2-14-61624/20 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. aprill 2015.a Tallinnas

Tsiviilasja number

Hagi hind

2-14-61624

886,41 eurot

Tsiviilasi

XXXhagi XXXvastu elatise suuruse muutmise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood: XXX; elukoht: XXX)

Hageja seaduslik esindaja: XXX(isikukood: XXX,

elukoht XXX)

Hageja

lepinguline

esindaja:

Ivo

Kaurit

(e-post:

ivokaurit@gmail.com)

Kostja: XXX(isikukood: XXX; elukoht: XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

lihtmenetlus

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hagi elatise suurendamise nõudes perioodi eest 01.01.2014 kuni

31.12.2014.

3. Muuta Harju Maakohtu 15.06.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-5296

väljamõistetud igakuise elatisraha suurust ja mõista XXX XXX kasuks välja

elatisraha alates 01.01.2015 summas 195 eurot, kuid mitte vähem, kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni XXX täisealiseks

saamiseni.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt on kostjalt hageja kasuks 15.06.2011 kohtuotsusega välja mõistetud

elatis 139,01 eurot kalendrikuus.

Kuivõrd elatise suurus jääb käesolevaks ajaks alla miinimummäära, siis palub hageja

suurendada 15.06.2011 kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurust poole Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud kuupalga alammäärani.

Kostja vastuväited

Hageja palub suurendada igakuise elatise suurust alates 01.01.2014 237,50 euroni kalendrikuus,

kostja nimetatud nõudega ei nõustu. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud kulude suurust.

Kostja sissetulekuks on üksnes töövõimetuspension 198,68 eurot kalendrikuus, seega ei ole

tulenevalt majanduslikult raskest olukorrast võimalik kostjal hagejale soovitud summasid

maksta. Kostja nõustub hagejale elatist tasuma 150 euro ulatuses kalendrikuus.

Kohtuotsuse põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

Kohus on sünnitunnistuse ärakirja (tl 9) alusel tuvastanud, et hageja XXX isa on

XXX(isikukood XXX) ja ema XXX(isikukood XXX).

TsMS § 497 järgi saab elatise suuruse muutmist hagimenetluses nõuda juhul, kui elatisnõude

aluseks olevad asjaolud muutuvad. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust

võimaldab muuta ka TsMS § 459. TsMS § 459 lg 1 kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega

kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid

kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses,

kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on

tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast

asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid

esitada. TsMS § 459 lg 2 kohaselt otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast.

27.11.2014 esitas hageja kohtule nõude mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis alates

01.01.2014 237,50 eurot kalendrikuus, millele lisandub elatise võlgnevus summas 1408,69

eurot. 20.02.2015 täpsustas hageja oma nõuet ja palub kohtul muuta tsiviilasjas nr 2-10-5296

väljamõistetud elatist hageja kasuks selliselt, et elatise suurus igakuiselt kokku ei oleks väiksem

kohustuse tekkimise ajal kehtivast seadusandlusega sätestatud elatise miinimumist, alates hagi

esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidluse all

tsiviilasjas nr 2-10-5296 välja mõistetud elatisraha täitmisnõuded, siis jätab kohus TsMS § 238

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata hageja poolt esitatud tõenditega kostja ülalpidamiskohustuse

täitmise kohta tsiviilasjas nr 2-10-5296 tl 39-40.

Alates 20.02.2015 hageja poolt esitatud nõude täpsustamisest on poolte vahel vaidlus igakuise

elatise suuruse suurendamise nõudes alates hagiavalduse esitamisest s.o 27.11.2014 kuni

31.12.2014 177,50 euroni kalendrikuus ja alates 01.01.2015 195 euroni kalendrikuus, kuni

lapse täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäära.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt Harju Maakohtu 15.06. 2911 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-

10-5296 on mõistetud kostjalt hageja ema kasuks välja elatise 139,01 eurot kalendrikuus alates

01.07.2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni, so 08.07.2027 (tl 35-38). Tsiviilasjas nr 2-10-

5296 tehtud kohtuotsus välistab TsMS § 457 lg 1 koosmõjus TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt

samas asjas uue kohtusse pöördumise, seega vaidlust elatise üle summas 139,01 eurot kuus,

poolte vahel käesolevas tsiviilasjas olla ei saa, vaidlus saab olla üksnes 139,01 eurot ületavas

osas.

PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammääraks on alates 01.01.2014 355 eurot kuus ja alates 01.01.2015 390 eurot, seega on 2014

aastal elatisraha miinimummäär ühe lapse kohta 177,50 eurot kuus ja 2015 aastal 195 eurot

kuus. Kuivõrd hageja kasuks on tsiviilasjas nr 2-10-5296 elatis välja mõistetud käesoleval ajal

kehtivast miinimummäärast väiksemas summas, siis asub kohus seisukohale, et laps võib TsMS

§ 459 lg 1 p 1-2 ja lg 2 koosmõjus PKS § 101 lg 1 alusel pöörduda kohtusse elatise suuruse

muutmise nõudega. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-165-13 asunud seisukohale, et lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei

ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kohus

jätab eeltoodust tulenevalt TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 arvestamata lapse vajaduste tõendamiseks

esitatud tõenditega tl 61-67.

Kostja vastusest nähtuvalt ei ole tal võimalik lapsele elatist maksta rohkem, kui 150 eurot

kalendrikuus, lisaks on kostja lapsele ostnud mänguasju, riideid jms (tl 28). Kostja selgituste

kohaselt on tema igakuiseks sissetulekuks töövõimetuspension 198,68 eurot.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane

vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1

nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas

vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja igakuiseks sissetulekus töövõimetuspension (tl 26),

sellest järeldub, et tegemist on osaliselt töövõimetu isikuga. Kohus selgitab pooltele, et üldjuhul

kohustub vanem lapsele andma ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras

ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista

välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Seega elatise

vähendamiseks alla miinimummäära esineb alus üksnes juhul, kui kostja varaline seisund ei

võimalda lapsele ülalpidamist anda vähemalt miinimummääras. Kui vanem on PKS § 102 lg 1

nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Kostja varalise seisundi välja selgitamiseks kohustas kohus kostjat esitama TsMS § 230 lg 4

alusel andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Kuna kostja ei

esitanud kohtule andmeid autoregistrist ja äriregistrist, siis teostas kohus TsMS § 230 lg 5 alusel

päringud ise. Äriregistri andmetel kostja ettevõtja ei ole (tl 117-118), samuti ei kuulu kostjale

autoregistri andmetel vara (tl 116). Kostja poolt kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti tõendi

nr 6.PIS-2/71493 kohaselt on kostjale määratud töövõimetuspension ning alates 01.04.2014 on

väljamakstav summa 198,68 eurot kuus (tl 26). 2014 aasta EMTA tuludeklaratsioonis on kostja

deklareerinud oma sissetulekuna keskmiselt 244,60 eurot kalendrikuus (tl 99-110).

Kinnistusraamatu andmetel kostjale vara ei kuulu (tl 111). Swedbank AS pangakonto

väljavõttest perioodi kohta alates 01.06.2014 kuni 30.12.2014 nähtub kohtule, et kostja

sissetulekuks oli igakuiselt töövõimetuspension 198,68 eurot, millele lisandus ühekordne

sotsiaalabi 76,70 eurot kohalikult omavalitsuselt (tl 27). 01.11.2014 kuni 27.02.2015 nähtub

kohtule, et kostja sissetulekuks oli kuni jaanuar 2015 töövõimetuspension 198,68 eurot

kalendrikuus, samas alates veebruar 2015 on kostja igakuine sissetulek suurenenud 499,14

euroni kuus (tl 112), samuti nähtub kohtule kostja palgatõendist, et igakuise sissetuleku suurus

on alates 01.12.2014 töötasu netos 203,98 eurot (tl 113). Seega juhul, kui liita kostja

töövõimetuspension 198,68 eurot + töötasu 203,98 eurot= 402,66 eurot/ PKS § 102 lg 2

kohaselt 2 isikut= 201,33 eurot. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et olenemata

asjaolust, mille kohaselt on kostja osaliselt töövõimetu isik on ta võimeline oma varalisest

seisundist tulenevalt lapsele igakuiselt elatist maksma vähemalt miinimummäära nõudes.

Samuti on hagejale võimalik miinimummääras ülalpidamist anda hageja emal (tl 8, 54-60).

Samas ei pea kohus põhjendatuks suurendada elatist alates 27.11.2014, vaid 01.01.2015, millest

alates on hageja varaline seisund muutunud. Kohus juhib siinjuures tähelepanu Riigikohtu

lahendile nr 3-2-1-127-09, mille kohaselt elatise suuruse määramisel tuleb m.h arvestada

asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Kuigi perekonnaseaduse mõtte kohaselt

on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka

laste vajaduste rahuldamise, ei tähenda eeltoodu, et elatise suuruse määramisel ei tuleks

arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Väljamõistetud

elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna

vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit

ega tulla ise toime ilma riigi abita.

Kohus asub seisukohale, et arvestades kostja varalist seisundit käesoleval ajal, oleks elatise

suurendamine perioodi eest alates 27.11.2014 kuni 31.12.2014 talle ebamõistlikult koormav

ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit.

Kohus on seisukohal, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas

hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada (tl 41, 86), mitte aga vähendada tema osa

üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.

Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse

huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Kohus on seisukohal,

et lapse vanemad peavad tegema kõik endast oleneva, et kindlustada nii enda kui oma lapse

ülalpidamine. Lapse ülalpidamise ja eluvajaduste tagamise kohustusest tuleneb vanema

kohustus hankida endale ise sobiv sissetulekuallikas, kasutades selleks vajalikul määral ära oma

haridust ja muid eeldusi ning kasutada oma sissetulekuid ja vara ulatuses, mis võimaldab

ülalpidamise kohustust täita. Vanemal lasub vastutus selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik

eluks ja arenguks vajalik.

Eeltoodust tulenevalt kohus suurendab tsiviilasjas nr 2-10-5296 15.06.2011 kohtuotsusega

väljamõistetud igakuise elatisraha suurust alates 01.01.2015, kuni lapse täisealiseks saamiseni

poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärani (2015 aastal 55,99 euro

võrra kalendrikuus).

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 129 lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse

täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise

kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on

hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa, seega on antud juhul hagi hind 886,41eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis arvestades rahuldatud nõude ulatust

on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik