3-13-1500/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1500 Haldusasi HA kaebus Maksuja Tolliameti 17.06.2013 maksuteate nr 409076 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 04.12.2013 otsus Menetlusosalised Kaebaja – HA, volitatud esindaja MH Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu Menetluse alus ringkonnakohtus HA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta HA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-1500 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30.04.2015.

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-1500 2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HA-le kuulub kinnistu aadressiga XXXXX XX, Tallinn (katastritunnus XXXX:XXX:XXXX). Maksuja Tolliameti (MTA) 17.06.2013 maksuteate nr 409076 kohaselt pidi HA tasuma 2013. aasta eest maamaksu 176,80 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki suurus 2253 m2, maksustamishind 21 160 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 529 eurot, millest arvatakse maha koduomaniku maksuvabastus summas 352,20 eurot.

2. HA esitas 11.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 17.06.2013 maksuteate nr 409076 tühistamiseks. 1) Kaebaja sai kinnistu omanikuks pärimise teel ning elab kinnistul asuvas majas. Tallinna linna kontekstis võib 2253 m2 suurune krunt olla suhteliselt suur, kuid see ei peegelda kaebaja maksevõimet. Kaebajal ei ole võimalik kinnistut tükeldada ega osaliselt müüa, sest see asub vahetult raudtee ääres ning sinna ei lähe ühtegi teed. Kaebaja on pensionär ning maamaks moodustab üle poole tema ühe kuu pensionist (u 380 eurot). 2) Maamaksuseaduse (MaaMS) sätted, mis piiravad maksuvabastuse ulatust kodu juures asuva maatüki suurusega, on vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. Kaebajalt maamaksu nõudmine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 13, 32 ja 33. Kaebajal peaks olema õigus maamaksuvabastusele täies ulatuses. 3) Tallinn linn ei ole 2013. aastast alates MaaMS § 11 lg 5 alusel pensionäridele maamaksust vabastamise võimalust ette näinud. MaaMS § 11 lg-d 5 ja 7 ei anna kaebajale seaduslikku alust taotleda kohalikult omavalitsuselt täiendavat maamaksuvabastust. Tallinna linna võimaldatavad muud toetused ei lahenda kaebaja probleemi. 4) Kui kaebaja jätaks oma maksukohustuse õigeaegselt täitmata ning MTA asuks maksuvõlga sisse nõudma, tuleks maksuhalduril maksukorralduse seaduse (MKS) § 131 lg-t 3 arvestades pöörata sissenõue kaebaja kinnisasjale, mis tähendaks kaebaja jaoks oma kodust ilmajäämist.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus selle rahuldamata jätta. 1) MaaMS § 11 lg 5 annab kohalikule omavalitsusele õiguse täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saaja tema kasutuses oleva elamumaa osas. Kaebaja ei ole viidanud, et ta on taotlenud kohalikult omavalitsuselt täiendavalt maamaksust vabastamist. 2) Kohalik omavalitsus arvutab keskkonnaministri määruse alusel iga konkreetse maatüki maksustamishinna. Maksuhaldur saadab maamaksuteate välja kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel, s.o maksuhaldur arvutab kohaliku omavalitsuse esitatud andmete alusel tasumisele kuuluva maamaksu, millest lahutatakse kohaliku omavalitsuse poolt edastatud maksusoodustuse summa, sh kodualuse maksuvabastuse summa. Kui kaebaja ei olnud nõus kohaliku omavalitsuse määratud maa maksustamishinnaga, oleks ta pidanud vaidlustama maksustamishinna määramise akti (maksuteate eelhaldusakti). Maksustamishinna määramist ei saa vaidlustada maamaksuteate vaidlustamisel. 3) Kinnistu osadeks jagamise küsimus ei saa olla aluseks maamaksuteate tühistamisele ja maamaksust vabastamisele.

4. Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2013 otsusega HA kaebuse rahuldamata. 1) Maksevõimelisuse põhimõte tähendab seda, et avaliku võimu poolt isikule pandud maksukoormus peab olema vastavuses tema varanduslikust seisundist lähtuvate võimalustega. Sissetuleku kõrval väljendavad isiku maksevõimelisust ka tema omand ja tarbimine. Põhjendamatu oleks jätta isiku maksevõimelisuse hindamisel arvestamata isiku eluase, kuna

3-13-1500 3(7) tegemist on selget materiaalset väärtust kandva varaga. MaaMS §-s 11 sätestatud maksusoodustuse kehtestamise eesmärk oli kodualuse maa vabastamine maamaksust ning maksu alt vabastatava maa suuruse määramisel lähtuti keskmise mõistliku elamukrundi suurusest tiheasustusega alal. Asjaolu, et kaebaja maatükki on raske jagada või et see asub raudtee läheduses, ei ole määrav. Kaebaja kinnistu on linna tingimusi arvestades suur ning sellise suurusega kinnistul asuvas elamus elamine ei ole kaebaja jaoks inimväärsete elamistingimuste miinimum. Sellise elukoha maksustamine ei riiva kaebaja inimväärikust. 2) Omandimaks sunniks isikut omandist loobuma juhul, kui omandiga seotud maksukoormus on selle omandi varalist väärtust arvestades ülemäära kõrge. Praegusel juhul ei ole maamaks ebaproportsionaalne. 2,5% maa maksustatavast väärtusest aastas moodustav maamaks ei sunni isikut omandist loobuma, arvestades MaaMS §-s 11 sätestatud maksusoodustusi. Kaebajal on keskmisest väärtuslikum omand ja selle maksustamine maamaksuga on põhimõtteliselt õigustatud. Kaebaja ei ole põhistanud ega tõendanud, et aastas 176,80 euro suuruse maamaksu tasumine sunniks teda kinnisasjast loobuma või et see moodustaks tema sissetulekust ebaproportsionaalselt suure osa. 3) MaaMS regulatsioon ei riku kaebaja õigust omandi ja kodu puutumatusele. PS § 32 ei keela isiku omandis oleva asja väärtuse maksustamist. Väärtuslikku vara omava isiku omandimaksuga maksustamist ei tule üldjuhul vältida põhjusel, et isiku sissetulekud on väikesed. Õigus kodu puutumatusele (PS § 33) ei välista maa maksustamist juhul, kui isik on maa väärtusest tuleneva ning selles osas iseenesest õiglase suurusega maamaksukoormuse ning muu vara vähesuse tõttu sunnitud elukohta vahetama, veelgi vähem aga juhul, kui see tingib maatüki jagamise ja osalise võõrandamise. 4) Kohus ei saa praeguses asjas anda hinnangut, kas MaaMS võiks olla paindlikum maksuvabastuste kataloogis isikute gruppide maksevõimelisuse hindamisel. Maamaks on objektiivne maks, kus maksubaasiks on maa (vara) väärtus ning sellise maksu puhul on maksukohustuslase subjektiivsete karakteristikute hindamine väiksema tähtsusega. MaaMS §

11 lg 5 ning MKS 10. ptk-s sätestatud maksuvõla ajatamise ning kustutamise regulatsioon võimaldavad koosmõjus maamaksu määramisel ja sissenõudmisel arvestada isikut subjektiivselt iseloomustavate asjaoludega. Pensionäride maksuvabastus on seadusega jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada. Tallinna pensionäridest maaomanikud saavad selles osas oma arvamust avaldada eelkõige demokraatliku esinduskogude valimisprotsesside kaudu. 5) Maamaks arvestatakse maa maksustatavalt väärtuselt, mis määratakse kindlaks maa hindamise seaduse alusel läbi viidud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus ning see otsus on eelhaldusakt, mida on võimalik vaidlustada eraldi. Vastuväited, mis puudutavad maamaksu ja maksustatava maa tegeliku väärtuse vahelisi suhteid (raudtee lähedus jms), tuleks esitada vaidluses maa maksustamishinna määramise üle, praeguses vaidluses need asjakohased ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. HA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Asjaolu, et kinnisasi on 2253 m2 suurune, ei tähenda, et omanikul oleks seetõttu piisavalt vahendeid maksukohustuse täitmiseks või et ta saaks omandi viia mõistliku suuruseni. Maksevõimelisuse hindamisel peab arvestama Tallinna kruntide ajaloolist suurust ja seda, kuidas on ajalooliselt omandisuhted taastatud. Riik peab tagama selliste maksuvabastuste ja maksusoodustuste kehtestamise, mis võimaldavad isikul, kellelt ehk üldjuhul võiks oodata maksukohustuse täitmise suutlikkust, täita maksukohustusi ka sellisel eluperioodil, mil tema

3-13-1500 4(7) maksevõime on vähenenud. Apellant peaks oma ühe kuu pensionist loovutama ligikaudu 46,5%, mis on ebamõistlikult suur kohustus, arvestades, et pension on tema ainus sissetulek. Olukord, kus on jäetud kehtestamata tingimused ja kord, mis võimaldaksid maksukohustuste määramisel ja täitmisel arvestada isiku tegelikku maksevõimelisust, on vastuolus nii maksevõimelisuse põhimõtte kui ka PS §-st 14 tuleneva õigusega korraldusele ja menetlusele. 2) Maksusoodustuste kehtestamata jätmine ja selle asemel isikute suunamine sotsiaalabi süsteemi kaudu toetust taotlema on vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Apellant pöördus Tallinna linna poole, kuid linn ei ole kehtestanud sotsiaaltoetust, mille abil apellant võiks katta maamaksukulu. 3) Seni on apellandil õnnestunud maksukohustus sugulaste abil täita, kuid see ei tähenda, et tekkinud õiguslik ja faktiline olukord õiguspärane ning talutav oleks. Isik peaks saama kohtu kaudu oma põhiõiguste võimalikule rikkumisele hinnangu enne seda, kui ta on oma kodust ilma jäänud.

6. Maksuja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. 1) Maamaksu nõudmine ei ole praegusel juhul vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega. Väärtuslikku vara omava isiku omandimaksuga maksustamist ei tule üldjuhul vältida põhjusel, et isiku sissetulekud on väikesed. Maamaksu maksusoodustuste üle otsustamise delegeerimine kohalikule omavalitsusele on põhjendatud, kuna viimane omab paremat ülevaadet isikutest, kes võivad vajada täiendavalt maksuvabastusi ning MaaMS § 6 kohaselt laekub maamaks omavalitsusüksuse eelarvesse. Asjaolu, et Tallinna linn ei ole MaaMS § 11 lg 7 alusel kehtestanud maksuvabastuse andmise korda, ei tähenda, et apellandil puudub õigus MaaMS §

11 lg 5 alusel täiendavat maksuvabastust taotleda. 2) Vastustaja ei nõustu apellandi väidetega inimväärikuse rikkumise ja kodust ilmajäämise võimaluse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4).

8. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest teiste hulgas vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. MaaMS § 11 lg-st 5 tulenevalt võib kohalik omavalitsus täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensioni saaja tema kasutuses oleva elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses. MaaMS § 11 lg 7 kohaselt otsustab MaaMS § 11 lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse andmise kohaliku omavalitsuse täitevorgan isiku kirjaliku avalduse alusel kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud ulatuses ja korras.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et HA saab riiklikku vanaduspensioni (tl 92) ja talle kuulub Tallinnas XXXXX XX XX asuv kinnistu koos elamuga, milles on tema registrijärgne elukoht, samuti et Tallinna Linnavolikogu ei ole MaaMS § 11 lg-s 7 viidatud regulatsiooni kehtestanud. HA pöördus seoses maamaksu küsimusega Tallinna Linnavalitsuse poole, kuid ta ei väida, et esitas MaaMS § 11 lg-s 7 nimetatud kirjaliku avalduse ja et Tallinna Linnavaraamet jättis tema

3-13-1500 5(7) avalduse ekslikult sisuliselt lahendamata. Tallinna Linnavaraamet ei ole HA pöördumist MaaMS § 11 lg 7 kohase avaldusena käsitlenud (tl 13). Seega võib järeldada, et HA ei ole esitanud Tallinna Linnavalitsusele MaaMS § 11 lg 7 kohast kirjalikku avaldust MaaMS § 11 lg

5 alusel täiendava maksuvabastuse saamiseks ning puudub kohaliku omavalitsuse sellekohane keelduv otsus, mida apellant oleks vaidlustanud. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks üksnes MTA 17.06.2013 maksuteade, mitte Tallinna linna tegevus või tegevusetus, mistõttu ei oma asjas tähtsust ka kaebaja väited Tallinna linna tegevuse või tegevusetuse kohta pensioni saajate maksuvabastuse kehtestamisel. Vaidlusaluse maamaksuteate koostamisel ei olnud MaaMS §

11 lg-d 5 ja 7 asjassepuutuvad, kuna isiku suhtes MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendava maksuvabastuse kohaldamist ei otsusta ega sellise maksuvabastuse suurust ei määra ega arvuta mitte MTA, vaid kohalik omavalitsus. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutatakse maamaks kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal ning rahandusministri 21.05.2012 määruse nr

22 „Maksuja Tolliametile kohaliku omavalitsuse üksuse esitatavate andmete loetelu ning esitamise kord“ § 3 p 13 alusel esitab kohalik omavalitsus maakasutuse maksustamiseks MTA- le muu hulgas MaaMS § 11 lg-s 5 nimetatud maksuvabastuse summa. Ringkonnakohus märgib, et MaaMS § 11 lg-d 5 ja 7 koostoimes kuni 31.12.2014 kehtinud rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ §-ga 7 olid selleks piisavalt täpsed, et apellant oleks soovi korral saanud linnalt täiendavat maamaksuvabastust taotleda, hoolimata sellest, et Tallinna linnas ei olnud MaaMS § 11 lg 5 alusel kehtestatud pensioni saajatele täiendavat maksuvabastust.

10. HA peab MaaMS § 11 lg-t 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab maatüki maksuvabastuse suurust 1500 m2-ga ning lisaks palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks menetlusnormi puudumise, millega võimaldataks vähendada isiku maamaksu kohustust lähtuvalt maksevõimelisuse põhimõttest, arvestades isiku sissetuleku suurust, kinnistu asukohta, selle omandamise viisi ja kinnistu suuruse vähendamise praktilist võimatust. Ringkonnakohus leiab, et isikul puudub õigus nõuda endale maksuvabastust ja seda ka kodualuse maa suhtes. Seadusandja ei ole seni otsustanud kodualust maad maamaksust täielikult vabastada, vaid on pidanud vajalikuks piirata selle ulatust tiheasustusaladel 0,15 haga ja hajaasustusaladel 2 ha-ga. Eeldatavasti väiksema sissetulekuga ehk riiklikku pensioni saavate isikute suhtes täiendava maamaksuvabastuse kehtestamise võimalus on MaaMS § 11 lg-s 5 ette nähtud, kuid selle kohaldamine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada. Kohalikul omavalitsusel on seaduse raames tegutsedes autonoomia (PS § 154 lg 1), mille piires saab ta maksuvabastuse kehtestamise üle ise otsustada, lähtudes oma eelarvelistest võimalustest ja maksukoormuse suurusest. Kuivõrd maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse (MaaMS § 6), mõjutab selle laekumine otseselt kohaliku omavalitsuse finantsseisundit ja seeläbi kohaliku omavalitsuse võimet täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid (vt Riigikohtu 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 55).

11. MaaMS § 11 lg 1 ei ole põhiseadusevastane osas, millega linna piires on kodualune maa vabastatud maamaksust üksnes kuni 1500 m2 ulatuses, olenemata maaomaniku maksevõimest ja maaüksuse tükeldamise võimaluse puudumisest. Maksevõimelisuse põhimõte tähendab, et maksukoormus sõltub maksumaksja potentsiaalsest maksevõimest ehk majanduslikust edukusest. Nimetatud printsiibist lähtuvalt peab maksusüsteem olema kujundatud selliselt, et suuremat tulu saavad, suuremat vara omavad või enam tarbivad isikud maksavad makse suuremas summas, võrreldes nendega, kelle maksevõime on väiksem (vt lähemalt nt L. Lehis. Maksuõigus. Tallinn: Juura, 2012, lk 62-63). Maamaksu objektiks on maatükk ja maksubaasiks maa maksustamishind, mis määratakse maa potentsiaalse tulukuse järgi, lähtudes maa sihtotstarbest ja asukohast (vt ka nt L. Lehis. Eesti maksuseaduste kommentaarid 2013. Tartu: Casus, 2013, lk 403). Üldteadaolevalt on maa väärtus tiheasustusega piirkonnas suurem kui hajaasustusega aladel. Näiteks Maa-ameti tehingute andmebaasi kinnisvara hinnastatistika päringust (http://www.maaamet.ee/kinnisvara/htraru/) 2013. aasta kohta nähtub, et hoonestatud

3-13-1500 6(7) elamumaa ostu-müügitehingute keskmine hind Tallinnas Kesklinna linnaosas, kus asub kaebaja kinnistu, oli 270 eurot/m2 (kokku 38 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1166,16 m2 ja tehingu keskmine maksumus 314 949 eurot) ning Tallinna linnas oli sama näitaja 182 eurot/m2 (kokku 388 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1023,09 m2 ja tehingu keskmine maksumus 186 534 eurot). Kaebaja suur maksukoormus ei tulene seetõttu mitte maamaksu ülemäära kõrgest ega ka teistest isikutest kõrgemast maksumäärast, vaid talle kuuluva maa harilikust suuremast väärtusest, kinnistu paiknemisest tiheasustusega alal, krundi tavapärasest suurematest mõõtmetest ning asukohast Tallinna kesklinna piirkonnas. Olukorras, kus isiku kõrge maksukoormus tuleneb tema omandis oleva kinnistu tavapärasest kõrgemast väärtusest, ei ole õige rääkida maksevõimelisuse põhimõtte rikkumisest ka juhul, kui isiku sissetulekud ei võimalda maksu täiel määral tasuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 11). Isiku maksevõimelisus väljendub sellisel juhul mitte tema sissetulekutes, vaid tema omandis oleva vara suures väärtuses. Sellisel juhul tuleb eeldada, et isik leiab võimaluse korraldada omandimaksude tasumine, mille suurus on vara väärtusega võrreldes väike. Seega isegi arvestades, et kaebaja ainus sissetulek on riiklik pension, ta on saanud oma kinnistu omanikuks pärimise teel, kinnistu asub raudtee ääres ja selle tükeldamine on väidetavalt keeruline, ei saa pidada tema põhiõigusi rikkuvaks olukorda, kus kaebaja kodualune maa on vabastatud maamaksust üksnes kuni 1500 m2 ulatuses.

12. HA esitatud andmetest (tl 92 ja 92 pöördel) nähtub, et talle kuuluvas majas elab alumisel (3 tuba) ja mansardkorrusel (2 tuba) kokku kolm eraldi leibkonda: HA, tema tütar AA ning tütretütar oma perega. Kaebaja on toonud esile, et tal on keeruline oma kinnistut osadeks jagada ja võõrandada, kuid ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul ei saa välistada võimalust jagada kinnisomand korteriomanditeks (korteriomandiseaduse §-d 3–5; vt ka Riigikohtu 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 52), millisel juhul oleks iga korteriomanik vabastatud elamumaa osas maamaksust kuni 0,15 ha ulatuses (MaaMS § 11 lg 3 teine lause). Seega isegi olukorras, kus Tallinnas ei ole pensioni saajatele kehtestatud täiendavat maksusoodustust maamaksu osas ning võimalike toetuste abil kaebaja maamaksu katta ei saa, on kaebajal tõenäoliselt võimalik oma maksukoormust kodu kaotamata vähendada. Asjaolu, et kinnistu jagamine korteriomanditeks või selle tükeldamine (sh detailplaneeringu koostamisega) võib olla kaebaja jaoks tülikas, aeganõudev või kulukas, ei tähenda, et need võimalused ei oleks kasutatavad ega vähendaks seetõttu riive intensiivsust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et HA esitatud andmete põhjal võib järeldada, et ta ei võta oma majas elavatelt lähedastelt üüri, samas ei ole ta väitnud, et sugulastelt ei oleks võimalik üüri küsida või vähemalt maamaksu tasumisel abi saada. Apellatsioonkaebuses on apellant märkinud, et tal on hetkel õnnestunud maksukohustus sugulaste toel täita, samas 26.01.2015 avalduses väidab, et maamaksukohustuse täidab ta ise. HA väiteid ja asjaolusid kogumis arvestades on tõenäoline, et seni on tema majas elavad või muud sugulased teda maamaksu tasumisel toetanud või vähemalt on kaebajal võimalik seda neilt paluda.

13. Vaidlustatud maksuteates on aluseks võetud Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2006 korraldusega nr 104-k kinnitatud maatüki maksustamishinna akt nr 28442 (tl 99). Tallinna Linnavaraameti teatel toimetati maatüki maksustamishinna akt kaebajale kätte 2006. aastal tähtkirjana, mille kättetoimetamise kohta kinnitust säilinud ei ole. HA väitel ei mäleta ta, et maa maksustamishinna määramise kohta oleks talle eelhaldusakt kätte toimetatud, kuid möönab võimalust, et kõrge ea tõttu ta lihtsalt ei mäleta selle saamist. Ehkki kättesaamist kinnitavad dokumendid on säilitustähtaja möödumise tõttu hävitatud, ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda Tallinna Linnavaraameti väites, et maatüki maksustamishinna akt oli HA-le kätte toimetatud. Isegi juhul, kui see nii ei oleks, siis arvestades, et pärast 25.01.2006 korraldusega nr 104 maa maksustamishinna määramist on maamaksu määramisel edaspidi lähtutud korralduses toodud maksustamishinnast (331 100 krooni ehk 21 160 eurot), pidi HA olema maa maksustamishinna määramisest teadlik (vt nt Riigikohtu 18.04.2013 otsus nr 3-3-1-3-13, p 16).

3-13-1500 7(7) Kui HA leidis maksuteadet lugedes, et maa maksustamishind on ebaõige ning maa maksustamishinna määramise kohta ei ole talle mingisugust teadet tulnud, olnuks mõistlik juba ammu sellele tähelepanu juhtida ja akt vajadusel välja nõuda. Üheksa aastat hiljem sellele väitele tugineda on ilmselgelt hilja ja ebamõistlik. Seetõttu on halduskohus õigesti leidnud, et maamaksu ja maksustatava maa tegeliku väärtuse vahelisi suhteid puudutavad vastuväited ei ole praeguses vaidluses asjakohased, vaid need oleks tulnud esitada maa maksustamishinda puudutavas vaidluses.

14. Maamaksusumma arvutamise algandmete õigsuse üle pooled ei vaidle. HA-le 17.06.2013 maksuteatega tasumiseks määratud maamaksusumma 176,80 eurot moodustub järgmiste arvutuste tulemusel: XXXXX XX XX kinnistu (suurusega 2253 m2) maksustamishind = 900 m2 × 210 kr/m2 + 1353 m2 × 105 kr/m2 = 331 065 krooni, ümardatult 331 100 krooni ehk 21

160 eurot (maa hindamise seaduse § 6 lg 4). Kinnistu ühe ruutmeetri maksustamishind on 9,3919 eurot (21 160 eurot ÷ 2253 m2 = 9,3919 eurot/m2). Apellandi kinnisasja maamaksusummaks tuleb kokku 529 eurot (21 160 eurot × 2,5% = 529 eurot) ning sellest maha arvatav koduomaniku maamaksuvabastuse summa on 352,20 eurot (1500 m2 × 9,3919 eurot × 2,5% = 352,20 eurot).

15. Eeltoodu põhjal jääb HA apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.12.2013 otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks