3-14-52838/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52838 Haldusasi Aktsiaselts Eesti Krediidipank kaebus nõuetega tuvastada Finantsinspektsiooni 27.10.2014 sunniraha rakendamise hoiatuse nr 4.12 3/2792-4 õigusvastasus, tuvastada, et AS Eesti Krediidipank on täitnud 09.09.2013 otsuse nr 4.1-1/41 „Ettekirjutus“ ning keelata 09. 09.2013 ettekirjutuse nr 4.1- 1/41 ja 27.10.2014 hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 alusel täitekorralduste andmine või alternatiivselt tühistada 27.10.2014 sunniraha rakendamise hoiatus nr 4.12 3/2792-4 ja tuvastada, et AS Eesti Krediidipank on täitnud 09.09.2013 otsuse nr 4.1-1/41 „Ettekirjutus“. Menetlusosalised Kaebaja – Aktsiaselts Eesti Krediidipank, volitatud esindajad vandeadvokaadid Hannes Vallikivi ja Eva Mägi Vastustaja – Finantsinspektsioon, volitatud esindaja Siim Tammer Asja läbivaatamine Avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 2015

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Aktsiaseltsi Eesti Krediidipank kaebus. 2. Tuvastada, et Aktsiaselts Eesti Krediidipank on täitnud Finantsinspektsiooni 09.09.2013. a otsuse nr 4.1-1/41 „Ettekirjutus“. 3. Tühistada Finantsinspektsiooni 27.10.2014. a sunniraha rakendamise hoiatus nr 4.12 3/2792-4 . 4. Mõista Finantsinspektsioonilt Aktsiaseltsi Eesti Krediidipank kasuks välja menetluskulud kolm tuhat üheksasada kakskümmend kolm (3923) eurot 40 senti (sh riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulud 3893 eurot 40 senti). EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04. 2015. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-14-52838 2(15) Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Finantsinspektsiooni juhatus otsustas 09.09.2013 otsusega nr 4.1-1/41 „Ettekirjutus“ (edaspidi ettekirjutus) järgmist: „1. Teha ettepanek AS Eesti Krediidipank (registrikoodiga 10237832) üldkoosolekule kutsuda AS Eesti Krediidipank nõukogust tagasi A.K. (isikukood xxxxxxxxxxx) põhjusel, et ta ei vasta ettekirjutuses viidatud asjaolude tõttu krediidiasutuste seaduses (§ 48 lg-d 2 ja 3) sätestatud nõuetele. 2. AS Eesti Krediidipank juhatusel kutsuda erakorraline üldkoosolek kokku 10 päeva jooksul, alates käesoleva ettekirjutuse saamisest ja panna eeltoodud (punktis 1 olev) küsimus erakorralise üldkoosoleku päevakorda“. 2. Juhindudes ettekirjutuse p-st 2 kutsus AS Eesti Krediidipank (edaspidi ka Krediidipank) 16.09.2013 aktsionäridele saadetud kirjadega kokku üldkoosoleku ja esitas ettekirjutuse p-s 1 toodud ettepaneku eelnõuna aktsionäride üldkoosolekule. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest teavitati 17. septembri 2013 kirjaga ka Finantsinspektsiooni. 3. 24.10.2013 toimus Krediidipanga erakorraline üldkoosolek. Protokollis on märgitud, et seaduse järgi oli vastuvõtmiseks vajalik 2/3 esindatud häältest. Protokollist nähtuvalt oli üldkoosolekul otsuse poolt 59,94% esindatud häältest (vt protokolli lk 12, tl 26 pöördel). 4. Finantsinspektsioon tegi 27.10. 2014 Krediidipangale hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 sunniraha rakendamise kohta (edaspidi hoiatus) kuna Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole Krediidipank täitnud 09.09.2013 ettekirjutust täies mahus. Hoiatuses märkis Finantsinspektsioon, et kui Krediidipank ei täida Ettekirjutust täies mahus, ehk ei kutsu tagasi Krediidipanga nõukogust A.K.t hiljemalt 24. novembriks 2014, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 20 000 eurot; hiljemalt 20. detsembriks 2014, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 40 000 eurot; hiljemalt 10. jaanuariks 2015, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 70 000 eurot. 5. Tallinna Halduskohtule saabus 18.11.2014 Krediidipanga kaebus. Kaebaja palus kaebuses tuvastada vaidlustatud hoiatuse õigusvastasus ning tuvastada, et kaebaja on vaidlustatud ettekirjutuse täitnud ning keelata 09.09.2013 ettekirjutuse nr 4.1-1/41 ja 27.10.2014 hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 alusel täitekorralduste andmine. Vastuseks 27.11.2014 kohtumäärusele märkis kaebaja, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et vaidlustatud hoiatus on haldusakt (ja mitte menetlustoiming), palub kaebaja tühistada vaidlustatud hoiatus täies ulatuses ning tuvastada, et vaidlustatud ettekirjutus on täidetud. Koos kaebusega esitas kaebaja ka taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras hoiatuse alusel täitekorralduse andmine kuni asjas kohtumenetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 6. Halduskohus rahuldas 20.11.2014 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas Finantsinspektsiooni 27.10.2014 sunniraha rakendamise hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 täitmise ning keelas selle alusel täitekorralduse andmise kuni kohtuotsuse tegemiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.12.2014 määrusega Finantsinspektsiooni määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks muutmata.

3-14-52838 3(15) 7. Kohus võttis 27.11.2014 määrusega kaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks ning kaebuse muutmise taotluse esitamiseks kuni 11.12.2014. Samuti palus kohus esitada seisukohad haldusasja menetluse peatamise vajaduse kohta seoses tsiviilasjas nr 2-14-58865 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega krediidiasutuste seaduse (KAS) § 50 lg 2 põhiseaduspärasuse üle. 8. Vastuseks 27.11.2014 kohtumäärusele teatas kaebaja 11.12.2014 vastuses, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 näol on tegemist haldusaktiga (ja mitte menetlustoiminguga), palub kaebaja tühistada vaidlustatud hoiatus täies ulatuses ning tuvastada, et AS Eesti Krediidipank on Finantsinspektsiooni poolt 9. septembril 2013 tehtud ettekirjutuse nr 4.1-1/41 täitnud. Kaebaja taotleb täitekorralduse andmise keelamist. Kaebaja palub ka jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on seisukohal, et haldusasja menetluse peatamiseks puudub alus, kuna KAS § 50 lg 2 ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv. Vastuse kohaselt ei ole pooled seni asja lahendamiseks kokkuleppele jõudnud ning poolte kirjavahetusest (vastusele lisatud) on näha, et pooled saavad kõnealustest sätetest erinevalt aru. 9. Vastustaja on 11.12.2014 teatanud vastuseks (tl 110-111) 27.11.2014 kohtumäärusele, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus seoses tsiviilasjaga nr 2-14-58865 ei anna alust käesoleva kohtuasja menetluse peatamiseks HKMS § 95 lg 3 alusel. Samas märkis vastustaja, et kompromissi arutamisel oleks mõtet, kui kaebaja oleks nõus ja järgiks õigusakte ning täidaks Finantsinspektsiooni jõus olevat ettekirjutust, millega on üheselt tuvastatud tänase nõukogu liikme A.K. sobimatus jätkata vastaval positsioonil. Selle saavutamiseks oleks kaebajal asjakohane võimalus käesoleva kohtuasja raames, kompromissi korras, alustada Krediidipangas üldjuhtimise korrastamist, st eelkõige saavutades olukorra, kus panga juhtorganitesse ei kuulu seaduse nõuetele mittevastav isik. Kuna vastustaja ei ole saanud kaebajalt tagasisidet, et selline tegevus kaebaja juhtorganite poolt oleks alanud või seda soovitaks alustada, ei näe Finantsinspektsioon seni ka kompromissiks sisulist väljavaadet. 10. Vastustaja esitas 12.01.2015 kaebusele vastuse, milles palub rahuldamata jätta nii tuvastamiskaebus hoiatuse õigusvastasuse tuvastamiseks kui ka nõude osas tuvastada 09.09.2013 otsuse täitmine, samuti keelamiskaebus. Juhul, kui kohus peab 27.10.2014 hoiatust haldusaktiks, tuleb rahuldamata jätta ka tühistamiskaebus. 11. Kohus määras 13.01.2015 määrusega asja arutamiseks kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 12. Kaebaja leiab, et hoiatuse tegemiseks puudub alus ja hoiatus on õigusvastane, kuna Krediidipank on ettekirjutuse täies mahus täitnud (kutsunud kokku üldkoosoleku ettekirjutuses märgitud tähtaja jooksul ja pannud A.K. tagasikutsumise Krediidipanga nõukogust üldkoosolekul hääletusele). Krediidipank vaidlustab sunniraha rakendamise hoiatuse põhjusel, et sunnivahendi rakendamise eeldused puuduvad. Kaebaja on esitanud järgmised seisukohad: 12.1. Hoiatus on menetlustoiming, mis rikub kaebaja õigusi ja on halduskohtus vaidlustatav, kuna toimingu tegemine toob vältimatult kaasa kaebaja õigusi rikkuva lõpliku toimingu – täitekorralduse andmise (ATSS § 8 lg 1). Täitekorralduse andmine rikuks kaebaja õigusi, kuna kaebaja on ettekirjutuse täies mahus täitnud. 12.2. Krediidipank on ettekirjutuse täies mahus täitnud, mistõttu puudub hoiatuse tegemiseks alus. ATSS § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus selle seaduse tähenduses haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Finantsinspektsioon ei ole teinud

3-14-52838 4(15) otsust, millega oleks kohustanud Krediidipanka kutsuma Krediidipanga nõukogust tagasi A. K. Kaebaja on vastavalt ettekirjutusele kutsunud kokku erakorralise üldkoosoleku ja esitanud Finantsinspektsiooni ettepaneku (ettekirjutuse p 1) eelnõuna aktsionäride üldkoosolekule. 12.3. Finantsinspektsioon on ka ise varasemalt kinnitanud, et ettekirjutusest ei tulene kohustust kutsuda Krediidipanga nõukogust tagasi A.K. (viited Finantsinspektsiooni vastustele haldusasjas nr 3-13-1958). Tallinna Halduskohus leidis 29.08.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13- 1958 (p 11), et Finantsinspektsiooni otsus, millega tehakse krediidiasutusele ettepanek juhi tagasikutsumiseks, ei ole imperatiivse iseloomuga. 12.4. KAS § 104 lg 1 annab Finantsinspektsioonile õiguse ettekirjutusega nõuda krediidiasutuse nõukogult juhatuse liikme tagasikutsumist (p 9) erinevalt p-st 10, mille kohaselt on õigus teha ettepanek krediidiasutuse üldkoosolekule nõukogu liikme tagasikutsumiseks. Neid sätteid ei saa tõlgendada laiemalt. 12.5. Krediidipank palub tuvastada hoiatuse õigusvastasus ning asjaolu, et Krediidipank on ettekirjutuse täitnud, et luua ettekirjutuse osas õiguslik selgus ning saata finantsturu osalistele selge sõnum, et Krediidipank ei ole vääralt käitunud. Finantsturg, kus vastustaja tegutseb, põhineb suures osas usaldusväärsusel ja ka sellel, kuidas usaldusväärsus paistab avalikkusele. Hoiatuse õigusvastasuse tuvastamine võib osutuda hiljem vajalikuks ka kahju hüvitamise nõude esitamiseks (usaldusväärsuse kaotusest tulenev kahju). 12.6. Keelamisnõude esitamist põhjendades lähtub kaebaja hoiatuse sisust ja ATSS § 8 lg-s 1 sätestatust ning leiab, et on alust arvata, et vastustaja teeb toimingu (annab täitekorralduse), mis rikub kaebaja õigusi, kuna kaebaja on ettekirjutuse täies mahus täitnud. Täitekorralduse andmine toob kaasa pöördumatud tagajärjed (täitemenetluse), seega ei saa täitekorralduse hilisemal vaidlustamisel enam kaebaja õigusi tõhusalt kaitsta. Kohtupraktika (Riigikohtu 5. veebruari 2004 otsus asjas nr 3-3-1-3-04, p 13) kohaselt tuleb RVastS § 5 lg 1 kohaldamisel arvestada, et kuigi sundtäitmise toiminguid on põhimõtteliselt võimalik tagasi täita, võib nii sundtäitmine kui ka selle aastaid kestev edasilükkamine tuua adressaadi jaoks kaasa pöördumatuid tagajärgi. 12.7. Vastuseks kohtu 27.11.2014 määrusele teatas kaebaja, et KAS § 50 lg 2 ei välista KAS § 1041 kohaldamist ja vastupidi, kuid neid ei tohiks kohaldada samaaegselt, isegi kui mõlema sätte kohaldamise eeldused on täidetud. Mõlema meetme eesmärk on sama. Kohtumenetlus KAS § 50 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks ei tingi menetluse peatamist praeguses haldusasjas. 12.8. Kaebaja leiab 27.01.2015 esitatud täiendavates seisukohtades (tl 137–141), et vastustaja seisukohad ettekirjutuse tõlgendamisel on vastuolus tema varasemate seisukohtadega (sh haldusasjas nr 3-13-1958). Varasemalt ei ole vastustaja omistanud ettekirjutusele imperatiivset tähendust. Ka Tallinna Halduskohus on nimetatud kohtuasjas asunud seisukohale, et ettekirjutus on siduv ja kohustuslik vaid osas, mis kohustab üldkoosolek kokku kutsuda ja seal A.K. küsimust arutada. Vastustaja ei saa tagantjärele anda ettekirjutusele laiemat sisu, kui selle tekstist nähtub. Järelevalve teostajana peab vastustaja tegutsema seaduses lubatud võimaluste piirides. Vastustaja on muutnud oma tõlgendust KAS sätetele. Kaebaja on veendunud, et on ettekirjutuse täies mahus täitnud. Üldkoosoleku 24.10.2013 otsuse sisu ei oma tähendust. Ettekirjutus on täidetud üldkoosoleku kokkukutsumise ja A.K. tagasikutsumise küsimuse hääletamisele panekuga. KAS sätted ei võimalda Finantsinspektsioonil nõuda üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist. Kaebaja märgib ka, et täiendavalt esitatud tühistamisnõue on HKMS § 49 lg 1 ls 2 järgi tähtaegne. Tuvastamiskaebuse lubatavuse ja asjakohasuse osas märgib kaebaja täiendavalt, et

3-14-52838 5(15) ATTS §-st 9 ja hoiatusest tuleneb, et hoiatusele järgneb sunniraha määramine, kui kaebaja ei kutsu A.K.t nõukogust tagasi hoiatuses märgitud tähtajaks. Kohtupraktika on ka menetlustoimingut pidanud iseseisvalt vaidlustatavaks. Keelamisnõudega seonduvalt lisab kaebaja, et hoiatuse sisu ja ATSS § 9 lg-s 1 sätestatut arvestades on alust arvata, et hoiatusele järgneb täitekorralduse andmine (sunniraha määramine), kui Krediidipanga üldkoosolek ei kutsu A.K.t Krediidipanga nõukogust tagasi hoiatuses märgitud tähtajaks. Samuti ei nõustu kaebaja vastustajaga selles, et keelamiskaebuse esitamiseks peab kaebaja lõpptulemuse (täitekorralduse andmise) ära ootama. Asjas esialgse õiguskaitse küsimuses määruskaebust lahendanud Tallinna Ringkonnakohus on 10. detsembri 2014 määruse p-s 10 pidanud keelamiskaebust praeguses vaidluses kohaseks meetmeks. 13. Vastustaja väidab järgmist:

13.1. Vastustaja 27.10.2014 hoiatus (kiri) ATTS § 7 lg 1 alusel ei ole haldusakt HMS § 51 tähenduses ega vasta HMS § 51 tunnustele. Hoiatusel ATTS § 7 tähenduses puudub iseseisev regulatiivne toime. ATTS ei käsitle sunnivahendina hoiatust, vaid sellele järgnevat kasutatavat sunnivahendit – täitekorraldust ATSS § 9 lg 1 tähenduses. Sunniraha suurus on sätestatud seaduses (KAS § 1041 lg 2). Nende määrade ulatuses sunniraha kohaldamine otsustatakse täitekorraldusega ATSS § 9 tähenduses. Enne seda on sisuliselt tegemist teatega, mis nähtub ka ATSS § 7 lg-st 2.

13.2. Hoiatus on põhjendatud ja õiguspärane, kuna 09.09.2013 ettekirjutust ei ole seaduse kohaselt täidetud. Vastustaja ei pea ettekirjutust täidetuks järgmistel põhjustel. Ettekirjutus lõi kaebajale kohustuse kutsuda A.K. tagasi Krediidipanga nõukogu liikme kohalt, kuna on tuvastatud tema sobimatus. Üldkoosoleku vastupidine otsus annab Finantsinspektsioonile õiguse muuhulgas rakendada KAS §-s 1041 sätestatud meedet. Finantsinspektsioon teostab sõltumatult riiklikku finantsjärelevalvet kantuna üldistest avalikest huvidest ja finantsjärelevalve eesmärkidest (finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 3, § 4 lg-d 2 ja 3, § 6 lg 1 p-d 2-4). Kui Finantsinspektsioon tuvastab, et krediidiasutuse nõukogu liige ei vasta nõuetele, ei saa sõltumatu riiklik finantsjärelevalveasutus jätta reageerimata, kui selline isik täidab endiselt funktsioone, ohustades eesmärke, mida Finantsinspektsioon peab tagama. KAS § 50 lg 1 p 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega nõuda krediidiasutuse juhi (ka nõukogu liige KAS § 48 lg 1 tähenduses) tagasikutsumist, kui isik Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei vasta krediidiasutuse juhile kehtestatud nõuetele. KAS § 104 lg 1 p 10 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutusega krediidiasutuse üldkoosolekule ettepanek nõukogu liikme tagasikutsumiseks. KAS § 104 lg 1 p 10 annab ühinguõiguslikel kaalutlustel sellise õiguse üldkoosolekule ettepaneku tegemise näol, kuid selle ainsaks sisuliseks eesmärgiks on asjaolu, et Finantsinspektsioon on tuvastanud KAS § 50 lg 1 p 1 tähenduses nõukogu liikme mittevastavuse nõuetele.

13.3. Krediidiasutuse üldkoosoleku kaalutlusõiguse olemasolu ei tee olematuks, et FI on tuvastanud krediidiasutuse juhi sobimatuse vastaval ametikohal. Isik, kes ei vasta KAS § 48 lg 2 ja 3 nõuetele, ei tohi mitte mingil juhul jätkata tegevust krediidiasutuse nõukogus. Sellise järelevalvelise otsus eiramise tagajärjed on mh nii KAS § 1041, KAS § 50 lg 2 kui ka KAS § 17 lg 1 punkti 4, koosmõjus § 15 lg 1 punkti 4 regulatsioonidega. Ükski viidatud meetmetest ei välista teiste rakendamist ja jõustamist.

13.4 Kuigi KAS § 104 lg 1 p 10 alusel tehakse otsus ettepaneku vormis, on see sisult kohustuslik. Otsuse saanud krediidiasutuse ainus õiguspärane tegevus on nõukogu liikme tagasikutsumine. Sama tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest – direktiivi 2013/36/EL artikli 64(1), 67(1)(p) ja (2)(b) ning (d) ja 91(1) kohaselt saavad krediidiasutuse nõukogus olla üksnes isikud,

3-14-52838 6(15) kes vastavad reputatsiooni nõuetele. Iga teistpidine otsustus on sisult sobimatuse eiramine. Direktiivi juhendmaterjalina käsitletav Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi EBA) „Suunised juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta“, EBA/GL/2012/06 punkt 4.1 kohaselt peaks juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse esialgset ja pidevat hindamist esmalt teostama krediidiasutus. Ning punkti 3.2 (c) kohaselt tuleks krediidiasutusel seda teha tekkival vajadusel. Käesoleval juhul on see vajadus ilmne.

13.5. Kaebajal tuli täita KAS § 104 lg 1 punkti 10 alusel tehtud ettekirjutust, mis tugineb KAS § 48 lg-te 2 ja 3 tuvastatud asjaoludele, ja kutsuda vastav nõukogu liige tagasi krediidiasutuse nõukogu liikme kohalt. Vastupidise tõlgenduse korral ei saa Finantsinspektsioon krediidiasutuse nõukogu liikme osas oludes, kui üldkoosolek ei ole nõukogu liiget tagasi kutsunud, rakendada KAS § 1041 ega KAS § 50 lg 2 ning tekiks kohustus võtta Krediidipangalt tegevusluba KAS § 17 lg 1 punkti 4 alusel, mis hetkel oleks neist raskeim tagajärg.

13.6. Krediidipank pidi ettekirjutuse resolutsiooni punktide üks ja kaks kohaselt otsustama, kas kutsuda A.K. Krediidipanga nõukogu liikme kohalt tagasi või mitte. Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole üheselt tuvastatav, milline otsus on tehtud. Krediidipanga 24. oktoobri 2013. a erakorralise üldkoosoleku otsusest ei nähtu, kas Krediidipanga nõukogu esimees on Krediidipanga aktsionäride poolt tagasi kutsutud või mitte. Ilma sellise otsustuseta ei ole ettekirjutust kohaselt täidetud ja Finantsinspektsioonil on õigus rakendada KAS § 1041 lg 1 kohaselt sunniraha seni, kuni on üheselt teada, kas A.K. on Krediidipanga aktsionäride poolt tagasi kutsutud või mitte.

13.7. Taotlus hoiatuse õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata ka HKMS § 45 lg 3 alusel. Hoiatus on (menetlus)toiming, mille vaidlustamise eeldustest vähemalt üks peab olema täidetud (menetlustoiming rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise). Praegusel juhul ei riku vaidlustatud hoiatus mitte kuidagi Krediidipanga mittemenetluslikke õigusi ega tingi vältimatult Krediidipanga õigusi rikkuva haldusakti andmist.

13.8. Väited Krediidipanga maine või muude mittemenetluslike õiguste kahjustamisest on asjakohatud. Kehtiva ja jõus oleva haldusaktiga on tuvastatud, et Krediidipanga juhtorganis on isik, kes ei oma laitmatut ärialast reputatsiooni ning Krediidipanga usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse otsese löögi alla ning on Krediidipanga suhtes kahju tekitav just selline olukord.

13.9. Õigusvastasuse tuvastuse reaalne vajadus tekib alles siis, kui Finantsinspektsioon ka vaidlustatava täitekorralduse ATTS § 9 alusel teeb. Siis on Krediidipangal võimalik oma õigusi kaitsta tõhusa ja asjakohase kaebusega. Hetkel puuduvad sellised rikutud subjektiivsed õigused, mis vajaksid kaitset ja pelgalt huvi asjaolu vastu, kas Krediidipank on Otsuse täitnud, ei ole subjektiivse kaebeõiguse aluseks, kandes populaarkaebuse tunnuseid. Kaebaja ei ole näidanud tuvastamiseks piisavat põhjendatud huvi.

13.10. Keelamiskaebuse eeldused HKMS § 45 lg 1 järgi pole täidetud. ATTS § 7 alusel tehtav hoiatus ei saa riivata kaebaja õigusi. Hoiatus ei ole kuidagi taunitav või etteheidetav oma seaduslikust sisust tulenevalt. Samuti ei too hoiatus kaasa mingeid pöördumatuid tagajärgi, kuna haldusorgan ei ole veel otsustanud rakendada ATTS §-s 9 nimetatud täitekorraldust. Sellise täitekorralduse tegemisel on kaebajal igakülgsed võimalused oma õigusi kaitsta kohtumenetluses.

3-14-52838 7(15) 13.11. Tühistamisnõue pole tähtaegne.

13.12. Täiendavates seisukohtades (10.02.2015, tl 144–146) jääb vastustaja varemesitatu juurde. Vastustaja kinnitab, et ettekirjutus ei ole nõuetekohaselt täidetud. Ettekirjutus on kehtiv haldusakt ja HMS § 60 lg 1 järgi täitmiseks kohustuslik. Ettekirjutusega tehtud nõude otseseks eesmärgiks on, et krediidiasutuse juhid vastaksid KAS nõuetele ning seda põhimõtet rakendataks finantssektoris ühetaoliselt. Finantsinspektsiooni jaoks on võimalikud kohaldatavad meetmed sätestatud KAS §-s 1041 ja § 50 lg-s 2, mida rakendatakse ettepaneku täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral. Vastustaja peab sunniraha hoiatust menetlustoiminguks, mitte haldusaktiks. HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud eeldused menetlustoimingu vaidlustamiseks pole täidetud – see ei riku kaebaja õigusi ega tingi vältimatult kaebaja õigusi andva haldusakti andmist.

14. Kohtuistungil 26.02.2015 jäid pooled seniste seisukohtade juurde. Kaebaja esindajad esitasid lisaks varem esitatule menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Vastustaja esitas oma vastuväited, pidades dokumentides näidatud mahtu ülemääraseks ning taotles väljamõistmise korral vähendada summat poole võrra. Kaebaja esindajad esitasid oma seisukohad vastuväitele.

15. Kohtule laekus 03.03.2015 kaebaja täiendav taotlus kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulude väljamõistmiseks ning kulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Vastustaja esitas neile vastuväited 09.03.2015 ja kaebaja esindaja omapoolsed seisukohad veelkord 12.03.2015.

KOHTU PÕHJENDUSED 16. Kohus võtab esmalt seisukoha vaidlustatud hoiatuse õigusliku olemuse suhtes (I), lahendab seejärel kaebuse asjakohased nõuded (II, III) ning otsustab menetluskulude väljamõistmise (IV). I. 17. Kaebaja on esitanud alternatiivsed nõuded, mille lubatavus ja rahuldamise võimalikkus sõltub õiguslikust hinnangust vaidlustatud hoiatuse kui haldustegevuse liigi suhtes. Seega võtab kohus esmalt seisukoha vaidlustatud hoiatuse õigusliku olemuse suhtes. Kaebaja möönab, et vaidlustatud hoiatusel võib olla haldusaktile omaseid tunnuseid, kinnitades seda ka 26.02.2015 toimunud kohtuistungil. Vastustaja jäi ka kohtuistungil järjekindlalt varasemas menetluses väljendatud seisukoha juurde, et hoiatus on menetlustoimingu-laadne, ning selle puhul ei esine aluseid selle eraldiseisvaks vaidlustamiseks, mööndes siiski, et hoiatusel on ka haldusaktile omaseid tunnuseid. 18. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kohtupraktika järgi (nt Riigikohtu üldkogu 31.05.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-10, p 22 ja 23) ei määra halduse dokumendi pealkiri tema õiguslikku olemust ega tingi või väldi vaieldamatult määratlemist haldusaktina. Toiminguks on HMS § 106 lg 1 järgi haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Menetlustoimingu määratlust haldusmenetluse seadus ei

3-14-52838 8(15) anna ning selleks võivad olla menetluse eripärast sõltuvalt väga erinevad tegevused ja dokumendid. Kohtupraktika järgi kujutab haldusorgani tegevus, mis seisneb kohtutäiturile ettekirjutuse sundtäitmiseks täitekorralduse esitamist, endast toimingut (Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3- 3-1-27-05), seega tuleb üldjuhul sellele eelnevaid tegevusi ja dokumente mõista menetlustoimingutena, mille iseseisev kohtulik vaidlustamine on piiratud HKMS § 45 lg-s 3 nimetatud alustega. 19. ATTS § 7 lg 1 kohaselt teeb haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena (ATTS § 7 lg 2). Praegusel juhul ettekirjutus sunniraha kohaldamise hoiatust ei sisaldanud, vaid see tehti eraldi, rohkem kui aasta pärast ettekirjutusega antud tähtaja möödumist. Kohus märkis ka juba 27.11.2014 määruses, et pole mõistlikku selgitust vaheteoks, miks hoiatuse tegemine koos ettekirjutusega (mis on vaieldamatult haldusakt tulenevalt ATTS § 4 lg-st 1) on vaidlustatav, kuid hoiatus iseseisvalt vaidlustatav ei ole. Puudub väljakujunenud kohtupraktika selle kohta, millises ulatuses saab vaidlustada ettekirjutust, milles on tehtud ka sunniraha hoiatus (st, kas sel juhul saab ettekirjutust vaidlustada ka hoiatuse osas või mitte).

20. Praegusel juhul vaidlustatud hoiatus sarnaneb õiguslikult olemuselt esmalt eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav, sundtäitmise eelduseks olev asjaolu. Nimelt konstateeritakse hoiatuses, et kaebaja pole täitnud täies ulatuses Finantsinspektsiooni 09.09.2013 ettekirjutust nr 4.1-1/41. Hoiatusega on antud selle adressaadile tähtaeg, mille jooksul tuleb (vabatahtlikult) täita eelnimetatud ettekirjutus. Hoiatuses märgitakse, et kui ettekirjutust ei täideta täies mahus, ehk ei kutsuta AS Eesti Krediidipank nõukogust tagasi A.K.t, rakendatakse sunniraha hoiatuses määratud ulatuses. Poolte vahel on vaidlus 09.09.2013 ettekirjutusega pandud kohustuse ulatuse üle. Vaieldamatult erinevad aga 09.09.2013 ettekirjutuses märgitud kohustus ning 27.10.2014 hoiatuses märgitud kohustus ulatuselt vähemalt sõnastuse poolest ning hoiatuse tekst võimaldab mõista kohustust ulatuslikumalt sellest, mis on sõnaselgelt kirjas ettekirjutuse resolutsiooni punktis 1. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et hoiatusel puuduvad haldusaktile omased tunnused HMS § 51 lg 1 tähenduses, eelkõige regulatiivsus. 21. Sunniraha hoiatuse mõte on anda adressaadile esmalt mõistlik tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks (ATTS § 2 lg 1, § 7 lg 1 p 3, § 10 lg 1), kuid hoiatus ei saa sisaldada kohustusi, mille täitmist sunnirahaga tagatav ettekirjutus ei sisaldanud. Kohtu hinnangul peab adressaadil tõhusa õiguskaitse huvides olema võimalik vaidlustada nii hoiatuses tuvastatud järeldust, et ettekirjutus pole (täies mahus) täidetud, aga ka seda, kas hoiatus hõlmab ettekirjutusega ette nähtud kohustust või laiendab seda. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul vaidlustatud hoiatuse sisu arvestades pidada seda menetlustoiminguks, mis eelneb täitekorralduse andmisele ATTS § 9 tähenduses, vaid hoiatust tuleb pidada haldusaktiks tema regulatiivse olemuse – (täiendava) kohustuse panemise – tõttu. 22. Seega peab kohus kohaseks õiguskaitsevahendiks asjas esitatud tühistamisnõuet ning tuvastusnõuet, millega kaebaja palub tuvastada, et on 09.09.2013 ettekirjutuse täitnud. Alternatiivselt esitatud tühistamisnõue on tähtaegne (HKMS § 49 lg 1 ls 2 kohaselt loetakse kaebuse muutmise korral uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal).

3-14-52838 9(15) II. 23. ATSS § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Seega võib hoiatus rikkuda kaebaja õigusi, kui selles on ebaõigesti asutud seisukohale ettekirjutuse täidetuse osas ning seotud sunniraha kohaldamine kohustusega, mida ettekirjutus ei sisaldanud. Sunniraha kohaldamise eelduseks on, et ettekirjutus, millega seondub sunniraha kohaldamine, oleks kehtiv ning et see on tähtaegselt täitmata (ATTS § 8 lg 1). Samuti peab haldusorganil sunniraha määramiseks olema õiguslik alus ja seadusest tulenev pädevus (ATTS § 6). Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus (ATTS § 10 lg 2). 24. Asjas pole vaidlust selles, et Finantsinspektsioonil on põhimõtteliselt sunniraha kohaldamise õigus. KAS § 1041 lg 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon selle seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Samuti pole vaidlust, et hoiatuses märgitud määrad vastavad KAS § 1041 lg-s 2 sätestatule. Pooled ei vaidle selle üle, et ettekirjutus, mille täitmise tagamiseks on vaidlustatud hoiatus antud, on haldusakt ATTS § 4 lg 1 tähenduses, mis paneb isikule kohustuse teha ettekirjutuses märgitud tegu. Sunniraha kohaldamise eelduseks on ettekirjutuse kehtivus. Vaidlust pole, et Finantsinspektsiooni 09.09.2013 ettekirjutus oli hoiatuse tegemise ajal kehtiv. Ettekirjutus on tühistamiskaebusega vaidlustatud haldusasjas nr 3-13-1958 ning käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal on kohtuasi lahendamisel apellatsioonimenetluses Tallinna Ringkonnakohtus. 25. Pooled on aga erineval seisukohal, kas nimetatud ettekirjutus on täidetud või mitte. Sellest sõltub, kas vaidlustatud hoiatuse andmiseks ning selles märgitud tagajärje (sunniraha) kohaldamiseks on alus. Ettekirjutusega (tekst tsiteeritud käesoleva otsuse p-s 1) otsustati teha ettepanek AS Eesti Krediidipank üldkoosolekule kutsuda AS Eesti Krediidipank nõukogust tagasi A.K. ning AS Eesti Krediidipank juhatusel tuli kokku kutsuda erakorraline üldkoosolek 10 päeva jooksul, alates ettekirjutuse saamisest ja panna eeltoodud küsimus erakorralise üldkoosoleku päevakorda. Vaidlustatud hoiatusest nähtuvalt leiab vastustaja, et ettekirjutuse täielikuks täitmiseks tuleb A.K. AS Eesti Krediidipank nõukogust tagasi kutsuda. 26. Ettekirjutus kui haldusakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab vastavalt HMS § 55 lg-le 1 olema selge ja üheselt mõistetav. Haldusakti ebaselgus ja mitmeti mõistetavus võib olla haldusakti tühisuse alus. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või akti ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Mõistlikult käituval kaebajal on alust lähtuda eeldusest, et talle adresseeritud haldusakt vastab haldusaktile esitatud nõuetele, sh täpsuse ja üheselt mõistetavuse nõudele ja seda akti täites lähtub ta akti sõnastusest ning eeldab, et ettekirjutuse sõnastust järgides on tema käitumine piisav, et aktis esitatud ettekirjutus oleks täidetud ning sellele ei järgneks sunnimeetmeid ettekirjutuse mittetäitmise eest. Haldusakti andjaks on üldreeglina haldusorgan, kes tegutseb talle seadusega antud ülesannete täitmiseks ning eelduslikult seaduslikkuse põhimõttest lähtudes, seejuures oma valdkonna õigusnorme ja tegevuse spetsiifikat tundes.

3-14-52838 10(15) 27. KAS § 104 lg 1 sätestab, et Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiasutuse nõukogult juhatuse liikme tagasikutsumist (p 9) ning teha ettepanek krediidiasutuse üldkoosolekule nõukogu liikme tagasikutsumiseks(p 10). Seega tulenevad seadusest erinevad volitused juhatuse liikme ja nõukogu liikme tagasikutsumiseks. 28. Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja on 09.09.2013 ettekirjutuse täitmiseks kutsunud 16. septembri 2013 kirjaga kokku 24. oktoobril 2013 toimuva AS Eesti Krediidipank aktsionäride üldkoosoleku (tl 19), mille päevakorrapunktiks nr 1 oli nõukogu liikmete tagasikutsumine. Üldkoosoleku toimumisest teavitati ka Finantsinspektsiooni (tl 20). AS Eesti Krediidipank aktsionäride erakorralise üldkoosoleku protokollist nähtuvalt esitati koosolekule ettepanek A.K. nõukogust tagasi kutsumiseks vastavalt Finantsinspektsiooni eelnõule (tl 26). Protokollist nähtuvalt on üldkoosolekul toimunud nimetatud ettepaneku hääletamine (tl 26 pöördel). Kohus on seisukohal, et ettekirjutuses ette nähtud toimingud – aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumine ning A.K. nõukogust tagasi kutsumise küsimuse päevakorda panek – on seega tehtud. 29. Vaidlustatud hoiatuse pinnalt on tõusetunud vaidlus, kas eelkirjeldatud tegevusega on kaebaja ettekirjutuse täitnud täies mahus. KAS § 104 lg 1 punktide 9 ja 10 võrdlusest järeldub kohtu hinnangul, et nende sõnastuse erinevusest tulenevalt ei olnud vastustajal nõukogu liikme tagasikutsumiseks volitust enamaks kui vaid ettepaneku tegemiseks (p 10) erinevalt punktist 9, mille kohaselt juhatuse liikme võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega tagasi kutsuda. 30. Kaebaja on viidanud Tallinna Halduskohtu 29.08.2014 otsusele haldusasjas nr 3-13-1958, mille kohaselt Finantsinspektsiooni otsus, millega tehakse krediidiasutusele ettepanek juhi tagasikutsumiseks, ei ole imperatiivse iseloomuga. Teise haldusasja kohtuotsuse põhjendustes tuvastatud asjaolu või võetud seisukoht ei ole kohtule teises halduskohtumenetluses siduv ning kohtulahendi põhjendused kujutavad endast vaid üht dokumentaalset tõendit. Küll aga toetab see seisukoht kohtu järeldust praeguses asjas. Samamoodi ei ole siduvad Finantsinspektsiooni menetlusdokumentides esitatud seisukohad (sh vastustaja seisukoht ettepaneku kohustuslikkusest) teises kohtuasjas ning neil on teise haldusasja jaoks vaid tõendi väärtus, kuid sellest nähtub vastustaja enda varasem arusaam KAS § 104 lg 1 p 10 sisust. 31. Kaebaja on viidanud seaduslikkuse põhimõtte kohaldumisele halduse järelevalvetegevuses. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lausest tulenev seaduslikkuse põhimõte tähendab muu hulgas, et riigivõimu kasutamiseks peab olema õiguslik alus põhiseaduses või selle alusel vastu võetud ja sellega kooskõlas olevas seaduses või muus õigusaktis ning halduse põhiõigusi riivav tegevus saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3-3-1-83-14 (p 13) ja seal viidatud kohtupraktika). Järelevalveorgani pädevust sätestavat normi, mis paneb adressaadile tema ettevõtlusvabadust oluliselt riivava kohustuse, ei saa laiendavalt tõlgendada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 27.02.2015 otsuses asjas nr 3-4-1-54-14 (p 46) KAS § 50 lg 2 põhiseaduspärasust vaagides märkinud, et tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus kuulub ettevõtlusvabaduse kaitsealasse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-6-00, p 10) ning krediidiasutus kui äriühing võib olla

3-14-52838 11(15) huvitatud, et just konkreetne isik kuuluks tema juhtide hulka, kuna see isik võib oma teadmiste ja oskustega aidata äriühingu tulu teenimisele kaasa. Haldusakti adressaadil ei ole kohustust ettekirjutust täita ulatuslikumalt, kui ettekirjutuse tekst teda kohustab. Ettekirjutuse andnud haldusorganil on kohustus oma pädevuse ja erialase teadmise pinnalt vormistada piisavalt selge ja üheselt mõistetav ning reaalselt täidetav ettekirjutus. 32. Vastustaja väitel tuleneb hoolimata KAS § 104 lg 1 p 10 sõnastusest eelkirjeldatud kohustuse panek korduvalt menetlusdokumentides ja kohtuistungil osutatud direktiivi 2013/36/EL sätetest (artikli 64(1), 67(1)(p) ja (2)(b) ning (d) ja 91(1)), mille kohaselt saavad krediidiasutuse nõukogus olla üksnes isikud, kes vastavad reputatsiooni nõuetele) ning finantsjärelevalve sätete üldisemast vaimust. Tegemist on seaduse lüngaga, mis vastustaja väitel tuleb ületada tõlgendamisega. Kohus sellega ei nõustu. Lisaks juba eelnevalt rõhutatud seaduslikkuse põhimõttele ei saa üksiksisikule (sh äriühingule) tuletada kohustusi EL direktiivi sätetest, kui vastavad sätted on seni Eesti õigusesse kohaselt üle võtmata. Direktiivi otsekohaldatavuse põhimõtted on välja kujunenud kohtupraktikas ning direktiivi vahetu õigusmõju ei saa väljenduda selles, et panna üksikisikule kohustusi ning kasutada direktiivi üksikisiku vastu (nt Euroopa Kohtu seisukohad asjas C-176/12, p 36 ja seal viidatud praktika). 33. Vastustaja möönis kohtuistungil, et Finantsinspektsioonil puuduvad olukorras, kus on tuvastatud krediidiasutuse nõukogu liikme mittesobivus, kehtiva õiguse järgi võimalused tema tagasikutsumiseks. See ei saa vastustaja hinnangul olla kooskõlas finantsjärelevalve eesmärkidega. 33.1. Kui ka hoiatuse tegemise hetkel oli vastustajal võimalus kasutada KAS § 50 lg-s 2 sätestatud abinõud („Kui krediidiasutus ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidi- asutuse juhi tagasikutsumist kohtu poolt“), on see säte nüüdseks Riigikohtu otsusega asjas nr 3- 4-1-54-14 alates 27.02.2015 kehtetuks tunnistatud. 33.2. Menetlusosalised viitasid istungil finantskriisi lahendamise ja ennetamise seadusele (FELS, kehtiv alates 29.03.2015), mille § 99 p-ga 9 muudetakse KAS § 104 lg 1 p 10 ja sõnastatakse see järgmiselt: „10) nõuda krediidiasutuse üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist, kui esineb käesoleva seaduse § 50 lõikes 1 nimetatud alus.” Nimetatud seadusemuudatus kinnitab järeldust, et ei ettekirjutuse ega hoiatuse tegemise ajal ei andnud kehtiv õigus Finantsinspektsioonile pädevust nõuda ettekirjutusega krediidiasutuse nõukogu liikme tagasikutsumist. FELS eelnõu seletuskirja (lk 68-69) kohaselt antakse muudatusega Finantsinspektsioonile mõnevõrra suurem volitus, mille kohaselt saab Finantsinspektsioon otse ettekirjutusega nõuda krediidiasutuse üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist. See on otseselt kooskõlas ka kriisilahendusdirektiiviga, mille kohaselt tuleb pädevale asutusele seesugune õigus ette näha. 34. Vastustaja on tähelepanu juhtinud koosoleku protokolli vastuolule hääletustulemuste kajastamisel. Protokollist (tl 26 pöördel) tuleneb esmalt, et A.K.t ei ole Krediidipanga nõukogu liikme kohalt tagasi kutsutud, kuna selle poolt hääletas 59,94% (23 365 105 häält) ja vastu 40,03 % (15 605 925 häält) aktsionäridest ja otsus jäi seega vastu võtmata. Selle tulemuse all on aga üldkoosoleku juhataja teatanud, et otsus on vastu võetud, kuna üle 2/3 aktsionäridest oli selle poolt. Vastustaja leiab, et otsus pole kohaselt täidetud ka seetõttu, et üldkoosoleku otsusest ei nähtu, kas A.K. on tagasi kutsutud või mitte. Kaebaja selgitas kohtuistungil protokolli tekkinud

3-14-52838 12(15) vastuolu tagamaid (vastuväide vastuhäälte hulga üle), kuid tegemist on kehtiva protokolliga, mille koosoleku juhataja on allkirjastanud ning kaebajale teadaolevalt ei ole seda seni ümber lükatud. Vastustaja märkis kohtuistungil et ebaselguse tõttu koosolekul otsustatu osa võib olla tegemist olukorraga, kus A.K. oli seadusevastaselt nõukogu esimees. Päring äriregistri teabesüsteemi näitab, et A.K. on senini AS Eesti Krediidipank nõukogu liige. Asjaolu, kas üldkoosolek otsustas A.K. tagasikutsumise või mitte, oleks määrav, kui pidada võimalikuks, et KAS § 104 lg 1 p 10 võimaldas panna ettekirjutusega tagasikutsumise kohustust. Kohus sellist tõlgendust võimalikuks ei pea. Kui vastustaja pidas seda asjaolu hoiatuse koostamisel määravaks, saanuks ta vastavate selgituste saamiseks eelnevalt pöörduda AS Eesti Krediidipank poole. 35. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et hoiatuse andmiseks puudus nii õiguslik kui ka faktiline alus. Kohus on seisukohal, et 09.09.2013 ettekirjutus oli aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumise ja ettekirjutuses märgitud küsimuse päevakorda panekuga ettekirjutuses määratud tähtajal täidetud. Vastustaja kohtumenetluses järjekindlalt rõhutatud eesmärk on saavutada järelevalve teostamisel olukord, et A.K. ei kuuluks enam AS Eesti Krediidipank nõukogusse. Sellist selgesõnalist kohustust 09.09.2013 ettekirjutus ei sisaldanud ning eeltoodust nähtuvalt ei andnud kehtiv õigus vastustajale ka pädevust sellesisulise ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutuse aluseks olevat normi, mis paneb selle adressaadile ettevõtlusvabadust olulisel määral riivava kohustuse, ei ole võimalik ka laiendavalt tõlgendada. HMS § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse kriteeriumid. Haldusakti võib jätta tühistamata vormi- ja menetlusvigade tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1), kuid mitte olukorras, kus see ei vasta kehtivale õigusele ega tuvastatud faktilisele olukorrale. 36. Eelnevast tulenevalt tuleb 27.10.2014 sunniraha rakendamise hoiatus nr 4.12 3/2792-4 tühistada. III. 37. Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka nõude tuvastada, et Finantsinspektsiooni 09.09.2013 ettekirjutus on täidetud. Ettekirjutuse täitmise tuvastamise võimalikkust ei mõjuta kohtu hinnangul pooleliolev kohtuvaidlus ettekirjutuse õiguspärasuse üle haldusasjas nr 3-13- 1958. 38. HKMS § 45 lg 2 ls 1 näeb ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb kaebajal tuvastamisnõuet esitades selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. HKMS § 37 lg 2 p 6 näeb ette nn üldise tuvastamiskaebuse esitamise. HKMS § 5 lg 1 p 6 kohaselt on halduskohtul kaebuse rahuldamisel otsuse resolutsioonis õigus teha kindlaks avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu. Riigikohtu erikogu märkis asjas nr 3-3-4-2-13 (p 15), et HKMS § 5 lg 1 p-s 6 kasutatud sõnastust “faktiline asjaolu” ei tohi mõista kui keeldu tuvastada õiguslikke asjaolusid, vaid kui volitust teha kindlaks kõiki olulisi asjaolusid, sh õigusi, kohustusi ja õigussuhteid. Kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskiri kinnitab, et HKMS § 5 lg 1 p 6 mõte ei olnud tuvastamiskaebuse võimalikku eset kitsendada ning sellega õiguskaitse efektiivsust vähendada. HKMS § 5 lg 1 p 6 võimaldab tuvastada ka õigussuhte ning teise õigustatud isiku kohustuse olemasolu nii avalik- õiguslikus kui ka eraõiguslikus suhtes, kui selline kohustus eksisteerib. Kohus on seisukohal, et HKMS § 5 lg 1 p 6 võimaldab ka tuvastada, kas isik on täitnud oma kohustuse avalik-õiguslikus suhtes ning peab võimalikuks võtta seisukoha kaebaja poolt ettekirjutuse täidetuse osas.

3-14-52838 13(15) 39. Kaebusest ja kaebaja poolt hilisemas kohtumenetluses esitatud dokumentidest ning kohtuistungil esitatud seisukohtadest järeldub, et kaebaja eesmärgiks on vältida olukorda, kus tema suhtes rakendatakse sunniraha seetõttu, et vastustaja hinnangul pole ta ettekirjutusega pandud kohustust täitnud. Kohus on seisukohal, et täidetud on üldise tuvastuskaebuse lubatavuse eeldus – puudub tõhusam õiguskaitsevahend. Haldusakti siduvust selles tuvastatud asjaolude piires on võimalik murda tühistamiskaebusega (Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-84-11, p 39). Kohtu hinnangul ei välista tühistamisnõude rahuldamine ning seejuures ettekirjutuse täidetuse konstateerimine kohtuotsuse põhjendustes, et vastustaja võiks siiski samasuunalise hoiatuse uuesti teha, kuna kohtuotsuse põhjenduses tuvastatud asjaolud pole erinevalt resolutsioonis tuvastatust siduvad (HKMS § 177 lg 1). Seega peab kohus vajalikuks kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada, et AS Eesti Krediidipank on täitnud Finantsinspektsiooni 09.09.2013 otsuse nr 4.1-1/41 „Ettekirjutus“. 40. Kuna kohus rahuldab kaebaja alternatiivselt esitatud tühistamis- ja tuvastamisnõude, puudub kohtul vajadus võtta seisukoht keelamisnõude ning eraldi hoiatuse õigusvastasuse tuvastamise osas. IV. 41. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 42. Kaebaja esindajad esitasid 26.02.2015 toimunud kohtuistungil taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (summas 4881 eurot 30 senti) ning menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Nimetatud summa hõlmab kaebaja poolt tasutud riigilõivu – 15 eurot kaebuse esitamisel ja 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Kaebaja esitas juhindudes HKMS § 109 lg 1 teisest lausest 03.03.2015 täiendava taotluse ja menetluskulude nimekirja kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulude (1297 eurot 80 senti) väljamõistmiseks. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokku 6179 euro ja 10 sendi ulatuses (tl 164–165), sh riigilõiv 30 eurot. Kohtule esitatud dokumentidest (tl 156 – 159 ning 166) nähtuvalt on kaebaja õigusabi eest tasunud, st tegemist on kantud menetluskuludega. 43. Vastustaja esindajad esitasid kohtuistungil taotlusele oma vastuväited, pidades summat ülepaisutatuks ning palusid väljamõistetavat summat vähendada poole võrra. Vastustaja arvates on põhjendamatud kulud osale tegevustele (suhtluses kliendiga (kooskõlastamine), riigilõivude tasumise korraldamine, lisade komplekteerimine edastamine; kattuvad tegevused nt 10. ja 18. detsembril). Kaebaja esindajad selgitasid, miks nad peavad kulusid põhjendatuks, sh et advokatuuriseadusest tulenevalt on neil kohustus käsundiandjaga tegevused kooskõlastada. 44. Vastustaja esitas 09.03.2015 vastuväite (tl 172–173) täiendavalt esitatud taotlusele ning leiab, et menetluskulud, ei ole Krediidipanga taotletud ulatuses põhjendatud ega vajalikud ning peab põhjendatuks kulusid maksimaalselt 2000 euro ulatuses. Vastustaja viitab kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumitele, millest menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel lähtutakse: kaebuse koostamiseks ja läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; kaebuse koostamise keerukus ja aeganõudvas; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel, kirjalik või suuline menetlus, vaidluse olemus. Vastustaja hinnangul pole tegemist keeruka õigusvaidlusega, mis eeldanuks mahukate õigusdokumentide koostamist ning sisuline arutelu on taandunud ühele küsimusele (kas ettekirjutus on täidetud), tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud pole mahukad ega seondu täiendavate suurte jõupingutustega ning esitatud seisukohad kordavad sisuliselt varem hagis

3-14-52838 14(15) esitatut. Vastustaja lähtub seisukohast, et erialaspetsialistil kulub ühe menetlusdokumendi lehekülje koostamiseks üks tund ning peab mõistlikuks kuluks tasu 18 tunni eest menetlusdokumentide koostamisel ning 1 tunni ja 15 minuti eest kohtuistungil esindamiseks. Pidades põhjendatuks tunnitasu 120 eurot, teeb see vastustaja arvutuse kohaselt 2310 eurot (kokku 19 tunni 15 min eest). Arvestades menetlusdokumentides esitatud sisulisi kordusi peab vastustaja põhjendatud kuluks 2000 eurot. Täiendavalt märgib vastustaja, et asja sisu ja mahtu arvestades pole põhjendatud samaaegselt kahe esindaja kulud (viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-35-13), sh kohtuistungi protokolliga tutvumisel, samuti kulud menetluskulude nimekirja (kaks dokumenti) koostamisele (viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14). 45. Kaebaja esindajate 12.03.2015 seisukoha (tl 177) järgi ei ole tegemist lihtsa õigusvaidlusega ühe õigusküsimuse üle, vaid tõusetunud on küsimused vaidluse eseme õigusliku olemuse, KAS § 50 lg 2 ja § 1041 koosmõju ning menetluse peatamise üle põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ajaks (KAS § 50 lg 2). Kohtupraktikas (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-119- 14) on peetud põhjendatuks ka 140 euro suurust tunnihinda, praeguses asjas on osutatud teenust keskmise tunnihinnaga 123 eurot 60 senti. Kaebaja esindajad ei nõustu, et piisav ajakulu ühe menetlusdokumendi lehekülje koostamiseks on üks tund. Menetlusdokumendi koostamine ei ole pelgalt tehniline toiming, õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel (advokatuuriseaduse § 40 lg 2) ning poleks väiksema ajakuluga võimalik. Kaebaja mõlemal esindajal on eriteadmised tema peamises valdkonnas (vandeadvokaat Eva Mägil vaidluste lahendamine ning vandeadvokaat Hannes Vallikivil pangandus- ja finantsõigus). Käesolevas haldusasjas õigusabi osutamine eeldas teadmisi nii kohtumenetlusest kui ka pangandusõigusest. 46. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vaidlus ei ole olnud mahukas tõendamisesemeks olevate asjaolude ega menetlusaja ning –toimingute hulga poolest ning ei nähtu tõendite hankimise keerukust. Samas nõustub kohus kaebajaga, et vaidlus ei piirdunud üksnes põhiküsimusega (ettekirjutuse täitmine), vaid eeldas ka menetluslike küsimustega tegelemist, asjas on läbitud esialgse õiguskaitse- ning sellega seonduv määruskaebemenetlus, asi vaadati läbi kohtuistungil. Menetluse põhiküsimuse (ettekirjutuse täidetus ning KAS § 104 lg 1 p 10 tõlgendamine) ei pruugi olla lihtne juristi jaoks, kellele see pole igapäevane põhitemaatika. Nimetatud sätte tõlgendamisel puudub ka väljakujunenud praktika. Samas, nagu kaebaja esindajad ise välja toovad, on üks esindajatest (vandeadvokaat Hannes Vallikivi) spetsialiseerunud pangandus- ja finantsõigusele. Kohus nõustub vastustajaga samuti selles, et ülemäärane on kahe advokaadi kulude väljamõistmine, eriti samaaegsete tegevuste eest. Advokaatide spetsialiseerumine tagab vaieldamatult parema teenuse, kuid menetluskulude väljamõistmise kontekstis ei saa veenvaks pidada kahe esindaja vajadust põhjusel, et üks neist keskendub menetluslikule ja teine materiaalõiguslikule poolele. Määrav ei ole ka, et Finantsinspektsioonil oli kohtuistungil kaks esindajat. Varsemast menetlusest nähtuvalt on vastustaja esindajaks olnud ainult Siim Tammer. Valik kahe esindaja kasutamiseks ei tähenda, et nende poolt üheaegselt tehtavad tegevused oleks ühtviisi põhjendatud ja vajalikud. Vastustaja on põhjendatult toonud näite kohtupraktikast (Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-35-13, p 32). Küll aga nõustub kohus, et kaebajale osutatud õigusabiteenuse tunnihind (123 eurot 60 senti) on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasemega (ka kaebaja polt viidatud seisukohad asjas nr 3-2-1-119-14). Kohtu hinnangul on põhjendamatu ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele. Kohtupraktika kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike

3-14-52838 15(15) kuludega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-7-14, p 12) ning seda on tunnustatud ka halduskohtumenetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2015 otsus haldusasjas nr 3-13- 70052, p 12). 47. Kohus peab menetluskulude nimekirjades esitatud tegevusi osaliselt põhjendamatuks järgmises osas: 1) arvestades eelnevalt nimetatud valdkondlikku spetsialiseerumist menetlus- ja finantsõiguslikele küsimustele, on vandeadvokaat E. Mägi ettevalmistus seoses FELS- ga (23.02.2015) põhjendatud ühe tunni ulatuses märgitud kahe tunni asemel; 2) valdkondlikku spetsialiseerumist arvestades on esindajate valmistumine ja osavõtt kohtuistungist (25.02.2015–26.02.2015) põhjendatud kokku 4 tunni ulatuses (nimekirjas näidatud 6 tundi 30 minutit); 3) kohtuistungi protokolliga tutvumine kokku põhjendatud 15 min ulatuses (märgitud 2 korda 15 min); 4) kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele kulunud tegevused (kuni 18.11.2014, nimekirja järgi kokku 18 tunni ja 30 min ulatuses) on põhjendatud kohtu hinnangul 10 tunni ulatuses. Selles staadiumis ei olnud tõusetunud põhiküsimusele hiljem lisandunud menetluslikke küsimusi; 5) Finantsinspektsiooni 12. jaanuari 2015 seisukohale vastamisega seonduv tegevus (13.01.2015–10.02.2015, nimekirja järgi kokku 6 tunni 30 min ulatuses) on põhjendatud 4 tunni ulatuses, esitatud seisukohas ja vastuses käsitletakse vähemalt osaliselt juba varasemalt analüüsitud küsimusi. 6) Menetluskulude nimekirjade koostamine 2 tunni ulatuses on põhjendamatu. 48. Seega peab kohus kaebaja esindajate poolt esitatud menetluskulude nimekirjades esitatud õigusabiteenuse mahtu (39 tundi 15 min ja 10 tundi 30 min) kokku põhjendatuks 31 tunni ja 30 min ulatuses ja õigusabikulud tuleb vastustajalt välja mõista summas 3893 eurot 40 senti. Samuti tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja tasutud riigilõiv 30 eurot. 49. Asjas on 20.11.2014 määrusega kohaldatud esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse tegemiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe