2-13-23837/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

6. aprill 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-23837

Tsiviilasi

Dicro Eesti OÜ hagi Rainis Urban vastu 47 281,77 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rainis Urbani määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (kostja): Rainis Urban (isikukood

XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margus Poola

Vastustaja (hageja): Dicro Eesti OÜ (registrikood 10726985),

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. septembri 2014 määrus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määrus.

3. Teha asjas uus määrus, millega rahuldada 23. oktoobri

2013 kaja, taastada menetlus tsiviilasjas nr 2-13-23837 ja

saata asi menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule.

4. Rahuldada Rainis Urbani 23. septembri 2014 ja

10. veebruari 2015 määruskaebused.

5. Tagastada Rainis Urbanile kajalt tasutud kautsjon

summas 900 (üheksasada) eurot Ruti Urbani arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-is SEB Pank.

6. Tagastada Rainis Urbanile 23.09.2014 määruskaebuselt

tasutud

riigilõiv

summas

(viiskümmend)

eurot

Advokaadibüroo

LEXTAL

arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is.

7. Tagastada Rainis Urbanile 15.10.2014 määruskaebuselt

tasutud

riigilõiv

summas

(viiskümmend)

eurot

Advokaadibüroo

LEXTAL

arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is.

Edasikaebamise kord

Käesolev määrus ei ole edasikaevatav (TsMS § 417 lg 4).

ASJAOLUD

1. Dicro Eesti OÜ (hageja) esitas 17.05.2013 Viru Maakohtule hagi Rainis Urbani (kostja) vastu

47 281,77 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping.

Kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukeid ja nende tankimiseks hageja

Neste kütusekaarti. Kostja oleks pidanud kulutama tööülesannete täitmiseks ajavahemikul mai

2010 – märts 2013 19 740,02 liitrit diislikütust, kuid tegelikkuses kulutas 53 482,59 liitrit.

Ajavahemikul mai 2010 – jaanuar 2013 tankis kostja 3 473,05 liitrit bensiini olukorras, kus ühelgi

mootorsõidukil ei ole bensiinimootorit. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1037

lg 1).

2. Viru Maakohus võttis 20. mai 2013 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat 20 päeva

jooksul määruse kättesaamisest hagile vastama. Maakohus hoiatas kostjat, et vastuse tähtaegselt

esitamata jätmisel võib kohus rahuldada hagi tagaseljaotsusega. Kostja sai menetlusse võtmise

määruse isiklikult kätte 16.08.2013. Kostja esitas vastuse hagile 06.09.2013.

3. Viru Maakohus rahuldas hagi 23.09.2013 tagaseljaotsusega. Kostja sai tagaseljaotsuse kätte

23.09.2013.

4. Kostja esitas 23.10.2013 dokumendi pealkirjaga „Taotlus menetlusdokumendi esitamise tähtaja

muutmiseks“. Viru Maakohus jättis 25.10.2013 kirjaga kostja taotluse kaja esitamise tähtaja

pikendamiseks rahuldamata. Kostja kinnitas maakohtu kirja kättesaamist 26.10.2013.

5. Kostja esitas 12.05.2014 Riigikohtule teistmisavalduse. Riigikohus jättis 18. juuni 2014

määrusega teistmisavalduse menetlusse võtmata.

6. Kostja saatis 14.08.2014 Viru Maakohtule kirja, milles palus teatada, millal kohus võtab

kohtumäärusega seisukoha 23.10.2013 kaja suhtes. Viru Maakohus selgitas 08.09.2014 e-kirjas,

et 23.09.2013 tagaseljaotsus on jõustunud ning puudub igasugune õiguslik alus kostja 23.10.2013

taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega.

7. Kostja esitas 23.09.2014 määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 08. septembri

2014 määrus, millega jäeti kostja 23.10.2013 esitatud kaja lahendamata ja lahendada kostja kaja

sisuliselt, ning teha uus määrus, millega rahuldada kostja poolt 23.10.2013 esitatud kaja ja taastada

menetlus. Viru Maakohus keeldus 29. septembri 2014 määrusega määruskaebuse menetlusse

võtmisest.

8. Kostja esitas 15.10.2014 määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 29. septembri

2014 määrus ja teha uus määrus, millega võtta määruskaebus menetlusse. Tartu Ringkonnakohus

tühistas 3. novembri 2014 määrusega Viru Maakohtu 29. septembri 2014 määruse ja saatis kostja

23.09.2014 määruskaebuse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Hageja esitas 07.11.2014 seisukoha kostja määruskaebuse ja kaja kohta ning vastuväite kohtu

tegevusele Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2014 kohtumääruse tegemisel.

9. Viru Maakohus jättis 25. novembri 2014 määrusega kostja 23.09.2014 määruskaebuse käiguta

ning andis tähtaja kautsjoni summas 900 eurot tasumiseks. Kostja tasus kautsjoni ja esitas

määruskaebuse täiendava põhjenduse 10.12.2014. Hageja vaidles kostja 23.09.2014

määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

MAAKOHTU SEISUKOHT

10. Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2015 määrusega Rainis Urbani 23. septembri 2014

määruskaebuse Viru Maakohtu kohtunik Ifret Mamedguseinovi 8. septembri 2014 e-kirja peale

rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja hagile õigeaegselt vastanud. Kostja sai hagiavalduse

koos lisadega isiklikult kätte 16.08.2013. Kostja esitas vastuse hagile e-postiga 06.09.2013.

Maakohus ei lugenud esindaja eksitust TsMS § 421 alusel mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata

jätmiseks. Kostja saab nõuda kahju hüvitamist esindajalt (RKTKm 07.05.2014 nr 3-2-1-24-14,

p 10). Kuna TsMS 407 lg 5¹ sätestatud alust tagaseljaotsuse tegemisest keeldumiseks ei esinenud,

oli kohus õigustatud TsMS § 407 lg 1 alusel asjas tagaseljaotsuse tegemiseks.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tagaseljaotsus ei ole jõustunud. Tagaseljaotsus jõustus

29.10.2014. Kostja on 12.05.2014 vastavalt TsMS § 702 lg 1 p-dele 2, 8¹ ja 9 esitanud

teistmisavalduse tagaseljaotsuse tühistamiseks. Teistmisavalduse esitamisel Riigikohtule oli

kostja teadlik, et kohtuotsus on jõustunud, teistmisavalduse esitamisega on kostja otsuse

jõustumist kinnitanud. Riigikohtu 18.06.2014 lahendist tulenevalt on 23.09.2013 tagaseljaotsus

jõustunud.

Maakohus leidis, et tegelikult ei ole kostja määruskaebus esitatud kohtu 08.09.2014 e-kirja peale,

vaid määruskaebusega sisuliselt vaidlustab kostja kohtu 25.10.2013 menetlustoimingu.

23.10.2013 menetlusdokumendi pealkirjast, sisust ja selle resolutsioonis esitatud taotluse sisust

lähtudes ei olekski kohtul õigust lugeda seda kajaks ega lahendada seda TsMS § 416 lg 5 ja § 417

sätestatud korras, sest kaja lubas kostja esitada tulevikus (08.11.2013). 23.10.2013 taotluse

esitamisel ja selle kohtu poolt lahendamisel 25.10.2013 ei olnud asjas 23.09.2013 tehtud

tagaseljaotsus jõustunud (jõustus 29.10.2013). Kaja esitamise tähtaja mittesaabumise tõttu ei olnud

kostjal ka tekkinud õigust menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks.

Maakohus leidis, et kostja praeguse lepingulise esindaja väited kostja 23.10.2013 taotluse kohtu

poolt lahendamata jätmise kohta on vastuolus kostja esindaja Ljudmilla Tamari poolt 12.05.2014

Riigikohtule esitatud teistmisavalduses tooduga.

Kostja esindaja sai Viru Maakohtu 25.10.2013 menetlusdokumendi kätte 27.10.2013. Kostjal

oleks võimalik vaidlustada kohtu 25.10.2013 menetlustoimingu kuni 26.03.2014 (TsMS § 661

lg 2 kolmas lause). Kostja esindajate vahetus ei tekitanud kostjal õigust 14.08.2014 kostja

varasema (23.10.2013) taotluse uuesti läbi vaatamise taotlemiseks ega 25.10.2013

menetlustoimingu peale 29.09.2015 määruskaebuse esitamiseks.

Maakohtu arvates puudus kaja esitamiseks õiguslik alus. Kostja on hagiavalduse isiklikult kätte

saanud. Mõjuvat põhjust hagile õigeaegselt vastamata jätmiseks kostjal ei olnud.

Maakohtu hinnangul on tagaseljaotsus õiguslikult põhjendatud. Maakohus on lähtunud

hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest. Ajavahemikul mai 2010 – veebruar 2013 on kostja

tankinud hageja kütusekaardiga diiselkütust normi 19 740,12 liitri asemel 53 482,59 liitrit. Kostja

ei ole oma vastuses hagile esitanud selliseid vastuväiteid, millega saaks kolmekordset kütusekulu

õigustada. Aegumise vastuväidet kostja oma vastuses esitanud ei ole. Hagi esitamine VÕS § 1037

alusel ei ole välistatud.

Maakohtu arvates ei ole kostja 14.08.2014 e-kiri selline menetlusdokument, mida tuleks lahendada

kohtumäärusega. Puudub alus 08.09.2014 e-kirja kohtumääruseks lugemiseks ja selle peale

määruskaebuse esitamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2014 määrusest tulenevalt lahendas kohus kostja 23.09.2014

määruskaebuse sisuliselt ning jätab selle rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

11. Rainis Urban esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015

määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kostja 23.09.2014 määruskaebus, rahuldada

kostja 23.10.2013 kaja ja taastada menetlus, tagastada kostjale kajalt tasutud kautsjon 900 eurot,

23.09.2014 määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja 29.09.2014 määruskaebuselt tasutud

riigilõiv 50 eurot.

Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohtu 08.09.2014 e-kiri määrus. Kostja 14.08.2014 e-kiri ei olnud eraldiseisev taotlus.

23.10.2013 menetlusdokument oli õiges protsessuaalses vormis ja TsMS § 417 lg 1 kohaselt peab

kohus kaja lahendama määrusega. Isegi kui 14.08.2014 e-kiri lugeda taotluseks ja leida, et see ei

olnud taotlusele ettenähtud vormis, siis tulenevalt TsMS § 340¹ lg-st 1 oleks kohus saanud anda

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks;

2) on kostja 23.10.2013 menetlusdokument kaja ja maakohus on 19. jaanuari 2015 määrusega kaja

lahendanud. 23.10.2013 menetlusdokumenti sisuliselt hinnates on võimalik asuda seisukohale, et

selles on esitatud avaldus, et soovitakse esitada kaja. Kui avaldus ei olnud piisavalt selge, siis oleks

kohus saanud TsMS § 340¹ lg-st 1 tulenevalt anda kostjale tähtaja oma avalduse täpsustamiseks.

Kohtu 25.10.2013 kirjast nähtub, et kohus on kostja taotlusest aru saanud, et kostjal on soov kaja

esitada. Tartu Ringkonnakohus on 03.11.2014 määruse p-s 6 leidnud, et 23.10.2013

menetlusdokument oli kaja;

3) on maakohus 19.01.2015 määruses oluliselt rikkunud menetlusnormi (TsMS § 663 lg 5).

Maakohus on 19. jaanuari 2015 määrusega jätnud kostja 23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata,

kuid määruse resolutsioonist nähtuvalt ei ole seda edastanud Tartu Ringkonnakohtule

lahendamiseks;

4) on maakohus ebaõigesti jätnud kostja 23.10.2013 kaja rahuldamata. Tagaseljaotsuse tegemise

kuupäeval oli teada, et kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuväited ka hagi õigusliku

põhjendatuse kohta. Arvestades ringkonnakohtu 03.11.2014 määruse seisukohti on kostjal TsMS

§ 420 lg-st 1 ja § 415 lg 1-st tulenev alus kaja esitamiseks. Esinevad alused kaja esitamiseks

sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, sest on täidetud TsMS § 417 lg 1 p 3 eeldused.

Tagaseljaotsuse tegemine oli lubamatu TsMS § 407 lg 3 p 5 alusel ja välistatud TsMS § 407 lg 1

alusel;

5) ei ole maakohus kontrollinud hagi õiguslikku põhjendatust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

12. Dicro Eesti OÜ vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostja 23.10.2013 avaldus käsitletav kajana ja kohus ei ole jätnud seda lahendamata.

Kostja taotluses ei sisaldunud tahteavaldust menetluse taastamiseks. Kohus vastas kostja

avaldusele 25.10.2013 ja lahendas avalduse ka sisuliselt. Kostja oleks pidanud esitama

määruskaebuse hiljemalt 25.03.2014 (TsMS § 661 lg 2). Maakohus on õigesti viidanud kostja

12.05.2014 teistmisavaldusele. Riigikohus leidis, et tagaseljaotsus oli jõustunud. Asjaolu, et kostja

on vahetanud esindajat, ei saa väärata vajadust järgida õiguskindlustuse põhimõtet. Kostja

käitumine on vastuolus TsMS § 200 lg-ga 1;

2) ei ole kostjal õigust menetluse taastamiseks. Kohus ei pidanud analüüsima tagaseljaotsuse

tegemisel hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid toetavaid tõendeid, sh põhjendatud kütusekulu

suuruse osas, vaid pidi üksnes subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla.

Hagi oli õigesti esitatud, tuginedes alusetu rikastumise sätetele. Hagi oli õiguslikult põhjendatud

ka juhul, kui kohtu hinnangul tuli hagis esitatud faktilised asjaolud subsumeerida näiteks kahju

hüvitamise normide alla. Poole esindaja inimlik eksimus ja vastamistähtaja ebaõige arvutamine ei

ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 422 lg 1 mõttes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 8. septembri 2014 ja 19. jaanuari 2014 määrused

tuleb tühistada, ning teha uus määrus, millega rahuldada 23.10.2013 kaja ning taastada menetlus

tsiviilasjas nr 2-13-23837.

Rainis Urbanile tuleb tagastada kajalt tasutud kautsjon summas 900 eurot, 23.09.2014

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot ja 15.10.2014 määruskaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot.

Rainis Urbani poolt 23.09.2014 ja 10.02.2015 esitatud määruskaebused tuleb rahuldada.

14. Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2015 määrusega Rainis Urbani poolt 23.09.2014 esitatud

määruskaebuse rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata. Rainis Urbani 23.09.2014

määruskaebus oli esitatud omakorda Viru Maakohtu 08.09.2014 kirja peale, milles maakohus

leidis, et 23.09.2013 tagaseljaotsus on jõustunud 29.10.2013 ning puudub igasugune õiguslik alus

ja võimalus kostja 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määruse järeldused on

vastuolulised.

Vaidlustatud määruses on maakohus leidnud, et puudub alus 08.09.2014 kirja kohtumääruseks

lugemiseks ning selle peale määruskaebuse esitamiseks. Seega on maakohus ühelt poolt leidnud,

et kostjal polnudki määruskaebuse esitamise õigust ning teiselt poolt on maakohus jätnud

määruskaebuse rahuldamata (sellega on maakohus hinnanud määruskaebust sisuliselt). On oluline

märkida, et Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. novembri 2014 määrusega Viru Maakohtu

29. septembri 2014 määruse, millega maakohus jättis 23.09.2014 määruskaebuse menetlusse

võtmata, ning saatis 23.09.2014 määruskaebuse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Viidatud määruse p-s 8 leidis ringkonnakohus, et maakohtu 08.09.2014 e-kirja tuleb käsitleda

määrusena ning seega oli kostjal määruskaebuse esitamise õigus olemas.

8. septembri 2014 määruses leidis maakohus, et puudub igasugune õiguslik alus kostja 23.10.2013

taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega. Maakohus jättis 19.01.2015 määrusega kostja

23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata ja seega 8. septembri 2014 määruse muutmata. Samas

lahendas maakohus 19. jaanuari 2015 määrusega 23.10.2013 kostja taotluse sisuliselt, sattudes

selliselt vastuollu enda poolt muutmata jäetud 8. septembri 2014 määrusega.

16. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on rikkunud TsMS

§ 663 lg-t 5, mille kohaselt kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle viivitamata

ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Vaidlustatud määrusega jättis maakohus

kostja 23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata, kuid ei edastanud seda ringkonnakohtule

lahendamiseks. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei pea ringkonnakohus otstarbekaks

asja saatmist maakohtule selleks, et maakohus seejärel edastaks kostja 23.09.2014 määruskaebuse

ringkonnakohtule lahendamiseks. Käesolevaga lahendab ringkonnakohus ka kostja 23.09.2014

määruskaebuse.

17. Maakohus leidis 8. septembri 2014 määruses, et 23. septembri 2013 tagaseljaotsus on

jõustunud 29.10.2013, sest kostja ei ole kaja esitanud, ning järelikult puudub maakohtul õiguslik

alus 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga. Kostja esitas 23.10.2013 menetlusdokumendi pealkirjaga

„Taotlus menetlusdokumendi tähtaja esitamise muutmiseks“ (I kd, tl 143-144). Ringkonnakohus

möönab, et kuigi nimetatud menetlusdokument ei vasta TsMS § 416 lg-s 2 sätestatud kaja nõuetele,

nähtub sellest kostja tahe kaja esitada. Kostja taotles kaja esitamise tähtaja pikendamist põhjusel,

et ta ei olnud võimalik tasuda kautsjonit summas 900 eurot. Maakohus jättis 25.10.2013 kirjaga

kostja taotluse kaja esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus oleks pidanud andma kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks

(s.o nõuetekohase kaja esitamiseks) ja selgitama menetlusabi võimalusi kautsjoni tasumisest

vabastamiseks. Kuivõrd maakohus ei ole seda teinud, tuleb kostja poolt 23.10.2013 esitatud

menetlusdokument lugeda kajaks 23.09.2013 tagaseljaotsuse peale. Kaja on esitatud TsMS § 415

lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides ning kostja on tasunud kautsjoni summas 900 eurot.

Maakohtu

seisukoha

kohaselt

oli

kostjal

võimalik

vaidlustada

kohtu

25.10.2013

menetlustoimingut kuni 26.03.2014 (TsMS § 661 lg 2), ning kuna ta seda ei teinud, siis ei tekkinud

tal 14.08.2014 õigust taotleda uuesti varasema, 23.10.2013, taotluse läbi vaatamist.

Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et maakohus oleks pidanud 23.10.2013 määruses andma

kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (s.o nõuetekohase kaja esitamiseks) ja

selgitama menetlusabi võimalusi kautsjoni tasumisest vabastamiseks. Seega saaks 23.10.2013

määruse puhul olla sisuliselt olla tegemist puuduste kõrvaldamise määrusega, mis ei ole

edasikaevatav ning asjakohatu on siinkohal viide TsMS § 661 lg-le 2.

Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et 23.09.2013 tagaseljaotsus jõustus 29.10.2013.

Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et teistmisavalduse esitamisega Riigikohtule on kostja

otsuse jõustumist kinnitanud. Menetlusosaline ei saa avalduse esitamisega kohtuotsuse

(sh tagaseljaotsuse) jõustumist kinnitada. Tagaseljaotsus ei ole käesoleva ajani jõustunud.

Tagaseljaotsuse peale oli esitatud kaja, mida TsMS § 417 lg-st 1 tulenevalt pidi maakohus

lahendama määrusega. Maakohus lahendas 23.10.2013 kaja alles 19.01.2015 määrusega, seega

08.09.2014 määruse tegemise ajal ei olnud kaja veel lahendatud.

Eeltoodut arvestades tuleb Viru Maakohtu 08.09.2014 määrus tühistada ja kostja 23.09.2014

määruskaebus rahuldada.

18. TsMS § 415 lg-st 1 tulenevalt võib kostja esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tegevusetus,

mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kostja esindaja inimlik

eksimus ei ole ringkonnakohtu hinnangul mõjuvaks põhjuseks hagile tähtaegselt vastamata

jätmiseks. Sellele vaatamata võib kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui

tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS § 415 lg 1 p 3).

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud

ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Nimetatud säte paneb kohtule hagi õigusliku

põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel

kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu

määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei

või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus

taastada (RKTKm 25.02.2015 nr 3-2-1-162-14, p 14; RKTKm 06.11.2013 nr 3-2-1-122-13, p 15).

19. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud

hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt

omaks võetuks. Hagiavalduses on välja toodud, et poolte vahel on töösuhe, kostjal oli

tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukeid ja nende tankimiseks hageja Neste

kütusekaarti. Kostja oleks pidanud kulutama tööülesannete täitmiseks ajavahemikul mai 2010 –

märts 2013 19 740,02 liitrit diislikütust, kuid tegelikkuses kulutas 53 482,59 liitrit. Ajavahemikul

mai 2010 – jaanuar 2013 tankis kostja 3 473,05 liitrit bensiini olukorras, kus ühelgi mootorsõidukil

ei ole bensiinimootorit. Hageja nõude aluseks on VÕS § 1037 lg 1.

Nimetatud säte on suunatud eelkõige absoluutse iseloomuga õiguste kaitsmisele ja selle

kohaldamine tuleb seetõttu kõne alla juhul, kui rikutakse omandiõigust või muud absoluutse

iseloomuga õigust, kohaldamisalast jäävad seega välja võlaõiguslikud nõuded. Antud juhul oli

poolte vahel sõlmitud tööleping ning seega hageja nõude õiguslikuks aluseks saavad olla eelkõige

töölepingu sätted. Töötaja vastutus ja kahju hüvitamise erisused on sätestatud TLS §-des 72 ja 74.

Töötaja vastutus on süüline vastutus, st selleks, et töötaja vastutaks kohustuse rikkumise eest ning

tööandja saaks kohaldada õiguskaitsevahendeid (sh nõuda kahju hüvitamist), peab töötaja olema

rikkunud oma kohustusi kas hooletuse tõttu või tahtlikult. Hagiavalduses ei ole töötaja süüd

käsitletud ning õiguslikult ei ole põhjendatud töötaja vastutust kogu tööandjale väidetavalt

tekitatud kahju eest.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et TsMS § 407 lg 1 ei kohusta kohut hagile vastamata

jätmise korral tagaseljaotsust tegema, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Maakohus oli enne

tagaseljaotsuse tegemist teadlik, et kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuväited hagi

õigusliku põhjenduse kohta (muuhulgas viitas asjaolule, et poolte vahel oli töösuhe ning VÕS

§ 1037 lg 1 ei kuulu kohaldamisele). Hageja nõue (s.o 47 281,77 eurot) on märkimisväärselt suur

ning selle väljamõistmine tagaseljaotsusega kostjalt, kes on hagile ühepäevase hilinemisega vastu

vaielnud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ega põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ning tagaseljaotsuse tegemine ei ole

lubatud. Kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ning menetlus taastada.

20. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus

ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub olukorras, milles see oli enne

tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni

eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama.

21. Rainis Urban on esitanud taotluse kautsjoni ning 23.09.2014 ja 29.09.2014 määruskaebuste

esitamisel tasutud riigilõivude tagastamiseks.

Ruti

Urban

on

27.11.2014

tasunud

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

nr EE062200221059223099 (Swedbank AS) kautsjoni summas 900 eurot selgitusega „Kaja

kautsjon Rainis Urbani eest“ (II kd, tl 52). TsMS § 149 lg 5 alusel tuleb kautsjon summas 900

eurot

tagastada

vastavalt

esitatud

taotlusele

Ruti

Urbani

arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-is SEB Pank.

Kuivõrd 29.09.2014 ei ole Rainis Urban määruskaebust esitanud, vaid 29.09.2014 keeldus

maakohus määruskaebust menetlusse võtmisest ja määruskaebus nimetatud määruse peale oli

esitatud 15.10.2014, eeldab ringkonnakohus, et tegemist on inimliku eksimusega ja silmas on

peetud 15.10.2014 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. OÜ Advokaadibüroo LEXTAL

on 15.10.2014 tasunud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099

(Swedbank AS) riigilõivu summas 50 eurot selgitusega „Riigilõiv Rainis Urban’i määruskaebuselt

tsiviilasjas nr 2-13-23837“ (II kd, tl 25). Tartu Ringkonnakohus rahuldas 03.11.2014 määrusega

Rainis Urbani 15.10.2014 määruskaebuse. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole 15.10.2014

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu Rainis Urbanile tagastatud. TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel

tuleb määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot tagastada vastavalt esitatud

taotlusele Advokaadibüroo LEXTAL arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Swedbank AS-is.

OÜ Advokaadibüroo LEXTAL on 23.09.2014 tasunud Rahandusministeeriumi arveldusarvele

nr EE062200221059223099 (Swedbank AS) riigilõivu summas 50 eurot selgitusega „Riigilõiv

Rainis Urban’i määruskaebuselt tsiviilasjas nr 2-13-23837“ (II kd, tl 8). Kuivõrd käesoleva

määrusega rahuldab ringkonnakohus Rainis Urbani 23.09.2014 määruskaebuse ning ei jäta

riigilõivu vastustaja Dico Eesti OÜ kanda, tuleb TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot tagastada vastavalt esitatud taotlusele

Advokaadibüroo LEXTAL arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-

is.

22. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

23. TsMS § 417 lg-st 4 tulenevalt ei ole käesolev määrus edasikaevatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson