3-13-397/73 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-397 Haldusasi A.L. (L.) kaebus Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamiseks, Maa-ameti kohustamiseks ebaõigete andmetega katastriüksuse plaani muutmiseks ning Vabariigi Valitsuselt, Maa-ametilt ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahjuhüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.L. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja / määruskaebuse esitaja A.L. Vastustaja 1 Maa-amet Vastustaja 2 Vabariigi Valitsus Seaduslik esindaja keskkonnaminister Vastustaja 3 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määrus osas, millega halduskohus tagastas määruskaebuse esitajale kaebuse kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldama jätmise tõttu, ning saata haldusasi kahju hüvitamise nõudes tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamise jätkamiseks. 3. Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

2 ASJAOLUD

1. Määruskaebuse esitaja omandas 2004. aastal kinkelepingu sõlmimisega XXXXXXXX (katastriüksused katastritunnustega XXXXXXXX , XXXXXXXX , XXXXXXXX ja XXXXXXXX ). XXXXX katastriüksus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus tagastatud ja maakatastris registreeritud Taheva Vallavalitsuse 28.07.1997. a korralduse nr 101 alusel. XXXXX maaüksuse lahustükid katastritunnustega XXXXXXXX ja XXXXXXXX paiknevad Koiva-Mustjõe maastikukaitseala territooriumil, mille kaitse-eeskirja kinnitas Vabariigi Valitsus 06.10.2005. a määrusega nr 259 (edaspidi ka määrus nr 259).

2. 21.02.2013 saabus Tartu Halduskohtule määruskaebuse esitaja kaebus (I kd, tl 2-5), sisaldades Tartu Maakohtule 25.01.2013 esitatud hagiavaldust, mis tagastati määruskaebuse esitajale maakohtul pädevuse puudumise tõttu. Tartu Maakohtule esitatud avaldusest nähtuvalt palus määruskaebuse esitaja tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 20.01.2012. a otsuse nr 12-6/32 2011. aastal taotletud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluste rahuldamata jätmise kohta (I kd, tl 12-13), Keskkonnaameti 14.03.2011. a kaitsekohustuse teatise nr VA-KM-76 (I kd, tl 6-9) ja Maa-ameti koostatud 1997. a katastriüksuse plaani andmed, hüvitada talle tekkinud kahju, ning maksta talle välja PRIA 20.01.2012. a otsusega nr 12-6/32 kaasnevate teiste toetuste vähenenud osa.

3. 03.05.2013. a määrusega (I kd, tl 35-36p) jättis Tartu Halduskohus kaebuse käiguta ning andis tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohus selgitas määruskaebuse esitajale võimalikke nõudeid ning asus muu hulgas seisukohale, et kaebus Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks (kaebuses esitatud kaitsekohustuse teatise tühistamise nõudena) on esitatud kaebetähtaega ületades, mistõttu tuleb määruskaebuse esitajal esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus.

4. 17.05.2013 laekus kohtule avaldus kaebuses puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl 39-40). Määruskaebuse esitaja märgib avalduses, et tal puudus võimalus kasutada õigusteenust, ta lootis asja kirja teel lahendada ega pea nõuet Koiva-Mustjõe maastikukaitseala tühistamiseks aegunuks, ning palub ennistada tähtaeg. Vastuseks kohtu küsimusele põhjendada Maa-ameti vastu esitatud kohustamisnõude tähtaegsust, täpsustas määruskaebuse esitaja, et Maa-amet keeldus 28.02.2013. a vastusega nr 12.1-5/536 katastriüksuse plaani muutmisest (I kd, tl 53). Määruskaebuse esitaja hinnangul on Maa-ameti 1997. a katastriüksuse plaanile kantud ebaõiged andmed.

5. Tartu Halduskohus tagastas 22.07.2013. a määrusega (I kd, tl 71-72) kaebuse nõude tühistada PRIA 25.01.2012. a otsus nr 12-6/58. Sama määrusega lõpetas halduskohus menetluse nõuete osas tühistada PRIA 20.01.2012. a otsus nr 12-6/32 ja PRIA peadirektori 08.12.2011. a käskkiri nr 12-6/1235 ning võttis kaebuse menetlusse nõuete osas tühistada Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määrus nr 259 „Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ ning kohustada Maa-ametit ebaõigete andmetega katastriüksuse plaani muutmiseks. Halduskohus palus vastustajatel esitada kohtule seisukohad menetlusse jäänud nõuete tähtaegsuse osas. Määruskaebuse esitaja vaidlustas nimetatud halduskohtu määruse ringkonnakohtus, kuid Tartu Ringkonnakohus jättis 01.04.2014. a määrusega (II kd, tl 26-27) määruskaebuse rahuldamata.

6. 21.09.2013 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks (II kd, tl 15-16).Taotluse kohaselt vajab määruskaebuse esitaja riigi õigusabi asjas nr 3-13-397, kuna määruskaebuse esitajal puuduvad teadmised enda õiguste kaitsmiseks.

3 7. Tartu Halduskohus jättis 20.05.2014. a määrusega (II kd, tl 38-40p) rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamise nõude osas kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas selles nõudes menetluse, jättis kaebuse läbi vaatamata Maa-ameti katastriüksuse plaani andmete muutmiseks kohustamise nõude osas, tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas ning jättis rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Halduskohtu põhjendused on järgmised. Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 „Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitseeeskiri“ tühistamise nõue - Halduskohus on seisukohal, et määruskaebuse esitaja pidi XXXXX kinnistu omandamisel ja PRIA-lt toetuste taotlemisel mõistma, et tema kinnistu asub alal, millele on seatud looduskaitselised piirangud. Määruskaebuse esitaja kinnitusel sai ta kaitsekohustuse teatise kätte 15.08.2011 (I kd, tl 2). Seega on määruskaebuse esitaja hiljemalt nimetatud kuupäeval saanud teadlikuks maastikukaitseala kaitse-eeskirjast. Määruskaebuse esitaja esitas käesolevas asjas kaebuse Tartu Halduskohtule 20.02.2013. Kohus leiab, et rohkem kui pooleteise aasta pikkust viivitust kohtusse pöördumisel ei saa pidada mõistlikuks, mistõttu ei saa kaebust Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamiseks, millega kinnitati Koiva- Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri, lugeda tähtaegseks. - Kaebetähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui määruskaebuse esitaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Kohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja puhul tegemist õiguslikes küsimustes kogenematu isikuga. Määruskaebuse esitaja on kohtuinfosüsteemi andmetel alates 2007. aastast olnud menetlusosaliseks 22 kohtuasjas, sealhulgas on määruskaebuse esitaja esitanud halduskohtutele kaheksa kaebust, mitmeid määruskaebuseid ja ühe apellatsioonkaebuse. Tulenevalt oma kogemustest pidi määruskaebuse esitaja olema teadlik, et kohtule kaebuse esitamisel on seaduses ette nähtud kaebetähtajad. Käesoleval juhul ei ole määruskaebuse esitaja professionaalset abi kasutanud ega pöördunud mõistliku aja jooksul kohtu poole tasuta õigusabi määramiseks. Seega ei ole määruskaebuse esitaja olnud ise piisavalt hoolas edasikaebetähtaja välja selgitamisel. Tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu, et esineks sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks käesolevas asjas rohkem kui pooleteise aasta võrra ületatud tähtaja ennistamise. Kohustamisnõue Maa-ameti katastriandmete muutmiseks - Halduskohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitajal võimalik kohustamisnõudega oma eesmärki saavutada, kuna määruskaebuse esitaja ei ole esitanud Maa-ametile maakatastriseaduse (MaaKatS) § 9 lg-s 4 nimetatud dokumentidega täiendatud avaldust maaregistri kande muutmiseks, mistõttu tuleb see nõue jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maa-amet on korduvalt määruskaebuse esitajale selgitanud, et katastriüksuse andmete täpsustamiseks ja puuduvate piirimärkide taastamiseks või piirimärkide vormide muutmiseks tuleb pöörduda maamõõtja poole. Määruskaebuse esitajal puudub õigus nõuda Maa-ametilt katastriandmete muutmist ilma vastavaid muudatusi kinnitavate dokumentideta. Käesoleval juhul ei ole XXXXX katastriüksuse osas viidud läbi õigusaktides ettenähtud korras katastrimõõdistamist, mis oleks aluseks käesolevas asjas esitatud kohustamisnõude esitamisele. Maa-ameti keeldumine XXXXX katastriüksuse katastriandmete muutmisest ei saanud rikkuda määruskaebuse esitaja õigusi ning kaebuse rahuldamine on välistatud, kuna Maa-amet ei saa teha määruskaebuse esitaja taotluse alusel katastrisse muudatusi, mis on vastuolus 1997. a katastriüksuse moodustamise algdokumentidega. Kahju hüvitamise nõue - Halduskohtule edastatud hagiavalduses on määruskaebuse esitaja taotlenud ka kahju hüvitamist. Kaebusele lisatud selgituses teatas määruskaebuse esitaja, et on teadlik, et halduskohtule ei saa kahjunõuet esitada ning palus seetõttu kahju hüvitamise nõude teiste

4 nõuete hulgast välja arvata. Tartu Halduskohus selgitas 03.05.2013. a määruses, et halduskohtule saab esitada avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude ning palus määruskaebuse esitajal kahju hüvitamise nõuet täpsustada ja tasuda sellelt nõudelt riigilõiv. Määruskaebuse esitaja viitas 16.05.2013. a puuduste kõrvaldamise avalduses väidetavalt Maa-ameti poolt põhjustatud tervisekahjule, välja maksmata toetustele ja transpordikuludele, kuid ei täpsustanud varalise ja mittevaralise kahju vahekorda ega tasunud täiendavat riigilõivu kahjunõude esitamiselt. Määruskaebuse esitaja ei kõrvaldanud hüvitamisnõudes esinenud puudusi, s.o ei täpsustanud hüvitamisnõuet ega tasunud riigilõivu, mistõttu kuulub kaebus hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastamisele. Riigi õigusabi taotlus - Halduskohtu hinnangul tuleb määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata, kuna esineb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud keeld riigi õigusabi andmiseks ehk taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Käesolev vaidlus ei ole ülemäära keerukas. Määruskaebuse esitaja on esitanud käesolevas asjas kohtule arusaadava kaebuse, kõrvaldanud kaebuse puuduseid vastavalt kohtu juhistele ning kohus on pidanud võimalikuks võtta kaebus menetlusse. Samuti on määruskaebuse esitaja esitanud halduskohtule mitmeid erinevaid avaldusi ning kasutanud edasikaebeõigust, esitades määruskaebuse Tartu Halduskohtu määrusele. Tulenevalt uurimisprintsiibist ja selgitamiskohustusest on kohtul haldusasjades kohustus määruskaebuse esitajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et määruskaebuse esitajal oleksid õigusalased teadmised.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 02.06.2014 saabus halduskohtule määruskaebus (II kd, tl 51-55) Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määrusele. - Määruskaebuse esitaja märgib, et ei ole 16.05.2013. a vastuses kaebuses puuduste kõrvaldamiseks esitanud selgesõnalist kaebetähtaja ennistamise taotlust ning on endiselt seisukohal, et kaebetähtaeg ei vaja ennistamist kummagi nõude puhul. - Määruskaebuse esitaja märgib, et on kõnealuse Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 kätte saanud 15.08.2011. Määruskaebuse esitaja, omandades 2004. aastal kinnistu, ei olnud ega saanudki olla teadlik kinnistul olevast sihtkaitsevööndist (looduskaitseala). Kõnealusest määrusest nähtub, et sihtkaitsevöönd on kehtestatud 21.10.2005 ehk ajal, mil määruskaebuse esitaja oli juba kinnistu omanik. Määruskaebuse esitaja selgitab, et ei andnud Keskkonnaametile jaanuaris 2005 esitatud kirjalikus vastuses nõusolekut oma omandile sihtkaitsevööndi kehtestamiseks (I kd, tl 119). Tulenevalt looduskaitseseaduse (LKS, perioodil 29.04.2005−31.12.2006 kehtinud redaktsiooni) § 24 lg 3 p-st 1 peab Keskkonnaamet väljastama kaitsekohustuse teatise kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsuse jõustumisest arvates. Nimetatud dokument laekus määruskaebuse esitajale aga 6 aastat hiljem, mistõttu ei saa seda pidada kehtivaks. Kuna 2007. aastal rahuldati 2 metsateatist ja 2008. aastal väljastati metsakava, mida sihtkaitsevööndi puhul väljastada ei tohi, oli määruskaebuse esitaja jätkuvalt seisukohal, et vastavalt tema poolt Keskkonnaametile jaanuaris 2005 saadetud vastusele sihtkaitsevööndit ei kehtestatud. Sellest, et sihtkaitsevöönd on kehtestatud, sai määruskaebuse esitaja teada alles oktoobris 2013, kui tema metsateatist ei rahuldatud. Antud küsimuses on toimunud pidev kirjavahetus Keskkonnaametiga, kelle ettepanekul sihtkaitsevöönd kehtestati. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole ka määruskaebuse esitamise ajaks kaebetähtaeg saabunud, kuna kirjavahetus Keskkonnaametiga kestab endiselt. - Määruskaebuse esitaja osutab, et Maa-ameti nõudmine maamõõtja poolt mõõtmise teostamiseks ei ole põhjendatud, kuna ükski maamõõtja ei oma õigust katastripiiri piirimärkide uude kohta panemiseks ega mõõdistuste tegemiseks väljaspool kehtivat katastriüksuse plaani/maaüksuse plaani. Kuigi 28.09.2011 on Maa-amet teostanud maaüksusel täiendava

5 kontrolli ning teinud pärast seda parandused Geoportaalis, ei ole parandusi tehtud maaüksuse plaanil ning endiselt kehtib ametlikes asjaajamistes Maa-ameti poolt 1997. a koostatud katastriüksuse plaan/maaüksuse plaan. Pärast korduvaid pöördumisi on endiselt katastriüksuse plaanis parandused tegemata ning selle andmed ei vasta looduses olevale ega algdokumendile. Määruskaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et Maa-ameti poolt koostatud katastriüksuse plaanil/maaüksuse plaanil katastritunnusega alal XXXXXXXX peab piiripunktis nr 12 olema ristikivi, maamõõtja poolt esitatud algandmete kohaselt aga kupits. See viga ei tulene algdokumendist, vaid Maa-ameti lohakusest katastriüksuse plaani koostamisel. Maa-amet on rikkunud MaaKatS § 8 lg-s 5 sätestatut, mistõttu tuleb Maa-ametil 1997. a koostatud katastriüksuse plaan/maaüksuse plaan parandada. - Kahju hüvitamise nõude osas märgib määruskaebuse esitaja, et ta oleks täpsustanud kohtule kahjunõude suurust esimesel kohtuistungil, kuna ta ei saanud olla teadlik, kui suureks hüvitise suurus kohtuistungi ajaks kujuneb. Kohtuistungi mittekorraldamisega võeti määruskaebuse esitaja hinnangul temalt õigus kaitsta oma seisukohti ja esitada vastuväiteid. Määruskaebuse esitaja märgib, et soovib endiselt osaleda kohtuistungil. Samuti ei selgitanud halduskohus määruskaebuse esitajale, et tal on võimalik taotleda õigusabi riigi kulul ning riigilõivust vabastamist kahjunõude esitamisel. Seega ei ole kohus järginud menetlusnorme ning on rikkunud määruskaebuse esitaja õigusi, mistõttu on kaebus hüvitamisnõudes ebaõigesti tagastatud. - Määruskaebuse esitaja ei nõustu ka talle riigi õigusabi osutamata jätmisega. Kohus on asjakohatult hinnanud määruskaebuse esitaja teadmisi tema poolt algatatud menetluste arvuga. Määruskaebuse esitaja sõnul on antud juhul tema õigused jäänud kaitseta. Ta osutab, et tema sissetulekute juures ei õnnestuks tal saada professionaalset õigusteenust, mistõttu on arusaamatud kohtu etteheiteid selle kohta, et ta pole professionaalset õigusabi kasutanud.

9. Keskkonnaministeerium leiab 11.06.2014 määruskaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 82-83p), et kohus on õigesti asunud seisukohale, et kaebuses esitatud nõue Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 „Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ tühistamiseks on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele. - Määruskaebuse esitaja on valel seisukohal, et kaitse-eeskirja kehtivus sõltub kaitsekohustuse teatise edastamisest. Tal on küll õigus, et enne 01.05.2013 kehtinud LKS § 24 kohaselt tuli kaitsekohustuse teatis kinnistu omanikule edastada kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsuse jõustumisest arvates, kuid samas ei sõltu kaitsekohustuse teatise edastamisest või edastamata jätmisest kaitse alla võtmise otsuse kehtivus. Kuna määruskaebuse esitajale on kaitsekohustuse teatis edastatud suure hilinemisega, siis võib möönda, et kui ta oleks mõistliku aja jooksul kaitsekohustuse teatise saamisest kaitse-eeskirja haldusorganilt välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse kohtusse esitanud, siis oleks tema positsioon kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamisel kaalukam. Samas leiab vastustaja, et määruskaebuse esitaja pidi juba varem, enne kaitsekohustuse teatise saamist, mõistma, et temale kuuluv kinnistu asub kaitsealal. Seega oleks ta saanud kaitse-eeskirja haldusorganilt välja nõuda ja otsustada kohtusse kaebuse esitamise oluliselt varem, kui ta seda praegu teinud on. - Samuti on määruskaebuse esitaja andnud vastuolulisi selgitusi selle kohta, millal ta mõistis, et kinnistu asub kaitsealal. Kord tugineb ta kaitsekohustuse teatise saamisele aastal 2011, siis toetuste taotlemisele 2008−2012, seejärel metsateatise rahuldamata jätmisele 05.11.2013 ning lõpuks jätkuvale kirjavahetusele Keskkonnaametiga. Sihtkaitsevööndisse jäävate metsade puhul ei ole keelatud väljastada metsamajandamiskava. LKS § 14 lõike 1 punktist 3 tulenevalt ei võinud 2008. aastal metsamajandamiskava väljastada ilma kaitseala valitseja nõusolekuta. Seega arvestab määruskaebuse esitajale väljastatud metsamajandamiskava looduskaitse piirangutega ning ka kavast pidi talle selguma, et kinnistu asub kaitsealal. Samuti ei ole

6 sihtkaitsevööndis täielikult välistatud raied (Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 § 9 p-d 3 ja 6).

10. 11.06.2014 määruskaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 72-79) ei pea Maa-amet määruskaebust põhjendatuks. - XXXXX katastriüksuse plaani (I kd, tl 158p) on koostanud OÜ “Maa ja Mõõt” maamõõtja Viivi Sirmais 1997. aasta jaanuaris teostatud mõõdistamisel saadud andmete alusel. Maaametile teadaolevalt on XXXXX kinnisasja kaasomanikud katastriüksuste moodustamise käigus nõustunud nii maamõõtja, kohaliku omavalitsuse, katastripidaja kui ka kinnistusameti kõigi toimingute ja otsustega ega ole neid ühelgi tasandil vaidlustanud. Tagastatava maa piirid ja suurus on maareformi käigus kindlaks määratud ning omandija maareform XXXXX katastriüksuste (kinnisasja) osas lõppenud kande tegemisega kinnistusraamatusse 03.11.1997. Seega on mistahes määruskaebuse esitaja nõuded ja väited tema õiguseellastele tagastatud maa piiride ja suuruse kohta alusetud ja neid ei saa pidada asjakohasteks. Erinevate kontrollimiste käigus on tuvastatud, et maastikul on osaliselt puudu XXXXX katastriüksuste piirimärgid ja piirimärkide vormid ei vasta piiriprotokollis kirjeldatule. Tuginedes teostatud kontrollmõõdistusele ja analüüsidele, kinnitab Maa-amet, et katastrikanne vastab algdokumentidele kaarditäpsuse piires. Tegemist ei ole Maa-ameti eksimusega kande tegemisel, vaid XXXXX katastriüksuste mõõdistamisel kasutatud aerofotogeodeetilisest mõõdistamisviisist tingitud ebatäpsusega, mille tõttu ei olnud katastriüksuste katastrikaardile kandmise ajal võimalik täpselt määratleda XXXXX katastriüksuste asukohti maastikul. - Nõue kohustada Maa-ametit 1997. aasta katastriüksuse plaani andmete tühistamiseks ja õigete andmete katastriüksuse plaanile kandmiseks, mis vastaksid alusdokumentidele ning looduses oleva maa-ala asukohale, pindalale ja piirimärkidele, on õigusvastane ning seda nõuet ei saa täita. Määruskaebuse esitajal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda, et Maa-amet muudaks maaregistrisse XXXXX katastriüksuste kohta tehtud kandeid määruskaebuse esitaja soovide, avalduste ja taotluste alusel. Kuni ei ole koostatud uut katastriüksuse plaani, mille alusel katastriandmeid muuta, kehtib algdokumendiks oleva 1997. aastal koostatud katastriüksuse plaani alusel maakatastris registreeritud katastriüksuse piir. Maa-amet ei koosta katastriüksuse plaane. Katastriüksuse andmete muutmiseks, st uue katastriüksuse plaani vormistamiseks tuleb teostada katastrimõõdistamine. Katastrimõõdistamisi võib teostada ja nende tulemuste kohta dokumente koostada ainult maakorraldustööde tegevuslitsentsi omav isik ehk maamõõtja. Ka katastriüksuse mõõdistusandmete muutmine, täpsustamine, piirimärkide taastamine jm tegevus, mis on seotud katastriüksuse mõõdistamisega, saab toimuda ainult maamõõtja tegevuse tulemusena. Maamõõtja saab esitada mõõdistamisandmete alusel koostatud katastriüksuse moodustamise toimiku ehk algdokumendi katastripidajale ehk Maa-ametile katastriüksuse registreerimiseks, kusjuures algdokumendi andmete õigsuse eest vastutab mõõdistuse teostanud maamõõtja ning Maa-amet vastutab üksnes kande vastavuse eest algdokumendile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määrus tühistada osas, millega halduskohus tagastas määruskaebuse esitajale kaebuse kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldama jätmise tõttu. Haldusasi tuleb kahju hüvitamise nõudes saata tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamise jätkamiseks. Muus osas jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu põhjendusi tuleb täiendada määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub täiel määral halduskohtu põhjendustega Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamise

7 nõude osas menetluse lõpetamise ja Maa-ameti kohustamise nõude läbi vaatamata jätmise kohta, ega pea vajalikuks neid põhjendusi täiel määral käesolevas määruses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Esmalt esitab ringkonnakohus seisukohad määruskaebuses Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamise nõude osas esitatud väidete (I) ja Maa-ameti kohustamise nõude osas esitatud väidete kohta (II). Seejärel käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse esitajale kaebuse tagastamist hüvitamisnõude osas (III). Viimasena esitab kohus oma seisukohad määruskaebuse esitajale riigi õigusabi osutamise võimalikkuse kohta ning sõnastab lõppjäreldused (IV).

I

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kaebuse tähtaeg Vabariigi Valitsuse nr 259 tühistamise nõudes ei vaja ennistamist. Kohus selgitab, et kirjavahetuse pidamine haldusorganiga ei pikenda haldusakti vaidlustamise tähtaega, vaid kaebetähtaja kulgemine on seotud haldusakti teatavakstegemisega (HKMS § 46 lg 1) või alternatiivselt sellest teadasaamisega (HKMS § 46 lg 7). Määrus nr 259 Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskirja kinnitamise kohta on vastu võetud 06.10.2005. Nimetatud määrusega on kaitse alla võetud ka määruskaebuse esitajale kuuluvad XXXXX katastriüksused katastritunnustega XXXXXXXX ja XXXXXXXX . Kuivõrd selle määrusega muudetakse asja (kinnistu) avalik-õiguslikku seisundit, on tegemist üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes. Määrusega on mõjutatud kinnistute omanike õigusi ja kinnistute omanikel on seega õigus seda määrust halduskohtus vaidlustada. Riigikohus on üldkorralduse vaidlustamise korda selgitades märkinud, et juhul kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest ning üksnes juhul, kui tegemist on määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, on üldkorralduse peale kaebuse esitamise tähtaja kulgemine seotud isikule üldkorralduse mõju ilmnemisega (vt Riigikohtu 13.02.2008. a määrus nr 3-3-1-95-07, p-d 13 ja 14).

13. Ringkonnakohus leiab, et üldkorralduse mõju avaldumine isiku õigustele saab kaebetähtaja arvestamisel tähtsust omada üksnes siis, kui see leiab aset pärast seda, kui akt isikule teatavaks tehti või kui ta pidi ilmselgelt sellest mingil muul viisil teada saama. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 2005. a oktoobris jõustuma hakanud määrus nr 259 ei avaldanud määruskaebuse esitaja õigustele mõju enne seda, kui ta määruse olemasolust teada sai. Näiteks pidi määrus nr 259 avaldama määruskaebuse esitajale mõju metsamajandamiskava koostamisel. Nimelt sätestas kuni 30.04.2013 kehtinud looduskaitseseaduse § 14 lg 1 p 3, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta metsamajandamiskava väljastada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav määruskaebuse esitaja väide, et määrus nr 259 avaldas tema õigustele mõju ja ta sai toimivast sihtkaitsevööndist teada alles oktoobris 2013, kui tema metsateatist ei rahuldatud. Haldusasja toimikust nähtuvalt on määruskaebuse esitaja juba varem, s.o 19.09.2012 pöördunud Keskkonnaministeeriumi poole nõudmisega tühistada tema maaüksustel kehtiv sihtkaitsevööndi kaitsekord, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määrusega nr 259. Keskkonnaministeerium on sellele nõudmisele vastanud 25.10.2012. a kirjaga (I kd, tl 133). Seega on määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud väited vastuolulised ning annavad kohtule alust kahelda nende väidete tõelevastavuses.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et antud juhul tuleb pidada määruskaebuse esitaja poolt Vabariigi Valitsuse määrusest nr 259 teadasaamise hetkeks aega, mil ta sai kätte Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitsekohustuse teatise nr VA-KM-76 (tl 6-9), milles teda

8 teavitati määrusega nr 259 Koiva-Mustjõe maastikukaitseala moodustamisest. Kuigi vaidlusalune määrus oli Riigi Teataja portaalis avaldatud alates selle jõustumise hetkest, on siiski Keskkonnaamet jätnud täitmata talle seadusest tulenenud kohustuse kaitsekohustuse teatise edastamiseks määruskaebuse esitajale. Seepärast on ka põhjendatud asuda seisukohale, et määruskaebuse esitaja pidi määruse olemasolust teada saama hiljemalt talle kaitsekohustuse teatise kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitaja sõnul sai ta kaitsekohustuse teatise kätte 15.08.2011, ehk ligi kuus aastat pärast määruse nr 259 vastu võtmist. HKMS § 46 lg-s 7 sätestatu kohaselt loetakse kaebetähtaeg möödunuks juhul, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega. Seega, kui isikule on muul viisil kui teatavakstegemisega üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, ning tal on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKo 28.01.2008, nr 3-3-1-82-07, p 15; RKHKm 29.04.2009, nr 3-3-1-19-09, p 16). Eesti loodusväärtuste kaitse on ülekaalukas avalik huvi ning huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukam, mida enam on isik akti vaidlustamise soovi korral kaebuse esitamisega viivitanud. Isegi, kui lugeda määruskaebuse esitaja poolt kohtusse pöördumise ajaks maakohtule esitatud hagiavalduse aega, ei saa ligi pooleteise aasta pikkust aega pärast kaitsekohustuse teatise kättesaamist pidada mõistlikuks ajaks HKMS § 46 lg 7 mõttes. Nagu kohus on eelnevalt viidanud, on määruskaebuse esitaja pöördunud rohkem kui aasta pärast kaitsekohustuse teatise saamist, s.o 2012. a septembris küll Keskkonnaministeeriumi poole sihtkaitsevööndi kaitsekorra tühistamise nõudega, kuid ei esitanud kaebust halduskohtule, tehes seda alles ligi poole aasta möödudes. Seega on määruskaebuse esitaja, edastades halduskohtule kaebuse alles 20.02.2013, viivitanud ebamõistlikult halduskohtule kaebuse esitamisega ning kaebetähtaeg tuleb lugeda möödunuks.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et määruskaebuse esitajal oleksid esinenud mõjuvad põhjused kaebuse esitamisega viivitamiseks. Kuigi nii määruskaebuse esitaja poolt esitatud väited sellest, mil ta sai aru sihtkaitsevööndi kehtestamisest (nt metsateatise mitterahuldamine 2013. oktoobris) kui ka määruskaebuse esitaja väljendatud arusaam, et kaebetähtaeg sõltub Keskkonnaameti poolt antud vastustest tema pöördumistele, võib anda tunnistust määruskaebuse esitaja vähesest õiguslikust kogenematust, ei ole see fakt siiski asja materjalide pinnalt tuvastatav. Haldusasja toimikusse on liidetud suurel hulgal määruskaebuse esitaja poolt esitatud pöördumisi erinevate avaliku võimu organite poole ning nendest pöördumistest nähtub pigem määruskaebuse esitaja teadlikkus kui kogenematus. Samuti oli määruskaebuse esitajal piisav aeg alates sihtkaitsevööndi kehtestamisest teadasaamist selleks, et selgitada välja kohane vaidlustamise kord. Seda oleks määruskaebuse esitajal olnud võimalik välja selgitada ka suhtluses Keskkonnaametiga kui kaitseala valitsejaga (määruse nr 259 § 3).

16. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et määruskaebuse esitaja kaebus Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamiseks on esitatud kaebetähtaega ületades ning puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks.

II

17. Määruskaebuses esitatud seisukohtadest saab järeldada, et määruskaebuse esitaja arvates on ka Maa-ameti kohustamise nõue tagastatud muu hulgas kaebetähtaja ületamise tõttu. Kohus selgitab, et halduskohus on 20.05.2014. a määrusega lõpetanud kaebuse menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu üksnes Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamise, mitte aga

9 Maa-ameti kohustamise nõudes. Nõude Maa-ameti kohustamiseks ebaõigete andmetega katastriüksuse plaani muutmiseks on halduskohus jätnud läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

18. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ning halduskohtuga, et nõuet Maa-ameti kohustamiseks ebaõigete andmetega katastriüksuse plaani muutmiseks ei ole võimalik rahuldada, mistõttu ei ole kohustamiskaebuse eesmärk HKMS § 121 lg 2 p 2 mõttes saavutatav. MaaKatS § 8 lg 1 kohaselt registreerib katastriüksusi ning teeb kandeid, sealhulgas parandusi ja muudatusi katastrisse katastripidaja MaaKatS-is sätestatud alustel. MaaKatS § 8 lg 5 esimese lause kohaselt vastutab katastripidaja tehtud kande vastavuse eest algdokumendile. Tulenevalt MaaKatS § 10 lg 1 teisest lausest on katastrisse kandmisel katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastriüksuse plaan. Maa-amet on kohtule selgitanud, et määruskaebuse esitajale kuuluva XXXXX katastriüksuse plaani (I kd, tl 158p) on koostanud OÜ “Maa ja Mõõt” maamõõtja Viivi Sirmais 1997. aasta jaanuaris teostatud mõõdistamisel saadud andmete alusel. Tagastatava maa piirid ja suurus on maareformi käigus kindlaks määratud ning omandija maareform XXXXX katastriüksuste osas lõppenud kande tegemisega kinnistusraamatusse 03.11.1997. Kuigi erinevate kontrollimiste käigus on tuvastatud, et maastikul on osaliselt puudu XXXXX katastriüksuste piirimärgid ja piirimärkide vormid ei vasta piiriprotokollis kirjeldatule, kinnitab Maa-amet, et katastrikanne vastab algdokumentidele kaarditäpsuse piires. Arvestades toimiku materjalidest nähtuvat Maa-ametiga toimunud kirjavahetust ning seda, et Maa-amet on läbi viinud kontrollmõõdistamise, puudub kohtul alus selles väites kahelda.

19. MaaKatS § 16 lg 1 sätestab järgmist: „Katastriüksuse moodustamiseks teostab vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik maaomaniku lihtkirjaliku avalduse alusel katastrimõõdistamised. Vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik koostab õigusaktis sätestatud korras katastriüksuse moodustamise toimiku, mille ta esitab õigusaktis sätestatud korras katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks.“ Katastriüksuse plaani koostamise vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt näeb ette ka MaaKatS § 10 lg 2 esimene lause. Eeltoodud regulatsioonist ning Maa-ametile MaaKatS § 8 lg-st 5 tulenevast pädevusest nähtub, et õigus muuta või täpsustada katastriüksuse piire maastikul on üksnes maamõõtjal, ning tõele ei saa vastata määruskaebuse esitaja väide, et maamõõtjatel selleks õigus puudub. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 lg 1 esimese lause kohaselt teeb kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlaks maakorralduse läbiviija kinnisasja omaniku või koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui sellega on nõus kinnisasja omanik. MaaKS § 4 lg 1 järgi on maakorralduse läbiviija vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik. Seega on määruskaebuse esitajal õigus algatada MaaKS sätestatud alustel ja tingimustel maakorraldustoimingute tegemine. Alles seejärel saab Maa-amet katastripidajana maamõõtja poolt tehtud katastrimõõdistamise tulemuste ja Maa-ametile esitatud vastavasisulise taotluse alusel muuta kehtiva katastriüksuse kande andmeid.

20. Seega ei ole haldusasjast nähtuvatel asjaoludel Maa-ameti kohustamine ilma maamõõtja poolt teostatud katastrimõõdistamise andmeteta võimalik ning halduskohus on õigesti jätnud kohustamiskaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

10 III

21. Ringkonnakohus ei nõustu täielikult halduskohtu seisukohtadega määruskaebuse esitajale kaebuse tagastamise osas kahju hüvitamise nõudes. HKMS § 120 lg 3 sätestab järgmist: „Kui kohus leiab, et kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta selle käiguta jätmise määruse, andes puuduste kõrvaldamiseks kuni 15-päevase tähtaja ja saates määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.“ Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole eelnimetatud sättest tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud. Määruskaebuse esitaja poolt halduskohtule edastatud hagiavalduses (I kd, tl 2-5) on määruskaebuse esitaja selgelt sõnastanud, et nõuab Maa-ametilt, Keskkonnaametilt (hiljem on käesolevas menetluses Keskkonnaameti asemel vastustajaks määratud Vabariigi Valitsus) ja PRIA-lt temale materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist 20 000 eurot. Hagiavalduses on määruskaebuse selgitanud ka seda, milles seisneb talle tekkinud moraalne kahju. Seega nähtub eelnevast määruskaebuse esitaja soov mõista kõigilt vastustajatelt ühiselt tema kasuks välja üks kahjuhüvitise summa. Sellise nõude esitamine halduskohtumenetluses on lubatud tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja HKMS § 37 lg 2 p-st 4, ning RVastS § 7 lg 4 alusel võivad kohaldamisele tulla võlaõigusseaduse sätted mitme isiku tekitatud kahju hüvitamise kohta (võlaõigusseaduse §-d 137-138).

22. Koos hagiavaldusega halduskohtule edastatud selgituses (I kd, tl 1) palus määruskaebuse esitaja kahjunõude tema poolt esitatud nõuete seast välja arvata, kuivõrd ta oli enda sõnul teadlik, et halduskohtus ei saa kahjunõuet esitada. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd määruskaebuse esitaja palve kahju hüvitamise nõude mittearvestamiseks tugineb ebaõigel arusaamal õiguslikust regulatsioonist, oleks halduskohtul tulnud lugeda kahju hüvitamise nõue halduskohtule esitatuks kohe koos ülejäänud nõuetega. Seega oleks halduskohus ringkonnakohtu hinnangul saanud kontrollida HKMS §-de 120 ja 121 alusel hüvitamiskaebuse nõuetekohasust kohe pärast hagiavalduse ja selgituse saamist. Arusaamatuse lahendamiseks oleks piisanud, kui halduskohus oleks HKMS § 120 lg 3 alusel hüvitamiskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks kohustamise kõrval määruskaebuse esitajale selgitanud, et kahju hüvitamise nõue on halduskohtumenetluses menetlemiseks lubatud ning kui määruskaebuse esitaja selle menetlemist ei soovi, tuleb tal sellest kohtule teada anda. Selle asemel on halduskohus 03.05.2013. a määruses määruskaebuse esitajale selgitanud, et kui määruskaebuse esitaja soovib esitada halduskohtule kahjunõude, tuleb tal seda soovi selgelt väljendada. Samuti selgitas halduskohus samas määruses, et hüvitamisnõude esitamise eest kuulub tasumisele riigilõiv. Arvestades seda, et halduskohtule oli teada määruskaebuse esitaja soov nõuda vastustajatelt kahju hüvitamist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud selgitused piisavalt täpsed juhised hüvitamiskaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Näiteks on halduskohus arvestanud nimetatud määruses välja küll tasumisele kuuluva riigilõivu summa (600 eurot), kuid kohtu selgitustest ei tulene otseselt, et määruskaebuse esitaja peab nimetatud puuduse 15 päeva jooksul kõrvaldama ja riigilõivu tasuma. 16.05.2013 kohtule esitatud avalduses on määruskaebuse esitaja märkinud, et ta ei ole võimeline tasuma 600 euro suurust riigilõivu, ning on täpsustanud, milles seisneb talle tekkinud moraalne ja materiaalne kahju. Arvestades neid selgitusi ning halduskohtule edastatud hagiavaldusest nähtuvat kahju hüvitamise nõuet, ei esinenud pärast halduskohtu poolt 03.05.2013. a määrusega antud tähtaja möödumist kahju hüvitamise nõudes halduskohtu poolt nimetatud määruses välja toodud selliseid puudusi, mis takistaksid hüvitamiskaebuse edasist menetlemist.

23. Halduskohus on vaidlustatud määruses märkinud, et määruskaebuse esitaja ei ole kuni selle määruse tegemiseni, s.o aasta jooksul hüvitamisnõudes puudusi kõrvaldanud ehk

11 hüvitamisnõuet täpsustanud ja riigilõivu tasunud ega täiendavat tähtaega palunud. Kokkuvõtlikult on halduskohus leidnud, et ilma riigilõivu tasumiseta ei ole kaebus menetletav ning tuleb puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu tagastada. Käesoleva määruse eelmises punktis selgitatu kohaselt ei ole halduskohus selgesõnaliselt ja arusaadavalt kohustanud määruskaebuse esitajat kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasuma. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et arvestades määruskaebuse esitaja poolt juba tasutud 15 euro suurust riigilõivu (I kd, tl 31), oleks määruskaebuse esitajal HKMS § 104 lg 1 teisest lausest tulenevalt 20 000 euro suuruse kahjunõude esitamise korral muude kaebuses esitatud nõuete kõrval tulnud juurde tasuda 585 eurot (600-15), mitte halduskohtu poolt osutatud 600 eurot. Seega, kuigi määruskaebuse esitaja on olnud teadlik riigilõivu tasumise kohustusest, ei saa siiski asuda seisukohale, et oleks möödunud mõni selline kohtu poolt antud tähtaeg, mis annaks õiguse pärast selle tähtaja jooksul riigilõivu mittetasumist kaebus kahju hüvitamise nõude osas HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada. Samuti oli halduskohtul võimalik määruskaebuse esitaja 16.05.2013. a avaldusest järeldada, et ta soovib enda vabastamist hüvitamiskaebuse eest tasumisele kuuluvast riigilõivust. Toimikust nähtuvalt on määruskaebuse esitaja pärast 16.05.2013. a avalduse kohtule esitamist saatnud 13.07.2013 kohtule järgmise sisuga e-kirja: „Soovin taotluse blanketti riigilõivust vabastamise kohta seoses esitatud kahjunõudega, millest ma pole loobunud“ (tl 68). Vastuseks sellele kirjale on riigilõivust vabastamise blankett 15.07.2013 kohtu poolt määruskaebuse esitajale edastatud (tl 69). Kuigi toimikust nähtuvalt ei ole määruskaebuse esitaja täidetud riigilõivust vabastamise blanketti kohtule esitanud, ei anna see alust pidada hüvitamiskaebuse tagastamist õiguspäraseks. HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumata jätmise tõttu kaebuse tagastamist ei saa pidada võimalikuks, kui halduskohus ei ole piisava hoolsusega täitnud tal lasuvat selgitamisja kaasaaitamiskohustust (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5) ega ole andnud piisava konkreetsusega juhiseid kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.

24. Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu 20.05.2014. a määrus kahju hüvitamise nõude tagastamise osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt menetlusnormide rikkumise olulisusest, tuleb haldusasi kahju hüvitamise nõudes saata tagasi halduskohtule kaebuse nõuetekohasuse kontrollimiseks ning menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohtul tuleb selgelt määratleda hüvitamiskaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suurus (arvestades seda, et menetlusse on käesolevaks ajaks jäänud üks nõue). Juhul, kui pärast tasumisele kuuluva riigilõivu määratlemist väljendab määruskaebuse esitaja endiselt soovi tema riigilõivust vabastamiseks, on halduskohtul võimalik võtta menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse hüvitamiskaebuse perspektiivikust ning käesolevas määruses esitatud seisukohti vastustajate tegevuse õiguspärasuses osas.

25. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et kuigi määruskaebus kuulub kahju hüvitamise nõude tagastamise osas osaliselt rahuldamisele, on asjakohatud määruskaebuse esitaja väited selle kohta, et halduskohus ei ole enne kaebuse menetlusse võtmist kuulanud teda ära kohtuistungil. Määruskaebuse esitajal on võimalik enda poolt algselt esitatud nõudeid täpsustada või muuta alles pärast kaebuse menetlusse võtmist edasises menetluses, sh võimalikult korraldataval kohtuistungil. Selleks aga, et kohus saaks teha vajalikke toiminguid kaebuse nõuetekohasuse hindamiseks ning kahju hüvitamise nõude menetlusse võtta, peab kohtule olema selgelt arusaadav, kas kaebaja nõuab selles vastustajalt kindlaksmääratud summa väljamõistmist või on jätnud kaebuses nõutava hüvitise summa märkimata ja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Nimetatud juhtudel kuulub kaebuse eest tasumisele erinevas suuruses riigilõiv.

12 IV

26. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määruskaebuse esitajale käesolevas asjas riigi õigusabi korras esindaja määramine ning tema vastava taotluse (II kd, tl 15-18) rahuldamine ei ole põhjendatud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et antud asjas esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi mitteandmiseks ehk määruskaebuse esitaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kuigi määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud nõuded on vajanud halduskohtu poolt antud juhiste järgi täpsustamist, ei saa ringkonnakohtu hinnangul toimikusse liidetud materjalide pinnalt asuda seisukohale, et määruskaebuse esitajal puuduksid teadmised, et enda õigusi halduskohtus viimase poolt osutatava abiga kaitsta. Määruskaebuse esitaja poolt kohtule ning erinevatele haldusorganitele saadetud kirjadest nähtub, et määruskaebuse esitaja on kursis vastavat valdkonda reguleerivates seadustes sätestatuga ning on osanud viidata asjakohastele sätetele. Lisaks RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alusele esinevad aga ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ka RÕS § 7 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud alused määruskaebuse esitajale riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Nimelt on ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks haldusasja asjaoludest tulenevalt ilmselt vähene (p 5) ning riigi õigusabi taotletakse osaliselt ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi (p 6). Seda, mis põhjustel on määruskaebuse esitaja võimalused oma õiguste kaitseks käesolevas asjas vähesed, on ringkonnakohus selgitanud käesoleva määruse põhjenduste alajaotistes I ja II.

27. Käesolevas määruses esitatud põhjendustest tulenevalt tuleb seega määruskaebus osaliselt rahuldada ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määrus tühistada osas, millega halduskohus tagastas määruskaebuse esitajale kaebuse kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Haldusasi tuleb kahju hüvitamise nõudes saata tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamise jätkamiseks. Muus osas jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb halduskohtu määruse põhjendusi määruskaebuse esitajale riigi õigusabi andmata jätmise osas.

Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/