4-15-734/14 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märtsil 2015.a. Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-15-734 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistungi sekretär Piret Juuse Väärteoasi A.P kaebus PPA Ida prefektuuri 13.01.2015 otsusele väärteoasjas nr 2440,14,009558 Väärteoasja arutamise aeg 13.03.2015 avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud

PPA Ida prefektuuri esindaja Mx Kxxx xx Menetlusalune isik , isikukood xxx, A.P elukoht: xxx Juhindudes VTMS § 132, § 134, § 135, kohus

O T S U ST A S :

Jätta rahuldamata A.P kaebus ning jätta muutmata Politsei otsus väärteoasjas nr - ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 13.01.2015 2440,14,009558, millega temale Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel määrati rahatrahv 195 trahviühikut s.o 78 Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel määrati lisakaristuseks 0 eurot ja

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks.

Rahatrahv tasuda

12 kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas 10220155006677 ja , märkides viitenumbri selgituseks A.P 4-15-734 rahatrahv . “ “

Lisakaristuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 on kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates A.P kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. Kohtuotsus on Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

06.04.2015.

KOHTU POOLT UURITUD TÕENDID JA JÄRELDUSED:

03.02.2015 esitas A.P kaebuse Viru Maakohtule, milles vaidlustas temale 13.01.2015 Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri otsusega 2440,14,009558 väärteoasjas nr määratud lisakaristuse s.o. juhtimisõiguse äravõtmise osas.

Politsei- Piirivalveameti Ida prefektuuri 13.01.2015 otsusega 2440,14,009558, ja väärteoasjas nr

karistati A.P Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel ja temale määrati rahatrahv 195

trahviühikut s.o 78 Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel määrati 0 eurot ja

lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks.

2

26.12.2014 koostas vanemliiklusametnik A.P väärteoprotokolli n r. AB 1410088 selle kohta, et xxxx A.P juhtimisel juhile keelatud seisundis, kui

juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui ing tõendusliku alkomeetri tulemus

0,45 mg/ n l

0,50 - 0,05 mg/l. +/

Seega tuvastati juhi organismis rohkem kui Liiklusseaduse

ht § 69 lg 5 lubatud piirmäär. Ju rikkus LS § 69 lg 3 sätteid

. … (3) Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem ja

väärtegu kvalifitseeriti LS § 224 lg 2 järgi ja Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks: (1) Mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 0,49 – milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 0,24 milligrammi – – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

(2) Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligra

mmi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

(3) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis s teo eest karistatud. ätestatud süü Kohus (tlk.11) uuris väärteoprotokolli ja tuvastas, et menetlusalune isik kirjutas omakäeliselt väärteoprotokolli, et on tutvunud oma õiguste ta on protokolliga tutvunud. A.P ja kohustustega väärteomenetluses ja selle kohta andnud allkirja.

Kohus uuris menetlusaluse isiku , kus ta menetlusaluse esmaseid ütlusi väärteomenetluses isikuna ülekuulamisprotokollis omakäeliselt väljendas kahetsust, et sellises seisundis (tlk.14) istus rooli. Kohus u teotoimikus tlk. 13

uris väär tõendit s.o tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, milles tõendusliku alkomeetri näit 0,50 ja lõplik mõõtetulemus 0,45 on mg/l. A.P protokolliga tutvunud ja selle allkirjastanud.

Kohus uuris ka tunnistaja Axxx Exxxi (tlk.15) patrullis olles peatasid ütlusi , millest järeldub, et

nad xxx . S kontrollimisel värvi) õiduki kinnipidamisel ja juhi võimalikku alkoholijoovet

indikaatorvahendiga, t 0,52 ntrollimise oli selle näi mg/l. Tõendusliku alkomeetriga ko lõpptulemuseks oli 0,45 mg/l.

A.P Karistusregistri väljavõttest tlk. 16 nähtub, et väärteokaristused on arhiveeritud. Kehtivad karistused puuduvad.

3

Kohtuistungil selgitas A.P , et ta eelmisel päeval jõi kella 12 ajal öösel viina ja õlut. Kell 8 hommikul läks tööle ja tundis selgitas, et ei tundnud pohmelli tunnet. A.P

end nii halvasti ja ei mõelnud, et kui vahele jääb võetakse juhtimisõigus ära. A.P selgitas, et soovis sõita t kaupa peale võtma xxx . Politseinikud kontrollisid kinnipidamise kohas teda indikaatorvahendiga. Seejärel kontrolliti ka

tõendusliku alkomeetriga. Kaebuse esitaja palub juhtimisõigus temale alles jätta kuna võib

kaotada töökoha.

Tõendusliku alkomeetriga alkoholjoobe kontrollimiseks andis

oma A.P

nõusoleku aadud näiduga on menetlusalune isik tutvunud ja ta ei ole taotlenud vereproovi . S võtmist. A.P ei ole esitanud teoprotokollile vastulauset. väär Kohus leidis, et A.P poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes on tõendatud tema enda süü omaksvõtuga väärteomenetluses tuvastatud liiklusseaduse rikkumises, kuna ta

nõus i väärteoprotokolli koostamise ajal tus ni kui ka kohtuistungil temale esitatud

süüdistusega. Samuti kinnitavad A.P süülist käitumist tl. 13 tõendusliku alkomeetri

kasutamise protokoll ja näidu väljatrükk lõpliku mõõtetulemusega 0,45 mg/l. Tema süüd

välistavad asjaolud puuduvad. A.P enda on teda juhtimise sõnul kinnitatuna varem karistatud mootorsõiduki eest alkoholijoobes, mis toimus on üle 10 aasta tagasi. Kohus järeldab, et A.P

olemas kogemus, et alkoholjoobes sõiduki juhtimine on tegu, millele järgneb ka karistus. Sellele vaatamata ei ole ta teinud vastavaid järeldusi ja pani toime liiklusohtliku käitumise

olles ise autojuhi alkoholijoobes

ametis ja samaaegselt teades, et võimaliku karistusena

mootorsõiduki juhtimise tulemusel võib ta kaotada õiguse sõiduki juhtimiseks s.t autojuht

kaotab õiguse töötada autojuhina. palub temale määratud lisakaristuse A.P ,

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine tühistada õustub tasuma rahatrahvi temale

ja n määratud ulatuses.

A.P kahetses süülist käitumist puhtsüdamlikult ja püüab õigustada enda vajalikkust sõidukijuhina tööülesannete täitmisel. Peale töökoha kaotamise ohu juhilubade äravõtmisega

seoses A.P muid tõendeid juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ei esitanud. Kohus kontrollis 2014 a. kalendrijärgseid tööpäevi ja tuvastas, et 24, 25 ja 26-s detsember

2014 on kolmapäev, neljapäev, reede ja kalendris märgitud punasega (Jõulupühad). Seega

on

26.12. xxx asutus ei ole avatud ja kliente ei teine jõulupüha, tegemist riigipühaga,

teeninda . ta Konkreetseid tõendeid A.P kohtule selle kohta ei esitanud, et ta 26.12.2014 pidi täitma töökohustusi sõidukijuhina. ega on väheusutav, et A.P 26.12.2014 Se

hommikul kasutas sõiduautot alkoholijoobes juhtides tööülesannete täitmise eesmärgil ja olenemata sõidu eesmärgist või seondatavalt tööalase vajadusega ei ole tuvastatud rikkumine mingilgi määral rikkumine alusel . Riigikohtu seisukohast tuleneb (09.06.2006 3-1-1-40-06 RT III 2006, 24, 219), et kui menetlusalune isik asub ennast aktiivselt

kaitsma, tähendab see ühtlasi tema kohustust teha enda kaitseks väidetu ka kontrollitavaks, mitte piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-112-99). KrMS § 60 lg st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on -

kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest,

vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. (RKL 3-1-1-145-05). Kohus ei tuvastanud kohtuliku uurimise A.P vastutust raskendavaid asjaolusid käigus ja nõustub kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud kergendava asjaolu olemasolu - A.P

puh . tsüdamlikku kahetsust

menetlusaluse isiku Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga selles, et A.P poolt edasiste rikkumiste reaalseks ärahoidmiseks on põhjendatud mõista lisakaristus vastavalt LS § 224 lg 3 p 2 minimaalmäärale lähedases määras s.o sanktsiooni

võtta temalt ära sõiduki juhtimisõigus neljaks Autojuhina töötava isiku käitumisen kuuks. a on

4

täiesti lubamatu istuda autorooli teadlikult alkoholijoobe seisundis, sest isik peab olema

piisavalt teadlik nõudest, et alkoholi tarvitanud isikul ei ole asja osalemaks liikluses

autoroolis olles nii kaasliiklejate ja ka enda turval . A.P isuse tagamise nõude järgimisel sõnul teda on varem karistatud küll kaua aega tagasi alkoholijoobes mootorsõiduki

juhtimise aks olema enam kui kindel, et sellelaadsele eest, mistõttu menetlusalune isik pe

õigusrikkumisele järgneb rikkumise tuvastamise korral karistus vastavalt üleastumise

raskusele. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja põhjendusega tema poolt tehtud otsuses:

“ Alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine on raske õiguserikkumine ning antud teguviis on ühiskonnas taunitav. Seetõttu õiguskorra huvidest lähtuvalt määratakse põhikaristusena rahatrahv ja lisakaristusena võetakse ära juhtimisõigus.“

Riigikohtu seisukohast lahendist nr.3-1-1-20-06 juhindudes leiab kohus, et alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise toimepannud süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt RKKK otsus nr 3-4-1-2-05). Kohus A.P gus ei käitumises selliseid erandlikke asjaolusid väärteomenetluse käi tuvastanud. Töökoha kaotuse võ oma tahtliku süülise käitumise imalikkust pidi A.P toimepanemisel ette nägema, et rangeim karistus sellise käitumise eest võib temale tuua kaasa soovimatuid tagajärgi sealhulgas sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise seaduses täheldatud ulatuses. Riigikohus on lahendis 3-1-1-26-10 p 7.3 väljendanud seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal “ Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda - maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

A.P ei ole kohtule esitanud põhjendavaid tõendeid oma terviserikke kohta, mis annaksid aluse kohtule vähemalt kaalumiseks nimetatud aluse olemasolu põhjendatust antud juhtumi puhul. Seega kohus

käesoleva rikkumise puhul hindab põhjendatuks kohtuvälise menetleja otsuses

A.P karistamist

st mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise toimepanemise ee

rahatrahviga 195 trahviühiku ulatuses s.o 780 eurot, mille suurust menetlusalune isik kohtuistungil ei vaidlustanud ja lisakaristusega, s.o neljaks kuuks

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, mis peaks A.P-le andma selge teadmise, et edaspidiste rikkumiste

korral võidakse kohaldada tema mõjutamiseks seaduskuulekusele järjest rangemate karistuste kohaldamisega . vastava Liiklusseaduse sätte sanktsiooni piires Kohus on seisukohal, et antud väärteo puhul ei esine VTMS § s 29 sätestatud väärteomenetlust -

välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § s 30 sätestatud - alustel. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et § 224 lg 2 järgi A.P-le Liiklusseaduse

kvalifitseeritav väärtegu leidis aset ning selle pani toime . Õigusvastasust ega A.P

süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtuvälise menetleja otsuses on arvestatud A.P vastutust kergendavaid asjaolusid

ja kohus nõustub selle seisukohaga.

Kohus leiab, et menetlusalusele isikul lisakaristuse

e määratud raskus on põhjendatud.

Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Riigikohtu lahendist 3-1-1-14-07, p 6 tulenevalt k

aristusseadustiku § 56 sätestab karistamise

alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel.

Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada

5

teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks

karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke ja pidi võimalust mõjutada süüdlast edas hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Samas aga ei saa eripreventiivseid eesm isiku puhul, keda on siiski ärke arvestades jätta kõrvale küll tema enda sõnul juba varasemalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes ja kellel on olemas samadel alustel toime mise kogemus kuigi palju aastaid pandud õiguserikku tagasi. väärtegu seetõttu, et tegemist on Eriti taunitav on kohtu seisukohalt A.P

isikuga, kelle põhitöö seisneb igapäevaselt mootorsõiduki juhtimises ja kes hoolimata sellest rikub kergekäeliselt oma ametile kehtestatud elementaarseid nõudeid. Riigikohtu lahendi 3-1-1-99-06 p-s 15.1 on sätestatud Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas :

KarS § nda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolma isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on

osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt

välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr - 3-1-1-40-04 RT III 2004, 14, 174).“

Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta

õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et

teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset

aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenvad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu.

uurusega, Kohtu hinnangul määratud karistuse liik ja määr on vastavuses isiku süü s

toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega, on proportsionaalne toimepandud rikkumisele, arvestab teo toimepanija isikut, omab eripreventiivset toimet ja ning piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud tegude asjaolusid ja siis

süüdistatava isikut. Riigikohus täheldas, (3-1-1-43-06) et klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu - andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Kohtu hinnangul A.P-le määratud karistuse liik ja määr on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ning arvestab teo toimepanija isikut.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p 1, § 134, § 135 kohus jätab rahuldamata A.P kaebuse ning muutmata Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 13.01.2015 2440,14,009558, millega temale Liiklusseaduse otsuse väärteoasjas nr. § 224 lg 2 alusel määrati rahatrahv 195 trahviühikut s.o 780 eurot ja Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks.

(allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik