3-14-215/41 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-14-215 Otsuse kuupäev

2. aprill 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine

3. märtsi 2015 kohtuistungil Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Aleksei Maksimov Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. 5. detsembril 2014 registreeriti Tartu Vanglas kinnipeetava Aleksei Maksimovi kahju hüvitamise taotlus nr 1-13/242-1, milles ta nõudis 350 000 euro suuruse kahju hüvitamist kannatuste ja piinamise eest, mis tekkis sellest, et Tartu Vanglas puudub võimalus suitsetada siseruumides ning õues suitsetamiseks ei ole varjualust. Tartu Vangla jättis oma 17. veebruari 2014 otsusega nr 1-3/242-2 A. Maksimovi kahju hüvitamise taotlus osaliselt läbi vaatamata enne 3. detsembrit 2010 väidetavalt põhjustatud kahju osas, kuna nõue oli aegunud ning osaliselt rahuldamata alates 3. detsembrist 2010 väidetavalt põhjustatud kahju osas.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 28. veebruaril 2014 Aleksei Maksimovi venekeelne kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb A. Maksimov Tartu Vangla kohustamist keelata viia läbi meditsiinilist eksperimenti vangla territooriumil ja Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist summas 300 000 eurot seoses suitsetamise võimalustega. Kaebusele oli lisatud ka riigi õigusabi taotlus. Tartu Halduskohus tagastas 30. mai 2014 määruse resolutsiooni punktiga üks A. Maksimovi kaebuse kohustamisnõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ning jättis resolutsiooni punktiga 5 rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse. Sama määrusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse ülejäänud osas menetlusse, määras vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele kirjalikult vastama.

3. Tartu Vangla esitas 16. juuni 2014 kirjaliku vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.

4. Tartu Halduskohtusse saabus 16. juunil 2014 A. Maksimov määruskaebus Tartu Halduskohtu 30. mai 2014 määruse peale. Kohus jättis 25. juuni 2014 määrusega A. Maksimovi määruskaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva määruse kättesaamisest alates.

18. augusti 2014 määrusega võttis kohus A. Maksimovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30. mai 2014 määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Sama määrusega jättis Tartu Halduskohus rahuldamata A. Maksimovi taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks.

5. 26. augustil 2014 esitas A. Maksimov määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18. augusti 2014 määruse peale. Tartu Halduskohus võttis 23. septembri 2014 määrusega A. Maksimovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18. augusti 2014. määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2014 määrusega jäid rahuldamata A. Maksimovi määruskaebused Tartu Halduskohtu 30. mai 2014 ja 18. augusti 2014 määruste peale. Sama määrusega jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata A. Maksimovi 26. augusti 2014 taotluse riigi õigusabi saamiseks.

6. A. Maksimov esitas 13. novembril 2014 Riigikohtule määruskaebuse. Riigikohtu 16. detsembri 2014 määrusega jäeti A. Maksimovi määruskaebus käiguta ning 22. jaanuari 2015 määrusega tagastati A. Maksimovi määruskaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 234 ja §

217 lg alusel.

7. Tartu Halduskohus määras oma 4. veebruari 2015 määrusega haldusasja läbivaatamisele kohtuistungil, mis toimus 3. märtsil 2015. Kaebuse põhjendused

8. Kaebuses kohaselt alustas vangla 2010. kevadel meditsiinilist eksperimendi „Vangla ilma tubakata“ läbiviimist. Kaebaja osutab, et vangla lõpetas projekti järgsete vangla sektsiooni suitsetamistubade kasutamise ja viis suitsetamise võimaluse üle õue, seejuures suitsetamise kohta sisustamata, tagamata kaitset vihma, tuule ja lume eest. Suitsetamine on lubatud ainult jalutuskäigu ajal ühe tunni jooksul. Kaebaja on seisukohal, et vangla rikkus ja muutis suitsetamistoa otstarvet. Suitsetamine ei ole ühiskonnas keelatud tegevus. Kaebaja hinnangul on suitsetamise võimaluste piiramine vanglas väärikust alandav, tekitades kannatusi ja kuna väljas suitsetamiseks ei ole loodud varjualuseid, siis tuleb vihma, külma ja tuule käes suitsetamist pidada tegevuseks, mis põhjustab tervisekahjustuse. Kaebaja märgib, et peab tervist kahjustav on ka olukorda, kus üheks tunniks suitsetamiseks võimaldatud ajaks antakse kinnipeetavale 5 sigaretti, mille korraga ära suitsetamine suurendab järsult nikotiini taset veres ning võib kaasa tuua letaalse tulemuse.

9. 3. märtsil 2015 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et Tartu Vangla rikub kinnipeetavate õigusi suitsetamise osas. Vangla likvideeris omavoliliselt suitsetamistoa ning kohustas inimesi suitsetama ainult jalutuskäigu ajal. Kinnipeetaval peab olema võimalik suitsetada seal, kus ta ise soovib. Praegu sunnib vangla suitsetama järjest viit suitsu tunni aja jooksul.

Kaebaja märgib, et lõpetas suitsetamise alates jaanuarist 2011 ning käesoleval ajal ta ei suitseta. Vastustaja vastuväited

10. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla märgib, et jääb 7. veebruari 2014 otsuses nr 1-13/242-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vangla A. Maksimovi suhtes õigusvastaselt käitunud. Tubakaseaduse (TubS) § 30 lg 1 sätestab, et tubakaseaduse §-s 29 nimetamata juhtudel otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel, arvestades TubS § 30 lõikeid 3 ja 4. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohas ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Tartu Vangla kodukorra p 12.2 sätestab, et kinnipeetava suitsetamise kohad Tartu Vanglas on jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid. Kuna Tartu Vangla ei ole A. Maksimovi suhtes õigusvastaselt käitunud, on täitmata üks mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest ning taotlus tuleb jätta rahuldamata.

11. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole vaidlustanud ühtegi vanglas suitsetamist puudutavat normi, vaid leiab lihtsalt, et vangla tegevus kinnipeetavatele suitsetamiseks loodud võimaluste osas on õigusvastane. Vastustaja ei nõustu kaebaja suitsetamist puudutava õiguskäsitlusega ega pea usutavaks tema põhjendusi võimaliku negatiivse tagajärje saabumise osas. TubS § 1 lg-st 1 ja § 29 p-st 20 tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, et suitsetamine ei ole keelatud ja täiskasvanud inimesel on suitsetamine absoluutselt piiranguvaba. Täiskasvanud isik ei või suitsetada igal pool ning millal tahab, kui see on õigusaktidest tulenevalt kas üldse keelatud või kohaliselt ja ajaliselt piiratud. Tubakaseadusest ei tulene ka otsest keeldu, et hoone või territooriumi valdaja ei võiks üldse suitsetamist hoones või territooriumil ära keelata, kui ta peab seda põhjendatuks ja vajalikuks. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et suitsetamise võimaluste piiramiseks vanglas peab selleks olema suitsetamine isikule kohtu poolt keelatud. Riigikohus on 7. detsembri 2009 otsuses nr 3-3-1-5-09 märkinud, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi) õigusi. Vangistus ei ole aga üksnes isiku füüsilise liikumisvabaduse piiramine, kogu kinnipeetava eluolu seotakse vanglas kehtestatud režiimiga, mille täitmine on kinnipeetavale kohustuslik (VangS § 67 p 1). Kinnipeetava isiku vabadus allutatakse vangistust reguleerivates õigusaktides toodud piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Isikule vangistuse kohaldamisega piiratakse tema põhiseaduse § 19 lg-st 1 tuleneva vaba eneseteostuse õiguse takistamise kaudu muu hulgas isiku õigust vabalt otsustada enda suitsetamise aja ja koha üle.

12. Vastustaja märgib, et kuna vanglal on õigus kehtestada kinnipeetavale vanglas suitsetamisel piiranguid, siis isegi juhul, kui need põhjustavad kinnipeetavale kannatusi, siis ei ole see käsitletav väärikust alandava kohtlemisena vaid paratamatu ebameeldivusena kinnipeetava jaoks, mille kinnipeetav on kohustatud ära kannatama.

13. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Värskes õhus viibimise osas täiendavaid tingimusi kehtestatud ei ole. VSkE § 82 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohas ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Tartu Vangla kodukorra p 12.2 sätestab, et kinnipeetava suitsetamise kohad Tartu Vanglas on jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid. Seega on kinnipeetav suitsetamise ja värskes õhus viibimise ajal samades tingimustes ning ei ole usutav, et suitsetava kinnipeetava tervis saab kahjustada, kui tal ei ole suitsetamiseks varjualust aga lihtsalt värskes õhus viibija tervis varjualuse puudumine ei mõjuta. Vastustaja hinnangul on kohatu kaebaja poolt esitatud võrdsustus, et suitsetamine on samaväärne ning iseenesest mõistetav tegevuse nagu inimese eksistentsiks vajalikud hingamine ja söömine, mille piiramiseks vanglal õigus puudub. Suitsetamine on õigus, mida realiseeritakse läbi õiguse vabale eneseteostusele. Ka kinnipeetaval isikul on õigus valida, kas ta suitsetab või mitte ning seda õigust ei ole kaebajalt ära võetud. Küll on aga tegemist õigusega, mille kasutamine või kasutamata jätmine ei ole ilmselgelt lahutamatult seotud inimese eksistentsiga. Vastustaja peab vajalikus märkida, et vangla ei sunni ühtegi kinnipeetavat tunni jooksul viit sigaretti ära suitsetama. Suitsetamata jäetud sigarette ei pea kinnipeetav ära viskama ning neid ei võeta temalt ära. Suitsetamata jäänud sigaretid saab kinnipeetav jalutuskäigult tulles anda vanglaametnikule, kes paneb need kinnipeetava teiste suitsude juurde vastavasse kappi hoiule. Kui kinnipeetav ise otsustab ühe tunni jooksul temale väljastatud viis sigaretti korraga ära suitsetada, olles seejuures teadlik, millise tagajärje see temale võib kaasa tuua, on selle otsuse tegija ikkagi kinnipeetav ise, kellele jääb ka vanglas karistust kandes alles vastutus enda toimepandud tegude ning nendega paratamatult saabuvate tagajärgede eest. Kohtu seisukoht

14. Kaebaja nõuab hüvitist selle eest, et Tartu Vanglas võimaldatakse suitsetada tunni aja jooksul ööpäevas viis sigaretti, puudub võimalus suitsetada siseruumides nibg õues suitsetamiseks ei ole varjualust. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja hinnangul tekitatud talle mittevaralist kahju kannatuste näol. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. RVastS § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peaks kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuvastama, et Tartu Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega põhjustanud A. Maksimovile mõne RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud kahjuliku tagajärje.

15. TubS §-s 29 on loetletud kohad, kus suitsetamine on keelatud. Lisaks loetelule on TubS §

29 p 20 kohaselt keelatud suitsetada ka õigusaktis ettenähtud muus kohas. TubS § 30 lg 1 sätestab, et tubakaseaduse §-s 29 nimetamata juhtudel otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel, arvestades TubS § 30 lõikeid 3 ja 4. TubS § 30 lg 2 p 1 kohaselt on riigija kohaliku omavalitsuse ruumides suitsetamine lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. VSkE § 82 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohas ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida.

16. VSkE § 82 eelnõu seletuskirjas on märgitud, et suitsetamine võimaldatakse kinnipeetavatele vaid väliskeskkonnas seetõttu, et kõikidel vanglas viibivatel kinnipeetavatel, vanglas töötavatel ja vanglat külastavatel isikutel on õigus suitsuvaba keskkonnale. Tartu Vangla kodukorra p 12.2 sätestab, et kinnipeetava suitsetamise kohad Tartu Vanglas on jalutusaias vastava märgistusega alad ning vastava märgistusega jalutusboksid. Üldteada on asjaolu, et suitsetamine kahjustab mitte ainult suitsetaja enda tervist, vaid ka kõikide teiste isikute tervist, kes viibivad temaga ühes ruumis või tema läheduses. Seetõttu on põhjendatud kehtestatud piirang, et suitsetada tohib ainult väliskeskkonnas, mitte siseruumides. Seega, arvestades VangS § 55 lõikes 2 sätestatut, saab kinnipeetav suitsetada üks kord päevas ühe tunni jooksul, jalutades jalutusboksis.

17. Kohus leiab, et suitsetamise ajaline ja ruumilise piiramine on õiguspärane, vangistuse täideviimisel kinnises vanglas on piirangud paratamatud ja Tartu Vangla kodukorra p 12.1 kohaselt kinnipeetaval on lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel. Kuna vanglal on õigus kehtestada kinnipeetavatele vanglas suitsetamisel piiranguid, siis juhul, kui need ka põhjustavad kinnipeetavale ebamugavusi, siis ei ole see käsitatav väärikust alandava kohtlemisena, vaid paratamatu ebameeldivusena kinnipeetava jaoks, mille ta on kohustatud ära kannatama. Ei ole usutav, et suitsetava kinnipeetava tervis saab kahjustada, kui ei ole suitsetamiseks varjualust, sest lihtsalt värskes õhus viibija tervis varjualuse puudumine ei mõjuta. Samuti on üldteada, et suitsetamine värskes õhus on vähem ohtlik kui siseruumis. Tartu Vangla suitsetamise korraldust on pidanud tubakaseadusele vastavaks ka Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud 10.07.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3- 11-2710. Kuna Tartu Vangla ei ole A. Maksimovi suhtes õigusvastaselt käitunud, on täitmata üks mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest ning kaebus tuleb jätta rahuldamata Kohus tuvastas, et Tartu Vanglas kehtivad suitsetamist puudutavad piirangud on õiguslikul alusel ning sellega kooskõlas ja seega vastustaja tegevus suitsetamise korraldamisel ei ole õigusvastane.

18. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et vangistus ei ole üksnes isiku füüsilise liikumisvabaduse piiramine, kogu kinnipeetava eluolu seotakse vanglas kehtestatud režiimiga, mille täitmine on kinnipeetavale kohustuslik (VangS § 67 p 1). Kinnipeetava vabadus allutatakse vangistust reguleerivates õigusaktides toodud piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Isikule vangistuse kohaldamisega piiratakse tema põhiseaduse § 19 lg-st 1 tuleneva vaba eneseteostuse õiguse piiramise kaudu muu hulgas isiku õigust vabalt otsustada enda suitsetamise aja ja koha üle.

19.Tartu Vanglas viibivatel kinnipeetaval on võimalik suitsetada ajal, mil nad viibivad jalutuskäigul. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lubada kinnipeetavatel siseruumides suitsetada, ka puudub vanglal kohustus ehitada kinnipeetavatele spetsiaalseid suitsetamiseks mõeldud ning tuule, vihma ja lume eest kaitsvaid varjualuseid. See, et vangla ei ole selliseid varjualuseid ehitanud, ei anna alust pidada Tartu Vangla tegevust õigusvastaseks. Suitsetamise piiramisega ei kaasne kinnipeetava piinamist ega vajadust minna iga kord jalutama ja seega ise end ebameeldivasse olukorda panna. Kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks suitsetamise korraldamisel tegutsenud õigusvastaselt.

20.Kohus on tuvastanud, et käesolevas asjas on täitmata RVastS § 7 lõikest 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kohus leiab, et ei ole otstarbekas analüüsida teisi seaduses sätestatud eeldusi ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Siiski peab kohus asjakohaseks märkida, et kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta ei suitseta alates aastast 2010, see on vähemalt 4 aastat. Kuna ta ei kasuta vanglas võimalust suitsetada, ei riiva suitsetamisele seatud piirangud tema õigusi. Seega puudub A. Maksimovil asjas ka kaebeõigus HKMS § 44 lõike 1 mõttes ning kaebus tuleks jätta rahuldamata ka sel põhjusel.

21.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik