3-15-184/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-184 Haldusasi JL kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses pesemisvõimaluse tagamata jätmisega Tallinna Vanglas Menetlusosalised Kaebaja – JL Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Martisen Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.02.2015 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus JL määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta JL määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Halduskohtu 03.02.2015 määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. JL esitas 23.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus Tallinna Vangla vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-t 2, kui ei võimaldanud kaebajale pesemisvõimalust perioodil 09.10.2014-22.10.2014. 2. Kaebusele lisatud Tallinna Vangla 06.11.2014 vastusest nr 5-18/14/28780-2 nähtuvalt pöördus kaebaja 20.10.2014 Tallinna Vangla poole avaldusega, mille kohaselt ei olnud kaebajal 15.10.2014 kell 8:30 toimunud kokkusaamise tõttu võimalik koos teiste kinnipeetavatega pesema minna ning kokkusaamiselt naasmisel kaebajat enam pesema ei viidud, vaatamata kaebaja poolt vangla ametnikule avaldatud soovile. Vanglal ei õnnestunud teabe edastamist takistavaid asjaolusid tagantjärele kindlaks teha, arvestades, et kaebaja ei nimetanud, millist ametnikku ta pesemisvõimalusest ilmajäämisest teavitas. Vangla vastusest nähtub vangla vabandus kaebajale põhjustatud ebameeldivuste ees, samuti selgitus, et sihilikult ei ole vangla seadust eiranud ning

3-15-184 2(4) olukorra heastamiseks võimaldatakse kaebajale üks lisapesemine. Lisaks märkis vangla, et kinnipeetavatel on võimalus siiski teostada kraanikausis esmaseid hügieenitoiminguid, kuivõrd kinnipeetavatele on igapäevaselt tagatud juurdepääs puhtale veele ning võimalus soovi korral pärast igat toidukorda saada kambrisse veekeetja vee soojendamiseks. 3. Tallinna Halduskohus tagastas 03.02.2015 määrusega JL-i kaebuse.

Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebus on perspektiivitu. Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada ühegi HKMS § 37 lg-s 2 nimetatud nõudega, sest kaebaja nõue on materiaalõiguslikult perspektiivitu. Kuivõrd tegemist ei ole keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks kaebuse menetlusse võtmist ning selle küsimuse täiendavat analüüsimist, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VangS § 50 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on kinnipeetaval õigus minimaalselt ühel korral nädalas käia duši all, vannis või saunas. Kaebuse ja sellele lisatud tõendite alusel on selge, et kaebaja ei saanud oktoobris 2014 ühe nädala jooksul dušši kasutada, mis tähendab, et vangla on rikkunud vangistusseadust.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ (Euroopa vanglareeglistik) toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Euroopa vanglareeglistiku p 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte. Seega, hügieeninõuete järgimine kuulub inimväärikuse hulka ning vangla üles-anne on kinnipidamisasutuses kinnipeetavate inimväärikuse tagamine. Seega tuleb vanglal muu hulgas tagada kinnipeetavate isikliku hügieeni vajaduste rahuldamine. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest ning seda tuleb austada ja kaitsta. Seejuures laieneb õigus inimväärikale kohtlemisele igaühele, sh kinnipeetavatele.

Antud juhul nähtub asja materjalidest aga, et vangla on kaebaja ees seoses duši kasutamise võimaluse puudumisega perioodil 08.10.2014-22.10.2014 vabandanud ning võimaldanud olukorra heastamiseks kaebajale ühe lisapesemise. Kohtupraktika kohaselt võib vähem intensiivsete rikkumiste puhul olla mittevaraline kahju heastatav ka kannatanu ees vabandamisega, millisel juhul jääb kaebus rahuldamata ja menetluskulu kaebaja enda kanda. Väärikuse alandamise alla RVastS § 9 lg 1 mõttes ei asetu igasugused hingelised läbielamised ja ebamugavused, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Tegemist ei ole sedavõrd intensiivse riivega, mis tingiks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise, arvestades muu hulgas, et rikkumine oli ühekordne ja kaebajal oli vaidlusalusel perioodil võimalik kasutada igapäevaseks esmaseks hügieeniks pesemisvõimalust kraanikausis ning sooja vee saamiseks kasutada veekeetjat. Lisaks vabandamisele on vangla võimaldanud kaebajale lisapesemise võimaluse. Sellega on kohtu hinnangul vangla tekkinud olukorra kaebajale heastanud ning puuduvad mõistlikud põhjendused rahalise hüvitise nõudmiseks.

3-15-184 3(4) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. JL esitas 06.02.2015 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 03.02.2015 määruse tühistamiseks. 1) Halduskohus ei ole arvestanud olulisi nüansse, näiteks kuuma vee puudumine ja elementaarne pesemise koht. Korralikult saab ennast pesta vaid duši all, kambris puuduvad selleks sanitaarsed ja tehnilised võimalused. Seega on rikutud VangS § 50 lg-st 2 ja Euroopa vanglareeglistiku p 18.1. 2) Kaebajale võimaldatud lisapesemine ei täida oma eesmärki, kuna tagantjärele ei saa dušši võtta ja kahe nädala jooksul ei saanud kaebaja ennast üleni pesta. 3) VangS on kirjutatud kõigi jaoks ja vastutama peavad selle rikkumise eest nii kinnipeetavad kui vanglaametnikud. 5. Tallinna Vangla palub 03.03.2015 vastuses jätta JL-i määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 03.02.2015 määrus muutmata. 1) Tallinna Vangla nõustub 03.02.2015 kohtumäärusega. 2) JL ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (VangS § 11 lg 8), mistõttu ei ole tema kaebus kohtus menetletav ja kuulub ka HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele. JL on 20.10.2014 pöördunud vangla poole kaebusena pealkirjastatud pöördumisega, milles soovis teada, mis põhjusel rikkus vangla VangS § 50 lg-t 2. Eelnimetatud pöördumise näol ei ole tegemist kahju hüvitamise taotluse, vaid selgitustaotlusega. Nimetatud pöördumisele vastas vangla 06.11.2014 vastusega nr 5-18/14/28780-2. 6. Tallinna Halduskohus jättis määruskaebuse 04.03.2015 rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Halduskohus leidis, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja on viidanud vastuses määruskaebusele, et lisaks esineb HKMS § 121 lg 1 p-s 4 nimetatud alus kaebuse tagastamiseks, sest kaebaja ei ole pidanud kinni VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslikust nõude kohtueelse lahendamise korrast. 8. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. 9. Haldusasja toimikus ei sisaldu kaebaja 20.10.2014 pöördumist Tallinna Vangla poole ega ka 20.11.2014 pöördumist Justiitsministeeriumi poole. Samas järeldub Justiitsministeeriumi 25.11.2014 kirjast vanglale, samuti Tallinna Vangla 06.11.2014 ja 08.12.2014 vastustest kaebajale ning vangla vastusest määruskaebusele, et kaebaja ei kajastanud enda pöördumistes tahteavaldust kahjuhüvitise saamiseks. Vastustaja käsitles seega vastavaid pöördumisi põhjendatult selgitustaotlustena (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 2 p 1). 10. Eelnevast tuleneb, et kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast (VangS § 11 lg 8), mis on HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kaebuse tagastamise imperatiivseks aluseks. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tuleneb, et kui seadus näeb

3-15-184 4(4) mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole eelnevalt vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud, ei ole kohane arutleda selle üle, kas kohtule esitatud kahju hüvitamise kaebus on perspektiivikas või mitte. Ehkki ringkonnakohus ei pea kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamist praegusel juhul õigeks, on halduskohus lõppjäreldusena kaebuse õigesti tagastanud ning halduskohtu määruse tühistamiseks pole alust. 11. Lähtudes eeltoodust jääb esitatud määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 03.02.2015 määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi ja tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

Ruth Plaks

Virgo Saarmets