3-14-315/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-315 Haldusasi Andrus Kaldre kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike tingimustega kambris Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrus Kaldre apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrus Kaldre Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Jätta Andrus Kaldre apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.04.2015 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Andrus Kaldre esitas 08.01.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis hüvitist selle eest, et teda on kinni peetud liiga väikeses elukambris, mis tekitas talle pingeid, peavalu, stressi ja depressiooni. Samuti ei olnud kaebaja sõnul kambris piisavalt õhku. Kahju hüvitamist taotles kaebaja perioodi eest alates 01.01.2012 kuni taotluse esitamise hetkeni.

2. Tartu Vangla jättis 11.03.2014. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. A. Kaldre esitas 18.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna ta viibis Tartu Vanglas perioodidel 20.09.2004-06.12.2005, 19.02.2007-30.11.2009 ja 21.12.2011 kuni kaebuse esitamise hetkeni kambris, kus tema isiklik ruum oli alla 3 m2. Kaebuse kohaselt hoiab Tartu Vangla teadlikult ning kuritahtlikult kinnipeetavaid ebainimlikes vangistustingimustes. Kaebaja väitel on elukambrid projekti järgi planeeritud ja ehitatud ühele kinnipeetavale, kuid Tartu Vangla on teinud omavoliliselt muudatusi ning paigutanud kambrisse kaks kinnipeetavat, millega on vähendanud kinnipeetava isiklikku ruumi 2,47 m2-ni. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et otsuses Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Samuti leiab kaebaja, et tulenevalt EIK lahenditest tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääv pind. Kaebaja väitel tuleb sellistes tingimustes isiku hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta rahaline hüvitis. Kui arvestada kambri üldpindalast maha eelduslik tualetiala pindala ja mööbli alla jääv pind, on kaebaja mõõtmistulemuste kohaselt igal vaidlusalusel päeval tema isiklik ruum alla 3 m2. Lisaks leiab kaebaja, et Tartu Vangla kohtleb kinnipeetavaid ebainimlikult sellega, et kinnipeetavad peavad kuulama jalutuskäikudel ja kambrites väga valjult mängivat muusikat, mis on muutunud talumatuks müraks. Veel peavad kinnipeetavad öösiti magama põleva tulega ning seetõttu ei ole võimalik välja puhata. Samuti ei rahulda kambrite ventilatsioonisüsteem kinnipeetavate hapnikuvajadust. Lisaks kõigele on Tartu Vangla keevitanud omavoliliselt aknatrellidele ette metallplaadid ja võred, mis omakorda takistavad õhu juurdevoolu. Kõigele eeltoodule tuginedes taotleb kaebaja õiglast kahjutasu alandava ja piinava kohtlemise eest, mis vastaks EIK poolt välja mõistetud hüvitiste suurusele.

4. Tartu Halduskohus 02.04.2014. a määrusega võttis A. Kaldre kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist perioodi 01.01.2012-11.03.2014 eest, ning tagastas kaebuse ülejäänud perioodide osas kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

A. Kaldre Tartu Halduskohtu 02.04.2014. a määrusele määruskaebust ei esitanud.

5. Tartu Vangla palus oma vastuses kaebusele jätta A. Kaldre kaebus rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus jättis 12.06.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Esmalt jättis halduskohus tähelepanuta kaebajale kahju tekkimise tulenevalt sellest, et kinnipeetavad peavad jalutuskäikudel ja ka kambris pidevalt kuulama valju muusikat ning et magada tuleb kambris põleva tulega. Kahju hüvitamise nõude puhul näeb vangistusseadus ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega saab kohus hinnata vangla otsuse õiguspärasust ulatuses, milles kinnipeetav on eelnevalt esitanud hüvitamisnõude vanglale. Kuna A. Kaldre ei ole Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes kahju tekkimist tulenevalt valjust muusikast vanglas ja magamist segavast öötulest märkinud, puudus halduskohtu hinnangul ka alus nimetatud asjaolusid käsitleda.

Halduskohus märkis, et EIK on rõhutanud, et soovituslik kambripind on vähemalt 4 m2 kinnipeetava kohta, kuid kui on alla 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, siis see on juba iseenesest konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Otsuse kohaselt arvestab EIK isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist. Seega vastab justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna mõiste EIK lahendites märgitud isikliku ruumi mõistega. VSkE § 6 lg 6 näeb ette, et kinnipeetavale on ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda ning selle normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda.

Tartu Vangla 11.03.2014. a otsuse kohaselt on Tartu Vangla kambrite suurus umbes 10 m2 ning kambris on kaks voodikohta ehk kamber on sisuliselt ette nähtud kahele kinnipeetavale. Sellest tulenevalt vastas kaebaja isiklik ruum Tartu Vanglas EIK poolt soovitatud vähemalt 4 m2-le. EIK kohtulahendis Tunis vs Eesti on peetud põhjendatuks välistada tualetialune pind kambri põrandapinna hulgast. Haldusasjas nr 3-14-50427 saadud teabe kohaselt on Tartu Vangla kambrite pindalad ilma tualettruumita S-hoones 8 m2 ja E-hoones 7,9 või 8 m2. Seega on minimaalsel juhul Tartu Vanglas kinnipeetava kohta kambris pinda 3,95 m2.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambris asuva mööbli alune pind. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist. Seega eelnevalt toodud faktilisi andmeid arvestades asus halduskohus seisukohale, et kaebajale on olnud kogu vaidlusalusel perioodil tagatud kambris isiklik ruum vastavalt EIK lahendites märgitud soovitavale suurusele.

Kaebaja väiteid, et isiklik ruum kambris on olnud alla 3 m2, mida saaks lugeda ebainimlikeks tingimusteks, ei saa lugeda põhjendatuks. Kuna kaebaja on viibinud kambris koos ühe kinnipeetavaga, siis puudub sisuline vaidlus ka selles, et neile on kahe peale tagatud 8 m2 põrandapinda ehk 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Seega pole vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandatud ning kaebajal puudub õigus sellele väitele tuginedes mittevaralise kahju hüvitamist nõuda. Halduskohus nõustus vastustajaga, et mittevaralist kahju ei saanud kaebajale tekitada ka õhuakendele keevitatud metallplaadid ja võred.

Akendele pandud metallplaadid ja võred ei sulge õhuaknaid täielikult. Vastustaja väitel ei muuda metallplaatide olemasolu värske õhu juurdevoolu kambrisse, kuna lisaks õhuakendele on kambrites olemas sundventilatsioon, mis peab tagama vajaliku õhuvahetuse kambrites. Aknast tuleval õhul ei ole halduskohtu hinnangul piisava õhuhulga saamisel olulist tähtsust. Kaebuse põhjendustest nähtuvalt on kaebaja etteheide selles, et kambris on vähe õhku just suvekuudel, kui õues on samuti soe. Eeltoodust tulenevalt soovib halduskohtu hinnangul kaebaja, et suvekuudel oleks kambris jahedam, mitte ei ole niivõrd puudus õhust.

Sellises olukorras, kus õues on palav, ei taga akende avamine kambrites madalamat temperatuuri, vaid võib vastupidiselt temperatuuri hoopis kõrgemale tõsta. Halduskohus ei pidanud tõenäoliseks, et õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud kaebaja hoidmise sellistes kinnipidamistingimustes, mis oleksid käsitletavad inimväärikuse alandamisena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. A. Kaldre palub 16.06.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus või saata asi tagasi halduskohtule arutamiseks teises koosseisus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses asunud EIK seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui isiklikku ruumi on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumist. Apellandi väitel on 3-4 m2 isikliku ruumi puhul rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Pidevalt põleva tule ja valjult mängiva raadio näol on tegemist muude asjaoludega, mis on vastustajale hästi teada ja seetõttu pole nende eraldi väljatoomine esialgses kahju hüvitamise nõudes ka vajalik. Seetõttu on kaebaja väitel kohus jätnud ekslikult antud asjaolud kohtuotsuse p-s 9 tähelepanuta. Apellandi väitel pole ta nõudnud eraldi hüvitist nende asjaoludega seonduva eest. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus otsuse p-s 11 viidatud EIK lahendisse piisavalt süvenenud ning on otsuse teinud ainsate asjas avaldatud arvandmete alusel. Kaebaja märkis, et EIK lahendites on kohus teinud otsuse lähtudes isiklikust ruumist, mis on selgelt saadud pärast mööblialuse pinna mahaarvamist üldpinnast. Lisaks on halduskohtu järeldused seoses ventilatsioonilahendusega puudulikud ning ei tugine tuvastatud faktidel või mõõtmistel. Kaebaja väitel on eluruumi ventilatsioonilahendus kompleksne projekt, kus on arvestatud kõigi antud ruumis asuvate õhuvahetusvõimalustega. Kui üks neist projektiväliste ümberehitustega pea 90% osas sulgeda, siis mõjutab see paratamatult kogu ventilatsioonilahendust negatiivselt. Kaebuses esinev viide õhupuudusele suvisel ajal on seotud mitte niivõrd kõrgema õhutemperatuuriga, vaid eelkõige kuumadel suvekuudel esinevate tuuletute ilmadega, kui tänu projektivälistele ümberehitustele õhuakna piirkonnas on sealtkaudu õhuvahetus nullilähedane.

8. Tartu Vangla palub 15.09.2014. a seisukohas apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt jääb vangla varasemate seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis vangla, et halduskohus jättis õigesti apellandi väited valju muusika ning tule põlemise kohta tähelepanuta, kuna neid asjaolusid ei ole võimalik pidada iseenesest mõistetavateks kahjunõude juurde, mille sisuks on kambris vähene isiklik ruum. Seega juhul, kui kaebaja soovis enda väärikust alandavates tingimustes hoidmist põhjendada ka valju muusika mängimise ja tule põlemisega kambris, siis pidi apellant seda juba vanglale esitatavas kahju hüvitamise taotluses märkima. Kuna apellant seda ei teinud, siis ei olnud ka halduskohtul õigust nende põhjenduste osas kaebust läbi vaadata. Lisaks on vastustaja oma halduskohtule antud vastuses selgitanud, et vangla kambrites toimib sundventilatsioon ning aknast tuleval õhul ei ole kambris piisava õhuhulga osas määravat tähendust. Kui suvisel ajal on ilm tuuletu, siis ei tule aknast õhku ka siis, kui sellele täiendavaid võresid ja plaate ei oleks juurde keevitatud ning tuuletu ilma eest vastustaja vastutada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et A. Kaldre apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks kaebajale tagatud isikliku ruumi suuruse küsimust lahendades hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

10. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2. Samuti ei ole vaidlust selles, et Tartu Vanglas ühte elukambrisse üle kahe kinnipeetava ei ole paigutatud. Vaidlust ei ole ka selles, et peale kambris oleva tualettruumi pindala väljaarvutamist on Tartu Vangla kambris ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on EIK poolt kujundatud standardiga kooskõlas. Vaidlus käis põhiliselt selle üle, kas kinnipeetava isikliku pinna suurust tuleb arvestada koos või ilma kambris oleva sisustuseta. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kambri sisustuse (v. a tualettruum) aluse pinna arvestamine ühe isiku jaoks mõeldud põrandapinna hulka on õiguspärane ja EIK seisukohtadega kooskõlas, kuna ka kaebaja poolt viidatud EIK lahendites ei ole asutud kindlale seisukohale, et kambris oleva isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri sisustuse alune pind tervikuna arvestusest välja arvata. EIK on 05.04.2012. a lahendis Jirsak vs Tšehhi Vabariik aktsepteerinud isikliku ruumina ka kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist. Seega vastab EIK poolt aktsepteeritud kambri pindala mõiste ka VSkE-s sätestatud põrandapinna mõistele ja määravaks on see, mitu ruutmeetrit on kambri pindala ja mitu kinnipeetavat on sinna paigutatud ning kinnipeetavale kambris ette nähtud sisustuse all olevat pindala ei arvestata kinnipeetavale ettenähtud pindala hulgast välja.

Kaebaja viidatud EIK lahendites jäi ühele isikule kasutatava ruumi suurus alla EIK kujundatud standardi ka siis, kui ühe inimese jaoks mõeldud ruumi hulka oli arvestatud kambris olev sisustus. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole see Tartu Vangla puhul nii. Mis puudutab veel kaebaja väiteid ebapiisava isikliku ruumi kohta, siis on vastustaja põhjendatult viidanud muuhulgas ka sellele, et hüvitamisnõudest ja kaebuse põhjendustest nähtuvalt esitas kaebaja sellesisulise kahjunõude aluseks üksnes väite, et temal kambris olev isiklik ruum on väike. Järeldusele, et kambri suurus on tema väärikust alandav ning seda võib pidada EIÕK artikli 3 rikkumiseks, ei ole kaebaja esitatud kaebuse põhjendustest nähtuvalt jõudnud ise läbi oma tunnetusliku poole, vaid üksnes seetõttu, et EIK on välja kujundanud teatud standardi ühele kinnipeetavale mõeldud ruumi suuruse osas. Kaebaja ei ole esitatud hüvitamistaotluses ega ka kaebuses avaldanud, milleks ta rohkemat ruumi vajab või mis tal suurema ruumi puudumise tõttu tegemata jääb. EIK on korduvalt oma lahendites rõhutanud ka seda, et EIÕK artikli 3 kohaldamiseks peab olema saavutatud minimaalne tõsidusaste, mille hindamine on suhteline ning sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. EIÕK artikli rikkumise tuvastamisel võetakse arvesse kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja esitatud konkreetseid väiteid ja ajavahemikku, mille jooksul kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti ning kinnipidamistingimuste hindamisel on kambri suurus vaid üheks arvesse võetavaks tingimuseks. Ainult olukorda, kus kinnipeetaval on kambris, kus on mitu kinnipeetavat, põrandapinda vähem kui 3 m2, saab EIK senise praktika kohaselt pidada iseenesest konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Kuna asjas on tõendatud, et Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava jaoks kambris põrandapinda rohkem kui 3 m2, siis ei ole kaebajal alust ainult sellele väitele tuginedes mittevaralise kahju hüvitist nõuda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mittevaralist kahju ei saanud kaebajale tekitada ka õhuakendele keevitatud metallplaadid ja võred, mis takistasid kaebaja väitel õhu juurdevoolu. Kuna Tartu Vanglas on kõik kambrid varustatud sundventilatsiooniga, siis on kambrites tagatud õhu liikumine ning aknast tuleval õhul ei ole piisava õhuhulga osas määravat tähtsust.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on väär kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pidevalt põleva tule ja valjult mängiva raadio näol on tegemist muude asjaoludega, mis on vastustajale hästi teada ja seetõttu pole nende eraldi väljatoomine esialgses kahju hüvitamise nõudes ka vajalik ning seetõttu on ekslik ka kohtuotsuse p-s 9 toodud seisukoht selles osas. Halduskohus jättis otsuse p-s 9 tähelepanuta A. Kaldrele kahju tekkimise tulenevalt sellest, et kinnipeetavad peavad jalutuskäikudel ja ka kambris pidevalt kuulama valju muusikat ning et magada tuleb kambris põleva tulega, kuna kaebaja ei ole Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes kahju tekkimist tulenevalt eelpool mainitud asjaoludest märkinud.

HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt lahendatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Vanglale esitatud kahjunõue peab seega olema samasisuline halduskohtule esitatud hüvitamiskaebusega, halduskohtusse kaebuse esitamisel ei saa asuda seda nõuet laiendama ja sisustama selliste asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale esitatud hüvitamisnõude aluseks. Vastasel juhul muutuks sisutuks VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kord, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud hüvitise nõude vanglale. Seetõttu on oluline, et kaebaja märgiks vanglale esitatavale kahju hüvitamise nõudesse kõik asjaolud, mis on tema kahju hüvitamise nõude aluseks.

Ringkonnakohus möönab, et kuivõrd kaebajal oli kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata nende hüvitamisnõude aluseks olevate asjaolude osas, mille kaebaja tõi välja alles kaebuses, s.o valjult mängiv muusika ning magamist segav öötuli, siis oleks halduskohus pidanud sel juhul HKMS § 151 lg 1 p 1 ning HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel jätma otsuses hüvitamisnõude kaebuses esitatud uutel asjaoludel läbi vaatamata, mitte aga tähelepanuta. Kuna eeltoodu ei mõjuta aga asja sisulist lahendamist, siis ei too see kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.

Seda enam, et kaebaja on apellatsioonkaebuses võtnud omaks asjaolu, et ta ei ole kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud asjaoludele, et kambrites ning koridoris mängib muusika liiga valjult ning öötuli segab magamist. Seega puudub vaidlus, et kaebajal on selles osas kohtueelne menetlus läbimata.

12. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kuna A. Kaldre on nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest, siis puudub ringkonnakohtul alus lahendada menetluskulude jagamise või hüvitamise küsimust.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/