2-11-63073/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2015.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-63073

Tsiviilasi

Toomas Rüütmann hagi Versobank AS sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr

171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas

Rüütmanni

ja

Versobank

AS-i

apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindaja Apellant/vastustaja

(hageja):

Toomas

Rüütmann

(isikukood: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Rivo Kaldvee

Vastustaja/apellant (kostja): Versobank AS (registrikood:

10586461), esindaja Karita Nilp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014.a otsus osas, milles kohus tunnistas lubamatuks

sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243.

2. Rahuldada AS-i Versobank apellatsioonkaebus.

3. Jätta Toomas Rüütmanni apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt:

„1. Jätta rahuldamata Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.

2. Lugeda täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 sundtäitmine

lubatavaks põhinõudes 677 115 (kuussada seitsekümmend seitse tuhat ükssada viisteist)

eurot ja 70 senti, intressis 17 497 (seitseteist tuhat nelisada üheksakümmend seitse) eurot ja

47 senti ning viivises 502 129 (viissada kaks tuhat ükssada kakskümmend üheksa) eurot ja

08 senti.

3. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012.a hagi tagamise

määrus osas, millega peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244

ja 171/2011/1249.“

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maa-

ja

ringkonnakohtus

kantud

poolte

menetluskulud Toomas Rüütmanni kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 21. detsembril 2011 esitas Toomas Rüütmann Tartu Maakohtule hagi Versobank AS-i (end

Marfin Pank Eesti AS) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr

171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.

Hagejale kuuluvatele kinnisasjadele on seatud ühishüpoteek tagamaks T&T Õunaaiad OÜ

laenukohustust Versobank AS-i ees.

Täiteasjas nr 171/2011/1243 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank

AS-i 2. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar

Mari-Liis Parmase poolt 4. oktoobril 2007 tõestatud notariaalse dokumendi nr 5815.

Täiteasjas nr 171/2011/1244 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank

AS-i 2. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar

Mari-Liis Parmase poolt 8. juunil 2006 tõestatud notariaalse dokumendi nr 3153.

Täiteasjas nr 171/2011/1249 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank

AS-i 5. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar

Mari-Liis Parmase poolt 8. juunil 2006 tõestatud notariaalse dokumendi nr 3153.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleneb kõikides täiteasjades sissenõudja nõue T&T Õunaaiad

OÜ-ga 4. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingust nr 3346/01/07. Täiteasjades nr 171/2011/1244 ja

171/2011/1249 on täitemenetlus algatatud sama täitedokumendi alusel. Samuti on laenulepingus

sätestatud viivise määr kui tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes tühine ja sellest tulenevalt peab kõik

laekumised, mille kostja on senini ühepoolselt arvestanud viivise katteks, arvestama põhivõlgnevuse

katteks. Alternatiivselt tuleb laenulepingus sätestatud viivise määra vähendada seadusjärgse viivise

määrani. Laenulepingus sätestatud ebamõistlikult kõrge viivise määr kahjustab T&T Õunaaiad OÜ-

d ebamõistlikult ning on seetõttu tühine.

2. AS Versobank vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. T&T Õunaaiad OÜ ja kostja

vahel on 04. oktoobril 2007 sõlmitud laenuleping nr 3346/01/07, mille alusel väljastas kostja

laenajale T&T Õunaaiad OÜ laenu kokku summas 752 616,03 eurot intressimääraga 6 kuu

EURIBOR + 6% aastas. Hageja seisukoht selle kohta, et ühe ja sama täitedokumendi raames ei saa

algatada erinevaid täitemenetlusi ning seega tuleb täitemenetlused lõpetada, on ekslik ning

põhjendamatu. Ei ole oluline, kas lepinguosalised on sõlminud ühe või mitu lepingut, vaid lähtuda

tuleb lepingu sisust. Arvestades asjaoluga, et hagejale kuuluvad kinnistud moodustavad kokku üle

10,6 hektari põllumajandus- ja maatulundusmaad ning seega on nende hüpoteekide realiseerimine

täitemenetluses keeruline, kuna võimalike ostjate ring on väga piiratud (nendeks saavad olla

põllumajandusettevõtted või eraisikud tulenevalt kinnisasja omandamise kitsendamise seadusest) ja

lähtudes kinnisasjade turuväärtust, oli mitme täitemenetluse algatamine põhjendatud. Kostja arvates

on mitme täitemenetluse paralleelne algatamine kasulik ka hagejale, sest sellega lüheneb tõenäoliselt

ka täitemenetluste läbiviimiste aeg ning viivise arvestamise periood.

Hageja on teadlik nõude suurusest, muu hulgas tänu kostja poolt laenajale (s.o T&T Õunaaiad OÜ-

le) korduvalt esitatud laenulepingust tulenevate nõuete täitmiseks täiendava tähtaja andmise

teatistele, mille koopiad on igakordselt edastatud ka hagejale. Hageja ega laenaja ei ole kunagi

vaidlustanud laenulepingust tuleneva nõude suurust ja tegi seda esmakordselt alles pärast

täitmisavalduste esitamist kostja poolt. Paljasõnaline on hageja väide selle kohta, et talle jääb

arusaamatuks viivise suurus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 21. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnistas

lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243. Täiteasjades nr 171/2011/1244 ja

171/2011/1249 tunnistas kohus sundtäitmise lubatavaks põhinõude 677 115,70 euro, intressinõude

17 497,47 euro ning viivisenõude 502 129,08 euro ulatuses. Kohus määras, et kohtuotsuse

jõustumisel tuleb tühistada Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012 hagi tagamise määrus osas, millega

peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Kohus

jättis täiteasjas nr 171/2011/1243 täitekulud kostja kanda. Menetluskulud jättis kohus 2/3 ulatuses

hageja ning 1/3 ulatuses kostja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:

3.1. AÕS § 325 lg 1 kohaselt on oluline hüpoteegi sidumine tagatava nõudega. Kohus leidis, et

täiteasi nr 171/2011/1243 on algatatud vale täitedokumendi alusel. Kohtu hinnangul tuleb

täitedokumendi puudumist pidada TMS § 221 lg 1 mõttes põhjuseks, mille alusel peab tunnistama

sundtäitmise lubamatuks.

3.2. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et TMS § 221 lg 1 alusel on võimalik vaidlustada

sundtäitmist ka siis, kui sissenõudja nõuet ei eksisteeri täitedokumendis nimetatud ulatuses.

Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu praktika, et hagi põhjendamiseks võib esitada ka vastuväite

ebamõistlikult suure leppetrahvi või viivise suuruse kohta (RKTKo 3-2-1-162-12 p 15).

Kõrvalnõuete suurus mõjutab aga otseselt sissenõudja kogunõude summat.

T&T Õunaaiad OÜ laenulepingu nr 3346/01/07 võlgnevuse arvestusest seisuga 15.02.2012 (kd I tl

124) nähtub, et tähtaja ületanud põhivõlgnevus on 677 115,70 eurot, intress 17 497,47 eurot ning

viivis 393 555,64 eurot. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et T&T Õunaaiad OÜ laenulepingust

tuleneva võlgnevuse katteks on kolmandad isikud teinud osalisi makseid. Kostja on arvestanud seda

ka võlgnevuse üle arvestuse pidamisel (kd I tl 124).

3.3. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et tulenevalt asjaolust, et kostja nõue oli tagatud mitmele

kinnisasjale seatud ühishüpoteegiga, oli mõistlik realiseerida täitemenetluses kõik kinnisasjad

üheaegselt. Kuivõrd nõude rahuldamine toimus mitme kinnisasja arvel, oli põhjendatud ka mitme

täitemenetluse algatamine kostja poolt. Kohus osundas, et TMS § 141 annab kohtutäiturile

võimaluse, aga mitte kohustuse korraldada mitmele kinnisasjale sissenõude pööramiseks üks

menetlus, kui seda tehakse ühe nõude tõttu sama võlgniku vastu või kinnisasjadele seatud sama

õiguse tõttu või nõude tõttu, mille eest kinnisasjade omanikud vastutavad solidaarvõlgnikena.

3.4. Maakohus ei nõustunud hageja arvamusega, mille kohaselt pidi viivise proportsionaalsust

tõendama kostja. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb

viivise vähendamist. Kuivõrd viivis ei ületanud täiteasjas põhinõuet, ei ole viivisemäära

proportsionaalsuse tõendamise kohustus kostja kanda (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20).

Hageja on ebamõistlikule viivisele viidates asunud seisukohale, et kostjale ei ole nii suurt kahju

tekkinud ning viivisenõue 22,99 % - 26,46 % aastas ei ole hagejale teadaolevalt tavapärane. Lisaks

toob hageja välja, et kostjal poleks olnud turul võimalik põhivõlgnevuselt nii suurt tulu teenida.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid hageja väljaöeldud seisukohti. Samuti ei ole

majandus- ja kutsetegevuses viivisemäär 22,99 % - 26,46 % aastas ebatavapärane. Arvestades kostja

kui laenuandja poolt laenuvõtjale T&T Õunaaiad OÜ väljastatud suuri summasid – sh vaidlusaluse

laenulepinguga laenatud 1 000 217,30 eurot (15 650 000 krooni) – on mõistetav, et laenuvõtja poolse

kohustuse mittetäitmise korral peab laenuandja oma äririske kuidagi maandama ning

laenuvõlgnikku saab eelkõige kohustusi täitma sundida viivitamisel tasutava viivitusintressiga, mis

peab olema piisavalt kõrge, motiveerimaks põhivõlga õigeaegselt tagastama. Viivisel on ka teataval

määral võlgnikku distsiplineeriv ning sanktsiooniline iseloom. Seega ei ole kohtu arvates

laenulepingu üldtingimustes sätestatud viivisemäär, milleks oli kolmekordne kokkulepitud

intressimäär, lepingupoolte huvisid ning lepingu sisu arvestades ülemäära kõrge ega

liigkasuvõtjalik. Samuti puuduvad laenuvõtja poolset põhikohustuse täitmise ulatust ning

lepingupoolte õigustatud huvi arvestades lisaks eeltoodud põhjustele ka alused viivise

vähendamiseks.

3.5. Põhjendatud on lugeda hüpoteegiga tagatuks viivis alates laenulepingu ülesütlemisest, s.o alates

02.10.2009, kolme aasta ulatuses, s.o kuni 02.10.2012. Kuivõrd viimases kohtule seisuga

15.02.2012 esitatud arvestuses (tl 124) oli viivisevõlgnevuseks kogunenud 393 555,64 eurot,

lisandub sellele viivis põhinõudelt (677 115,70 eurot) perioodi eest 13.02.2012-02.10.2012

viivisemääraga 25,227 % aastas summas 108 573,44 eurot ning lubatavaks viiviseks tuleb pidada

seega 502 129,08 eurot. Nimetatud summa ei ületa põhinõuet. Hagejale kuuluvatele XXX

kinnisasjale ning XXX kinnisasjale seatud ühishüpoteek (hüpoteegisummaga 351 514 eurot) ei kata

isegi nimetatud summat.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Versobank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 otsuse

tühistamist osas, millega tunnistati lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 171/2011/1243 ja uue

otsuse tegemist, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei saa täitedokumendi puudumist pidada TMS § 221 lg 1 mõttes põhjuseks, mille alusel peab

tunnistama sundtäitmise lubamatuks. Kogu kohtumenetluse vältel on panga ja T. Rüütmanni vahel

toimunud materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle ning kordagi ei ole

vastustaja taotlenud ega väitnud, et sundtäitmine täiteasjas nr 171/2011/1243 tuleb tunnistada

lubamatuks põhjusel, et täiteasi on algatatud vale täitedokumendi alusel. T. Rüütmann on palunud

tunnistada täitemenetluse täiteasjas nr 171/2011/1243 lubamatuks üksnes põhjusel, et pangal puudub

nõue täitedokumendis toodud mahus ning nõude kujunemine on ebaselge. Kohtuotsus on pangale

üllatuslik. Pangal ei ole olnud võimalik nimetatud asjaolu ümberlükkamiseks vastuväiteid ning

tõendeid esitada;

2) on tegemist ilmsete vigadega täitmisavaldustes ning tegelikkuses oli kõigi täiteasjade algatamise

aluseks üks ja sama leping. Nimetatud asjaolu on kohus ka otsuse p-s 3.2 tuvastanud, kuid sellest

hoolitama asunud seisukohale, et täiteasjas nr 171/2011/1243 on sundtäitmine lubamatu. Samas on

jätnud kohus tuvastamata, kas pank on TMS § 23 lg 4¹ tuleneva pandilepingu ning tagatiskokkuleppe

esitamise nõude hiljem täitnud, st oma eksimuse parandanud. Pank on esitanud kohtutäiturile

täitedokumendina ka õige st 08.06.2006 sõlmitud lepingu, seega on ta täitnud TMS § 23 lg 4¹

tuleneva pandilepingu. Tagatiskokkuleppe esitamise nõude ning esialgselt vale täitedokumendi

esitamine täitemenetluse algatamiseks ei anna piisavat alust tunnistada täitemenetlust lubamatuks

(RKTKo 3-2-1-138-13 p 17).

5. T. Rüütmann vaidleb Versobank AS-i apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:

1) on pank võtnud omaks, et ta esitas täiteasjas nr 171/2011/1243 kohtutäiturile vale täitedokumendi.

Ebaõige on väide, et T. Rüütmann ei esitanud menetluses asjaolu, et täiteasjas nr 171/2011/1243

täitedokument puudub. T. Rüütmann on nimetatud asjaolule viidanud oma 03. jaanuari 2012

menetlusdokumendis ja 05. detsembril 2013 toimunud istungil;

2) on ebaõige panga väide, et maakohtu järeldus on üllatuslik. Maakohtu järeldust ei saa lugeda

üllatuslikuks, kui vastaspool on samale väitele (mis kattub kohtu järeldusega) menetluses tuginenud

(RKTKo 3-2-1-29-14 p 23, 3-2-1-144-13 p 11) ning samuti peab sissenõudja arvestama, et TMS §

23 lg 41 alusel peab sissenõudja esitama õige täitedokumendi. Samuti pidi pank T. Rüütmanni

hagiväidet mõistma, kuivõrd 05. detsembri 2013 eelistungil pank teatas, et tema arvates toimub

täitemenetlus õige lepingu alusel. Teiseks ei ole maakohtu otsus üllatuslik, kuna TMS § 23 lg-st 41

tulenevalt lasub sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel pangal koormis tõendada, et

täitemenetlus viidi läbi õige täitedokumendi alusel;

3) on ebaõige väide, et maakohus oleks pidanud võtma arvesse, et kuigi pank oli esitanud täiteasjas

nr 171/2011/1243 vale täitedokumendi, oli kohtutäiturile täiteasja nr 171/2011/1249 kaudu

kättesaadav ka õige täitedokument. Kohtuotsust ei saa sel põhjusel tühistada. Kohtul oli võimalik

asuda seisukohale, et täiteasjas nr 171/2011/1244 oli pank, lisades täiteavaldusele vale

täitedokumendi koopia, teinud inimliku vea, kuna võlgnikule saadetud täiteteates oli siiski viidatud

õigele täitedokumendile. Apellatsioonkaebuse aluseks olevas täiteasjas nr 171/2011/1243 puudus

aga igasugune viide õigele täitedokumendile ja T. Rüütmannile edastati täitmisteade, milles oli

tuginetud valele täitedokumendile. Seega oli täitemenetlus toimunud vale täitedokumendi alusel.

Kuivõrd täiteasjadega nr 171/2011/1244 ja nr 171/2011/1243 seonduvad asjaolud on täiesti

erinevad, ei saanud kohus jõuda nende osas samale järeldusele (et mõlemal juhul on tegemist

inimliku veaga). Panga viide RKTKo otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-138-13 p-le 17 ei ole asjakohane,

sest erinevalt käesolevast vaidlusest ei olnud tegemist olukorraga, kus täitedokument oleks olnud

vale ehk täielikult puudunud. Lisaks ei saanud maakohus järeldada, et täiteasjas nr 171/2011/1243

oli siiski õige täitedokument olemas ka seetõttu, et esimese astme kohtu menetluses pank sellekohast

väidet ei esitanud.

6. T. Rüütmann esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 otsust

osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ja palub teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies

ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole maakohus võtnud seisukohta T. Rüütmanni väidete osas, et sundtäitmine on lubamatu, kuna

tüüptingimusena sätestatud viivise määr on tühine, pangale ei ole viivise suuruses kahju tekkinud,

viivis on sätestatud lisaks laenu põhiosa ja intressi maksmise kohustusele ning on arusaamatu, milles

saaks kahju seisneda. Alternatiivselt palus T. Rüütmann vähendada viivise määra seadusjärgse

viivise määrani. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohtu arvates ei kuulu panga poolt nõutud

viivis alternatiivselt vähendamisele kuni seadusjärgse viivise määrani;

2) on maakohus tuginenud asjaoludele, mida pank ei ole menetluses esitanud. Esiteks on kohus

otsuse p-s 3.10 märkinud, et viivis määras 22,99 % - 26,46 % ei ole ebatavaline, kuivõrd tihtipeale

lepitakse kokku isegi kõrgemates määrades. Pank sellist argumentatsiooni ei toonud. Teiseks on

kohus otsuse samas punktis märkinud, et praegusel juhul on viivisel ka sanktsioneeriv iseloom. Pank

ei väitnud, et tema tahteks oleks olnud tüüptingimustes viivise määra sätestamisel T. Rüütmanni

mõjutada laenulepingut mitte rikkuma;

3) jagas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Tõendamiskoormise korrektse jagamise korral pole

hagi rahuldamata jätmine võimalik. Tartu Maakohus leidis otsuse p-des 3.9 ja 3.10, et asjaolu, et

tüüptingimusena kehtestatud viivise määr on ebaproportsionaalselt kõrge, peab tõendama

T. Rüütmann. Lisaks pidi T. Rüütmann kohtu arvates tõendama, et pangale pole viivise ulatuses

kahju tekkinud. Mõlemal juhul jagas esimese astme kohus tõendamiskoormise ebaõigesti. Esiteks

jättis kohus arvestamata sellega, et viivise määr on reguleeritud tüüptingimusena, mille tõttu on

tõendamiskoormis muutunud ja pank pidi esitama tõendid selle kohta, et viivise määr pole

ebaproportsionaalselt kõrge ja kahjustav. Teiseks eksis kohus leides, et pangale kahju mitte

tekkimist peab tõendama T. Rüütmann. Tegemist on negatiivse asjaoluga, mille tõendamiskoormis

pöördub ja pank oleks pidanud tõendama, et talle on kahju tekkinud. Panga suutmatuse korral seda

teha oleks kohus pidanud lugema T. Rüütmanni väite tõendatuks (RKTKo 3-2-1-64-12). Kui kohus

oleks jaotanud tõendamiskoormise kirjeldatud viisil, oleks tulnud T. Rüütmanni argumendid lugeda

tõendatuks ning hagi täies ulatuses rahuldada;

4) oleks kohus pidanud hindama täiteasjadega nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 seotud asjaolusid

ja tõendeid erinevalt. T. Rüütmann jääb kõigi oma varasemates menetlusdokumentides esitatud

väidete juurde. Tüüptingimusena reguleeritud viivise määr on tühine, kuna see kahjustas T&T

Õunaaiad OÜ-d ülemääraselt. Pangale ei tekkinud viivise suuruses kahju. Viimast eriti põhjusel, et

pangale oli ette nähtud ka intressi maksmine. Alternatiivselt kuulub viivis vähendamisele

seadusjärgse määrani. Viivise lepingujärgses määras välja mõistmine T. Rüütmannilt oleks

ebaõiglane ning omaks laastavat mõju tema majanduslikult olukorrale. Tuleb arvestada, et T&T

Õunaaiad OÜ on pankrotis. T. Rüütmann on füüsiline isik, kellele on tagajärjed võrreldes juriidiliste

isikutega rängemad.

7. Versobank AS vaidles T. Rüütmanni apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Versobank AS põhjendas, et vaidlusalasest poolte vahel 04.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr

3346/01/07 tulenev panga nõue on tunnustatud OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses. Nimetatud

nõude tunnustamise osas on Tartu Maakohus teinud 10. märtsil 2014 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-

13-43130, mis on käesolevaks hetkeks jõustunud. Nimetatud kohtuvaidluses tuginesid kostjad

OÜ Fruitexpert SP, OÜ Rõngu Aed ja OÜ Raadi Aed viivise määra puudutavas osas käesolevas

vaidlusega kattuvatele asjaoludele, ja palusid alandada ka viivise määra, mis samuti tulenes ühtlasi

käesoleva vaidluse aluseks olevast laenulepingust. Tsiviilasjas nr 2-13-43130 ei nõustunud Tartu

Maakohus kostjate (OÜ Fruitexpert SP, OÜ Rõngu Aed ja OÜ Raadi Aed) seisukohaga, et

laenulepingu p-s 17 sätestatud tingimus viivisemäära kohta on tühine ja kuna kostjad ei ole

tõendanud, et viivis on ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata

ja sama kohtuotsusega on tunnustatud panga nõuet OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses summas

769 668,59 eurot. Kuna T. Rüütmann ei esitanud teises kohtuvaidluses apellatsioonkaebust, siis saab

lugeda, et ta on olnud nõus nimetatud viivisemääraga. Samuti ei esitanud T. Rüütmann panga

nõudele vastuväiteid OÜ T& T Õunaaiad pankrotimenetluses. Seega on T. Rüütmann aktsepteerinud

panga nõuet viivise ja viivisemäära osas. Pangal on kõik TMS-s sätestatud alused täitemenetluse

algatamiseks ja ühishüpoteegi realiseerimiseks ning apellandil puudub alus nõuda täitemenetluste

nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 lubamatuks tunnistamist. Samas juhib pank tähelepanu sellele,

et Tartu Maakohtu otsuse p 1.2 kohaselt on vastustaja nõue vaidlusalustes täitemenetlustes piiratud

ühishüpoteegi summaga 351 514 eurot.

8. Apellant T. Rüütmann esitas ringkonnakohtule 12.03.2015.a täiendavad seisukohad, mille

kohaselt:

1) rikuks viivise vähendamata jätmine teiste OÜ T&T Õunaaiad võlausaldajate õigusi, kuivõrd

Versobank AS-il ei ole nii suures summas kahju tekkinud. Viivise vähendamata jätmisel on üks

võlausaldajatest põhjendamatult paremas seisus kui teised;

2) võib kahju puudumine olla aluseks viivise vähendamisele, kui selle väljanõudmine kokkulepitud

ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega;

3) ei ole tõendatud, et võlgnik põhjustas oma maksejõuetuse tahtlikult või muutis end varatuks

eesmärgiga pääseda viivise tasumisest. Võlgnik on püüdnud kohustust täita, käitudes heas usus;

4) püsiva maksejõuetuse tõttu on võlgniku maksevõime jäädavalt vähenenud ning põhjendatuks saab

pidada äärmisel juhul seadusjärgset viivist, ehkki ka see on sätestatud silmas pidades tavapärast

majanduskäivet ja mitte pankrotiolukorda;

5) võib vara müük tuua apellandi kui füüsilise isiku jaoks kaasa majanduslikult ränga tagajärje, kuna

võõrandatakse olulisem osa tema varast.

9. Apellant AS Versobank esitas 5. märtsil 2015.a ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, mille

kohaselt ei anna OÜ T&T Õunaaiad pankrotiseisund käesolevas asjas alust viivise vähendamiseks

järgmistel põhjustel:

1) kokkulepet viivise määra kohta ei ole alust pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks;

2) viivise esialgne nõue summas 574 157,01 eurot ei ole kunagi ületanud põhivõla nõuet. Viivise

nõue on kujunenud suureks põhivõlgniku poolt oma kohustuse pikaajalise (enam kui 2 aasta vältel)

täitmata jätmise tõttu;

3) vastustaja on astunud omalt poolt samme vältimaks viivisenõude edasist suurenemist

(pankrotiavalduse esitamine 17.06.2011.a; täitemenetluse algatamine). Põhivõlgnik ise seevastu

sellel eesmärgil ei tegutsenud. T. Rüütmann oli ise OÜ T&T Õunaaiad (pankrotis) juhatuse liige

ning seega täielikult teadlik põhivõlgniku majanduslikust olukorrast. Vastustaja leiab, et apellant on

ise põhjustanud olukorra, kus ta on sunnitud tasuma viivist suures summas;

4) 4. märtsi 2015.a seisuga puudub vastustajal apellandi suhtes viivise nõue – viivise nõue ja osaliselt

ka põhiosa nõue on täidetud kolmandatele isikutele kuulunud kinnisasjadele seatud hüpoteekide

realiseerimise tulemusena. Vastustajal on põhinõue (tagastamata laenu põhiosa 548 292,17 eurot) ja

kõrvalnõuded kantud kulutuste osas (3600 eurot). Vastustaja leiab, et viivise vähendamist ei saa

nõuda pärast seda, kui viivise nõue on täidetud;

5) käesoleva vaidlusega samadel asjaoludel on tehtud lahendid tsiviilasjades nr 2-11-54246 ja 2-11-

51754, mis on jõustunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a otsus tuleb tühistada osas, milles

kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243.

10.1. Ringkonnakohus rahuldab Versobank AS-i apellatsioonkaebuse ja jätab Toomas Rüütmanni

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt jääb Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS-i (varasemad

ärinimed ka AS SBM Pank, Marfin Pank Eesti AS) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 täies ulatuses rahuldamata,

sõnastab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni tervikuna järgmiselt:

„1. Jätta rahuldamata Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.

2. Lugeda täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 sundtäitmine lubatavaks

põhinõudes 677 115 (kuussada seitsekümmend seitse ükssada viistest) eurot ja 70 senti, intressis

17 497 (seitseteist tuhat nelisada üheksakümmend seitse) eurot ja 47 senti ning viivises 502 129

(viissada kaks tuhat ükssada kakskümmend üheksa) eurot ja 08 senti.

3. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012.a hagi tagamise määrus

osas, millega peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja

171/2011/1249.“

Ringkonnakohus muudab hagi rahuldamata jätmise tõttu ka menetluskulude jaotust ja jätab

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

10.2. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all endiselt sundtäitmise lubatavus kõigis

vaidlustatud täiteasjades, s.o nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Versobank AS

taotleb oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

jätta hagi täielikult rahuldamata ja tunnustada sundtäitmise lubatavust ka täiteasjas nr

171/2011/1243. T. Rüütmann seevastu palub oma apellatsioonkaebuses rahuldada hagi täielikult

ning tunnistada lisaks täiteasjale nr 171/2011/1243 sundtäitmine lubamatuks ka ülejäänud kahes

täiteasjas, s.o nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.

11. T. Rüütmanni apellatsioonkaebuse põhjendustest tuleneb, et ta peab sundtäitmist sisuliselt

lubamatuks üksnes selles osas, mis puudutab tema poolt sissenõudjale (AS-ile Versobank) OÜ

T&T Õunaaiad (pankrotis) võlgnevuse katteks tasumisele kuuluvate viiviste suurust. T. Rüütmann

tugines viivise suuruse vaidlustamisel sellele, et tüüptingimusena sätestatud viivise määr on tühine,

pangale ei ole viivise suuruses kahju tekkinud, viivis on sätestatud lisaks laenu põhiosa ja intressi

maksmise kohustusele ning on arusaamatu, milles saaks kahju seisneda. Alternatiivselt palus T.

Rüütmann vähendada viivise määra seadusjärgse viivise määrani.

Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole vaidluse all Versobank AS-i põhinõude ega intressinõude

suurus ega arvestus. Asja materjalidest nähtuvalt on sissenõudja põhinõude suuruseks 677 115,70

eurot ja intressinõude suuruseks 17 497,47 eurot. Maakohus leidis, et põhjendatud viivisenõude

suuruseks saab lugeda 502 129,08 eurot. Nimetatud ulatuses tunnustas maakohus sundtäitmise

lubatavust täiteasjades nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.

Vaidlus puudub iseenesest ka selles, et sissenõudjal on kinnisasjadele seatud ühishüpoteegist tulenev

õigus pöörata oma sissenõue T. Rüütmannile kuuluvatele kinnistutele XXX (registriosa nr XXX),

XXX (registriosa nr XXX) ja XXX (registriosa nr XXX), mis on koormatud hüpoteekidega

Versobank AS-i (endise ärinimega AS SBM Pank) kasuks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Versobank

AS-i nõuded on muutunud sissenõutavaks.

12. Samas ei ole vaidlust ka selle üle, et hüpoteegisummana on kinnistusraamatusse kantud

351 514,07 eurot (5 500 000 krooni). AÕS § 346 lõikest 1 tulenevalt on hüpoteegisumma

maksimaalne rahaline ulatus, milles on võimalik hüpoteegist tulenevalt kinnisasja arvel nõudeid (sh

kõrvalnõudeid ja menetluskulude hüvitamise nõudeid) rahuldada (vt ka RKTKo 3-2-1-64-12 p 22).

Ei täite- ega pankrotimenetluses ei saa kinnisasja arvel rahuldada hüpoteegiga tagatud nõudeid

hüpoteegisummast suuremas ulatuses. Kui hüpoteegisumma on tagatud nõuetest väiksem, jäävad

nõuded tagamata osas (vähemalt hüpoteegist tulenevalt) rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et sundtäitmise lubatavuse hindamine hüpoteegi realiseerimisele suunatud

täiteasjades ei tingi siiski seda, et kohtul tuleks asja lahendamisel tunnustada sundtäitmise lubatavust

üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas sundtäitmise

lubamatuks. Sundtäitmise lubatavuse hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja

sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Nõude suurus ei ole

iseenesest sõltuvuses hüpoteegisummast. Põhjendatuks ei saaks pidada sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagide esitamist ainuüksi sel alusel, et sissenõudja nõude arvestuslik suurus ületab

hüpoteegisummat. Seega omandab hüpoteegisumma oma põhilise tähenduse täitemenetluse käigus

kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel (TMS § 174 lg 3 p 2).

13. T. Rüütmanni apellatsioonkaebus

13.1. Viivisemäära tühisus viivisekokkuleppe kui tüüptingimuse ebamõistliku

kahjustavuse tõttu

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viiviste suuruse põhjendatuse hindamisel õigesti kohaldanud

nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust selles osas

maakohtu otsuse muutmiseks. Viivisemäära suuruse põhjendatuse osas on käesolevas tsiviilasjas

maakohtuga samadele järeldustele jõudnud maakohus ka 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-

43130. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustes esitatud põhjendustega.

13.1.1. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse

tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingutele (vt RKTKo nr 3-2-1-150-06, p 18 ja nr 3-2-1-139-14, p 10).

Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3.

Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes

ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et

ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma

kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Tüüptingimustes

sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat

iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud

hüvitist" alusel.

Riigikohus on ka üldiselt leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid

seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24).

VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille

teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see

tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus- või kutsetegevuses

sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses

kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber

VÕS § 44 eeldus.

13.1.2. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus jaotanud tõendamiskoormust valesti. Selleks, et

tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse

tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla

tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille

tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa

ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.

Käesoleval juhul on asja materjalidest nähtuvalt viivisemäärana kokku lepitud 23,89 − 26,46 %

aastas. Viivise päevamäär on seega 0,065−0,072 %. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud

tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2 % viivitatud summast päevas ei oleks

seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-

d 48−49 ja nr 3-2-1-139-14, p 13). Praeguses asjas on viivisemäär oluliselt väiksem. Kokkuvõtlikult

nõustub kolleegium maakohtuga, et kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5

tunnustele ega ole seega tühine.

13.2. Viivise vähendamise taotlemise õigus

13.2.1. Sarnaselt tsiviilasjaga nr 2-11-63312 (Royal Ace OÜ hagi Versobank AS-i vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 11/2011/1250, Riigikohtu menetluses nr 3-2-

1-139-14) on käesoleval juhul viivise vähendamise taotluse esitanud isik, kelle kinnistu tagab

sellekohase hüpoteegilepingu (tagatiskokkuleppe) alusel põhivõlgniku võlga. Ringkonnakohus

märgib, et ehkki põhivõlgniku (T&T Õunaaiad OÜ) suhtes on 22. märtsil 2013.a välja kuulutatud

pankrot ja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse võlgniku vastu suunatud nõuetelt intressi ja viivise

arvestamine pankroti väljakuulutamisega, siis ei peatu viivise arvestamine hüpoteegi

realiseerimisnõude maksmapanekuks võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust kinnisasja omaniku

suhtes, kes saab esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti

ei oleks välja kuulutatud (RKTKo nr 3-2-1-81-12, p 13 ja nr 3-2-1-139-14, p 21).

Hagejal kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikul (pantijal) on iseenesest õigus esitada

AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise

vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud (RKTKo

nr 3-2-1-139-14, p 17). Seejuures tuleb ka juhul, kui viivise vähendamise taotluse esitab pantija,

arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte aga

pantija enda majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu (laenulepingu) on

sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just

võlgniku majandusliku võimega lepingut täita.

Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises

ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise

lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses

on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt RKTKo nr 3-2-1-162-12,

p 19).

13.2.2. Viivise vähendamise taotlemise õigust ei välista iseenesest asjaolu, et sissenõudja

AS Versobank selgituste kohaselt on tema viivisenõue käesolevaks ajaks täielikult rahuldatud teistes

täiteasjades müüdud vara eest saadud raha arvel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-139-14 (p 22)

märkinud, et ka sellises olukorras on vastavate eelduste esinemise korral siiski viivise vähendamine

võimalik, mille tulemusena tuleks sissenõudjal teha ümberarvutused ja vähendada teistes

täiteasjades sissenõutud ja käesolevas asjas kohtu poolt vähendatava viivise vahe ulatuses

põhinõuet. Asjaolu, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab

sissenõudja viivsenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata või

rahuldamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt (pantijatelt) võimalust see taotlus ennast

puudutavas täitemenetluses esitada.

Kolleegium märgib, et ka Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-43130, millega

rahuldati osaliselt Versobank AS-i hagi OÜ Fruitexpert SP ja OÜ Raadi Aed vastu nõude

tunnustamiseks OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses, mh viiviste osas, ei välista käesolevas

tsiviilasjas T. Rüütmanni vastuväiteid viivise suurusele. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja

esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ning

seda ka juhul, kui põhivõlgnik loobus vastuväidetest.

13.3. Viivise vähendamise taotluse põhjendatus

13.3.1. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb

lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8

kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus.

Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-13-6134 on välja kuulutatud põhivõlgniku, s.o T&T Õunaaiad OÜ, pankrot ning

hageja on sellele asjaolule menetluses tuginenud (hageja 22. novembri 2013.a menetlusdokument, t

I kd lk 165). Pankroti väljakuulutamine on toimunud käesoleva asja menetlemise kestel (hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on maakohtule esitatud 21. detsembril 2011.a;

vaidlusaluseid täitemenetlusi on alustatud 2011. aasta septembris). Ehkki põhivõlgniku

pankrotiseisund ei kujuta endast automaatset viivise vähendamise alust, tuleb põhivõlgniku

maksejõuetust VÕS § 162 lg 1 kohaselt viivise vähendamise üle otsustamisel siiski arvesse võtta

(RKTKo 3-2-1-139-14, p 19).

Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 346 lg 1 võimaldab arvestada hüpoteegiga tagatud intresse ja

viiviseid üksnes tagasiulatuvalt alates hetkest, kui kinnisasi on täitemenetluses juba müüdud. AÕS

§ 346 lg 1 sätestab, et kõrvalnõuded, mis on tekkinud kuni 3 aastat enne kinnisasja müüki

täitemenetluses aeguvad ja niisuguseid intressi- ja viivisenõudeid ei ole lubatav kinnisasja arvel

rahuldada. Kuna enne kinnisasja müüki täitemenetluses ei ole teada viiviste arvestamise täpne

ajavahemik, siis ei saa ette kindlaks teha ka viiviste täpset suurust.

Arvestades aga sissenõudja nõuete suurust ja koosseisu (põhinõue 2015.a märtsi seisuga 548 292,17

eurot) võrrelduna ühishüpoteegisummaga 351 514 eurot, ei mõjuta AÕS § 346 lg-s 1 sätestatu

sisuliselt asja lahendamise lõpptulemust.

13.3.2. Sõltumata AÕS § 346 lõikes 1 sätestatud piirangust tuleb kohtul analüüsida, kas

põhivõlgnikul endal oleks olnud õigus taotleda oma majandusliku seisundi tõttu viivise

vähendamist. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt ei taga hüpoteek ebamõistlikult

suurt viivist (RKTKo 3-2-1-162-12, p 17). VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb põhivõlgniku

pankrotiseisundit viivise vähendamise otsustamise alusena arvesse võtta. Samas ei tähenda

põhivõlgniku pankrotiseisund automaatselt viivise vähendamise alust (RKTKo 3-2-1-138-14, p 19).

VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada kohustuse täitmise ulatust võlgniku

poolt, teise lepingupoole (s.o võlausaldaja) õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 (p 17) märkinud, et ka juhul, kui viivise

vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku

majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte aga pantija majanduslikku

seisundit vm temaga seotud asjaolusid. Nõude aluseks oleva laenulepingu on sõlminud põhivõlgnik

ja võlausaldaja ning viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eeskätt just võlgnik majandusliku

võimekusega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul viivise vähendamise võimaliku alusena toodud

esile muid asjakohaseid põhjuseid peale põhivõlgniku (T&T Õunaaiad OÜ) 22. märtsil 2013.a

tuvastatud pankrotiseisundi. Hageja (T. Rüütmann) ei ole viivise vähendamise taotlemisel

varasemas menetluses ka seostanud vähendamise ulatust põhivõlgniku maksejõuetusest tulenevate

asjaoludega, vaid on üksnes taotlenud vähendada viivist seadusjärgse määrani või allapoole seda.

13.3.3. Kostja AS Versobank (varasema ärinimega Marfin Bank) on oma vastuses hagile (t I kd lk

93-94) selgitanud laenulepinguga seotud asjaolusid ja võlgnevuse kujunemist. Laen anti 2007.

aastal, kusjuures tagasimaksed tuli teha novembrist 2008 kuni aprillini 2009. Laenajal (võlgnikul)

tekkisid makseviivitused ja võlgnevused koheselt tagasimaksekohustuse tekkimisel (alates 2008.a

novembrist). Laenuandja nõustus tagasiulatuvalt pikendama laenu tagastamise tähtaega kuni

augustini 2009, kuid ka selleks ajaks ei asunud põhivõlgnik kohustust täitma. Laenuandja ütles

laenulepingu erakorraliselt üles alates 2. oktoobrist 2009. Sellele järgnevalt anti võlgnikule

korduvalt tähtaegu kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks, mille tulemusena

kolmandad isikud (AS Rõngu Aed ja EN Valduse OÜ) kustutasid osaliselt laenaja võlgnevust panga

ees.

Põhivõlgniku majandusliku võimekuse kohta on asjas esitatud juhatuse liikme T. Rüütmanni

26.08.2010.a teatis võlausaldajale (t I kd lk 113), kus juhatuse liige kinnitab, et T&T Õunaaiad OÜ

on jätkuvalt tegutsev äriühing ega ole maksejõuetu. Siiski möönab juhatuse liige ajutiste

makseraskuste olemasolu, mis on mõjutanud laenuandja ees võetud kohustuste täitmist. Viidatakse

ajutistele ja hooajalise iseloomuga makseraskustele ning kinnitatakse, et T&T Õunaaiad OÜ on

suuteline oma lepingulisi kohustusi täitma. Lisaks on esitatud T&T Õunaaiad OÜ bilanss

31.07.2010.a seisuga (t I kd lk 114-115) ning ülevaade investeeringutest 31.12.2009.a seisuga (I kd

lk 116) milles märgitakse, et alates 2009. aastast on õunahoidla ehitus peatatud ja

laenukasutuskulude kapitaliseerimine lõpetatud.

Arvestades eeltoodut nõustub ringkonnakohus kostja (AS Versobank) seisukohaga, et võlgnik

T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) ei ole käitunud panga ees laenukohustuse võtmisel ja selle hilisemal

täitmisel sellisel viisil, mis õigustaks viivise vähendamist. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik

oleks ise üldse olulises ulatuses laenukohustust täitnud ja selleks vajalikke pingutusi teinud. Nii

lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist täitsid võlgniku kohustusi osaliselt hoopis

kolmandad isikud. Pärast täitemenetluste alustamist on kohustust samuti täidetud kolmandate isikute

vara arvel. Seega saab nõustuda ka sissenõudja seisukohaga, et võlgnik on ise oma tegevusega

(tegevusetusega) põhjustanud viivisesumma suurenemise.

13.3.4. Ringkonnakohus leiab, nõustudes ka maakohtu sellekohaste põhjendustega, et võlausaldajal

on õigustatud huvi saada viiviseid lepingus ettenähtud määras. Põhjendatud ei ole hageja

seisukohad, mille kohaselt ei ole sissenõudja tõendanud endal kahju tekkimist sellises ulatuses, mis

vastaks tema poolt arvestatud viivisesumma suurusele. Vastavalt Riigikohtu praktikale peab

võlausaldaja hakkama üldjuhul viivisenõuet põhjendama alles siis, kui viivisenõue ületab põhinõuet

(RKTKo 3-2-1-162-12, p 20). Käesoleval juhul puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks

viivisemäär olnud lepingu järgi äärmiselt suur ning see oleks toonud kaasa ebamõistlikult suure

viivisesumma kujunemise isegi juhul, kui see ei ületanud põhinõuet. Asjakohased ei ole ka väited,

mille kohaselt rikuks viivise vähendamata jätmine teiste OÜ T&T Õunaaiad võlausaldajate õigusi.

Viivise väljanõudmine sissenõudja poolt arvestatud suuruses ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Esiletoodud asjaoludest järelduvalt ei saanud võlgnikul tekkida ettekujutust, et võlausaldaja ei

kavatse temalt kohustuse rikkumise tõttu viivist nõuda. Hageja ei ole viidanud ka muudele

mõjuvatele asjaoludele, mis võimaldaksid pidada viivise nõuet hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

Ringkonnakohus nõustub ka sissenõudja seisukohaga, mille kohaselt hageja Toomas Rüütmann oli

võlgniku OÜ T&T Õunaaiad juhatuse liige (t I kd lk 113, lk 122) ning seega laenulepingu tagatiseks

hüpoteekide seadmisel teadlik laenusaaja majanduslikust võimekusest. Seega on hageja endale

teadlikult võtnud kohustuse vastutada oma kinnisvaraga OÜ T&T Õunaaiad kohustuste täitmise

eest.

13.3.5. Seega tuleb viivise vähendamise võimaliku alusena kõne alla põhivõlgniku majanduslik

seisund.

T&T Õunaaiad OÜ pankroti väljakuulutamise eeldusena tuli kohtul tuvastada võlgniku

maksejõuetus. PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid või tema vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlausaldajate 22.08.2013.a nõuete kaitsmise

koosoleku protokollist (I kd lk 168-171) nähtuvalt esitati kaitsmisele kokku nõudeid summas

5 725 411,74 eurot, millest koosolek tunnustas nõudeid kokku summas 1 357 209,03 eurot ning

ülejäänud nõuetega seoses on osaliselt veel pooleli kohtumenetlused.

VÕS § 173 lg 3 p 1 kohaselt läheb juhul, kui hageja vara arvel täidetakse sissenõudja nõue

põhivõlgniku vastu, põhivõlgniku vastu suunatud nõue vastavas ulatuses hagejale üle. See

võimaldaks hagejal esitada põhivõlgniku vastu tagasinõude. Olukorras, kus põhivõlgnik on

muutunud maksejõuetuks ja välja on kuulutatud tema pankrot, on pantija väljavaade tagasinõude

edukaks realiseerimiseks piiratud. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldajate 22.08.2013.a nõuete

kaitsmise koosoleku protokolli kohaselt on Toomas Rüütmann esitanud T&T Õunaaiad OÜ

pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 1 174 293,59 eurot seoses sellega, et Versobank AS

poolt T&T Õunaaiad OÜ-le antud laenu tagatisena on seatud hüpoteegid T. Rüütmannile

kuuluvatele kinnistutele ning hüpoteekide realiseerimiseks oli alustatud täitemenetlusi.

Tingimuslikule nõudeavaldusele esitas vastuväite võlausaldaja AS Versobank leides, et poolelioleva

kohtuvaidluse

(tsiviilasi

nr

2-11-63073)

tõttu

ei

ole

võimalik

tingimuslikku

nõuet

pankrotimenetluses arvestada. Pankrotihaldur leidis, et tingimusliku nõude osas häälte andmine on

võimalik edasise pankrotimenetluse käigus sõltuvalt tsiviilasja lahendamise tulemustest, kuid

seejuures ei saa tingimuslik nõue olla suurem hüpoteegi summast.

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a määruse kohaselt, millega tsiviilasjas nr 2-13-6134 kuulutati välja

T&T Õunaaiad OÜ pankrot, märgitakse maksejõuetuse põhjustena ajutise pankrotihalduri aruandele

tuginedes, et võlgniku majandustegevus oli seiskunud juba pikemat aega. Juhatuse selgituse kohaselt

on äriühingu kahjumliku tegevuse põhjusteks 2008. aastal alanud majanduskriis ning sellest

tulenevalt nõudluse vähenemine, samuti 2009.a. – 2010.a. kehv saagikus ning toodangu (puuvilja)

hinna järsk langus ligi 30 % võrra. Ajutine pankrotihaldur leidis, et ettevõttel puudub võimalus oma

kunagi toimunud majandustegevust endisel kujul jätkata, kuna ettevõttel on suhteliselt suures

ulatuses kohustused ja äriühingu tegevus on faktiliselt seiskunud. Majandustegevuse jätkamine või

tervendamine võinuks olla võimalik üksnes juhul, kui selleks leitakse ja kaasatakse täiendavaid

rahalisi vahendeid. Ajutise pankrotihalduri käsutuses ei olnud aga 2010. ja 2011. aastate bilansse ja

kasumiaruandeid, mistõttu ei olnud võimalik kindlaks teha T&T Õunaaiad OÜ majandusraskustesse

sattumise tegelikku aega ja põhjusi. Ajutine pankrotihaldur pidas tõenäoliseks, et äriühingu juhatus

ei täitnud ÄS § 306 lg-s 31 sätestatud kohustust esitada kohtule pankrotiavaldus viivitamata, kuid

mitte hiljem kui 20 päeva jooksul maksejõuetuse ilmnemisest.

Asja materjalidest ei nähtu, et võlgniku maksejõuetuse oleks kasvõi osaliselt põhjustanud

sissenõudja poolt ebasoodsatel tingimustel (sh ülemäära kõrge intressi- või viivisemääraga) laenu

andmine.

13.3.6. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi T&T Õunaaiad OÜ pankrotiseisund ehk

maksejõuetus ei anna käesoleval juhul alust viivise vähendamiseks. Tsiviilõiguse ega ka

pankrotiõiguse üldiste põhimõtetega ei oleks kooskõlas vähendada võlausaldaja seaduslikul alusel

tekkinud nõudeid üksnes sel alusel, et võlgnik on muutunud maksejõuetuks. Seejuures omab

kolleegiumi hinnangul tähtsust asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmeks oli hageja T. Rüütmann, kes

seega pidi hüpoteekide seadmisel olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ning

võimalikest ärialastest riskidest.

Viivise vähendamine ei mõjutaks põhivõlgniku enda õiguslikku ega majanduslikku seisundit, kuna

pankrotimenetluse tulemusena kuulub äriühing üldjuhul lõpetamisele ja äriregistrist kustutamisele.

Tartu Maakohus on oma 20. mai 2013.a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-6134 pankrotihalduri

taotlusel kinnitanud võlausaldajate 23. aprill 2013.a üldkoosoleku otsuse OÜ T&T Õunaaiad

(pankrotis), kui juriidilise isiku lõpetamise kohta. Seega ei kanna viivise vähendamine käesoleval

juhul eesmärki, et kohustuste suuruse vähendamise korral võiks võimalikuks osutuda ettevõtte

tervendamine ja tegevuse jätkamine. Viivise vähendamine saaks mõjutada üksnes seda, kui suures

ulatuses osutub võimalikuks erinevate võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotimenetluse käigus.

VÕS § 162 lõikest 1 aga ei tulene ringkonnakohtu arvates, et viivise vähendamise aluseks võiksid

olla ka kolmandatest isikutest võlausaldajate huvid.

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Toomas Rüütmanni taotlus

viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Sellega seoses ei kuulu

rahuldamisele ka T. Rüütmanni esitatud apellatsioonkaebus.

14. AS-i Versobank apellatsioonkaebus

14.1. Ringkonnakohus leiab, et AS-i Versobank apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles

vaidlustatakse maakohtu poolt täiteasjas nr 171/2011/1243 sundtäitmise lubamatuks tunnistamine.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistades vastavas osas maakohtu otsuse ja tehes

uue otsuse, millega jätta T. Rüütmanni hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ka nimetatud

täiteasja puudutavas osas rahuldamata.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et lisaks TMS § 221 lg-s 1 sisalduvale loetelule

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustest on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagimenetluses lahendada ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks

tohtinud täitmisele võtta (RKTKo 3-2-1-42-08 p 16). Siiski ei anna eeltoodu alust käesoleval juhul

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 171/2011/1243.

Ringkonnakohus selgitab, et hüpoteegi realiseerimiseks toimuvas täitemenetluses ei ole

täitedokumendiks üksnes notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise leping ja kokkulepe kohustuse

kohta alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik lisaks ka hüpoteek ning tagatud nõue,

seega ka kehtiv tagatiskokkulepe (vt ka RKTKo 3-2-1-8-10 p 10; 3-2-1-153-10 p 13; 3-2-1-175-13

p 11). Sisuliselt moodustub täitedokument kehtiva hüpoteegi, kohese sundtäitmise kokkuleppe,

tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe koostoimes.

14.2. Kohtutäituril on kohustus, järgides formaliseerituse põhimõtet, kontrollida täitemenetluse

alustamise eeldusi ning selleks ei piisa üksnes eelnimetatud notariaalselt tõestatud dokumendist

(RKTKo 3-2-1-138-13 p 14). Seega ei ole algselt ebaõige notariaalselt tõestatud dokumendi alusel

algatatud täitemenetlus iseenesest lubamatu (RKTKo 3-2-1-138-13 p 17). Lisaks on Versobank AS

oma eksimuse parandanud, esitades kohtutäiturile õiged täitemenetluse aluseks olevad dokumendid.

Maakohtu otsuse p-s 3.2 esitatud põhjendused sundtäitmise lubamatuse kohta täiteasjas

nr 171/2011/1243 ei ole veenvad. Kolleegiumi hinnangul on täiteasjades nr 171/2011/1243,

171/2011/1244 ja 171/2011/1249 võimalik täitedokumendina käsitleda nii 08.06.2006 kui ka

04.10.2007 notariaalseid lepinguid, mis puudutavad ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid.

2007. aasta lepinguga jagati 2006. aasta lepingu esemeks olev kinnisasi ja lepiti kokku, et hüpoteek

ei laiene kinnistu eraldatud osadele. Seega muudeti 2007. aasta lepinguga 2006. aasta lepingus

nimetatud kinnistu koosseisu ja osaliselt muudeti hüpoteegi seadmise kokkulepet. Seega tuleks

ringkonnakohtu arvates käsitleda 2007. aasta lepingut 2006. aasta lepinguga seotuna. Eeltoodu

tähendab sisuliselt seda, et tegelikult on kõikides täiteasjades täitemenetluse aluseks nii 2006. aasta

kui ka 2007. aasta leping.

14.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 3.8 esitatud põhjendusega sama võlgnevuse

kohta mitme täiteasja algatamise põhjendatuse kohta. Täiteasjades märgitud nõude suurus on

formaalne. Ehkki kõikides täiteasjades täidetakse sama nõuet (s.o Versobank AS-i ja T&T Õunaaiad

OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr 3346/01/07), on nõude rahuldamine T. Rüütmanni vastu

võimalik üksnes ühishüpoteegi piires, mida maakohus on ka otsuse resolutsioonis märkinud.

Järelikult ei teki sissenõudja nõude ületagamise olukorda ega koormata liigselt võlgniku huve. Seega

on täitemenetlus täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 lubatav.

15. Kuna ringkonnakohus jätab T. Rüütmanni apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab

Versobank AS-i apellatsioonkaebuse ning tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb muuta ka

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb nii maa- kui

ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud jätta T. Rüütmanni kanda (TsMS § 171 lg 1).

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on

tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud,

määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1

p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja

vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis

antud juhistest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/