3-14-50584/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

2. aprill 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50584

Haldusasi

Karli Peelbaumi kaebus Tartu Vanglalt hüvitise

summas 575,80 eurot nõudmiseks seoses arstiabi

andmata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Karli Peelbaumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Karli Peelbaum

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 6.

oktoobri 2014. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus osaliselt ja mõista

Tartu Vanglalt Karli Peelbaumi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas

26 (kakskümmend kuus) eurot. Ülejäänud osas jätta hüvitamiskaebus

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 02.04.2015, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Karli Peelbaum esitas 19.01.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 575,80 eurot seoses

arstiabi andmata jätmisega rohkem kui ööpäeva jooksul, mistõttu ta pidi kannatama

26 tundi piinavat valu. Kahjunõude kohaselt oli kinnipeetav 12.01.2014 umbes kella

13.30 ajal pesemast tulles libastunud ja löönud jala vastu kappi ära. Kinnipeetav oli

sellest koheselt teavitanud valvurit. Kella 18.30 ajal oli valvur öelnud, et oli teavitanud

sellest peavalvet ja arst peaks tulema, kuid ei tulnud. 13.01.2014 ei andnud valu

järele, jalg oli sinine ja paistes. Pärast korduvat valvurite poole pöördumist viidi ta kell

16.30 lõpuks arsti juurde, kus avastati varbaluu murd.

2. Tartu Vangla jättis 03.04.2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

Kinnipeetav pääses arsti vastuvõtule 13.01.2014 ehk järgmisel päeval. Tal diagnoositi

suurvarbamurd ning paigutati L-kujuline kipslongett 2 nädalaks. Talle anti

küünarkepp. Arsti vastuvõtul kinnipeetav valu üle ei kurtnud ning valuravi talle ei

määratud. Kinnipeetaval oli võimalik valu leevendamiseks küsida valvurilt

valuvaigistavat tabletti. Valvuri selgituste kohaselt oli kinnipeetav valuvaigistit küsinud

12.01.2014 kella 22.10 paiku. Rohkem ta valuvaigistit ei küsinud. Vanglale

teadaolevalt ei ole kinnipeetavale püsivat tervisekahjustust tekkinud, millest saab

järeldada, et 12.01.2014 ei olnud vältimatu abi andmine vajalik.

3.

22.04.2014 saabus Tartu Halduskohtule K. Peelbaumi kaebus, millega ta palub

vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 575,80 eurot seoses arstiabi

andmata jätmisega ja sellega tema inimväärikuse alandamisega ning

põhjendamatute kannatuste tekitamisega.

4. Tartu Halduskohus jättis 06.10.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus

tegi kindlaks, et kaebajale osutati arstiabi 13.01.2014 kella 15.30 paiku. Tunnistaja

ütluste ning valvurite ja vangla meditsiiniosakonna töötajate seletuste alusel jõudis

kohus järeldusele, et vanglaametnikele oli 12.01.2014 teada kinnipeetava trauma,

kuid vanglaametnikud ei edastanud samal päeval teavet meditsiiniosakonda. Kahju

hüvitamist taotletakse seoses vanglaametnike toimingutega. Sellega, et

vanglaametnikud ei teavitanud vangla meditsiiniosakonda juhtunust ning ei

edastanud teavet, et tegemist oli värske traumaga, rikkus vangla vangistusseaduse

(VangS) § 53 lg-st 1 tulenevat kohustust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1

kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks lisaks avaliku võimu kandja

õigusvastasele tegevusele ka kahju põhjustanud isiku süüline käitumine. Kohus

leidis, et vangla ei kahjustanud kaebaja tervist ega põhjustanud otseselt kaebajale

kannatusi. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ka olukorraga, kus abi andmata jätmist

võiks pidada inimväärikust alandavaks. Kohus leidis, et kaebaja kannatusi poleks

saanud oluliselt leevendada ka siis, kui vanglaametnikud oleksid tegutsenud

õiguspäraselt, sest 12.01.2014 oli pühapäev, mil ei oleks olnud võimalik röntgenit

teha. Kui valveõde oleks teadlik olnud, et tegemist on värske traumaga, oleks ta

12.01.2014 saanud asetada üksnes toetava sideme.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja palub 28.10.2014 ringkonnakohtusse saabunud apellatsioonkaebuses

ja 11.11.2014 saabunud apellatsioonkaebuse täienduses halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus

üksnes üle võtnud vangla vastuses toodud seisukohad ning jätnud analüüsimata

kaebaja seisukohad ja põhjendused. Kohus on jätnud üle kuulamata vanemvalvuri M.

Tomsoni, valvuri T. Kõre ja kaebaja kambrikaaslase. Kohtu poolt kogutud tõendid olid

vastuolulised ja kohus ei ole analüüsinud tõendite usaldusväärsust.

6. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub see jätta

rahuldamata. Kaebaja ei ole taotlenud kaebuses ega ka hiljem vanemvalvur M.

Tomsoni, valvuri T. Kõre ning kaebaja kambrikaaslase ülekuulamist. Valvurid on asja

kohta kirjalikud seletused andnud ja need edastati ka kohtule. Apellatsioonkaebusest

jääb selgusetuks, milliseid asjaolusid oleks võimalik tõendada kaebaja

kambrikaaslase ütlustega, kuivõrd kaaskinnipeetav ei saa kinnitada ega lükata ümber

vanglaametnike tegevust informatsiooni edastamisel. Vangla leiab, et väidetavad

vastuolud meditsiiniosakonna juhataja poolt antud vastuses kaebaja

selgitustaotlusele ja valvemeediku hilisemate ütluste vahel ei muuda

meditsiiniosakonna juhataja ütlusi võimalike ravivõtete osas valeks või

ebausaldusväärseks. Selle asjaolu, et kes edastas teate kinnipeetava jalavalu kohta

märkega „arvatavasti liigesed“, kindlaks tegemata jätmine ei oma tähendust, kuna ei

muuda kinnipeetavale saabunud tagajärgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb siiski osaliselt

rahuldada ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb

asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu

Vanglalt K. Peelbaumi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 26 eurot.

Ülejäänud osas jääb hüvitamiskaebus rahuldamata.

8. Käesolevas asjas ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt vaidlust selle üle, et

kaebaja 12.01.2014 kella 13.30 paiku libastus kambris ja lõi jala vastu kappi ära,

millest teavitas ka valvur M. Tomsoni ja palus arstiabi, sest jalg valutas tugevasti. M.

Tomson seletuse kohaselt 12.01.2014 kella 13.30 paiku, kui kaebaja tuli

jalutuskäigule, märkas ta, et kaebaja lonkab ja ta tundis huvi, mis tema jalaga on

juhtunud. Kaebaja vastas, et vigastas jalga ja jalg valutab. M. Tomson väitis, et

pärast jalutuskäiku teatas ta peavalvekeskusse, et kaebaja lonkab ja jalg teeb

tugevat valu. Kuna kaebaja ei avaldanud vigastuse täpsemaid asjaolusid, siis ei

pidanud M. Tomson olukorda tõsiseks.

Järelevalveosakonna valvuri T. Kõre seletuse kohaselt oli ta tööl 12.01.2014

päevases vahetuses ja tema vahetus lõppes kell 20.45. Vahetuse lõpus laekus

peavalvekeskusse teave, et kaebaja vajab arsti, sest tal jalg valutab.

Valvur E. Meremäe seletuse kohaselt oli ta tööl 13.01.2014 peavalves ja sinna jõudis

peale lõunat informatsioon selle kohta, et kaebajal on jalalaba lilla ja paistes.

Väidetavalt oli ta eelmisel päeval kukkunud. Teade tuli pärast kella 14.00. Kuna

kaebus viitas traumale, siis ta andis sellest teada meditsiiniosakonda telefoni teel

ning korraldas kaebaja viimise meditsiiniosakonda, kuhu K. Peelbaum jõudis umbes

15.30 paiku.

Meditsiiniosakonna juhataja P. Kool teatas oma seletuses, et 12.01.2014 oli

pühapäev ja sellel päeval osutatakse kinnipeetavatele ainult erakorralist vältimatut

abi. Pühapäeval ei ole võimalik vanglas teha röntgenülesvõtteid ja esimene võimalus

röntgeni tegemiseks oli esmaspäeval, 13.01.2014. Meditsiiniosakond on koostanud

juhendmaterjali valvuritele sellest, milline on erakorraline ja/või vältimatu sündmus,

mille korral tuleb koheselt teavitada läbi peavalve meedikut. Üheks selliseks juhuks

on ka värske trauma. Sellist informatsiooni, et kaebajal oleks 12.01.2014 juhtunud

trauma, samal päeval meditsiiniosakonda jõudnud ei ole ning peavalve logiraamatu

kohaselt ei ole sellist infot laekunud ka peavalvele.

12.01.2014 oli meditsiiniosakonnas valvemeedikuna tööl M. Rego, kes selgitas, et

12.01.2014 ei ole meditsiiniosakonda laekunud kutset kaebaja juurde seoses jalavalu

või traumaga. Logiraamatus 12.01.2014 märgitu ei viidanud kuidagi värskele

traumale ega sellest tulenevale erakorralisele abivajadusele. Kui kutse oleks

laekunud meditsiiniosakonda 12.01.2014, ei oleks meedikul olnud võimalik osutada

rohkem abi, kui siduda kaebaja jalg kinni ja anda valuvaigistit ning suunata ta

hommikul röntgenisse. Valuvaigistit oli kinnipeetaval võimalik küsida igal ajahetkel ka

valvuri käest.

12.01.2014 on logiraamatusse tehtud sissekanne: „Peelbaum – jalavalu (arvatavasti

liigesed).“

Tunnistajana üle kuulatud valvur J. Tammemets selgitas halduskohtule, et

12.01.2014 juhtumist sai ta teada samal päeval õhtuse loenduse ajal umbes kell

20.15, kui valvur V. Tonts küsis temalt, kas ta teab midagi sellest, et kinnipeetav K.

Peelbaum vajas arsti, kuid ta ei teadnud sellest midagi.

9. Eeltoodust tegi halduskohus iseenesest õige järelduse, et Tartu Vangla ametnikele

oli 12.01.2014 teada K. Peelbaumi jalatrauma, kuid vanglaametnikud ei edastanud

samal päeval sellekohast teavet meditsiiniosakonda, mistõttu sai kaebaja arsti

vastuvõtule alles rohkem kui ööpäev juhtunust hiljem. Samuti leidis halduskohus

põhjendatult, et vanglaametnikud ei tegutsenud seekord meditsiiniosakonna poolt

antud juhiste alusel, sest kaebajal tekkinud jalatraumast ei teavitatud

meditsiiniosakonda koheselt, kuigi oleks pidanud. Ilmselt sai selline olukord tekkida

sellest, et valvurid ei hinnanud kaebaja meditsiinilist probleemi ja kohest abivajadust

õigesti ning informatsioon ei liikunud õigesti ka valvurite ja peavalvekeskuse

ametnike vahel, mistõttu peavalvekeskusest ei jõudnud informatsioon abivajaduse

kohta meditsiiniosakonda enne 13.01.2014. a pealelõunat.

Asja materjalidega on tuvastatud, et kaebajale osutati arstiabi 13.01.2014 kella 15.30

paiku, s. o umbes ööpäevase hilinemisega. Meditsiiniosakonnas tuvastati

objektiivselt kaebaja vasaku jala suure varba turse, esines ka verevalum ja

liikuvusepiiratus ning röntgeniülesvõtte alusel selgus, et tegemist oli kaebaja vasaku

jala suure varba luu murruga. Kaebajale paigaldati kaheks nädalaks kipslongett ning

anti käimisel abivahendiks ka küünarkepp, mis näitab, et juba algusest peale oli

tegemist traumaolukorraga, mitte sellega, et kinnipeetav lihtsalt lõi jala ära ja valu tuli

üksnes sellest, või siis varasemast terviseprobleemist, näiteks jalaliigeste valutama

hakkamisest.

Ringkonnakohtu hinnangul tegi halduskohus vaidlusaluses otsuses õige järelduse, et

vanglaametnikud ei teavitanud vangla meditsiiniosakonda juhtunust ja ei ole

edastanud sinna teavet, et kaebaja sai jalatrauma, mis vajab kohest reageerimist.

Sellega rikkus vangla VangS § 53 lg-st 1 tulenevat kohustust ja vanglaametnike

tegevusetus

12.01.2014-13.01.2014

seoses

vastava

informatsiooni

meditsiiniosakonnale edastamata jätmisega oli õigusvastane ning ka süüline ja seda

ilmselt mitte tahtliku tegevusetusena, vaid pigem hooletusena. Samale seisukohale

jõudis ka halduskohus, leides vaidlusaluses otsuses, et RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud

kahju hüvitamise eeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus/tegevusetus –

on asjas tuvastatud.

10. Samas jättis halduskohus aga hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata leides, et

mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg 1 kohaselt on võimalik üksnes süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Vangla ei kahjustanud aga kaebaja tervist ega põhjustanud ise otseselt ka kaebajale

kannatusi. Kaebajale siiski tekkinud kannatusi seoses arstiabi ootamisega rohkem

kui ööpäeva jooksul ei pidanud halduskohus aga sellisteks, mis eeldaksid hüvitise

väljamõistmist rahas, sest Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-

3-1-41-10 tehtud otsuse p-s 23 sisustanud väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1

mõttes EIK-i praktikaga. Asjas Ilhan vs Türgi on EIK pidanud väärikust alandavaks

üksnes arstiabi andmata jätmist isikule, kellele oli eelnevalt põhjustatud eluohtlikke

vigastusi, sealhulgas silmnähtavaid peavigastusi. Käesolev juhtum ei ole aga sellega

võrreldav. Samuti leidis halduskohus, et tegemist ei ole kaebaja inimväärikuse

alandamisega, sest ilmselt poleks kaebaja kannatusi saanud oluliselt leevendada ka

siis, kui vanglaametnikud oleksid kohe 12.01.2014 kaebajale arsti kutsunud, kuna

12.01.2014 oleks kasutatud samu meetmeid, mida tehti 13.01.2014 ja jala

varajasem sidumine ei oleks võtnud ära traumast tulenenud valu, pealegi oli kaebajal

võimalus saada valvuritelt valuvaigistit ja seda ta ka valvurilt 12.01.2014 kell 22.10

sai.

11. Ringkonnakohus nõustub seega küll halduskohtu poolt tuvastatud faktiliste

asjaoludega ja põhjendustega VangS § 53 lg 1 rikkumise, vanglaametnike

toimingute õigusvastasuse ja süü esinemise kohta, kuid ei nõustu järeldusega, et

olukorras, kus kaebaja jäi vanglaametnike süül rohkem kui ööpäevaks kannatama

jalatraumast tingitud valu ja ei saanud sama perioodi jooksul ka arstiabi, kuigi oleks

seda tekkinud trauma tõttu ilmselt pidanud kohe saama, ei ole kas üldse tegemist

kaebaja inimväärikuse alandamisega või ei ole see olnud nii intensiivne kaebaja

õiguste rikkumine, et selle eest peaks kaebajale tekkinud mittevaralise kahju

hüvitama rahas.

12. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Vastavalt VangS § 41 lg-le 1 koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks üldisele

keelule põhjustada kinnipeetavale ülemääraseid kannatusi ja ebameeldivusi,

sätestab VangS ka vanglateenistuse kohustuse tagada kinnipeetavale ööpäevaringse

vältimatu abi kättesaadavus.

K. Peelbaum ei esitanud vanglale saadetud hüvitisetaotlusest ja kohtule esitatud

kaebusest nähtuvalt mittevaralise kahju nõuet mitte talle 12.-13.01.2014 kujunenud

olukorrast tekkinud tervisekahju hüvitise nõudena, vaid hüvitisenõudena

inimväärikuse alandamise ja põhjendamatute kannatuste tekitamise eest, kuna ta jäi

vanglaametnike süül ilma kohese ja talle vajaliku meditsiiniabita ja pidi rohkem kui

ööpäeva kannatama jalatraumast tekkinud valu ja ebamugavustunnet. Arvestades

seda, et kaebaja ei nõua tervisekahjuga seonduvat hüvitist, ei ole asjakohased ka

väited, et kuna tema tervis arstiabi võimaldamisega viivitamise tõttu ei halvenenud,

siis puudub alus hüvitise väljamõistmiseks.

Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et kaebajal tekkis 12.01.2014 tõsine jalatrauma

(varbaluu murd), so tegemist ei olnud olukorraga, et kinnipeetav lõi lihtsalt jala vastu

kappi ära ja asus hiljem põhjendamatult ainult sellest tekkinud valuaistingute eest

hüvitist nõudma.

Asja materjalide põhjal on selge, et kaebaja informeeris juhtunust ja arstiabi saamise

vajadusest ka valvureid, kuid sellest hoolimata ei edastatud arstiabivajadusega

seonduvat informatsiooni vangla meditsiiniosakonnale enne 13.01.2014. a

pealelõunat, kui trauma tekkimisest oli möödas juba 26 tundi. Kuna tegemist oli siiski

luumurruga, siis ei nõustu ringkonnakohus ka selle halduskohtu hinnanguga, et

ilmselt ei oleks kaebaja jalavalu ja muu ebamugavustunne leevenenud ka siis, kui ta

oleks kohe 12.01.2014 arsti juurde saanud, sest ka siis oleks saadud üksnes tema

jalga siduda või varvas kipsi panna ja valuvaigistit sai ta valvurilt ju 12.01.2014 kella

22.00 paiku nagunii. Olenemata valvurilt valuvaigisti saamisest 12.01.2014 oli

kaebaja seisund järgmise päeva lõunaks selline, et tema jalg (varvas) oli paistes ja

sinine ning kaebaja selgituste kohaselt valutas jalg siiski kogu öö ja valuvaigistist ei

olnud abi, kuid arsti talle ka ei kutsutud. Kuna tegemist oli luumurruga, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul siiski välistatud, et juhul, kui kaebaja oleks saanud arsti või

muu valvemeediku juurde minna kohe pärast jalatrauma saamist, oleksid tema valu

ja kannatused olnud väiksemad ka siis, kui tema jalga oleks üksnes seotud või

varvas koheselt 12.01.2014 kipsi pandud, sest see oleks ilmselt takistanud

luumurruga jala (varba) liikumist kõndimisel, seismisel või üldse liigutamisel ning

vähendanud ka luumurrust tekkinud valu ja ebamugavustunnet.

Seetõttu nõustub kohus kaebajaga, et temale arstiabi võimaldamata jätmine

vanglaametnike tegematajätmise tulemusena rohkem kui ööpäeva jooksul olukorras,

kus tegemist oli jalatraumaga ja täpsemalt varbaluu murruga, mitte lihtsalt jala vastu

kappi ära löömisega, on käsitletav kaebaja inimväärikuse alandamisena ning tema

kohtlemisena viisil, mis põhjustas talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need

tingimused ja olukorrad, mis paratamatult kaasnevad vanglas karistuse kandmisega.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud RVastS § 9 lg-s

1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks ning K.

Peelbaumi isikuõiguste riive oli ringkonnakohtu hinnangul ka ühe ööpäeva jooksul

sedavõrd intensiivne, et see õigustab rahalise kompensatsiooni väljamõistmist

vastustajalt. Kuigi EIK on halduskohtu poolt viidatud lahendis tõesti pidanud

inimväärikust alandavaks arstiabi andmata jätmist isikule, kellele oli eelnevalt

põhjustatud eluohtlikke vigastusi, sealhulgas silmnähtavaid peavigastusi, ei saa

ringkonnakohtu hinnangul sellest teha järeldust, et ühelgi muul, sh

kergemate tagajärgedega juhul või juhul, kui kinnipeetava tervisele iseenesest suuri

kahjustusi ei tekkinudki, ei saa arstiabi õigusvastast võimaldamata jätmist

vanglaametnike süül pidada kinnipeetavale ülemääraseid kannatusi tekitavaks

olukorraks ja tema inimväärikust alandavaks käitumiseks. Ringkonnakohus leiab, et

iga olukorda tuleb siiski eraldi analüüsida ja käesoleval juhul on tegemist kaebaja

inimväärikuse alandamisega ning talle rohkemate kannatuste ja ebameeldivuste

põhjustamisega kui need tingimused ja olukorrad, mis paratamatult kaasnevad

vanglas karistuse kandmisega ning seda isegi juhul, kui arvestada, et käesoleval

juhul kestis selline olukord kaebaja jaoks mitte rohkem kui 26 tundi.

13. Kaebaja nõudis kahjuhüvitist 575,80 eurot, so umbes 22 eurot ühe tunni eest.

Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 2 tuleb hüvitise määramisel arvestada õiguserikkumise

raskusega ning süü vormi ja raskusega. Samuti on hüvitisesumma määramisel

oluline asjaolu, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud vastustaja tahtlik ja teadlik

tegevus.

Arvestades ajavahemikku, mille jooksul kaebaja isikuõigusi rikuti ja seda, et 26 tunni

jooksul meditsiiniabita jäämine ei tekitanud kaebajale siiski püsivaid tervisehädasid

ning ka seda, milliseid summasid on senini peetud kohtulahendites võimalikuks välja

mõista näiteks ühe õigusvastaselt kartseris viibitud päeva eest (2-6 eurot), peab

ringkonnakohus õiglaseks ja põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise summaks 26

eurot, mis Tartu Vanglalt tuleb K. Peelbaumi kasuks välja mõista.

Ülejäänud osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Tiina Pappel

/allkirjastatud

digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/