud. Seega oli 2012.aastaks möödunud nii KPS § 16 lg-s 37 sätestatud kolm järjestikust aastat (2001-2003) kui ka seitsmeaastane taaskehtestamise periood (2004-2010).

Kaebajad on õigesti märkinud, et KPS § 16 lg-s 37 jõustus 31.12.2010, kuid teinud sellest ebaõige järelduse, et sellest tulenevalt tuleb selles sättes sätestatud seitsmeaastast püügivõimaluste taaskehtestamise tähtaega hakata lugema alates KPS § 16 lg-s 37 jõustumisest 31.12.2010. Kalapüügiseaduses puudub rakendussäte, mis kohustaks arvutama KPS § 16 lg-s 37 sätestatud tähtaegu kaebajate märgitud viisil.

38. Kaebaja OÜ Omedu Rand leiab 13.02.2015 täiendavates seisukohtades, et Käskkiri nr 75 on õigusvastane ka põhjusel, et vastustaja on jätnud kaebaja 29.11.2011 kutselise kalapüügi loa taotluse selles märgitud nelja kastmõrra osas tähelepanuta ja haldusmenetluse korrektselt läbi viimata. Kaebaja 29.11.2011 avalduse alusel väljastati talle kaluri kalapüügiluba, milles ei olnud märgitud kastmõrda. Kuna kastmõrra osas ei tehtud ka keelduvat otsust, pidi vastustaja seda avaldust Määruse nr 135 muudatuse 02.02.1012 vastuvõtmise järgselt edasi menetlema ja andma kaebajale soodustava haldusakti.

Kohus leiab, et tegemist on otsitud põhjusega Käskkirja nr 75 õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks.

38.1 Kaebaja OÜ Omedu Rand kinnitab, et talle väljastati 29.11.2011 avalduse alusel talle kaluri kalapüügiluba. Vastustaja vastusest nähtuvalt väljastati kaebajale tema 29.11.2011 esitatud kutselise kalapüügi loa taotluse alusel Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsus nr 371. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega oli kaebajal olemas 2012.aasta kohta nii otsus kui ka kalapüügiluba.

Vabariigi Valitsuse 12.12.2000 määruse nr 412 „Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise, kehtetuks tunnistamise ning kehtivuse peatamise kord ja kalapüügilubade vormid“ (edaspidi Määrus nr 412) kuni 08.09.2012 kehtinud redaktsioonis § 3 kohaselt peab kutselise kalapüügi otsus sisaldama vähemalt: 1) otsuse tegemise kuupäeva; 2) otsuse tegemise aluseks oleva õigusnormi; 3) otsuse sisu; 4) põhjenduse; 5) loa andja esindaja allkirja ja nime; 6) pitseri. Sama määruse § 6 lg 3 kohaselt ei ole otsus loa andmise kohta kalapüügiluba ja sisaldab loa andja kinnitust, et puuduvad „Kalapüügiseaduse“ § 134 lõikes 8 nimetatud asjaolud, mille tõttu loa andja peaks keelduma loa andmisest. Määrus nr 412 § 23 lg 1 kohaselt väljastatakse loa originaaleksemplar loa taotlejale viimase nõudmisel, kuid mitte varem, kui kolme päeva jooksul loa andmise otsuse tegemisest arvates. KPS 134 lg 6 kohaselt määratakse kalapüügiloaga lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht.

18

Seega oli kaebajal OÜ Omedu Rand 2011.aasta detsembris teada, kuidas tema 29.11.2011 taotlus oli lahendatud ja millise õigusnormi alusel. Kaebaja oleks saanud 14.12.2011 otsust nr 371 ja kalapüügiluba nendega mittenõustumisel vaidlustada, kaebaja aga seda ei teinud. Kohtu arvates ei vaidlustanud kaebaja 14.12.2011 otsust nr 371 ja kalapüügiluba seetõttu, et sai aru, et 2011.aasta detsembris ei olnud õiguslikku alust anda kaebajale 2012. aastaks luba Peipsi järvel püügivahendina kolmele rääbise kastmõrrale.

38.2 Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 väljastamise ajal kehtis 20.10.1011 vastu võetud Määrus nr 135 27.10.2011 jõustunud redaktsioonis. Määrusega nr 135 ei olnud 2011.aasta detsembris kehtestatud 2012. aastaks Peipsi järvel kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendina rääbise kastmõrda. Seega ei olnud vastustajal õiguslikku alust 2011.aasta detsembris anda kaebajale 2012. aastaks luba Peipsi järvel püügivahendina kolmele rääbise kastmõrrale. Samuti ei olnud vastustajal ega ka kaebajal õiguslikku olukorda arvestades põhjendatud teha järeldust, et kaebaja 29.11.2011 esitatud taotluse alusel väljastatud Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsusega nr 371 ei ole kaebaja taotluse menetlus lõppenud.

38.3 Eeltoodut arvestades ei mõjuta kaebaja OÜ Omedu Rand 29.11.2011 taotluse lahendamine kuidagi Käskkirja nr 75 õiguspärasust. Samuti ei riku Käskkiri nr 75 kaebajate õigusi. Kaebajatel oli õigus Käskkirja nr 75 alusel kutselise kalapüügiloa taotlust esitada ja kohtuistungil kinnitasid mõlemad kaebajad, et nad on taotlused ka esitanud, OÜ Omedu Rand esitas 16.05.2012 ja AS Peipsi Trade esitas 22.05.2012 (IV kd tl 112). Kaebaja OÜ Omedu Rand 16.05.2012 avalduse on vastustaja ka kohtule esitanud (IV kd tl 78).

39. Kaebajad on 13.02.2015 kaebuste täiendustes märkinud, et vastustaja on jätnud menetlemata nende esitatud ajaloolise püügiõiguse taastamise avaldused. Kuna kaebajad ei ole märkinud, kuidas see nende väide on seotud asjas vaidlustatud haldusaktidega, jätab kohus kaebajate selle väite tähelepanuta.

40. KPS § 13 lg 3 kohaselt annab õiguse kutseliseks kalapüügiks kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. KPS 134 lg 2 kohaselt kutselise kalapüügi loa taotlus esitatakse taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul 1. septembrist kuni 1. detsembrini. Põllumajandusminister võib mõjuvatel põhjustel taotluste esitamise tähtaega pikendada. Käesoleval juhul on vastustaja Käskkirjaga nr 75 kutselise kalapüügi loa taotluste esitamise tähtaega rääbise kastmõrraga püügiks 2012. aastal Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel pikendanud seoses sellega, et Määruse nr 135 muudatused on vastu võetud ja jõustunud 2012.aastal, s.o pärast seda, kui lõppes 2012. aasta kutselise kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaeg. Seega on taotluste esitamise tähtaega pikendatud mõjuval põhjusel.

41. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Käskkiri nr 75 on õiguspärane ning puudub alus selle õigusvastaseks tunnistamiseks.

42. Kuna kaebajad on leidnud, et Käskkiri nr 94 on õigusvastane vaid põhjusel, et Käskkiri nr 75 on õigusvastane, puudub alus ka Käskkirja nr 94 õigusvastaseks pidamiseks ja tühistamiseks.

43. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna otsus tehakse kaebajate kahjuks, on menetluskulude kandjaks kaebajad. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kohtule esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik