3-14-53289/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-53289 Haldusasi Serguei Tkatchevi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.03.2007-12.03.2008 ja 28.06.2010-01.03.2011 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 5. jaanuari 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Serguei Tkatchevi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Serguei Tkatchev Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.01.2015. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.11.2014 registreeris Tallinna Vangla Serguei Tkatchevi kahju hüvitamise taotluse, millega taotluse esitaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. S. Tkatchev oli viibinud Tallinna Vanglas 27.03.2007–12.03.2008 ja 28.06.2010–01.03.2011. Kahju hüvitamise taotluse esitaja oli seisukohal, et nõue on esitatud tähtaegselt, kuna kohtulahend, mille alusel nõue esitati, oli tehtud alles 19.12.2013.

2. Tallinna Vangla leidis, et kahjunõue oli esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning tagastas taotluse 18.11.2014 läbivaatamatult. Vangla leidis, et kuna taotluse esitaja mittevaraline kahju oli otseselt tingitud Tallinna Vangla tingimustest, siis pidi kahjunõudes märgitud kahju tekkimine olema talle tuntav juba mõne nädala möödumisel alates tema inimväärikust alandatavatesse tingimustesse paigutamisest alates, kuid hiljemalt hetkel, millal lõppes tema hoidmine väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-st 3 ei ole menetlustähtaja ennistamine perioodi 27.03.2007–12.03.2008 eest tekkinud kahju hüvitamise taotluse osas enam võimalik. Perioodi 28.06.2010-01.03.2011 osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse tähtaja ennistamata, kuna taotluse esitaja ei olnud välja toonud ühtegi sellist põhjust, millest nähtuks, et kahjunõude esitamise tähtaeg oleks mööda lastud mõjuval põhjusel.

3. 17.12.2014 esitas S. Tkatchev Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.03.2007-12.03.2008 ja 28.06.2010-01.03.2011. Kaebaja leidis, et kaebuse esitamisel ei ole tähtaega rikutud, sest kinnipeetavad ei olnud kuni 19.12.2013 tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendi tegemiseni asjas Tunis vs Eesti teadlikud oma õiguste rikkumisest. Kaebaja palus kahjunõude vastus saata ka tema lepingulisele esindajale ning palus kohtumaterjalide tõlkimist vene keelde. Seoses maksejõuetusega taotles kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 05.01.2015. a määrusega kaebaja taotlused kohtumääruse edastamiseks kaebaja lepingulisele esindajale ja kirjade vene keelde tõlkimiseks rahuldamata ning tagastas kaebuse läbivaatamatult. Kohus nõustus Tallinna Vangla seisukohaga, et kahju hüvitamise taotlus oli vanglale esitatud pärast kolmeaastase tähtaja möödumist kahjust teadasaamisest. Kohus leidis, et kuna kaebaja taotlus kahju hüvitamiseks oli Tallinna Vanglale esitatud tähtaega rikkudes, oli Tallinna Vangla poolt taotluse tagastamine põhjendatud ning seega ei ole kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sel põhjusel tagastas halduskohus esitatud kaebuse. Kohus selgitas ka, et tal ei ole võimalik määrust kaebaja lepingulisele esindajale saata, kuna kaebaja ei ole kaebuses märkinud oma esindaja nime ja kontaktandmeid. Taotluse osas saata kirjad kaebajale tõlgituna vene keelde, selgitas kohus, et kuna kaebaja on kohtule esitanud kaebuse eesti keeles, ei ole põhjendatud kaebaja taotlus tõlkida kirjad vene keelde.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas halduskohtu 05.01.2015. a määruse peale määruskaebuse. Kaebaja väidab, et ta ei teadnud kahjunõude esitamise võimalusest, kuna Tallinna Vanglas tutvustati talle vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6, millest tulenevalt oli ta arvamusel, et siseriiklikust õigusest tulenevalt on tema õigused tagatud. 19.12.2013 tehtud EIK-i lahendiga asjas Tunis vs Eesti ilmnesid uued asjaolud ja ta sai teada, et seoses ruumipuudusega Tallinna Vanglas oli tema õigusi rikutud. Esitatud määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlustata selles seda osa halduskohtu 05.01.2015. a määrusest, millega ei rahuldatud taotlusi saata vangla vastus ja muud materjalid

kohe ka kaebaja lepingulisele esindajale ning saata kohtu kirjad kaebajale tõlgituna vene keelde. 6. Tallinna Vangla palub vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Vangla leiab, et kaebajal ei esinenud objektiivseid takistusi taotluse tähtaegseks esitamiseks ning kaebaja poolt määruskaebuses välja toodud põhjendused ja asjaolud ei kaalu üles teiste isikute õiguskindluse huvi. Kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal isik sai teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal õigeaegselt kohtusse pöördumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatud õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Tallinna Vangla tagastas kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult, kuna leidis, et kahjunõue esitati RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ja viimase perioodi osas ei ole alust ka kahjunõude esitamise tähtaja ennistamiseks. Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda ei ole HKMS § 121 lg 1 p 4 mõistes järgitud muuhulgas ka juhul, kui taotlust haldusorganile ei ole esitatud tähtaegselt.

9. Kuna halduskohus ei tohi kohustusliku kohtueelse menetluse korrektset läbimist kontrollides piirduda üksnes formaalse kontrolliga, vaid peab veenduma, et ka tegelikult esinesid alused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 9), on halduskohus vaidlustatud määruses ka kontrollinud, kas vangla tagastas kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt. Halduskohus nõustus vanglaga, et kahju hüvitamise taotlus oli vanglale esitatud pärast kolmeaastase tähtaja möödumist kahjust teadasaamisest, seega oli kaebaja taotlus esitatud tähtaega rikkudes ning vangla poolt kahju hüvitamise taotlus oli tagastatud õiguspäraselt, sest puudus ka mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks.

10. Kuna halduskohtu määrus on vaidlustatud vaid ulatuses, mis puudutab kaebuse tagastamist, on ringkonnakohtus vaidluse all küsimus, kas vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegne. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 03.11.2014 mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja see registreeriti vanglas 12.11.2014. Nõude kohaselt oli kaebaja viibimine Tallinna Vanglas perioodidel 27.03.2007-12.03.2008 ja 28.06.2010-01.03.2011, kus tal oli kambris põrandapinda alla 3 m², õigusvastane ja inimväärikust alandav, kuna EIK 19.12.2013. a otsuse

(Tunis vs Eesti) kohaselt on alla 3 m² põrandapinda kinnipeetava kohta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine.

11. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebuse esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkab seega kulgema kahju tekkimisest teadasaamisest arvates. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline välja selgitada, milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada sai ( vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p 11). Kahju hüvitamise taotluse kohaselt oli antud juhul kahju tekkimise aluseks asjaolu, et kaebuse esitaja pidi viibima väidetavalt ülerahvastatud kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², mis on EIK-i praktika kohaselt inimväärikust alandavad tingimused. Järelikult on põhiküsimuseks, millal kaebaja kahju tekkimisest teada sai. Ringkonnakohus märgib, et kahju tekkimine on faktiline asjaolu. Seega ei saa kaebaja poolt viidatud EIK-i lahendist teadasaamist pidada kahju tekkimisest teadasaamiseks, sest kohtulahendiga antakse asjaoludele vaid õiguslik hinnang. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tähtaja algust ei saa hakata lugema mitte hetkest, mil varasemas või mõnes teises kohtumenetluses on tuvastatud haldusorgani tegevuse õigusvastasus, vaid kahjust teadasaamisest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-35-08, p 10 ja 12.12.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 17). Kuna väidetavaks kahjuks on antud juhul inimväärikust alandavates tingimustes viibimine, siis nõustub ringkonnakohus Tallinna Vanglaga, et kinnipeetav pidi juba nendes tingimuste viibides aru saama nende õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning võimalikust kahju tekitajast. 12. Riigikohus on märkinud, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral ei pruugi olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama, kuid kahjust teadasaamise hetkeks võib üldjuhul pidada hetke, mil lõppes kaebaja kinnipidamine väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Antud asjas lõppes toiming, millega väidetavalt kahju tekitati ehk kaebaja Tallinna Vanglas hoidmine esimese perioodi osas 12.03.2008 ja teise perioodi osas 01.03.2011. Kaebaja määruskaebuses esitatud seisukoht, nagu olnuks taotlus tähtaegne, kuna tema ülerahvastatud kambris viibimisest ei ole möödunud veel 10 aastat, on ebaõige. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud erinevate sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest ning 10-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste põhjustamisega ja inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. Kuivõrd kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks seoses liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vangla kinnipidamiskambris, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine sellistes õigusvastastes tingimustes.

Seega, kui kahju tekkimise ja sellest teadasaamise aega on võimalik kindlaks määrata, tuleb juhinduda kolmeaastasest tähtajast, mitte 10-aastasest tähtajast, sest vastasel korral muutuks kolmeaastase tähtaja järgimise kohustus sisutuks. Samuti seob RVastS § 17 lg 3 kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtulahend annab kaebaja poolt esile toodud sarnastele asjaoludele vaid õigusliku hinnangu ega kinnita kaebajale väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai teada EIK-i seisukohtadest. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega EIK-i 19.12.2013. a lahendi pinnalt.

13. Antud asjas lõppes seega esimese perioodi (27.03.2007–12.03.2008) osas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg 12.03.2011 ning teise perioodi (28.06.2010–01.03.2011) osas 01.03.2014. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 12.11.2014. Isegi siis, kui juhinduda kaebaja väitest, et ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 03.11.2014, mis on taotlusele kuupäevana märgitud, oli selleks ajaks kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg juba möödunud. HMS § 34 lg 1 kohaselt võib haldusorgan omal algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada, kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel. HMS § 34 lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega on Tallinna Vangla õigesti leidnud, et esimese perioodi osas ei ole HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt kahju hüvitamiseks esitatud nõude tähtaja ennistamine enam võimalik. Teise perioodi osas on Tallinna Vangla jätnud kahju hüvitamise taotluse tähtaja ennistamata ning kahju hüvitamise taotluse tagastamisel põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal puudusid mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna Vangla tegevus kaebetähtaja ennistamata jätmisel õiguspärane, kuna kahju hüvitamise taotlusest, kaebusest halduskohtule ega ka kaebaja hilisematest avaldustest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks. Kahju hüvitamise taotluses esitatud väidet, et taotlust ei saanudki varem esitada, sest kinnipeetavad ei olnud enne EIK-i asjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud lahendit oma õigustest ja nende rikkumisest teadlikud, ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu põhjendustega, et kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal kaebaja sai teada vanglatingimuste väidetavast õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal hüvitamisnõudega õigeaegselt vangla poole pöörduda ning kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks taotluse esitamise tähtaja ennistamise. Ka tuleb pidada 3-aastast tähtaega kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul, sh õiguslikes küsimustes kogenematul isikul, oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. Kaebaja pidi väidetavalt inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi tajuma neis tingimustes viibides. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja vanglale esitatud taotluses ega kohtumenetluses viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud vanglale kahjunõude esitamise tähtaja rikkumise vähemalt perioodi 28.06.2010–01.03.2011 ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks.

14. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti kaebuse tagastanud, sest kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Seega tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/