3-14-51447/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

31. märts 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51447

Haldusasi

Anton Kovaljovi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 eurot iga

Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ajavahemikul

november 2007 kuni aprill 2009

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.12.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anton Kovaljovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Anton Kovaljov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Anton Kovaljovi määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

03.12.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik A. Kovaljov esitas 23.04.2014 Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse saamaks vanglalt 15 eurot mittevaralise kahju hüvitist iga seal viibitud

päeva eest. Taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 25.04.2014. Taotluse kohaselt viibis

A. Kovaljov Tallinna Vanglas ajavahemikul november 2007 kuni aprill 2009, s. o üks aasta ja

viis kuud, ning seal esinenud elamis- ja pesemistingimused olid alandavad ja ebainimlikud.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 11.07.2014 A. Kovaljovi avaldusena pealkirjastatud kaebus,

milles ta palus kohtul Tallinna Vanglalt tema kasuks iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest

välja mõista 15 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Kaebaja märkis, et vangla ei ole tema

23.04.2014. a taotlusele vastanud.

3. Tartu Halduskohus võttis 03.09.2014. a määrusega kaebuse menetlusse ning küsis vastustajalt

kaebusele kirjalikku vastust hiljemalt 13.10.2014.

4. Tallinna Vangla leidis 13.10.2014. a vastuses, et kaebus on ebaõigesti menetlusse võetud ning

haldusasja menetlus tuleb lõpetada kahjunõude esitamise tähtaja möödumise tõttu. Vangla

selgitas, et lõpetab A. Kovaljovi kahjunõude menetluse ilma asjas kirjalikku otsust

koostamata ning esitab oma seisukohad kohtule esitatavas vastuses. Lisaks märgiti vastuses,

et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 02.11.2007 – 24.03.2009.

5. Tartu Halduskohus kohustas 21.10.2014. a määrusega kaebajat esitama kohtule 15 päeva

jooksul määruse saamisest taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus leidis, et kaebaja kaebus

on esitatud kaebetähtaega rikkudes.

6. A. Kovaljov esitas 04.11.2014 Tartu Halduskohtule protestina pealkirjastatud avalduse, milles

leidis, et tuginedes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3 on tema kahju hüvitamise

nõue esitatud tähtaegselt, sest enne Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendit asjas Tunis vs

Eesti ei teadnud ta seda, et Tallinna Vangla käitus õigusvastaselt.

7. Tartu Halduskohus jättis 03.12.2014. a

määrusega

A. Kovaljovi kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi

vaatamata, kuna kaebaja ei läbinud nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Määruse kohaselt kontrollib kohus HKMS § 124 lg 1 kohaselt eelmenetluses, kas kaebus on

esitatud tähtaegselt ning lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt

menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. A. Kovaljovi kahjunõue on Tallinna

Vanglas registreeritud 25.04.2014. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju

tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Tallinna Vangla on seisukohal, et

kaebaja on mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitanud olulise tähtaja rikkumisega. Kohus

kohustas kaebajat esitama kohtule põhjendatud taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

06.11.2014 saabus kohtule A. Kovaljovi avaldus, mille kohaselt on hüvitamiskaebus esitatud

tähtaegselt. Avaldusest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud taotluse kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks. Seega kaebaja ei täitnud halduskohtu 21.10.2014. a määrust, millega kaebajat

kohustati esitama kohtule põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks 15 päeva jooksul

alates määruse kätte toimetamisest.

Kohus selgitas, et peab antud juhul kontrollima kaebaja poolt kahju hüvitamise taotlusega

Tallinna Vangla poole pöördumise tähtaegsust. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

november 2007 kuni aprill 2009 ning sel ajal tekitati talle vangla tingimustega mittevaralist

kahju. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebaja kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema

hiljemalt 01.05.2009 ja lõppes 01.05.2012. Kaebaja 25.04.2014. a taotlus vastustajale ei olnud

tähtaegne. Seega ei järginud kaebaja nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda.

Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra läbimata jätmise korral, kui kaebus on

menetlusse võetud, kuulub kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ning HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel

läbi vaatamata jätmisele. Kuna kaebus tuleb jätta läbi vaatamata kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korra järgimata jätmise tõttu, mitte kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu, on

kaebaja poolt 06.11.2014 kohtule esitatud selgitused asjakohatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. A. Kovaljov esitas 17.12.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 03.12.2014. a määruse

tühistamiseks. Kaebaja taotles, et ringkonnakohus vaataks ise või kohustaks Tartu

Halduskohut tema kaebust nõuetekohaselt läbi vaatama.

Määruskaebuse kohaselt on kohtu väited meelevaldsed ja rikuvad kõiki seaduslikke norme.

Halduskohus ei pidanud vajalikuks oma positsiooni selgelt põhjendada, vaid käsitles

eelarvamusega ainult vastustaja positsiooni. Vaatamata sellele, et väidetav kahju oli vahetult

tuntav, siis lähtudes Eestis kehtivatest regulatsioonidest ei ületanud väidetav kahju

kinnipidamisega vältimatult kaasnevat taset. Kaebaja ei olnud teadlik EIK-i praktikast ning

vanglas kätte saadavad õigusaktid rääkisid sellest, et 2,5 m2 kinnipeetava kohta on täiesti

normaalne. Seega kaebaja eest varjati tema õigusi ning tegemist oli vastustajapoolse

petmisega. Petmine takistaski kaebuste esitamist. Enda õigustest sai kaebaja teada alles

2014. aastal, mil lahendist Tunis vs Eesti selgus, et Eestis kehtivad regulatsioonid on olnud

õigusvastased ning kohutavad üleelamised Tallinna Vanglas ületavad kinnipidamisega

vältimatult kaasnevat taset. Kuna kaebaja sai rikkumisest teada 2014. a, siis on ta järginud

kolmeaastast tähtaega kahjunõude esitamiseks ning tähtaja ennistamisest ei saa juttugi olla.

Menetluse käigus on rikutud HKMS § 41 lg-d 1 ja 2, § 156 lg-t 1, § 157 lg-t 1 ja § 165 lg 1 p-i

1, kuna kohus ei ole lahendanud hüvitamiskaebust ja selle esitamise tähtaegsust sisuliselt.

Kohus ei ole kontrollinud kaebaja väidete seaduselevastavust ning sellega on rikutud

põhiseaduse §-dest 12, 13, 146 ja 152 tulenevaid õigusi. Jutt käib petmisest riigi tasandil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et A. Kovaljovi määruskaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu

vaidlusaluse määruse tühistamiseks ei ole alust.

10. Õige on halduskohtu määruses toodud lõppjäreldus, et 10.07.2014 A. Kovaljovi poolt

halduskohtule esitatud kaebus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks, mille

halduskohus 03.09.2014. a määrusega menetlusse võttis, tuleb HKMS § 151 lg 1 p 1 ning

HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta, sest kaebaja ei ole vanglale alles 23.04.2014

kahju hüvitamise taotlust esitades pidanud kinni sellise nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud kohustuslikust korrast. Kohus selgitas vaidlusaluse määruse p-des 13-16 õigesti, et

antud juhul tuli kohtul tegelikult kontrollida kaebaja poolt kahju hüvitamise taotlusega

Tallinna Vangla poole pöördumise tähtaegsust, kuna kaebusest tulenevalt nõuti hüvitist

Tallinna Vanglas viibimise eest ajavahemikul november 2007 kuni aprill 2009, mille jooksul

tekitati mittevaraline kahju kaebaja väitel talle sellega, et kambris oli liiga vähe ruumi.

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kahjunõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkas kaebuses toodu

põhjal seega kulgema hiljemalt 01.05.2009 ja lõppes 01.05.2012. Kaebaja poolt vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotlus registreeriti vanglas 25.04.2014, so ligi kaks aastat hiljem

seaduses sätestatud tähtaja lõppu, millest tuleneb, et A. Kovaljovi poolt Tallinna Vanglale

esitatud taotlus ei olnud tähtaegne. Oma 13.10.2014. a vastuses kaebusele märkis Tallinna

Vangla, et riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute andmekogu andmete alusel viibis

kaebaja Tallinna Vanglas 24. märtsini 2009 ja pärast seda paigutati ta ümber Viru Vanglasse,

mistõttu möödus 3-aastane vanglale kahjunõude esitamise tähtaeg 24.03.2012.

Kummalgi juhul ei järginud kaebaja seega kahju hüvitamise nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korda ja juhul, kui nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kord on läbimata kuid kaebus on siiski menetlusse võetud, kuulub kaebus HKMS § 151 lg 1

p 1 ning HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätmisele.

HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab nimelt, et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui

pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud.

HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja

ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3

tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja

jooksul. Olukorras, kus mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse seoses kinnipeetava kambri

väidetavalt õigusvastaste tingimustega, sh ka sellega, et kambris oli kinnipeetava jaoks liiga

vähe ruumi, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 mõttes üldjuhul hetk, mil

lõppes kaebaja sellistes tingimustes hoidmine. Seega seob RVastS § 17 lg 3 kahju hüvitamise

nõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise

õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtulahend annab kaebaja poolt esile toodud

sarnastele asjaoludele vaid õigusliku hinnangu ega kinnita kaebajale väidetava kahju

tekkimise fakti, siis ei ole antud juhul oluline see, millal kaebaja sai teada EIK-i

seisukohtadest e. Tunis vs Eesti lahendist. Seetõttu on kaebaja nii esitatud kaebuses kui ka

määruskaebuses kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju tekitamise

õigusvastasusest teadasaamisega.

Ringkonnakohus selgitab veelkord, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud

erinevate sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest

ning 10aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste

põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise

hetkel. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses liiga vähese isikliku

ruumiga Tallinna Vangla kambris, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle

põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes.

HMS § 34 lg 3 näeb ette, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu

teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Kuna perioodi

2007. a november kuni 2009. a märts osas oli kaebaja poolt vanglale kahju hüvitamise

taotluse esitamise ajaks taotluse esitamise seadusest tulenevast võimalikust lõplikust

tähtpäevast enam kui aasta möödunud, ei olnuks vanglal võimalik eelnimetatud perioodi osas

kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ka ennistada. Seetõttu puudus ka halduskohtul

vajadus hinnata, kas kaebajal esinesid mõjuvad põhjused haldusorganile kahjunõude esitamise

tähtaja ennistamiseks.

11. Halduskohus on vaidlusaluse määruse p-des 4-12 kirjeldanud ka seda, kuidas halduskohus

kontrollis pärast kaebuse menetlusse võtmist kaebetähtaja järgimist kaebuse esitamisel ja

nõudis kaebajalt 21.10.2014. a määruses põhjendatud taotluse esitamist kaebetähtaja

ennistamiseks HKMS § 124 alusel. Antud juhul ei ole aga tegemist kaebetähtaja rikkumise

küsimusega HKMS § 124 mõttes, sest 10.07.2014 kohtule esitatud hüvitamiskaebus on

tegelikult esitatud tähtaegselt.

Nimelt kinnitas Tallinna Vangla 08.08.2014 halduskohtule saadetud vastuses (tl 19), et ta ei

ole A. Kovaljovi taotlust läbi vaadanud ning 13.10.2014 esitatud vastuses kaebusele märkis

vangla, et kuna A. Kovaljov pöördus kohtusse ja kaebus võeti menetlusse, lõpetas vangla

tema kahjunõude menetluse asjas kirjalikku otsust koostamata. Seega arvestades asjaolu, et

kaebaja taotlus registreeriti vanglas 25.04.2014, pidi vangla selle RVastS § 18 lg-st 1

lähtuvalt lahendama hiljemalt 25.06.2014, kuid vangla seda ei teinud. Kaebus on esitatud

10.07.2014 ehk 30 päeva jooksul alates kaebaja taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest.

Seega ei ole kaebaja iseenesest ületanud RVastS § 18 lg-st 2 tulenevat kaebuse esitamise

tähtaega olukorras, kus haldusorgan kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus asja sisust, sh Tallinna Vangla 13.10.2014. a

vastusest nähtuvalt oli probleem mitte kaebuse esitamise tähtaja ületamises vaid selles, et

kaebaja ületas oluliselt (s.o rohkem kui aasta) haldusorganile kahju hüvitamise taotluse

esitamise 3-aastast tähtaega, oleks halduskohus pidanud HKMS §-de 120 lg 1 p 8 ja 121 lg 1

kohaselt juba enne hüvitamiskaebuse menetlusse võtmist hindama kõigepealt seda, kas

kaebaja on sellisel viisil vanglale kahju hüvitamise taotlust esitades järginud sellise nõude

esitamiseks ette nähtud kohustuslikku kohtueelset korda või ei ja sellise korra mittejärgimise

tuvastamisel oleks tulnud esitatud hüvitamiskaebus HKMS § 121 alusel tagastada, mitte seda

menetlusse võtta.

Samas on selline viga HKMS § 151 lg 1 p-st 1 tulenevalt võimalik parandada ka pärast seda,

kui halduskohus on kaebuse siiski menetlusse võtnud. Sellisel juhul jätab halduskohus

esitatud hüvitamiskaebuse määrusega läbi vaatamata, nagu halduskohus vaidlusaluses

03.12.2014. a määruses ka teinud on, arvestades määruse resolutsiooni ja määruse p-des

13-16 selgitatut.

Kuna kohus jättis A. Kovaljovi kaebuse lõpuks õigesti läbi vaatamata HKMS §-de 121 lg 1

p 4 ja 151 lg 1 p 1 alusel, siis ei omanud asja sisulisel lahendamisel tegelikult mingit tähtsust

määruse p-des 4-6 ja 10-12 ära toodud asjaolud, mis puudutavad kaebetähtaja rikkumise

küsimust HKMS § 124 järgi. Samas ei pea ringkonnakohus antud asjas vajalikuks

halduskohtu vaidlusalust määrust ka selguse huvides eelnimetatud punktide osas muuta või

tühistada, so neid punkte määrusest näiteks välja jätta, sest nagu juba varem öeldud, jättis

halduskohus lõpptulemusena õigesti kaebuse läbi vaatamata ja sellekohaseid põhjendusi

käsitlevad määruse p-d 13-16. Samuti on vaidlusalune määrus koostatud vormiliselt selliselt,

et selgelt ei ole võimalik eristada, millised määruse p-d on käsitletavad asjaolude kirjeldusena

ja millised halduskohtu põhjendustena. Ka sel põhjusel oleks ringkonnakohtul raske

määruskaebuse sisu muuta, sest nagu juba märgitud, ei eristata määruses selgelt halduskohtu

poolt välja toodud asjaolusid ja menetluse käiku kirjeldavat osa ega põhjendusi.

Samas sätestavad HKMS § 178 lg-d 2 ja 3, et ka haldusasjas kohaldatakse määruse tegemisele

TsMS § 465 (määruse sisu) ning ka otsuse kohta sätestatut, mis tähendab, et ka

määruskaebuses peaks siiski selgelt eristatavad olema nii määruse sissejuhatus, resolutsioon

kui ka kirjeldav osa ja kohtu põhjendused. Neile nõuetele halduskohtu 03.12.2014. a määrus

aga ei vasta.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/