3-13-2395/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2395 Haldusasi A.T. kaebus Maksuja Tolliameti 28.06.2013. a vastutusotsuse nr 13-7/205-7 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T. Esindaja v.adv. Rene Varul Vastustaja Maksuja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta A.T. kaebus Maksuja Tolliameti 28.06.2013. a vastutusotsuse nr 13-7/205-7 tühistamiseks rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.04.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus (MTA) määras 07.12.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/515-10 (I kd, tl 48-60p) Atveit OÜ-le täiendavalt tasumiseks käibemaksu 73 766,43 eurot ja tulumaksu 130 418,31 eurot. Maksuhaldur tuvastas, et Atveit OÜ deklareeris tahtlikult valeandmeid OÜ Risalle, Latkal OÜ, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet arvete alusel, jättis deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ja deklareeris maksukoormuse vähendamise eesmärgil alusetult sisendkäibemaksu.

2. MTA tegi 28.06.2013 vastutusotsuse nr 13-7/205-7 (I kd, tl 39-46), millega kohustas A.T. tasuma Atveit OÜ maksuvõlga summas 149 003,86 eurot. MTA, analüüsides Atveit OÜ-le koostatud maksuotsuse aluseks olevaid asjaolusid, tuvastas äriühingu juhatuse liikme A.T. tahtliku tegevuse Atveit OÜ maksuvõla tekkimisel ja tasumata jätmisel. MTA hinnangul rikkus A.T. maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg-t 4, kui esitas maksuhaldurile tahtlikult ajavahemiku 01.09.2006 kuni 29.02.2008 kohta Atveit OÜ käibeja maksudeklaratsioonides TSD valeandmeid. MTA järeldas kogutud tõenditest, et ebaõigeid andmeid sisaldavate kuludokumentide tellimine toimus A.T. initsiatiivil ja organiseerimisel. MTA hinnangul sai A.T. tegevust pidada tahtlikuks tegevuseks, kuna see oli otseselt kantud eesmärgist vältida maksude tasumise kohustust ja saavutada seeläbi oluline maksueelis. MTA asus seisukohale, et A.T. teadliku ja tahtliku tegevuse ning Atveit OÜ-le maksuotsusega määratud maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos.

3. MTA rahuldas 24.10.2013. a vaideotsusega nr 6-1/1771-2 (I kd, tl 7-11) A.T. vaide osaliselt ja tunnistas MTA 28.06.2013. a vastutusotsuse nr 13-7/205-7 kehtetuks osas, millega kohustati A.T. tasuma Atveit OÜ tulumaksukohustusest tulenevat maksuvõlga summas 94 461,81 eurot.

4. A.T. esitas 25.11.2013 kaebuse (I kd, tl 2-5), milles ta palus tunnistada MTA 28.06.2013. a vastutusotsus nr 13-7/205-7 kehtetuks ja peatada kohtumenetluse ajaks vastutusotsuse täitmine. Kaebuse põhjendused:

Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega asjas nr 1-11-10455 (I kd, tl 31-37p) ei ole mingeid asjaolusid tuvastatud, mistõttu tuleb kõiki maksuja vastutusotsuses esitatud järeldusi kriminaalmenetluse pinnalt lugeda asjakohatuteks. Latkal OÜ, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet on müünud Atveit OÜ-le reaalselt metsamaterjali, kaup on liikunud ja sellisteks tehinguteks ettenähtud vorminõuded täideti. See asjaolu on saanud kinnitust Tartu Maakohtu 19.09.2013. a otsuses nr 1-12-4725 (I kd, tl 13-29). Atveit OÜ-le kauba müüjad on kinnitanud tehingute toimumist ja reaalseid müüke, seega puudub alus arvata, et see oleks olnud teisiti ka Atveit OÜ puhul. Atveit OÜ on näidanud müüja kontrollimisel üles tavapärast hoolsuskohustust ja tal ei olnud mingit põhjust kahelda Latkal OÜ, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet tegevuses. Maksuhalduri tõendite kogumine ja maksumenetlus on jäänud poolikuks. Maksusumma määramine vastutusotsuse kaudu on aegunud.

5. MTA esitas 13.01.2014 vastuse (I kd, tl 107-110), milles ta palus jätta A.T. kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Kriminaalasjas nr 1-11-10455 menetluse lõpetamine ei oma vaidluse seisukohalt tähendust, sest ainuüksi selle fakti pinnalt ei saa asuda seisukohale, et 07.12.2011. a maksuotsuses ja 28.06.2013. a vastutusotsuses esitatud kriminaalmenetluse materjalide pinnalt tehtud järeldused oleksid asjakohatud. Kriminaalmenetlus lõpetati seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ja mingit sisulist hinnangut maakohus ega ringkonnakohus ei andnud. Miski ei takista kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamist haldusmenetluses. Kriminaalasjas nr 1-12-4725 otsusega päädinud kriminaalmenetluse objektiks ei olnud tehingud Atveit OÜ-ga, seega ei saa otsuses tuvastatu tõendada tehingute tegelikku toimumist Latkal OÜ, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet ning Atveit OÜ vahel. 03.10.2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-10863 on T.V. , R.V. , S.L. , A.S. , E.J. ja J.R. kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud maksukuriteos. 07.12.2011. a maksuotsuses ei ole maksukohustuse aluseks mitte hoolsuskohustuse rikkumine, vaid Atveit OÜ teadlik osalemine maksupettuses. Vastutusotsuse tegemine ei ole aegunud, kuna alustatud oli kriminaalmenetlust, siis peatus maksusumma määramise ja ka vastutusotsuse tegemise aegumine.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 12.06.2014. a otsusega (IV kd, tl 182-188) A.T. kaebuse ja tühistas MTA 28.06.2013. a vastutusotsuse nr 13-7/205-7 ning mõistis MTA-lt välja A.T. kasuks riigilõivu 15 eurot. Otsuse põhjendused:

Vastutusotsus ei ole siseriikliku objektiivse õiguse kohaselt aegunud. Halduskohus ja vastustaja ei ole kriminaalasjade lahendamiseks pädeva kohtu hinnanguta iseseisvalt pädev hinnanguks, kas süüteomenetluse tõendid on saadud õiguspäraselt. Vastupidise tõlgenduse korral poleks põhjust halduskohut pidada eraldiseisvaks süüteoasju lahendavatest maakohtutest. Vastavaid kaalutlusi ei sisalda vajalikul määral vastutusotsus ega eelnenud maksuja vaideotsused, kuna vastustaja on lähtunud eeldusest, et tõendid, mis tõendasid maksuja vastutusotsuse andmise põhjendatust on süüteomenetluses kogutud õiguspäraselt. Asjaolu, et A.T. le on esitatud süüdistus maksualases deliktis ei tähenda automaatselt, et kõik tõendid on kogutud õiguspäraselt, samuti ei saa eeltoodud põhjustel tõsikindlalt järeldada vastupidist.

Vastutusotsus omab varjatud karistuslikku iseloomu, mis ei tohiks õiguse aluspõhimõtetest tulenevalt olla maksumenetluse, aga eriti vastutusmenetluse eesmärgiks. Kaheldav on, kas mõistliku aja kriteeriumi saab sisustada erinevalt vastutusmenetlusele esmase ajendi andnud A.T. ja Atveit OÜ süüteomenetlusest pelgalt seetõttu, et süüteomenetluses ei ole jõustunud lahendit Atveit OÜ asjas. Probleemiks on vastutusotsuse menetluses süüteomenetlusest kopeeritud kirjalikele tõenditele tuginemine, milliste lubatavus on seoses kaebaja süüteomenetluse aegumisega küsitav. Vastutusotsus rikub kaebaja õigusi ja on õigusvastane, kuivõrd tõendamisel ei ole suudetud täita nn põhjendatud kahtluse kriteeriumi. Vastustaja ei ole asjas kogutud tõenditega tuvastanud kohtupraktikas oluliseks peetud asjaolusid, et kaebajale kui osaühingu juhatuse liikmele saaks teha vastutusotsuse osaühingu kaudu tahtlikult toime pandud maksudest kõrvalehoidumise eest.

Vastutusmenetluse nn võtmetunnistaja R.K. i halduskohtus antud ütlused (IV kd, tl 161) on vastuolus süüteomenetluses antud ütlustega. Maakohtu 19.09.2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-4725 on tõendatud, et nn arvevabriku teenuse osutaja T.V. arvevabriku klientideks on olnud ka metsaomanikud, mitte ainult äriühingud ja/või ettevõtjad, kes on kaebaja ja tema ettevõttega samas situatsioonis. Seetõttu ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud, et Latkal OÜ, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet pole reaalselt Atveit OÜ-le metsamaterjali müünud ja et nn arvevabriku klientideks ei võinud kaebaja asemel olla maksumenetluses tuvastamata isik või isikud. T.V. ühes kohtuasjas antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärsemateks võrreldes teises kohtuasjas antud ütlustega, millele on vastustaja tuginenud. Tunnistaja R.K. on halduskohtus vande all kinnitanud, et ta andis ütlusi süüteomenetluses surve all, mis on eluliselt usutav ja ei ole kasuaalne, kuna tunnistaja ütluste kohaselt on vähemalt mingis osas tema vastu kriminaalmenetlus seeläbi lõpetatud. Seetõttu ei ole võimalik usaldusväärsemateks pidada R.K. i varasemaid ütlusi võrreldes halduskohtus antutega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. MTA esitas 14.07.2014 apellatsioonkaebuse (V kd, tl 3-6), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Halduskohtu seisukoht, et puudub alus järeldada süüteomenetluses kogutud tõendite kogumise õiguspärasust, ei tugine ühelegi tõendile. Puuduvad tõendid selle kohta, et menetlusalused või menetlusvälised isikud oleksid kaevanud mõne uurimisasutuse menetlustoimingu peale. Süüteomenetluses tõendite kogumise õiguspärasust ei saa siduda sellele järgnevas kohtumenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega. Kohtupraktika (RKHK 16.03.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 10; RKÜK 17.02.2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 21)

kohaselt tuleb erinevates menetlustes tõendamist eristada, kuid kriminaalmenetluses kasutatavad tõendid on lubatavad ka haldusmenetluses, kui seda ei välista haldusmenetluse seadus (HMS) või MKS. Nii maksukui vastutusotsuse tegemise aluseks olnud asjaolud on maksuhaldur tuvastanud maksumenetluses, mistõttu ei oma tähtsust, kas lõpetatud kriminaalasjas nr 1-11-10455 midagi tuvastati või mitte.

Kohtupraktikas vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused ja eeldused on asjas täidetud. Seadusandja on andnud maksuhaldurile kaalutlusõiguse otsustada tõendite kogumise vajaduse ja otstarbekuse üle ning kui maksumenetluse käigus on kogutud maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning ei pea jääma ootama, milline hinnang tõenditele antakse kriminaalmenetluses. Vastutusotsuses on piisava põhjalikkusega välja toodud nii Atveit OÜ maksuvõla tekkimise asjaolud (p 2) kui ka asjaolud, millel põhineb A.T. vastutus maksuvõla tekkimise eest (p 7). T.V. ja R.K. i poolt kriminaalmenetluses antud ütlused kogumis teiste kogutud tõenditega viitavad A.T. osalemisele maksupettuses, sest eelmainitud isik tellis teadlikult Atveit OÜ jaoks R.K. i kaudu Latkal OÜ-lt, OÜ-lt Risalle, OÜ-lt Goldwey ja OÜ-lt Valmereet arveid eesmärgiga võimaldada Lätist sisseveetud puidu osas alusetult sisendkäibemaksu maha arvata.

R.K. i ütlused on vastutusotsuse adressaadi poolt mõjutatud. Väidetava survestamise kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seetõttu ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et R.K. i poolt haldusasjas istungil antud ja varasemate kriminaalmenetluses antud ütlustega kardinaalselt vastupidised ütlused on varasematest ütlustest usaldusväärsemad. Asjaolu, et süüteomenetluses on tunnistajal õigus ennast mitte süüstada, ei ole põhjendatud tõlgendada selliselt, et isikul on õigus kontrollimatult anda valeütlusi, mis on teadlikult suunatud kellegi teise süüdimõistmisele. Maksuhalduril ei olnud põhjust kahelda T.V. ja R.K. i poolt süüteomenetluses antud ennastsüüstavate ning sisuliselt kokkulangevate ja üksteist toetavate ütluste tõelevastavuses, mida omakorda kinnitavad ka teiste isikute ütlused. Maksuhalduril puudus kohustus ja vajadus süüteomenetluses T.V. ja teiste isikute antud ütlusi dubleerida täiendavate seletuste võtmisega. Jääb selgusetuks, miks on halduskohtu arvates põhjendatud viitamine 19.09.2013. a otsusele, millega süüdistatavad õigeks mõisteti, kuid seda ei ole maksuhalduri poolne viitamine 03.10.2008. a otsusele, millega süüdistatavad süüdi mõisteti.

8. A.T. esitas 15.08.2015 vastuse apellatsioonkaebusele (V kd, tl 12-13p), milles ta palub jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused:

Kohus on suhtunud õigustatult kriitiliselt maksuhalduri tõendite kogumise viisi. Maksuhaldur ei ole sisuliselt kogunud tõendeid haldusmenetluses, vaid tõendid on võetud paralleelmenetlustest. MTA ei ole lükanud ümber halduskohtu järeldusi, et kriminaalmenetluses antud ütlused ei ole piisavad A.T. suhtes vastutusotsuse tegemiseks ja juhatuse liikme süü tuvastamiseks. MTA ei ole kummutanud halduskohtu tuvastatud asjaolu, et nn arveveski, mida juhtis T.V. , ei osutanud teenust kauba ostjatele, s.h Atveit OÜ, vaid müüjatele ehk eraisikutest metsaomanikele, milline asjaolu on tõendatud T.V. ütluste protokolliga kriminaalasjast. Ükski tõend ei viita sellele, et A.T. oleks teadnud või teostanud teadlikult midagi maksupettuse laadset. Tunnistaja R.K. on kinnitanud halduskohtu istungil, et A.T. l ei olnud nn arveveskiga seost.

Kaebaja soovib, et ringkonnakohus vaataks aegumise väite osas halduskohtu seisukohad üle.

9. MTA esitas 09.02.2015 täiendavad seisukohad, milles ta on seisukohal, et kui kaebaja mingis osas halduskohtu otsusega ei nõustunud, oli tal võimalik halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-s 184 sätestatut arvestades esitada vastuapellatsioonkaebus, kuid kuna ta ei ole seda esitanud, siis ei ole apellatsioonkaebusele vastates halduskohtu otsusele tehtud etteheited asjakohased ja lubatavad, mistõttu tuleb need tähelepanuta jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt apellatsioonkaebuse lahendamise ulatust (I); uurib seejärel vastutusotsuse tähtaegsust (II); selgitab süüteomenetluses kogutud tõendite kasutamise lubatavust vastutusotsuse ja halduskohtu menetluses (III); uurib, kas kogutud tõendite pinnalt on vastutusotsuse eeldused täidetud (IV) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (V).

I

12. Vastavalt HKMS § 197 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Eeltoodust tuleneb, et ringkonnakohus ei tohi väljuda küll apellatsioonkaebuse taotluse piiridest, muutes või tühistades halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud, kuid võib asja lahendamisel tugineda ka põhjendustele, mida apellatsioonkaebuses käsitletud ei ole, kuid mis on vajalikud asja õigeks lahendamiseks. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu otsus on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes ja seda ka menetlusosaliste poolt välja toomata motiividel (vt RKHK 17.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-61-13 p 12). Ringkonnakohus on seega küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte argumentidega, mistõttu ei nõustu ringkonnakohus MTA seisukohaga, nagu peaks ringkonnakohus jätma A.T. vastuses apellatsioonkaebusele esitatud vastuväited, sh vastutusotsuse aegumise osas, tähelepanuta.

II

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga vastutusotsuse tähtaegsuse osas. MKS (vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) § 96 lg-st 5 tulenes, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul. MKS § 98 lg 1 sätestas, et maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

OÜ-le Atveit 07.12.2011 koostatud maksuotsuses tuvastas maksuhaldur, et OÜ Atveit koostas ja esitas maksuhaldurile teadlikult ja tahtlikult maksustamisperioodide september 2006 kuni veebruar 2008 (k.a.) valeandmeid sisaldavad käibedeklaratsioonid ning maksustamisperioodide oktoober 2006 kuni veebruar 2008 ebaõiged maksudeklaratsioonid TSD (mo lk. 21). Halduskohus leidis seetõttu õigesti, et vaidlustatud vastutusotsuse tegemise aegumisele kohaldus MKS § 96 lg-st 5 ning § 98 lg-st 1 tulenevalt 6-aastane aegumistähtaeg. Ringkonnakohus märgib, et maksuhaldur on 28.06.2013 koostatud vastutusotsuses eeltoodust tulenevalt arvestanud maksudeklaratsioonide aegumist õigesti 20.06.2013. a seisuga ning lugenud õigesti OÜ Atveit poolt tasumata maksusumma suuruses 55 180,88 eurot (6728,75 + 637,65 + 7748,58 + 9247,95 + 5248,62 + 6344,96 +2865,67 + 896,23 + 4190,69 + 3150,40 + 3697,61 + 4423,77) aegunuks, millest tulenevalt ei olnud omakorda vastutusotsus kaebaja suhtes 149 003,86 euro ulatuses aegunud (vt ka maksusummade aegumise tabel vastutusotsuse lk 11-12).

MKS § 98 lg 4 sätestab, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Halduskohus viitab otsuses õigesti MKS § 54 lõikele 1, mis võimaldab maksuhalduril toimetada dokument Eestis elavale füüsilisele isikule kätte kas rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Kui füüsiline isik ei ole oma aadressi muutumisest teatanud, on maksuhalduril õigus saata dokument viimasel talle teadaoleval aadressil. Vastutusotsusel on märgitud kaebaja aadressiks Vallekunnu talu Võru vallas, mis ei olnud kaebaja rahvastikuregistri järgseks aadressiks, kuid mis sai selleks halduskohtu poolt tehtud päringust nähtuvalt alates 18.03.2014 (IV kd, tl 153-154).

Samas nähtub haldusasja materjalidest, et maksuhaldur suhtles kaebajaga vastutusotsuses märgitud aadressil, millest saab järeldada, et kaebaja tegi enda aadressi vastustajale teatavaks. Nii edastas MTA enne vastutusotsuse koostamist kaebajale teatisega vastutusotsuse projekti arvamuse avaldamiseks. Teatisel on märgitud kaebaja aadressiks Vallekunnu talu Võru vald (IV kd, tl 95). Kaebaja on oma esindaja kaudu vastutusotsuse projektile vastuväited esitanud, märkimata, et teatises märgitud aadressil ei ole posti vastuvõtmine tagatud ning dokumendid tuleks saata kaebaja rahvastikuregistrisse kantud või muule aadressile.

Seega saab järeldada, et kaebaja aktsepteeris maksuhalduri poolt dokumentide saatmist Võru vallas asuvale Vallekunnu talu aadressile. Eeltoodust tulenevalt on halduskohtu järeldus, mille kohaselt ei olnud vastutusotsus aegunud, õige.

III

14. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et halduskohus ja maksuhaldur ei ole ilma kriminaalasjade lahendamiseks pädeva kohtu hinnanguta iseseisvalt pädev hinnanguks, kas süüteomenetluse tõendid on saadud õiguspäraselt (otsuse p 31; mo IV kd, tl 182-188). Ka leidis halduskohus, et vastutusotsus omab varjatud karistuslikku iseloomu olukorras, kus vastutusotsuse adressaadiks oleva isiku suhtes on süüteomenetlus seoses mõistliku aja möödumisega lõpetatud (otsuse p 34).

15. Ringkonnakohus märgib, et menetlusseadustik ning senine kohtupraktika halduskohtu seisukohti ei kinnita. HKMS § 65 lg 1 järgi võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldusvõi süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Asudes seisukohale, mille järgi peaks kriminaalasja lahendav kohus esmalt kontrollima süüteomenetluses saadud tõendite kogumise õiguspärasust, muutuks eelviidatud säte sisutuks. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et maksuja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks (RKÜK 17.02.2003. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 17). Samale järeldusele võib jõuda Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite pinnalt (RKHK 16.01.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 10; 06.11.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-54-01, p 1). Riigikohtu praktika kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutatavuse kohta halduskohtumenetluses ei ole ajas muutunud. Nii leiab Riigikohus jätkuvalt, et kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamine on lubatud ka halduskohtumenetluses (vt RKHK 23.10.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-45-14 p 7). HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. HKMS § 61 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Seega ei piira HKMS ega senine kohtupraktika halduskohtuniku õigust võtta haldusakti üle peetava vaidluse lahendamisel arvesse süüteomenetluses kogutud tõendeid ning neid koosmõjus teiste tõenditega hinnata.

16. Senine kohtupraktika ning HKMS ei toeta ka seisukohta, mille järgi on maksuhaldur või kohus süüteomenetlusest saadud tõendite kogumisel ja hindamisel maksumenetluses või kohtumenetluses seotud tõenditele kriminaalasja kohtueelsel uurimisel või kohtumenetluses antud hinnanguga. Nii on Riigikohtu halduskolleegium 07.12.2006. a otsuses asjas nr. 3-3-1-63-06 asunud järgmisele seisukohale: „Kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning halduskohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele antakse kriminaalmenetluses“ (otsuse p 9). Samasugune printsiip toimib ka vastupidi. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 ei eelda isiku maksukuriteos süüditunnistamine alati jõustunud maksuotsuse olemasolu selles asjas (otsuse p 12). Kui ilmnevad maksukuriteo tunnused, peab menetleja alustama kriminaalmenetlust sõltumata maksuotsusest. Õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse eeldab, et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei oleks sõltuvuses haldusmenetlusest. Seega juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (p 13). Juhul, kui kriminaalmenetlust ei oleks võimalik alustada enne, kui asjas on tehtud maksuotsus, võiks maksukuriteo avastamine olla oluliselt raskendatud (p 15). Eeltoodust tulenevalt on ebaõige halduskohtu arvamus, nagu oleks vaid kriminaalasju lahendav kohus pädev hindama süüteomenetluses tõendite kogumise õiguspärasust. Ka ei sõltu seega vastutusotsuse õiguspärasus sellest, kas vastutusotsuse adressaat on kriminaalkorras süüdi mõistetud või mitte. Kriminaalmenetluse tulemus ei saa kuidagi takistada halduskohtunikul süüteomenetluses kogutud tõenditele kriminaalasju arutavast kohtust sõltumatu hinnangu andmist, hinnates neid koosmõjus muude maksumenetluse seisukohast tähtsust omavate asjaolude ja kogutud tõenditega.

17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et seades oma seisukohaga sisuliselt kahtluse alla tõendite kogumise õiguspärasuse süüteomenetluses, ei ole halduskohus oma kahtlust asjakohaselt põhjendanud ega kahtlust kontrollinud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kaebaja oleks halduskohtumenetluse käigus tõstatanud küsimuse vastavate tõendite kogumise õiguspärasusest. Kaebaja on kaebuses olnud seisukohal, et maksuhalduri kogutud tõendid ei ole vastutusotsuse koostamiseks piisavad (vt kaebuse lk 4 alt teine lõik). Kohtuistungil on kaebaja vastu vaielnud maksuhalduri poolt kogutud tõendite põhjal tehtud järeldustele (vt kohtuistungi protokoll IV kd, tl 155-158). Eeltoodu ei välista iseenesest halduskohtuniku õigust omal algatusel tõendite kogumise õiguspärasust kontrollida, andes menetlusosalistele aegsasti oma kahtlustest teada, võimaldades neil esitada asja kohta oma arvamus ning kogudes kahtluste tõendamiseks või kummutamiseks täiendavaid tõendeid. Toimikust ei ilmne ning ka otsusest ei nähtu samas halduskohtu selged etteheited tõendite kogumisele kriminaalmenetluses. Toimikust ei nähtu ka see, et halduskohus oleks oma võimalikku kahtlust pooltega arutanud. Kohtupraktikas on leitud, et nii kriminaalmenetluses, haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses toob tõendite lubamatuse kaasa vaid tõendite kogumise nõuete ja korra oluline rikkumine. Selleks, et otsustada, kas tõendi kogumise nõuete ja korra rikkumine on oluline, tuleb hinnata, millisel määral rikuti isiku põhiõigusi ja demokraatliku õigusriigi põhiprintsiipe, menetluse eesmärgi võimalikku eripära ja olulisust ning kogutud tõendi seost haldusaktiga. Arvestades haldusmenetluse seaduse §-s 58 sätestatud põhimõtet, mille järgi ei too ainuüksi menetlusvõi vormiviga kaasa sisult õige haldusakti tühistamist, pidi halduskohus, asudes seisukohale, et tõendite kogumine on toimunud õigusvastaselt, kontrollima, kas tõendi kogumisel tehtud võimalik viga võis mõjutada sisulist otsustamist. Viga tõendi kogumisel mõjutab sisulist otsustamist eeskätt siis, kui seadust rikkumata ei oleks saanud haldusakti andmisel olulist tõendit koguda ja vastavat asjaolu ei ole võimalik tõendada mõne teise, seaduslikult kogutud tõendiga (vt ka RKHK 27.01.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-6-03, p-d

11-12). Kuna nimetatud asjaolud halduskohtu otsusest ei selgu ning ringkonnakohtul puudub alus järeldada tõendite kogumise õigusvastasust muude asjaolude pinnalt, ringkonnakohus tõendite kogumise õiguspärasusel pikemalt ei peatu ning halduskohtu vastavasisulised kahtlused on põhjenduste puudumise tõttu asjakohatud.

18. Halduskohus asus otsuses muu hulgas seisukohale, et vaatamata kohtu korraldusele ei esitanud vastustaja kohtule kõiki haldusmenetluses kogutud dokumente ja koostatud haldusakte. Halduskohus märgib otsuse p-s 37 järgmist: „Nimelt on kohtule esitamata esmane maksuotsus (14.06.2011 nr 12.2-3/515-7), millele on viidatud 07.12.2011 maksuotsuse sissejuhatava osa kaheksandas lõigus (I kd tl 127), mille vastustaja on ise vaidemenetluses aga 16.08.2011 vaideotsusega nr 6-1/379 kehtetuks tunnistanud (I kd tl 127p), mida pole aga samuti halduskohtule esitatud.“ Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuses väljendatud etteheited maksuhaldurile maksumenetluse käigus koostatud haldusaktide osalises esitamata jätmises on asjakohatud olukorras, kus halduskohus ei pidanud haldusakte asja lahendamisel sedavõrd määravaks, et asja arutamist otsuse tegemise faasis uuendada ning dokumendid välja nõuda (vt otsuse p 38). HKMS § 130 p 2 järgi uuendab kohus asja arutamise määrusega, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Seega on halduskohtul võimalik pärast asja sisulist arutamist jätkata otsuse kirjutamist vaid eeldusel, et kõik otsuse koostamiseks vajalikud tõendid asjas on kogutud. Kui halduskohus jõuab otsust kirjutama asudes selgusele, et vajalikud tõendid on toimikust puudu, kuid seejuures menetlust ei uuenda, on tegemist halduskohtu poolse olulise menetlusnormi rikkumisega ning haldusaktide puudumine ei ole asjaolu, millega oleks võimalik kontrollitava haldusakti võimalikku õigusvastasust, põhjendada.

IV

19. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 42 õigesti lahti kirjutanud vastutusotsuse tegemise obligatoorsed eeldused, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata. Küll aga ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtu seisukohaga eelduste mittetäidetuse osas, mis puudutavad juhatuse liikme tahtlust oma kohustuste rikkumisel, tagada OÜ Atveit maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine.

20. Halduskohus seab otsuses sisuliselt kahtluse alla maksuhalduri poolt 07.12.2011. a maksuotsusest vastutusotsusesse ülekantud järeldused, mille kohaselt esitas OÜ Atveit maksuhaldurile maksukoormuse vähendamiseks maksustamisperioodide september 2006 kuni veebruar 2008 (k.a.) kohta teadlikult maksudeklaratsioonides valeandmeid, kajastades OÜ Atveit raamatupidamises ning tulumaksu maksuarvestuses OÜ Latkal, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet nimel väljastatud tegelikkuses mittetoimunud tehinguid kajastavaid arveid. Nimetatuga seoses leidis maksuhaldur, et OÜ Atveit juhatuse liige A.T. tellis ja kasutas raamatupidamisja maksuarvestuse jaoks arveid, metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise akte, CMR-e, kassadokumente jms, mille tehingu majanduslik sisu oli märgitud ebaõigesti, tellis neid oma tuttavalt R.K. ilt, kes omakorda sai fiktiivsed arved ja dokumendid T.V. lt, kes korraldas fiktiivsete arvete ja dokumentide väljastamise oma kontrolli all olevate varifirmade OÜ Latkal, OÜ Risalle, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet nimelt. Halduskohtu otsusest võib järeldada, et vastutusotsuses ei ole põhjendatud kahtlus maksupettuse toimepanemises piisavalt tõendatud ning maksuhalduri versioon toimunust on kaebaja poolt halduskohtule esitatud tõenditega kummutatud, mis lükkab omakorda ümber ka maksuhalduri järeldused kaebaja kui Atveit OÜ juhatuse liikme kohustuste tahtliku rikkumise kohta.

21. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuhaldur on vastutusotsust koostades tuginenud peaasjalikult kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele. Võttes arvesse nii tõendite tõenduslikku väärtust, maksuhalduri kaalutlusõigust tõendite kogumisel ning kohustust, viia menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt (vt MKS §-d 59 lg 1 ja 10 lg 3), ei ole nimetatu ringkonnakohtu arvates makshaldurile etteheidetav. Kaebaja esitas halduskohtule maksuhalduri versiooni kummutamiseks R.K. i ütlused, Tartu Maakohtu 19.09.2013. a kohtuotsuse koos väljavõttega kohtuasja kohtuistungi protokollist ning taotles T.V. ülekuulamist, mis halduskohtul ei õnnestunud. Halduskohus luges T.V. poolt kriminaalmenetluses nr 1-12-4725 antud ütlustele ning Tartu Maakohtu samas kriminaalasjas 19.09.2013 tehtud õigeksmõistvale kohtuotsusele tuginedes tõendatuks, et T.V. arvevabriku klientideks olid metsaomanikud, mitte ainult äriühingud ja/või ettevõtjad, kes olid kaebaja ja tema ettevõttega samas situatsioonis. Nimetatud järeldusele tuginedes ei nõustunud halduskohus vastustajaga selles, et OÜ-d Latkal, Risalle, Goldwey ja Valmereet pole reaalselt OÜ-le Atveit metsamaterjali müünud ning leidis, et arvevabriku klientideks võisid kaebaja asemel olla hoopis maksumenetluses tuvastamata isik või isikud. Halduskohus asus kokkuvõtlikult seisukohale, et „seetõttu ei saa välistada, et OÜ Atveit on OÜ-delt Latkal, Risalle, Goldwey ja Valmereet metsamaterjali ehk kauba soetanud, vaatamata sellele, kas viimaste puhul oli tegemist reaalset majandustegevust omavate firmadega või mitte“ (otsuse p 55). Hinnates R.K. i süüteomenetluses varem antud ütlusi ning halduskohtu istungil tunnistajana antud vastupidiseid ütlusi pidas halduskohus eluliselt usutavamaks R.K. i hilisemaid ütlusi selle kohta, et süüteomenetluses andis isik ütlusi surve all ega vahendanud tegelikult T.V. kontrolli all oleva arveveski arveid OÜ-le Atveit ega poolte vahel sularaha.

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on eelviidatud järelduste tegemisel oluliselt eksinud HKMS § 61 lõigetest 1 ja 2 tuleneva kohustuse vastu hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu õigeksmõistvat otsust teiste tõenditega koosmõjus hinnates pidi halduskohus arvestama muu hulgas sellega, et maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad. Nii on Riigikohus leidnud, et ei ole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada (vt ka RKÜK 17.02.2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Seetõttu ei saa maakohtu otsustest isikute süüdi või õigeks mõistmise kohta teha halduskohtus vastutusotsuse üle peetavas vaidluses kõikehõlmavaid järeldusi. Riigikohus on leidnud, et maksuotsust tuleb mõista kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase poolt esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (vt RKHK 10.06.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-34-07, p-d 11-13). Maksumenetluses juurdunud tõendamiskoormisega, mille puhul piisab maksuotsuse koostamiseks maksuhalduri põhjendatud kahtlusest, mis tuleb maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamisel ümber lükata, ei haaku tõendamiskoormis kriminaalmenetluses, mille puhul tuleb kõik kummutamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul on halduskohus otsuse motiveerimisel lähtunud pigem kriminaalmenetluses kui maksumenetluses juurdunud tõendamiskoormise jaotusest, asudes seisukohale, et olukorras, kus ei saa välistada ka metsamaterjali müügi teistsuguseid stsenaariume, on maksuhalduri kahtlused põhjendamata.

23. Seoses halduskohtu poolt kogutud tõendite pinnalt tehtud järeldustega leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole loogiliselt seletatav halduskohtu otsusest nähtuv järeldus, mille kohaselt välistab asjaolu, et T.V. arvevabriku klientideks ei olnud ainult kaebaja ja tema ettevõttega samas situatsioonis olevad äriühingud ja ettevõtjad, vaid ka metsaomanikud, maksuhalduri põhjendatud kahtluse nn variühingute ja OÜ Atveit vaheliste metsamaterjali müügitehingute toimumises (vt kohtuotsuse p 55). Paljasõnaline ning tõendeid eirav on ka eeltoodust tulenev halduskohtu järeldus selle kohta, et OÜ Atveit võis siiski OÜ-delt Latkal, Risalle, Goldwey ja Valmereet metsamaterjali soetada, vaatamata asjaolule, et viimased majandustegevust ei omanud (kohtuotsuse p 55). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu järeldus, mille kohaselt võisid arvevabriku klientideks olla ka metsaomanikud, analoogset järeldust kaebaja suhtes ei välista. Halduskohtu arutlused R.K. i varasemate ja hilisemate ütluste usutavuse kohta ei ole veenvad. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks hinnanud R.K. i ütluste usutavust teiste kogutud tõendite valguses. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (RKHK 24.01.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-73-10, p 24 ning 19.05.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-32-09, p 19). Arvestades ka senist kohtupraktikat maksuasjades, leiab ringkonnakohus, et reeglina tuleb usutavamaks pidada tunnistajate poolt vahetult pärast vaidlusaluste tehingute toimumist ehk menetluse algfaasis antud ütlusi kui neile vastanduvaid hilisemaid ütlusi kohtumenetluses, mille andmisel oli tunnistaja suurema tõenäosusega maksuotsuse adressaadi poolt mõjutatud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud oma kahtlust R.K. i poolt süüteomenetluses antud ütluste tõelevastavuses, olukorras, kus ütlused olid suures osas kokkulangevad T.V. ütlustega ning nende tõelevastavust toetasid ka teised asjas kogutud tõendid.

24. T.V. 22.05.2008. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et nii OÜ Latkal, OÜ Risalle, OÜ Goldwey kui ka OÜ Valmereet olid ettevõtted, keda kasutati fiktiivsete arvete väljastamiseks puidu müügi kohta reaalselt tegutsevatele ettevõtetele, kelle esindajatele tagastati makstud summad, võttes teenustasuna makstud summadelt endale kindla protsendi ning kasutades arvete vormistajatena nn variesindajaid S.L. , A.S. , R.V. ja E.J. (III kd, tl 178p- 180). 30.05.2008 toimunud ülekuulamisel selgitas T.V. , et OÜ Atveit sai OÜ-de Valmereet, Latkal, Risalle ja Goldwey arved läbi R.K. i, kes töötas AS-s Barrus puidu vastuvõtjana. Asi toimis nii, et OÜ Atveit kandis raha fiktiivsete arvete eest eelnimetatud osaühingute arvelduskontodele, see võeti sularahas välja ning T.V. viis raha R.K. i kätte, millest oli ära võetud teenustasu 4%. T.V. selgitas, et oli kindel, et R.K. viis rahad OÜ Atveit esindajale. Samuti palus R.K. OÜ-le Atveid CMR-e täita. Vastavad CMR-id olid vajalikud Lätist sisseveetava puidu jaoks ning need allkirjastas T.V. kontrolli all oleva osaühingu juhatuse liige. Metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktid olid OÜ Atveit poolt juba eelnevalt trükitud, millele kirjutas alla keegi eelnimetatud osaühingu liige. Andmetena kasutati V.V. teadaolevate metsakinnistute ja varasemast ajast teada veoselehtede andmeid (III kd, tl 181). Ringkonnakohus märgib, et halduskohtule esitatud Tartu Maakohtu 05.03.2013. a istungi protokollist ei nähtu, et T.V. oleks oma varasemalt antud ütlustest kriminaalmenetluses taganenud (IV kd, tl 161-179). T.V. ütlusi toetavad nn arvevabrikute juhatuse liikmete kriminaalmenetluses antud ütlused.

Asja materjalidest nähtub, et J.R. tunnistas 02.07.2008. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis, et olles T.V. ga sõbrad, tekkis neil plaan hakata mingi ettevõtte läbi „musta“ puitu müüma legaalsetele ettevõtetele, mida asuti ka teostama (IV kd, tl 53p-55).

S.L. tunnistas end 05.03.2008 kahtlustatavana ülekuulamisel süüdi selles, et olles OÜ Latkal juhatuse liige, aitas ta ajavahemikul jaanuar 2006 kuni 2008. a märtsini kaasa OÜ Atveit juhatuse liikme A.T. poolt OÜ Atveit maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, vormistades OÜ Latkal nimel viimasele fiktiivseid arveid. S.L. ütluste kohaselt seisnes tema tegevus OÜ-s Latkal arvete kirjutamises ning andmed selleks andis talle T.V. (III kd, tl 181p- 182).

R.V. tunnistas end 05.03.2008. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis süüdi muu hulgas selles, et aitas ajavahemikul jaanuar 2006 kuni märts 2008 kaasa OÜ Atveit juhatuse liikme A.T. poolt OÜ Atveit maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. R.V. ütluste järgi seisneb tema tegevus üldjoontes selles, et kuskilt toodi legaalsesse ettevõttesse puit ja tema käis kohapeal arvet vormistamas. Kogu tegevust kontrollis T.V. (IV kd, tl 37).

A.S. tunnistas end 09.07.2008. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis süüdi muu hulgas selles, et ta väljastas OÜ-le Atveit OÜ Goldwey nimel ajavahemikul oktoober-detsember 2007 ning jaanuar 2008 fiktiivseid arveid (IV kd, tl 51-53) A.S. 30.09.2008 kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste järgi koostas ja allkirjastas ta OÜ Goldwey arveid OÜ-le Atveit, kusjuures andmed arvete peale kandmiseks sai T.V. lt. Tunnistaja ütluste järgi andis R.K. tema kätte ühtlasi paarsada tühja CMR blanketti allkirjastamiseks, T.V. andis andmed saatja ja saaja ning kauba üleandmise aadressi täitmiseks, tema allkirjastas CMR-d, lõi neile OÜ Goldwey pitsatijäljendi ning andis CMR-d T.V. kätte, kes omakorda andis need R.K. ile. Raha, mille ettevõtted kandsid OÜ Goldwey arvele, viis A.S. T.V. kätte ning A.S. sai protsendi summast. Tunnistaja kinnitusel sai ta T.V. jutust aru, et väljavõetud summad viis T.V. ülekanded teinud ettevõtete esindajatele tagasi (III kd, tl 174p-176).

E.J. tunnistas end 19.03.2008. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis süüdi muu hulgas selles, et olles osaühingu Valmereet juhatuse liige, aitas ta ajavahemikul 2007-2008. a märts kaasa OÜ Atveit juhatuse liikme A.T. poolt OÜ Atveit maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, vormistades OÜ Valmereet nimel nimetatud ettevõttele fiktiivseid arveid. E.J. tunnistas, et käis T.V. juhendamisel ettevõtetes, seal hulgas OÜ-s Atveit pabereid vormistamas ning ka pangast raha välja võtmas, mille andis üle T.V. le (IV kd, tl 55-56p). Tartu Maakohtu 03.10.2008.a otsusega tunnistati T.V. , R.V. , S.L. , A.S. , E.J. ja J.R. neile esitatud maksukuritegudes süüdi (IV kd, tl 57p-77).

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud isikute ütlused toetavad makshalduri poolt maksuotsuses ning vastutusotsuses väljendatud põhjendatud kahtlust OÜ Atveit poolt toime pandud maksupettuse osas vaidlusalusel ajaperioodil, millest võttis osa ka juhatuse liige A.T. .

25. R.K. on 04.07.2008 kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlused, mille kohaselt oli A.T. huvitatud Läti Vabariigist puidu sissetoomisel sellest, et ostjaks ei oleks OÜ Atveit, vaid mõni teine Eestis registreeritud äriühing. R.K. selgitab: „Kuna ma teadsin T.V. t, kes sai firmade arveid tuua, siis OÜ Atveit kasutas Lätist puidu sisseveol OÜ-de Goldwey ja Valmereet nimelt vormistatud dokumente (arveid, CMR jms), millised olid saadud T.V. käest. Kogu asi toimis nii, et T.V. tõi oma kontrolli all olnud firmade nimelt vormistatud arved minu kätte ja mina andsin need edasi A.T. le. Hiljem, kui OÜ Atveit oli raha arve eest üle kandnud T.V. firmade kontodele, siis T.V. tõi raha minu kätte ja mina andsin selle raha A.T. kätte erinevates kohtades. Ma ei oska öelda, milliste T.V. juhtimise all olevate firmade kontodele laekunud raha ma edastasin A.T. le. Kuna T.V. tõi ümbrikus minu kätte OÜ Atveit jaoks vastavalt dokumendid ja raha, siis ma ei näinud ja mul puudus ka huvi, milliste firmade nimelt need olid. Minu teada oli A.T. l vaja ka CMR-e ja nende osas suhtles ta OÜ Goldwey juhatuse liikme A.S. ga ja OÜ Valmereet juhatuse liikme E.J. iga“ (III kd, tl 177p-178).

Haldusasja materjalidest ilmneb, et Tartu Maakohtus oli ka kriminaalasi R.K. i süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi, A.T. süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, AS Barrus süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi ning OÜ Atveit süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi. R.K. it süüdistati muu hulgas selles, et ta vahendas ajavahemikul 01.09.2006 kuni 20.03.2008 OÜ Atveit juhatuse liikmele A.T. le tema kontrolli all olevate äriühingute OÜ Risalle, OÜ Latkal, OÜ Goldwey ja OÜ Valmereet nimelt väljastatud fiktiivseid raamatupidamise dokumente, et A.T. saaks vähendada OÜ Atveit poolt tasumisele kuuluvaid makse ning tagastas OÜ Atveit arvelduskontolt eelnimetatud äriühingute arvelduskontodele laekunud ja T.V. korralduste alusel välja võetud sularaha OÜ Atveit juhatuse liikmele A.T. le. A.T. süüdistati selles, et olles OÜ Atveit juhatuse liige, tellis ta OÜ Atveit maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks R.K. ilt raamatupidamisdokumente, milles olid kajastatud andmed näilike tehingute kohta ning deklareeris R.K. i kaasaaitamisel OÜ Atveit käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu suuremas summas, kui tal seaduse järgi õigus oli. Nii R.K. i kui ka A.T. suhtes lõpetas Tartu Maakohus 07.10.2013. a määrusega kriminaalasjas menetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Nimetatud määrus jäi apellatsiooniastmes muutmata (I kd, tl 31-37p).

Tartu Halduskohtule esitas kaebaja koos kaebusega R.K. i 17.10.2013 koostatud kirjaliku selgituse advokaadibüroole väites, et tema suhtes esitatud süüdistused seoses väidetavate maksukuritegudega olid alusetud ning tema vastu algatatud kriminaalasi lõpetati (I kd tl 12). Ka selgitas R.K. , et tema poolt 2008. aastal OÜ Atveit ja A.T. suhtes antud ütlused olid saavutatud uurijate surve kaudu ja ebaõiged. Väidetavalt olid ütlused antud kas kahtlustatavana kinnipidamisel arestikambris ülekuulamisel või jätkuvalt vahistamisega ähvardamise tagajärjel. Selgituse kohaselt ei tellinud A.T. R.K. ilt mingeid fiktiivseid arveid, R.K. ei vahendanud A.T. le mingeid fiktiivseid arveid T.V. lt ega kelleltki kolmandalt isikult. Ühtlasi ei teostanud R.K. enda väitel A.T. ga ega T.V. ga mingeid sularaha toiminguid, sularaha üleandmisi jne, OÜ Atveit soetas oma kauba tarnijatelt (Latkal, Risalle, Goldwey, Valmereet) õiguspäraselt ja nõuetekohaselt (I kd, tl 12).

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas R.K. i suhtes menetluse lõpetamisest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi maksumenetluses, kuna süüdistuste alusetust kohtud ei tuvastanud ning nagu ringkonnakohus ka eelnevalt märkis, on tõendamiskoormised eelviidatud menetlustes erinevad. Mis puudutab R.K. i kahtlustatavana antud ütlusi, leiab ringkonnakohus, et arvestades R.K. i ütluste detailsust ning kooskõla ülekuulatud variühingute juhatuse liikmete ütlustega, tuleb pidada R.K. i 04.07.2008 kahtlustatavana antud ütlusi usutavamaks kui 17.10.2013 koostatud kirjalikku selgitust. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda R.K. i poolt halduskohtu 13.05.2014. a istungil antud ütlused, milles isik taas eitab enda osalust fiktiivsete arvete edastamises (IV kd, tl 160). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud ütlused on küll kooskõlas R.K. i 17.10.2013 kirjaliku selgitusega, kuid kuna selgituse adressaadiks oli advokaadibüroo ning isik kutsuti tunnistajana istungile advokaadibüroo algatusel, ei saa eelnimetatud tõendite puhul välistada vastutusotsuse adressaadi ning teda esindava advokaadibüroo poolset tunnistaja suunamist selgituse ja ütluste andmisel. Ka tuleb arvesse võtta asjaolu, et nimetatud ajaks oli tunnistaja suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud, mistõttu puudus isikul huvi oma karistust puhtsüdamliku ülestunnistusega kergendada. Ka on halduskohtule antud ütlused liiga üldsõnalised ega põhjenda 04.07.2008 ülekuulamisel antud ütluste detailsust ja kooskõla teiste ülekuulatud isikute ütlustega.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maksuhalduri poolt kogutud tõendid ülekaalukalt põhjendavad vastutusotsuse seisukohti ning käesoleval juhul on vastutusotsuse eeldused täidetud, mistõttu puudus halduskohtul alus vastutusotsuse tühistamiseks.

V

27. Maksuja tolliameti apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab A.T. kaebuse MTA 28.06.2013. a vastutusotsuse nr 13-7/205-7 tühistamiseks rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Halduskohus mõistis MTA-lt A.T. kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse A.T. kahjuks ning MTA ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulude nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel