3-14-51540/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51540 Haldusasi Danel Parmase kaebus Tartu Vangla kodukorra punkti 16.9.14 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.03.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Danel Parmase määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Danel Parmas Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta

Danel

Parmase

määruskaebus rahuldamata. 2. Muuta Tartu Halduskohtu 23.03.2015. a määruse põhjendust kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise aluse osas, asendades selle käesoleva määruse punktis 7 tooduga. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Halduskohtu menetluses on D. Parmase kaebus Tartu Vangla kodukorra p-i 16.9.14 tühistamiseks. Tartu Halduskohus määras 27.01.2015. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 13.04.2015. 2. D. Parmas esitas 23.03.2015 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Kaebaja leidis, et tema õigused on paremini kaitstud ja esindatud advokaadist esindaja vahendusel, kes saaks esitada määratud tähtajaks täiendavaid menetlusdokumente. 3. Tartu Halduskohus jättis 23.03.2015. a määrusega D. Parmase riigi kulul õigusabi taotluse rahuldamata, juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110

lg-st 2 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6. Kohtu arvates ei ole antud juhul tegemist vaidlusega, mille lahendamiseks oleks vajalik advokaadi abi poolte võrdsuse tagamiseks või asja keerukuse tõttu. Kohus märkis, et kaebaja on kohtule suutnud esitada arusaadava nõude ja põhjendustega kaebuse, mis on menetlusse võetud ning puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda. Kohus viitas, et halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgituskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist ning kuna õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et kaebaja halduskohtule esitatavat kaebust ja muid avaldusi õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik. Kohus leidis, et kuna esineb RÕS § 7 lg 1 p-st 1 tulenev kohane alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis puudub antud juhul vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks ja maksejõuetuse kindlakstegemiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. D. Parmas esitas 30.03.2015 määruskaebuse, milles ta märgib, et ei nõustu kohtu seisukohaga, et antud halduskohtumenetluses on kaebaja vajadus riigi õigusabi saamiseks vähem põhjendatud, kuna vaidluse lahendamiseks ei ole vajalik advokaadi abi poolte võrdsuse tagamiseks või asja keerukuse tõttu. Kaebaja väitel on antud halduskohtumenetlus sisult peamiselt seotud isiku põhiseaduslike õiguste riivega, mistõttu ta peab oma seisukohtade ja kogutud tõendite paremaks interpreteerimiseks tarvilikuks kaasata advokaadist esindaja. Kaebaja arvates on antud juhul oht, et väheste õigusalaste teadmiste tõttu jäävad tema õigused kaitseta või väheseks, et selgitada pädevalt toime pandud õigusrikkumisi, mistõttu ta jätkuvalt peab vajalikuks advokaadi võimaldamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. 6. D. Parmas ei ole määruskaebuses Tartu Halduskohtu 23.03.2015. a määruse tühistamise taotlust sõnaselgelt esitanud, kuid määruskaebuses märgitust nähtub, et kaebaja ei ole nõus kohtu otsustusega jätta tema riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Eeltoodust järelduvalt ja juhindudes HKMS § 2 lg-st 4 on ringkonnakohtu hinnangul D. Parmase tahe, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 23.03.2015. a määruse. 7. Tartu Halduskohus on vaidlustatud määruse põhjendava osa p-s 6 märkinud, et juhindudes HKMS § 110 lg-st 2 ning RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6 jätab riigi õigusabi taotluse isiku esindamiseks halduskohtumenetluses rahuldamata. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kuna Tartu Halduskohtu menetluses ei ole D. Parmase kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, vaid Tartu Vangla kodukorra p-i 16.9.14 tühistamise nõudes, siis ei ole käesolevas asjas RÕS § 7 lg 1 p 6 asjakohane säte. Ka nähtuvalt halduskohtu 2 2

määruse põhjendustest kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta, on halduskohus sisuliselt võtnud aluseks üksnes RÕS § 7 lg 1 p-i 1, asudes selgelt seisukohale, et kaebaja on käesolevas asjas võimeline ise oma õigusi kaitsma. Seega on halduskohus vaidlustatud määruse põhjendava osa p-s 6 ebaõigesti viidanud taotluse rahuldamata jätmise alusena RÕS § 7 lg 1 p-le 6. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et D. Parmase riigi õigusabi taotlus tuleb lugeda rahuldamata jäetuks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel. 8. Kaebajale RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi andmata jätmise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata lähtudes HKMS § 203 lg-st 2 ja § 201 lg-st 4. Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi sellist põhjendust, mis tingiks ringkonnakohtu poolt halduskohtu seisukoha muutmist. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõigile isikutele, kellel selle järele vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lgs 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. 10. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud halduskohtule kaebuse kuuel lehel koos kahe lisaga. Halduskohus on D. Parmase kaebuse Tartu Vangla kodukorra p-i 16.9.14 tühistamise nõudes 22.12.2014. a määrusega menetlusse võtnud ning 27.01.2015. a määrusega muuhulgas teatanud otsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäeva, olles seisukohal, et vaidluse all on õigusküsimus ja kohtule on senises menetluses esitatud kõik asja lahendamisel tähtsust omavad olulised asjaolud ja seisukohad. Seega on D. Parmas esitanud halduskohtule arusaadava ja piisavalt tõendatud kaebuse. Ringkonnakohtu hinnangul advokaadist esindaja kaasamine üksnes kaebaja esitatud seisukohtade ja tõendite parema interpreteerimise eesmärgil ei anna alust riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks ega põhista õigusabi saamise vajadust. Lisaks rõhutab ringkonnakohus veelkord, et halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika. 11. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, jättes rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse, siis jääb D. Parmase määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu 23.03.2015. a määruse põhjendust kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise aluse osas, asendades selle käesoleva määruse p-s 7 tooduga. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 3 3

4 4