3-13-1616/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 02.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1616 Haldusasi DM kaebus Tallinna Vangla 05.06.2013 käskkirja nr 833-d ning 27.06.2013 vaideotsuse nr 5- 15/13/21855-4 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – DM Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahendid Tallinna Halduskohtu 19.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 19.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1616. 2. Jätta DM kaebus rahuldamata. 3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.05.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-13-1616 2(9) tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku (MK) 05.06.2013 käskkirjaga nr 833-d karistati kinnipeetav DM-it Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimirikkumise, piirati kartserikaristuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja põhjenduste kohaselt on distsipliinirikkumise kohta koostatud 09.05.2013 inspektorkontaktisik MK poolt ettekanne nr 1461. Ettekande kohaselt kasutas DM 09.05.2013 kambri kontrolli teostamise ajal vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel eba-tsensuurseid väljendeid. Kui kinnipeetavat teavitati ettekande kirjutamisest, teatas kinnipeetav, et tal on 11 tunnistajat, et ta ei ütelnud seda. Kinnipeetav eitab oma 20.05.2013 seletuskirjas ebatsensuursete väljendite kasutamist. Samas tunnistaja valvur AH kinnitab 03.06.2013 tunnistuses, et DM kasutas vanglateenistuse ametnikuga vesteldes roppe venekeelseid väljendeid. Vastavate väljendite kasutamine on ilmselgelt ebaviisakas ja kõiki üldtunnustatud reegleid mittejärgiv käitumine, mis on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine. Kinnipeetava poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine on lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on aga vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. 2. DM esitas 25.06.2013 vaide 05.06.2013 käskkirjale ning taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juht jättis 26.07.2013 vaideotsusega nr 5- 15/13/21855-4 DM vaide rahuldamata. 1) Vaide esitaja väide, et tema ei kasutanud vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel ebatsensuurseid väljendeid, on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku 09.05.2013 ettekande ja tunnistaja 03.06.2013 antud ütlustega.

2) Distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse määranud ametnik ei kuulu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lg-s 1 nimetatud isikute hulka, kes ei või haldusmenetlusest osa võtta. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine on toimunud objektiivselt ja erapooletult ning kooskõlas hea halduse tavaga ja menetlusnormidega. Tunnistajat ei ole mõjutatud.

3) Teavitamiskohustuse nõuet ei ole rikutud. Vaide esitajat teavitati vastavalt HMS-le menetluse algatamisest 20.05.2013, mis on fikseeritud.

4) Menetluse käigus ei ole rikutud uurimispõhimõtet, kuna vaide esitaja ei esitanud distsiplinaarmenetluse ajal ühegi tunnistaja nime, kellelt ütlusi võtta. Samas tuleb arvestada, et vaide esitajal oli piisavalt aega ja võimalusi temaga ühes kambris viibivate kinnipeetavatega ütlustes kokku leppida ning seega puudus vajadus kõigilt samas kambris viibinud isikutelt ütlusi võtta, kuna nende tõele vastavus oleks olnud kahtluse all. Samas puudub igasugune alus kahelda vanglaametnike ütlustes.

3-13-1616 3(9) 3. DM esitas 29.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vangla 05.06.2013 käskkirja ning 27.06.2013 vaideotsuse tühistamiseks. 1) Inspektor-kontaktisik MK 09.05.2013 ettekannet, mis suunati üksuse juhi poolt MK lahendamiseks 10.05.2013, tutvustati kaebajale alles 20.05.2013. Tunnistaja AH võeti seletus veel 13 päeva hiljem. Muid menetlustoiminguid menetleja läbi ei viinud, sh ei pööratud tähelepanu ettekande koostamise ajal kaebaja poolt mainitule, et tal on 11 tunnistajat. Menetleja selline tegevus ei ole kooskõlas VangS § 64 lg-tega 1 ja 2. 2) Distsiplinaarmenetlus ja karistuse määramine ei ole toimunud erapooletult. Kontaktisik, kes kirjutas ettekande, viis läbi menetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks, määras ise karistuse ning võttis osa vaidemenetlusest. Ettekande koostaja oli kannatu ja seega menetlusosaline ning pole kahtlust, et ta oli asja lahendist isiklikult huvitatud (HMS § 10 lg 1 p 1 ja p 4). Tallinna vangla neljandas üksuses töötab viis kontaktisikut ja kogu vanglas on kontaktisikuid rohkemgi. Seega oleks erinevates menetluse etappides saanud menetlust läbi viia erinevad kontaktisikud. 3) Käskkirjast ei selgu, millised olid need ebatsensuursed väljendid ning kuidas ja kas kaebaja kannatanu poole pöördus. Samuti ei selgu need väljendid tunnistaja seletuskirjast. Tunnistaja, kes ei mäletanud, milliseid roppe venekeelseid väljendeid kaebaja kasutas, ei saa seejuures vene keelest aru. Käskkirjas puudub ka seletus, mida need ropud venekeelsed väljendid tähendasid. 4) Distsiplinaarmenetluse üheski etapis ei ole üheselt arusaadavalt välja toodud, kuidas on kindlaks tehtud, et 11-st kinnipeetavast oli just kaebaja väidetavate roppude väljendite ütleja. Kaebajale ei ole selge, mis asjaolude tõttu pidi ta vabast tahtest kontaktisiku poole pöördumisel kasutama venekeelseid väljendeid „suka“ ja „bljad“. Kaebaja ei pöördunud 09.05.2013 kontaktisiku poole ega vestelnud viimasega. 5) Kartserikaristuse ajaks täiendavate piirangute seadmist ei ole käskkirjas põhjendatud (VangS § 651 lg 4). 6) Vaideotsusest nähtub, et vaidemenetluse on läbi viinud kontaktisik MK, kes on tulenevalt HMS § 10 lg 1 p-dest 1 ja 4 menetlusosaline ja kes ei võinud haldusmenetlusest osa võtta. Vaidemenetluses ei ole kontrollitud, kas käskkirjas on märgitud täiendavate piirangute seadmise õiguslik alus. Vaideotsuses ei ole viidatud HMS sättele, mille alusel teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse algusest, kinnipeetava teavitamist reguleerib seejuures VangS § 64 lg 2. Vaideotsuse seisukohad kaebaja poolt tunnistajate nimetamata jätmise ja nende mõjutamise võimalikkuse osas on asjakohatud ja otsitud. Menetleja ei olnud ise menetluses aktiivne, millega on rikutud VangS § 64 lg-t 1. Vaidemenetluses ei ole kontrollitud ka tunnistaja AH-i ütlusi, st kas isik saab vene keelest aru ja teab väidetavate roppude väljendite tähendust. 4. Tallinna Vangla 26.09.2013 vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud MK 09.05.2013 ettekandega, samuti tunnistaja AH 03.06.2013 seletuskirjaga. Ettekandest nähtub, et kambri kontrolli teostamise ajal kasutas DM ebatsensuurseid venekeelseid väljendeid „suka“ ja „bljad“. Kohtud on korduvalt asunud seisukohale, et eelnimetatud väljendite kasutamine vanglaametniku suhtes on igal juhul ebatsensuurne ja ametniku väärikust alandav. Eelkirjeldatud teoga rikkus DM Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 nõudeid. Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarmenetlus on viidud läbi kooskõlas menetlusnormidega. 2) Tõendite hindamisel tuleb arvestada seda, milline võib olla kellegi motiveeritus vääraid faktiväiteid esitada. Kaebaja on ilmselgelt huvitatud distsiplinaarkaristusest pääsemisest, samas

3-13-1616 4(9) kui inspektor-kontaktisik MK puudub teadaolevalt igasugune motivatsioon vaidlusaluste sündmuste kohta valeandmeid esitada. MK on staažikas vanglaametnik, kellel on laitmatu teenistuskäik. Lisaks ei ole kaebuse esitaja asja arutamisel toonud esile ühtki konkreetset asjaolu, mis seaks kahtluse alla vanglaametniku koostatud ettekande tõelevastavuse. 3) Valvur AH kinnitas vahetult peale rikkumist oma allkirjaga, et oli DM poolt MK öeldu tunnistajaks. AH hindab oma vene keele oskust heaks, seega mõistis ta ka kaebaja poolt vene keeles öeldut. Ainuüksi asjaolu, et ligi kuu aega pärast juhtunut ametnik konkreetseid sõnu ei mäleta, ei tähenda, et kaebaja rikkumist toime ei pannud. Vanglateenistuse ametnikud puutuvad igapäevaselt oma töös kokku inimestega, kes üldtunnustatud viisakusreeglitest kinni ei pea, mistõttu ei ole võimalik ka iga konkreetset juhtumit mäletada. Kuna AH vahetult peale teo toimepanemist kaebaja poolt öeldut kinnitas, on see piisav, tõendamaks, et ametnik intsidendi juures viibis ja toimunut kuulis. 4) Olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et karistuse määraja oleks olnud erapoolik. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus ei ole kaebaja esitanud vanglale taandamistaotlust. Kaebaja oli teadlik ettekande koostamisest ning selle koostajast, samuti tutvustati kaebajale protokolli. Taandamise kohustust on rikutud, kui ametiisik on ka tegelikult kinnipeetava suhtes kallutatud või kui varasemat kokkupuudet arvestades on kinnipeetaval küllaldane põhjus pidada ametnikku erapoolikuks. Käesoleval juhul ei ole alust MK erapooletuses kahelda. 5) Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 12 lg 21 kohaselt vaatab vaide läbi üksuse juht. Ehkki vaideotsuse alla on märgitud inspektor-kontaktisik MK nimi ning tema võis olla otsuse koostajaks, siis lõpliku otsuse langetas ja otsusele kirjutas alla neljanda üksuse juht RK. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Seega ei ole üksuse juhi allkiri üksnes formaalsus, vaid allkirja andmisega väljendab juht oma seisukohta antud küsimuses. RK poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas kehtiva õigusega. 6) Lisapiirangute kohaldamise õigus kartserikaristuse kandmise ajaks tuleneb VangS § 651 lgst 4. Käesoleval juhul on kaebaja suhtes kohaldatud lisapiiranguid, mis paratamatult kaasnevad kartserikaristuse määramisega. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 märkinud, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka lisapiirangud. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.05.2014 otsusega DM kaebuse ning tühistas Tallinna Vangla 05.06.2013 käskkirja ja 27.06.2013 vaideotsuse. 1) Distsiplinaarmenetlust, kus üks vanglaametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab distsiplinaarkaristuse ning lisaks veel osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks ning sellisena see ka ei näi. Kaebajal võis eelkirjeldatud situatsioonist tulenevalt tekkida põhjendatud kahtlus distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise ning vaidemenetluse erapooletuses. 2) VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama sätte lg 4 ütleb, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik on pädev üksnes tegema ettepaneku karistuse määramise/mittemääramise kohta, millest ei saa järeldada, et tal oleks ka karistuse määramise õigus. Haldusmenetluses tuleb eristada menetluse läbiviijat ja karistuse määramise otsustajat, kes on erinevad

3-13-1616 5(9) isikud (selline menetluskord kehtib Harku ja Murru Vanglas). VSkE § 17 määrab kindlaks inspektor-kontaktisiku pädevuse. See loetelu on ammendav. VSkE ei viita VangS § 64 lg-le 1 (distsiplinaarmenetluse läbiviimine), selles on nimetatud VangS § 64 lg 4 (distsiplinaarkaristuse määramine). Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja distsiplinaarkaristuse määramine on erinevad menetlustoimingud. Eelnevast on selgelt järeldatav, et distsiplinaarmenetluse läbiviija ja distsiplinaarkaristuse määraja on kaks erinevat isikut, mis tagab menetluse erapooletuse ja ka erapooletuse näivuse. 3) Distsiplinaarmenetlus ei pea tingimata lõppema distsiplinaarkaristuse määramisega ning VangS § 65 lg 2 näeb ette katseaja kohaldamise võimaluse. Kaebajale on määratud seaduses ettenähtud distsiplinaarkaristustest kõige raskem karistus, mille isik on ka ära kandnud. VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib kartserisse kinnipeetava paigutada alates ühest ööpäevast. Raske distsipliinirikkumise toimepanemist, mida haldusaktis väidetakse, peab vastustaja karistuse määramise käskkirjas põhjendama, s.o milles see seisnes (milles seisnes selle n-ö raskus), millised olid selle raske rikkumise tagajärjed jms. 4) Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse määras, sh osales ka vaidemenetluses üks ja seesama vanglaametnik, võis mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Haldusasja materjalist nähtuvalt tundis kontaktisik MK end isiklikult puudutatuna ja solvatuna ebatsensuursete väljendite („suka“, „bljad“) kasutamisest, mis tema arvates olid suunatud just temale. Kohtu arvates nende sõnade kasutamine on vene rahvusest isikute kõnes küllaltki levinud, mille abil väljendatakse oma negatiivset emotsiooni, kuid mis ei pea olema tingimata suunatud konkreetsele isikule. Kohus igal juhul taunib selliste väljendite kasutamist, sh kinnipeetavate seas. Vanglateenistujate ja kinnipeetavate juuresolekul ebatsensuurseid sõnu kasutada on kohatu ja ebaeetiline ning vastuolus üldtunnustatud käitumisreeglitega, sh vangla sisekorraeeskirjadega, samuti VangS § 6 lg-ga 1, § 67 p-ga 1 ja Tallinn Vangla kodukorra p-ga 1.11.1. 5) MK väidab oma 09.05.2013 ettekandes, et DM teavitas teda 11-st tunnistajast (kambris viibinud kaaskinnipeetavad) ning et ta ei kasutanud ebatsensuurseid väljendeid. Menetluse läbiviija ei pidanud tingimata kõiki kambris viibinud kinnipeetavaid üle kuulama, piisanuks juhusliku valiku põhimõttel neist 1-2 ülekuulamisest erapooletu menetluse tagamise eesmärgil. 6) Distsiplinaarmenetluse läbiviija piirdus AH-i ebamäärase seletusega, mille ta võttis isikult alles kuu aega hiljem. Vaatamata sellele, et kaebaja ei märkinud oma seletuses nimeliselt, keda võiks asjas üle kuulata, on menetleja kohustus selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, sh võimalikud tunnistajad (VSkE § 17, HMS § 55 lg 1, HMS § 56 lg-d 2 ja 3). 7) Käskkirjas on muu hulgas viidatud VangS § 48 osalisele piirangule, kuid selle kohaldamise vajadust ei ole põhjendatud, samuti millises osas seda kavatsetakse rakendada. 8) Tallinna Vangla asjaajamiskorra § 9 lg 4 kohaselt on peaspetsialist-üksuse juhile antud vaideotsuse allkirjastamisõigus. Selle sätte sõnastusest ei saa järeldada, et tegemist oleks üksnes vaideotsuse allkirjastamisõigusega, vaid sellega on hõlmatud ka vaidemenetluse läbiviimine. Vaidemenetluse mõte seisneb selles, et erapooletuse põhimõttest lähtuvalt viib selle läbi kõrgemalseisev asutus või ametnik, vastasel juhul kaotaks vaidemenetlus oma mõtte. Seda põhimõtet kinnitab ka VSkE § 12 lg 21. Igal juhul ei ole erapooletuse põhimõtte järgimisena käsitatav olukord, kus vaideotsuse koostajaks on vanglaametnik, kelle haldusakti vaidemenetluses vaidlustatakse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-13-1616 6(9) 6. Tallinna Vangla palub 18.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.05.2014 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta DM kaebus täielikult rahuldamata. 1) VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. VangS ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on VangS-s sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. VSkE §-des 11–15 reguleeritakse vanglateenistusse kuuluvate ametikohtade otsustuspädevust ehk sisuliselt on tegemist sisepädevuse jagamisega (HMS § 8 lg 2). Vangla sisekorraeeskirjades vanglaametnike otsustuspädevuse reguleerimine on VangS § 105 lg 2 alusel seaduslik (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-12). Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks viia läbi distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise korraga (VangS § 65 lg 1, Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“, VSkE § 17) tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust, ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSkE § 17 lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel.

2) HMS § 10 lg 1 p 1 annab aluse isiku vastu taanduse esitamiseks, mitte ei sätesta absoluutset alust otsuse tühistamiseks. DM haldusmenetluses taandust ametniku vastu ei esitanud. Menetluses osalemise keelu rikkumine ei tähenda seda, et tehtud otsus tuleks ainuüksi sel põhjusel tühistada. Nagu teiste menetlusvigade korral, toob erapooletusreegli rikkumine kaasa haldusakti tühistamise üksnes siis, kui leiab tõendamist, et rikkumine on mõjutanud sisuliselt asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole see tõendatud. Vanglas võib kinnipeetaval olla varasemast ajast erinevaid konflikte ja vahejuhtumeid valvurite ja teiste vanglateenistuse ametnikega, kuid igasugune varasem konflikt ei anna alust ametniku taandamiseks. Taandamise kohustust on rikutud, kui ametiisik on ka tegelikult kinnipeetava suhtes kallutatud või kui varasemat kokkupuudet arvestades on kinnipeetaval küllaldane põhjus pidada ametnikku erapoolikuks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaksid aluse inspektor-kontaktisik MK erapooletuses kahelda.

3) Valvur AH kinnitas vahetult peale rikkumist oma allkirjaga, et oli DM poolt MK öeldu tunnistajaks. AH hindab oma vene keele oskust heaks, seega mõistis ta ka kaebaja poolt vene keeles öeldut. Ainuüksi asjaolu, et ligi kuu aega pärast juhtunut ametnik konkreetseid sõnu ei mäleta, ei tähenda, et DM rikkumist toime ei pannud.

4) Kaebaja on korduv distsipliinirikkuja ning tal on ilmselgelt põhjust enda rikkumist eitada, et vabaneda distsiplinaarvastutusest. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-100-09).

5) Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud, et kõnealuste väljendite kasutamine vanglateenistujaga suhtlemisel on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra punktiga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine. Kinnipeetava poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on aga vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse eesmärkide saavutamine.

3-13-1616 7(9) 6) Väljendite „suka“ ja „bljad“ näol on tegemist üldteadaolevate ning isegi vene keelt hästi mitte mõistva isiku jaoks tuntud vandevõi sõimusõnadega, mille kasutamist isiku suhtes saab lugeda objektiivses mõttes solvavaks, sõltumata sellest, kuidas konkreetne isik, kelle poole nende väljenditega pöördutakse, sellesse suhtub. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud vajalikuks kaitsta riigiametnikke jämedate, solvavate ja laimavate verbaalsete rünnakute eest ametikohustuste täitmisel.

7) Kohus on valesti kohaldanud VangS § 651 lg-t 4. Kartseris viibival kinnipeetaval ei ole kartseris õigust omada neid isiklikke asju, mida on neil VangS §-st 15, § 30 lg-st ning VSkE §-st 57 tulenevalt lubatud omada kambris. Asjad, mida kartseris viibijal on õigus omada, on loetletud VSkE § 60 lg-s 1 ning olukorras, kus kartserisse paigutatud kinnipeetaval on lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid, ei ole käskkirja andmisel VangS § 48 osalise piiramise vajadust vajagi täiendavalt märkida. Vaidlustatud käskkirja alusel oli DM võimalik kartserisse paigutamise ajal osta vangla kauplusest VSkE § 60 lg-s 1 nimetatud asju ning muude asjade soetamise piirang tuleneb juba nimetatud sättest endast.

8) Halduskohus on vääralt tõlgendanud VSkE § 12 lg-t 21. Kõnealune säte lisati määrusesse 18.03.2013, tulenevalt 01.01.2013 jõustunud VangS muudatustest, millega anti vanglateenistusele sellise vaide läbivaatamise pädevus, mis on esitatud vanglas töötava muu isiku kui vangla direktori otsuse peale. Halduskohtu poolt antud seisukohast lähtuvalt tuleks ka VSkE § 11 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et vangla direktor peakski sisuliselt vaidemenetlusi läbi viima. Nimetatud tõlgendus oleks haldusorgani jaoks ilmselgelt liiga piirav. Vastavalt asjaajamiskorrale on inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsuse allkirjastamine üksuse juhi pädevuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. 7. DM palus 02.07.2014 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) On ilmselge, et ainuisikuliselt menetlust läbi viinud MK, kes on samal ajal nii väidetava solvangu tõttu kannatanu ning ka karistaja, on käesolevas situatsioonis asjast huvitatud osapool. Juriidilist hea tava järgides peaks vastava hariduse saanud isik olema piisavalt pädev, et ennast ise taandada. 2) Viited viisakusreeglite järgimise kohustusele on pisut arusaamatud, sest neid reegleid ei ole rikutud ja vestlused on toimunud viisakusreegleid järgides. 3) Halduskohus on õigesti leidnud, et sõnad „suka“ ja „bljad“ on vene keeles negatiivse emotsiooni väljenduseks ning ei pea tingimata olema suunatud konkreetsele isikule. 4) Kümneks päevaks kartserisse paigutamine on vägagi suur piirang, kauplusest ostetavate kaupade piirangust rääkimata. 5) Igasuguste asjade ja küsimuste otsustamiseks jätmine inspektor-kontaktisikule toob kindlasti kaasa suurenenud arvu kohtusse pöördumisi, kus taotletakse õiglust, võitlemaks vanglaametnike repressioonidega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. VangS § 64 lg 4 esimene lause kehtis kuni 24.07.2009 sõnastuses „Distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul“. Säte nägi seega ette, et distsiplinaarkaristuse määramise pädevus on üksnes vangla direktoril. Samas ei välistanud säte distsiplinaarmenetluse läbiviija ja karistuse määraja kattumist ühes isikus, kuna ka vangla direktor on vanglaametnik. Seda kinnitab VangS § 64 lg 1 kuni 24.07.2009

3-13-1616 8(9) kehtinud sõnastus „Distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik“. Seega ei olnud sätte põhimõtteliseks eesmärgiks lahutada menetluse läbiviija ja otsuse tegija. Alates 24.07.2009 kehtib VangS § 64 lg 1 sõnastuses „Distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus“ ning lg 4 esimene lause sõnastuses „Distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul“. Muudatused seisnesid vastava seaduseelnõu (karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seadus, 382 SE) seletuskirja kohaselt VangS erinevates paragrahvides sätestatud terminite asendamises ning puudutasid justiitsministrile antavat võimalust jagada ümber ülesandeid vangla ja Justiitsministeeriumi vanglate osakonna vahel. Seega oli muudatuse sisuks pädevuse ümberjaotamise võimalus, sh distsiplinaarkaristuse määramise osas. VSkE §-ga 17 täiendamise näol ongi justiitsminister andnud alates 18.03.2013 inspektor-kontaktisiku ametikohale pädevuse otsuste tegemiseks VangS § 64 lg 4 alusel. Seega on alates 18.03.2013 inspektor-kontaktisikul pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks ning VangS § 64 lg 4 tõlgendamine ei anna alust järelduseks, et sätte (muudatuse) sisuks ja eesmärgiks on keelata sama ametniku poolt menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine. 9. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu järeldusega, et menetluse läbiviija ja otsuse tegija eristamise kohustusele viitab asjaolu, et inspektor-kontaktisiku pädevust reguleeriv VSkE § 17 ei viita VangS § 64 lg-le 1. VSkE § 17 reguleerib inspektor-kontaktisiku otsustuspädevust ning kuna VangS § 64 lg 1 ei sisalda otsustusfunktsiooni, on mõistetav vastava viite puudumine VSkE §-s 17. Nimetatust ei saa seega teha järeldust, et inspektor-kontaktisikul puuduks pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja samas asjas karistuse määramiseks. 10. Kannatanu mõistet VangS alusel läbi viidav distsiplinaarmenetluse regulatsioon ei tunne. Seega ei ole põhjendatud käsitleda distsiplinaarmenetlust läbi viinud inspektor-kontaktisikut MK-t samas asjas kannatanuna. Samuti ei olnud MK enda poolt läbi viidud distsiplinaarmenetluses tunnistajaks / seletuste andjaks, vaid hindas enne distsiplinaarmenetluse algatamist enda poolt koostatud ettekannet dokumentaalse tõendina. Vastav ettekanne oli suunatud MK distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks alluvussuhte raames üksuse juhilt. Rikkumise fikseerija poolt sanktsioneeriva menetluse läbiviimist ei saa pidada iseenesest lubamatuks. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määraja võis antud juhul tunda ennast isiklikult solvatuna ning see võiks tekitada kahtluse tema erapooletuses vastavalt HMS § 10 lg 1 p-le 4, on selline kahtlus kõrvaldatud üksuse juhi vaideotsuse tagajärjel, milles sisulisi ega menetluslikke rikkumisi karistuse määramisel ei tuvastatud. 11. Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumine on ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud MK poolt 09.05.2013 koostatud ettekandega koostoimes asjaoluga, et sellele kirjutas tunnistajana alla valvur AH, kes andis distsiplinaarmenetluse käigus ka täiendavalt selgitusi. Kõnealuste väljendite („suka“ ja „bljad“) kasutamine on kahtlusteta üldtunnustatud viisakusreeglite eiramine ning selle mõistmine ei eelda vene keele kõrgtasemel oskust. Viidatud väljendid on ebatsensuursed (oma kahemõttelisuses) ning väärikust riivavad, kui puudub alus asuda seisukohale, et juuresviibijad pidid neid teisiti mõistma. Käesoleval juhul selline alus vanglaametnike osas puudub. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab viimaste autoriteeti ning ohustab seeläbi korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Seega on tegemist raske rikkumisega. Karistuse liigi ja määra valikut on käskkirjas põhjendatud, arvestades rikkumise iseloomu ja rikkuja isikut (varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi).

3-13-1616 9(9) 12. Asjaolu, et AH ei mäletanud ligikaudu kuu aega peale kõnealust intsidenti täpseid roppe väljendeid, mida kaebaja kasutas, ei sea vahetult peale juhtumit koostatud ettekande sisu mõistliku kahtluse alla. AH 03.06.2013 seletuskiri kinnitab ettekannet ning viitab pigem menetluse objektiivsusele, kui seab seda kahtluse alla. Nimelt näitab see, et menetleja ei suunanud tunnistajat hilisemal seletuse andmisel. 13. Määravaks ei saa pidada ka asjaolu, et distsiplinaarkaristuse otsus ei kajasta roppe väljendeid, mida kaebaja kasutas. Vastavad väljendid on kajastatud nii 09.05.2013 ettekandes kui ka 04.06.2013 distsiplinaarmenetluse protokollis. Mõlema dokumendiga on kaebaja enne distsiplinaarkaristuse otsuse tegemist tutvunud ning on saanud nende osas oma arvamust avaldada. 14. Haldusmenetluses, sh distsiplinaarmenetluses on haldusorganil kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Arvestades, et inspektor-kontaktisik MK ja valvur AH kogesid sündmust vahetult, ei saa pidada määravaks samas kambris viibinud teiste kinnipeetavate küsitlemata jätmist. Nimetatud isikud saaksid seda üksnes kinnitada või siis solidaarsusest kaebajaga eitada. Kummalgi juhul ei muuda see MK ja AH poolt kogetut (selle fikseerimise tõenduslikku väärtust), kui ei esine asjaolusid, mis selgitaksid mõistlikult viimaste eksimust või pahatahtlikku konspiratsiooni. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega ei saa asuda seisukohale, et kambris viibinud kaaskinnipeetavate küsitlemata jätmise näol oleks tegemist uurimisprintsiibi rikkumisega, mis võis viia ebaõige otsuseni. Menetleja ei pea koguma kõikvõimalikke tõendeid, mis võivad konkreetse juhtumiga haakuda, vaid üksnes neid, mis on menetluse lõpptulemuse seisukohast olulised. 15. Kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui aga kinnipeetavale jääb õigus osta kartseris lubatud asju, siis puudub vajadus karistamise käskkirjas ära näidata, et kinnipeetav muid asju osta ei saa (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p 28). Käesoleval juhul jäi kinnipeetavale õigus soetada kartseris lubatud esemeid, seega puudus vajadus VangS § 48 kohaldamise vajadust täiendavalt põhjendada. 16. Olgugi, et vaideotsuse koostamine ametniku poolt, kelle haldusakt vaidlustati, võib riivata menetluse erapooletuse näivuse põhimõtet, ei saa vaideotsuse ettevalmistaja isikule omistada siiski määravat tähendust. Vaide läbivaatajaks VangS § 11 lg 41 tuleb lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse allkirjastanud (otsustuse teinud) isikut. Selleks isikuks on käesoleval juhul peaspetsialist-üksuse juht RK. Praktika, mille kohaselt vormistatakse pädeva isiku otsustus kolmanda isiku poolt, on organisatsioonides levinud ja töökorralduslikult põhjendatud ning seda ei saa pidada õigusvastaseks. Oluline on, et pädeval isikul on võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitab isik vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena. RK erapooletuses alus kahelda puudub. 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamata ja halduskohtu otsus kuulub tühistamisele, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv halduskohtus 15 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

Ruth Plaks

Virgo Saarmets