3-14-52964/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52964 Otsuse kuupäev

2. aprill 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Natalja Kisseljova kaebus Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korralduse nr 182 „Puurkaevu asukoha kooskõlastamata jätmine“ tühistamiseks ning Toila valla kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada puurkaevu asukoht Menetlusosalised Kaebaja Natalja Kisseljova Vastustaja Toila vald, esindaja Tiit Kuusmik Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Natalja Kisseljova kaebus.

2. Tühistada Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korraldus nr 182.

3. Kohustada Toila Vallavalitsust Natalja Kisseljova taotlust uuesti läbi vaatama.

4. Jätta rahuldamata Natalja Kisseljova taotlus kohustada Toila valda kooskõlastama puurkaevu asukoht.

5. Mõista Toila Vallavalitsuselt Natalja Kisseljova kasuks välja menetluskulud 15 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. mail 2015.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-52964

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Natalja Kisseljova esitas 31. juulil 2014 Toila Vallavalitsusele taotluse puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks Nõlva tn 20, Toila alevik (tl 5).

2. Toila Vallavalitsus ei kooskõlastanud 8. septembri 2014. a korraldusega nr 182 planeeritava puurkaevu asukohta (tl 6). Puurkaeva asukoht jäeti kooskõlastamata järgmiste põhjendustega.

2.1. Veeseadus (VeeS) näeb ette, et enne puurkaevu rajamist, peab rajamist kavandav isik kooskõlastama puurkaevu asukoha kohaliku omavalitsusega (VeeS § 30 lg 2). Kohalik omavalitsus arvestab puurkaevu asukoha kooskõlastamisel üldja detailplaneeringut, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja tegevuspiirkondasid (VeeS § 30 lg 3).

2.2. Toila alevikus Nõlva tn 20 kinnistule ei ole koostatud vastavasisulist detailplaneeringut. Toila Vallavalitsuse poolt 23. augusti 2005. a korraldusega nr 1283 väljastatud projekteerimistingimuste kohaselt tuli Nõlva tn 20 kinnistu vesi ja kanalisatsioon lahendada aleviku veeja kanalisatsioonivõrgu baasil.

2.3. 28. septembril 2005 koostatud Nõlva tn 20 elamu projekti kohaselt (töö nr 180/2005.a.) hakkab veevarustus toimuma keskveetrassi kaudu. Nõlva tn 20 kinnistu on liitunud Toila alevikus ühisvee ja -kanalisatsioonivõrku ning kinnistu veega varustamine toimib. Nimetatud kinnistu veega varustamine kuulub AS Toila V.V. (vee-ettevõtja) teeninduspiirkonda.

2.4. Toila valla ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamise kava ei näe ette ühisveevarustusega kaetud alal puurkaevude rajamist. Toila valla üldplaneering sätestab muuhulgas, et perspektiivses ühisveevärgis mittekasutatavad puurkaevud tuleb põhjaveekaitse eesmärgil tamponeerida ja hooned likvideerida. Kui mõnele kasutamata puurkaevule leitakse otstarve (näiteks kastmisveeks), võib puurkaevu tamponeerimata jätta. Sel juhul tuleb tagada puurkaevu korralik hooldus (p 6.1.2.2.1.). Seega ei näe ka Toila valla üldplaneering ette uute puurkaevude rajamist ühisveevärgis.

3. N. Kisseljova esitas 8. oktoobril 2014 Toila Vallavalitsusele vaide, milles palus uuesti läbi vaadata taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada puurkaevu asukoht (tl 7).

4. Toila Vallavalitsus jättis 13. oktoobri 2014. a korraldusega nr 204 N. Kisseljova vaide rahuldamata (tl 8).

5. N. Kisseljova esitas 29. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Toila Vallavalitsuse

8. septembri 2014. a korralduse nr 182 "Puurkaevu asukoha kooskõlastamata jätmine" tühistamiseks ning Toila valla kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada puurkaevu asukoht aadressil Nõlva tn 20, Toila alevik (tl 3-4).

6. Tartu Halduskohus võttis 5. jaanuari 2015. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 14).

3-14-52964

7. Vastustaja palus 29. jaanuari 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 20- 21).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja taotleb Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korralduse nr 182 tühistamist ning Toila valla kohustamist vaadata uuesti läbi tema taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada puurkaevu asukoht, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

8.1. Vastavalt korraldusele nr 182 on taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et Toila valla ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamise kava (edaspidi kava) ja Toila valla üldplaneering (edaspidi üldplaneering) ei näe ette puurkaevude rajamist ühisveevärgis. Kavas ja üldplaneeringus ei ole ette nähtud üsna paljud valla elu aspektid (pigem оn nendes aktides ettenähtud palju vähem võrreldes sellega, mida seal ei ole ettenähtud). Näiteks üldplaneering ei näe ette eraomandis olevate kinnistute territooriumi valgustamist, kuid vaevalt tuleb kellegi pähe mõte keelata sel põhjusel kinnistute omanikele valgustuse korraldamist enda maaüksustel. Samuti ei näe üldplaneering ja kava ette eraomandis olevate kinnistute tehnilise veega (kastmisveega) varustamist. Õigusriigi üheks tunnuseks on põhimõte: eraisikutel on lubatud kõik, mis ei ole seadusega otseselt keelatud. See põhimõte on muuhulgas väljendatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-s 1. Vallavalitsuse lähenemine, mille kohaselt mingi tegevus tuleb keelata põhjusel, et see ei ole valla üldplaneeringus või arengukavas ette nähtud, on vastuolus nii õigusriigi üldtunnustatud põhimõttega, kui ka terve mõistusega.

8.2. Korralduses tehtud viide Nõlva 20, Toila eramu projekteerimistingimustele on asjakohatu. Vallavalitsus ei ole selgitanud, miks kinnistu veevarustuse skeemi muutmine ei ole võimalik või otstarbekas (puuduvad vallavalitsuse kaalutlused vastavalt HMS § 56 lg-le 3). Lisaks on projekteerimistingimustes ette nähtud üksnes olmeveega varustamine. Tehnilise veega (s.h kastmisveega) varustamise aspekt jäi projekteerimistingimuste väljastamisel 2005. aastal lahtiseks.

8.3. Vastavalt HMS § 56 lg-le 3 tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Korralduses piirdus vallavalitsus üksnes viitamisega kavale ja üldplaneeringule ning konstateeringuga, et nendes aktides ei ole puurkaevude rajamist ühisveevärgis ette nähtud. Korralduses ei ole välja toodud kaalutlusi, millist avalikku huvi kahjustatakse seoses puurkaevu rajamisega kinnistu territooriumile ning mil viisil see avalik huvi kaalub üles kinnistu omaniku huvi väikese sügavusega puurkaevu rajamisel.

8.4. Avaliku huviga seoses märgib kaebaja, et veemajanduses seisneb avalik huvi eelkõige veeressursside säästlikus kasutamises. Kaebaja majja ühisveevärgi vahendusel toimetatav olmevesi kujutab endast kõrgkvaliteetset joogivett, mis saadakse puurkaevust sügavusega ca

200 m ning seejärel see iseenesest kvaliteetne looduslik joogivesi viiakse kaasaaegsete seadmete abil vastavusse euronormidega. Taoline joogivesi on väga väärtuslik ühiskonnaressurss, mida vastavalt veeseadusele tuleb kasutada säästlikult. Ühisveevärgialal elavate vallaelanike sundimine kasutada kõrgkvaliteetset joogivett kastmisveena ei ole kooskõlas loodusressursside säästliku kasutamise põhimõttega. Sealjuures ei kahjusta kuni 20 m sügavusega puurkaevu rajamine keskkonda, sh ei saa see kuidagi mõjutada sügavusel ca 200 m asuvat Toila ühisveevärgi veeallikana kasutatavat põhjaveekogumit.

3-14-52964

9. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja märgib, et kaebuse esitamine on seotud sooviga pääseda vastutusest omavolilise puurkaevu rajamisel. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

9.1. Kuna võimalus kinnistu varustamiseks kastmisveega on olemas, jääb arusaamatuks soov rajada kinnistule puurkaev. Kaebuse p-s 4 kirjutab kaebaja lahti avaliku huvi veeressursside säästlikuks kasutamiseks. Jääb arusaamatuks nende huvide eiramine kaebaja poolt. Kinnistul on olemas loodusliku kastmisvee kasutamise võimalus, mida pole kasutatud. Võimalus mitte kasutada olmevett kastmisveena on kinnistul kogu aeg olnud. Nõlv, millel nimetatud kinnistu asub on liigniiske, seetõttu puudub nõlval ka ajalooline asustatus. Nõlval väljub paekihtide vahelt pidevalt vesi. Nõlva on püütud kuivendada ja rajatud selleks kraave, millised olid enne ehitustegevust reaalselt olemas (tl 24). Kinnistule on rajatud drenaaž (tl 28), mille vett on reaalselt võimalik kasutada kastmisveena. Vee olemasolu kinnitab ka naaberkinnistul olev allikas (tl 28).

9.2. Toila Vallavalitsus pöörab halduskohtu tähelepanu ka asjaolule, et 10. juulil 2014 töötas Nõlva tn 20 Toila alevikus puurmasin (tl 22). Toila Vallavalitsuse maakorraldaja Hannes Kohtringu ja järelevalveinspektori K. Ilmenski poolt tööd peatati ja edastati informatsioon Keskkonnainspektsioonile omavolilise puurimise kohta. Täiendav info puurimise kohta ja fotod esitas järelevalveinspektor K. Ilmenski Keskkonnainspektsioonile 16. juulil 2014 (tl 23). Keskkonnainspektsiooni Ida-Virumaa büroo esitas 11. septembril 2014. a Toila Vallavalitsusele järelpärimise nr Iv-6-7/302-3 väärteoasjas nr 940014001223 (tl 27). Soov mitte kasutada olmevett kastmisveena, tekkis kinnistu omanikul peale juhtunut, et seadustada omavolilist puurkaevu rajamist.

10. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses vastustaja vastusele järgmised seisukohad (tl 36).

10.1. Vastustaja väidab, et kaebajal on olemas võimalus saada kastmisvett eramu drenaažisüsteemist. Väide on otsitud ning see ei ole asjassepuutuv. Vestlustes Toila Vallavalitsuse maakorraldaja H. Kohtringuga rõhutas kaebaja esindaja korduvalt, et sõltuvalt ilmadest kaob põhjavesi drenaažisüsteemist ära juuni lõpus-juuli alguses ning ilmub uuesti septembris-oktoobris (2014. aastal ilmus detsembris). Sama nähtust täheldati ka kuivenduskraavides enne eramu ehitamist.

10.2. Vastustaja väidab, et kaebuse esitamine halduskohtule on seotud kaebaja sooviga pääseda vastutusest väärteoasjas. Väide ei ole samuti asjassepuutuv ning selle esitamise ainueesmärgiks on negatiivse tausta loomine kaebaja suhtes. Kaebaja selgitab, et 2014. a suvel pöördus ta tõepoolest OÜ Viru Geoloogia spetsialistide poole oma kastmisveeprobleemi lahendamiseks, mille tulemusena lepiti kokku kinnistu territooriumil proovipuurimine põhjavee sügavuse/põhjavee vastupidava mullakihi sügavuse kindlakstegemise eesmärgil. Vastavalt kokkuleppele pidi kõik vajalikud kooskõlastused enne puurimist tegema töövõtja. OÜ Viru Geoloogia jättis selle tegemata ja asus 10. juulil 2014 puurima. Mitme tunni pärast oli töö vallavalitsuse ametnike poolt peatatud, seejärel algatas Keskkonnainspektsioon väärteomenetluse (väärteoasi nr 940014001223) OÜ Viru Geoloogia suhtes, milles kaebaja abikaasa kuulati tunnistajana üle. Mingit vastutust seoses väärteoasjaga kaebajale ei järgne. Kaebajale teadaolevalt on käesolevaks ajaks menetlus selles väärteoasjas lõpetatud, mingit karistust määratud ei ole (vastavalt OÜ Viru Geoloogia esindaja seletustele taolise töö puhul (proovipuurimine) mingeid kooskõlastusi ei nõuta).

3-14-52964

10.3. Vastustaja väidete valguses selgitab kaebaja täiendavalt, et tema eesmärgiks käesolevas halduskohtumenetluses on kas saada luba puurkaevu rajamiseks enda kinnistu territooriumil või saada üheselt mõistetav, seaduslikult ja faktiliselt põhjendatud vastus, miks puurkaevu rajamine on keelatud. Haldusmenetluse tulemusena ei ole kahjuks õnnestunud saada ei luba ega vastust. Toila Vallavalitsuse maakorraldaja sõnade järgi, isegi kui vallavalitsus rahuldab kaebaja taotluse puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks, Keskkonnaamet igal juhul ei luba puurkaevu rajamist Toila alevikus. Seevastu Keskkonnaameti Viru regiooni vee spetsialist

L. Bogdanova ütles kaebaja esindajale, et mingeid keskkonnaalaseid takistusi puurkaevu sügavusega kuni 20 m rajamisele Toila alevikus ta küll ei näe, kuid talle teadaolevalt „vald traditsiooniliselt ei anna selleks luba“. Kaebaja loodab saada kohtu käest vastuse, kas Toila vallas väljakujunenud taoline omapärane tava on seadusega kooskõlas või mitte. Toila Vallavalitsuses soovitati kaebaja esindajal järjekindlalt kasutada kastmisveena ühisveevärgist saadavat joogivett („alevikus teevad peaaegu kõik niimoodi“). Võttes arvesse, et veevärki haldava AS-i Toila V.V. ainuaktsionäriks on Toila vald, möönab kaebaja, et Toila aleviku veemajandusse tehtud investeeringute tasuvuse tagamine võib olla üsna kaalukas põhjus keelu kehtestamiseks kastmisvee puurkaevude rajamisele aleviku ühisveevärgi piirkonnas (tahaks siiski nentida, et vastustaja siiani vältis taolise motiivi esitamist oma positsiooni tugevdamiseks käesolevas vaidluses). Kas vallavalitsuse säärane käitumine kooskõlastub veeressursside säästliku kasutamise põhimõttega või mitte, jääb kohtule otsustada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas kohtule kaebuse Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korralduse nr 182 „Puurkaevu asukoha kooskõlastamata jätmine“ tühistamiseks ning Toila valla kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada puurkaevu asukoht.

12. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

13. Kohus selgitab, et sõltuvalt puurkaevu projektikohasest tootlikkusest on puurkaevu rajamiseks vaja kas ehitusluba või kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut (VeeS § 30 lg 1). Praeguses asjas oleks olnud vaja kohaliku omavalitsuse nõusolekut, kuna puurkaevu projektikohane tootlikkus oli kuni 4 kuupmeetrit ööpäevas ühe kinnisasja vajaduseks. Lisaks kohaliku omavalitsuse nõusolekule on puurkaevu rajamiseks vaja ka Keskkonnaameti kooskõlastust (VeeS § 30 lg 5). Kuid enne kohalikult omavalitsuselt kirjaliku nõusoleku taotlemist, peab puurkaevu rajamist kavandav isik kooskõlastama rajatava puurkaevu asukoha kohaliku omavalitsusega (VeeS § 30 lg 2). Seega on kaebajal puurkaevu rajamiseks vaja esmalt kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut planeeritava puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ja siis on vaja kohaliku omavalitsuse nõusolekut puurkaevu rajamiseks, kusjuures kohalik omavalitsus peab eelnevalt küsima Keskkonnaametilt kooskõlastuse puurkaevu rajamiseks. Vaidlus käesolevas asjas tekkis poolte vahel seetõttu, et kohalik omavalitsus ei andnud puurkaevu asukoha kooskõlastust. Vaidlust ei ole selles, et Toila Vallavalitsuse keeldumine takistab puurkaevu rajamist. Seega tuleb kohtul lahendada küsimus, kas kohaliku omavalitsuse mittenõustumine planeeritava puurkaevu asukohaga oli õiguspärane.

14. Kaebaja sooviks on puurkaev rajada aadressile Nõlva 20, Toila vald, Ida-Virumaa. Vastustaja ei kooskõlastanud planeeritava puurkaeva asukohta, tuues järgmised kaalutlused: 1) kohalik omavalitsus arvestab puurkaevu asukoha kooskõlastamisel üldja

3-14-52964

detailplaneeringut, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja tegevuspiirkondasid; 2) Nõlva tn 20 kinnistule ei ole koostatud detailplaneeringut. Toila Vallavalitsuse poolt 23. augusti 2005. a korraldusega nr 1283 väljastatud projekteerimistingimuste kohaselt tuli Nõlva tn 20 kinnistu vesi ja kanalisatsioon lahendada aleviku veeja kanalisatsioonivõrgu baasil; 3) 28. septembril 2005 koostatud Nõlva tn 20 elamu projekti kohaselt hakkab veevarustus toimuma keskveetrassi kaudu. Nõlva tn 20 kinnistu on liitunud Toila alevikus ühisvee ja -kanalisatsioonivõrku ning kinnistu veega varustamine toimib. Nimetatud kinnistu veega varustamine kuulub AS Toila V.V. (vee-ettevõtja) teeninduspiirkonda; 4) Toila valla ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamise kava ei näe ette ühisveevarustusega kaetud alal puurkaevude rajamist. Toila valla üldplaneering sätestab muuhulgas, et perspektiivses ühisveevärgis mittekasutatavad puurkaevud tuleb põhjaveekaitse eesmärgil tamponeerida ja hooned likvideerida. Kui mõnele kasutamata puurkaevule leitakse otstarve (näiteks kastmisveeks), võib puurkaevu tamponeerimata jätta. Sel juhul tuleb tagada puurkaevu korralik hooldus (p 6.1.2.2.1.). Seega ei näe ka Toila valla üldplaneering ette uute puurkaevude rajamist ühisveevärgis.

15. Puurkaevu asukoha kooskõlastamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda sellest, kas kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Kohtul tuleb kontrollida, kas vastustaja tugines otsuse tegemisel asjakohastele kaalutlustele ega võtnud otsuse tegemisel arvesse lubamatuid kaalutlusi. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduses toodud põhjendused on kas asjakohatud või puudulikud. Haldusakti põhjendused peavad kohut veenma, et kaalumine on toimunud õiguspäraselt. Kohus nõustub kaebajaga, et korralduses esitatud põhjendused on napid ja kooskõlastamata jätmine võinuks olla motiveeritud praegusest märkimisväärselt ulatuslikumalt ja selgemalt. Haldusorgan peab otsustamisel võtma arvesse ka neid asjaolusid, mis räägivad tema poolt kaalutava meetme vastu.

16. Kohtu hinnangul on vastustaja küll õiguspäraselt viidanud VeeS § 30 lg-le 3, mis sätestab, et kohalik omavalitsus arvestab puurkaevu asukoha kooskõlastamisel üldja detailplaneeringut, kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja olemasolevaid teeninduspiirkondasid, kuid ainult seadusele viitamisega ei saa kooskõlastamata jätmist põhjendada.

17. Toila Vallavolikogu on 28. oktoobril 2005. a vastu võtnud määruse nr 1 „Toila valla üldplaneeringu kehtestamine“, mille lisaks on Toila valla üldplaneering. Üldplaneeringu p-s

6.1.2.2 märgitakse, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel. Toila vallale on koostatud ühisveevärgija kanalisatsiooni arengukava 12 aastase perioodi kohta (Toila Vallavolikogu

20. oktoobri 2004 määrus nr 42), milles on vajalikud tegevused ja projektid veemajanduse arendamiseks ning reastatud need prioriteetsuse alusel. Nagu vastustaja on vaidlustatud korralduses märkinud, on üldplaneeringu p-s 6.1.2.2.1. kirjas, et perspektiivses ühisveevärgis mittekasutatavad puurkaevud tuleb põhjaveekaitse eesmärgil tamponeerida ja hooned likvideerida. Kui mõnele kasutamata puurkaevule leitakse otstarve (näiteks kastmisveeks), võib puurkaevu tamponeerimata jätta. Sel juhul tuleb tagada puurkaevu korralik hooldus. Nõustuda ei saa aga vastustajaga, et Toila valla üldplaneering ei näe üldse ette uute puurkaevude rajamist ühisveevärgis. Üldplaneeringust nähtub, et nt Konju külas tuleb puurida uus sügavam puurkaev, rajada nõuetekohane veetorustik ja rajada tuletõrjeveehoidla.

3-14-52964

18. Toila Vallavolikogu on 14. augustil 2013 vastu võtnud määruse nr 52 „Toila valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava kinnitamine“, mille lisaks on ka Toila valla ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamise kava (edaspidi kava). Kava p 1.2.3 kohaselt on Toila vallas 3 veeteenuse pakkujat AS Toila Sanatoorium, OÜ Viru Rand ja AS Toila V.V. Neist suurim on 100% Toila valla omanduses olev AS Toila V.V. ettevõte. Vaidlust pole selles, et Nõlva tn 20 kinnistu veega varustamine kuulub AS Toila V.V. teeninduspiirkonda. Kuigi vastustaja on vaidlustatud korralduses märkinud, et kava ei näe ette ühisveevarustusega kaetud alal puurkaevude rajamist, tuleneb kava p-dest 1.3.1.3 ja 2.1.2.1, et Euroopa Liidu liitumislepingu sõlmisega võeti kohustus asumites elanike arvuga alla 2000, tagada joogivee direktiivi 80/778/EMÜ (parandatud 98/83/EÜ) nõuete täitmine 31. detsembriks 2013. a. Seega on vajalik veetöötlemine või uute veeallikate valimine. Toila probleemiks tulenevalt kasutatava põhjavee omadustest joogivee kvaliteet, mis vajab töötlemist enne selle juhtimist tarbijatele. Enim valmistab probleeme kloriidide ja radionukliidide sisaldus, mille eraldamiseks tuleb kasutusele võtta kalleid ja kulukaid seadmeid (pöördosmoos), mis tõstavad veetootmise kulud võrreldes praegusega kolmekordseks. Võimalus on võtta kasutusele ka uued puurkaevud, kus kasutatav põhjavesi ei ületa nimetatud nõudeid, kuid selle varud võivad olla piiratud. Seega ei saa väita, et kava ei näe üldse ette puurkaevude rajamist. Kohalikul omavalitsusel tulnuks selgitada, miks kava sätted, mis uute puurkaevude rajamist ette näevad, ei kohaldu planeeritavale puurkaevule.

19. Kaebaja leiab, et põhjendus Nõlva 20 eramu projekteerimistingimustele on asjakohatu. Kohtu hinnangul ei saa seda kaalutlust lugeda lubamatuks, küll aga võib nõustuda kaebajaga, et vallavalitsus ei ole põhjendanud, miks kinnistu veevarustuse skeemi muutmine ei ole võimalik või otstarbekas.

20. Kuna VeeS § 30 lg 7 p 2 kohaselt on Keskkonnaametil õigus keelduda puurkaevu rajamise taotluse kooskõlastamisest, kui puurkaevu asukoha valikul ei ole arvestatud piirkonna geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimustega, nõuetekohase sanitaarkaitseala või hooldusala moodustamise võimalikkusega või piirkonnas olemasolevate puurkaevude ja puuraukude mõjuraadiustega, oleks kohalik omavalitsus pidanud planeeritava puurkaevu asukoha taotlust lahendades arvestama ka nende kaalutlustega.

21. VeeS § 306 sätestab, et nõuded puurkaevu ja puuraugu projekti ja konstruktsiooni ning likvideerimise ja rekonstrueerimise projekti kohta, puurkaevu ja puuraugu projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, likvideerimise ja konserveerimise korra ning puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastamise, rajamise ja kasutusele võtmise taotluste, puurimispäeviku, puurkaevu või puuraugu andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks esitamise ja puurkaevu või puuraugu likvideerimise akti vormid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selle sätte alusel on keskkonnaminister 29. juulil 2010. a vastu võtnud määruse nr 37, mis ei anna kohalikule omavalitsusele mingeid juhiseid planeeritava puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks. Küll aga sätestavad määruse § 3 lg 1 ja § 4 lg 4 p 8, et enne puurkaevu projekteerimist peab projekteerija tutvuma puurkaevu planeeritava asukohaga kohapeal ning määrama puurkaevu asukoha täpsed koordinaadid. Puurkaevu projekt peab sisaldama mh asukoha kirjeldust ja asukoha valiku põhjendust. Sellest tulenevalt saab kohalik omavalitsus puurkaevu asukoha kooskõlastamisel arvestada ka asukoha valiku põhjendustega.

22. Eeltoodud põhjustel on Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korraldus nr 182 õigusvastane. Seetõttu rahuldab kohus N. Kisseljova kaebuse Toila Vallavalitsuse 8. septembri 2014. a korralduse nr 182 tühistamiseks. Kaebaja on taotlenud ka Toila valla kohustamist vaadata uuesti läbi tema taotlus puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks ning kooskõlastada

3-14-52964

puurkaevu asukoht. Kohtul on kohustamiskaebust rahuldades võimalik sõltuvalt õiguslikust raamistikust ja tuvastatud asjaoludest, kuid sõltumata kaebaja poolt väljendatud soovist ise valida, kas teha konkreetne ettekirjutus või kohustada haldusasutust haldusakti andmist (toimingu tegemist) uuesti kaaluma (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Lk 172). Kui kohus kohustab haldusorganit taotlust uuesti läbi vaatama, kuid ei tee haldusorgani tegevust lõplikult kindlaks määravat kohustamisotsust, rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult, mitte osaliselt. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-te 4 ja 5 kohaselt võib kohus nõude rahuldamise korral teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole kohustamiskaebuse rahuldamisel õige kohustada valda puurkaevu asukohta kooskõlastama, seetõttu kohustab kohus Toila Vallavalitsust N. Kisseljova taotlust uuesti läbi vaatama.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud Toila Vallavalitsuselt menetluskulude väljamõistmist (tl 4). Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu 15 eurot (tl 2). Seega tuleb Toila Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 15 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik