3-14-53162/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 2. aprill 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-53162 Kohtuasi A.P. kaebus koos suitsetajatega jalutama sundimise ja värskes õhus kehakultuuriga tegelemisest ilma jätmise tõttu Viru Vangla poolt tekitatud 25 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2. Tagastada vastustajale S7 hoone S2 ja S4 osakondade jalutuslehed.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.05.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24.08.2014 koostas kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale kahjunõude (tl 28-32), milles soovis tervisele ja väärikusele tekitatud 25 000 euro suuruse kahju hüvitamist. Ta kirjeldas alates augustist 2013 toimunud jalutuskäikude ja arsti poole pöördumistega seotud asjaolusid ning väitis, et vangla on tekitanud koos suitsetajatega jalutama sundimisega tema tervisele kahju ja

2

jätnud ta ilma värskes õhus kehakultuuriga tegelemise õigusest. 07.11.2014 otsusega nr 6-16/227-4 (tl 33) jättis vangla kahjunõude rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kaebaja poolt 27.03.2014, 04.04.2014, 21.05.2014 ja 16.06.2014 antud kirjalikud selgitused (tl 12-15), tema kahjunõude tõlkimisega seotud dokumendid (tl 55-62), 04.09.2013 koostatud selgitustaotlus ja sellele 10.12.2013 antud vastus (tl 63), kaebaja kohta Viru Vangla meditsiiniosakonnas vormistatud tõendid ja tervisekaardi kanded (tl 66-69).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 04.12.2014 koostatud kaebuses (tl 1-9) väitis kaebaja, et vangla on sundinud teda alates 04.12.2013 kuni 21.02.2014 jalutama koos suitsetavate kinnipeetavatega ja jätnud ilma võimalusest tegeleda füüsiliste harjutustega värskes õhus. Kaebaja palus, et tema kahjunõude rahuldamata jätmise kohta 07.11.2014 tehtud otsus nr 6-16/227-4, 05.09.2013, 09.09.2013, 30.09.2014 meditsiinitõendid ning ametnike ja tervishoiutöötajate tegevus tunnistataks õigusvastaseks ja mõistetaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 25 000 euro suurune hüvitis. Seejuures osundas ta tubakavastase kaitse konventsiooni ja Euroopa vanglareeglistiku rikkumisele, kirjeldas vanglas suitsetamise ja jalutamise suhtes kehtivat korda, enda neid tundmusi suitsetajatega koos jalutamas käies ning pöördumisi tervishoiutöötajate ja ametnike poole. Lisaks pidas ta enda õiguste rikkumiseks ning füüsilise ja psüühilise tervise kahjustamiseks ka asjaolu, et ta on olnud sunnitud kartserisse jäämise eesmärgil rikkuma distsipliini, sest ainult sellisel juhul saab jalutamas käia ilma suitsetajateta.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 51-52) ei nõustutud kaebusega ning teatati, et jäädakse kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palutakse nendega arvestada. Seejuures leiti, et kuigi kaebuses märgitud ajavahemikul kasutasid suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad ühist jalutusala, ei olnud kaebaja selle suurust, jaotust ja õhuvahetust arvestades olema suitsuga mõjustatud alal. Kohtu tähelepanu juhiti asjaolule, et kuigi kaebaja põhjendab mittejalutamist ainult väidetava suitsulõhnaga, on ta 27.01.2014 esitanud meditsiinitöötajale põhjenduseks valutava põlve. Veel märgiti, et kaebaja poolt viidatud tubaka tarbimist puudutav konventsioon ja Euroopa Vanglareeglistik pole otsekohalduvad. Tema väidet sunnitusest mitte alluda vanglaametnike korraldustele seetõttu, et saaks üksinda jalutamiseks kartserirežiimile jääda, peeti huvitavaks, kuid antud kaebusega mitteseotuks ning lisati, et vangla teada pole kaebajal tekkinud kaebuses märgitud asjaoludel terviseprobleeme. 20.02.2015 koostatud täiendavas vastuses (tl 79) selgitati jalutusala ja selles asuva suitsetamisala mõõtmete ja paiknemisega seonduvaid asjaolusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendust küsimus, kas vangla tegevuse tagajärjel on saanud kaebaja väärikusele ja tervisele tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaralist kahju.

5. Kinnipeetava õigusi tegeleda kehakultuuriga ja käia jalutamas reguleerib vangistusseaduse § 55. Selle lõigetes üks ja kaks on kehtestatud, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ja võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kuidas täpselt tuleb vanglal kinnipeetavate kehakultuuriga tegelemine ja jalutamine korraldada, pole seaduseandja aga ära määranud. Seega on tegemist vangla laiaulatusliku kaalutlusõigusega, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei või hinnata vastava otsustuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

6. Suitsetamise korraldus on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-s 82. Selle lõige kaks näeb ette, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada

3

üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, mil tal on õigus seal viibida. Põhimõtteliselt sama on suitsetamise kohta kehtestatud ka Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra punktis 12. Kodukorra juurde kuuluvate osakondade päevakavadega on aga kinnipeetavatele antud võimalus suitsetada ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis.

7. Suitsetamisega seonduvaid küsimusi on Riigikohus käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-30-14. Selle punktides 14 ja 16 leiti, et kuigi õigusaktid ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamist, pole õiguspärane sundida kinnipeetavat valima, kas jätta värskes õhus viibimise õigus kasutamata või taluda jalutusboksis suitsetamist ning kuna vastavad kannatused ei ole kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt vajalikud, võib olla tegemist väärikuse alandamisega. Need seisukohad on igati kohaldatavad ka käesoleva juhtumi puhul. See iseenesest pole aga veel piisav alus selleks, et kohus saaks kaebaja kahjunõude rahuldada.

8. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid seda saab teha üksnes proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ka võlaõiguseseaduse § 129 lg 2 on sätestatud, et isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus seda õigustab.

9. Antud juhul pole pooltel vaidlust selles, et kaebaja on tema poolt viidatud ajavahemikul 04.12.2013 kuni 21.02.2014 saanud käia jalutamas üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega. Sellega on rikutud tema vangistusseaduse § 55 lg 2 tulenevat õigust jalutada värskes õhus. Kaebusele antud vastustes väidab vastustaja küll, et jalutusala on markeeritud ja võimaldas kaebajale suitsetajatest eraldi olemise, kuid samas möönis ta ka, et jalutusala õhuvahetuse kohta ei ole mõõtmisi tehtud. Kuna tagantjärele pole konkreetset olukorda piisava täpsusega enam võimalik taastada, puudub võimalus tuvastada ka seda, et teiste kinnipeetavate suitsetamine ei saanud kaebajat mingilgi viisil häirida. Tema tervisekaarti tehtud märked kinnitavad, et tegemist on kergesti ärrituva ja pretensioonika isikuga, kes kaebab sagedasti erinevate probleemide üle, on kõigega rahulolematu ja püüab tõestada, kui haige ta on. Kaebuses viitab ta ise, et saab pidevat psühhiaatrilist ravi. Seetõttu on põhjust arvata, et toimunu võis talle tekitada pahameelt, solvumist, alandust ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi. Kindlasti pole aga tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada suure rahalise hüvitise määramist. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-44-06 leidnud, et väiksema rikkumise puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud. Sama järeldus tuleb väärikuse alandamist puudutava kahjunõude osas teha ka käesolevas asjas.

10. Kaebaja tervisekaarti 05.09.2013, 09.12.2013, 11.12.2013 ja 30.12.2013 tehtud kannete kohaselt on ta küll korduvalt kurtnud halba enesetunnet koos suitsetajatega jalutamise tõttu, kuid arstid on 05.09.2013 kandesse ja 09.09.2013 vormistatud tõendisse märkinud, et tal ei esine meditsiinilisi vastunäidustusi ühisel jalutusalal viibimiseks, võib viibida seal koos suitsetajatega ja see ei avalda tervisele kahjulikku toimet. 30.09.2013 koostatud tõendisse aga märgiti, et puuduvad jalutamise ajal suitsetajatega koosolemise kohta tervisliku seisundi halvenemise tunnused. Kohtul pole mingit alust

4

kahelda selles, et vanglas töötavad arstid teavad kinnipeetavatele rakenduvaid tingimusi ja oskavad hinnata nende mõju. Seega ei kinnita miski ka suitsetajatega koos jalutama sundimisest kaebaja tervisele tekkida võinud kahju. Siinkohal on oluline tähendus asjaolul, et halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 järgi kuulub halduskohtu pädevusse ainult avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused. Selletõttu ei saa käesolevas asjas hinnata arstide poolt välja antud tõendite või mistahes muu nende tegevusega seonduva õiguspärasust. Tegemist on halduskohtu pädevusse mittekuuluva tervishoiuteenuse kvaliteedi küsimusega, millest tekkivad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus.

11. Alust kaebuse rahuldamiseks ei saa tuleneda ka asjaolust, et kaebaja on enda väidetel olnud sunnitud rikkuma distsipliini, et jääda kartserisse ja saada sel viisil võimalus üksi jalutamiseks. Kuna vastav otsustus on tema enda vaba tahteavalduse tulemus, ei ole selle tagajärgede puhul tegemist vanglateenistuse ametnike süülise õigusvastase käitumisega ning puudub ka põhjuslik seos väidetava kahjuga. Vastustaja on küll rikkunud kaebaja vangistusseaduse § 55 lg 2 tulenevaid õigusi, kuid see ei anna piisavat alust käsitleda kaebaja soovi vanglateenistuse ametnike vastava tegevuse osas iseseisva tuvastamisnõudena ja seda niisugusena rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku § 45 lg 2 nimelt lubab tuvastamiskaebuse esitamist üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesoleval juhul on need keelamiskaebuse näol olemas.

12. Täiendava vastuse lisana edastas vastustaja kohtule S7 hoone S2 ja S4 osakonna jalutuslehed. Neis kajastatu väljub kaebusega hõlmatud ajaperioodist ning lehtedelt ei nähtu ka midagi muud konkreetset kaebaja jalutuskäikudega seoses. Seega on tegemist asjasse mittepuutuvate tõenditega, milliste vastuvõtmisest tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 62 lg 2 tulenevalt keelduda ja esitajale tagastada.

13. Eeltoodud järeldustel on vangla jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Kuna tema nõuetel pole alust, peab Tartu Halduskohus jätma kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2016 lahendiga 02.05.2016