2-13-37211/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-37211

Tsiviilasi

Andrey

Doroshenko

hagi

OÜ

NHL-Trans

vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 980 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 01. juuli 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrey Doroshenko apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (I astme menetluses hageja): Andrey Doroshenko

(isikukood: XXXXXXXXXXX);

Vastustaja (I astme menetluses kostja): OÜ NHL-Trans

(registrikood: 11334980); juhatuse liige Oleg Khobotov,

lepinguline esindaja Paul Paas

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 01. juuli 2014.a otsus muutmata ja

Andrey Doroshenko apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta maakohtus kantud menetluskulud 50 % ulatuses

Andrey Doroshenko kanda ja ülejäänud menetluskulud

poolte endi kanda.

Apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulud

jätta

Andrey Doroshenko kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Andrey Doroshenko (hageja) esitas 9. augustil 2013. a hagiavalduse OÜ NHL-Trans (kostja)

vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja ettevõttes autojuhina alates

1. aprillist 2012. a määramata tähtajaks sõlmitud töölepingu nr 13 (tl 6–7) alusel kuupalgaga 290

eurot kuus. Hageja palvel kanti hageja palk hageja elukaaslase Irin Valge pangakontole. Olles

korralisel reisil Venemaal sattus hageja 3. augustil 2012. a liiklusõnnetusse ning viibis ravil kuni

24. augustini 2012. a. Hageja tuli tagasi Eestisse omal kulul ning alates 29. augustist 2012. a kuni

4. oktoobrini 2012. a jätkas ravi Ida-Viru Keskhaiglas. Haiguslehte hagejale ei väljastatud,

selgitades, et on probleeme ravikindlustuse maksetega.

Kostja poole pöördudes ei saavutanud hageja temaga kontakti. Töötasu sai hageja juulis 2012

juunikuu eest ning alates 1. augustist 2012. a ei saanud hageja enam ei töötasu ega

töövõimetushüvitist. Töölepingu lõpetamisest ei saanud hageja mingeid teateid, sh kostja poolt

esitatud sms-i töölepingu ülesütlemise kohta. Peale ravi lõppemist ei saanud hageja asuda tööle,

sest kostjaga kontakti saavutamine ebaõnnestus. Hageja haigusleht lõppes 3. oktoobril 2012.a

ning alates järgmisest päevast oli hagejal võimalik tööle asuda. Hageja palub lõpetada tööleping

nr 13 hagi esitamisega kuupäevaga, s.o 31. juuli 2013. a ning mõista kostjalt välja saamata jäänud

töötasu summas 3 980 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, vaidles sellele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostjaga

sõlmitud tööleping öeldi üles usalduse kaotuse põhjusel töötaja katseajal 30. juulil 2012.a, millest

teavitati hagejat sms ja telefoni teel numbrile 56978453 (tl 82). Tööleping oli üles öeldud hageja

välislähetuses viibimise ajal, kuna hagejalt tuli kostjale sms teatega, et hageja jätab veoki maha.

Kostja leidis, et sellist töötajat ei saa usaldada. Hagejale anti korraldus jätta veoauto kindlasse

kohta ning 1. augustil 2012. a sai kostja hagejalt kinnituse, et hageja jättis veoauto maha. Seega

oli töösuhe lõppenud ning töötaja viimaseks tööpäevaks oli 30. juuli 2012. a. Hiljem sai kostja

teada, et hageja sõitis veokiga ning on põhjustanud liiklusõnnetuse, milles said viga nii hageja

kui ka veok. Sisuliselt kasutas sellel ajal hageja veokit ebaseaduslikult. Kostja on maksnud

hagejale töötasu neljal korral järgmiselt: 25. aprillil 2012. a 252,93 eurot; 24. mail 2012. a 252,93

eurot; 26. juunil 2012. a 248,34 eurot ning 24. juulil 2012. a 248,34 eurot. 30. juulil 2012. a kandis

kostja hagejale komandeeringukulud selleks, et ta saaks Venemaalt tagasi tulla. Hageja ei ole

esitanud viimase komandeeringu aruannet. Kostja kaalub hagi esitamist hageja vastu kahju

hüvitamiseks ja viimase komandeeringu eel hagejale avansina ettemakstud summade

tagastamiseks. Hageja eest oli sotsiaalmaks makstud, kuid haiguslehti ei makstud kinni, kuna

haigusleht oli väljastatud pärast töölepingu lõpetamist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis oma 01. juuli 2014 otsusega hagi rahuldamata, kostja menetluskulud

50 % ulatuses hageja kanda ning ülejäänud kulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et hageja nõue lõpetada tööleping alates 31. juulist 2013. a on ebaselge.

Töölepingu (tl 6–7) p-s 1.2. kohaselt on tööleping sõlmitud tähtajaga kuni 31. detsember 2012. a

ning p-st 1.3. tulenevalt katseajaga kuni 31. juuli 2012. a. Hageja ei ole põhjendanud, kust

tuleneb, et tegemist oli määramata tähtajaks sõlmitud lepinguga, ega tõendanud, et lepingu

sõlmimisel ta oli viidud eksitusse. Seega oleks poolte vahel sõlmitud tööleping igal juhul

lõppenud 31. detsembril 2012. a tähtaja möödumise tõttu ning selleks ei olnud pooltel vaja teha

mingeid ülesütlemise avaldusi.

4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on antud vaidluses põhiline küsimus, kas tööleping oli

30. juulil 2012. a tööandja poolt kehtivalt üles öeldud.

Maakohus luges sms- ehk tekstisõnumite väljavõttele tuginedes tuvastatuks, et 30. juulil 2012.a

saatis kostja (tööandja) hagejale sms-i teel ülesütlemise avalduse. Kuigi väljavõttest ei ole

arusaadav, kellele kuulub number XXXXXXXX ning kelle poolt oli sms töölepingu lõpetamise

kohta saadetud, olid need asjaolud täpsustatud tunnistaja T.P (tl 104) ja kostja seadusliku esindaja

vande all antud ütlustega (tl 107). Kostja seaduslik esindaja selgitas, et number kuulub kostjale,

kuid oli hageja kasutuses ning poolte vaheline suhtlus toimus selle telefoni kaudu. Maakohus ei

pidanud usaldusväärseks hageja väidet, et ta ei saanud sms teel edastatud ülesütlemisavaldust

kätte. Hageja ei eitanud, et nimetatud number oli tema kasutuses. Seega oli lepingu ülesütlemise

avaldus kostja poolt sms-ga tehtud ning TsÜS § 69 lg 3 mõttes hageja poolt kätte saadud. Kui

telefon oli antud hageja kasutusse ning hageja ja kostja on selle telefoni teel suhelnud, siis

maakohtu seisukohalt pidi hagejal olema mõistlik võimalus sms-ga tutvuda. TsÜS § 79 alusel on

sms kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks ning ülesütlemine on tehtud TLS § 95 lg 1

nõudeid järgides.

Maakohus leidis, et sms teksti pole võimalik teisiti tõlgendada kui kostja soovi lepingut lõpetada

ning igale mõistlikule isikule peaks antud tekst olema üheselt arusaadav. Vaidlusalusel juhul oli

ülesütlemine piisavalt selge ja sms-s oli toodud ka töölepingu lõpetamise tähtaeg, s.o 30. juuli

2012.a. Kuivõrd hageja on teise sms-iga (tl 82–83) teatanud, et ta ei kavatse lepingulisi kohustusi

täita, puudus antud asjas kostjal vajadus selgitada, mida hageja pidi tegema lepingu lõpetamiseks.

Maakohus leidis, et hageja väide, et tema ei ole sms-i saatnud, ei ole usaldusväärne. Kui hageja

kavatses oma kohustusi täita, puudus tööandjal vajadus sõita koos teise juhiga Venemaale veoki

järele.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja järginud töölepingu ülesütlemise tähtaega

TLS § 96 ja/või TLS § 97 lg 2 p 1 järgi. Kostja viitas kahele alusele töölepingu lõpetamisel, s.o

katseaja ebarahuldavad tulemused ja usalduse kaotus, kuid ei suutnud lepingu lõpetamist

põhjendada ning selgitada, millisel alusel tema lepingu lõpetamist soovib. Maakohus leidis, et

antud vaidluses ei oma tähtsust, millisel alusel oli ülesütlemine tehtud. Mõlemal juhul oleks

pidanud kostja sellest teatama 15 päeva ette, mida tehtud ei ole. Katseaja lõppemisel ei kohaldu

TLS § 97 lg 3, mille järgi võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata.

Katseajal töölepingu lõpetamisel tuleb tööandjal alati järgida etteteatamistähtaega. Maakohus ei

nõustunud kostja seisukohaga, et töölepingu lõpetamisel usalduse kaotuse tõttu ei olnud mõistlik

lepingut jätkata etteteatamistähtaja lõpuni. Ülesütlemise momendil viibis hageja töölähetuses

teises riigis ning olnuks mõistlikum lõpetada töösuhted lähetuse lõpetamisel, kui hageja oleks

oma kohustuse lõpuni täitnud ning tulnud veokiga tagasi Eestisse. Sellisel juhul ei oleks kostjal

vaja sõita Venemaale veoki järele ning hagejal oleks võimalus tulla tagasi tööandja transpordiga.

Kuigi ülesütlemisel ei järgitud etteteatamistähtaega, mille tõttu võiks lepingu ülesütlemine olla

tühine, ei nõudnud hageja tühisuse tuvastamist ega palunud ennistada tühisusele tuginemise

tähtaega ning ülesütlemine tuleb lugeda kehtivaks ning tööleping lõpetatuks 30. juulil 2012. a.

TLS § 95 lg-te 2 ja 3 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Kuigi antud juhul ei olnud

kostja töölepingu ülesütlemine põhjendatud, ei ole hageja sellest tekkinud kahju hüvitamist

nõudnud. Hageja saamata jäänud töötasu nõude rahuldamine TLS § 108 alusel on välistatud, kuna

tööleping oli lõpetatud ning nõude rahuldamine TLS § 107 ja § 109 alusel on välistatud, kuna

ülesütlemine on kehtiv. Kuivõrd ülesütlemine oli tehtud enne liiklusõnnetust, ei olnud hagejal

õigust saada töövõimetuslehti ega hüvitist selle eest. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu

(tl 6) p-dele 4.1. ja 4.4. oli hageja põhipalk 290 eurot kalendrikuus (bruto) ning palka maksti

sularahas üks kord kuus jooksva kuu 28. kuupäeval. Tulenevalt töölepingust sätestatust oli

hagejale palk juulikuu eest välja makstud 24. juulil 2012. a.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja A. Doroshenko esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista

vastustajalt apellandi kasuks välja saamata jäänud töötasu 3 980 eurot. Apellant palub

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole töölepingu ülesütlemine vastustaja poolt tõendatud. Apellant ei ole sellekohaseid teateid,

sh sms sõnumeid, saanud. Tunnistaja T.P ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt, kuna ta on

vastustajale alluv töötaja;

2) ei saanud apellant ülesütlemisavaldusele vastu vaielda, sest ei ole seda kätte saanud. Tõendid

ülesütlemise kohta esitati kohtule alles kolmandal kohtuistungil;

3) saatis vastustaja väidetava ülesütlemisavalduse edastamisega samal päeval apellandile

täiendava rahasumma selleks, et apellant saaks väljaspool Eesti Vabariiki töökohustusi täita.

Apellant, saades raha, jätkas tööülesannete täitmist, kuid sattus avariisse;

4) jättis maakohus alusetult tähelepanuta apellandi poolt esitatud töövõimetust puudutavad

tõendid. Töövõimetus tekkis kehtiva töölepingu ajal;

5) uuendas maakohus menetluse selleks seaduslikke aluseid omamata.

7. Vastustaja on apellatsioonkaebuse kätte saanud, kuid ei ole sellele kohtu poolt määratud tähtaja

jooksul vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud õigesti ja põhjendatult kõiki asjas esitatud

tõendeid, samuti andnud hinnangu poolte väidetele ja menetluses esiletoodud asjaoludele.

Maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme.

Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid

TsMS § 654 lg 6 alusel täies ulatuses korrata.

9. Hageja pöördus kohtusse nõudega lõpetada 01.04.2012.a sõlmitud tööleping hagi esitamise

päeval, s.o 31.07.2013.a, ning mõista kostjalt välja saamata töötasu perioodi eest 01.07.2012.a

kuni 31.07.2013.a, kokku summas 3 980 eurot.

Hageja nõude õigusliku kvalifitseerimise eesmärgil tuli kohtul välja selgitada, kas tööleping oli

hagi esitamise aja seisuga veel kehtiv või kas ja missugusel alusel oli see lõppenud. Maakohus

leidis põhjendatult, et pooltevahelise kirjaliku töölepingu p 1.2 kohaselt sõlmiti tööleping

määratud tähtajaga kuni 31.12.2012.a, mistõttu puudus alus hageja nõuetel 2013. aastat

puudutavas osas.

Hageja ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt lõppes töösuhe tööandja poolse ülesütlemise

tulemusena alates 30. juulist 2012.a. Kuigi töötaja (hageja) ei esitanud hagiavalduses nõuet

tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, sisaldab tema nõue kaudselt väljendatud eeldust, et

töölepingu ülesütlemist ei ole toimunud.

10. Kolleegium leiab, et maakohus on kvalifitseerinud hageja nõude õigesti TLS § 108 alusel

saamata jäänud töötasu väljamõistmise nõudes töösuhte jätkumise korral (kohtuotsuse p 22).

Niisuguse nõude esitamiseks tulnuks hagejal pöörduda töövaidlusorgani poole 30 kalendripäeva

jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest (TLS § 105 lg 1).

Maakohtule puudub alus ette heita selgitamiskohustuse rikkumist.

Kui töötaja oleks esitanud TLS § 105 alusel nõude tuvastada tööandja poolt töölepingu

ülesütlemise tühisus (s.o leping ei ole lõppenud ülesütlemisega), saanuks töötaja sellega

kaasnevalt nõuda töölepingu lõpetamist alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise

kehtivuse korral (TLS § 107 lg 2) ning hüvitist töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest (TLS

§ 109 lg 1). Töösuhe saanuks jätkuda kauem kui nõutava etteteatamistähtaja möödumiseni

põhimõtteliselt vaid juhul, kui kumbki pooltest ei taotle TLS 107 järgi töölepingu lõpetamist.

Seega ei olnud töötajal pärast tööandjalt ülesütlemisavalduse saamist 30. juulil 2012 võimalik

esitada nõuet lugeda tööleping lõppenuks alates hagiga kohtusse pöördumisest 31. juulil 2013

ega ka töölepingu tähtaja möödumisel 31.12.2012.a.

Olles tuvastanud, et tööandja 30. juuli 2012.a tahteavaldusega on pooltevaheline tööleping üles

öeldud ning töötaja ei ole seda TLS §-de 104 ja 105 alusel ja tähtaega (TLS § 105 lg 1) järgides

vaidlustanud, jõudis maakohus õigesti järeldusele, ei hageja nõue ei ole põhjendatud ega kuulu

rahuldamisele.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ning põhjendustega (kohtuotsuse

p 18), mille kohaselt on tööandja edastanud töötajale 30. juulil 2012.a töölepingu ülesütlemise

avalduse. SMS teel edastatud ülesütlemisavaldus vastab TLS § 95 lõikes 1 sätestatule. Samuti

vastab see kolleegiumi hinnangul TsÜS § 79 nõuetele, millest tulenevalt peab kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavalduse põhjal olema saaja (adressaadi) jaoks

selgesti identifitseeritav saatja isik. 30. juulil 2012.a on tööandja edastanud järgmise sisuga

sõnumi (väljatrükk tl 82, tõlge tl 83): „Firma NHL-Trans lõpetab teiega töölepingu. Teie

viimaseks tööpäevaks on 30.07.2012.“ Sellest tekstist on adressaadi jaoks selgesti arusaadav, et

saatjaks ja tahteavalduse tegijaks oli kostja, s.o OÜ NHL-Trans.

Kolleegium nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt tuli asjas esitatud tõendeid ja

asjaolusid kogumis hinnates lugeda tõendatuks, et hageja (töötaja) on kostja (tööandja) poolt

30. juulil 2012.a sms teel edastatud ülesütlemisavalduse kätte saanud.

12. Hageja kinnitas menetluses (sh maakohtus 04.04.2014 ja 29.04.2014 toimunud istungitel)

korduvalt, et talle oli tööandja poolt antud SIM kaart / mobiiltelefon, mille vahendusel pooled

töösuhte kestel suhtlesid. Hageja ei ole eitanud ka asjaolu, et tema kasutuses oli tööandja poolt

antud mobiiltelefon numbriga XXXXXXXX (mh ei ole hageja väitnud, et tema kasutuses olnud

tööandja telefonil oli tegelikkuses teine number). Hageja ei ole esitanud selgitusi, mil viisil

saanuksid tema kasutuses olnud mobiiltelefonilt laekuda tööandjale sõnumid, mida ei kirjutanud

hageja kui selle telefoni kasutaja. Eeltoodust lähtudes puudub mõistlik põhjendus, miks ei ole

hageja tööandja saadetud sõnumit kätte saanud. Esitatud ei ole väiteid, nagu oleks hageja telefoni

enne 30. juulit 2012.a kaotanud või oleks see muul põhjusel muutunud kasutuskõlbmatuks.

Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on mobiiltelefon numbriga

XXXXXXXX olnud kasutuses ka pärast 30. juulit 2012.a (sellelt on tööandjale saadetud sõnum

ka 01. augustil 2012.a).

Muuhulgas on hageja maakohtus 04.04.2014 ja 29.04.2014 toimunud istungitel avaldanud, et

tööandja antud SIM kaardiga mobiiltelefon oli tema käes selle ajani, kuni hageja sattus Venemaal

liiklusavarii tagajärjel haiglasse. Kuna hageja väidete kohaselt toimus liiklusavarii 3. augustil

2012.a, siis oli pooltel võimalik 30. juulil ja 01. augustil 2012.a selle mobiiltelefoni vahendusel

suhelda.

13. Kolleegium märgib tõendamiskoormist puudutavas osas, et ülesütlemisavalduse näol on

tegemist nn eemalviibijale tehtud tahteavaldusega. TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt loetakse

eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või

asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nii ei ole sätestatud nõuet, et avalduse saaja

peaks kättesaamiseks olema tutvunud tahteavalduse sisuga, vaid piisab sellest, et tahteavaldus on

jõudnud tema mõjusfääri ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellega on loodud õiguslik

fiktsioon – kättesaaduks saab lugeda ka tahteavalduse, millest saaja ei pruugi tegelikult mitte

midagi teada.

Seega tuleb tahteavalduse saatjal vaidluse korral tõendada, et tahteavaldus on saabunud saaja

mõjusfääri. SMS teel tahteavalduse edastamisel tuleb saatjal tõendada, et ta on adressaadi

kasutuses olevale telefoninumbrile sõnumi saatnud. Adressaadi mõjusfääri on tahteavaldus

saabunud siis, kui adressaadi mobiiltelefon on sõnumi vastu võtnud. Kuna mobiiltelefoni

kasutamise võimalus on põhimõtteliselt pidevalt, siis saab asuda seisukohale, et saajal oli mõistlik

võimalus sõnumi sisuga tutvuda juba samal päeval.

Kuna SMS tekstisõnumite väljatrüki kohaselt on hageja vastanud kostjale SMS sõnumiga

01.08.2012.a, siis saab järeldada, et hageja kasutuses olnud telefonil toimis sõnumite saatmise

funktsioon. Vastupidist ei ole hageja ka väitnud ega tõendanud. Esiletoodud asjaolusid ja

tõendeid kogumis hinnates on alust lugeda tõendatuks, et hageja sai 30.07.2012.a tööandja poolt

edastatud ülesütlemisteate kätte ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.

14. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellandil oli võimalik

vastustaja (kostja) poolt esitatud SMS sõnumite väljatrükiga tutvuda ja nende kohta oma

vastuväiteid esitada maakohtu 11. juuni 2014.a kohtuistungil. Kostja viitas töölepingu

ülesütlemisele SMS teel juba oma esialgses vastuses hagile (tl 44). Hageja ei väljendanud

kohtuistungil oma soovi esitada kostja poolt esitatud tõendite ümberlükkamiseks omalt poolt

tõendeid ega ole sellekohast taotlust esitanud ka ringkonnakohtule.

Tõendite hindamisel ei ole maakohus omistanud eraldiseisvat tähendust tunnistaja T.Pi ütlustele,

vaid on hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Hageja ise ei ole oma väidete kinnituseks seoses

mobiiltelefoni kasutamisega ja selle kaudu sõnumite edastamisega tõendeid esitanud, mistõttu

saigi kohus käsitleda vaid vastaspoole esitatud tõendeid.

Kostja (tööandja) väiteid hageja kasutuses olnud mobiiltelefoni kaudu SMS sõnumi edastamise

ja pooltevaheliste suhete muude asjaolude kohta ei lükka ümber asjaolu, et ülesütlemisavalduse

edastamisega samal päeval edastas kostja hagejale täiendava rahasumma seoses töökohustuste

täitmisega. Hageja pangakonto väljavõttelt (tl 33) nähtuvalt on hagejale 30.07.2012 laekunud 145

eurot selgitusega, et tegemist on NHL-Trans OÜ komandeeringu kuludega. Tööandja esindaja on

maakohtus selgitanud, et tööandja sooviks oli võimaldada töötajal välisriigist naasta.

Komandeeringuraha tasumine ei ole käsitatav tööandja poolt edastatud töölepingu

ülesütlemisavalduse tagasivõtmisena. Maakohus on andnud ülesütlemisteate sisule põhjendatud

hinnangu (kohtuotsuse p 18), millega ringkonnakohus nõustub.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka selles osas, et tööandja (kostja)

on teinud töölepingu ülesütlemise avalduse seaduses sätestatud etteteatamistähtaega rikkudes

ning ülesütlemise avaldus ei sisaldanud nõutavaid põhjendusi. Kolleegium märgib, et ainuüksi

etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei muuda töölepingu ülesütlemist veel tühiseks. Kui

ülesütlemine ise on toimunud kehtivalt, siis oleks etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral

töötajal võimalik nõuda hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Niisugust nõuet ei ole aga hageja

käesolevas asjas esitanud ega sellekohastele asjaoludele tuginenud. Samuti ei ole hageja nõudnud

TLS § 95 lg 3 alusel kahju hüvitamist, mida hageja võis kanda seoses töölepingu ülesütlemisest

etteteatamise tähtaja mittejärgimisega.

Seega jõudis maakohus õigesti järeldustele, mille kohaselt kuna töölepingu ülesütlemise tühisust

ei ole tuvastatud, tuleb ülesütlemine lugeda kehtivaks ning hageja nõuetel puudub alus.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et asja lahendamisel ei oma tähtsust hageja

poolt esitatud töövõimetust puudutavad tõendid, väljavõtted haigusloost, patsiendikaardid jm.

Asjas on tuvastatud, et tööleping öeldi üles enne liiklusõnnetuse toimumist 03. augustil 2012.a

ning põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt tekkis temal töövõimetus kehtiva

töölepingu ajal.

16. Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus asjas menetluse uuendanud

ilma selleks seaduslikke aluseid omamata. Maakohus on oma 20. juuni 2014.a määruses

põhjendanud, et menetlus tuleb uuendada TsMS § 437 lg 1 alusel seetõttu, et asjas ei olnud välja

selgitatud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Eelkõige pidas kohus vajalikuks arutada

menetlusosalistega täiendavalt hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu poolt

menetluse uuendamisega ei rikutud menetlusosaliste õigusi ning uuendamine oli seaduslik.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru

Maakohtu 1. juuli 2014.a otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda.

Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/