3-13-354/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-354 Haldusasi J.K. (K. ) kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju summas 640 euro hüvitamise nõudes seoses kartseritingimustega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja J. K. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus osas, millega halduskohus jättis õigusvastaseks tunnistamata Tartu Vangla tegevuse kaebaja paigutamisel 20.04.2012-24.04.2012 kartserikambrisse, kus ei olnud tagatud piisav valgustus. Teha selles osas uus otsus ning tunnistada Tartu Vangla tegevus kaebaja paigutamisel 20.04.2012-24.04.2012 kartserikambrisse, kus ei olnud tagatud piisav valgustus, õigusvastaseks. 2. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus muutmata. 3. Jätta kaebaja menetluskulud riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 27.04.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 18.04.2012. a käskkirjaga nr 6-2/650 (tl 17) määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 4 ööpäeva kartserisse paigutamist Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 süülise rikkumise eest. Kaebaja viibis nimetatud käskkirja alusel 20.04.2012–24.04.2012 kartserikambris nr 1007.

2. 24.04.2012 esitas kaebaja vanglale kaebuse (tl 3), milles avaldas, et kambris nr 1007 puuduvad päevavalguslambid, seinad on soditud ning kohati on seintelt värv maha koorunud. Kaebaja arvates vajaks maja remonti.

3. Tartu Vangla käsitles kaebaja 24.04.2012. a kaebust märgukirjana ning vastas sellele 23.05.2012. a kirjaga nr 2-3/1163-1 (tl 4). Tartu Vangla märkis, et kaebajale vastamise ajaks on valgustid kambris 1007 parandatud ning kambri seinte seisukorrast on teavitatud Riigi Kinnisvara AS-i, kes on lisanud nimetatud kambri remondi planeeritavate tööde nimekirja.

4. 26.11.2012 esitas kaebaja Tartu Vanglale taotluse (tl 5-5p) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 640 eurot. Kaebaja sõnul seisnes talle tekkinud kahju tema väärikuse alandamises, tervise kahjustamises ning au riivamises, ning kahju tekkis seetõttu, et ta viibis neli päeva kambris 1007, mis ei vastanud tema arvates ette nähtud nõuetele. Nõuetele mittevastavus väljendus selles, et puudu olid päevavalguslambid, seintel olid kaebaja jaoks ebasobivad (rassistlikud, fašistlikud, pederastlikud, solvavad, kuritegevust ning narkomaaniat õhutavad ja väga depressiivsed) joonistused ja väljendid ning paljudes kohtades oli seintelt värv maha kraabitud.

5. Tartu Vangla direktor jättis 22.01.2013. a otsusega nr 1-13/198-1 (tl 6) kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus vajadus kontrollida, kas kaebaja tervis või au on saanud kahjustada, kuna taotlusest ei nähtunud ühtegi asjaolu, mis annaks alust pidada nende kahjustuste saabumist võimalikuks.

6. 17.02.2013 esitas J. K. kohtule kaebuse (tl 1-2p), milles palus Tartu Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitise summas 640 eurot hingelise valu tekitamise eest seoses sellega, et ta pidi viibima 20.04.2012–24.04.2012 kartserikambris nr 1007, kus puudus päevavalgus ning seinad olid täis joonistatud ja kirjutatud ebasobivaid loosungeid. Kaebaja leiab kaebuses, et kuna Tartu Vangla ei täitnud talle seadusega kohustuseks pandud vangistusseaduse (VangS) § 45 ja § 651 sätteid, siis sellise tegevusega käitus Tartu Vangla õigusvastaselt, mis tekitas kaebajale füüsiliselt, psühholoogiliselt ja moraalselt piinu, alandas tema väärikust, riivas tema au ning tekitas hingelist valu. Kambris oli kogu aeg pime. Nendel päevadel, kui kaebaja vastavas kambris viibis, paistis ainult ühel päeval päike. Kambri tegi veel pimedamaks see, et kambri pool seina oli ilma värvita (tume). Kaebuse kohaselt olid kambri seinad täis joonistatud-kirjutatud rassistlikke, fašistlikke, pederastlikke, solvavaid, kuritegevust ning narkomaaniat õhutavaid ja depressiivseid loosungeid. Kaebaja palveid eirati ja teda ei paigutatud seadusega kooskõlas olevasse kambrisse, millega alandati tema au ja väärikust ning tekitati hinges meelehärmi.

7. Tartu Halduskohus jättis 09.05.2013. a otsusega (tl 24-25p) kaebuse rahuldamata. Vastustaja on möönnud, et kõnealusel ajal esinesid kambri nr 1007 valgustamisel puudused. Lähtuvalt Tõravere observatooriumi andmetest päikese tõusu ja loojumise aegade kohta pidi kaebaja vaidlusalusel perioodil veetma kartseris eeldatavast ärkveloleku ajast, so 64 tunnist 12 tundi tingimustes, mil valgustus võis olla selgelt ebapiisav. Arvestades aga asjaolu, et

3

kaebaja viibis kartseris 4 ööpäeva, siis ei saa kohtu hinnangul sellist ebameeldivust (puudujääki valgustuses) pidada niivõrd intensiivseks, et see oleks alandanud kaebaja inimväärikust või oleks talle tekitanud kas füüsilisi või vaimseid kannatusi. Väheusutavad ja ebatõenäolised on kaebaja väited seoses kambri seintel olnud joonistustekirjutistega. Vangla on omaks võtnud, et kambri seinte esteetilises väljanägemises esinesid puudujäägid. Kuna aga kaebusest ei nähtu, mida kaebaja jaoks depressiivselt mõjuvat ning psüühiliselt ja füüsiliselt kurnavat oli konkreetselt kambri seinal kujutatud või kirjutatud, siis on kohtu hinnangul kaebaja kirjeldatud tunnete tekkimise tõelevastavus väheusutav. Küll aga nähtub asja materjalidest, et kaebaja on lasknud enda ihule joonistada erinevaid tätoveeringud, mille sobilikkuses võib kahelda. Kohtu jaoks pole usutav, et inimene, kes laseb selliseid kujutisi enda nahale jäädvustada, on sedavõrd tundlik teiste kinnipeetavate poolt tehtud ebasobivate joonistuste või kirjutiste suhtes, ja et need tekitasid talle tema poolt kirjeldatud tundeid. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjust järelduseks, et kaebaja viibimine nelja päeva jooksul ebasobivate joonistuste või kirjutistega kartserikambris tekitas talle psüühilisi ning füüsilisi kannatusi, mis tõid kaasa väärikuse alandamisena käsitletavaid kannatusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 11.06.2013 saabus kohtusse kaebaja apellatsioonkaebus (tl 35-39) Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsusele, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 640 eurot. Apellatsioonkaebuses on kaebaja endiselt seisukohal, et kartserikambris nr 1007 päevavalgustite puudumine põhjustas talle palju ebameeldivusi, hingelist valu, närvilisust, stressi ja viha. Tema sõnul oli ta praktiliselt neli ööpäeva öörežiimil. Vanglaametnikud paigutasid kaebaja teadlikult VangS § 651 lg 1 ja § 45 lg 1 nõuetele mittevastavasse kambrisse. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla ja halduskohtu seisukohaga loomuliku valguse olemasolu kohta kambris. Enamuse kartseris viibimise ajast oli ilm pilves ning kambris pime. Samuti asub kõnealune kamber esimesel korrusel ning kambri taga on kõrge müür, mis takistab päikesel kambrisse paistmast. Kaebaja viibis kartserikambris aprillikuus, kus päevad ei ole veel nii pikad ja valged, kui näiteks suvel. Kaebaja selgitab apellatsioonkaebuses täpsemalt kambri seintele kritseldatud kirjutiste ja joonistuste sisu. Tartu Vangla on tunnistanud, et seitse kuud pärast kaebaja poolt kartserikaristuse kandmist ei olnud neid kritseldusi likvideeritud. Samuti oli kaebaja hinnangul vastustajal võimalik kontrollida, millised kritseldused seintel oli, kuna ta esitas vanglale kaebuse juba kambris viibimise ajal. Kaebaja sõnul irvitasid vanglaametnikud tema üle ega rahuldanud tema palveid panna ta karistust kandma mujale kambrisse. Kaebaja on seisukohal, et seintel olnud kritselduste poolt kaebajale avaldatava mõju hindamisel ei saa kuidagi puutuda asjasse tema tätoveeringud. Samuti on ebaõige halduskohtu väide, et kaebaja ei ole vastustaja sellekohastele väidetele vastuväiteid esitanud. Kaebaja hinnangul puudub vastustajal õigus avalikkuse ees kahelda tema tätoveeringute sobilikkuses, neid loetleda ja samastada seintel olevate joonistustega. Seega leiab kaebaja, et Tartu Vangla on teda kohtu ees naeruvääristanud ja alandanud. Sarnaselt on käitunud halduskohus, arutades tema tätoveeringutega seonduvat avalikus kohtuotsuses. Ebaõige on vastustaja ja halduskohtu seisukoht, justkui tätoveeringutega kinnipeetavaid võiks hoida erinevate masendavate joonistuste ja väljenditega seintega kambris.

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Õige on kaebaja tähelepanek, et sõltumata päikese vältimatust tõusmisest ja loojumisest esineb päevi, mil pilvkatte tõttu päikest ei paista. Siiski ei ole sel tähelepanekul käesoleva vaidluse kontekstis olulist tähendust, sest ka pilvistel päevadel tagab päevane loomulik valgus võimaluse kambris lugeda ja kirjutada, sest kambri otsaseinast moodustab suure osa aken.

4

Halduskohus ei ole eksinud sellega, kui võttis otsuse tegemisel arvesse kaebaja kehal olevaid tätoveeringuid. Nii nagu võivad kaebaja poolt kirjeldatud kritseldused kartserikambri seintel mõjuda tavapärases kontekstis mõnevõrra häirivalt, viitavad vastustaja hinnangul ka kaebaja kehale püsivalt kantud provokatiivsed kujutised soovile šokeerida. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kaebaja on õrnahingelise natuuriga isik, kellele võivad kritseldused seintel põhjustada tema kirjeldatud kannatusi. Tartu Vangla ei soosi kritseldusi kambrite seintel, kuid neid teevad kinnipeetavad ise ning pidev seinte ülevärvimine pole otstarbekas, kuigi aeg-ajalt seda siiski tehakse. Et seda tehti ka jaanuaris ja veebruaris 2013, polnud apellatsioonkaebuse saabumise hetkel enam võimalik kontrollida, kas kaebaja kirjeldatud sõnumid ka tegelikult kambri seintel olid. Kaebajale mittevaralise kahju tekkimise hindamisel ei saa arvesse võtta kaebaja väidet, et tema palvete peale viia ta teise kambrisse irvitati tema üle, sest kaebaja ei ole seda väidet varasemalt ei kohtueelses menetluses ega halduskohtus esitanud. Miski ei viita sellele, et kaebajale oleks tekkinud rahas hüvitatavat mittevaralist kahju. Juba kohtueelses menetluses on Tartu Vangla tunnistanud mõningaid puudusi kartserikambris, kuid selgitanud, et võttes arvesse kaebaja isikut ning tema antud kambris viibimise kestust, ei saanud see põhjustada talle kannatusi, mida saaks pidada kinnipeetava väärikust alandavaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis õigusvastaseks tunnistamata Tartu Vangla tegevuse kaebaja paigutamisel neljaks päevaks kartserikambrisse, kus ei olnud tagatud piisav valgustatus. Muus osas tuleb jätta Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus muutmata.

11. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja viibimine neljal päeval (20.04.2012 – 24.04.2012) kartserikambris nr 1007, kus ei põlenud päevavalguslambid ning mille seintele oli kritseldatud ebasündsaid väljendeid ja joonistusi, tekitas kaebajale mittevaralist kahju, mille eest on põhjendatud mõista vastustajalt tema kasuks välja rahaline hüvitis. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. RVastS § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

12. Asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et kaebaja vaidlusaluses kartserikambris viibimise ajal esinesid puudused kambri valgustamisel. Samuti on vangla kinnitusel tuvastatud, et sel ajal esinesid puudujäägid kambri seinte esteetilises väljanägemises. Kartserikambris esinevad puudused on kaebaja välja toonud 24.04.2012 vanglale esitatud pöördumises (tl 3), mille kohaselt puudusid kambris päevavalguslambid ning kartserikambri seintele olid kirjutatud-joonistatud rassistlikud, fašistlikud, pederastlikud, solvavad, kuritegevust ja narkomaaniat õhutavad ning väga depressiivsed väljendid. Samuti oli seintelt paljudes kohtades värv maha kraabitud. 23.05.2012 kaebaja pöördumisele esitatud vastuses (tl 4) märkis vangla, et valgustid on parandatud, kambri seinte seisukorrast on teavitatud Riigi Kinnisvara AS-i ja kambri remont on lisatud planeeritavate tööde nimekirja (tl 4). Seega on vangla kaebaja poolt välja toodud puudused omaks võtnud ning tuvastatuks saab pidada, et kambris nr 1007 esinesid kaebaja seal viibimise ajal puudujäägid nii valgustuses kui seinte esteetilises väljanägemises.

5

13. Kinnipeetava kambrile esitatavad nõuded on sätestatud VangS § 45 lg-s 1, mille kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse; kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Eeltoodud sätted ei sea nõudeid kambri esteetilisele väljanägemisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vanglale etteheidetav see, et enne kaebaja paigutamist kartserikambrisse, ei teostatud seal remonti ega värvitud üle kambri seinu. Seintel olevate kirjutiste-joonistuste näol on tegemist esteetiliste asjaoludega, mis ei kvalifitseeru kambrile esitatavate nõuete rikkumisena ega takista otseselt karistuse täideviimist. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub sellises kambris viibimine, mille seintel on ebatsensuurseid kirjutisi-joonistusi, vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste hulka. Kinnipidamisasutuse ruumide seintele jäädvustavad erinevaid ebatsensuurseid väljendeid ja joonistusi eeldatavasti just seal viibivad kinnipeetavad ise. Vangla on käesolevas asjas kinnitanud, et aeg-ajalt värvitakse kambrite seinu üle. Vaidlusaluses kambris on seda vangla kinnitusel tehtud jaanuaris ja veebruaris 2013. Ka kaebaja 24.04.2012. a avaldusele esitatud vastuses (tl 4) on vangla kinnitanud, et on teavitanud kambri seisukorrast Riigi Kinnisvara AS-i ja kambri remont lisati planeeritavate tööde nimekirja. Kuivõrd tegemist on mahult võrdlemisi suure tööga, on kambri seinte seisukorra parendamine Riigi Kinnisvara AS-i poolt plaanipärases korras ringkonnakohtu hinnangul igati mõistlik. Seega ei saa pidada õigusvastaseks seda, et kartserikambris nr 1007 ei teostatud remonti ega värvitud seinu üle juba enne kaebaja sinna paigutamist. Eeltoodud põhjusel ei oma kohtu hinnangul tähtsust ka see, mida ja kui palju oli antud juhul vaidlusaluse kambri seintele joonistatud-kirjutatud. Kohus jätab tähelepanuta ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et vastustaja on kaebajat tema tätoveeringute kohta informatsiooni avaldamisega teda alandanud ja naeruvääristanud. Need väited ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ning tegemist saab olla üksnes eraldiseisva nõudega, mida käesolevas asjas menetleda ei ole võimalik.

14. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa aga asuda kindlale seisukohale, et kartserikambris, kus kaebaja neli päeva talle määratud distsiplinaarkaristust kandis, oli tagatud VangS § 651 lg-s 1 ja § 45 lg-s 1 ette nähtud ruumi piisav valgustatus. Asjas on tuvastatud, et kambris puudus kaebaja seal viibimise ajal kunstlik valgustus. Vastustaja ning halduskohus on kambris piisava valgustatuse olemasolu jaatamisel tuginenud Tõravere observatooriumi andmetele päikesetõusu ja -loojangu aegade kohta, ning leidnud, et valdav enamik kaebaja ärkveloleku ajast kartseris viibides jäi aega, mil kamber oli valgustatud loomuliku valgusega. Vastustaja sõnul võis valgustus kartserikambris olla selgelt ebapiisav kolmel tunnil päevas ning arvestades kaebaja ärkveloleku aega kambris, pidi ta veetma niisugustes tingimustes 12 tundi 64 tunnist. Eeltoodud järeldused tuginevad seega päikesetõusuja loojangu vahele jäävale ajale, arvestamata seda, et ka sellel ajal võis pilvise ilma korral päikest mitte paista ning kambris võis seetõttu olla valgust vähesel määral. Kaebaja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et vaidlusalune kamber asub esimesel korrusel ning selle vastas on kõrge müür, mis takistab päiksel kambrisse paistmast. Samuti asub vaidlusalune kamber poolel, kust päike tõuseb. Vastustaja ei ole nendele väidetele vastuväiteid esitanud, olles väitnud üksnes seda, kambril on piisavalt suur aken. Ringkonnakohtu hinnangul saab eelnevast järeldada, et ka pärast päikesetõusu ning enne päikeseloojangut võis kambri valgustatuse tase olla kunstliku valgustuse puudumise tõttu VangS § 45 lg 1 teise lause mõttes ebapiisav ning kaebaja pidi olulise osa kartserikaristuse kandmise ajast viibima kas hämaras või pimedas. VangS § 45 lg 1 kohaselt koosmõjus VangS § 651 lg-ga 1 peab vangla kambris piisava valgustuse tagamiseks kindlustama selle, et kambris oleks nii aken kui kunstlik

6

valgustus. Seega ei ole VangS § 45 lg-ga 1 kooskõlas see, kui kartserikambris puuduvad päevavalguslambid või need ei tööta, sest sellisel juhul ei saa olla kindel selles, et ruumi piisav valgustatus on kindlustatud. Selle ebapiisavuse oleks vastustaja saanud kõrvaldada, kui oleks teinud vaidlusaluses kambris päevalguslambid korda juba enne kaebaja sinna paigutamist. Tegemist ei ole kohtu hinnangul ülemäära aega ega ressursse nõudva tegevusega ning vastustaja ei ole esitanud ka ühtegi väidet selle kohta, et see oleks olnud võimatu. Seega on vastustaja tegevus kaebaja hoidmisel ebapiisava valgustatusega karterikambris õigusvastane ning antud juhul puudub alus kahelda vastustaja süüs.

15. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 63 lg 1 p 4 alusel kohaldatav kartserikaristus on kõige rangem distsiplinaarmeede. Riigikohtu halduskolleegium on kinnitanud, et kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendav karistus. Samuti võivad Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks, ning tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, peab kohus juba sellega võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. (vt RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p-d 11, 13). Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). Antud juhul saab ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et kaebaja, kandes talle kõige raskema distsiplinaarmeetmena määratud karistust, võis läbi elada hingelisi kannatusi seoses sellega, et lisaks öisele ajale ei olnud kambris piisavalt valgust ka päevasel ajal.

16. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas rõhutanud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas üksnes siis, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei õigusta kaebajale nelja päeva kestel tekkinud vähese intensiivsusega hingeline valu talle mittevaralise kahju katteks rahalise hüvitise väljamõistmist, eelkõige seetõttu, et kaebaja viibis ebapiisava valgustusega kambris üksnes vähese aja jooksul, so nelja päeva kestel. Selle vähese aja kestel ei saanud kaebajale tekkida rahaliselt hüvitatavat kahju. Riigikohus on oma senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14; 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12; 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Sellise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5, milles sätestatu kohaselt võib kohus juhul, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhul on kaebajale ebapiisava valgustusega ruumis kartserikaristuse kandmisel tekkinud kahju kohaseks hüvitamise viisiks just vastustaja vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Seega tuleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, kuid Tartu Vangla tegevus kaebaja paigutamisel neljaks päevaks kartserikambrisse, kus ei olnud tagatud piisav valgustatus, tuleb tunnistada õigusvastaseks.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus tühistada osas, millega halduskohus jättis õigusvastaseks tunnistamata Tartu Vangla tegevuse kaebaja paigutamisel

7

20.04.201 – 24.04.2012 kartserikambrisse, kus ei olnud tagatud piisav valgustatus. Ülejäänud osas tuleb jätta Tartu Halduskohtu 09.05.2013. a otsus muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuivõrd antud juhul on kaebaja olnud menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest, jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 2).

Einar Vene Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/