3-14-97/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 07.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-97 Haldusasi E.P. kaebus Politseija Piirivalveameti vastu ajavahemikul 13.12.2010-25.01.2011 Võru arestimaja tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 616 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E.P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E.P. Vastustaja Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Võru arestimaja magamistingimusi puudutavas osas ning mõisteti E.P. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 88 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada E.P. kaebus ka Võru arestimaja magamistingimusi puudutavas osas ning mõista Politseija Piirivalveametilt E.P. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 158 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsus muutmata, täiendades Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt E.P. kasuks välja haldusasjas kantud menetluskulude (riigilõiv) katteks 8 eurot 80 senti. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

4. Asendada käesoleva otsuse arvutivõrgus avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.05.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.P. esitas 05.12.2013 Politseija Piirivalveametile (PPA) kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus ajavahemikul 13.12.2010-25.01.2011 Võru arestimaja kinnipidamistingimuste seadusele mittevastavuse tõttu tekitatud kahju hüvitamist summas 440 eurot, kuna rikutud on mitmeid seadusest tulenevaid õigusi, kahjustatud on tema tervist ja alandatud on inimväärikust. Kahju on tekitatud järgmiste rikkumistega:

1) Kambris puudusid istekoht igale kinnipeetavale, laud ja riidenagi, mida nägid ette arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 10 lg 1 p-d 2, 3 ja 5. Istekohana ei saa käsitleda nari, vaid selle all tuleb mõista tooli või taburetti (Tartu Ringkonnakohtu lahendid nr 3-11-1939, p 8; nr 3-11-627, p 19). Kambris puudus isiklike esemete hoiukoht. Võimalus kasutada vähest põrandapinda riiete ja toiduainete hoidmiseks ei ole elamistingimustele kohane (Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-11-627, p 19). Nimetatud sisustuselementide puudumise tõttu pidi toitu tarbima voodi serval istudes ja kaussi toiduga käes hoides.

2) Kambris oli „põrandaaugu“ tüüpi käimla, mille kasutamine alandab kinnipeetava inimväärikust (Tallinna Halduskohtu lahend nr 3-06-294). Tualett oli ainult küljelt ca 0,9 m kõrguse betoonseinaga eraldatud, kuid esiküljel puudus eraldatus. Tualeti kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul ei ole arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus.

3) Hügieeninurk ei olnud eraldatud muust kambrist ning kõiki hügieenitoiminguid tuli teha kambrikaaslaste ees. Tualett, hügieeninurk ja pesuruum olid räpased ja nakkusohtlikud. Kambri korrashoiu nõue kehtib seal viibimise jooksul, mitte sinna paigutamisel.

4) Duši all pesemist võimaldati ainult ühel korral nädalas.

5) Kambris puudus piisav loomulik valgus, kuna aknaava oli väga väike ja läbipaistvus puudus, mistõttu oli kambris hämar, mida ei korvanud ka kunstlik lisavalgustus.

6) Kambris puudus nõuetele vastav kunstlik valgus. Ukse kohal oli 60W hõõgpirn, mille käes lugemine ja kirjutamine olid raskendatud. Peale Võru arestimajast lahkumist tuvastas Rahumäe arestimaja meditsiinitöötaja silmades põletiku.

7) Arestimajas puudus võimalus viibida värskes õhus igapäevaselt 1 tund.

8) Kambris puudus piisaval määral liikumist võimaldav põrandapind. Kambri üldpind on 14,6 m², millest liikumist võimaldavat kasulikku pinda ca 7 m². Üldpind ja kasulik põrandapind ei ole samastatavad mõisted ning ASkE § 9 p-s 3 viidatud põrandapinnana tuleb käsitleda kasulikku põrandapinda, mille hulka ei kuulu sisustuselementide alune põrandapind.

9) Ventilatsioonisüsteem ei töötanud või oli ebapiisav, mistõttu oli kambri õhk läppunud ning seintel ja laes olid niiskusekahjustused ja hallituskolded. Ventilatsiooni väljatõmme tualetiala kohal ei töötanud (piisavalt), mistõttu levis sealt kambrisse lehk. Rõivaid tuli kambris kuivatada, mis tekitas lisaniiskust ja suurendas ebamugavusi.

10) Talveperioodil lülitati ööseks kambris keskküte välja.

11) Magamiseks pidi kasutama ca 1 cm paksust matkamatti naril, mille põhi oli valmistatud paindumatutest puidust lippidest, mis põhjustas ebamugavustunnet, ka seljapiirkonna ja külgede valu ning unehäireid.

12) Öörahu ajal kostis kambrisse mitmel korral lärm ja müra, mistõttu rikuti õigust 8-tunnisele pidevale uneajale.

13) Kambri seintel ja uksel olid erinevad vulgaarse sisuga sõnumid.

14) Kambris puudus valjuhääldi, mis võimaldanuks kinnipeetaval võtta arestimaja töötajaga ühendust.

15) Toitlustamine arestimajas ei vastanud nõuetele.

16) Arestimajja vastuvõtmisel ei teostatud tervishoiutöötaja poolt tervisekontrolli ega küsitletud tema terviseseisundi kohta.

17) Puudus võimalus kasutada kohtulahendite registrit, millise õiguse sätestab ASkE § 31 p 8.

2. PPA jättis 07.01.2014 vastusega nr 2.1-3/206072-2 E.P. i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Tagatud olid elementaarsed vajadused, mille hulka kuulus nii magamiseks, istumiseks kui ka söömiseks mõeldud voodi ja võimalus hoolitseda isikliku hügieeni eest. 2) Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-s 4 on sätestatud jälgimise nõue vahistatu enda julgeoleku tagamiseks, mistõttu puuduvad tualeti osas vaheseinad. 3) Loomuliku valguse puudumine oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel on arvestatud elutegevuseks normaalse vajaliku võimsusega. 4) Puuduvad tõendid, et E.P. oleks avaldanud soovi jalutuskäiguks värskes õhus. 5) Võru arestimaja ventilatsioonisüsteem oli töökorras ning ei ole tuvastatud hallitusseene olemasolu kambris nr 2. 6) Puuduvad andmed, kas kambri nr 2 seintel ja uksel olid vulgaarsed väljendid. 7) Puuduvad andmed, et kamber oli E.P. i paigutamise ajal antisanitaarne. 8) Ka puuduvad andmed, et duširuum oleks olnud must. 9) Võru kambri toitlustamises rikkumisi ei ole avastatud. 10) Kambris nr 2 on põrandapinda 14,6 m², kuhu paigutati maksimaalselt 4 kinnipeetut, seega oli täidetud vajalik nõue ASkE § 9 lg-t 3 arvestades. 11) Küttesüsteem on sõltumatu ja puudub võimalus muuta kütmisega seonduvat. Külmade ilmade korral pakutakse lisaks tekke ning paigutatakse isikuid ümber soojematesse kambritesse. 12) Tagatud on vajalik voodivarustus, s.h kattemadrats. E.P. i poolt ei ole teavitatud seljaprobleemidest. 13) Tagatud oli ASkE § 26 lg 3 alusel võimalus kord nädalas kasutada dušši. 14) Igat Võru kambrisse paigutatud kinnipeetut küsitleti ning vajadusel tagati vajaliku raviskeemi ja eriarsti vastuvõtt. 15) Puudusid tehnilised võimalused elektroonilise õigusaktide andmebaasi kasutamiseks. 16) Paratamatu on teatud müra tekkimine lühiajaliselt ka öisel ajal, kuna isikuid paigutatakse kambritesse ööpäevaringselt.

3. E.P. esitas 31.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA vastu kahju hüvitamise nõudes summas 616 eurot, kuna Võru arestimaja kambri nr 2, kus ta viibis 13.12.2010-25.01.2011, kinnipidamistingimused ei vastanud seadusest tulenevatele nõuetele, millega on rikutud tema õigusi, kahjustatud tervist ja alandatud inimväärikust. Kaebaja palus kohtul asja lahendamisel lähtuda ka tema kahjunõudest. E.P. esitas 06.02.2014, 17.03.2014 ja 18.06.2014 täiendavad seisukohad. Kaebaja põhjendused: 1) Kambris puudus laud, riidenagi ja istekoht igale kinnipeetavale, mis on asjas nr 3-11-700 tunnistatud õigusvastaseks. Nari ei ole mõeldud söömiseks. 2) Kuna tualett ei olnud eraldatud, levis sellest hais kambrisse ka söögi ajal, mis tekitas alandatuse tunde. Kohtulahenditega asjades nr 3-10-2225, nr 3-09-1877 ja nr 3-06-294 on tõendatud, et Võru arestimaja kambris on WC inimväärikust alandav. 3) Kambris puudus piisav loomulik valgus, mis on asjas nr 3-11-700 tunnistatud õigusvastaseks. 4) Ka kunstlik valgus ei vastanud nõuetele. Arestimajas viibides sai posti teel korduvalt raamatuid ja ajalehti, kuid lugemine hämaras ruumis ei ole vastavuses VangS § 4¹ lg-s 1 sätestatuga. 5) Kaebaja ei saanud jalutada 1 tund päevas värskes õhus, kuigi arestimajja vastuvõtmisel ja hiljem teavitas enda sellekohasest soovist korduvalt. Jalutushoovi puudumise tõttu oli värskes õhus viibimine välistatud kuni 04.01.2011, mil arestimajas tekitas võimaluse teises kambris värskes õhus viibimiseks, kuid siiski ei olnud soovi avaldamise korral võimalik värskes õhus igapäevaselt viibida ning 21.01.2011 loobus ta vabatahtlikult jalutamisest seoses halva enesetundega.

6) Asjas nr 3-11-700 on tuvastatud ventilatsiooni ebapiisavus Võru arestimajas ja tunnistatud see õigusvastaseks.

7) Seoses Võru arestimaja tualeti ja hügieeninurga räpasusega nakatus soolenakkusesse.

8) Kambris oli vähe ruumi liikumiseks ning asjas nr 3-11-700 on tuvastatud Võru arestimaja kambrites ettenähtud liikumisruumi puudumine ja loetud see õigusvastaseks. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt olnud seisukohal, et alla 3 m² suurune isiklik ruum on sõltumata muudest tingimustest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine ning ka 3-4 m² suurune isiklik ruum võib olla EIÕK art-t 3 rikkuv, kui vähest ruumi ei ole kompenseeritud liikumisvõimaluste ja loomuliku valguse juurdepääsuga.

EIK on seisukohal, et kambri üldpindalast tuleb isikliku ruumi arvutamisel maha arvata mööbli alla jääv ruum, millest tulenevalt peab ka siseriiklik kohus kinnipeetava isikliku ruumi suuruse määramisel üldisest põrandapinnast maha arvama mööbli (magamiskohad, istekohad, kapid jm) alla jääva pinna. Kaebaja suhtes on rikutud EIÕK art-t 3, kuna Võru arestikambris puudus piisav loomulik valgus ja liikumisvõimalused, mistõttu oleks isikliku ruumi suurus pidanud olema vähemalt 4 m². EIK lahendid nr 14437/05, 10.08.2007. a ja nr 62393/00, 04.05.2006. a kinnitavad, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb välja jätta tualettruumi ja mööbli alla jääv põrandapind.

9) Keskküte lülitati talveperioodil välja ja lisateki andmine ei tõsta kambri temperatuuri. 26.01.2011 tuvastati kaebajal Põhja Prefektuuri arestimajas kurguvalu, millele järgnes nohu ja palavik ning 01.02.2011 lisandus köha, mis kestis kuni 23.02.2011.

10) Puust lipid magamisasemel ei olnud ühekõrgused, millest tulenevalt moodustasid konarliku pinna. Asjas nr 3-11-700 on tuvastatud Võru arestimaja magamistingimuste õigusvastasus. PPA 05.03.2014. a vastuses nimetab voodil olnud matti ekslikult kattemadratsiks ning madratsit talle ei väljastatud.

11) Kord nädalas duši kasutamise võimaluse osas jätab PPA tähelepanuta Euroopa Vanglareeglistiku § 19.4. Võru arestikambri tingimused on sarnased Tallinna Vangla tingimustega pesemisvõimaluste osas, mille osas on õiguskantsler (16.06.2012. a soovitused õiguspärasuse ja hea halduse tava järgmiseks) seisukohal, et olukorras, kus kambris on ainult külm vesi ja duši all saab käia vaid ühel korral nädalas, ei ole tagatud kinnipeetavate isikliku hügieeni vajaduste piisav rahuldamine.

12) Vale on PPA väide, et müra öörahu ajal on olnud lühiajaline, kuna mitme järjestikuse tunni jooksul tehtavat lärmi ei saa lugeda lühiajaliseks. Selline müra kordus 13.12.2010-25.01.2011 vähemalt viiel korral. Päevasel ajal puhata võimaldamine rikub kinnipeetava isiklikku elurežiimi, tekitades liigseid ebamugavusi. Võimaldatud ei ole 8-tunnist pidevat uneaega, millise õiguse annab kinnipeetavale vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 10 lg 2.

13) Riigikohus on leidnud, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena, mistõttu on hüvitise vähendamine sel alusel õigustamatu. Samuti on Riigikohus seisukohal, et hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane.

14) Puuduvad andmed Terviseameti kontrollkäikudest Võru arestimajja.

15) Võru arestikambris viibitud järjestikust aega (44 päeva) tuleb käsitleda pikema ajaperioodina, millisel juhul on asjas nr 3-11-700 peetud põhjendatuks mõista välja 14 eurot iga päeva eest.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 30.06.2014. a otsusega E.P. i kaebuse osaliselt ning mõistis PPA-lt välja E.P. i kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 88 eurot ajavahemiku 13.12.2010- 25.01.2011 eest ja riigilõivu 15 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Kohtupraktikas on reeglina kõige intensiivsemaks isiku põhiõigusi rikkuvaks peetud olukorda, kus arestimajas hoitaval isikul ei võimaldata viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus (VangS § 93 lg 5, ASkE § 31 p 4). Arestimaja tööarvestuse raamatu kohaselt 2. kambri kinnipeetavad, sh kaebaja, said jalutada 04.01.2011 (I kd, tl 142-143), 07.01.2011 (I kd, tl 153- 154), 18.01.2011 (I kd, tl 191-192), 21.01.2011 (II kd, tl 5-6). Seega ei ole vastustaja kummutanud kaebaja väidet vabas õhus viibimise õiguse rikkumisest.

2) Vastustaja on õigeks võtnud kambri sisustuse mittevastavuse esitatud nõuetele, kuna puudusid laud, riidenagi ja eraldi istekoht. Eeltoodu ei saa iseenesest alandada isiku väärikust, kuid see võib olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.

3) VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 alusel peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega ei ole võimalik tagada isiku loomulike vajaduste rahuldamise täielikku privaatsust. WC hügieenilisuse tagamine sõltub muuhulgas kambris viibivate isikute kultuursuse tasemest ja on kambris viibivate isikute enda ülesanne, milleks on neil võimalik saada vastavaid puhastusvahendeid. Sama kehtib kaebaja nimetatud hügieeninurga puhtuse probleemi osas. Kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud nn aasia tüüpi kambrist eraldamata WC-de kasutamist arestikambrites ja on loetud taolised tingimused inimväärikust alandavateks.

4) Kunstliku valguse ja ventilatsiooni puudulikkuse väited ei ole eluliselt usutavad, kuna arestimajale on ehitusnõuete järgimise osas väljastatud kasutusluba. Võttes arvesse, et kaebajale ei ole võimaldatud nõutavas mahus värskes õhus viibimist, tuleb kaebaja pidevas kunstliku valgustusega ja ventileerimist vajavas kambris hoidmine lugeda inimväärikust alandavaks.

5) Valjuhääldi ja interneti kasutamise võimaluse puudumisega ei ole kaebaja õigusi rikutud lähtuvalt ASkE § 10 lg 1 p-s 4 ja 31 lg 1 p-s 8 sätestatust, kuna nende subjektiivsete õiguste tagamine on sõltuvusse seatud vastavatest tehnilistest võimalustest.

6) Vastustaja on omaks võtnud, et kuna puudub meditsiinitöötaja, siis tervisekontrolli ei tehtud, kuid arestimajja paigutatuid on ametnike poolt selles osas küsitletud. Samas on vastustaja kinnitanud, et vajaduse korral kutsutakse kiirabi või viiakse isik tervishoiuasutusse, mida kinnitavad ka arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtted.

7) Kuna vahistatute toitlustamine ja selle kvaliteet ning piisavus inimese tervise aspektist lähtuvalt on Terviseameti järelevalve all, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide toitlustamise puudulikkusest arestimajas.

8) Tõsiseltvõetav ei ole hüvitamisele kuuluva kahju tekitamine öörahu rikkumise ja vulgaarsete sõnumite ning kaebuses põgusalt nimetatud muude kaebaja poolt mainitud asjaoludega.

9) Puutuvalt 2,5 m2 suuruse põrandapinnaga ei ole käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades kaebaja inimväärikust vaidlusalusel perioodil rikutud kogumis muude arestikambri puuduste ja seal viibitud ajaga (vrdl Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14).

10) Igapäevase värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine kaebaja Võru arestimajas viibitud perioodi vältel ja Võru arestimaja tingimused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Kuna kaebaja viibis sellistes tingimustes kokku 44 päeva, siis tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kuna muud hüvitamise võimalused ei ole piisavad.

11) Kohtupraktikas on ebaseadusliku kartseris kinnipidamise korral peetud põhjendatuks 6 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et kahju hüvitise suuruse määramine on kohtute kaalutlusotsus (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-38-13, p 21), mis lähtub iga juhtumi ainukordsusest, mistõttu on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 2 eurot iga päeva eest ehk kokku 88 eurot (vrdl Riigikohtu otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. E.P. esitas 28.07.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub muuta Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsust hüvitise suuruse osas, rahuldades tema nõude täies ulatuses. Lisaks palub E.P. asendada kohtulahendi avalikustamisel tema isikuandmed tähemärgiga ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on jätnud arvestamata kaebuse info magamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas, s.h asjaolu, et magamistingimused Võru arestikambris on varasemalt Tartu Ringkonnakohtu poolt tunnistatud õigusvastaseks asjas nr 3-11-700 (p 20).

2) Kohus on jätnud arvestamata kaebuse info küttesüsteemi ebapiisavuse kohta talvisel perioodil, s.h selle, et PPA sisuliselt kinnitab puuduste olemasolu 05.03.2014. a vastuses (p 2.11). Lisateki andmine ei tõsta kambri temperatuuri.

3) Kohus on jätnud arvestamata kaebuse osas, mis käsitleb kaebaja paigutamist räpasesse ja koristamata kambrisse ning samuti duširuumi seisundit. Kinnipeetaval puudub kohustus koristada teiste kinnipeetavate järelt, kes seda kohustust ei ole täitnud.

4) Kohus on jätnud õigusvastaseks tunnistamata kambris loomuliku valguse puudumise, mis on Tartu Ringkonnakohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud asjas nr 3-11-700. Klaasplokkidest aknad on tunnistatud inimväärikust alandavaks Tartu Halduskohus asjas nr 3-10-2225.

5) Kohus on jätnud õigusvastaseks tunnistamata kambris ventilatsiooni ebapiisavuse, jättes tähelepanuta, et asjas nr 3-11-700 (p 28) on tunnistatud Võru arestimaja ventilatsioon ebapiisavaks ja tuvastatud selle õigusvastases. Samuti ei ole kohus arvestanud õiguskantsleri 01.03.2011. a kontrollkäigu kokkuvõttes sisalduvat infot hallitusseene tuvastamise kohta Võru arestikambrites.

6) Kohus on jätnud arvestamata kaebuse info kunstliku valguse ebapiisavuse kohta.

7) Kohus ei ole tunnistanud Võru arestikambris toitlustamise õigusvastasust, tuginedes PPA antud väärale infole, nagu oleks Terviseamet regulaarselt teostanud Võru arestikambris järelevalvet toitlustamise osas nii korraliselt kui ka erakorraliselt. Apellatsioonkaebusele lisatud Terviseameti vastuse kohaselt ei ole Võru arestikambris 2010. a ja 2011. a järelevalvet teostatud.

8) Võru arestikambris hoiti kaebajat väikesel pinnal, mis tingis tema inimväärikuse alandamise. Kohus on jätnud arvestamata kaebaja põhjendused seonduvalt EIK lahenditega. Kohus eirab asjaolu, et asjas nr 3-11-700 (p 28) on tuvastatud Võru arestikambris ettenähtud liikumisruumi puudumine ja tunnistatud see õigusvastaseks. Tema ebapiisava liikumisruumiga tingimustes hoidmine tuleb tunnistada inimväärikust alandavaks.

9) Kohus ei ole arvestanud kaebaja seisukohti öörahu rikkumisega seonduvalt, mis tuleb tunnistada õigusvastaseks ja tervist kahjustavaks.

10) PPA ei ole tõendanud tehniliste võimaluste puudumist internetiühendusega arvuti kasutamiseks, vaid on piirdunud paljasõnalise väitega selle puudumise kohta. Õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmine tuleb tunnistada õigusvastaseks.

11) Kohus on jätnud tähelepanuta, et arestimaja ametnikud ei oma erialast haridust meditsiiniliste diagnooside panemiseks ning et terviseandmed on delikaatsed isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) mõistes, mistõttu võib küsitlusi ja tervisekontrolli läbi viia vaid kvalifitseeritud meditsiinitöötaja. Tervisekontrolli nõue arestimajja vastuvõtmisel on seadusest imperatiivselt tulenev, seadus ei võimalda rakendada alternatiivseid (arestimaja töötajate poolseid) küsitlusi. Tervisekontrolli puudumine on kaebaja seadusest tuleneva õiguse rikkumine.

12) Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse osas, mis puudutab ainult ühel korral nädalas pesemise võimaldamist.

13) Kohus ei ole käsitlenud hügieeninurga eraldamatust kambrist, isiklike esemete hoiukoha puudumist, milliseid teemasid ei olnud kaebuses eraldi välja toodud, kuid kaebuses taotles kaebaja, et kohus lähtuks asja lahendamisel kahjunõudes esitatust.

14) Määratud hüvitis ei ole proprtsionaalne ega piisav. Kohus ei ole arvestanud hüvitise suuruse määramisel eelnevalt Võru arestikambri tingimuste osas tehtud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-38-13 (p-d 21-23) ja Tartu Ringkonnakohtu lahendist nr 3-11-700 tulenevaid seisukohti hüvitise suuruse määramise osas.

6. PPA esitas 01.09.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus 2 eurot iga Võru arestimajas viibitud päeva kohta ei ole proportsionaalne ja piisav. Vastustaja viitab, et kohus on hüvitise suuruse määramisel lähtunud Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-38-13 (p 21) ja 3-3-1-10-14 (p 12.1) ning põhimõttest, et kahju hüvitise suuruse määramine on kohtute individuaalne kaalutlusotsus, mis lähtub iga juhtumi ainukordsusest.

7. E.P. esitas 18.02.2015 apellatsioonkaebuse täienduse, milles ta märgib, et halduskohus on otsuses nr 3-09-1657 tunnistanud õigusvastaseks arestimaja tingimused, mis on samastatavad käesoleva asjaga. Ka jääb kaebaja oma seisukohta juurde toitlustamisega seoses, mis ei olnud tema hinnangul piisav ja nõuetekohane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Ringkonnakohus teeb kõigepealt kindlaks vaidluse eseme apellatsiooniastmes (I), seejärel selgitab kaebaja väidetud kahju hüvitamise aluste põhjendatust (II), ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (III).

I

10. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses muuta Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsust hüvitise suuruse osas, rahuldades tema nõude täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendustes kaebaja poolt esitatud vastuväiteid halduskohtu otsusele ei puuduta aga ainult kahjunõude suurust, vaid ka aluseid. Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas nii kahjunõude alust kui ka suurust.

11. Kokkuvõtvalt luges halduskohus õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks kaebajale igapäevase jalutuskäigu mittevõimaldamise ja Võru arestimaja kambri tingimused seonduvalt laua, riidenagi ja eraldi istekoha puudumisega, nn aasia tüüpi WC-ga ning pidevas kunstliku valgustusega ja ventileerimist vajavas kambris hoidmisega. Ringkonnakohus loeb eeltooduga hõlmatuks ka kaebaja väited loomuliku valguse puudumise kohta. Eelnevat arvestades puudub ringkonnakohtul vajadus asuda täiendavalt tuvastama nimetatud tingimuste õigusvastasust. Kuna kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid halduskohtu otsusele seonduvalt valjuhääldi puudumisega ja vulgaarse sisuga sõnumitega, siis vastavate asjaolude üle vaidlust apellatsiooniastmes ei ole.

12. Kaebaja on 17.03.2014 kaebuse täienduses märkinud, et soolenakkusesse nakatumist tõendavad kohtule esitatud tervisekontrolli ja ravikaardid. Ringkonnakohus märgib, et PPA-le esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja soolenakkusesse nakatumisega seonduvat väitnud. Seega ei saa alles kaebuses esitatud väidet soolenakkusesse nakatumise kohta pidada kaebuse aluseks, mida halduskohus oleks pidanud otsuses käsitlema, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja vastava väite tähelepanuta.

13. Eeltoodust tulenevalt on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle järgmistel alustel: 1) magamistingimuste nõutele mittevastavus; 2) küttesüsteemi ebapiisavus; 3) kambri ja duširuumi seisukord; 4) toitlustamise nõutele mittevastavus;

5) kambris liikumiseks piisava põrandapinna puudumine; 6) öörahu rikkumine; 7) õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmine; 8) tervisekontrolli puudumine; 9) pesemisvõimalus vaid kord nädalas; 10) hügieeninurga eraldamatus kambrist; 11) isiklike esemete hoiukoha puudumine.

II

14. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuse seonduvalt magamistingimuste nõuetele mittevastavusega, küttesüsteemi ebapiisavusega, kambri ja duširuumi seisukorraga, öörahu rikkumisega, pesemise võimaldamisega vaid korra nädalas, hügieeninurga eraldamatusega kambrist ja isiklike esemete hoiukoha puudumisega. Halduskohus on nimetatud nõuete osas võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse p-s 41, milles asus seisukohale, et hüvitamisele kuuluva kahju tekitamine ei ole tõsiselt võetav kaebuses põgusalt nimetatud muude kaebaja poolt mainitud asjaoludega. Kuigi võib möönda, et halduskohus on enda põhjendustes olnud äärmiselt lakooniline ega ole selgesõnaliselt eeltoodud nõudeid käsitlenud, saab siiski järeldada, et halduskohus on nimetatud nõuete osas seisukoha võtnud.

15. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Võru arestimajas ajavahemikul 13.12.2010 kuni 25.01.2011 vahistatuna (I kd, tl 16) kambris nr 2, kus hoiti vaidlusalusel perioodil nelja kinnipeetut (I kd, tl 63, p 2.10). Nõuded arestimajade kinnipidamistingimustele sisalduvad käesoleva asja raames vaadeldaval perioodil siseministri 08.01.2008. a määrusega nr 3 vastu võetud ja kuni 24.10.2011 kehtinud ASkE-is ning ka VangS-is. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja väiteid nende arestikambri tingimuste õigusvastasuse kohta, mida halduskohus õigusvastaseks ei pidanud.

Magamistingimuste nõutele mittevastavus

16. Magamistingimuste nõuetele mittevastavusega seonduvalt on kaebaja toonud esile asjaolu, et ta pidi magama ca 1 cm paksusel matkamatil, millest olid läbi tunda naripõhja puidust lipid ja millel magamine põhjustas seljapiirkonna ja külgede valu ning ka unehäireid. Nimetatu osas on vastustaja väitnud, et Võru arestimajas on tagatud kõikidele kinnipeetavatele vajalik magamisvarustus, s.h kattemadrats ning kaebaja kirjeldatud magamismatt on 2 korda paksem. Nii kaebaja nimetatud matkamatt kui ka vastustaja nimetatud kattemadrats sobivad voodil magamisalusena (edaspidi nimetatud madratsiks) kasutamiseks. ASkE § 27 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kinnipeetul võimaldada kord nädalas vahetada voodipesu, kuid samas ei ole madratsi paksuse osas täpseid nõudeid kehtestatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide seonduvalt arestimajas kasutada antud madratsi paksusega ning kaebaja õigusi ei ole selles osas vastustaja poolt rikutud. Samas peab ringkonnakohus usutavaks, et õhukesel (1-2 cm paksusel)

madratsil puitlippidest naril magamine võis põhjustada kaebajale ebamugavustunnet, seljapiirkonna ja külgede valu, millest tingituna võis olla häiritud ka tema uni. Arvestades kaebaja arestimajas viibitud perioodi pikkust ja lisaks ka muid Tartu Halduskohtu poolt inimväärikust alandavaks loetud Võru arestimaja tingimusi kogumis, loeb ringkonnakohus Võru arestimaja magamistingimused vaidlusalusel perioodil kaebaja inimväärikust alandavaks rikkumiste kogumis.

Küttesüsteemi ebapiisavus

17. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks kaebaja väidet talvisel perioodil öisel ajal Võru arestimaja kambris kütte väljalülitamise kohta. Kuigi vaidlust ei ole selles, et Võru arestimaja on võrdlemisi amortiseerunud, mida on ka õiguskantsler kontrollkäikude raportites (http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad) välja toonud, on vastustaja kinnitanud, et külmadest ilmadest tingitud sisetemperatuuri languse korral anti kinnipeetutele lisatekke või paigutati neid ümber teistesse kambritesse. Ka kaebaja kinnitab lisateki saamise võimalust. Kaebaja väitest, et lisateki andmine ei tõsta kambri temperatuuri, saab järeldada, et lisatekki ta soovinud siiski ei ole. Ka Võru arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks kambris väidetavalt külmetamise tõttu soovinud lisatekki või teise kambrisse ümberpaigutamist. Kaebaja väitel haigestus ta Võru arestimaja kambri nõuetele mittevastava õhutemperatuuri tõttu, kuna 26.01.2011 tuvastati tal Põhja Prefektuuri arestimajas kurguvalu, millele järgnes nohu ja palavik. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus tõsikindlalt järeldada kaebaja haigestumist just Võru arestimaja kambri õhutemperatuurist tingituna, kuivõrd kaebaja ei olnud arestimajas karantiinis, vaid puutus kokku teiste kinnipeetutega ja ka valvuritega, mistõttu ei ole võimalik välistada kaebaja nakatumist. Kaebajal ei ole tervisekontrolli kaardi andmetest nähtuvalt külmetushaigust diagnoositud (I kd, tl 19-20). Siinkohal võib omada tähtsust ka asjaolu, et kaebaja etapeeriti 25.01.2011, kuid kurgu kähedust kurtis ta 26.01.2011 ning paar päeva hiljem on talle palaviku ja nohu tõttu rohud määratud (I kd, tl 21), mistõttu ei ole välistatud näiteks kaebaja külmetumine toimunud etapeerimise käigus. Kaebaja väite analoogsete tervisehädade kohta Võru arestimajas viibimiste korral jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need on käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutumatud.

Kambri ja duširuumi seisukord

18. Kaebaja on oma õigusi rikkuvaks pidanud kambri ja duširuumi räpasust. Vastustaja ei nõustunud kaebaja väidetega kambri ja pesuruumi seisukorra kohta, tuues välja, et Võru arestimaja personali hulka kuulub sanitar-koristaja, kelle tööülesannete hulka kuulub vabanenud kinnipidamiskambrite ja ka pesuruumi koristamine ning ei ole põhjust arvata, et kambrit nr 2 enne kaebaja ja tema kambrikaaslaste kambrisse paigutamist ei olnud koristatud või ka pesuruumi ei olnud pikema aja jooksul puhastatud. Ringkonnakohtul puudub alus vastustaja väites koristaja olemasolu kohta kahelda. Tulenevalt ASkE § 32 lg 1 p-st 6 on puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides kinnipeetute kohustus. Seega sõltub nii kambri kui ka duširuumi puhtus suuresti kinnipeetute enda hoolikusest. Siinkohal nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et ei ole mõeldav, et arestimaja personal puhastab duširuumi igakordselt pärast selle kasutamist mõne kinnipeetava poolt. Kaebaja ei ole väitnud, et tal endal ei olnud võimalik koristada, vaid pigem on ta pidanud häirivaks vajadust koristada. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus kaebaja väited kambri ja duširuumi räpasuse kohta põhjendamatuteks. Seega ei ole kaebaja õigusi selles osas rikutud.

19. Kaebaja on kambri nr 2 seisukorra osas viidanud ka hallituse esinemisele ja võimalusele, et tema vanglas viibimise ajal tekkinud probleem liigestega on saanud alguse Võru arestimaja nõuetele mittevastavate tingimuste tõttu. Kaebaja viitab õiguskantsleri 01.03.2011. a kontrollkäigu kokkuvõttele, mille kohaselt on Võru arestikambrites tuvastatud hallitust. Ringkonnakohus märgib, et viidatud kokkuvõttes ei ole õiguskantsler konkreetselt nimetanud kambreid, milles on hallitust tuvastatud, kuid märgitust saab järeldada, et hallitust ei ole tuvastatud kõikides kambrites. Vastustaja väitel ei ole hallitust kambris nr 2 tuvastatud. Kuna käesolevaks ajaks on vaidlusalusest perioodist möödunud üle nelja aasta ning õiguskantsleri 03.04.2014. a kontrollkäigu kokkuvõttest nähtuvalt on Võru arestimaja kambrite seinad ja põrandad 2013. a üle värvitud, siis ei ole enam võimalik koguda tõendeid kontrollimaks kambri nr 2 seisukorda hallituse osas. Ühtlasi ei nähtu Võru arestimaja tööraamatu kannetest kinnipeetute pöördumisi arestimaja ametnike poole seonduvalt hallitusega kambris nr 2. Arvestades eelnevat ja ka asjaolu, et kaebaja kinnipidamine Võru arestimajas kestis vaid 44 päeva, ei ole ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav kaebaja väide, et vanglas viibimise ajal ilmnenud probleemid liigestega põhjustas Võru arestimaja kambri väidetav hallitus.

Toitlustamise nõutele mittevastavus

20. Kaebaja peab toitlustamist Võru arestimajas õigusvastaseks, kuna tema väitel ei olnud see piisav ega nõuetekohane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et eluliselt ei ole usutav kaebaja väide toitlustamise puudulikkusest arestimajas, kuna toitlustamise kvaliteet ja piisavus on Terviseameti järelevalve all. Asja materjalidest nähtuvalt on PPA-l sõlmitud leping toitlustamiseks Jaagumäe Kaubandus OÜ-ga (I kd, tl 44). Toitlustamisel kinnipidamisasutustes tuleb järgida sotsiaalministri 31.12.2002. a määrust nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“. Terviseameti kinnitusel (II kd, tl 59) ei ole 2010. a ega 2011. a Võru arestimaja toitlustamise kohta Terviseametile kaebusi esitatud, mistõttu ei ole järelevalvet teostatud. Ka õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetest Võru arestimajja ei nähtu etteheiteid toitlustamise korraldamise või toidu kvaliteedi osas. Asjas puuduvad andmed, et Võru arestimajas ei vastanud päevased toidunormid sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusega nr 150 ettenähtud nõuetele. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ASkE § 48 lg

2 lubas kinnipeetule saata pakiga toiduaineid. Nähtuvalt arestimaja tööarvestuse raamatu andmetest on kaebaja saanud pakke 17.12.2010 (I kd, tl 86), 23.12.2010 (I kd, tl 106), 31.12.2010 (I kd, tl 133) ja 10.01.2011 (I kd, tl 165), millest esimesel korral on kaebaja omakäeliselt kinnitanud (I kd, tl 25) muuhulgas toiduainete saamist ning kolmel viimasel korral on paki sisu kohta tehtud tööarvestuse raamatusse märge „toiduained“. Eeltoodust järelduvalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vaidlusalusel perioodil puuduvad pretensioonid Võru arestimaja toitlustamise korraldamise või pakutava toidu kvaliteedi ja piisavuse osas. Seega ei ole kaebaja väide toitlustamise mittenõuetekohasusest kinnitust leidnud.

Kambris liikumiseks piisava põrandapinna puudumine

21. ASkE § 9 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja väitel puudus kambris piisaval määral liikumist võimaldav põrandapind. Kaebaja tõlgenduse kohaselt peab ta üldisest põrandapinnast isikliku ruumi suuruse määramiseks vajalikuks maha arvata nii tualettruumi kui ka mööbli (magamiskohad, istekohad, kapid jm) alla jääva pinna. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja tõlgendus on ekslik. Kinnipeetule ei pea olema tagatud vaba põrandapinda, vaid üksnes põrandapinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kambri nr 2 pindala on 14,6 m² ja selles viibis vaidlusalusel perioodil neli kinnipeetut. Arvestades, et tualeti aluseks pinnaks on ca 2 m², mida aktsepteerib ka kaebaja, siis oli ühele kinnipeetule tagatud kambris põrandapinda 3,15 m² ((14,6-2):4).

22. EIÕK art 3 ei näe täpselt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegu ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. EIK 06.02.2014. a otsuses asjas nr 2689/12 (Semikhvostov vs Venemaa, p 79) öeldu kohaselt on EIK alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale EIÕK art-ga 3 kooskõlaliseks kohtlemiseks tagatud (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p-d 38 ja 42). Ringkonnakohus märgib, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist. Kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta. Kuna käesoleval juhul on tõendatud, et kaebajale oli tagatud kambris põrandapinda vähemalt 3,15 m², siis ei saa mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis tinginuks kaebaja alandava kohtlemise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendusega, et kaebaja inimväärikust ei ole põrandapinna suurusega rikutud kogumis muude arestikambri puuduste ja seal viibitud ajaga.

Öörahu rikkumine

23. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et kaebuses viidatud VSkE § 10 lg 2 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane säte, kuna arestimajas kinnipeetute kinnipidamise tingimusi ja korda reguleerib ASkE. Vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis sätestas ASkE § 28 lg 2, et arestimaja päevakava koostatakse selliselt, et kinnipeetule oleks tagatud vähemalt 8-tunnine pidev uneaeg. Ringkonnakohus peab usutavaks vastustaja väidet, et arestimaja töö eripärast tingituna tuuakse kinnipeetuid arestimajja ka öisel ajal, millega paratamatult kaasneb mõningane lärm. Vastustaja kinnitusel on kinnipeetutel võimaldatud seetõttu päevasel ajal puhata, tagamaks piisava uneaja ööpäeva jooksul. Tõsiseltvõetav ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väide ebamugavuse tekitamise kohta päevasel ajal puhkamisega, kuivõrd öisest lärmist tingitud väidetava unevõla korvamiseks saab päevasel ajal magamise võimaldamist lugeda igati sobivaks. Seega võis öösel kambrisse kostuv lärm olla teiste kinnipeetute jaoks häiriv, kuid see ei kujuta ringkonnakohtu hinnangul endast inimväärikuse alandamist; ka ei tekitanud lärmi vastustaja, vaid teised kinnipeetud. Asjas ei ole seetõttu võimalik tuvastada hüvitamisele kuuluva kahju tekitamist kaebajale seonduvalt öörahu rikkumisega.

Õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmine

24. ASkE § 31 p-st 8 tulenevalt on kinnipeetul õigus kasutada riiklikku elektroonilise õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Vastustaja väitel Võru arestimajas puudus selline tehniline võimalus. Kuna elektroonilise õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registri kasutamise õigus on kinnipeetule ette nähtud üksnes juhul, kui selleks on arestimajas tehnilised tingimused, siis järelikult viimaste puudumisel ei saa teha arestimajale etteheidet vastava õiguse kasutamise võimaldamata jätmise kohta. Seega on põhjendamatu kaebaja väide tema õiguste rikkumise kohta seonduvalt asjaoluga, et talle ei võimaldatud tutvuda õigusaktide ja kohtulahenditega.

Tervisekontrolli puudumine

25. ASkE § 7 lg 2 kohaselt teostab tervishoiutöötaja arestimajja vastuvõetava kinnipeetu tervisekontrolli ja küsitleb kinnipeetut tema terviseseisundi kohta. Tervisekontrolli ning vestlust kinnipeetu tervisliku seisundi kohta viiakse läbi eraldi ruumis, milles samal ajal ei viibi teisi isikuid. Tervishoiukontrolli tulemused lisatakse isiklikku toimikusse. Õiguskantsleri 01.03.2011. a kontrollkäigu kokkuvõttes on konstateeritud Võru arestimajas tervishoiutöötajate puudumine, mistõttu ei teostata kinnipeetutele kambrisse saabumisel esmast tervisekontrolli.

Vastustaja eeltoodule vastu ei vaidle, kuid on märkinud, et arestimaja ametnikud küsitlevad vastuvõetavaid kinnipeetavaid nende terviseseisundi kohta. Kaebaja ei ole väitnud, et taolist vestlust Võru arestimajja vastuvõtmisel aset ei leidnud. Seega on kaebajale olnud tagatud võimalus oma terviseseisundit kirjeldada, kuigi ringkonnakohus möönab, et see ei ole toimunud vastavuses ASkE § 7 lg-st 2 tulenevate nõuetega. Ka ei ole kaebaja väitnud, et vestlus toimus teiste isikute juuresolekul, millest tulenevalt ei saa järeldada ka seda, et kaebaja delikaatseid isikuandmeid on õigusvastaselt töödeldud. IKS § 4 lg 2 p 3 kohaselt on delikaatsed isikuandmed andmed terviseseisundi või puude kohta. IKS § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest. IKS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. Asjas puudub vaidlus ka selle üle, et andmete lubamatut avalikustamist või kolmandatele isikutele edastamist ei ole toimunud. Ka ei ilmne, et ASkE § 7 lg-st 2 tuleneva tervisekontrolli teostamine selleks mitte ettenähtud isiku poolt toonuks vaidlusalusel perioodil kaasa kaebaja terviseprobleemide avastamata või tähelepanuta jätmise. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus küll tuvastatuks, et kaebaja suhtes ei teostanud tervisekontrolli tervishoiutöötaja, kuid kuna puuduvad andmed selle kohta, et nimetatu toonuks kaebaja suhtes kaasa tervisest tulenevaid või kaebaja delikaatsete isikuandmete kaitsega seotud tagajärgi, on põhjendatud halduskohtu seisukoht hüvitamisele kuuluva kahju mittetekkimise kohta.

Pesemisvõimalus vaid kord nädalas

26. ASkE § 31 p-st 12 tulenevalt on kinnipeetule ette nähtud õigus käia kord nädalas saunas, vannis või duši all. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale olid pesemisvõimalused Võru arestimajas tagatud. Kaebaja etteheide seisneb üksnes selles, et tal võimaldati vaid üks kord nädalas duši all käia. Kuna vastustaja on täitnud ASkE § 31 p-s 12 sätestatud kohustuse võimaldada kinnipeetul käia nädalas korra duši all, siis on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole selles osas vastustaja poolt rikutud.

Hügieeninurga eraldamatus kambrist

27. ASkE § 10 lg 1 p 6 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. Võru arestimajas oli kambris pesemiskoht (hügieeninurk) olemas. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks asjaolu, et hügieeninurk ei olnud kambrist mingil moel eraldatud (kardina või sirmiga). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et seaduses ei ole sätestatud, millistele nõuetele pesemiskoht vastama peab. Eraldatuse väitega seonduvalt on ringkonnakohus seisukohal, et tuginevalt VangS § 90 lg-le 4 ja § 156 lg-le 2 peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, mistõttu ei ole võimalik tagada täielikku privaatsust ega hügieeninurga eraldatust kambris. Ringkonnakohus leiab, et hügieeninurga eraldamatus võis tekitada kaebajale ebamugavust, kuid ei ole selline asjaolu, mis tooks kaasa inimväärikuse alandamise.

Isiklike esemete hoiukoha puudumine

28. ASkE § 10 lg 1 sätestab kambri sisustusse kuuluvad esemed. Nimetatud säte ei näinud kambri kohustusliku sisustuselemendina ette isiklike esemete hoiukohta. Kaebaja sõnul oli tal võimalik hoida enda asju vaid kambri põrandal. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud olukorda saanuks vältida kambris laua, riidenagi ja istekoha olemasolu. Kuna halduskohus on käesolevas asjas juba tuvastanud kaebaja õiguste rikkumise seoses eeltoodud osas kambri sisustuse mittevastavusega ning ASkE § 10 lg 1 kambris isiklike esemete hoiukohta ette ei näinud, puudub ringkonnakohtul alus tuvastada vastustaja poolt süülist kaebaja inimväärikuse alandamist.

III

29. Kuna lisaks halduskohtu otsuses tuvastamist leidnud rikkumistele nõustub ringkonnakohus kaebajaga vaid magamistingimusi puudutavas osas, tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, suurendades halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitist. Kaebaja taotles kaebuses halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamist summas 616 eurot ning apellatsioonkaebuses jääb sama nõude juurde, pidades halduskohtu määratud hüvitise suurust summas 88 eurot ebapiisavaks. Halduskohtu otsusest nähtub, et kohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 2 eurot iga Võru arestimajas viibitud päeva eest (44x2) ehk kogumis 88 eurot. Halduskohus asus otsuses muu hulgas seisukohale, et kaebajale ei võimaldatud nõutavas mahus värskes õhus viibimist, mistõttu luges halduskohus kaebaja pidevas kunstliku valgustusega ja ventileerimist vajavas kambris hoidmise inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohus asus seisukohale (otsuse p 11), et seeläbi tuvastas halduskohus ka loomliku valgustuse ebapiisavuse kambris. Samas ei tuvastanud halduskohus seda, mitmel päeval oli kaebajal arestimajas viibitud perioodi jooksul võimalik värskes õhus jalutada, kuna mõistis ühes suuruses kahjuhüvitise välja kõigi arestimajas viibitud päevade eest. Ringkonnakohus leiab, et vastav puudus tuleb käesoleva otsusega samuti kõrvaldada.

30. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust (p 1); objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel (p 2); õiguste rikkumise raskust (p 3); eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (p 4); muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (p 5).

31. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas nr 38967/10, p 31, Mets vs Eesti).

32. Riigikohus on rõhutanud, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 23).

33. Kaebaja kinnipidamine Võru arestimajas perioodil 13.12.2010-25.01.2011 kestis kokku 44 päeva. Kuna ringkonnakohus tuvastas halduskohtu otsusega võrreldes täiendava kinnipidamistingimuse õigusvastasuse seonduvalt magamistingimuste puudulikkusega, siis on põhjendatud väljamõistetava hüvitise summa mõnetine suurendamine võrdluses halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisega. Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebaja poolt taotletud suuruses rahalise hüvitise väljamõistmine. Vaidlust ei ole selle üle, et arestimaja tööarvestuse raamatu andmetest nähtuvalt oli kaebajal võimalik jalutada arestimajas oldud perioodil üksnes viiel päeval, s.o 04.01.2011 (I kd, tl 143), 07.01.2011 (I kd, tl 154), 10.01.2011 (I kd, tl 164), 18.01.2011 (I kd, tl 192) ja 21.01.2011 (II kd, tl 6). Ka on kaebaja kaebuses halduskohtule selgitanud, et 21.01.2011 loobus ta vabatahtlikult jalutamisest. Silmas pidades senist kohtupraktikat sarnastes asjades, kaebaja poolt kahjunõude esitamist alles peaaegu

3 aastat pärast Võru arestimajast vabanemist, millest järelduvalt ei ole kaebaja oma õiguste rikkumist sedavõrd oluliseks või intensiivseks pidanud, siis peab ringkonnakohus kohaseks mõista perioodi eest, mil kaebajal ei võimaldatud viibida 1 tund värskes õhus ja mõned kinnipidamistingimused kogumis olid väärikust alandavad, kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 140 eurot, s.o 4 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest, v.a. päevad, mil kaebajale jalutuskäiku võimaldati või ta ise jalutada ei soovinud ((44-9)×4). Ülejäänud üheksa päeva eest peab ringkonnakohus kohaseks mõista kaebajale hüvitisena välja 18 eurot, s.o 2 eurot iga päeva eest (9×2). Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele

158 (140+18) eurot. Ülejäänud osas jääb kaebaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

34. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et E.P. i apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsus tuleb tühistada vaid osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Võru arestimaja magamistingimusi puudutavas osas ning mõisteti E.P. i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 88 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab E.P. i kaebuse ka Võru arestimaja magamistingimusi puudutavas osas ning mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 158 eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a otsuse muutmata, täiendades Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

35. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja taotleb vastustajalt 616 euro väljamõistmist, kuid ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 158 eurot, mis on 25,6% taotletud summast. Kaebaja tasus riigilõivu esimese astme kohtus 18,48 eurot ja apellatsiooniastmes 15,84 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt haldusasjas kantud menetluskulude katteks 8 eurot 80 senti. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

36. HKMS § 175 lg 3 esimene lause kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses kohtulahendi avalikustamisel tema isikuandmete asendamist tähemärgiga. Juhinduvalt HKMS § 175 lg-st 3 on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja taotlus tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel