2-14-18259/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(3)

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi 2-14-18259

Määruse tegemise aeg ja koht 06.04.2015, Tallinn

Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest

Kohtuasi

VBH Estonia AS-i hagi Creditreform Eesti OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 25.02.2015 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Creditreform Eesti OÜ apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja VBH Estonia AS (registrikood 10179000, asukoht Läike tee 12, Peetri küla, Rae vald, 75301 Harjumaa), esindaja v/adv Ott Saame

Kostja Creditreform Eesti OÜ (registrikood 10887820, asukoht Pirita tee 20, 10127 Tallinn), esindaja adv Martin Kirsipuu

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Creditreform Eesti OÜ apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 25.02.2015 otsuse peale.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

2(3) menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. Harju Maakohus jättis 25.02.2015 otsusega rahuldamata hageja hagi kostjalt kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Menetluskulud jäid hageja kanda. Otsuse põhjendavas osas märkis kohus, et pooled on 29.01.2015 kohtuistungil avaldanud soovi määrata menetluskulud kindlaks kuni 01.01.2015 kehtinud TsMS-i regulatsiooni kohaselt. Arvestades uue regulatsiooni vähest kehtivusaega ning asjaolu, et pooltele ei antud tähtaega menetluskulude nimekirjade ja nende osas seisukohtade esitamiseks, määrab kohus menetluskulude suuruse kindlaks pärast käesoleva asja jõustunud kohtulahendiga lõppemist, andes menetlusosalistele eelnevalt mõistliku aja menetluskulude nimekirjade ja nende osas vastuväidete esitamiseks.

2. 27.03.2015 esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub saata asi tagasi maakohtule menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks või alternatiivselt, määrata ringkonnakohtul menetluskulud rahaliselt kindlaks. Kaebuses leiab kostja, et kohtul puudus tegelik TsMS § 174 lõikes 2 sätestatud objektiivne takistus menetluskulude kohtuotsuses kindlaks määramata jätmiseks. Pooled ei saa kokku leppida selles, millist seaduse regulatsiooni nad menetluses kohaldavad. Samuti on pooled esitanud tähtaegselt oma menetluskulude nimekirjad. Seega on väär kohtu seisukoht, et pooltele ei antud aega menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS-i uue regulatsiooni seletuskirja kohaselt peab kohus resolutsioonis täpsustama, kuidas menetluskulud rahaliselt kindlaks määratakse. Maakohus seda ei teinud.

Määruse põhjendused

3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega, leiab et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

4. TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis põhinõude 1794 euro ja viivist seadusjärgses määras väljamõistmist. Et vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).

5. Et maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks, siis ei ole taolist luba antud. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lõike 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

3(3) edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka TsMS § 637 lõikes

21 sätestatud alustel.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjakohane on apellandi väide, et kuivõrd pooled olid maakohtu menetluses oma menetluskulude nimekirjad enne otsuse tegemist kohtule esitanud, oleks kohus pidanud TsMS § 177 lõike 1 punkti 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses kindlaks määrama. Samas sätestab § 177 lõige 2, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt sama paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Seega ei saa väita, et maakohtu poolt otsuses menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata jätmine kui võimalik menetlusõiguse rikkumine võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole kaebaja õigusi rikkunud, sest TsMS § 177 lõige

2 kindlustab, et menetluskulud saavad igal juhul mõistliku aja jooksul kindlaks määratud. Menetlusökonoomika seisukohast märgib ringkonnakohus, et juhul, kui käesolevat kaebust ei oleks esitatud, oleks kaevatav otsus juba eeldatavalt jõustunud ning praegusel hetkel oleks võinud maakohtus juba toimuda menetluskulude kindlaksmääramise menetlus. Seega jääb praeguse apellatsioonkaebuse esitamise eesmärk kolleegiumile ebaselgeks. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.

Ele Liiv Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/