3-14-52989/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 2. aprill 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52989 Kohtuasi R.G. kaebus Tallinna Vangla 24.11.2014 otsuse nr 5-18/14/25797-2 tühistamiseks ja vangla tingimustega tekitatud 350 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.G. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta R.G. kaebus tühistamisnõude osas läbi vaatamata. 2. Jätta kaebus muus osas rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.05.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.09.2014 koostas kinnipeetav R.G. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 16), milles soovis saada enda väärikuse alandamise eest 350 euro suurust hüvitist. Ta väitis, et kasutab

2

küünarkarke ja pidi 03.09.2014 kuni 09.09.2014 WC poti puudumise tõttu rahuldama oma ihulisi vajadusi teise kinnipeetava abil. 24.11.2014 otsusega nr 5-18/14/25797-2 (tl 17) jättis Tallinna Vangla taotluse rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud kaebaja kohta 02.09.2014 koostatud õendusanamneesi ja esmase tervisekontrolli dokumendid (tl 33-35) ning eraldi toimikuna vormistatult väljavõte tervisekaardist ajavahemiku kohta 01.01.2014 kuni 01.01.2015.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 01.12.2014 koostatud kaebuses (tl 1-4) märkis kaebaja, et pole nõus kohtueelses menetluses tehtud otsuse väidetega ning palus, et kohus tühistaks selle ja mõistaks põhiseaduse § 25 tulenevalt talle tekitatud kannatuste eest välja 350 euro suuruse hüvitise. Ta selgitas, et kasutab liikumisel küünarkarke, liikumine ilma abita pole võimalik ja kükitamine on välistatud, kuid tema paigutati kambrisse, milles puudus tualettpott. Ta eitas tualeti iseseisvat kasutamist perioodil 05.09.2014 kuni 09.09.2014 ning väitis, et oli sunnitud kannatama ja piinlema valude käes kuni Viru Vanglasse saabumiseni.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 30-32) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et kaebajal võis küll terviseseisundist tulenevalt esineda mõningast ebamugavust tualeti kasutamisel, kuid talle pole tekkinud rahas hüvitatavat kahju. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et kaebaja käis vanglasse saabumisel tervishoiutöötajate vastuvõtul ja allkirjastas tervisekontrollide kokkuvõtted, milledest nähtuvalt liigub ta iseseisvalt kasutades abivahendina karke, ei oma probleeme urineerimise või defekatsiooniga ega vaja abi kehahooldusel. Veel märgiti, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas korduvalt, oli teadlik sealsetest WC-dest, kuid ei informeerinud arsti ega õde nn aasia tüüpi WC kasutamise võimatusest ning pole püüdnud väidetava kahju tekkimist ära hoida ka vanglaametnike poole pöördumisega. Väärikuse kahjustamist puudutavas osas esitatud väiteid peeti vastuolulisteks ning märgiti, et kaebuses viitab ta tualeti kasutamise võimatusest tulenenud kannatustele ja valule, kohtueelses menetluses esitatu kohaselt oli aga alandavaks ihuvajaduste rahuldamine kaaskinnipeetava abil, kes tegelikul kogu kaebusega hõlmatud perioodli temaga ühes kambris ei olnudki.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kambris asunud WC tüübi tõttu on saanud kaebajale tekkida tema poolt nimetatud mittevaraline kahju.

5. Kaebuse õigusliku alusena nimetatud põhiseaduse § 25 annab küll igaühele õiguse nõuda talle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist, kuid vastav konkreetne kord on reguleeritud eriseadustes. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid käsitleb riigivastutuse seadus. Selle § 7 lg-s 1 on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamisest tuleneva mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ka võlaõiguseseaduse § 129 lg 2 on sätestatud, et isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus seda õigustab.

3

6. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri sisustusse kuuluva üle otsustamise õiguse on seaduseandja andnud justiitsministrile, kes on seda teinud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 7 lg 1 näeb kinnipeetava kambri sisustuse hulgas muuhulgas võimaluse korral ette ka pesemiskoha ja WC. Seda, milline täpselt peab olema kambris asuv WC, pole määruses ega üheski muus vangistusalases õigusaktis kehtestatud.

7. Kaebaja tugineb oma asjaolule, et kasutab liikumiseks küünarkarke ning väidab, et ei saa kükita. Sel põhjusel peab ta enda paigutamist ilma istepotita WC-ga kambrisse õigusvastaseks. Vastustaja pole küünarkarkude kasutamist kahtluse alla seadnud, kuid osundab vanglasse saabumisel tehtud tervisekontrollide kohta koostatud kokkuvõtetele. Neis märgitu kohaselt kasutab kaebaja küll abivahendina karke, kuid liigub iseseisvalt, ei vaja abistamist kehahooldusel ega oma probleeme defekatsiooniga. Kuna kaebaja on andnud nii õendusanamneesile kui esmase tervisekontrolli kokkuvõttele oma allkirjad, pole põhjust kahelda, et neisse tehtud sissekanded tuginevad temalt endalt saadud andmetele. Kohtu poolt Viru Vanglast välja nõutud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on pikema aja jooksul kurtnud valu üle jalas, tal on diagnoositud parema jalalabaga seotud haigestumine, määratud sellega seoses sidumisi ja valu vaigistavaid ravimeid ning antud 25.01.2014 kaks küünarkarku liikumise kergendamiseks. Kandeid, millised saaksid kinnitada kaebaja väidet kükitamise võimatuse või vähemalt raskendatuse kohta, väljavõttes pole.

8. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80- 09. Kaebaja väidab küll, et pöördus oma probleemiga valvuri poole ega saanud sellele lahendust, kuid vastustaja pole enda sõnul sellisele pöördumisele kinnitust leidnud. Kohtul puudub tõsiselt võetav põhjus vastustajat selles osas mitte uskuda. Kui kaebajal oli WC kasutamine tõepoolest võimatu ning tekkisid valud ja kannatused, on igati loogiline, et ta andis sellest nii vanglaametnikele kui tervishoiutöötajatele ka teada. Tema tervisekaarti on vaidluse põhjuseks oleval perioodil tehtud kanded nii 04.09.2014, 08.09.2014 kui 09.09.2014, kuid ühestki neist ei nähtu kurtmist probleemide ja kannatuste üle WC kasutamisel. Viru Vanglasse saabumisel 09.09.2014 on tervisekaarti märgitud küll jätkuv probleem jalaga ja küünarkarkude kasutamine, kuid sellest ega järgnevatest kannetest ei nähtu midagi niisugust, mida saaks seostada mitu päeva kestnud võimatusega WC-d kasutada. See omakorda lubab kindlalt järeldada, et tegelikult polnud kaebaja probleemid kaugeltki nii suured kui ta tagantjärele väita püüab. Tema vastavate väidete tõepärasuse seab kahtluse alla lisaks ka asjaolu, et kohtueelse menetluse taotluses väitis ta enda väärikuse alandamise põhjuseks vajaduse kasutada teise kinnipeetava abi. Peale seda, kui vastustaja tõi välja asjaolu, et tema poolt nimeliselt ära märgitud kinnipeetav paigutati 05.09.2014 teise kambrisse ega saanud teda kuidagi kogu aeg abistada, hakkas ta viitama hoopis WC kasutamise võimatusest tingitud kannatustele ja valudele. Niisugune vastuoluline käitumine viitab piisava selgusega sellele, et kaebaja eesmärgiks on saada rahalist kasu ja selleks püüab ta leida üha uusi põhjendusi. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et pole eluliselt usutav ega ilmselt füsioloogiliselt ka võimalik, et kolm korda päevas süüa saav isik saab olla kolm, neli või isegi viis päeva ilma soolt tühjendamata.

9. Kaebuse teise õigusliku alusena viidatud põhiseaduse § 18 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohus on vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimusi käsitledes korduvalt märkinud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist ning väiksema rikkumise puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud. Sama järeldus tuleb teha ka käesolevas asjas. Ilma istepotita WC kasutamine

4

võis kaebaja terviseprobleeme arvestades talle küll ebamugavusi ning pahameelt ja muid vaimseid üleelamisi tekitada, kuid kindlasti pole tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada rahalise hüvitise määramist.

10. Eeltoodud järeldustel ei ole kohtul alust pidada vastustaja tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebuse see osa täies ulatuses rahuldamata. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, pole haldusakt vaid toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Kuna selle peale ei saa tühistamisnõuet esitada, jääb kaebuse vastav osa halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane