3-14-51409/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-51409 Haldusasi

R. Z kaebus Politseija Piirivalveameti 29.06.2014 ettekirjutuse nr 1029020604 osalise (sissesõidukeelu osas) tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – R. Z, lepinguline esindaja Kuldar Kirt; Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Ülle Elva RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.03.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirivalvebüroo koostas 29.06.2014 R. Zle ettekirjutuse nr 1029020604, milles tuvastas, et R. Z viibis Schengeni viisaruumis viimase 180 päeva jooksul 154 päeva lubatud 90 päeva asemel, seega 64 päeva ilma seadusliku aluseta. R. Zle tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 06.07.2014 ja kohaldati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 2 aastaks isiku lahkumisotsuse täitmise päevast alates (tl 11).

2. R. Z esitas 08.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti 29.06.2014 ettekirjutuse nr 1029020604 tühistamiseks osas, mis puudutas kaebajale 2 aastase sissesõidukeelu kohaldamist (tl 6-9).

3. Tallinna Halduskohtu 22.07.2014 määrusega võeti R. Z kaebus menetlusse (tl 20) ja 12.02.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 57).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

4. Kaebaja on seisukohal, et kuna viisarežiimi rikkumine oli esmakordne ja selleni viis vajadus hoolitseda raskelt haige sugulase eest, siis nimetatud asjaoludele tuginedes on põhjendatud väita, et kaebajale määratud kaheaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning sissesõidukeeld oleks eeltoodud asjaolusid arvestades tulnud jätta kohaldamata. Kaebaja selgitab, et 24.06.2013 Itaalia Saatkond Tbilisis avas kaebajale viisa kaheks aastaks kuni 24.07.2015. Kaebaja tegevus on seotud konsultant-psühholoogi tööga rahvusvahelises heategevuslikus fondis I. B (hea tahte saadik ÜRO lastekaitsefondi UNICEF juures). Kuna kaebajal on Tallinnas raskelt haige sugulane N D, kelle ees ei saanud tema lähedased eest ööpäevaringselt hoolitseda, tegi seda kaebaja. Samuti osutas kaebaja oma sugulasele N. D-le psühholoogilist ja moraalset abi.

5. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus on osaliselt (sissesõidukeeldu puudutavas osas) õigusvastane, kuna on nõuetekohaselt motiveerimata ja rakendatud piirang on asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

6. Täiendavas 15.09.2014 seisukohas (tl 44-46) märgib kaebaja, et ei ole viisarežiimi rikkumist vaidlustanud, kuid leiab endiselt, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning põhjendamatu. Vastustajal oli väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikest 1 tulenevalt õigus sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebaja on 29.06.2014 kinnipidamisel antud seletuses selgitanud oma ebaseadusliku riigis viibimise põhjust. Kaebaja ei ole tahtlikult Eesti Vabariigi viisarežiimi rikkunud. Toimepandud rikkumine oli seotud esmalt vajadusega hoolitseda igapäevast abi vajava sugulase eest ning teisalt teadmatusega viisareeglitest. Kaebaja visiidil Eestisse oli kaks eesmärki

- esiteks hoolitseda haige sugulase eest ning teiseks, valmistada ette ning tegeleda P. B 25.06.2014 toimunud visiidiga Eestisse. Lisaks on kaebaja sugulase hooldamise vajadust dokumentaalselt tõendatud. Kaebaja möönab oma hooletust, kuid kinnitab oma lugupidamist Eesti Vabariigi seaduste vastu ning kahetseb siiralt juhtunut.

7. Kaebaja märgib, et VSS § 31 lg 3 p 6 kohaselt arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel välismaalase sotsiaalset ja kulutuurilist integratsiooni, sama paragrahvi lg 3 p 4 alusel ka isiku isiklikke sidemeid Eestiga. Kaebaja igapäevased töökohustused on pidevalt seotud reisimisega Schengeni viisaruumis, sealhulgas Eestis, suhtlemisega inimestega erinevates välisriikides, seotud P. B kontsertide korraldamisega, teiseks viitab kaebaja isiklikele sidemetele Eestiga. Kaebajle ei ole teada, kas vastustaja on sissesõidukeelu rakendamise otsustamisel eelviidatud asjaolusid kogumis analüüsinud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Politseija Piirivalveamet (PPA) on seisukohal, et kaebajale vormistatud ettekirjutus on õiguspärane, põhjendatud ning puudub alus selle osaliseks tühistamiseks (sissesõidukeelu osas). Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld Eesti Vabariiki (Schengeni viisaruumi) on kaalutletud ja proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamisega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Isikule sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA tegevus olnud õiguspärane, asjaolusid ning tõendeid hinnatud kogumis ja vastastikuses seoses.

9. Vastustaja ei pidanud tulenevalt VSS § 1 lõike 2 teisest lausest otsust tehes haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusaktile ettenähtud nõuetest lähtuma. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamine või mitte lubamine. Sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist ennetava meetmega, mille saab otsustada olemasolevate andmete alusel. PPA ei ole sissesõidukeelu rakendamisel rikkunud haldusmenetluse seadusega kehtestatud uurimisprintsiipi ja ettekirjutuse koostanud ametnik on vaadelnud kõiki asjaga seotud asjaolusid ning kohaldanud sissesõidukeelu viidates VSS § 74 lõikele

2. Reeglina kohaldatakse sissesõidukeelu aluseks olevate asjaolude olemasolul sissesõidukeelu kolmeks aastaks, erandina võib sissesõidukeeldu kohaldada lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata. Antud juhul on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu kaheks aastaks.

10. Vastustaja leiab, et R. Z Schengeni konventsiooni liikmesriigi (Eesti Vabariigi) territooriumile saabumise eesmärk ei vastanud viisa taotlemisel avaldatud eesmärgile, mis annab põhjust kahelda välismaalase Eestis antud ütluste usaldusväärsuses. Kui kaebaja on enda sõnade kohaselt niivõrd rahvusvaheline inimene, tihti maailma eri paikadesse reisiv-viibiv isik, peaks ta olema eriti teadlik viisarežiimi puudutavast seadusandlusest. Samuti ei ole kaebaja väide haige sugulase kaebaja-poolse hooldamise vajadusest dokumentaalselt tõendatud. Haigel sugulasel on ka lapsed, kuid isegi haige sugulase kaebaja-poolse hooldamisvajaduse olemasolul tuleb järgida vastava riigi seadusandlust ning antud juhul oleks kaebaja võinud pöörduda PPA poole viisa pikendamise taotlusega. R. Z on rikkunud välismaalaste Eestis viibimise tingimusi ja korda ning on enda hoolimatusest teadlikult sattunud olukorda, kus tema Eestis (Schengeni viisaruumis) viibimise õigust on piiratud. R. Zle sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA kaalutlenud isikuga seotud asjaolusid ja muu hulgas arvesse võtnud asjaolu, et kaebajal puuduvad Eesti Vabariigis kaitsmist väärivad perekondlikud, majanduslikud ja muud sidemed.

R. Z pidi olema teadlik temale viisaga lubatud viibimisaja lõppemisest. Vastustaja on sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kaalunud VSS § 31 lõikes 3 nimetatud asjaolusid kogumis. Samuti, arvestades seda, et isikul puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne ning isikule 2-aastase sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud.

11. Lisaks väärib äramärkimist asjaolu, et ärakuulamisel Tallinna Lennujaama piiripunktis vihjas R. Z meelehea võimalusele ja viitas Gruusias elavale politseinikust vennale. Isik nõustus temale koostatud lahkumisettekirjutusega, kuna ettekirjutuses määrati talle 7-päevane vabatahtliku lahkumise tähtaeg. Samuti lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeelu osas isik ei protestinud. Kaebaja oli kahtlemata teadlik toimepandud õiguserikkumisest.

13. Täiendavas 17.11.2014 seisukohas (tl 53-55) märgib vastustaja, et lahkumisettekirjutuse vormistamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel järgis haldusorgan haldusakti vormistamisel seadusest tulenevaid nõudeid. Sissesõidukeelu ja selle kehtivusaja määramisel ei ole tehtud kaalutlusvigu. Kaebaja ootus erikohtlemisele (privileegidele) seoses Gruusia ooperilaulja P. B assisteerimisega on arusaamatu. Seaduse ees on kõik võrdsed. Eestis viibiva välismaalasena oli kaebajal endal kohustus välja selgitada viibimise alused, kord ja tähtaeg ning vajadusel pidanuks kaebaja pöörduma ametiasutuste poole, kes oleksid kaebajale saanud anda usaldusväärset teavet. R. Zle ei tehtud koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, vaid anti võimalus vabatahtlikuks lahkumiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, mille pinnalt tegi Politseija Piirivalveamet 29.06.2014 lahkumisettekirjutuse nr 1029020604. R. Z vaidlustab 29.06.2014 ettekirjutust osas, millega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu tähtajaga kaks aastat. Kaebaja on seisukohal, et sissesõidukeelu oleks võinud jätta kohaldamata või siis rakendada seda lühemaks ajaks ja et kahe aastane sissesõidukeeld on asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne ning nõuetekohaselt motiveerimata. Vastustaja omakorda leiab, et kaalutlusvigu ei ole tehtud ja et selles osas on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Mis puutub sissesõidukeelu kohaldamise konkreetsesse tähtaega ning üldse kaalutlusõiguse alusel antavatesse haldusaktidesse, siis ei saa kohus haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostada. Seega ei saa kohus määrata antud juhul vastustaja asemel kindlaks, milline peaks olema sissesõidukeelu kohaldamise optimaalne tähtaeg, vaid kontrollida ja hinnata põhiliselt seda kas sissesõidukeelu kohaldamisel on lähtutud asjakohastest õigusnormidest ja kas seejuures ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu.

15. Vaidlustatud ettekirjutuse andmisel on lähtutud sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikest 2. Haldusakti andmise ajal kehtinud VSS §

74 lg 1 sätestas, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates, kuid § 74 lg 2 kohaselt võis kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata kui sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg oleks olnud ebaproportsionaalne arvestades kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Antud juhul kohaldaski Politseija Piirivalveamet sissesõidukeeldu lühemaks ajaks ehk kaheks aastaks.

16. Kaebaja heidab Politseija Piirivalveametile ette muu hulgas ka seda, et kahe aastase sissesõidukeelu kohaldamine oli nõuetekohaselt motiveerimata. Siinkohal tuleb aga nõustuda vastustajaga, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse esimese paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes haldusmenetluse seaduses sätestatut. See kehtib ka põhjendamiskohustuse suhtes. Eelnimetatu on kooskõlas ka vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud VSS § 74 lõikes 3 sätestatuga, mille kohaselt oli vaja sissesõidukeelu kohaldamisel kolmeks aastaks avaldada sissesõidukeelu põhjendustes üksnes selle õiguslikku-, mitte aga faktilist alust ega faktilise alusega seotud asjaolusid ning kaalutlusi. See ei tähenda seda, et haldusorgan kaalutlusõigust üldse ei teosta, kuid vastavad kaalutlused ei pidanud avalduma lahkumisettekirjutuses. Teatav põhjendamiskohustus tulenes küll väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikest 4, kuid see on pigem haldusorgani enesekontrolli eesmärgil taoliste situatsioonide jaoks, kus põhjendamiskohustust mittevajava ja üldjuhul kolme aastase sissesõidukeelu asemel kavatseti jätta sissesõidukeeld üldse kohaldamata või kohaldati seda tunduvalt lühemaks ajaks. Üldreeglist lühema sissesõidukeelu kohaldamise puhul on aga tegemist välismaalase jaoks soodsa olukorraga ning sellekohaste põhjenduste puudumine isiku õigusi taolises situatsioonis ei riku. Käesolevaks ajaks on vastustaja seonduvalt kohtuvaidlusega piisavalt põhjendanud miks sissesõidukeeldu kohaldati ja miks seda kohaldati võrreldes üldreegliga lühemaks perioodiks.

17. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et seonduvalt sissesõidukeelu kohaldamisega on selle õiguslik alus vaidlustatud ettekirjutuses välja toodud ning selles mõttes haldusakti tühistada ei saa. Mis puutub haldusakti motiveerimisse, siis vastavalt VSS § 1 lõikele 2 ei olnud see kohustuslik ning sissesõidukeelu kohaldamata jätmise või üldreeglist lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise puhul oli tegemist kaebaja jaoks soodsa tõlgendusega, mis tähendab seda, et vastavate põhjenduste puudumine ettekirjutuse tühistamiseks alust ei anna. Kaebuse menetlusse võtmise järgselt on vastustaja motiveerinud ka sisuliselt miks Politseija Piirivalveamet ei nõustu sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt täiendava argumendina esile toodud rahvusvahelistel üritustel osaleva ooperilaulja assisteerimisevõi siis haige sugulase hooldamise vajadus ei ole sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise piisavaks põhjuseks ja et kolme aastasest üldreeglist erineva kahe aastase sissesõidukeelu kohaldamisel oli kõiki sellega seonduvaid asjaolusid vajalikul määral kaalutud ja et seetõttu on see ka proportsionaalne. Kompromissi ei ole menetlusosalised saavutanud ega seda kinnitamiseks esitanud, kuid teisalt on vastustaja juhtinud tähelepanu sellele, et kaebajal oleks võimalik taotleda Politseija Piirivalveameti kaudu sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist tulenevalt alates 01.10.2014 kehtiva väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse redaktsiooni paragrahvist 75, mis edastatakse Siseministeeriumile ja mille otsustab seejärel ministeerium olenevalt taotluse põhjendatusest (tl 53). Eelnimetatu on vaadeldav kaebajale antud informatsioonina. Mis puutub aga vaidlustatud haldusakti tervikuna, siis kokkuvõttes tuleb vastustaja põhjendustega nõustuda, mis tähendab ühtlasi seda, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust. Olenemata sellest, et mõne vastustaja motiivi osas võiks eraldivõetuna isegi vaielda, ei saaks sellelt pinnalt siiski kaebust rahuldada, sest kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti puhul ei ole tähenduslik mitte niivõrd võimalus mõne üksiku aspekti osas teoreetilisel tasandil küsimusi tõstatada, kuivõrd ilmselgete kaalutlusvigade puudumine. Antud juhul tuleb asuda seisukohale, et ilmselgeid kaalutlusvigu ei ole vastustaja teinud.

18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik