3-13-1198/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1198 Haldusasi R.K. kaebus Politseija Piirivalveameti 13. mai 2013. a otsuse nr 21/4/13 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. novembri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.K. Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. novembri 2013. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata R.K. taotlus asjas istungi korraldamiseks.

4. Jätta R.K. menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. mai 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.K. le oli 7. aprillil 2004 väljastatud relvaluba püstoli omamiseks. Politseija Piirivalveameti

13. mai 2013. a otsusega nr 4-2-1/7439-1 tunnistati R.K. väljastatud relvaluba kehtetuks. Otsuse kohaselt on R.K. kriminaalkorras süüdi mõistetud avaliku julgeoleku vastase süüteo toimepanemise eest. Kuritegu ei pandud toime relva kasutades, kuid tegevusega loodi oht avalikule julgeolekule ja avalikule korrale ning teo toimepanemine oli seotud vägivallaga. Pärast isiku karistamist tahtlikult toimepandud süüteo eest kriminaalkorras ei saa seda isikut enam täielikult usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv ja vajalik abinõu ennetamaks ohtu inimeste elule ja tervisele. Sama otsusega kohustati R.K. t võõrandama talle kuuluv püstol relvaseaduses (RelvS) sätestatud tingimustel.

2. R.K. esitas kaebuse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt pole otsust motiveeritud ja teostatud kaalutlusõigust.

3. Tartu Halduskohtu 14. novembri 2013. a otsusega rahuldati kaebus ja tühistati vaidlustatud otsus järgmistel põhjendustel.

3.1. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politseija Piirivalveamet relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lg 1 p-s 1-7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Riigikohtu 14. detsembri 2010. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 tunnistati see säte koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Seega tuleb relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel teostada kaalutlusõigust. Kohtu hinnangul on otsuses küll märgitud, et kaaluti kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, arvestati karistatud isiku poolt toime pandud kuriteo raskusastet ja ohtlikkust ning karistatud isikut ja temale süüks arvatud asjaolusid, kuid kõigi nende asjaolude arvestamine ja hindamine ei ole vaidlustatud otsusest nähtav. Seetõttu ei ole kaalutlusotsuse kujunemine jälgitav ega kontrollitav.

3.2. Otsuses toodud põhjendused kaebaja ebausaldusväärseks muutumisest tulenevalt kriminaalkorras karistamisest ei ole piisavad. Vastustaja on tuginenud eelkõige kriminaalkorras karistatusele, kuid ei nähtu, et analüüsitud oleks kaebaja isikut ja tema poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, raskusastet ja ohtlikkust.

3.3. Otsuses on refereeritud maakohtu ja Riigikohtu otsuseid, kuid puudub selgitus, kas kohtuotsuste kokkuvõtteid tuleb lugeda relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendusteks ning kui lugeda, siis millist osa täpselt. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendused ei saa asuda kriminaalasja otsuses, kuna vastavalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikale (RKPKo 3-4-1-12-13, p 28 ja 32; 3-4-1-10-10, p 58 ja 60) ei piisa üksnes isiku süüdimõistmisest ning arvestada tuleb ka asjaolusid, mida kriminaalasjas ei käsitletud.

3.4. Kaebajat süüdistati kahes kuriteoepisoodis ning vaid ühes kriminaalasjas jäi Riigikohtus süüdimõistev otsus jõusse, teises asjas maakohtu süüdimõistev otsus tühistati. Vaidlustatud otsuses kirjeldati mõlemat episoodi.

3.5. Kohtumenetluses vastustaja pool esitatud kaalutlusi kohus arvesse ei võtnud, kuna ka kohtumenetluses ei esitatud kaalutlusotsuse põhjendusi igakülgselt ja täielikult.

3.6. Otsuses viidatud normid ei ole seotud põhjendustega. RelvS § 43 lg 3 p-le 2 tuginedes tuleks haldusorganil välja tuua ka see, millistele nõuetele loa omaja enam ei vasta või milline RelvS § 36 lg-s 1 nimetatud punkt on otsuse aluseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Politseija Piirivalveamet esitas halduskohtu otsuste peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Väär on kohtu seisukoht, et otsusest pole nähtav, et haldusorgan oleks arvestanud kuriteo raskusastme, ohtlikkuse, karistatud isiku ja temale süüks arvatud asjaoludega. Kohus on vaikides mööda läinud haldusakti lk-l 2 esitatud põhjendustest.

4.2. Politsei on arvestanud süüks arvatud asjaoludega, kuna haldusaktis on märgitud, et R.K. käitumine oli suunatud avaliku julgeoleku vastu, millega ta lõi ohu avalikule julgeolekule ja avalikule korrale ning teo toimepanemine oli seotud vägivallaga. Politsei on märkinud, et relvaluba antakse isikule, kes ei ole loonud ohtu avalikule julgeolekule ja avalikule korrale ega ole toime pannud vägivallategusid. Kohus on neid põhjendusi eiranud.

4.3. Ei ole vaidlust, et R.K. oli toime pannud teise astme kuriteo. R.K. oli oma teo ohtlikkusest väga hästi teadlik juba maakohtu otsuse põhjal. Kuriteo raskusastmele ja ohtlikkusele hinnangu andmine on seotud kurjategijale karistuse mõistmisega ja selline õigus on maakohtul otsuse tegemisel. Haldusorgan arvestab maakohtu poolt otsuses juba antud hinnanguga, mida politsei tegigi, viidates kohtuotsustele.

4.4. Avaliku julgeoleku vastu suunatud kuriteo toimepanemine näitab isiku üldist suhtumist õiguskorda ja suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme.

4.5. R.K. kasutas kannatanute suhtes õigustamatut füüsilist vägivalda, rünnates sellega kannatanute tervist. Pärast R.K. valdusest välja läinud tooli tagasisaamist puudus tal igasugune mõistlik vajadus kannatanuid korduvalt rünnata ja neile tervisekahjustusi tekitada.

4.6. Kaebaja käitumist on kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes põhjalikult analüüsitud ning sellele on viidatud ka vaidlustatud haldusaktis. R.K. kasutas pärast äriühingule kuulunud tooli tagasisaamist kannatanute suhtes füüsilist vägivalda, milleks tal puudus siis igasugune vajadus. Võib järeldada, et kaebaja kriitikameel ja mõistlik tolerantsus võib olla ilmselt alanenud.

4.7. Maakohtu otsuses on rõhutatud vajadust mõjutada R.K. t karistuse preventiivse mõju kaudu tegema juhtunust õigeid järeldusi.

4.8. Kui haldusaktis on tehtud viide kahele kohtuotsusele, siis on need samuti haldusakti põhjendusteks. Tuginetud on aga vaid teisele kohtulahendile, kus kaebaja lõplikult süüdi mõisteti. Haldusaktis on esitatud kaalutlusotsuse põhimotiivid ning tehtud viide maakohtu ja Riigikohtu otsustele. Haldusaktis on püütud vältida ülemäärast motivatsiooni.

4.9. Kohtumenetluses on haldusorgan haldusaktis esitatud põhimotiive täpsemalt lahti seletanud, kuid viidanud siiski samadele põhjendustele. Seega on tegemist samade motiivide esitamisega.

4.10. Kohtuotsustest nähtub kaebaja vägivaldsus ja see on ka haldusakti põhjenduseks.

4.11. Kaebaja kasuks kohtukulude väljamõistmine polnud põhjendatud, kuna kulusid ei kandnud kaebaja, vaid need olid tasunud juriidilised isikud. Lisaks pole kindel, et kõik kulud tasuti seoses käesoleva vaidlusega. Samuti on kuludokumentide andmed arusaamatud.

5. R.K. vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

5.1. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus ei sisalda nõuetekohaseid põhjendusi ja kaalutlusi, mistõttu on asjakohatu etteheide, nagu oleks halduskohus nendega arvestamata jätnud.

5.2. Haldusaktist ei nähtu, et kriminaalasjades tehtud otsustes esitatut tuleks arvestada haldusakti põhjendustena, samuti jääb arusaamatuks, milline konkreetne osa kohtuotsustes esitatust kuuluks käsitlemisele haldusakti põhjendustena.

5.3. Eiratud on Riigikohtu seisukohta, mille järgi tuleb kriminaalkorras karistamise järgselt hinnata, kas esinevad asjaolud, mis tingivad relvaloa kehtetuks tunnistamise (RKPKo 3-4-1-12- 13, p 28). Relvaloa kehtetuks tunnistamise alus ei ole üksnes isiku kriminaalkorras karistatuse fakt.

5.4. Haldusakti pole võimalik asuda põhjendama tagantjärgi kohtumenetluses.

5.5. Vastustaja on tuginenud haldusakti andmisel RelvS § 36 lg 1 p-le 6, mille kaalutlusõiguseta rakendamine on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja lähtunud seega üksnes isiku kriminaalkorras karistatuse faktist. Seda on vastustaja ka ise erinevates menetlusdokumentides ja halduskohtu istungil kinnitanud.

5.6. Haldusorgan on hinnanud R.K. isikuomadusi üksnes läbi kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse, kuid üksnes kahe episoodi põhjal ei saa teha objektiivseid järeldusi kaebaja ühiskonnaohtlikuse osas. Kohtuotsustele tehtud viited on valikulised. Kaebaja on tegev meelelahutusäris alates 1994. aastast, kuid teda ei ole enne ega pärast süüdimõistvat otsust kordagi karistatud. Haldusorgan ei analüüsinud R.K. varasemat käitumist või üritanud prognoosida tema tulevast käitumist.

5.7. Hinnatud ei ole põhiõiguste piiramise proportsionaalsust.

5.8. Haldusaktil puudub vaidlustamisviide.

5.9. Menetluskulude väljamõistmine oli põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega tühistab halduskohtu otsuse ja jätab R.K. kaebuse täielikult rahuldamata.

7. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on haldusorgan õigusliku alusena viidanud RelvS § 43 lg 3 ple 2 ja lg-le 31. RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike

1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Seega on tegemist viitelise õigusnormiga ning relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks on muuhulgas ka RelvS § 36 lg 1 p 6, mille järgi välistab relvaloa saamise ka see, kui isik on kriminaalkorras karistatud. Lisaks on õigusliku alusena viidatud RelvS § 43 lg-le 31, mis sätestab, et Politseija Piirivalveamet võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tulenevalt viidatud normidest ning nende normidega seonduvatest Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahenditest, millele on viidatud eespool, on relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusotsus. Vaidlus on poolte vahel eeskätt selles, kas haldusorgan on käesoleval juhul kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ja oma kaalutlusi põhjendanud.

8. Erinevalt kaebajast ja halduskohtust leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on haldusorgan kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Kaebaja ja halduskohus on suhtunud kaalutlusõiguse teostamise ja haldusakti põhjendamise kohustusse ilmselgelt ülemäära formalistlikult ning ülepaisutatud rangusega. Haldusaktist ei saa järeldada kaalutlusõiguse teostamata jätmist ning põhjenduste puudulikkust ainuüksi sellepärast, et selle põhjendused pole haldusakti adressaadi arvates piisavalt mahukad või ei tähtsusta piisavalt neid aspekte, mida peab oluliseks haldusakti adressaat, ja mis ei jõua seetõttu haldusakti adressaadi jaoks meelepärasele lõpptulemusele. Kaalutlusotsus eeldabki asjas tähtsust omavate asjaolude vaagimist ning vastavalt nende asjaolude kaalukusele lõppotsustuse langetamist, kuid menetlusosaline ei saa haldusorganile ette kirjutada, milliseid asjaolusid tuleb teistest ülemateks tähtsustada.

9. Otsuse põhjendustest nähtub ilmselgelt, et haldusorgan on kaalumise läbi viinud. Otsusest on jälgitav, kuidas kõigepealt on kirjeldatud asjas tähtsust omavaid asjaolusid – seda, kuidas kaebajat on süüdistatud kahes kuriteoepisoodis. Esimene neist seisnes selles, et kaebaja pidas kinni ööklubis olevad külastajad, kasutades nende suhtes füüsilist jõudu, tõmbas nad ööklubi fuajee põrandale pikali, peksis neid ja sidus plastmassist sidumisvahendeid kasutades kinni kannatanute käed ja jalad. Teine seisnes selles, et kaebaja tungis grupis kallale teisele isikule, lõi korduvalt kannatanut rusikaga näo ja keha piirkonda, viis seejärel kannatanu maja hoovi, lõi üht isikut korduvalt rusikaga pähe ja teist jalaga kubeme piirkonda ning püüdis korduvalt lüüa isikut peaga näkku. Edasi on nenditud, et ehkki esimese juhtumiga seoses mõisteti kaebaja Riigikohtu poolt õigeks, jõustus sama otsusega kaebaja suhtes teise episoodiga seoses süüdimõistev otsus karistusseadustiku § 257 alusel, st oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega.

Järgnevalt on otsuses selgelt jälgitavad kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. Otsuses nenditakse, et relvaluba oli väljastatud kaebajale enese ja vara kaitseks, kuid turvalisuse tagamine ei eelda alati tulirelva kasutamist. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on avaliku julgeoleku kaitse, samuti enda ja teiste inimeste elu ja tervise kaitse. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud avaliku julgeoleku vastase süüteo toimepanemise eest. Kuritegu ei pandud toime relva kasutades, kuid sellega loodi oht avalikule julgeolekule ja avalikule korrale ning teo toimepanemine oli seotud vägivallaga. Pärast isiku karistamist tahtlikult toimepandud süüteo eest ei saa seda isikut enam täielikult usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi, seega on isik muutunud ebausaldusväärseks. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on eesmärgi (ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele) saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna isik võib kehtivat relvaluba omades kujutada endast põhimõttelist ohtu teiste isikute elule ja tervisele.

Otsuses on märgitud, et kaalutud on kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine. Lõpetuseks konstateeritakse otsuses, et arvestades kriminaalkorras karistatud isiku poolt toime pandud kuriteo raskusastet ja kuriteo ohtlikkust ühiskonna üldiste huvide suhtes ning arvestades isikut ja temale süüks arvatud teo asjaolusid, siis ei vasta ta enam relvaomanikuna relvaseadusega kehtestatud nõuetele (tl 11-11p).

Ringkonnakohtu jaoks on eelneva põhjal ilmselge, et haldusorgan on kaalutlusõigust kasutanud. Otsuse teiselt leheküljelt nähtub, et arvestatud on relvaloa kehtimajätmise poolt olevaid argumente (kaebaja soov enda ja vara turvalisuse kaitseks, vaba eneseteostuse õigus) ning relvaloa kehtetuks tunnistamise kasuks rääkivaid argumente (vajadus kaitsta avalikku julgeolekut ning vältida ohtu teiste inimeste elule ja tervisele). Piisavalt selgelt on jälgitav ka see, miks pidas haldusorgan teisena nimetatud argumente kaalukamateks ja miks ta nägi võimalikku ohtu julgeolekule ja teistele isikutele – kuna isik on toime pannud avaliku julgeoleku vastase süüteo, millega lõi ohu avalikule julgeolekule ja avalikule korrale ning teo toimepanemine oli seotud vägivallaga, ei saa isikut enam täielikult usaldada. Kehtivat relvaluba omades võib isik kujutada endast põhimõtteliselt ohtu teiste isikute elule ja tervisele (tl 11p, lõigud 5-6).

Eelnevat arvestades on ilmselgelt alusetu etteheide, et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust kasutanud. Ringkonnakohtu jaoks on need põhjendused ka piisavad, loogilised ning paikapidavad. On ilmne, et isiku puhul, kes on teiste suhtes kasutanud vägivalda viisil ja ulatuses, mis tingis tema karistamise kriminaalkorras, ei ole välistatud vägivaldse tegevuse kordumine. Kui niisugune isik omab tulirelva, ei ole välistatud, et konfliktiolukorras võib ta tulirelva kasutada ja kahjustada sellega kellegi elu või tervist. On selge, et tulirelva kasutamisel oleks konfliktsituatsioonis palju tõsisemad tagajärjed kui ilma relvata konfliktis osalemisel. Relvaloa kehtetuks tunnistamine teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra ja julgeoleku kahjustamise vältimise eesmärgil on tulevikku suunatud prognoosotsus, st sisuliselt ennetav meede, mille puhul tuleb võimalikku ohtu suhtuda kõrgendatud tõsidusega ning sellise meetme kohaldamiseks piisab põhjendatud kahtlusest kaitstava õigushüve kahjustumise ohu kohta (vrdl RKHKo 3-3-1-33-10, p 12).

Seega on RelvS § 43 lg 3 p 2, § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 31 kohaldamise eeldused täidetud. Haldusorgan on piisavalt kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja on muutunud ebausaldusväärseks ning võib kujutada relvaloa omamisel ohtu teistele isikutele. Seega on ta enda käitumise tõttu sobimatu relva omamiseks (RelvS § 43 lg 31).

10. Samamoodi on alusetu ka etteheide, et haldusorgan on lähtunud ainult karistatuse faktist. Nagu eelnevast nähtus, on haldusorgan läbi viinud kaalumise, mitte lähtunud ainult karistatuse faktist. Lausekatketest, milles haldusorgan on viidanud karistatuse faktile, ei saa järeldada, et haldusorgan on tuginenud üksnes karistatuse faktile. Nagu märgitud, on otsusest tervikuna ilmne, et kaalumine on toimunud.

11. Ringkonnakohus ei näe asjas ka kaalutlusreeglite rikkumist. Haldusorgan on õigesti mõistnud diskretsioonivolituste eesmärki – tunnistada relvaluba kehtetuks sellise isiku puhul, kelle poolt toime pandud kuritegu annab aluse kahtluseks, et isik võib edaspidi relva kasutada õigusvastaselt ja teisi isikuid ohustaval viisil. Sellest eesmärgist on ta ka lähtunud. Pole võimalik järeldada ka diskretsiooniõiguse kuritarvitamist.

Kaebaja on vastustajale ette heitnud oluliste asjaolude arvestamata jätmist, täpsemalt tema kasuks rääkivate asjaoludega arvestamata jätmist. Kaebaja hinnangul tulnuks arvestada seda, et teda pole rohkem kriminaalkorras karistatud, et ta on pikalt olnud seotud meelelahutusasutusega ja pidanud seega konfliktolukordi ka varem lahendama, kuid suutnud seda teha ilma, et teda karistataks jne. Ringkonnakohus möönab, et sellega seotud kaalutlused ei ole otsuses kõige reljeefsemalt esitatud. Sellegipoolest on järeldatav, et haldusorgan arvestas varasemat käitumist. See nähtub vaidlustatud haldusaktis esitatud konstateeringust, et kuni käesoleva ajani vastas kaebaja relvaloa omanikule kehtestatud nõuetele, kuid pärast karistamist on ta muutunud ebausaldusväärseks (tl 11p alt neljas lõik). Seega võttis haldusorgan kaebaja eelnevat käitumist arvesse, kuid pidas määravaks siiski hilisemat tegu, mille eest kaebajat karistati. Seda, et haldusorgan pidas määravamaks kaebaja hilisemat käitumist, ei saa pidada kuidagi õigusvastaseks. On üldteada, et inimeste iseloom ja isikuomadused võivad ajas muutuda. Seetõttu ei ole ohu prognoosimisel sugugi asjakohatu kaalutlus, et isik võibki olla erinevalt varasemast edaspidi kergemini vägivaldsele käitumisele kalduv ja seega ei saa talle tulirelva usaldada.

Seega on asjas lisaks kaalutlusõiguse teostamisele järgitud ka kaalutlusreegleid.

12. Vaidlustatud haldusaktile ei saa ette heita ka selle põhjendamata jätmist. Haldusakti pikkus on kolm lehekülge. Eelnevalt refereeris ringkonnakohus otsuse olulisemaid põhjenduselemente ning jõudis järeldusele, et kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt. Kui haldusorgani kaalutlused on otsusest selle põhjenduste järgi kontrollitavad, siis ei saa ilmselgelt rääkida ka haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumisest.

13. Mis puudutab arutlust selle üle, mis tähendus on haldusaktis refereeritud maakohtu ja Riigikohtu otsustel, st kas need on haldusakti põhjendused, ja kui on, siis millises kohtuotsuses ja milline informatsioon kujutab endast haldusakti põhjendust, siis selline arutlus on ilmselgelt kunstlik ja vaidluse põhiküsimustest tähelepanu kõrvalejuhtiv ning kokkuvõttes seega tarbetu. On ilmne, et faktiliste asjaolude kirjeldusena on need haldusakti põhjenduste üheks osaks. Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et „puudub selgitus, kas kohtuotsuste kokkuvõtteid tuleb lugeda relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendusteks“ (halduskohtu otsuse p 17). Halduskohus pole selgitanud, millise muu osaga haldusaktist saanuks üldse vastupidisel juhul tegemist olla. Ringkonnakohtu hinnangul on haldusakt piisavalt põhjendatud ja täielikult õiguspärane ka sellisel kujul, st nii, et refereeritud on kohtuotsuseid vaid osaliselt, kirjeldamaks asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ning seejärel on lisatud neil asjaoludel põhinevad kaalutlused. Nagu ülal ilmnes, on sellisel kujul esitatud põhjendused haldusakti mõistmiseks ja kontrollimiseks piisavad.

Ringkonnakohus märgib siinkohal siiski, et eristada tuleb haldusakti põhjendustes üksnes faktiliste asjaolude kirjeldamist ning sellest omakorda põhjendusi kitsamas tähenduses, st selgitust, miks tuleb nende faktiliste asjaolude puhul kohaldada just valitud õiguslikku tagajärge. Tõsi on see, et teisena nimetatu - haldusakti põhjendused kitsamas tähenduses - ei saa sisalduda varasemas dokumendis, sest iga haldusakti puhul on kaalutlused reeglina erinevad. Kuid see ei tähenda, et keelatud oleks viidata varasematele dokumentidele, kus sisalduvad asjas tähtsust omavate asjaolude kirjeldused detailsemalt.

14. Kuna haldusakt oli juba sellisel kujul piisavalt põhjendatud, st asjas tähtsust omavad asjaolud olid selles esitatud kohtulahendite kokkuvõtetena piisavad, ei ole vajalik enam täiendavalt käsitleda seda, kas haldusorgan oli soovinud viidata neile kohtuotsustele ka kui dokumentidele, kus sisalduvad haldusakti täiendavad põhjendused (HMS § 56 lg 1 ls 2). Isegi juhul, kui ilmneks, et see viide polnud piisavalt selge, ei saaks see olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks, sest nagu korduvalt märgitud, oli haldusakt piisavalt põhjendatud ka sellisel kujul.

15. Liialdatud on halduskohtu etteheide selles osas, et haldusaktis kirjeldati kaht kuriteoepisoodi, millest esimeses kaebaja õigeks mõisteti, ja et haldusorgan pole analüüsinud seda, kuidas see õigeksmõistmine mõjutab relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Haldusaktis on selgelt välja toodud, et esimeses episoodis mõisteti kaebaja õigeks. Järelikult saab eeldada, et haldusorgan võttis seda asjaolu arvesse, kuid pidas kaalukamaks siiski neid argumente, mis rääkisid relvaloa kehtetuks tunnistamise poolt. Ülemäärane oleks aga nõuda, et haldusorgan lahkaks relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses detailselt absoluutselt kõiki episoode relvaloa omaniku elust, ning kirjeldaks seejärel täpselt, millist seika saab lugeda isiku suhtes positiivseks ning mida negatiivseks, ning milline on nende vastastikune mõju. Halduskohus ei ole ka selgitanud, miks see asjaolu, et ühes episoodis kaebaja õigeks mõisteti, relvaloa kehtetuks tunnistamise seisukohast halduskohtu jaoks nii määrav võib olla. Õigeksmõistmine võis seada kaebaja lõppkokkuvõttes küll positiivsemasse valgusesse võrreldes ajavahemikuga, mil esimese astme kohus oli ta ka esimese episoodi osas süüdi mõistnud, kuid ühes kuriteoepisoodis õigeksmõistmine ei muuda olematuks süüdimõistmist teises episoodis. Karistatus ühes episoodis vägivaldse käitumise eest oli kaebaja suhtes jõustunud, ning seega oli võimalik teha järeldused kaebaja ohtlikkuse suhtes ka nende asjaolude pinnalt.

16. Kuna vaidlustatud haldusakt oli piisavalt põhjendatud juba haldusaktis endas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda küsimust, kas vastustaja esitas kohtumenetluses täiendavaid põhjendusi haldusaktile ja kas jaatava vastuse korral oli see lubatav või mitte.

17. Halduskohus on otsuse p-s 21 nentinud, et haldusaktis kohaldatud normid (RelvS § 43 lg 3 p

2 ja lg 31) ei ole seotud põhjendustega, et vastustaja ei ole otsuses selgelt väljendanud, millistele relvaseadustega kehtestatud nõuetele kaebaja enam ei vasta või mis põhjusel on kaebaja sobimatu tulirelva omama. Samas on halduskohus ise otsuse p-s 15 nentinud, et „Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole täpsustatud, millisele osale RelvS § 43 lg 3 p-st 2 otsus põhineb, nähtuvad otsusest selged viited kaebaja kriminaalkorras karistatusele ehk RelvS § 36 lg 1 punktile 6“. Ringkonnakohus nõustub viimati nimetatud seisukohaga. Seega ehkki viide õiguslikule alusele ei ole viimaste detailideni lahti kirjutatud (puudub selge viide RelvS § 36 lg 1 p-le 6), ei ole poolte vahel vaidlust selles, et lähtuti just nimetatud regulatsioonist. Tegemist on seega pelgalt vormiveaga, mis ei mõjutanud asja otsustamist ja mis ei ole seega haldusmenetluse seaduse § 58 järgi haldusakti tühistamise aluseks.

Küll ei nõustu aga ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et haldusaktis kohaldatud normid ei ole seotud põhjendustega. Ringkonnakohus ei näe, kuidas oleks kohaldamisele kuulunud norme ja haldusakti põhjendusi saanud veel selgemalt siduda. Nagu eelnevalt märgitud, on haldusakti põhjendustest selgelt jälgitav, kuidas esinenud faktilised asjaolud tõid kaasa kaalutlusotsuse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et pelgalt see, et haldusaktis pole kasutatud menetlusosalise jaoks eelistatud termineid ja järgitud tema poolt eelistatud põhjenduste ülesehitust, ei tähenda, et haldusakt oleks ebapiisavalt põhjendatud.

18. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu seisukohaga, et vastustaja jättis kaalumata asjas tähtsust omavad asjaolud ja teostamata kaalutlusõiguse, ning et haldusakti põhjendused ei ole jälgitavad.

19. Vaidlustamisviite puudumise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega, miks see ei ole haldusakti tühistamise aluseks, ega korda neid.

20. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ekslikult kaebuse rahuldanud ja vaidlustatud haldusakti tühistanud. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Eelnevalt esitatud põhjendused vastavad ka kaebuses esitatud seisukohtadele.

Kuna kaebus jääb täielikult rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus 4490,90 eurot, apellatsioonimenetluses 2023,80 eurot) HKMS § 108 lg 1 järgi tema enda kanda.

21. Kaebaja taotlus asja lahendamiseks kohtuistungil jääb rahuldamata. Asjas on vaidluse all üksnes õigusküsimused ning faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole. Sellises olukorras ei ole asjas HKMS § 131 p 2 järgi vajalik istungi korraldamine. Asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks räägib ka menetlusökonoomia põhimõte, sest selliselt oli võimalik asja ringkonnakohtus lahendada märksa kiiremini. Kohtumenetluse kiirust on oluliseks pidanud ka kaebaja ise, sest ta on esitanud ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kestel taotluse menetluse kiirendamiseks.

22. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 52 lg 1 ja § 50 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatud avaldus, sh vastus apellatsioonkaebusele, esitada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kaebaja poolt esitatud vastus apellatsioonkaebusele neile nõuetele ei vasta. Vastus apellatsioonkaebusele on 19 lehekülge pikk, kuid põhineb sisuliselt vaid mõnel üksikul seisukohal, mida korratakse vastuses lihtsalt mitu korda. Korduste ärajätmisel oleks seega vastus oluliselt lühem olnud. Selline asjatute korduste hulk tekitab kahtluse, et kordamise eesmärk oli vaid võimalikult pika vastuse koostamine.

Eksitavalt kasutatakse ka mõistet „vastustaja“ (vt nt p 1.1, p 2.3.2). Kuna tegemist on halduskohtumenetlusega, siis tuleb menetlusdokumentides kasutada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud termineid. Vastustaja all mõeldakse halduskohtumenetluses üksnes haldusorganit, kelle haldusakti või toiminguga seonduvalt on kaebus esitatud (HKMS § 17) ning selle poole staatus vastustajana ei muutu üheski kohtuastmes. Apellatsioonimenetluses ei muutu kaebaja vastustajaks. Apellatsioonkaebusele vastu vaidlevat poolt nimetab halduskohtumenetluse seadustik hoopiski apellatsioonimenetluse vastaspooleks (vt nt HKMS § 188 lg 1 p 1). Menetlusdokumendid, kus on termini „vastustaja“ all mõeldud mitte vastustajat, vaid kaebajat kui apellatsioonimenetluse vastaspoolt, on raskesti mõistetavad.

Samuti nimetatakse vastuses halduskohut hoopiski maakohtuks (nt p 2.3.3 esimene lõik, p 2.4 teine lõik). Kuna asjas omab tähtsust ka maakohtu otsus, on seegi viga vastuse mõistmist raskendav.

Tulenevalt HKMS § 55 lg-st 1 ja § 52 lg-st 1 nende koostoimes oleks ringkonnakohtul õigus eelkirjeldatud puudustega vastus käiguta jätta ja anda kaebajale võimalus puuduste kõrvaldamiseks. Menetlusökonoomia ja asja lahendamise kiiruse huvides ringkonnakohus seda käesoleval juhul siiski ei teinud, ent nendib, et alus selliseks menetlustoiminguks oleks ringkonnakohtul olemas olnud.

Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/