1-14-10405/18 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

2. aprill 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-10405

Kohtukoosseis

Kriminaalasi

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Paavo Randma

Karina Blohhina süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi,

lühimenetluse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 15. jaanuari 2015

otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Süüdistatav Karina Blohhina, apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatav Karina Blohhina apellatsioon Viru Maakohtu 15. jaanuari 2015 otsuse

peale kriminaalasjas nr 1-14-10405 läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast,

mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 15.01.2015 otsusega tunnistati Karina Blohhina süüdi KarS § 200 lg 2 p 4

järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud

karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 2 aastani. Karistuse kandmise alguseks loeti 15.01.2015.

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Blohhina, kes palub tühistada maakohtu

otsus mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõista K. Blohhinale kergem

karistus, tingimisi karistus või üldkasulik töö.

2.1. Apellant toob välja, et maakohus on ekslikult leidnud, et temale mõistetud varasem

karistus ei ole talle mõju avaldanud. Lisaks ei ole maakohus arvestanud karistust

kergendavaid asjaolusid. K. Blohhina rääkis puhtsüdamlikult kõik ära, kahetseb tehtut ja

hüvitas ka kahju. Lisaks märgib apellant, et ta pole peale käesoleva kuriteo toimepanemist

toime pannud ühtegi uut kuritegu ning ta on teinud oma järeldused ning enam midagi sellist

toime ei pane.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

3. Ringkonnakohus, hinnates K. Blohhina esitatud apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et

apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.

4. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on

kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku

kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5).

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on

perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda

sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea

kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus

kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

5. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on K. Blohhinale karistust mõistes põhjalikult

motiveerinud (otsuse lk 4) mõistetava karistuse liiki ja määra. KarS § 200 lg 2 näeb

karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Maakohus võttis K. Blohhinale

karistust mõistes arvesse nii kuriteo toimepanemise asjaolusid, varasemat elukäiku kui ka

alternatiivsete karistuste kohaldamise võimalikkust. Maakohus arvestas K. Blohhina karistust

kergendavate asjaoludena puhtsüdamlikku ülestunnistust, kahetsust ja kahju vabatahtlikku

hüvitamist. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastatud.

Maakohtu hinnangul, arvestades ilmnevaid karistust kergendavaid asjaolusid, arvestades

kannatanu arvamust ja asjaolu, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud, on otstarbekas

määrata KarS § 200 lg 2 ettenähtud vangistus miinimum määras, s.o 3 aastat vangistust.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud

karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis

toodud taotlus mõistetud karistuse vähendamiseks või karistusest vabastamiseks

perspektiivitu. Ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS §

326 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi

karistuspraktikast (RKKKm 3-1-1-120-09, p 8.5).

6.1. Maakohus on karistuse mõistmisel toiminud kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha

järgi, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks

isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus eeltoodud põhimõtetest ning K. Blohhinale

mõistetud karistus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt jätkuvalt uute

kuritegude toimepanemise puhul, ei ole võimalik kohaldada eelnevate karistusega võrreldes

leebemaid karistusi (RKKKo nr 3-1-1-58-13; 3-1-1-13-11; 3-1-1-11-10). Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu otsuses mõistetud karistuse liik ja määr igati seaduslik ja põhjendatud,

arvestades siinkohal, et tegemist ei olnud süüdistatava ühekordse vägivalla kasutamise

olukorraga, isik on varasemalt kriminaalkorras karistatud ning tegemist on esimese astme

kuriteoga. Vägivalla kasutamine teiste isikute suhtes ei ole K. Blohhina jaoks juhuslik, vaid

pigem vahend oma tahtmise saavutamiseks. Ilmselgelt ei ole eelnevad karistused K.

Blohhinale vajalikku preventiivset toimet kuritegude toimepanemisest hoidumiseks

avaldanud. Vastupidiselt apellatsioonis esitatule on maakohus kõiki karistust kergendavaid

ning isikust tulenevaid asjaolusid karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Apellatsioonis

praktiliselt ei ole välja toodud asjakohaseid põhjendusi, miks maakohtu määratud karistus on

liialt raske või miks tuleks teist kergemaliigilist mõjutusvahendit kohaldada.

7. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et

apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Paavo Randma