3-14-50787/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

02.04.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50787

Haldusasi

Taavi Nordströmi kaebus Tartu Linnavalitsuse poolt

Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja

kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Taavi Nordströmi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Taavi Nordström

Vastustaja – Tartu Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a otsus

muutmata.

2. Jätta T. Nordströmi apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.05.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

28.04.2014 esitas Tartu Vangla kinnipeetav Taavi Nordström Siseministeeriumile taotluse

enda kandmiseks 25.05.2014 toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja.

Eesti Vabariigis kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatel isikutel Euroopa

Parlamendi valimistel hääletamist keelav siseriiklik seadus on vastuolus rahvusvahelise

õigusega ja tuleb lähtuvalt Põhiseaduse § 123 lg-st 2 jätta kohaldamata. T. Nordström tugineb

oma taotluses Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni 1. protokolli

artiklile 3 ning seda täpsustavatele Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahenditele (Hirst

vs Ühendkuningriik 06.05.2005; Greens ja M.T. vs Ühendkuningriik 23.11.2010; Scoppola

vs Itaalia 22.05.2012; Aliyev vs Aserbaidžaan 08.04.2010; Joseph Mclean ja Kevin Cole

vs Ühendkuningriik 11.06.2013; Söyler vs Türgi 17.09.2013). Lisaks nimetab T. Nordström,

et tugineb oma avaldust esitades ja valmiste nimekirja kandmist taotledes ka ÜRO kodaniku

ja poliitilise õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni

heade tavade koodeksile valimisküsimustes ning Euroopa Põhiõiguste harta artiklitele 39 ja

40.

2. Siseministeerium edastas T. Nordströmi taotluse 30.04.2014 Tartu Linnavalitsusele.

3. Tartu Linnavalitsus jättis 02.05.2014 otsusega T. Nordströmi kui Tartu Vangla

kinnipeetava taotluse Euroopa Parlamendi valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks

rahuldamata. Tartu Linnavalitsus selgitas, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt

teostatakse riigivõimu seaduse alusel, mistõttu ei ole Tartu Linnavalitsuse ametnikel pädevust

hinnata Euroopa Parlamendi valimise seaduse (edaspidi EPVS) vastavust põhiseadusele ja

Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutele ega otsustada võimaliku vastuolu korral EPVSi

kohaldamata jätmist.

4. T. Nordström esitas Tartu linnasekretäri kaudu Tartu Halduskohtule Tartu Linnavalitsuse

02.05.2014 otsuse peale 08.05.2014 kaebuse, millega taotles ta linnasekretäri kohustamist

enda kandmiseks Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja.

5. Tartu Halduskohtu 15.05.2014 otsusega jäeti T. Nordströmi kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Tartu Linnavalitsuse otsus on kooskõlas kehtiva õigusega.

2) Põhiseaduse § 58 lubab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes

on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb

Põhiseadus otsesõnu ette võimaluse kehtestada kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang

Euroopa Parlamendi valimistel.

3) EIK kohtupraktikast nähtub, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramine ei ole iseenesest

lubamatu. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes

oma õiguse kaitseks. Kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi

abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud konkreetse isiku

(kaebaja) õigusi.

4) Karistusregistri andmetel kannab kaebaja 16 aasta 17 päeva pikkust vangistust. Kaebaja

tunnistati Lääne Maakohtu 03.03.2005. a otsusega süüdi piinaval või julmal viisil ja vähemalt

teist korda tapmises (KarS § 114 p 1, 4), korduvas avalikus varguses grupis (KarS § 199 lg 2

p 4, 5, 7) ja omavolilises sissetungimises grupis (KarS § 266 lg 2 p 3), Tartu Maakohtu

17.09.2003. a otsusega tahtliku tapmise katses kahe või enama isiku suhtes (KrK § 101 p 5 –

KrK § 15 lg 2) ja tulirelva või laskemoona ebaseaduslikus käitlemises (KrK § 207 lg 1, 2)

ning Tartu Maakohtu 08.02.2001. a otsusega vägistamises (KrK § 115) ja kuritahtlikus

huligaansuses (KrK § 195 lg 2). Eeltoodut arvestades ei ole EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1

kohaldamine kaebaja suhtes vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja puhul ei ole tegemist isikuga,

kelle suhtes see piirang võiks olla ebaproportsionaalne.

6. T. Nordströmi esitas 12.06.2014 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

halduskohtu otsuse tühistamiseks ning Tartu linnasekretäri kohustamiseks kanda T. Nordström

Euroopa Parlamendi valijate nimekirja.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 02.02.2015 määrusega T. Nordströmi taotluse kaebuse

muutmiseks, millega lubas kaebajal minna kohustamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. T. Nordströmi apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) Ebaõige ja ebaobjektiivne on kohtuotsuses avaldatu, et kaebaja suhtes ei ole

EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamine vastuolus Põhiseadusega ning et kaebaja

puhul ei ole tegemist isikuga, kelle suhtes piirang võiks olla proportsionaalne;

2) Kaebaja on läbi aastate, so rohkem kui viimase 6 kalendriaasta jooksul karistuse kandmisel

olnud süüdimõistetu, kes on oma süüd tunnistanud, kahetsenud, läbinud kinnipidamisasutuses

kõik võimaldatud sotsialiseerumisprogrammid, on lõpetanud kooli mahus, mis on Tartu

Vanglas võimalik ning samuti ei oma kaebaja rohkem kui 6 aasta jooksul mitte ühtegi

distsiplinaarkaristust.

3) Kuna Riigikogu ei ole kuni käesoleva ajani endal lasuvaid ülesandeid täitnud, ei saa

kaebajat ilma jätta võimalusest osaleda Euroopa Parlamendi valimistel.

9. Tartu Linnavalitsuse 03.07.2014 vastuse seisukohad on järgmised:

Otsus, jätta kaebaja taotlus Euroopa Parlamendi valijate nimekirja kandmiseks rahuldamata,

on kooskõlas kehtiva õigusega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3 lg-st 1 tulenevalt on

vastustajal kohustus teostada riigivõimu seaduse alusel ning lähtuda vaid kehtivast seadusest,

mistõttu ei ole linnavalitsuse pädevuses hinnata EPVS-i vastavust Põhiseadusele ja Riigikogu

poolt ratifitseeritud välislepingutele ega otsustada võimaliku vastuolu korral EPVS-i

kohaldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tartu Ringkonnakohus leiab, et T. Nordströmi kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tartu

Halduskohus on õigesti kindlaks teinud kõik kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud, on

õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme ning õigesti hinnanud tõendeid.

Kaebaja vastuväited halduskohtu otsusele ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

11. Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 4 lg 1 kohaselt on hääletamisõigus Eesti

kodanikul, kes on valimiste päevaks saanud 18-aastaseks. Halduskohus tegi õigesti kindlaks,

et kaebaja suhtes on eeltoodud kriteeriumid täidetud. EPVS § 4 lg 3 p 2 järgi ei ole

hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.

EPVS § 20 lg 3 p 1 sätestab täiendavalt, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on

karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva

seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et kaebaja

puhul olid ka EPVS § 4 lg 3 p-s 2 ja § 20 lg 3 p-s 1 märgitud eeldused täidetud.

Ringkonnakohtus vaidlust nimetatud asjaolude üle ei ole. Küll aga tuleb ringkonnakohtul

võtta apellatsioonkaebust lahendades seisukoht T. Nordströmi jätkuva väite kohta, mille järgi

on EPVS sätted, mis välistavad tema õiguse Euroopa Parlamendi valimistel hääletada,

vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega.

12. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 56 järgi teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike

kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimistega; 2) rahvahääletusega. Põhiseaduse § 57 kohaselt on

hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. Hääleõiguslik ei ole

Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. Põhiseaduse § 58 kohaselt võib

seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi

mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Põhiseaduse § 11 järgi tohib õigusi ja

vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. Põhiõiguse piirang on proportsionaalne, kui abinõu on eesmärgi saavutamiseks

sobiv, vajalik ning mõõdukas (RPsJK 06.03.2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02).

13. Lisaks Põhiseadusest tulenevale üldisele valimisõigusele sätestab EIÕK protokolli nr 1

art 3, et Kõrged Lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase

hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja

valimisel. EIK on nimetatud artiklit tõlgendanud üksikisiku suhtes otsekohaldatavana,

tagamaks üksikisikule subjektiivse õiguse hääletada ning kandideerida (vt Euroopa

Inimõiguste Kohtu Suurkoja 06.10.2005. a otsus asjas Hirst vs Ühendkuningriigid, p 57 ning

22.05.2012. a otsus asjas Scoppola vs Itaalia, p 81). Ringkonnakohus sedastab, et Eesti

Vabariik liitus Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollidega 16. aprillil 1996

(RT II 1995, 11, 34). Seega märgib kaebaja õigesti, et tegemist on välislepinguga, mille suhtes

kohaldub Põhiseaduse § 123, mille lg-st 2 tuleneb, et kui Eesti seadused on vastuolus

Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eeltoodu ei

välista samas Põhiseaduse §-dest 56 ja 57 tuleneva üldise valimisõiguse tõlgendamist EIÕK

protokolli nr 1 artikli 3 vaimus.

14. Ühtlasi, tulenevalt Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 6 lõikest 3 on Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest

põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused ka liidu õiguse üldpõhimõtted. Seega on

EIÕK Eesti Vabariigi jaoks Põhiseaduse valguses tõlgendatuna siduv ka seoses Eesti

liikmelisusega Euroopa Liidus alates 01.05.2004. Täiendavalt sätestab ELL art 14 lg 3, et

Euroopa Parlamendi liikmed valitakse viieaastaseks tähtajaks otsestel ja üldistel valimistel

vaba ja salajase hääletuse teel. Seega ei tulene valimisõigus ainult Põhiseadusest ja EIÕK-st,

vaid ka Euroopa Liidu lepingust, millega Eesti Vabariik on ühinenud ning Euroopa Liidu

õiguse üldpõhimõtetest viisil, nagu neid EIÕK protokolli nr 1 artikli 3 valguses on

tõlgendanud EIK. Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 kohaselt võib Eesti

kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest; § 2 järgi

kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades

liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on põhimõtteliselt võimalik kontrollida

EPVS kooskõla nii Põhiseaduse, välislepingu kui ka Euroopa Liidu õigusega, kuid

ringkonnakohus leiab, et alustada tuleks siiski EPVS Põhiseadusele vastavuse kontrollimisest.

Nimetatust on lähtunud ka halduskohus.

15. Halduskohus on Põhiseaduse § 58 analüüsides jõudnud õigele järeldusele selles, et

Põhiseadus annab seadusandjale õiguse piirata seadusega nende Eesti kodanike osavõttu

valimistest, sh Euroopa Parlamendi valimistest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja

kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Halduskohus on Riigikohtu seisukohale tuginedes

kontrollinud ka vastava piirangu kooskõla Põhiseaduse §-ga 57 koostoimes §-ga 11,

tõlgendades neid koosmõjus EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3, mille sisu on Euroopa

Inimõiguste Kohus oma lahendites täpsustanud, lähtudes seejuures Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi juhisest 22.01.2013. a määruses asjas nr 34126-12

(p 38) ning asunud seisukohale, et kaebaja osas vastuolu Põhiseadusega ei ole, kuna kaebaja

puhul ei ole tegemist isikuga, kelle suhtes võiks valimisõiguse piirang olla

ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

16. EIK on EIÕK protokolli 1 artikli 3 tõlgendamisel rõhutanud, et vastavast sättest tulenev

valimisõigus ei ole absoluutne, kuna see ei välista seadusandja õigust piirata nende isikute

valimisõigust, kelle käitumine võib õiguskorda ja demokraatia aluspõhimõtteid ohustada.

Seejuures on EIK aktsepteerinud ka riikide avarat kaalutlusruumi nende, mitte vähem oluliste

õigushüvede valikul, mis valimisõiguse piiramist õigustavad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu

Suurkoja 06.10.2005. a otsus asjas Hirst vs Ühendkuningriigid, pd 60, 71 ning 22.05.2012. a

otsus asjas Scoppola vs Itaalia, p 83). Eeltoodust võib järeldada, et riigi õiguskord ja

demokraatia aluspõhimõtteid on õigushüved, millega võiks kinnipidamisasutuses olevate

isikute hääleõiguse piiramist printsiibis õigustada. Läti Valitsus on asjas Hirst vs

Ühendkuningriigid seisukohta avaldades leidnud, et arvesse tuleks võtta ka iga riigi ajaloolist

ja poliitilist arengut ning valimisõiguse piiramine aitab võidelda kuritegevusega ja vältida

olukordi, kus tõsiste kuritegude toimepanijad võiksid mõjutada oma häältega valimistulemusi

viisil, mis võib kaasa tuua kriminaalsete grupeeringutega mingil viisil seotud isikute

juurdepääsu võimule (EIK 06.10.2005. a otsus asjas Hirst vs Ühendkuningriigid, p 55). EIK

on piirangu legitiimseks õigustuseks pidanud ka riigi soovi vältida kuritegevust ning

suurendada kinnipeetavate ühiskondlikku vastutust ja seaduskuulekust (vt EIK 22.05.2012. a

otsus asjas Scoppola vs Itaalia, p 90-92). Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkuvõtlikult

kolm korda raskete kuritegude eest karistatud ning 16 aasta ja 17 päeva pikkust vangistust

kandva isiku valimisõiguse piiramise puhul on asjakohased kõik eelpool mainitud eesmärgid,

mille sobivuses ja vajalikkuses ei ole probleemi näinud ka EIK.

17. Samas ei saa eitada, et EIK otsustes on tuvastatud konventsiooni rikkumine

proportsionaalsuse printsiibi eiramise tõttu olukordades, kus riigi seadusandja on kohaldanud

kinnipeetavate suhtes absoluutset valimisõiguse keeldu. EIK otsuste läbivaks jooneks on

olnud seisukoht, et kui valimisõiguse äravõtmine puudutab mingit inimeste gruppi, nagu

käesoleval juhul vanglas viibivad kinnipeetavad, üldiselt, automaatselt ja eranditeta ainult

seetõttu, et isikud kannavad vanglakaristust ning piirangu seadmisel ei ole arvesse võetud

kinnipeetavate karistusaja pikkust ning õigusrikkumise iseloomu ja raskust, on see vastuolus

EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 (vt EIK 06.10.2005. a otsus asjas Hirst vs Ühendkuningriigid,

p 82; 23.11.2010. a otsus asjas Greens ja M.T. vs Ühendkuningriigid, p 78-79; 22.05.2012. a

otsus asjas Scoppola vs Itaalia, p 96; 12.08.2014. a otsus asjas Firth jt vs Ühendkuningriigid,

p-d 14-15; 10.02.2015. a otsus asjas McHugh jt vs Ühendkuningriigid, p 10). Nimetatud

asjades EIK piirangu proportsionaalsust kohtusse pöördunud isikute suhtes ei kontrollinud

ning otsustest saab järeldada, et rikkumiste tuvastamine või mittetuvastamine sõltus

seadusandja tegevusest piirangut reguleerivate õigusaktide kehtestamisel, mitte isikuid

puudutavatest asjaoludest. Nii näiteks asjas McHugh jt vs Ühendkuningriigid tuvastas EIK

konventsiooni rikkumise kokku 1015 avaldaja puhul. Samas ei ole EIK välistanud siseriikliku

kohtu õigust kinnipeetavate valimisõiguse piirangu proportsionaalsuse kontrollimiseks (vt

otsust asjas Scoppola vs Itaalia, p 99). Sellest seisukohast juhindub käesolevas asjas ka

ringkonnakohus, osundades ühtlasi, et Eesti Vabariigi halduskohtumenetluses kehtib isikute

subjektiivsete õiguste kaitse mehhanism, mistõttu saab halduskohus kontrollida normi

võimalikku põhiseadusvastasust või ka vastuolu välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vaid

eeldusel, et vastav norm isiku subjektiivseid õigusi ebaproportsionaalselt piirab.

18. Ringkonnakohus on eeltoodust lähtudes seisukohal, et piirangu mõõdukust ehk

proportsionaalsust kitsamas mõttes saab kohus asja lahendamisel kontrollida vaid konkreetse

juhtumi asjaolude pinnalt. Halduskohus leiab otsuses õigesti, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt

võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Õige on ka

eeltoodust tulenev kohtuniku järeldus, et kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel asjaolusid

ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud

konkreetse isiku (kaebaja) õigusi. Põhiseaduse § 58 kommentaarides on leitud, et

kinnipeetavate hääleõiguse piiramisel tuleb arvesse võtta karistuse raskust (vangistuse

kestust), aga aluseks võib olla ka kuriteo laad või süü vorm. Ühtlasi ei saa väiksemate

õigusrikkumiste käsitlemisel kuriteona ja nende eest mõnepäevase vangistusega karistamisel

isikult võtta võimalust osaleda hääletamisel, arvestades hääleõiguse keskset tähtsust

demokraatia tagamisel ning Põhiseaduses nimetatud valimiste üldisuse põhimõtet. Kohtule

võib seadusega jätta ka võimaluse igal üksikul juhtumil otsustada, kas hääleõiguse piirang on

vajalik või mitte. Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava

koodeksi p I.1.1.d.v. kohaselt on soovitav hääleõiguse piirangu otsustamine üksikjuhtumi

põhiselt (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2008, lk. 414).

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud seisukohaga on kooskõlas halduskohtu otsus, arvestada

kaebaja valimisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel kaebaja karistusregistri

andmetega karistuse raskuse (vangistuse kestuse) ja laadi kohta.

19. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu seisukohaga selles, et seadusandja

kehtestatud valimisõiguse piirangut ei saa T. Nordströmi suhtes pidada viimase

karistusandmetest lähtudes ebaproportsionaalseks, mistõttu puudub alus seaduse kohaldamata

jätmiseks, ja seda nii võimaliku vastuolu tõttu Põhiseadusega kui ka välislepingu või Euroopa

Liidu õigusega. Toimiku materjalidest ning kohtuinfosüsteemi andmetest nähtuvalt kannab

T. Nordström arvestusega alates 30.12.2002 üle 16 aasta pikkust vanglakaristust rasketes

kuritegudes, olles süüdi mõistetud 03.03.2005 Lääne Maakohtu otsusega, millega talle

mõisteti liitkaristusena 19 aastat ja 10 kuud vangistust; 17.09.2003 Tartu Maakohtu otsusega,

millega talle mõisteti 20 aastat vangistust ning 08.02.2001 Tartu Maakohtu otsusega, millega

talle mõisteti 3 aasta 11 kuu ja 13 päeva pikkune karistus.

20. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, mille kohaselt on kaebaja oma süüd

tunnistanud,

kahetsenud,

läbinud

kinnipidamisasutuses

kõik

võimaldatud

sotsialiseerumisprogrammid, on lõpetanud kooli mahus, mis on Tartu Vanglas võimalik ega

oma rohkem kui 6 aasta jooksul mitte ühtegi distsiplinaarkaristust, leiab ringkonnakohus, et

nimetatud asjaolud ei anna siiski alust piirangu proportsionaalsuses kahtlemiseks.

Ringkonnakohus märgib, et 23.03.2015 jõustus Tartu Maakohtu 09.03.2015. a määrus asjas nr

1-13-9539, millega jäeti kaebaja talle Lääne Maakohtu 03.03.2005. a otsusega kriminaalasjas

nr. 1-130/03 mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Tartu

Maakohus ei pidanud T. Nordströmi poolt ainuüksi oma tegudest arusaamist ega ka isiku

tervislikku seisundit enne tähtaega vabastamiseks piisavaks, leides, et vabastamine ei ole

kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Otsuse langetamisel arvestas kohus nii kaebaja

varasemat elukäiku kui ka toimepandud kuritegude raskust ja laadi, sh vägivaldsete ja raskete

tagajärgedega kuritegude rohkust ning asjaolu, et T. Nordströmi kuriteod on läinud ajas järjest

raskemaks. Maakohtu hinnanguga nõustus T. Nordströmi kuritegude raskusele tuginedes ka

Tartu Ringkonnakohus. Riigikohus T. Nordströmi määruskaebust menetlusse ei võtnud.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja karistusaeg lõpeb 15.01.2019 ehk mõned kuud enne

järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi.

21. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et 2014 toimunud valimistel osalemine võinuks

mõjutada kaebaja praegust elukorraldust vanglas. Ka on Euroopa Parlamendi otsuste mõju

T. Nordströmi elukorraldusele paari kuu jooksul pärast vanglast vabanemist sedavõrd vähene,

et ei õigusta T. Nordströmi suhtes seatud piirangu õigusvastaseks ning põhiseadusevastaseks

või välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistamist. Ringkonnakohus

arvestab siinjuures ka seda, et asjas Scoppola vs Itaalia ei tuvastanud EIK Itaalia seaduste

vastuolu konventsiooniga, kuigi viimaste järgi kaotab vangistust kandnud isik valimisõiguse

ka paariks aastaks pärast vanglast vabanemist. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka

seda, et üheski käesolevas otsuses käsitletud EIK lahendis ei pidanud kohus vajalikuks

rahalise hüvitise väljamõistmist, leides, et õigusvastasuse tuvastamine on valimisõiguse

kaotanud kinnipeetavate jaoks hüvitisena piisav. Seega on kaebaja tuvastamiskaebuse

esitamise eelduseks olnud põhjendatud huvi, taotleda positiivse otsuse korral valimisõiguse

kaotusega tekitatud kahju hüvitamist, suure tõenäosusega perspektiivitu.

22. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

Maili Lokk

Madis Ernits

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/