4-14-8889/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märtsil 2015. a Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-14-8889 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Väärteoasi L.A kaitsja Marek Ranne kaebus Lõuna Prefektuuri 16.10.2014.a otsusele väärteoasjas nr 2602,14,002579 Kaebuse esitaja Menetlusaluse isiku L.A kaitsja Marek Ranne Vaidlustatud lahend

Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 16.10.2014. a otsus väärteoasjas nr 2602,14,002579 Menetlusalune isik L.A, isikukood: XXX; elukoht XXXX; töökoht: XXXX Kaitsja Marek Ranne Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur, esindaja vanemliiklusametnik Janis Miilits RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p-st 1, kohus otsustas:

1. Jätta Lõuna Prefektuuri 16.10.2014. a otsus väärteoasjas nr 2602,14,002579, millega karistati L.A LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o

200 eurot, muutmata.

2. Jätta L.A kaitsja Marek Ranne kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud 468 (nelisada kuuskümmend kaheksa) eurot 39 senti L.A kanda.

4. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB

Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE

403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145212633.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu

Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 1. aprillil 2015. a alates kella 15.00-st.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Menetluse käik

21.09.2014. a koostas Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse avariipolitseinik Kuuno Kiudorf väärteoprotokolli selle kohta, et 20.06.2014. a kella 19.20 ajal Tartumaal Kambja vallas Põlva-Reola tee 22,7-ndal kilomeetril, kus L.A juhtides sõidukit Opel Vectra XXX, sooritades vasakpööret, ei veendunud manöövri alustamisel selle ohutuses ja ei andnud teed temast möödasõidul olevale sõidukile VW Polo XXX. L.A põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju VW Polo XXX omanikule OÜ K sõiduki esiosa muljumise näol.

Sellega rikkus L.A liiklusseaduse (edaspidi LS) § 17 lg 5, § 33 lg 2 p 8 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Lõuna prefektuuri 16.10.2014. a otsusega karistati L.A LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga

50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

26.10.2014. a esitas menetlusaluse isiku L.A kaitsja Marek Ranne kohtule kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel kuna L.A ei ole talle süüks arvatud tegu toime pannud.

Kaebuse esitaja palub tuginedes KrMS § 63 lg-le 1 välistada sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendite kogumist, kuna see ei kinnita menetlusaluse isiku süüd. Politseiametnik on selles kajastanud enda poolt tehtud järeldusi, mida ei näe vaatlusprotokoll ette. Kaitsja heidab ette seda, et menetleja on teinud protokollis järelduse, et mullaosad on sattunud teekattele sõidukite kokkupõrke tagajärjel.

Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku süüstamisel otsusesse märkinud tõenditena tunnistajate ülekuulamise protokolle, kuid otsusest ei nähtu, kes on need tunnistajad. See raskendab kaitseõiguse teostamist, ei ole võimalik kontrollida, kelle ütlustele on otsuse tegemisel tuginetud. Väärteoasja materjalidest nähtub, et on ainult üks tunnistaja A.L. L.A tunnistajana antud ütlustele ei saa tugineda, kuna tema roll menetluses on muutunud. Menetlusaluse isiku ütlused ei kinnita tema süüd, tunnistajana antud ütlustest nähtub, et ta pole seda tegu toime pannud, milles teda teda süüdistatakse.

Veel leiab kaitsja, et tunnistaja A.L.ja menetlusaluse isiku ütlused on vastuolulised Opel Vectra teel paiknemise ja manöövri teostamise osas. A.L.ütlused ei ole eluliselt usutavad selles, et Opel Vectra alustas manöövrit pool viltu diagonaalis 30-40 m enne ristmikku – nii oleks juht sõitnud otse põllule. Kuna ütlused on vastuolulised, tuleb hinnata muid tõendeid, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber osapoolte poolt antud ütlusi. Tähelepanu tuleb pöörata liiklusõnnetuse järgselt sõidukite asetusele teel ja nende vigastustele.

Kaebuse esitaja leiab, et kõiki kirjalikke tõendeid kogumis hinnates, arvestades sõidukite liikumise kiirust, suunda, massi ja pärast kokkupõrget sõidukite küljest paiskunud tükke ning nende paiknemist ruumis, ei vasta politseiametniku järeldused sündmuskoha vaatluse protokollis tegelikele asjaoludele.

Tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et Opel Vectra alustas manöövrit ajal kui VW Polo ei olnud veel temast möödasõitu alustanud. Kokkupõrge toimus ajal, kui Opel Vectra oli manöövrit lõpetamas ristuval teel, mitte politseiametniku poolt märgitud kohas. Kaitsja leiab, et VW Polo juht ei veendunud treielerist möödasõitu alustades manöövri ohutuses, ei vähendanud kiirust. Kuna Opel Vectra oli juba manöövril, ei osanud VW Polo juht adekvaatselt hinnata sõidukite omavahelist kaugust ega teha otsust edasise käitumise suhtes, mille järel toimus kokkupõrge.

Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette menetlusnormide rikkumist, mis olid järgmised:

1. Liiklusõnnetuse toimumise aeg on määratud ebatäpselt. Menetleja on liiklusõnnetuse toimumise ajaks märkinud 20.06.2014. a kell 19.20, kuid nii A.L.kui ka menetlusaluse isiku ütluste kohaselt leidis sündmus aset kell 19.15.

2. Kohtuväline menetleja heidab menetlusalusele isikule ette LS § 17 lg 5 sätestatud nõuete rikkumist, mis on ebakorrektne, kuna selle alusel ei ole võimalik üheselt mõista, mida menetlusalune isik konkreetselt rikkunud on.

3. Kohtuväline menetleja ei ole märkinud otsuses vastulause mittearvestamise põhjendusi.

4. Kohtuväline menetleja ei ole uurinud menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid, rikkudes sellega menetlusaluse isiku kaitseõigust. Tuvastamata on menetlusaluse isiku sõiduki järel sõitnud treilersõiduki juhi, kes oleks saanud kinnitada või ümber lükata menetlusaluse isiku ütlusi.

27.02.2015. a toimunud kohtuistungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et kui hinnata sõidukite kahjustuste iseloomu, siis Opelil esinevad kahjustused on suunaga ette poole ja VW Polol on vigastatud väike osa esimesest paremast nurgast, mis viitab sellele, et sõidukitel pidid olema pikiteljed paralleelselt. Opel ei saanud olla manöövrit lõpetamas. Menetlusaluse isiku ütlused enne manöövri sooritamist tehtud toimingute kohta on ebalevad, mis viitab sellele, et ta ei veendunud manöövri ohutuses. Kokkupõrke koht ei olnud kõrvalteel. Sündmuskoha vaatlusel on tuvastatud, et detailid on Põlva-Reola maanteel sellel sõiduosal, kus liikus WV Polo. Möödasõitu alustanud suurel kiirusel liikuvat juhti ei saa koormata kohustusega jääda seisma, kui keegi peaks tema eest läbi sõitma. See on vastuolus möödasõidu sooritamise võimalikkusega. L. liikus otse, tema oma tegevusega ei loonud ohu olukorda. Möödasõiduks piiranguid ei olnud. Kokkupõrge sai võimalikuks, kuna L.A teostas vasakpööret.

Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohus, kuulates ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukohad, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et menetlusaluse isiku kaitsja L.A kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Esmalt hindab kohus seda, kas L.A pani toime talle süüks arvatava LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo (I osa) ja seejärel käsitleb kaitsja etteheiteid kohtuvälise menetleja tegevusele väärteomenetluse läbiviimisel (II osa).

I osa

LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 20.06.2014. a kella 19.20 paiku toimus Tartumaal Kambja vallas Põlva-Reola tee 22,7-ndal kilomeetril kokkupõrge L.A poolt juhitud Opel Vectra XXX ja A.L.poolt juhitud VW Polo XXX vahel. Kokkupõrge toimus, kui L.A sooritas vasakpööret ning A.L.oli möödasõidul treilersõidukist ja selle ees sõitvast L.A poolt juhitud sõiduautost Opel Vectra.

Kaitsja on leidnud, et ei ole võimalik tugineda tunnistaja A.L.ja menetlusaluse isiku ütlustele, kuna need on vastuolulised, samuti ei ole tunnistaja ütlused eluliselt usutavad ning ta on asjast huvitatud osapool.

Kohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütlustele on võimalik tugineda, kõrvutades neid teiste kogutud tõenditega. Ainuüksi põhusel, et tegemist on liiklusõnnetuses osalenud juhiga, ei saa tunnistaja ütlusi kõrvale jätta. Asjast huvitatud pool on ka teine juht, s.o L.A. Menetlusaluse isiku ütluste tõendina lubatavuse osas ei ole kaitsja olnud järjekindel. Ta on ühelt poolt leidnud, et neile ei saa tugineda, samas on asunud seisukohale, et tõendid kogumis kinnitavad, et L.A käitus just nii nagu ta on oma ütlustes kinnitanud.

Tunnistaja A.L.ütluste kohaselt sõitis ta reedel 20. juunil Tartust Põlvasse, kui märkas Reola-

Põlva maanteel enda ees aeglaselt sõitvat treilerit, mis liikus ebaühtlase kiirusega - kord pidurdas, kord kiirendas. Ta alustas treilerist möödasõitu kiirusega 90 km/h. Tee oli pikalt ette näha, vastutulijaid ei olnud. Treilerist eespool olevat autot nägi ta alles siis, kui jõudis treileriga kohakuti, oli selle keskel või kabiini juures. Kuna sõidukid liikusid aeglaselt, eespool liiklejaid ei olnud ja tee oli endiselt pikalt ette näha, otsustas ta möödasõitu jätkata ja mööduda ka treileri ees olevast autost. Treileri ja sõiduauto vahel oli väike pikivahe. Miski ei viidanud sellele, et Opel Vectra alustab vasakpööret, suunatuld ei põlenud. Tema liikus Opeli kõrvale ja mingi hetk oli oma auto esininaga selle auto tagaosaga kohakuti, kui Opeli juht järsku pööras poolviltu talle ette, mille järel tema pidurdas automaatselt. A.L.kiirus oli suurem ning ta üritas pöörata vasakule teeperve poole, aga siis pööras Opel risti talle ette. Ta proovis ka paremalt mööda sõita, kuid auto oli pool viltu tee peal ees ja sõitis esimese parema nurgaga tema vasakusse taganurka sisse ja juhtus õnnetus. Treiler jõudis selle ajaga neist mööda sõita. Kokkupõrge toimus vastassuuna vööndis selle keskel või kergelt teepeenral kuni 30 meetrit enne ristmikku. Opel oli pooldiagonaalis või peaaegu risti tema auto suhtes. Õnnetuse toimumise järgselt oli

Opel kindlasti risti. Sõidukite küljest kukkusid katkised tükid asfaltile enne ristmikku kuni ristmikuni. Tükid ei liikunud mujale, neid ei tõstetud eemale. Tuult ei olnud ning nende autod asetsesid pigem teepervel ja möödasõitjatele tükid ette ei jäänud. Opeli juht oli L.A. A.L.helistas politseisse, politseinike saabumist ootasid nad mitu tundi.

Menetlusaluse isiku L.A ütluste kohaselt sõitis tema 20.06.2014. a umbes kella 19.15 ajal Põlva-Reola tee peal, sõidukiirus võis olla kusagil 80 km/h. Kui ta jõudis Talvikese tee juurde, nägi ta enda taga treilerit ning jõudes Jaagu tee juurde, hakkas ta juba natukene pidurdama, kuna teadis, et keerab Pärtli tee peale vasakule. Enne Jaagu teed pani ta suunatule sisse, kiirus keeramise hetkel võis olla 20 km/h. Teelõik on seal päris pikalt sirge. Siis vaatas, et eest ega tagant ei tule autot ning nägi, et treiler võttis kiiruse maha. Ta ei näinud ühtegi autot, kui alustas manöövrit vasakule. Pööret ei sooritanud ta päris 90 kraadise nurga all, aga ei olnud ka päris poolviltu, ta läks sujuvalt vastassuunavööndisse. Pikivahe treileriga oli kusagil paar autopikkust. Veendus tahavaateja küljepeeglitest, et kedagi ei tule ja vaatas, et treiler pidurdab koos temaga. Ta oli tee telgjoone kõrval, et veenduda, et tagant kedagi ei tule. Kui ta oli juba ära keeranud, tuli kokkupõrge, kus sinine VW Polo põrkas talle taha rattasse, mille järel tema pidurdas. Treilersõiduk jäi seisma, vaatas ja seejärel sõitis aeglaselt edasi. VW Polo juht tuli autost välja ja ütles, et tema on süüdi, kuid hiljem eitas seda. Politsei tuli kohale kusagil paar tundi hiljem. Tema märkas VW Polot siis, kui ta juba sellele otsa sõitis, see oli kõrvalteel suure maantee teepeenra ääres. Kokkupõrke järel paiknes L.A sõiduk ninaga Tartu poole. Kokkupõrkest pudenes teele autodetaile. Sealt sõitsid mööda suured ja väikesed autod ning need võisid liikuda.

Avariipolitseinik Kuuno Kiudorf on 20.06.2014. a ajavahemikul kell 19.50 – 21.40 koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 55-58). Sündmuskoht asub Tartumaal Kambja vallas Põlva- Reola mnt 22,7-ndal kilomeetril. Reola-Põlva suunast vaadatuna on pärisuunavööndi laiuseks 3,6 m, asfaldiääre laiuseks 0,8 m ja kruusase ala laiuseks 1,1 m; vastassuunavööndi laiuseks on

3,6 m, asfaldiääre laiuseks 1,0 m ja kruusase ala laiuseks 1,1 m. Vasakule poole viiva kruusakattega tee laiuseks on 4,1 m. Ilm oli pilvine, valge aeg. Sõidutee oli märg, tasane, püsikattega, korras ning tegemist oli sirge teega. Samuti on vormistatud sündmuskoha vaatlusprotokoll – liiklusõnnetuse akt koos skeemiga (tl 59). Liiklusõnnetuse aktis on kirjeldatud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite vigastused. L.A juhitud Opel Vectral reg märgiga XXX on muljutud vasakpoolne tagauks ja tagatiib, tagasild on kõver. A.L.juhtimisel olnud VW Polol reg märgiga XXX on muljutud esikapott, esistange, parempoolne esitiib ja esituli. Parempoole esiratas on kõver.

Sündmuskoha vaatlusprotokollis olevatelt fotodelt ja sellele lisatud fototabelist (koostatud K. Iste poolt, tl 60-63) on näha Reola poolt vaadatuna VW Polo reg märgiga XXX, mis paikneb vasakul oleva kõrvaltee vasakpoolse nurga juures üle Põlva-Reola maantee teeäärt tähistava joone (fotod 1, 2, 4, 7, 8). VW Polo on suunaga Reolast Põlvasse. Fotodelt nr 3, 4, 7 on näha, et VW Polol on vigastusi saanud esiosa parempoolne nurk kapotist kuni esirattani. Fotodelt nr 1, 5, 7 ja 8 on näha, et sõiduauto Opel Vectra reg märgiga XXX paikneb Reola poolt vaadatuna vasakul oleva kõrvaltee alguses, esiosaga Reola poole, peaaegu kõrvalteega risti. Fotodelt 5 ja

6 on näha Opel Vectra vigastused, mis paiknevad auto vasakpoolse tagaratta ümbruses, tagumise ukse keskpaigast kuni tagatiiva lõpuni. Fotodelt 1-7 nähtub, et sõiduautode tükid asetsevad VW Polo paremal küljel, taga, sõiduauto ees ning Opel Vectra taga ja kõrval. Fotol

8 on näha VW Polo kere värvi tükid vastassuunavööndi sõidurajal.

Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et sündmuskoha vaatlusprotokoll tuleb tõendite hulgast välja jätta. Nimetatud protokoll kajastab objektiivselt sündmuskoha olustikku. Neile andmetele on võimalik kohtul tugineda. Väite, et tegemist on sõidukite kokkupõrkel teekattele sattunud osadega, jätab kohus tähelepanuta.

Kaitsja Marek Ranne on pärast avarii toimumist samuti viibinud sündmuskohal ning on tõendina esitanud enda koostatud sündmuskoha vaatluse, skeemi ning fotod (tl 21-49).

Järgnevalt käsitleb kohus nende tõendina lubatavust.

V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid käesolevas seadustikus sätestatud erisusi arvestades.

Kohus on seisukohal, et Marek Ranne poolt tehtud sündmuskoha vaatlus ei ole KrMS §-s 84 sätestatud uurimistoiming, mille tulemusena saab koostada KrMS §-s 87 ettenähtud vaatlusprotokolli. Sündmuskoha vaatluse KrMS § 84 mõttes saab läbi viia vaid selleks pädev menetleja. Väärteomenetluses on menetlejaks kas kohtuväline menetleja või kohtumenetluses kohus (V™S § 8). Kaitsja Marek Ranne seda ilmselgelt ei ole. Nimetatud toimingute tegemise ajal ei saanud Marek Ranne veel ka L.A kaitsjana menetluses osaleda, kuna L.A ei olnud selleks ajaks ühelegi menetlustoimingule allutatud. Seega ei ole nimetatud vaatluse näol tegemist lubatud tõendiga.

Kohus leiab, et tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on võimalik kaitsja poolt esitatud fotosid koos lisadega (s.o skeemidega) käsitleda tõenditena. Foto või muu teabetalletus saab olla iseseisvaks tõendiks. Nende päritolu ei ole kohtuvälise menetleja ametnik kahtluse alla seadnud. Kaitsjal on V™S § 21 lg 1 p 3, 4 kohaselt lubatud esitada tõenditena tehnikavahendite abil koostatud dokumente ja fotosid. Kaitsja poolt esitatud fototabelid (tl 21-27) ning eraldi vormistatud fotod sündmuskohast (tl 36-49) kattuvad. Edaspidi viitab kohus viimastele, mis on kvaliteetsemad.

Kaitsja poolt esitatud fotod liiklusõnnetuse järgse olukorra kohta sündmuskohal kattuvad kohtuvälise menetleja poolt esitatud fotodega ehk võrdluses kohtuvälise menetleja poolt esitatud fotodega, on sündmuskoht samasugune. Ka Marek Ranne poolt esitatud skeemidel paiknevad sõidukid samas kohas nagu on fikseerinud sündmuskoha avariipolitseinik Kiudorf.

Kaitsja on seisukohal, et kokkupõrke tagajärjel autodelt eraldunud osakesed võisid liikuda tuule mõjul, kui sündmuskohast möödusid autod. Lisaks ei ole võimalik kindlaks teha, kas mullaosakesed on sattunud sündmuskohale just autode kokkupõrke tõttu või on need seal mõnel muul põhjusel.

A.L.ütluste kohaselt pärast õnnetust autosid ei liigutatud ja Marek Ranne poolt tehtud fotod vastavad situatsioonile. Mullaga sarnanevad osakesed asetsesid asfaldil, see näitab ära, kus tegelikult kokkupõrge toimus. Vaadates kaitsja poolt koostatud skeemi, ütles tunnistaja, et plastikutükid ei olnud kindlasti nii kitsal alal nagu on oma skeemile märgitud, need olid ka nr

2 sõiduki, s.o tema juhitud VW Polo taga. Politsei poolt koostatud skeemil paiknevad asjad nii nagu olid. L.A ütluste kohaselt sõitsid sealt mööda suured ja väikesed autod ning autodelt kukkunud osad võisid liikuda.

Kohus on seisukohal, et A.L.ütlused on kooskõlas autodel olevate vigastustega, mis on näha erinevatelt fotodelt. A.L.sõnul püüdis ta Opel Vectrast mööduda vasakult, kuid kuna see keeras talle ette, suunaga vasakule, üritas ta hoiduda paremale, et vältida kokkupõrget. VW Polo vigastused asetsevadki auto esiosas paremal ning Opel Vectra vigastused auto tagaosas vasakul. Samuti on sõiduautode asetsemine teel pärast kokkupõrget loogiline, kuna löögi saamisel auto vasakusse tagaossa, liigub auto vastupäeva. Opel Vectra asus pärast liiklusõnnetust esialgse sõidusuunaga vastassuunas peaaegu risti kõrvalteega. Seega toimus kokkupõrge ajal, kui L.A pööras tema taga sõitva treileri eest vasakule. Kohtul puudub alus kahelda selles, et menetlust läbi viinud politseinik on avarii kohal fikseerinud jäljed õigesti. Seda kinnitas ka tunnistaja L.. Sündmuskoha vaatluse protokoll tõendab, et vastasuunavööndis asfaldiäärt tähistavast pidevjoonest 0,7 m kaugusel sõiduteel on näha 1, 7 m pikkune jälg, mida on nimetatud asfaldile kukkunud poritükkide jäljeks. See on hästi näha fotol nr 8 ja selle vahetus läheduses paiknevad VW Polo kere värvi tükid. Need ei oleks maanteele sellesse kohta saanud sattuda juhul kui kokkupõrge oleks toimunud kaitsja poolt väidetud kohas, s.o juba kõrvalteel, kui L.A oli manöövrit lõpetamas. Selline väide ei ole ka eluliselt usutav, kuna sellisel juhul ei oleks kokkupõrget saanud toimuda – L.A sõiduk ei oleks enam A.L.möödasõitu treilerist takistanud, talle oleks vastassuunavöönd olnud vaba.

A.L.sõnul nägi ta Opel Vectrat alles siis, kui teostas möödasõitu treilersõidukist, mistõttu ei oleks ta saanudki näha suunatuld enne, kui ta nägi seda sõidukit. Samas on ta selgitanud, et Opel Vectral suunatuli ei põlenud ning juht keeras ootamatult talle ette. L.A sõnul põles tal suunatuli ca paarsada meetrit enne pöördele asumist. See vahemik on märgitud punasega kaitsja poolt esitatud maanteeameti väljatürükile. Maanteeameti väljatrüki kohaselt on selle vahemaa pikkuseks 226,15 meetrit. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole määrav, kas L.A oli suunatuli sisse lülitatud või mitte. Vaatamata sellele oleks ta pidanud teed andma temast mööduvale mootorsõidukile.

L.A selgitas, et ta vaatas kõikidesse peeglitesse ning veendus, et treilersõiduk pidurdab tema järel, samuti, et ei tuleks vastasuunavööndist mõlemat pidi ühtegi autot, kuid sellele vaatamata ei märganud ta sõidukit VW Polo. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütluste kohaselt oli tegemist pika sirgega. Kuna L.Aaga sõitis suur treilerauto, mis varjas vaadet, oli tal raskem näha, kas selle tagant tuleb veel mõni auto. Seda enam oleks ta pidanud olema hoolsam. Tehes maanteel, kus on lubatud suurimaks kiiruseks 90 km/h, vasakpööret, peab mootorsõiduki juht näitama üles erilist hoolsust manöövri sooritamisel. Vajadusel tuleb sõiduki juhil jääda oma sõidukiga seisma, et veenduda, kas manöövri sooritamine on ohutu. Kuna L.A oma sõnade kohaselt ei näinud treilerist möödasõidul olevat VW Polot üldse enne kokkupõrget, näitab see, et ta tegelikult ei veendunud enne vasakapöördele asumist, kas see on ohtu.

Tuvastamaks, kas L.A pani toime talle süüks arvatava väärteo, peab kohus tuvastama, et

L.A rikkus liiklusnõudeid ning nende liiklusnõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega A.L.poolt juhitud sõidukile, mille omanikuks on OÜ K.

Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja L.A-le ette heitnud seda, et vasakpööret sooritades ei veendunud ta manöövri alustamisel selle ohutuses ja ei andnud teed temast möödasõidul olevale sõidukile VW Polo XXX.

Möödasõit on LS § 2 p 44 kohaselt ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites. A.L.oli möödasõitu sooritamas sellest hetkest, kui ta suundus oma sõidurajalt vastassuunavööndi sõidurajale, et alustada möödasõitu treilerist. Selleks, et L.A-le saaks ette heita LS § 17 lg 5 p 3 rikkumist, ei pea möödasõidul olev sõiduk olema jõudnud tema sõidukiga kohakuti. Kaitsja vastupidine käsitlus, millele viitab kaebuse p 5.5.11, oleks liikluses rakendamisel äärmiselt ohtlik ja lubaks alustada manöövrit ajal, kui tagapool liikuv sõiduk on juba alustanud möödasõitu, kuid ei ole veel jõudnud pööret sooritada sooviva sõidukiga kohakuti. See teeks möödasõidu võimatuks, sunniks juba alustatud möödasõitu katkestama. Arvestades maanteel liikumise suurt kiirust, ei oleks otsasõitu võimalik vältida.

Kohus leiab, et L.A-le on põhjendatult süüks arvatud LS § 33 lg 2 p 8 nõude rikkumine, kuna ta ei veendunud enne manöövrit, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid; samuti LS § 17 lg 5 sätete rikkumine, mille punkt 3 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti.

LS § 33 lg 2 p 8 paneb juhile kohustuse enne paigalt liikumist või manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. LS § 48 lg 1 kohaselt peab juht enne parempööret aegsasti suunduma sõidutee parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale.

Antud sätetega on seadusandja kohustanud manöövri sooritajat enne manöövri sooritamist tagama teiste liiklejate ohutuse. Eriti aga tema taga sõitvate ja möödasõidul olevate juhtide ohutuse, kohustades asetsema teel selliselt, et tema taga sõitvatel juhtidel oleks võimalik ohutult mööduda. Seega on seadusandja pannud manöövri sooritajale suurema hoolsuskohustuse tagamaks ohutu liiklus, sest just tema loob oma manöövriga võimaliku ohu. Selle tõttu peab manöövri sooritaja veel suurema hoolsusega suhtuma manöövri sooritamisesse asulavälisel teel, kuna maanteel on kiirused suured ning iga otsesuunalisest liikumisest hälbiv tegevus takistab üldist liikumise sujuvust ja tekitab potentsiaalse ohu teistele liiklejatele. Samuti peab manöövri sooritaja arvestama sellega, et LS § 51 lg 1 lubab manöövri sooritaja taga sõitvatel juhtidel manöövri sooritajast mööda sõita vasakult ning samuti on erandina lubatud vasakulevõi tagasipöörajast mööduda paremalt. Seega peab manöövri sooritaja tegevus olema üheselt mõistetav ning hoolas, et tema väära tegevuse tõttu ei realiseeruks manöövri sooritamisel tekkiv suurem oht.

Kaitsja on leidnud, et kohtuväline menetleja ei ole korrektselt viidanud L.A poolt rikutud õigusnormile, märkides vaid LS § 17 lg 5, mis sätestab aga 8 alternatiivi. Kohus möönab, et kohtuväline menetleja oleks pidanud viitama rikutud õigusnormile punkti täpsusega, kuid leiab, et etteheidetav rikkumine on võimalik tuvastada ka väärteo asjaolude kirjelduse pinnalt. Ükski LS § 17 lg-s 5 sätestatud olukord peale punkti 3 ei saa kohalduda L.A-le süüks arvatud teokirjeldusele. Seega ei ole tegemist sellise olukorraga, kus nimetatud puudus väärteoprotokollis ja otsuses oleks takistanud menetlusalusel isikul aru saamast, mida talle ette heidetakse ning sellest tulenevalt takistanud kaitseõiguse teostamist.

Kohus on seisukohal, et L.A ei täitnud LS § 17 lg 5 p-st 3 ja 33 lg 2 p-st 8 tulenevaid nõudeid. L.A tegevus ei vastanud tema suuremale hoolsuskohustusele, vaid oma käitumisega, s.o treileri eest vasakule suundumisega tekitas ta treilerist möödasõitu alustanud kaasliikleja jaoks olukorra, kus viimasel ei olnud võimalik enam otsasõitu vältida.

LS § 223 lg 1 koosseisutunnuseks on teisele isikule varalise kahju tekitamine. A.L.sõnul kuulub sõiduauto VW Polo K OÜ-le ning tema on juhatuse liige, kellel on volitused osaühingu esindamiseks. Kahju on tekkinud firmale. Kindlustusesindaja käis kohapeal autot üle vaatamas, kuid kalkulatsiooni ei ole ta näinud. Autol on esiosa paremalt poolt deformeerunud, kere raam on kõver, pooltelg on täiesti katki. A.L.ütlusi varalise kahju tekitamise osas kinnitavad nii kaitsja kui ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud fotod. Seega on OÜ-le K tekitatud varaline kahju.

L.A poolt liiklusnõuete rikkumise ning teisele isikule varalise kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos, mis tähendab, et isik paneb toime LS § 223 lg 1 alt 1 sätestatud väärteo, kui toimunud liiklusõnnetus oli tema liiklusnõudeid rikkuva tegevuse vältimatuks tagajärjeks.

Kuna L.A pani talle etteheidetava teo toime tegevusega, siis tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kasutada skeemi, mille kohaselt esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel siis, kui sooritatud teo äramõtlemisel poleks tagajärge tekkinud. Kui L.A oleks täitnud LS §

17 lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8 ja nõudeid ning veendunud enne vasakpöördele asumist selles, et tema taga ei ole möödasõidul olevat sõidukit, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Seega oli L.A tegu vältimatuks eelduseks varalise kahju tekkimisele.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on L.A täitnud LS § 223 lg-st 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt LS 14 lg 2 peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega oleks L.A pidanud järgima liiklusnõudeid ning arvestama oma kõrgenenud hoolsuskohustusega, et manöövri sooritaja peab veenduma, et tema manööver on ohutu ning ei takista teisi liiklejaid. Kuid hooletusest ei pööranud ta tähelepanu sellele, et VW Passat oli treielerist juba möödasõitu alustanud. Seega pani menetlusalune isik L.A väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis – hoolsa käitumise korral oleks ta märganud mösdasõidul olevat autot ja ei oleks tohtinud alustada oma manöövrit vasakule.

Menetlusaluse isiku teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud.

II osa

Jägnevalt hindab kohus, kas on esinenud selliseid väärteomenetlusõiguse normide rikkumisi V™S § 150 mõttes, mis tooksid kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise.

Kaitsja leidis, et vastulause mittearvestastamise põhjuste märkimata jätmine kohtuvälise menetleja poolt on menetlusõiguse oluline rikkumine. V™S § 74 lg 1 p 8 kohaselt tuleb seda väärteootsuses märkida. Kohtuväline menetleja on otsuses lühidalt kajastanud vastulauses esitatud seisukohti ning seejärel on A.L.ütlustele tuginedes leidnud, et L.A on süüdi LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteos. Menetleja ei ole tõesti põhjendanud, miks ta vastulausega ei arvesta, kuid see ei ole endaga kaasa toonud ebaseaduslikku lahendit, mistõttu ei tegemist olulise rikkumisega.

Asjaolu, et kohtuväline menetleja on märkinud teo toimepanemise ajaks 19.20, ei ole käsitletav rikkumisena. Menetlusaluse isiku sõnul sõitis ta umbes 19.15 ajal Põlva-Reola teel.

Menetlusalune isik ei ole väitnud, et sellel kellaajal toimus liiklusõnnetus, mistõttu ei saa järeldada, et just 19.15 toimus liiklusõnnetus. Lisaks on selline ajavahe väga väike ega oma käesoleval juhul tõendite hindamisel ega L.A käitumisele õigusliku hinnangu andmisel mingit tähendust.

Kaitseõiguse rikkumist näeb kaitsja veel selles, et kohtuväline menetleja on otsusesse märkinud tõendina tunnistajate ütlused, kuid tegelikult on asjas ainult üks tunnistaja L.. Kohus leiab, et selline kaitsja etteheide on alusetu. Kuigi menetleja on märkinud ekslikult otsusesse tõenditena tunnistajate (mitmuses) ütlused, nähtub nii otsusest endast kui ka väärteoasjas kogutud materjalidest, millega kaitsjal on õigus tuvuda, et teisi tunnistajaid ei ole selles asjas üle kuulatud. Seega ei saa selline eksimus kuidagi mõjutada kaitseõiguse teostamist.

Kaitsja leidis veel, et kohtuväline menetleja on jätnud kogumata menetlusalust isikut õigustavad tõendid, jättes tuvastamata treilersõiduki juhi. Kohus möönab, et treilersõiduki juht võis teada asjaolusid, mis võivad omada käesolevas asjas tähtsust. Kuna muude tõenditega, sh menetlusaluse isiku enda ja tunnistaja ütlustega, on võimalik liiklusõnnetuse asjaolud kindlaks teha, ei ole tegemist sellise minetusega, mida võiks käsitleda menetlusõiguse olulise rikkumisena.

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et tegemist ei ole olnud väärteomenetlusõiguse rikkumistega V™S § 150 lg 1 mõttes ega muu väärteomenetlusõiguste rikkumistega, kui see on kaasa toonud ebaseadusliku lahendi.

Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 223 lg 1 järgi on võimalik karistuseks mõista rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks.

Käesoleval juhul on L.A karistatud rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

L.A ei ole varem väärtegude toimepanemise eest karistatud. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kohus. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel tuleb karistuse määramisel reeglina lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mis on 150 trahviühikut. Kohus leiab, et L.A-le määratud rahatrahv, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, vastab tema süü suurusele ja selle kergendamiseks ei ole alust.

Menetluskulud

Kaitsja taotleb õigusabi kulude hüvitamist summas 468.39 eurot.

V™S § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu juhul kui väärteomenetlus lõpetatakse V™S § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel.

Käesoleval juhul ei kuulu menetlus L.A väärteoasjas lõpetamisele eelviidatud alustel, mistõttu tuleb taotlus menetluskude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Seega jäävad õigusabi kulud menetlusaluse isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ingeri Tamm Kohtunik