2-13-16439/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. aprill 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-16439

Tsiviilasi

Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre Productions

vastu põhinõude 6 567,65 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 321,65 eurot ja jooksva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9 286,49 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 03. novembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tööstus Investeeringute AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. märts 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(I

astme

menetluses

hageja):

Tööstus

Investeeringute AS (registrikood: 10210997); esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar;

Vastustaja (I astme menetluses kostja): OÜ Estre

Productions

(registrikood:11594988);

esindaja

vandeadvokaat Peeter Viirsalu

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Tartu Maakohtu 03. novembri 2014

otsuse resolutsiooni, millega maakohus jättis hagi

rahuldamata, järgmiselt: „tulenevalt OÜ Estre

Productions tasaarvestuse vastuväitest. OÜ Estre

Productions tasaarvestas Tööstus Investeeringute

AS-i nõude oma alusetust rikastumisest tuleneva

nõudega 6493, 77 eurot (tasu 87092 kwh elektri

eest, mida OÜ Estre Productions ei ole tarbinud

2010. a oktoobri ja novembrikuu arvete alusel)

ning

lepingurikkumisest

tuleneva

kahju

hüvitamise nõuega (2010 november – 2011

veebruar ettenähtust kõrgema tariiifiga elektri

eest tasumine) 419, 61 eurot.“

2. Ülejäänud

osas

jätta

Tartu

Maakohtu

03. novembri

2014

otsus

muutmata

ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 03. novembri 2014

otsuse resolutsioon sõnastatuks järgnevalt:

3.1. Jätta

Tööstus

Investeeringute

AS-i

hagi

OÜ Estre Productions vastu põhivõla 6567 eurot

65 senti ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata

tulenevalt OÜ Estre Productions tasaarvestuse

vastuväitest.

3.2. OÜ Estre Productions tasaarvestas Tööstus

Investeeringute AS-i nõude oma alusetust

rikastumisest tuleneva nõudega 6493, 77 eurot

(tasu 87092 kwh elektri eest, mida OÜ Estre

Productions ei ole tarbinud 2010. a oktoobri ja

novembrikuu

arvete

alusel)

ning

lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõuega (2010 november – 2011 veebruar

ettenähtust kõrgema tariiifiga elektri eest

tasumine) 419, 61 eurot.

3.3. Jätta poolte menetluskulud hageja kanda.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus apellandi Tööstus

Investeeringute AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tööstus Investeeringute AS (hageja) esitas 12. aprillil 2013 hagi OÜ Estre Productions (kostja)

vastu põhivõla 6 567,65 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 321,65 eurot

ja jooksva viivise 0,1% tasumata põhivõlalt päevas väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01. novembril 2010 mitteeluruumi rendilepingu nr X (I kd

tl 7–12), millega hageja andis kostjale rendile Tartus Sepa 15 C asuvad ruumid. 31. oktoobri 2012

kokkuleppega (I kd tl 13) pikendasid pooled rendilepingu kehtivust 17. veebruarini 2013. Kostja on

jätnud hagejale tasumata arved jaanuari ja veebruari 2013 teenuste ning veebruari 2013 rendi eest.

Hageja nõue ei ole tasaarvestuse tulemusena lõppenud, kuna kostjal ei ole nõuet, mida tasaarvestada.

Hageja ei ole kostja arvel alusetult rikastunud. Kostja omandas 04. jaanuari 2010 müügilepinguga

(I kd tl 48–59) hagejalt ettevõtte osa, mis tegeles Tartus Sepa 15 C asunud tootmisüksuses metsa- ja

põllutöömasinate arenduse, tootmise ja müügiga. Koos müügilepinguga sõlmisid pooled rendilepingu

(I kd tl 124–128), mille alusel jätkas kostja hagejalt omandatud käitise tegevust hagejale kuuluvates

ruumides.

Pärast käitise müüki ei hakanud hageja elektritarbimise arvestust ümber korraldama, sest rendileping

sõlmiti esialgu viieks kuuks. Kostja keeldus novembris 2010 hagejale elektrienergia eest tasumast,

kuna tal tekkis kahtlus, kas esitatud arvetel märgitud tarbitud elektrienergia maht on õige. Pooled

sõlmisid 15. detsembril 2010 kokkuleppe, millega kostja nõustus hageja esitatud arved tasuma. Kostja

tarbis 2011. aastal elektrienergiat vähem kui 2010. aastal, sest vähendas renditud ruumides tootmist,

lõpetades seal treimis-, freesimis-, stantsimis- ja keevitustööd ja alates 2010 detsembrist termika

(termilise töötlemise hoone) kasutamise.

Kostja tarbitud elektrikoguse saamiseks lahutas hageja kogu hoone elektrienergia kulust ülejäänud

tarbijad, kelle tarbitav elektrienergia mõõdeti arvestitega. Hageja tegutseb jaotusvõrguettevõtjana,

osutades jaotusvõrgu kaudu võrguteenust Tartu linnas Sepa ja Vasara tänava piirkonnas. Kuna hageja

osutab võrguteenust suuremas ulatuses kui kostja kasutuses olnud Sepa 15 C kinnistu, ei ole võimalik

hageja poolt ostetud ja Sepa 15 C kinnistu üürnikele edasi müüdud elektrienergia koguste võrdluse

teel leida kostja poolt tarbitud elektrienergia kogust. Eelnevaga on seletatav vahe hageja poolt ostetud

elektrienergia koguse ja hageja poolt Sepa 15 C kinnistu tarbijatele edasi müüdud elektrienergia

koguse vahel. Sepa 15 C kinnistul asuv hoone koosneb tootmistsehhist ja 3-korruselisest

büroohoonest ning neis kasutatud elektrienergia kogus oli eraldi mõõdetav. Tootmistsehhis tarbitud

elektrienergia kogusest lahutati teiste üürnike poolt tarbitud energia. Termika ei asu Sepa 15 C

kinnistul ja sai elektrienergia teisest trafost (alajaamast) ning selle kohta pidas hageja eraldi arvestust.

Kostja muutis 2010. a jooksul tehnoloogiat ning vähendas elektritarbimist.

Tasaarvestuseks kasutatava nõude esitamisega ootas kostja ebamõistlikult kolm aastat. Hagejal ei ole

enam võimalik dokumentaalsete tõenditega kostja tarbitud elektrienergia koguseid tõendada. Kuna

kostja tasus arved, ei säilitanud hageja arvutusi. Arvete tasumise tõttu kehtib eeldus, et arved olid

õiged ja vastasid kostja tarbitud elektrikogusele. Kostja ei ole tõendanud, et hageja esitatud arved ei

olnud õiged ega vastanud tarbitud elektrikogusele. Hageja ei rikkunud elektrituruseaduse (ELTS)

nõudeid, ühestki õigusaktist ei tulene võrguettevõtjale kohustust säilitada elektri tarbijale esitatud

arvete aluseks olevaid arvestusi, tegemist ei ole raamatupidamise algdokumentidega RPS mõttes.

Hageja ei määra elektrihinna aluseks olevat elektrivõrgu edastustasu põhitariifi, elektrienergia

põhitariifi, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi suurust. Kui Energiaturu Inspektsiooni 26. novembri

2010 otsusega kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia põhitariif hakkasid

kehtima 01. märtsil 2011, võib hageja olla alusetult rikastunud maksimaalselt 592,25 euro võrra.

Pooled leppisid rendilepingutes kokku nõudeõigust lõpetavas tähtajas, mille möödumisel kaotab

kostja õiguse hagejale nõuet esitada. Kostja pidi esitama hagejale pretensiooni tarbitud elektrienergia

eest enam nõutud summa kohta elektriarve kättesaamisest viie päeva jooksul. Kuna kostja ei ole

hagejale nõuet õigeaegselt esitanud, on ta kaotanud õiguse seda teha. Kostja taotlus viivise

vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, samuti ei ületa viivisenõue

põhinõuet.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostjal on hageja vastu kahjunõue,

õigusrikkumisest saadud tulu väljaandmise nõue ja viivisenõue, mida menetletakse tsiviilasjas

nr 2-13-28905.

Kostja 07. oktoobri 2013 seisukoha järgi on kostjal hageja vastu ka alusetu rikastumise nõue 27 388

eurot, mille võrra kostja tasus hagejale elektri eest aluseta rohkem. Kostjal on ka viivisenõue VÕS §

113 lg-te 1, 2 alusel alates 07. oktoobrist 2013. Need nõuded tasaarvestab kostja hageja nõudega.

Alternatiivselt leiab kostja, et tal on hageja vastu kahjunõue VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3 alusel hageja

poolt rendilepingu p-i 2.1.3 rikkumise tõttu.

Kostja tegelikku elektritarbimist ei mõõdetud kuni 2010. aasta detsembrini. 15. detsembri 2010

kokkuleppega fikseerisid pooled olukorra ja sätestasid edasise koostöö tegeliku tarbimise

väljaselgitamiseks ja probleemi lahendamiseks. Kostja püüdis korduvalt olukorda lahendada, kuid

hageja ei olnud sellest huvitatud. 2010 ja 2011 tarbimise analüüsist ilmnes, et arvestitega mõõdetud

tarbimine on väiksem, kui enne arvesti paigaldamist detsembris 2010. Vahe on seletatav vaid sellega,

et hageja esitas kostjale tegelikust tarbimisest suuremaid arveid. Elektritarbimise märkimisväärset

langust pärast arvesti paigaldamist ei selgita termika mittekasutamine, kuivõrd kostja kasutas termikat

veel juulis 2011. Kuna 2010. a elektritarbimist arvestiga ei fikseeritud, pidi rakenduma rendilepingu

p 2.1.3, mis nägi ette elektrienergia eest tasumise kokkuleppelisel alusel, lähtudes arvestuslikust

näitajast, mis kooskõlastatakse eraldi lepingu lisana. Pooled ei ole sellist kokkulepet lepingu lisana

sõlminud, seega on hageja esitanud kostjale arveid elektrienergia eest, rikkudes rendilepingut.

Hagejal on võrguettevõtja ja üürileandjana eelis kostja elektritarbimise kindlakstegemisel. Hageja ei

ole dokumentaalselt tõendanud ega arvutuslikult põhistanud Sepa 15 C trafost väljunud

elektrikoguseid büroohoone ja tootmistsehhi osas, samuti termika elektritarbimist. Kuna hageja

võrguettevõtjana ei ole säilitanud ELTS § 65 lg 1 p-s 6 ja § 67 lg-s 1 sätestatud andmeid, on ta

rikkunud RPS § 12 lg-t 1.

Asjatundja P.S. arvamuse kohaselt oli kostja tegelik elektritarbimine perioodil jaanuar kuni november

2010 väga suure tõenäosusega arvetel näidatust väiksem ja kostja on hagejale alusetult tasunud 26

431 eurot. Asjatundja A.P. arvamus lükkab ümber hageja väited seoses termika kasutamise ja sellega

seotud elektrikuluga ning kinnitab P.S.arvamust.

Hageja viivisenõue on ebaõiglane ning kostja palub viivist vähendada, sest viivisenõue ei saa ületada

põhinõuet.

Hageja esitas kostjale ebaseaduslikult kõrgema tariifi järgi elektriarveid nelja kuu vältel (november

2010 kuni veebruar 2011), seega rikastus hageja kostja arvelt täiendavalt 807,53 eurot (alternatiivselt

kahjunõue). Kostja 11. juuni 2014 seisukoha järgi on kostjal hageja vastu põhinõue kokku 27 238

eurot (26 431 + 807,53) ja viivisnõue, mille ta tasaarvestab hageja nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 03. novembri 2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel 04. jaanuaril 2010 sõlmitud mitteeluruumi

rendileping nr 78 oma olemuselt äriruumi üürileping, millele kohalduvad võlaõigusseaduse

üürilepingu sätted. Hageja palub kostjalt välja mõista arvete nr 130040, 130060 ja 130115 järgi

tasumata summad. Kostja ei ole esitanud nõude suurusele ja selle tekkimise alusele sisulisi

vastuväiteid. Maakohus leidis, et VÕS § 108 lg 1, § 271, § 292 lg 1 ning lepingu p-ide 1.1, 2.1.2,

2.1.3 alusel on hageja üüritasu ja kõrvalkulude nõue 6 567,65 eurot õiguslikult põhjendatud.

Kostjalt lepingu p-i 7.1 alusel nõutav viivis määraga 0,1% päevas ületab seadusejärgset viivisemäära

(VÕS § 113 lg 1). Hageja nõuab lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka lisanduvat viivist TsMS

§ 367 alusel, piiramata seda põhinõude suurusega. Hageja ei ole tõendanud põhivõlast suuremas

ulatuses kahju olemasolu, seega tuleb viivisenõue piirata põhivõla suurusega. Maakohus leidis, et

kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et viivise väljamõistmine on ebaõiglane.

Vastuväiteid hageja viivisearvestuse õigsusele ei ole kostja esitanud.

4. Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse ja vastuväite, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud.

Maakohus leidis, et kostja nõue on osaliselt põhjendatud ning VÕS § 197 lg 2 ja § 201 lg 1 p 1 alusel

tuleb hagi jätta tasaarvestuse tulemusena rahuldamata.

4.1. Maakohus leidis, et pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ja pretensioonide võimalik

hilisem esitamine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

tegelikku elektritarbimist üüritud pinnal hakati arvestiga mõõtma alles detsembris 2010. Enne seda

puudus ka eraldi kirjalik kokkulepe tarbimise arvestuseks, kuigi rendilepingus oli sellise kokkuleppe

sõlmimine arvesti puudumisel ette nähtud.

Maakohus leidis, et hageja kirjeldatud viisil elektrikoguse arvutamine on võimalik. Eesti Energia AS-

ilt ostetud elektrienergia kogus (I kd tl 174–223) on oluliselt suurem kui hageja andmetel kinnistu

üürnikele edasi müüdud kogus (III kd tl 19, 59) seetõttu, et hageja tegutseb võrguettevõtjana ning

müüb elektrienergiat ka ettevõtetele, kellel ei ole Sepa 15 C kinnistuga seost. Maakohus leidis, et

elektritarbimise vähenemist kostja poolt saab selgitada eelkõige suurema kulude jälgimisega ja

tootmistegevuse ümberkorraldustega, mis algasid 2010. aasta II kvartalis ja ilmselt jätkusid aastal

2011. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2010. aasta jooksul vähenes nii kostja üüritud pind kui töötajate

ja tööpinkide arv (I kd tl 142–167) ja 2011. aastal oli kostja tootmismaht- ja intensiivsus võrreldes

2010. aastaga oluliselt väiksem. Kostja jätkas 2011. aastal teatud ulatuses termika kasutamist.

15. detsembri 2010 kokkuleppest nähtuvalt olid poolte vahel erimeelsused vähemalt oktoobri ja

novembri 2010 elektritarbimise osas ning pooled leppisid kokku koostöös, selgitamaks välja

erinevuste põhjust. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja peab elektrikoguseid dokumentaalselt

tõendama või vähemalt arvutuslikult põhistama. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks

oktoobri ja novembri 2010 arvete õigust.

Arvestades 15. detsembri 2010 kokkulepet, 2010. aasta tootmise ümberkorraldamise kohta esitatud

tõendeid, asjatundja P.S. arvamust ning kostja elektritarbimist 2010. aasta kuude lõikes, leidis

maakohus, et kostja on põhistanud oma nõude osaliselt oktoobri ja novembri 2010 elektrikulu osas.

Oktoobri ja novembri elektrikulu oli eelnevatele ümberkorraldustele vaatamata vastavalt 62 949 kWh

ja 63 000 kWh, septembri kulu aga oli 39 975 kWh. Pärast mõõturi paigaldamist saadi kostja

elektrikuluks detsembris 22 637 kWh ja 2011. aasta jaanuaris 26 018 (I kd tl 91, II kd tl 133, 139,

144, 149, 156). Maakohus nõustus kostjaga, et hagejal on võrguettevõtja ning üürileandjana

ilmselgelt eelis kostja elektritarbimise suuruse kindlakstegemisel. ELTS § 65 lg 1 p 6 sätestab, et

võrguettevõtja tagab mõõteandmete kogumise ja töötlemise. ELTS § 67 lg 5 kohaselt tagab

võrguettevõtja võrguteenuse kasutaja teavitamise mõõtmise tulemustest ja nende alusel teostatud

võrguteenuste eest maksmisele kuuluva tasu arvestusest kooskõlas õigusakti ja asjakohase lepinguga.

Kuna kostja on põhistanud alusetute elektriarvete tõenäosuse oktoobri ja novembri 2010 osas, peab

vähemalt nimetatud arvete puhul tõendama nende õigsust hageja, seda enam, et hageja ei järginud

arvete esitamisel rendilepingute p-is 2.1.3 arvesti puudumise puhuks kokku lepitut.

Arvestades seda, et hagejal ei ole mõõtmistulemused ja arvestused säilinud, võttis maakohus aluseks

asjatundja P.S. arvamuse teoreetilise ja tegeliku elektrikulu vahe kohta oktoobris ja novembris 2010

(III kd tl 44). Sellest lähtuvalt on hageja oktoobri ja novembri 2010 arved alusetud kokku 87 092

kWh (44 800 + 42 292), s.o 6 493,77 eurot (44 800 kWh * 0,0716 eurot + 42 292 kWh * 0,0777

eurot) ulatuses.

4.2. Kostja nõue hüvitada aluseta kõrgema tariifi elektriarvete järgi tasumisega tekkinud kahju 807,53

eurot on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue. Kui hageja esitas elektriarved

ebaõigesti kõrgema tariifi alusel, rikkus ta rendilepingute p 2.1.3 esimest lauset, ning kostjale, kes

sellised arved tasus, on tekkinud kahju. Hageja on nõustunud, et kui Energiaturu Inspektsiooni

26. novembri 2010 otsusega kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia põhitariif

hakkasid kehtima 01. märtsil 2011, on kostja tasunud hagejale elektrienergia eest nelja kuu eest enam

osas, milles hageja nõutud tasu ületas enne 01. märtsi 2011 kehtinud tariife (IV kd tl 122).

Konkurentsiameti 30. aprilli 2014 kirjast nähtuvalt ei saanud hageja uued tariifid hakata kehtima enne

01. märtsi 2011 (IV kd tl 108–109), seega on hageja nõudnud kostjalt novembrist 2010 kuni

veebruarini 2011 elektrivõrgu edastustasu põhitariifi ja elektrienergia põhitariifi ebaõiges määras.

Kuivõrd hageja on lepingut rikkunud, on kostjale tekkinud sellest kahju 625,15 eurot ((63 000 kWh

+ 22 637 kWh) * 0,00486 eurot + (26 018 kWh + 20 728) * 0,00447 eurot). VÕS § 103 lg 1 teise

lause alusel tuleb eeldada, et rikkumine ei ole vabandatav. Seega on kostjal hageja vastu kahju

hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 lg-te 1-4, § 128 lg 3 alusel. Kuna novembri 2010 arve on

kostja alusetult tasunud 42 292 kWh ulatuses, on lepingu rikkumisest tulenev kostja kahju selle võrra

väiksem, s.o 419,61 eurot (625,15 eurot - 42 292 kWh * 0,00486 eurot).

Maakohus leidis, et VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui kostja

oleks pidanud eeldama arvete ebaõigsust ja tuvastama valede tariifide rakendamise 5 päeva jooksul

arve saamisest.

4.3. Kuivõrd kostjal on hageja vastu sissenõutavad alusetust rikastumisest tulenev nõue ja kahju

hüvitamise nõue, hagejal on kostja vastu üüri ja kommunaalteenuste võla ning viivise nõue, on poolte

vahel tasaarvestuse olukord VÕS § 197 lg 2 järgi. Maakohus leidis, et alusetu rikastumise võlasuhe

tekkis hiljemalt jaanuaris 2011 (kostja tasus alusetu elektrikoguse eest esitatud arved) ning kostja

02. mai 2011 e-kiri hagejale kinnitab, et kostja oli teadlik alusetust rikastumisest tulenevast

kohustusest vähemalt 28. aprillil 2011 (I kd tl 89, III kd tl 68). Seega oli hageja käesoleva nõude

aluseks olevate arvete esitamise ajaks igal juhul möödunud mõistlik aeg alusetu rikastumise võlasuhte

tekkimisest ning kostja nõue summas 6 493,77 eurot oli sissenõutav. Nimetatud nõue tuleb VÕS

§ 201 lg 1 p 1 alusel tasaarvestada hageja 31. jaanuari, 01. veebruari ja 27. märtsi 2013 arvetes

märgitud summaga ning lugeda hageja nõue lõppenuks 6 493,77 euro ulatuses, nõude jääk on 73,88

eurot (6 567,65–6 493,77).

Kuna tasaarvestuses osalevad nõuded lõppevad VÕS § 197 lg 2 alusel tagasiulatuvalt alates

tasaarvestuse olukorra tekkimisest, lõppes kostja alusetu rikastumise nõue hageja arvete esitamise

ajast ning kostjal ei ole sissenõutavaks muutunud ega tasaarvestuses kasutatavat viivisenõuet. Samuti

on hageja nõue 6 493,77 euro ulatuses tasaarvestusega lõppenud ning temal ei ole selles osas

viivisenõuet.

Kostja lepingu rikkumisest tulenev nõue 419,61 eurot muutus sissenõutavaks 01. mail 2014, sest

kostja sai hageja lepingu rikkumisest tulenevast kohustusest teada alles Konkurentsiameti 30. aprilli

2014 e-kirjast (IV kd tl 108–109). Selleks hetkeks oli hageja põhinõue 73,88 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 29,55 eurot. Kostja kahju hüvitamise nõue tuleb tasaarvestada nii hageja viivise- kui

põhinõudega ning lugeda kogu hageja nõue lõppenuks. Seetõttu puudub vajadus analüüsida ka kostja

kahju hüvitamise nõudelt arvestatavat viivist. Kuna tasaarvestuse tulemusel lõppes hageja nõue kostja

vastu täies ulatuses, puudub vajadus võtta seisukoht tasaarvestuse kohta seoses kostja nõudega

tsiviilasjas nr 2-13-28905.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tööstus Investeeringute AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu

Maakohtu 03. novembri 2014 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi põhivõla 6 567,65

eurot ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja teha tühistatud

osas uus kohtuotsus, millega rahuldada Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre Productions

vastu täies ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) leidis maakohus ebaõigesti, et pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ei välista ega

lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled on kokku leppinud (rendilepingute nr 1-21/76, 76 ja 78 p-d

2.1.14, 2.1.12, 2.1.12) nõudeõigust lõpetavas tähtajas, mille möödumisel kaotab rentnik õiguse

rendileandjale nõuet esitada. Kui vastustaja leidis, et arvel kajastatud tarbitud elektrienergia kogus ei

vasta tegelikkusele, pidi ta esitama apellandile viie päeva jooksul nõude tarbitud elektrienergia eest

enam nõutud summa tagastamiseks. Kuna vastustaja ei esitanud apellandile pretensiooni väidetavalt

elektri eest enam tasutud summade kohta õigeaegselt, on ta kaotanud õiguse seda nõuet esitada;

2) ei esinenud käesoleval juhul asjaolusid, mis õigustaksid tõendamiskoormuse ümberpööramist.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 230 lg-t 1, leides, et oktoober ja november 2010 arvete puhul

peab nende õigsust tõendama apellant. Maakohtu seisukoht, et apellandil oli võrguettevõtja ning

üürileandjana ilmselgelt eelis vastustaja elektritarbimise suuruse kindlakstegemisel, ei ole õige.

Vastustaja poolt nõude maksmapanemisega ebamõistlikult pika viivitamise tõttu ei ole apellandil

enam võimalik dokumentaalselt tõendada, kuidas vastustajale esitatud arvetel märgitud tarbitud

elektrienergia kogused on saadud. Üldisest tõendamiskoormusest lähtuvalt pidi vastustaja tõendama,

et apellant on vastustaja arvel alusetult rikastunud. Kuivõrd maakohus leidis, et vastustaja esitatud

andmete võrdlused ja asjatundjate arvamused ei tõenda tasutud arvete alusetust, on maakohtu

seisukoht oktoobri ja novembri 2010 arvete osas vastustaja nõude põhistamise kohta põhjendamatu;

3) lugesid pooled omavahelised erimeelsused elektriarvete osas 15. detsembri 2010 kokkuleppega

lahendatuks. Puuduvad tõendeid, et pooled oleksid pärast 15. detsembri 2010 kokkuleppe sõlmimist

selles kokkuleppes märgitud probleemi käsitlenud ja üritanud välja selgitada vastustaja tarbitud

elektrienergia koguste erinevuste põhjust. Vastustaja ei ole pärast kokkuleppe sõlmimist esitanud

apellandile tarbitud elektrienergia koguste ja selle eest apellandile tasutud summade kohta ühtegi

pretensiooni ega nõudnud väidetavalt enam tasutud summade tagastamist. Vastustaja ei esitanud ka

pärast rendilepingu lõppemist 17. veebruaril 2013 apellandile enamtasutud summade tagastamise

nõuet ega tasaarvestanud enda nõuet apellandi nõudega;

4) heitis maakohus apellandile alusetult ette, et apellant ei järginud arvete esitamisel rendilepingute

p-s 2.1.3 arvesti puudumise puhuks kokku lepitut. Kuna vastustaja tarbitud elektrienergia

kooskõlastamise kohustus kehtis mõlema poole suhtes, on alusetu heita kooskõlastuse puudumist ette

üksnes apellandile. Kuna vastustaja tasus elektriarved vaatamata sellele, et sellekohane eraldi kirjalik

kooskõlastus puudus, oli ta arvetel näidatud tarbitud elektri koguste ja maksumusega nõus;

5) leidis maakohus ebaõigesti, et apellandi oktoobri ja novembri 2010 arved on alusetud kokku 87 092

kWh (44 800 + 42 292), s.o 6 493,77 euro (44 800 kWh * 0,0716 eurot + 42 292 kWh * 0,0777 eurot)

ulatuses. Maakohus leidis, et apellandi kirjeldatud viisil elektrikoguse arvutamine on võimalik, samas

et P.S. arvamus ei tõenda vastustajale esitatud arvete alusetust. Seega ei ole põhjendatud võtta P.S.

arvamust aluseks vastustaja poolt tarbitud teoreetilise ja tegeliku elektrikulu vahe kohta oktoobris ja

novembris 2010. P.S. arvamuse kohaselt ei saa välistada, et vastustaja elektritarbimine vastas arvetel

näidatule (III kd tl 33);

6) on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud vastustaja nõude, mis tulenes apellandi poolt rakendatud

ebaõigetest tariifidest, lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Kui apellant küsis

vastustajalt tarbitud elektrienergia eest tasu seaduses sätestatud määrast suuremas summas, on

tegemist õigusliku aluseta saaduga, mida oleks pidanud kvalifitseerima VÕS § 1028 lg 1 alusel

alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, nagu maakohus kvalifitseeris vastustaja nõude 2010. aastal

tarbitud elektrienergia eest enam tasutud summade tagastamiseks;

7) puudub poolte vahel tasaarvestuse olukord. Vastustajal ei ole apellandi vastu nõuet, mida oleks

võimalik apellandi nõudega tasaarvestada ning apellandi nõue ei ole lõppenud. Kuna vastustaja ei

esitanud apellandi nõudele sisulisi vastuväiteid, tuleb apellandi nõue rahuldada.

6. Kostja Estre Productions OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata,

maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellandi kanda.

Vastuse kohaselt:

1) ei ole vastustaja oma nõudeõigust kaotanud. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingus

pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ja pretensioonide võimalik hilisem esitamine ei

välista ega lõpeta vastustaja alusetu rikastumise nõuet. Apellandi seisukoht, nagu oleks pooled

lepingus leppinud kokku õigust lõpetavas tähtajas, ei ole põhjendatud. Lepingu sätetest ei tulene, et

nõude esitamata jätmisel vastustaja vastava nõudeõiguse kaotaks. Ka 15. detsembri 2010 kokkulepe

kinnitab, et lepingus ei sätestatud vastustaja nõuetele õigust lõpetavat tähtaega. Pooled on

elektriarvete teemal suhelnud ka pärast 15. detsembri 2010 kokkuleppe sõlmimist. Kui tegemist on

siiski õigust lõpetava regulatsiooniga, mis lõpetaks vastustaja tasaarvestuseks kasutatava nõude, on

nimetatud regulatsioon hea usu põhimõtte vastane ning ei kuulu kohaldamisele;

2) on maakohus õigesti jaganud tõendamiskoormise ning otsuses põhjalikult selgitanud, miks esitatud

elektriarvete õigsust peab tõendama apellant. Apellant ei ole siiani esitanud sisulisi selgitusi, miks tal

ei ole võimalik vastavaid arvestusi esitada. Apellandil on kohustus väljastatud arvete andmeid

säilitada (ELTS § 65 lg 1 p 6 ja § 67 lg 1);

3) tugines vastustaja ebaõige tariifi alusel esitatud nõude puhul nõude õigusliku alusena alternatiivselt

nii kahju hüvitamise kui ka alusetu rikastumise regulatsioonidele. Kohus ei ole seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise. Maakohus kvalifitseeris nõude põhjendatult

lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Nõude kvalifikatsioon ei muuda maakohtu

otsuse sisu;

4) on maakohus ebaõigesti tuvastanud vastustaja tasaarvestuseks kasutatud nõude suuruse. Vastustaja

on tõendanud, et tal on apellandi vastu põhinõue summas 27 238 eurot, mille ta on apellandi

hagiavalduses esitatud nõudega tasaarvestanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõue on õiguslikult

põhjendatud, kuid lõppenud kostja poolse tasaarvestuse tulemusena VÕS § 197 lg 2 alusel. Seega on

maakohus jätnud kokkuvõttes hagi tulenevalt kostja poolsest tasaarvestuse vastuväitest põhjendatult

rahuldamata.

Ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. TsMS § 442 lg 5 kohaselt

lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Kohtuotsuse

resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Olukorras, kus hageja

põhjendatud nõue on lõppenud tasaarvestuse tulemusena, tuleb kohtul otsuse resolutsioonis

määratleda ka see kostja nõue, millega kostja hageja nõude tasaarvestas. See on vajalik võimalike

tulevaste vaidluste vältimiseks kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõude osas.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei

kuulu.

8. Hagi on esitatud arvete nr 130040, 130060 ja 130115 alusel kostja poolt tasumata summade ja

kõrvalkulude sissenõudmiseks kokku 6567 euro ulatuses. Kostja ei esitanud nõude suurusele ja

tekkimise alusele sisulisi vastuväiteid ning maakohus tuvastas hageja nõude põhjendatuse. Maakohtu

seda seisukohta ei ole vaidlustatud ka apellatsioonimenetluses.

Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja nõue on lõppenud kostja poolse tasaarvestuse

tulemusena. Maakohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale alusetult 87 092 kwh elektri eest, mida

kostja ei ole tarbinud, 6493,77 eurot 2010. a oktoobri ja novembrikuu arvete alusel. Ka on hageja

nõudnud perioodil 2010 november – 2011 veebruar (k.a) kostjalt tarbitud elektri eest tasu aluseta

kõrgema tariifi alusel, millega on rikkunud rendilepingute p-i 2.1.3.1 ja tekitanud kostjale kokku

kahju 419,61 eurot. Nimetatud nõuded saigi kostja tasaarvestada hageja nõudega.

Ringkonnakohtu istungil avaldas apellant, et ta ei vaidlusta maakohtu seisukohta selles, et perioodil

2010 november– 2011 veebruar (k.a) on kostja tasunud hagejale elektri eest aluseta kõrgema tariifi

alusel ning apellant ei vaidlusta selles osas maakohtu otsuse p-s 14 tehtud arvestusi ning kostja õigust

419,61 euro ulatuses hageja nõue tasaarvestada. Samuti möönis apellant, et kuigi ta on

apellatsioonkaebuses

vaidlustanud

maakohtu

seiskohta

selles

osas

vastustaja

nõude

kvalifitseerimisel, ei mõjuta vastustaja nõude kvalifikatsioon kõrgema tariifi järgi elektri eest

maksmisega seotud vastustaja tasaarvestuseks kasutatava nõude suurust. Apellant leiab, et kui

apellant küsis vastustajalt elektri eest tasu seaduses sätestatud määrast suuremas summas, on tegemist

õigusliku aluseta saaduga, mis tuleks kvalifitseerida VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest

tuleneva nõudena, mitte lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena, nagu on leidnud

maakohus.

9. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

kõiki põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et rendilepingus pretensioonide esitamise tähtajas

kokkuleppimine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled on rendilepingute p-des

2.1.14, 2.1.12, 2.1.12 kokku leppinud, et rentnik peab esitama pretensioonid, mida tal on õigus

lepingu järgi rendileandjale esitada, 5 päeva jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada

saama sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni esitamiseks. Kokkuleppe

hindamisel tuleb lähtuda tehingu tõlgendamist reguleerivatest õigusnormidest. VÕS § 29 kohaselt

tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest. Ringkonnakohus leiab, et asjas pole

võimalik tuvastada poolte ühist tahet siduda pretensioonide esitamise tähtaeg alusetust rikastumises

tuleneva nõude lõppemise tähtajaga. Alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid saab esitada seaduse,

mitte lepingu alusel. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kui pretensiooni esitamata jätmisel

kaotaks vastustaja oma alusetust rikastumisest tuleneva nõudeõiguse, siis ei ole selline lepingule

antav tõlgendus kooskõlas hea usu põhimõttega.

9.2. Maakohus on 2010. a oktoobri- ja novembrikuu elektriarvete osas asunud põhjendatult

seisukohale, et nimetatud arvete õigsust kostja poolt tarbitud elektrikoguse osas peab tõendama

apellant kui võrguettevõtja. Maakohus on tuvastanud, et kostja elektritarbimist hakati arvestiga

mõõtma alates detsembrist 2010, samuti puudus poolte vahel kirjalik kokkulepe arvestuseks, kuigi

selle sõlmimine oli rendilepingus kokku lepitud. Maakohus leidis, et kostja on 15. detsembri 2010

kokkuleppega, 2010. aasta tootmise ümberkorraldamise kohta esitatud tõenditega, asjatundja

P. Sanderi arvamusega ning 2010. aastal kostja väidetavat elektritarbimist iseloomustavate

andmetega oma alternatiivnõuet 2010. a oktoobri ja novembri elektriarvete osas põhjendanud.

Ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama, et vastustaja kahtlusel on alust just seetõttu, et kooskõlas

maakohtu poolt tuvastatud vastustaja tootmise ümberkorraldustega oli kulu elektrile septembris 2010

väiksem kui oktoobris ja novembris 2010 ning langes uuesti detsembris 2010 (peaaegu kolm korda),

kui elektriarvesti oli juba paigaldatud. Maakohus on põhjendatult viidanud elektrituruseaduse §-des

65 lg 1 p 6 ja § 67 lg 1 ning 5 sätestatud võrguettevõtja kohustustele võrguteenuse osutamisel,

müüdava elektrienergia koguse kindlaksmääramisel ja võrguteenuse kasutaja teavitamisel mõõtmise

tulemustest, milliseid apellant ei ole täitnud, ning lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-

1-173-12 leidnud, et sellises olukorras peab apellant tõendama asjaolu puudumist, s.o käesoleval

juhul siis nimetatud arvetes märgitud elektrikoguste tegelikku tarbimist vastustaja poolt. Apellandi

seisukohaga, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse tõendamiskoormise

ümberpööramiseks selles osas, ringkonnakohus ei nõustu.

Apellant on soovinud tõendada arvete vastavust vastustaja poolsele tegelikule tarbimisele

tunnistajate ütlustega. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustest selles osas ühest järeldust teha ei saa,

millise seisukohaga ringkonnakohus nõustub.

Põhjendatud ei ole ka apellandi seisukoht, et tal võis olla eelis vastustaja ees tarbitud elektrikoguse

hindamisel arvete esitamise ajal 2010. aastal, kuid see eelis on kadunud seetõttu, et vastustaja on

oma nõude maksmapanekuga ebamõistlikult viivitanud. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu

poolte vahelisele 15. detsembri 2010 kokkuleppele (I kd lk 89), millest nähtuvalt oli vastustajal juba

siis tekkinud kahtlus, kas talle kuni 30. novembrini 2010 esitatud arved vastavad tegelikule

tarbimisele. Just nimetatud kokkuleppes leppisid pooled kokku, et teevad igakülgselt koostööd,

selgitamaks välja erinevuste põhjused. Seega oli apellandil võimalik koheselt detsembris 2010 esitada

vastustajale vastavad arvestused, mis apellandi väite kohaselt olid arvete esitamisel aluseks. Apellant

seda ei teinud ning ei vastanud ka vastustaja 02. mai 2011 vastavasisulisele e-kirjale. Seetõttu on

põhjendamatud kõik apellandi väited selles, et vastustaja on oma tasaarvestuseks kasutatava nõude

esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Apellandile oli nimetatud probleem teada hiljemalt

15. detsembrist 2010.

Maakohus on andnud otsuse p-s 13 oma hinnangu 15. detsembri 2010 kokkuleppele, millega

ringkonnakohus nõustub. Kaebaja väide, et maakohus ei ole kokkulepet hinnanud, ei ole põhjendatud.

Apellandi seisukoht, et vastustajat ei huvitanud arvesti paigaldamisele eelnenud perioodil tegelikult

tarbitud elektrienergia koguse kindlakstegemine, ei ole kooskõlas ei 15. detsembri 2010

kokkuleppega ega vastustaja 02.mai 2011 e-kirjaga.

9.3. Kuna apellant ei esitanud kohtule tõendeid oktoobris ja novembris 2010 esitatud elektriarvete

õigsuse osas, siis võttis maakohus põhjendatult aluseks asjatundja P. S. arvamuse teoreetilise ja

tegeliku elektrikulu vahe kohta (III kd lk 44). Apellant on oma kaebuses tsiteerinud P.S. arvamust

ebatäpselt. Arvamuse kohaselt ei välistanud P.S., et vastustaja elektritarbimine vastas arvetel

näidatule, kuid pidas seda ebatõenäoliseks (III kd lk 33). P.S. on vastustaja poolse tegeliku tarbimise

väljaselgitamisel tuginenud kahele metoodikale: 1) lähtuvalt sama profiiliga võrdlusettevõtete

vastavatest näitajatest; 2) lähtuvalt vastustajale kuuluvate seadmete elektritarbimisest ja

maksimaalsest võimalikust tööajast arvestades vastustaja pingitööliste tegelike töötundide arvu.

Arvamus on piisavalt motiveeritud ning sellest nähtuvad selle koostamise alusena kasutatud andmed

(III kd lk 32). Olukorras, kus vastustaja oli piisavalt põhjendanud oma kahtlusi oktoober ja november

2010 elektritarbimise osas, pidi apellant ise esitama tõendid oktoobris ja novembris 2010 vastustaja

poolt tarbitud elektrienergia koguste kohta, kui ta leidis, et see on erinev vastustaja poolt väidetust.

Apellant seda ei teinud ja seetõttu võis maakohus vastustaja tegeliku elektritarbimise hindamisel võtta

aluseks P.S. arvamuse. Muid usaldusväärseid tõendeid, millest maakohus oleks saanud lähtuda,

apellant maakohtule ei esitanud, samuti ei ole apellant vaidlustanud P.S. valitud metoodika ja

arvutuste õigsust. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et apellandi arved oktoobri ja novembri

2010 eest on alusetud kokku 87 092 kWh ulatuses, rahalises väärtuses 6493,77 eurot.

9.4. Maakohus tuvastas põhjendatult, et poolte vahel oli tasaarvestuse olukord ja hageja nõue on

seoses kostja poolse tasaarvestusega lõppenud.

9.5. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga vastustaja tasaavestuseks kasutatud nõudele

osas, mis tuleneb apellandi poolt novembris 2010 – veebruar 2011 (k.a) ebaõigete tariifide

kasutamisest. Asjaolu üle, et apellant kasutas vastustaja suhtes sel perioodil ebaõigeid tariife, pooled

ei vaidle. Rendilepingute p 2.1.3 esimese lause kohaselt kohustus vastustaja tasuma elektri eest

vastavalt kehtestatud tariifidele. Kui apellant esitas kostjale kõrgema tariifiga arved, siis rikkus ta

lepinguga kokku lepitut ning vastustajale tekkis selliste arvete tasumisel kahju. Aluseta rikastumise

sätete alusel saab esitada nõude siis, kui isik, kellelt saadu välja andmist nõutakse, on saanud selle

õigusliku aluseta (VÕS § 1027). Käesoleval juhul on vastustaja tasunud apellandile elektri eest

lepingu alusel, mistõttu saab lepinguga kokkulepitust kõrgema tariifi järgi tasutu apellandilt välja

nõuda lepingurikkumisest tingitud kahjuna VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel.

10. Vastustaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et maakohus on ebaõigesti jätnud osad kostja

poolt esitatud tõendid arvestamata ja seetõttu ebaõigesti tuvastanud tasaarvestuseks kasutatud nõude

suuruse.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant ei ole vaidlustanud

maakohtu otsust osas, milles maakohus pidas vastustaja tasaarvestuseks kasutatavat nõuet

põhjendamatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastustajal on apellandi vastu nõue, mida

ta võib kasutada tasaarvestuseks vähemalt hageja esitatud nõude suuruses, mistõttu puudub nõude

suurust ja kaebuse ulatust arvestades vajadus anda hinnang vastustaja ülejäänud võimaliku nõude

suurusele apellandi vastu.

11. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel kõik menetluskulud

ringkonnakohtus jätta apellandi kanda.

Käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid

rahaliselt kindlaks määratud, seetõttu määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul

menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja

materjalide alusel (Riigikohtu 11. veebruari 2015 lahend nr 3-2-1-147-14, p 22).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/