1-14-5890/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-5890

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtuasja number

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Kohtuasi

Apelleeritud kohtuotsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Süüdistatav

TallI Ringkonnakohus

31.märtsil 2015.a Tallinn

1-14-5890

Eesistuja Orvi Tali, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Kea Lemming

Svetlana Talli

Oleg Pityukov süüdistuses KarS § 114 p 4; § 118 lg 1 p 1 järgi

Pärnu Maakohtu 07.jaanuari 2015.a otsus üldmenetluses

Süüdistatava Oleg Pityukovi kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp

Helga Aadamsoo

Oleg Pityukov isikukood 37602244225,

haridus: põhiharidus, varem kriminaalkorras karistatud:

•

Pärnu Maakohtu 10.05.1991 otsusega ENSV KrK §

112 lg 2 alusel 6 kuud vabadusekaotust.

•

Pärnu LIkohtu 20.07.1993 otsusega KrK § 112 lg 2

alusel 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust.

•

Pärnu Maakohtu 20.10.1997 otsusega KrK § 205 lg 1,

§ 2071 lg 2 p 2, § 139 lg 3 p 1, § 141 lg 2 p 3, § 101 p

3,7,8 alusel 15 aastat vabadusekaotust.

•

Pärnu Maakohtu 25.05.2012 otsusega KarS § 121, §

119 lg 1 alusel 1 aasta vangistust.

Väärteokorras karistatud kolmel korral, viimati Politsei- ja

Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu

politseijaoskonna patrullteenistuse 27.08.2013 otsusega LS §

259 lg 2 p1, 3 alusel rahalise karistusega summas 320 eurot.

Tõkend vahistamine alates 17.02.2014.a (kahtlustatavana

kinni peetud 15.02.2014).

Kaitsja

Vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 07.jaanuari 2015.a kohtuotsus Oleg Pityukovi suhtes jätta muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja mõista Oleg Pityukovilt 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) eurot 60 senti

määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise

eest.

Summa

tasuda

Maksu-

ja

Tolliameti

arveldusarvele

kas

SEB

PANK

EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355

(SWIFT:

HABAEE2X);

NORDEA

PANK

EE401700017002872300

(SWIFT:

NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X).

Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos.

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Pärnu Maakohtu 07.jaanuari 2015.a. kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Oleg Pityukov

süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Samuti tunnistati

Oleg Pityukov süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS §

64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne

vangistust. Karistusaja algust arvati alates 15.02.2014.a. Tõkend – vahistamine – tühistada

kohtuotsuse jõustumisel. Sama otsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning välja mõisteti

Oleg Pityukovilt VÕS § 1043 alusel kannatanu A V kasuks 215.60 eurot. Välja mõisteti Oleg

Pityukovilt KrMS § 173 lg 2, § 175 alusel riigituludesse menetluskulud: sundraha 975 eurot,

surnu kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud summas 273 eurot, surnu

kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud summas 68 eurot, DNA ekspertiiside

tegemisega tekkinud kulud summas 8721 eurot, jäljeekspertiiside tegemisega tekkinud kulud

summas 628 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud summas 84 eurot,

riigi õigusabi kulud summas 7641,60 eurot, tunnistaja R P kohtuistungil viibimisega saamata

jäänud töötasu 29,46 eurot, kogusummas 18420,06 eurot. Psühhiaatrilise abi seaduse § 19

alusel jäeti riigi kanda statsionaarse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi

tegemisega tekkinud kulud summas 1020 eurot.

2. Oleg Pityukov tunnistati süüdi selles, et 10.02.2014 kohtueelse menetluse käigus täpselt

tuvastamata ajal, ajavahemikul kell 15.00 kuni kell 15.17 Pärnu lIs XXXXXXXasuva

ühiselamu neljanda korruse koridoris korteriuste nr 32 ja 33 vahelisel alal lõi R Mi ühel korral

kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata torke-lõikevahendiga rindkere piirkonda,

põhjustades R M ile torkehaava rindkere eespIl, mis ulatub kõhuõõnde selle ülaosas

2(17)

(epigastrumis). Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastus eluohtlik, kuna ulatub kõhuõõnde.

Sellega Oleg Pityukov, R M ile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega, pani toime KarS §

118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.1 Samuti tunnistati Oleg Pityukov süüdi selles, et selles, et tema isikuna, kes on Pärnu

Maakohtu 20.10.1997 otsusega karistatud kriminaalkoodeksi § 101 p 3, 7, 8 alusel tahtliku

tapmise eest, mis on toime pandud raskendavatel asjaoludel, seega olles KarS § 114 p 4

täheldatud isik, 15.02.2014 kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, ajavahemikul kell

22.30 kuni kell 22.55 Pärnu lIs XXXXXXXühiskorteri nr 30 koridoriruumis, lõi V D d (ik

XXXXX) noaga „MTech“ ühel korral vasakule poole kaela piirkonda ning ühel korral vasaku

küünarvarre piirkonda, põhjustades V D le lõikehaava ja nahakriimustused vasaku küünarvarre

painutuspIl keskmise ja alumise kolmandiku piiril, torke-lõikehaava koos nahamarrastusega

vasakul pool kaelal koos platüsma (kaelanahalihase), vasaku sisemise unearteri ja neelu

vigastusega ning verevalumiga haavakanalit ümbritsevas pehmes koes ja nahakriimustuse

vasakul pool kaelal ning ägeda verekaotuse välisest verejooksust, siseorganite kahvatuse ja

väheveresuse, Minakovi laigud südame vasaku vatsakese sisekesta all.

V Di surma põhjuseks on torke-lõikehaav vasakul poole kaelal koos vasaku sisemise unearteri

vigastusega, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus välisest verejooksust. Lähtudes 13.08.2002

Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7,

on antud vigastus eluohtlik ja põhjustas surma. V D surm saabus 15.02.2014 kohtueelse

menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kella 22.58.

Sellega Oleg Pityukov, isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, V D tapmisega, pani

toime KarS § 114 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Oleg Pityukovi kaitsja Alla

Raudsepp.

Apellant palun tühistada Pärnu Maakohtu 07. jaanuari 2015.a kohtuotsus kriminaalasjas nr.

1-14-5890

ning

saata

kriminaalasi

Pärnu

Maakohtule

uueks

arutamiseks

teises

kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub apellant Oleg Pitykovi talle esitatud mõlema raske

kuriteo toimepanemise süüdistuses õigeks mõista.

3.1 Apellant asub R M ile eluohtlike vigastuste tekitamise osas seisukohale, et maakohtu otsus ei

ole seaduslik ja põhjendatud, kuna tugineb vaid ühe poole väidetele. Maakohus on aluseks

võtnud kaudse tõendiallika tunnistajate K D ja L A ütlused, millele rajanud süüdimõistva

kohtuotsuse olukorras, kus otsene tõendiallikas kannatanu R M on üle kuulatud nii kohtueelsel

uurimisel kui kohtus andes algusest peale ühetaolisi ütlusi. Maakohus on rikkunud KrMS § 66 lg

21 sätteid kuulates kaudsed tõendiallikad üle olukorras, kus otsene tõendiallikas oli üle kuulatud

nii kohtus kui ka kohtueelsel uurimisel, mis seejärel viiski kohtu ebaõige kohtuotsuse

tegemiseni samuti ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud, rikkudes sellega KrMS § 3051

sätteid. Maakohus ei hInud kõiki tõendeid kogumis ning jättis hindamata kaitsja vastuväited

prokuröri väidetele ning ei põhjendanud, miks kohus kaitsja väidetega ei nõustu. Seega ei

rajanud kohus otsust kõigile asjas uuritud tõenditele, valides vaid need, mis sobitusid

süüdimõistva kohtuotsuse konteksti. Jättes täielikult arvestamata süüdistavat õigustavad ja

süüd välistavad tõendid. Kohus ei ole ümber lükanud ega veenvalt põhistanud, miks ta ei nõustu

kaitsja väidetega ja nimelt R M i lööjaks ei saanud olla ega olnud Oleg Pitykov, kuna selle

välistas tõsikindlalt kannatanu ise väga põhjalike ütlustega kohtuistungil ning ka kohtueelsel

uurimisel. Teiseks ei saanud Oleg Pitykov selleks lööjaks olla viidatud ajavahemikul, kuna oli

sel ajal oma naistuttavat, kes samal ajal osutus G elukaaslaseks, bussi peale saatmas. Seda

tõendab süüdistatav oma ütlustega kohtuistungil ning kaitseversiooni toetavad kõik teised asjas

kogutud tõendid ja eriti E M ütlused. 10.02.2014

3(17)

kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, enne kella 15.17 liikusid Oleg Pityukov

ja R M korteri nr 39 ukse eest, kus E M nägi neid liikumas, ühiselamu neljanda korruse

koridoris suunaga korteri nr 38 poole. E M nägi Oleg Pityukovi ja R M i paari minuti jooksul

omavahel rääkimas ning kuulis ühel hetkel häält, mis kõlas kellegi kukkumisena. Pärast seda

lahkus esmalt Oleg Pityukov ja seejärel R M ühiselamu neljanda korruse koridorist. Seda

süüdistuse fakti, välja arvatud kellaaega, toetab tunnistaja E M, kellele kokkuvõttes avaldamise

abiga meenus, et nägi koridoris Pitykovi ja M i, kes lahkusid, misjärel ta avas ukse ja vaatas

välja ning nägi, et verd seal sel hetkel ei olnud. Seega süüdistuse viide ja konstruktsioon sellest,

et löömine toimus siis, kui tunnistaja M neid seal nägi vestlemas, ei haaku asjas kogutud

tõenditega. Järelikult ei saanud lööjaks olla Pitykov, kuna tema lahkudes verd maas ei olnud,

tema võttis M ilt mobiiltelefoni, läks sellega oma tuppa, kuhu varsti saabus ka tema naistuttav

O, kes ka kohe mõne minuti pärast lahkus ning keda tema läks bussi peale saatma. Vastupidist

keegi tõendanud ei ole ning seetõttu ei ole alust ka süüdistatava ütlustes kahelda, mis on väga

üksiksasjalised ja haakuvad kronoloogiliselt tunnistajate R ja P ütlustega. Süüdistuse ei tõenda

Pitykovi poolt teo toimepanemist, vaid tema juurde abi järele saabunud M ile esmaabi ja kiirabi

kutsumise abi osutamist. Oleg Pityukov läks V P juurde ning palus temalt märga kaltsu, mille

saamisel pesi ära XXXXXXXneljanda korruse koridoriruumis põrandal olevad verejäljed, kuna

puhtus ja koristamine oli tema jaoks enesestmõistetavad nähtused. Kuriteo objektiivne külg

eraldi vaidlustamist ei vaja, kuna subjektiinve külg on ülaltooduga ümber lükatud. Oleg

Pitykov ei ole nimetatud kuriteo subjekt ja seda eriti seetõttu , et tema teos esinevad süüd

välistavad asjaolud. Ta ei saanud olla lööjaks, kuna ei viibinud ajaliselt samal ajal kuriteopaigas

IV korrusel või IV – III korruse vahetrepil. Teda ei seo antud kuriteoga objektiivselt mitte

miski: tal puudus motiiv, kuriteo toimepanemise vahend ja võimalus, kuna ta ei olnud M iga

viimase pussitamise hetkel koos. Kahetsusväärselt on süüdistaja jätnud aga tähelepanuta väga

olulised tõendid antud kriminaalasjas, mis kindlasti omavad süüdistatava väljaselgitamisel

olulist tõenduslikku väärtust. Prokurör sai teada, et J on otsene tunnistaja, kes saaks asjasse

selgust tuua, ometi ei palunud ta täiendavaid tõendeid koguda just viidatud kahtluste

kõrvaldamiseks. Kaitsja omakorda ei saa koguda tõendeid, mis peaksid süüstama hoopis teisi

isikuid, kaitsja roll on kaitsmine ja vastuolude väljaselgitamine, nendele osundamine ja

prokuröri roll on süüdistada subjekte, mitte valesid isikuid. Kohtueelsel uurimisel ei uurinud ja

kohtuski ei taotlenud prokurör täiendavate tõendite uurimist.

3.2 Apellant leiab V D tapmine osas, et maakohtu järeldus ei vasta kindlasti asja kogutud

tõenditele ega ka Pitykovi poolt väidetule, kes andis kohtus väga põhjalikud ja argumenteeritud

ütlused. Samuti ei vasta kohtu järeldus asjas kogutud kõigile tõenditele kogumis. Kohus ei näe

vastuolu ka selles, et Pityukovi verised saapajäljed ei suundu tema tuppa, vaid esikust välja.

Kohus on veendunud, et tunnistaja taskus olnud noa näol on tegemist kuriteo toimepanemise

vahendiga, kuivõrd muid lõikeriistu toast ei avastatud. Kogumis ei ole kohus üldse arvestanud

selles episoodis tõendeid kogumis, mis viiski kohtu ebaõige lõppjärelduse tegemiseni ja

süüdimõistva otsuse langetamiseni, mis ei ole seaduslik. Kohus ei hInud kaitsja väiteid

kogumis, nagu ei hInud ühtegi tõendit kogumis, vaid noppis meelepäraselt süüstavad tõendid

kogumisse. Tegude toimumise kellajad on menetluses jäetud täielikult tuvastamata,

kronoloogia reastamata. S G väljus enne kella 22.55 Oleg Pityukovi toast ning sulges enda järel

toa ukse, liikus läbi ühiskorteri koridoriruumi tualettruumi ning jättis tualettruumi ukse, milline

avanes koridoriruumi suunas, lahti. Kaitsja ei saa nõustuda sellega, kuna G väitis kohtueelsel

uurimisel kõigepealt, et ta pani ukse enda järel kinni. Prokurör ei ole seda vastuolu usutavalt

kõrvaldanud ega millegagi sisustanud ka tunnistaja G G jutt ei haaku teiste tõenditega juba

seetõttu, et tualetti minnes ta D ei näinud. Kui ta kogu aeg üle parema õla vaatas, kust äkki siis

ilmus sI nagu välk selgest taevast D? Tunnistaja ütlus ei saa olla tõsiseltvõetavaks tõendiks

isegi väidetu osas, rääkimata sellest, et

4(17)

võiks oletada, et need väidetavad liigutused võisid olla torke liigutused, mida G ei öelnud.

Tunnistajate ja teiste tõenditega haakub Pitykovi seletus- tema jäi voodile pikali eelkõige oma

haigete jalgade tõttu, kus oli pool pikali ka K. Seda on kohtueelsel uurimisel kinnitanud ka K.

Oleg Pityukov ei saanud aidata K le jopet selga, kuna ta oli voodil pikali ja K väljus seejärel

enda sõnul ka koheselt toast. Tõsi küll ka kohtueelsel teisel ülekuulamisel ja kohtus ta muutis

oma ütlusi, sobitades need G jutu konteksti, misjärel vabanes kahtlustusest. Ka ei saanud

Pityukov tuppa tagasi mI, nagu ka K või G, kelle jäljed on kõik suunaga välisukse poole ja nö.

surnukehast tagasi Pitykovi tuppa ühtki Pitykovi jälge ei suundu. Kohtueelse menetluse käigus

teostatud ekspertiisidest nähtuvalt on J K lt tema kinnipidamisel ära võetud nuga kuriteo

toimepanemise vahendiks. Ei ole eluliselt usutav, et Pityukov aitab miskipärast G jope K ile

selga? Paneb sI taskusse noa, mis seal taskus juba enne oli-sest vorsti lõigati kööginoaga, nagu

mitmed tunnistajad. Eluliselt usutav on kui Pityukov tappis ja tunnistas, siis ei oleks olnud tal

vaja teha vahepeal mingeid käike K noa ja G jopega ja vastupidi- kui ta tappis ja soovis jälgi

peita, miks ta siis läks ja teo üles tunnistas? Kriminaalasjas on tõsised kõrvaldamata kahtlused,

mille kõrvaldamata jätmisel tuleb need tõlgendada süüdistava kasuks, lähtudes KrMS § 7 lg 3

sätetest. Fakt, et Pitykov endale ise politsei kutsus ei ole käsitletav tõendite kogumis ei

ülestunnistuse ega ka omaksvõtuna. Pitykov ei ole enda teada seda tegu sooritanud ja

ülestunnistuse tegi ta hetkelise emotsiooni ajel. Pitykovi suhtes tõsikindlaid tõendeid, mis

kinnitaksid tema süüd, asjas ei ole.

Puudub ka motiiv. Loogiline on Pitykovi jutt sellest, et leides surnu, katsus D d, veendumaks, et

teda ei saa enam aidata, nii saatus ka DNA tema jope all äärele. Oleg Pityukov, olles Pärnu

Maakohtu 20.10.1997 otsusega karistatud kriminaalkoodeksi § 101 p 3, 7, 8 alusel tahtliku

tapmise eest, mis on toime pandud raskendavatel asjaoludel, on KarS § 114 p 4 täheldatud isik.

Samas arvestades kõiki tõendeid kogumis, ei saanuks kohus niisuguste tõendite alusel Pitykovi

I astme kuriteos süüdi tunnistada, vaatamata ka modus operandile. Kohus on väga

usaldusväärsetema käsitlenud tunnistaja K ja G ütlusi, kuigi kaitsja on oma kõnes üsna veenvalt

välja toonud argumendid, miks ei saanud ega võinud olla nende tunnistajate ütlused

usaldusväärsed. Kohus ei ole kaitsja väiteid millegagi ümber lükanud. Ilmne on, et G ja K 4

korral muudetud ütlused kohtueelses menetluses on selgelt vastuolus nii enda kui teineteise

ütlustega; “Juhuslikult” on K ja G kohal, kui pussitamiseks läheb; ”Täiesti juhuslikult “ paneb

K selga G jope, mille taskus on just J K le kuuluv nuga ja seda juba 2 korda, et K põuetaskust

leitakse nuga; Politsei peab sündmuskoha vahetus läheduses kinni põgeneva kuriteo

toimepanemise vahendiga K, kellele esitatakse ka kahtlustus mõrvas, kuid kes täiesti

arusaamatul kombel vabaneb kahtlustusest ja vahi alt, süüdistusest rääkimata, olukorras, kus

kõik tõendid räägivad selle vastu, G ütlused on vastuolulised terve eeluurimise vältel ning

lisaks ta valetas ka politseinikele, et teda ei olnud üldse sündmuskohal, kuigi kohtus rääkis ta

väga veenvalt” kuidas ta Pityukovi kõnetas ja muidu tegutses; Et sündmuskohal on kõigi kolme

verised jalajäljed, G saabastel pritsmete jäljed, kuigi G ei oleks tohtinud eriti just pritsitud ega

muul moel veriseks saada, kuna tema oli ju enda viimase versiooni järgi WC- s. ,kuni hetkeni ,

kui torked tehtud, Et taparelval on K ja G DNA, mitte Pitykovi oma. Kõiki neid kahtlusi

maakohus usutavalt ei kõrvaldanud, mistõttu jäid asjas üles kõik kõrvaldamata kahtlused. Süü

peab olema ülekaalukalt tõendatud asjas leiduvate tõendite, mitte tuginedes lubamatutele ja

ebausaldusväärsetele tõendiallikate vastuolulistele ütlustele, jättes nii politseinike, kui teiste

objektiivsete tunnistajate süüdistatavat õigustavad, kogumis veenvamad ütlused ja tõendid

arvestamata. Kogumis ei kõrvaldatud kohtuistungil tõusetunud ja kaitsja poolt üsna täpselt

tsiteeritud ja viidatud kahtluste jada ega tõlgendatud seda ka KrMS § 7 lg. alusel süüdistatava

kasuks. Asjaolu, et süüdistatava ütlused ei riimu osade tunnistajate ütlustega, samal ajal, kui

nad riimuvad absoluutselt kõigi teiste tõenditega, ei tähenda, et süüdistatava ütlused oleks a

priori ebatõesed ja K ning G jt. omad tõesed. Seda enam, et antud juhul olid tunnistajateks

samuti kriminaalkorras karistatud isikud viidatud

5(17)

tunnistajate näol, kelle ütlused on kantud peaasjalikult süüdistusest vabanemiseks. K d

kahtlustati nimetatud kuriteo toimepanemises ja ainult rõõnaga vabanes ta kahtlustusest ja

kinnipidamiselt. Seda tõsisemalt tulnuks suhtuda nende tunnistajate ütluste tõsiseltvõetavuses

ja usaldusväärsuse kontrollimine olnuks a priori oluline. Teise isiku tapmine ja eluohtlike

vigastuste tekitamine peab olema tõsikindlalt süüteotunnustele tuginedes kvalifitseeritud ja

vaid sellisel juhul, kui on tõendatud tegutsemine tõsikindlalt ja kahtlusteta, saab isiku selle

alusel ka süüdi mõista.

3.3 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud

süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne

mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Kohtuotsusest ei selgu ei motiiv, ei

süü ega ka muud põhjendused raskeima karistusliigi valikuks, mistõttu on kaitsja hIngul ka

karistus mittevastavuses süü (loe : süüd puudumise) ehk kuriteo raskuse ja laadiga. Antud juhul

saab asuda seisukohale, et kõnealuse põhistuspuuduse (kohtuotsuse 2/3 osas põhistuse

puudumine on ebatäielik põhistus) näol ei ole kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt kohtu

seisukohad ammendavad (vt 5 nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsust nr

3-1-1-19-09, p-d 15-16 ja 6. juuni 2010. a otsust nr 3-1-1-59-10, p 5).

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsja jäi

apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning saata kriminaalasi Pärnu

Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palus kaitsja

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist süüdistatavale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 114 p

4; § 118 lg 1 p 1 järgi.

Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see

on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul

on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu

on välistatud maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr

3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse

puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine -

sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7

järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad

rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses

"põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui

terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on

tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312)

tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700).

6(17)

Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse

põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi

seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest

või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hItavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku

siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette

heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust

tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu

otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hIng ja kohtuniku

siseveendumuse kujunemise tee.

5.2 Järgenvalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et kuna süüdistaja ei

ole suutnud kindlaks teha 10.02.2014 episoodis sündmuse kellaaega ja kohta, siis on tegemist

süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega ning süüdistataval puudus võimalus end kaitsta

ja esitada tõendeid kus ta just kuriteo toimepanemise ajal oli.

Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on Oleg Pityukovile KarS § 118

lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistus jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu

kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 on märkinud, et kaitseõiguse

tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Käesolevas kriminaalasjas

heidetakse süüdistatavale süüdistusaktis ette, et 10.02.2014 kohtueelse menetluse käigus täpselt

tuvastamata ajal, ajavahemikul kell 15.00 kuni kell 15.17 Pärnu lIs XXXXXXXasuva

ühiselamu neljanda korruse koridoris korteriuste nr 32 ja 33 vahelisel alal lõi R M i ühel korral

kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata torke-lõikevahendiga rindkere piirkonda,

põhjustades R M ile torkehaava rindkere eespIl, mis ulatub kõhuõõnde selle ülaosas

(epigastrumis). Kolleegiumi hIngul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning

süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on Oleg Pityukovi poolt löömine R M ile ühel

korral rindkere piirkonda neljanda korruse koridoris korteriuste nr 32 ja 33 vahelisel alal

ajavahemikus 15.00 kuni 15.17. Kaitsja väide süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta on

seega põhjendamatu.

Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg.

Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta,

mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes

alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega.

Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja

milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks

oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr

3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka

kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest.

Kolleegiumi hIngul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise

täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette

heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei

saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud ning on ainetu kaitsja väide Oleg

Pityukovi kaitseõiguse rikkumisest, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

5.3 Samuti kaalub kolleegium tunnistajate K D ja L A ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg

21 alusel, kuivõrd kaitsja on leidnud apellatsioonis, et nimetatud tunnistajate ütlused ei ole

7(17)

kohtukõlbulikud. Kaitsja põhjendas seda sellega, et tegemist on kaudsete tõendiallikatena

olukorras kus otsene tõendiallikas (kannatanu R M) oli ülekuulatud nii kohtueelsel uurimisel

kui ka kohtus, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Maakohus rikkus sellega

KrMS § 3051 sätteid.

Kolleegium kaaludes tunnistajate K D ja L A ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg 21 p 2

alusel, asub seisukohale, et neid ütlusi saab tõendina kasutada. Kaitsja on jätnud täielikult

tähelepanuta, et KrMS § 66 lg 21 p 1-4 sätete kohaselt on tegemist eranditega, millisel juhul on

võimalik käsitleda tõendina neid tunnistaja ütlusi, millest on tunnistaja saanud teadlikuks teise

isiku vahendusel. Käesoleval juhul on täidetud kõik tingimused KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes.

Kaitsja poolt märgitud asjaolu, et kohtuistungi ajaks ei olnud keegi enam tajutu mõju all,

mistõttu ei saa neid tunnistajate ütlusi tõendina arvestada, ei ole asjakohane. KrMS § 66 lg 21

sätestatu mõtte kohaselt võibki tunnistaja anda ütlusi teiselt isikult kuuludu kohta ja seda

maakohtus ristküsitlusel. Antud juhul andsidki tunnistajad maakohtus ütlusi nende asjaolude

kohta, millest nad said teadlikuks teise isiku vahendusel.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja

füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt

selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või

süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud.

Arvestades tunnistajate K D ja L A ütluste sisu ei ole tegemist tunnistajate arvamusega,

oletustega nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad on andnud ütlusi mida nad on

tajunud, st näinud või kuulnud. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätte mõtte kohaselt on tõendiks ka väited,

mis isik on avaldanud kohtuväliselt, kuid milles väljendatakse vahetut reaktsiooni. Samuti

sündmusest tuleneva emotsionaalse mõju all esitatud avaldused, mille puhul pole alust arvata, et

neis moonutatakse tõde; avaldused, mis on lahutamatud mingist käitumisaktist, nii et neile ei

oleks võimalik eraldi hIngut anda; väide, mis puudutab füüsilist taju või vaimset olukorda (nt

kavatsus või emotsioon) jne. Seejuures on sellised ütlused tõendina lubatavad ka olukorras kus

vahetu tõendiallikas on kättesaadav.

6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste

ümberhindamist ja Oleg Pityukov õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS §

114 p 4; § 118 lg 1 p 1 järgi.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hInud tõendeid

valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hInud kõiki tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hInud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist

astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis

hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2

järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega

võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hItes, on

tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet

ning maakohtu otsusest nähtub (kd 4 lk 103-114), et kohtule esitatud tõendeid on kohus hInud

kogumis, hInud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased

põhjendused

on

piisavad.

Kohtukolleegium

juhib

tähelepanu

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille

kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas

8(17)

asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas

kogutud tõenditele antud hIngut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks

sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et

kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral

erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

tõendite põhjaliku analüüsi pIlt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu

süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Oleg Pityukovi õigeksmõistmiseks KarS § 114 p 4;

§ 118 lg 1 p 1 järgi.

7. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatavale Oleg Pityukovile

inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 osas on maakohus süüdistatava Oleg Pityukovi

mõistnud süüdi üksnes kaudsete tõendite põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS §

118 lg 1 p 1 järgi on põhjendamatu.

Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Oleg Pityukovi ja kannatanu R M i

ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on

maakohus vaid tunnistajate K D ja L A ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus

süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri

2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus

sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes

teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus

on tõendeid hItes seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 4 lk 111-113) nähtub selgesti,

millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus

nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Samuti on maakohus hInud

kaitsja väiteid süüdistatava ja kannatanu ütluste osas, kummutades veenvalt kaitsja poolt

tõstatud kahtlused (kd 4 lk 113).

Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude

kohta riimuvate tunnistajate K D, V P, I R, E M, L A, M P, T S, T S, M T ütlused

usaldusväärsemateks süüdistatava Oleg Pityukovi ja kannatanu R Mi poolt antud erinevatest

ütlustest.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus

kuriteo tõendamine taandub vaid üksnes kahe kaudse tõendiallika, s.o tunnistajate K D ja L A

ütlustele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid

tõendeid peale tunnistajate K D ja L A ütluste ning selleks on tunnistajate V P, I R, E M, M P, T

S, T S, M T ütlused. Seega ei tugine maakohtu otsus üksnes ega valdavas ulatuses KrMS § 66 lg

21 p 2 nimetatud isiku ütlustele ning tegemist ei ole KrMS § 15 lg 3 sätte rikkumisega.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Oleg

Pityukovi ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud

tõenditega, s.h eelmärgitud tunnistajate ristküsitlusel antud ütlustega. Kolleegium leiab, et ei

ole veenev süüdistatava Oleg Pityukovi kaitseversioon, et tema ei saanud olla kannatanu R M i

noaga lööjaks, kuna selle asjaolu välistab kannatanu ise ning ka ajavahemik ei saanud olla see

mis märgitud süüdistuses. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Oleg

Pityukovi versiooni toimunust. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et maakohus on

kannatanu ütlused tunnistanud ebausaldusväärseks ning jätnud tõendi kogumist välja. Kaitsja

apellatsioonis märgitu, et kannatanu R M on andnud ühetaolisi ütlusi

9(17)

nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus ei vasta tõele. Nähtuvalt maakohtu protokollist (kd 1 lk

66-67) on avaldatud kannatanu ütlused, et kontrollida nende usaldusväärsust. Väärib

tähelepanu, et tunnistajad K D, V P, E M ja L A on andnud süüdistatavat Oleg Pityukovi

süüstavaid ütlusi, kuigi mingit vihavaenu tunnistajatel süüdistatava suhtes ei ole. Puudub

igasugune loogiline seletus, miks oleks tunnistajad pidanud andma süüstavaid ütlusi

süüdistatava Oleg Pityukovi suhtes, kui väidetavalt süüdistatav kannatanut noaga ei löönud.

Apellant on asunud seisukohal, et süüdistatava Oleg Pityukovi ütlusi kinnitavad ka tunnistajad V

P ja E M.

Maakohtus on tunnistaja V P andnud ütlusi, et 10.02.2014.a oli tema külas Oleg Pityukov ja R

M, tema elab neljandal korruse ning Oleg läks esimesena ära ja tema järel R, vahe oli umbes 30

sekundit (kd 3 lk 160-161). Tunnistaja E M andnud ristküsitlusel ütlusi, et 10.02.2014 liikusid

Oleg Pityukov ja R M korteri nr 39 ukse eest, kus tunnistaja nägi neid liikumas, ühiselamu

neljanda korruse koridoris suunaga korteri nr 38 poole. Inimeste varjud olid 30 ja 32 korteri

pool. Tema nägi Oleg Pityukovi ja R M i paari minuti jooksul omavahel rääkimas ning kuulis

ühel hetkel häält, mis kõlas kellegi kukkumisena. Seejärel lahkus esmalt Oleg Pityukov ja siis R

M. Väga hoolega ei vaadanud, kuid tundus, et tema korteri läheduses verd ei olnud.

Menetlustoimingu käigus ettenäitamisel on kõik õigesti kirjas, kuid oli pimedam (kd 3 lk

162-166). Siinkohal ei kinnita tunnistaja E M, et süüdistatava ja kannatanu lahkumisel koridoris

verd hetkel ei olnud, kuivõrd tunnistaja andis ütlusi, et ta hoolega ei vaadanud ning talle tundus,

et tema korteri läheduses verd ei olnud (kd 2 tlk 116). Nähtuvalt sündmuskoha

vaatlusprotokollist ei leitud korteri nr 40 läheduses verd, mistõttu ei saanudki tunnistaja E M

enda korteri juures verd märgata. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et

verekahtlase määrdumise plekid asuvad korterite 33 ja 32 vahelisel alal nii seintel kui põrandal

(foto 2-8) (kd 3 lk 22-28, 29). Tunnistaja E M ristküsitlusel antud ütluste ning ütluste ja olustiku

seostamise protokollilt nähtub üheselt, et tunnistaja osutab korteri 32 taga asuvale kohale ning

selgitab, et peale kannatanu väljumist korterist 39, läksid Oleg Pityukov ja R M sellesse kohta

rääkima ning seal toimus nende vahel midagi (kd 2 lk 82, 83). Seega nähtuvalt tunnistaja E M

osutatud kohale kus seisid Oleg Pityukov ja R M ja kus toimus midagi (kd 2 lk 83) leiti ka

täpselt samast kohast sündmuskoha vaatlusel vereplekid (kd 3 lk 23, 27). Vastupidiselt kaitsja

versioonile asetavad tunnistajad V P ja E M nii süüdistatava kui kannatanu kohale kust hiljem

sündmuskoha vaatlusel leiti vereplekid, mistõttu on üheselt ümberlükatud kaitsja väide, et

kannatanu noaga löömine ei saanud toimuda siis kui tunnistaja E M nägi Oleg Pityukovi ja R M

i neljanda korruse korterite 33 ja 32 vahelisel alal. Kolleegium leiab, et sündmuskoha vaatlus

ega kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis ei kinnita kannatanu ütlusi väidetava kuriteo

toimepanemise koha osas (trepil) ning kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu R M on

andnud süüdistatava Oleg Pityukovi suhtes õigustavaid ütlusi eesmärgiga vabastada

süüdistatav Oleg Pityukov süüst ja vastutusest. Asjaolu, et kannatanu läks pärast noa lööki

süüdistatava korterisse ning süüdistatav kutsus kannatanule hiljem kiirabi ei välista

süüdistatava poolt toimepandut.

7.1 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja

kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt

uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse

ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll

seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud

tõendite hindamises ja nende pIlt otsuse tegemises. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei

nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud isiku nimega J ja naistuttava (väidetav alibi)

kutsumist kohtuistungile. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne

kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu kaitsja etteheide, et J kohtuistungile

kutsumist oleks pidanud taotlema prokurör. Kolleegium

10(17)

peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub

kohtumenetluse pooltel, sh kaitsjal ja süüdistataval. Süüdistatav Oleg Pityukov viibis maakohtu

istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud esitada nii tõendeid kui taotlusi,

mistõttu on ainetu kaitsja poolt apellatsioonis toodud väited, et prokuröri poolt isiku J

kohtuistungile kutsumata jätmisega oleks kuidagi rikutud süüdistatava õigusi. Siinkohal tuleb

märkida, et KrMS § 297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav

tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid

sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole

maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

lahendis nr 3-1-1-67-06; 3-1-191-07.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07 korduvalt

rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama

tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse

nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma

väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole

alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Oleg

Pityukov ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale

reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Kolleegium ei nõustu

kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 alusel on esitatud valele isikule

ning tunnistaja K võis panna toime selle teo. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel

põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses,

tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Kaitsja

esitatud versioon ja viited tunnistajate M P, M T ütlustele ei lükka ümber süüdistuse esitatud

versiooni ning maakohtu otsuses kogumis hItud tõendeid. Kaitsja versioon, et tunnistajate K ja

G väidetav turvakontroll toimus peale K WC käimist, ei tulene tunnistajate M P ja M T

ütlustest. Tunnistaja M P andis ütlusi, et sündmuskohal torkerelvi ja nugasid silma ei hakanud

(kd 2 lk 24). Tunnistaja M T ütlustest tuleneb üheselt, et kolm isikut suitsetasid ning tema keelas

neil suitsetada. Küsis dokumente, tuvastasid isikud, panid kirja kõik patrullilehele. Ei leidnud

mingeid terariistu (kd 2 lk 46-47). Seega ei kinnita kumbi tunnistaja esitatud versiooni, et K ja

G väidetav turvakontroll toimus peale K WC käimist.

Kolleegiumil tuleb märkida, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning

kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse

järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning kaitsja

apellatsioonis toodu ei kummuta seda. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi

etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud

versiooni.

Lisaks märgib kolleegium, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme

asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi.

Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt

miks üldse mehed pidi end seal ukse taga peitma või miks ülepea nad seal majas enne enda

kiiruga ukse taha peitmist üldse salaja viibisid? Keda nad jälitasid või passisid ? jne. Kuna

antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud

asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta

kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr

3-1-1-44-13.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oleg Pityukovi käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid,

mis annavad alust hinnata tekitatud tervisekahjustust ohtlikus elule ning need

11(17)

põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Oleg Pityukovile inkrimineeritud kuritegu vastab

ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 118 lg 1 p 1 sättele.

8. Kaitsja apellatsiooni osas KarS § 114 p 4 järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium

märkis juba oma otsuse p 7, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise

põhimõtet ning oma otsuse p 8 andis ringkonnakohus ka hinnangu süüdistatava ütluste

usaldusväärusele, mistõttu ei korda kolleegium selles osas enam oma seisukohti. 8.1 Apellant

palub tunnistajate S G ja J K ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiab, et tunnistajad ei

ole usaldusväärsed. Apellatsioonis toodud etteheidetele, et maakohus ei ole tunnistajate S G ja J

K ütlustel hindamisel arvesse võtnud, et need on vastuolus kohtueelsel uurimisel antud

ütlustega toimunud sündmuste osas, märgib kohtukolleegium järgmist. Tunnistaja S G ütlused

osutavad üheselt süüdistatava Oleg Pityukovi tegevusele, millise tagajärjel kannatanu V D suri.

Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja S G kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud

ütlustes (kd 1 lk 93-109) ja tunnistaja J K kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud

ütlustes (kd 1 lk 109-119) ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht

ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ka ei saa jätta

tähelepanuta asjaolu, et enamus tunnistaja S G ütluste avaldamise põhjuseks oli tunnistaja mälu

värskendamine ning tunnistajale meenus tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli

varem ütlusi andnud, nende õigsust on tunnistaja kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil

tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta

ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses

menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda

eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine.

Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas tunnistaja S G

niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav

KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud,

mis tunnistajale S G le meenus ning ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud

kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Ka ei saa lugeda tunnistaja J K kohtuistungil

antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel on andnud ütlusi, et täpselt

ei mäleta, võis olla, tema arust jne, kuid kohtuistungil vastas tunnistaja, et mäletab, on tulnud

meelde jne. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei

osuta tunnistaja J K kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes

kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks

tõendikogumist. Ka siinkohal leiab kohtukolleegium, et tunnistaja J K ütlustes ei esine

vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla

nende ütluste usaldusväärsust. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu, et tunnistaja J K

sobitas enda ütlused tunnistaja S G antud ütluste konteksti. Kaitsja selline väide tuleb jätta

kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna kohtulikul uurimisel ei ole selliseid tõendeid esitatud,

avaldatud ega vahetult uuritud.

Ringkonnakohus nõustub ühtlasi tunnistajate S G ja J K ütlustest (kd 4 lk 108-111) tehtud

maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et tunnistajate

S G ja J K ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab

üksmeelselt, et hinnates tunnistajate S G ja J K ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis

ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega on süüdistatava Oleg Pityukov süü leidnud

tõendamist täies mahus. Ka ei ole vähetähtis tunnistaja S G ütluste ja olustikuga seostamise

protokoll (kd 1 lk 76-87), millega on veenvalt tuvastatud, et tunnistajal S G l oli võimalus

jälgida ja näha süüdistatava Oleg Pityukovi poolt toimepandud V D i tapmist. Ka ei ole

kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja

12(17)

osutanud nimetatud tõendile kui lubamatule tõendile. Maakohtus ei ole nimetatud tõendit

süüdistatava ja kaitsja poolt kahtluse alla seatud ega kogutud tõenditele vastu vaieldud, st

tegemist oli lubatud tõendiga, siis on asjakohatu apellandil tõstatada kahtlusi tunnistaja S G

ütluste osas seoses toimunuga. Lisaks on kaitsja ja prokurör esitanud taotluse ütluste ja

olustikuga seostamise protokolli avaldamiseks ristküsitluse käigus (kd 1 lk 105, 109), mistõttu

oli sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult tunnistaja

varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Ka ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega,

et tunnistaja M T ristküsitlusel antu ütlused tõendavad tunnistaja S G poolt valeütluste andmist.

Maakohtus toimunud istungil ei ole tunnistaja S G andnud mingeid ütlusi tunnistaja M T ga

kohtumise kohta sündmuskohal ega ka sündmuskohal räägitu osas ning selles osas ei ole

tunnistaja S Gt ka ristküsitletud, mistõttu on alusetu väide, et tunnistaja M T ütlused tõendavad

tunnistaja S G poolt valeütluste andmist.

Kaitsja on lisaks leidnud, et tunnistajate S G ja J K ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda

põhjusel, et tegemist on kriminaalkorras karistatud isikutega. Kolleegium leiab, et tunnistajate

varasem kriminaalkorras karistatavus ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik

on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused nende varasema kriminaalkorras

karistatuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses

vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kriminaalkorras

karistatud ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt

teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise

üldse tarbetuks.

Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate S G

ja J K ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

8.2 Lisaks on maakohus analüüsinud põhjalikult süüdistatava Oleg Pityukovi väiteid, versiooni

ja kaitsja tõstatatud kahtlusi (kd 4 lk 108-111), millega kolleegium täielikult nõustub ning

andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Nii on maakohus põhjendanud,

millega on ümberlükatud süüdistatava Oleg Pityukovi väited, andnud hinnangu tunnistajate S G

ja J K ütlustele ning kontrollinud nende haakuvust teiste tõenditega. Samuti on maakohus

andnud hinnangu verejälgedele (veristele saapajälgedele), leitud DNA osas riietel ja noal ning

sellest ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistaja M P on kinnitanud, et tunnistaja J K käsi ei

olnud kipsis, vaid sidemes ning sellest tingituna sai J K kannatanu tapmise toimepanna ja nuga

hoida. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsja on ka apellatsioonis väitnud, et tunnistaja käsi

oli lahases, mistõttu on kaitsja enda apellatsioon vastuoluline. Tunnistaja M P on andnud ütlusi,

et J K käelaba oli sidemetes, kuid ei ole kinnitanud, et ei olnud kipsis (kd 2 lk 22). Samaseid

ütlusi on andnud ka tunnistaja T S, kes kinnitas, et J K käsi oli tugevalt sidemetes (kd 2 lk 28).

Samas ei ole kaitsja täpsustanud kas käel võis olla ka lahas või kips, mis ilmselgelt oleks olnud

vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Seega ei saa apellant tõsikindlalt väita, et tunnistajal oli

võimalik nuga käes hoida ja kannatanut noaga lüüa. Ka on jätnud apellant täielikult

tähelepanuta, et nähtuvalt J K kinnipidamise protokollist (kd 2 lk 129, 134) on J K parema käe

sõrmed kõik kokku seotud, mitte eraldi sidemes.

8.3. Apellant on märkinud apellatsioonis, et süüdistatava endale politsei kutsumine ja tapmise

toimepanemise jaatamine hädaabikõnes ei ole käsitlev ülestunnistusena ega ka omaksvõtuna.

Selleks, et mingi informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema

mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

13(17)

28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-105-06; p 11). Käesolevas asjas on esitatud kohtule

Häirekeskuse 15.02.2014.a saabunud hädaabikõned (kd 1 lk 133-135) ning menetluslikult on

tegemist vestluse salvestusega, mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS

§ 63 lg 1 tähenduses. Nimetatud tõendit on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis, millest

süüdistatav võtab muuhulgas süüteo omaks (kd 1 lk 136-145). Üldjuhul on

kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud

tõendiliike (nn ranged tõendid). KrMS § 63 lg 1 sätte kohaselt on tõendiks nii asitõendi

vaatlusprotokoll kui ka teabesalvestis, mistõttu nende tõendite kasutamine tõendamiseseme

asjaolude tuvastamisel on põhjendatud ja õige.

Peale protokollis kajastatud vestluse sisu on süüdistatava Oleg Pityukovi poolt süüteo

omaksvõttu kinnitanud ka isikulised tõendiallikad, s.o tunnistajad B Š, N V ja R V, kes on

kinnitanud kohtuistungil ristküsitlusel, et Oleg Pityukov ütles, et tappis inimese (kd 1 lk 125,

127, 128).

Süüdistatav Oleg Pityukov on eitanud hiljem tapmise toimepanemist ning põhjendanud tapmise

enda peale võtmist asjaoluga, et tegi seda hetke emotsiooni ajel. Tema leidis, et vangis on

parem kui vabaduses, kuna ei olnud raha, pidevad operatsioonid, kehvad elutingimused.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste

kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata

ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate

asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08).

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava Oleg Pityukovi versioon tapmise enda peale võtmisest

ja selle põhjendustest ei ole eluliselt usutav. Ei ole loogiline ega eluliselt usutav süü omaksvõtt

põhjusel, et vangis on parem kui vabaduses, teades varem karistatud isikuna kuriteo raskust ja

selle eest eeldatavat karistuse pikkust. Seda enam, et isikule oli määratud pension, oli olemas

elukoht jms eluks vajalik.

Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise

kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud

kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et

süüdistatava Oleg Pityukovi näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägivalla

kuritegudes korduvalt, sh tapmise eest. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98

märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut

iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo

toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo

toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist

iseloomustavaid andmeid.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oleg Pityukovi käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 114 p 4 järgi. Oleg Pityukovile inkrimineeritud kuritegu vastab ka alates

1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 114 p 4 sättele.

9. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS

§ 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused

kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in

dubio pro reo põhimõttest.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata

kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava

kasuks.

14(17)

10. Apellant ei ole alternatiivselt apellatsioonis palunud karistuse kergendamist, kuid

apellatsiooni sisus on vaidlustanud ka mõistetud karistust, mistõttu võtab kolleegium seisukoha

ka mõistetud karistuse osas.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine

ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei

vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil

kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis

tooduga, et eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks süü suurusele

põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. Antud põhimõttele on viidanud ka maakohus oma

otsuses karistuse mõistmisel. Kolleegium ei nõustu karistuse kergendamisega ja apellatsioonis

esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise ning mõistetud karistuse kergendamise

aluseks. KarS § 118 lg 1 p 1 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega

sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 8 aastat. Maakohus on Oleg Pityukovile mõistnud

KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistuse 6 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. KarS § 114

näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse,

seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Antud kriminaalasjas tuvastatud

tehiolude pinnalt saab sedastada Oleg Pityukovi käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis

eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse

vangistuse vahel. Käesolevas kriminaalasjas on maakohtu arutluskäik eluaegse vangistuse

kujunemise osas jälgitav. Maakohus olles tuvastanud Oleg Pityukovil suure süü suuruse ongi

asunud karistust korrigeerima eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on

karistuse mõistmisel arvestanud, et vaatamata Oleg Pityukovile eelnevalt mõistetud

pikaajalisele vangistusele tappis Oleg Pityukov taas ühe isiku. Kolleegium leiab, et taolise

teguviisiga on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune

austus inimeste elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1;

3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle

õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest

kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Oleg Pityukovi käitumises väljendub

kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see

näitab üheselt, et Oleg Pityukov ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuste

tähendusest. Oleg Pityukovile eelnevalt mõistetud pikaajaline vangistus ei ole ilmselgelt

omanud

kasvatavat

mõju

positiivse

eripreventsiooni

tähenduses.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-76-12 p 8 märkinud, et eripreventiivsed asjaolud

võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema

edasise käitumise suhtes. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü

suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse.

Maakohus on õigustatult karistuse motiveerimisel tuginenud ka kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompleksekspertiisi aktis toodud arvamusele, mille kohaselt Oleg Pityukovil on

esinenud korduvaid omakasust ajendatud ning ka impulsiivseid vägivaldseid tegusid. Ka

üliraskete tagajärgedega tegude puhul on isik suhtunud tegude tagajärgedesse ükskõikselt,

karistuse mõjul ei ole tema käitumine korrigeerunud. Tema käitumise impulsiivsus,

kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude võimalike tagajärgede suhtes on

joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. Seega ei ole

vähetähtsad süüdistataval Oleg Pityukovil väljakujunenud hoiakud ning selle pinnalt võib

prognoosida ka tema edasist käitumist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus mõistnud

nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Kolleegium leiab, et

maakohus on kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse

15(17)

mõistmisel arvestanud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning

mis on asjakohased käesolevas süüteos.

Kolleegium leiab, et ka üldpreventiivsed asjaolud annavad aluse käesolevas kriminaalasjas

kohaldada rangeimat karistust ning arvestades kõike eeltoodut, Oleg Pityukovil väljakujunenud

väärtushinnanguid, suhtumist enda teosse ja just karistuse üld-ja eripreventiivset eesmärki, on

alust Oleg Pityukovi karistada mõrva toimepanemise eest eluaegse vangistusega, kuna kergem

karistus, s.o tähtajaline vangistus ei tagaks eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitset.

11. Apellatsioonis ei ole tsiviilhagi ega menetluskulusid puudutavas osas mingeid argumente

esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagi rahuldamise osas ja

menetluskulude väljamõistmise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on

põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka

tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Lisaks märgib kolleegium, et Oleg

Pityukovile oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti

võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09). Menetluskulude osas on maakohus juhindunud nii

KrMS § 180 lg 1, 3 sätetest.

12. Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse

kohaselt kulus kaitsja kokku 6 tundi (1,5 tundi kokku kohtumine kaitselausega, edasikaebe

soovi väljaselgitamine, arutelu kaitsealusega ja 4,5 tundi apellatsiooni koostamine) ja taotleb

seega hüvitada temale koos käibemaksuga 576 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks

hüvitada kaitsjale kulud summas 576 eurot koos käibemaksuga.

Lisaks esitas kaitsja taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud summas

789.60 eurot koos käibemaksuga, millise moodustab ettevalmistamine kohtuistungiks 5,0 tundi

ja kohtuistung 2,0 tundi ning millele lisandub veel tasu sõidule kulutatud aja eest.

Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 405.60 eurot koos

käibemaksuga. Kohtukolleegiumil jääb arusaamatuks ettevalmistamiseks märgitud aeg 5,0

tundi, kuna tegemist on kaitsja enda apellatsiooniga ning samadele asjaoludele on kaitsja

viidanud juba maakohtus, mistõttu ei ole ilmselgelt põhjendatud taotluses märgitud

kohtuistungi ettevalmistuse ajakulu 5,0 tundi. Kolleegium asub seisukohale, et mõistlik ja

põhjendatud ajakulu ringkonnakohtu istungiks on 1,0 tundi.

Lähtudes eeltoodust rahuldas kolleegium KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu

väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras Oleg Pityukovi kaitsjale välja

maksta kokku 981.60 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt

kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu

menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on

apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Oleg Pityukovi

suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud

süüdistatava kanda.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu

Maakohtu 07.jaanuari 2015.a. otsuse Oleg Pityukovi suhtes muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

16(17)

Orvi Tali

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

17(17)