3-14-50825/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2015 a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50825 Haldusasi

Realister OÜ kaebus õigusemõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks.

Menetlusosalised Kaebaja – Realister OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaat Merli Paddar; Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Kristiina Rebane. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon 1. Jätta taotlus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata. 2. Jätta kaebus rahuldamata. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 27.03.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

2 Asjaolud

1. Herlitz PBS AG asus 2007. a-l turustama matemaatika ja keemia valemilehtedega vihikuid, mis sarnanesid Realister OÜ poolt 2006. a-l turustatud valemilehtedega vihikutega.

Realister OÜ pöördus kohtusse oma õiguste kaitseks, nõudes rikkumise lõpetamist, hüvitist tekitatud kahju eest ja õigusrikkumise teel saadud tulu väljamõistmist. Samas taotles Realister OÜ viiviste väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

2. Harju Maakohtu 22.12.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-13577 jäeti Realister OÜ hagi Herlitz PBS AG vastu rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-13577 tühistati Harju Maakohtu 22.12.2009 otsus ning saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.

Harju Maakohtu 20.12.2010 vaheotsusega tunnustati Realister OÜ nõude põhjendatust.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2011 otsusega jäeti Harju maakohtu 20.12.2010 otsus muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses toodud täiendusi.

Riigikohtu 07.02.2012 otsusega 3-2-1-155-11 tühistati tsiviilasjas nr 2-08-13577 Harju Maakohtu 20.12.2010 vaheotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2011 otsus ning saadeti asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Harju Maakohtu 03.04.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-13577 jäeti hagi rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2013 otsusega jäeti Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Sama otsusega keeldus ringkonnakohus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimisest.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2013 määrusega jäeti Realister OÜ kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

4. Realister OÜ esitas 15.05.2014 kaebuse Tallinna Halduskohtule õigusemõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks. Samas taotles kaebaja Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimist.

5. 26.09.2014 saabus kohtule kaebaja taotlus asjas vaheotsuse tegemiseks. Kohus rahuldas 29.09.2014 määrusega kaebaja taotluse vaheotsuse tegemiseks kahjunõude põhjendatuse kohta.

Kaebuse sisu

6. Kaebajale tekitati kahju Euroopa Ühenduse õiguse rikkumisega Eesti Vabariigi kohtute poolt. Riigivastutusnõude vahetuks aluseks on Euroopa Liidu õigus ja siseriiklikud normid. Riigivastutuse seadusest (RVastS) tulenevad piirangud ei ole kohaldatavad.

6.1. Riigikohtu 07.02.2012 otsus, Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-08-13577 on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/48/EÜ art-ga 5 (edaspidi Direktiivi art 5 vastavas käändes), millest

3 tulenevalt peaks autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 29 lg-t 1 kohaldama nii, et eeldatakse vaidlusaluste autoriõiguste kuulumist OÜ-le Realister.

6.2. Direktiiv ei reguleeri intellektuaalse omandiga seotud materiaalõigust. Direktiiv ei mõjuta küsimust sellest, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad. Direktiivi eesmärk on tagada autoriõiguste õigustatud kasutajatele efektiivne õiguste jõustamise menetlus. Direktiivi art 5 sätestab autorsuse ja selle omandilise kuuluvuse presumptsiooni, mille järgi käsitatakse kirjandus- või kunstiteose autorina isikut, kelle puhul on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil ja sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist. Direktiivi art-te 4 a) ja 5 koosmõjust tuleneb, et kui isik on siseriikliku õiguse järgi autor või talle kuuluvad siseriikliku õiguse järgi autoriõigused, peab talle laienema Direktiivi art-s 5 sätestatud autorsuse ja autoriõiguse omandilise kuuluvuse presumptsioon, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil.

6.3. AutÕS § 4 lg 6 alusel peab teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustaja tõendama, et autoriõigus ei kuulu isikule, kes väidab end olevat teose autori. AutÕS § 29 lg 1 sätestab analoogselt Direktiivi art-ga 5 autorsuse presumptsiooni, kuid sätte pealkiri ei viita seejuures autoriõiguse omandilise kuuluvuse presumptsioonile. Autorsuse presumptsioon AutÕS §-s 29 on Direktiivi art 5 inkorporeering Eesti õigusesse, sätestades sama põhimõtte, mida on väljendatud Direktiivi art-s 5. Seetõttu tuleb hinnata seadusandja tahtena mitte ainult Eesti seadusandja tahet, vaid ka Euroopa Liidu seadusandjate ehk Direktiivi loojate tahet, sest Euroopa Liidu seadusandja on soovinud ühtlustada kõigis liikmesriikides autorsuse presumptsiooni.

6.4. Autorsuse presumptsiooni tõlgendus, mille kohaselt juriidilise isiku autorsust ei eeldata, on vastuolus intellektuaalsest omandist tulenevate õiguste tõhusa kaitse põhimõttega, sest jätab juriidilised isikud, kes saaksid tugineda autorsuse presumptsioonile, kohtumenetluses õiguslikult kaitsetusse olukorda.

6.5. Direktiivi preambula p 10 kohaselt on Direktiivi eesmärk tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase. Arvesse tuleb võtta Euroopa Liidu seadusloojate eesmärki ühtlustada autoriõiguste ja laiemalt ka intellektuaalse omandi regulatsiooni üle terve Euroopa Liidu. Tõlgendus, mis on kooskõlas Eesti seadusandlusega, kuid mitte Euroopa Liidu omaga, läheks vastuollu Euroopa Liidu seadusandja tahtega. Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse konflikti korral tuleb eelistada tõlgendust, mis on kooskõlas Euroopa Liidu poolt väljastatud õigusaktidega.

6.6. Euroopa Kohtu otsuse C-212/04 (Adeneler) p-dest 122-123 järeldub, et alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, peavad liikmesriikide kohtud hoiduma tõlgendamast riigi õigust viisil, mis võib pärast ülevõtmise tähtaja möödumist tõsiselt kahjustada selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist. Euroopa Liidu Üldkohtu lahendi T-19/07 p-s 210 (Systran) on sisustatud Direktiivi artiklit 5 ning leitud, et juriidilise isiku autoriõiguse tõendamise osas on tegelik valdus hagi esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu. Samas leidis kohus, et autoriõiguste rikkumisele tuginev juriidiline isik ei pea tõendama autoriõiguste omandamise asjaolusid kuni nende omandamiseni algseks loojaks olevalt füüsiliselt isikult ning tõendamise osas on õiguste tegelik valdus hagi esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu.

6.7. Euroopa Liidu Kohtus on leidnud kinnitust, et Direktiiv ei tee autoriõiguse presumptsiooni osas vahet sellel, kas autoriõiguste teostaja on varaliste autoriõiguste algne omanik või on need omandatud teistelt isikutelt. Mõlemal juhul tuleb Direktiivi kohaselt autoriõiguste olemasolu eeldada ja selle eelduse ümberlükkamiseks on tõendamiskoormis kostjal. Siseriiklik tõlgendus, kus

4 autorsuse presumptsioon ei laiene autoriõiguste õigustatud kasutajale ja omajale, on vastuolus Direktiivi mõtte ja eesmärgiga.

6.8. Väär on Riigikohtu seisukoht, et kaebaja kui juriidilise isiku suhtes ei kohaldu AutÕS § 29 lg- s 1 sätestatud autorsuse presumptsioon. Autorsuse presumptsiooni automaatne välistamine juriidiliste isikute suhtes on Direktiiviga vastuolus. Kaebaja autoriõiguste olemasolu tuleb Direktiivist tulenevalt eeldada. Autorsuse kui teose autoriks lugemise presumptsiooni seostamine üksnes füüsilise isikuga ei välista teosest tulenevate autoriõiguste omamise (või valdamise) eeldamist ja seeläbi nende lihtsustatud maksmapanekut vaidluse korral. Tegemist on põhimõtteliselt erinevate kontseptsioonidega. Riigikohus ei ole lahendis nr 3-2-1-155-11 Direktiivi art-te 4 ja 5 koosmõju regulatsiooni eesmärgiga arvestanud, lahendades küsimuse kitsalt teose autori ja autorsuse pinnalt. Samas ei ole käsitletud Direktiivist tulenevate autoriõigustega õigustatud isikute nõuete maksmapaneku lihtsustamise põhimõtteid. Riigikohus on AutÕS §-s 29 sätestatud presumptsiooni tõlgendanud kitsamalt Direktiivis sätestatust. Riigikohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei laiene AutÕS § 29 lg 1 autoriõiguste valdajale. Autorsuse presumptsiooni tõlgendusele räägib vastu ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-155-11 toodud tõlgendus AutÕS §-le 817, kus on leitud, et sättes käsitletud nõudeõigus kuulub teose õigusvastase kasutamise korral ka autoriõiguse omajale. Riigikohus on võrdsustanud autori ja autoriõigustega õigustatud isiku nõudeõigused. Selline võrdne kohtlemine on õigustatud ka autorõigustest tulenevate õiguste maksmapaneku õigustatuse presumptsiooni juures.

6.9. Tallinna Ringkonnakohtu lähenemine, et autoriõiguste valdajad peaksid ise tõendama, et nad on tegelikult saanud endale töödega seotud varalised õigused, on vastuolus Direktiivi art 5 mõttega, mille eesmärk ongi sarnastes olukordades autorsuse tõendamiskoormise ümberpööramine isikutelt, kes väidavad, et nad on autorid, väidetavatele rikkujatele.

6.10. Tallinna Ringkonnakohtu põhjendus ei ole õige osas, kus leitakse, et Direktiiv ei ole asjakohane, kuna vaidluse all ei olnud kaebaja autorsus, vaid kaebaja poolt autoriõiguste omandamise asjaolud. Autorsuse presumptsioon on otseselt seotud autoriõiguste olemasolu puudutavate asjaoludega, mõjutades seda, kellel lasub nende asjaolude tõendamise koormis. Ringkonnakohus on valesti käsitlenud hagi alust. Kaebaja tugines tsiviilasjas läbivalt sellele, et autori varalised õigused vaidlusalustele valemilehtedele tekkisid teoste loomise hetkel. Loomingulise töö tegi kaebaja töötaja oma tööülesannete täitmise käigus ja AutÕS § 32 kohaselt omandas OÜ Realister autori varalised õigused koheselt peale teose loomist. Eeltoodud küsimus tõusetus seoses Riigikohtu 07.02.2012 otsusega. Varasemas menetluses nõustusid kohtud kaebaja tuginemisega autoriõiguste presumptsioonile.

6.11. Vaidlusalused kohtulahendid eiravad Euroopa Kohtu praktikat, Direktiivi regulatsioon on selge ning vaatamata kaebaja poolt esitatud taotlusele on kohtud jätnud küsimata eelotsuse Euroopa Kohtult. Euroopa Kohtu otsuse C-46/93 ja C-48/93 p-s 56 (Brasserie du Pêcheur and Factortame) leiti, et ühenduse õiguse rikkumine on piisavalt oluline, kui see on jätkunud hoolimata Euroopa Kohtu otsusest, millega on tuvastatud ühenduse õiguse rikkumine liikmesriigi poolt, või eelotsusest või väljakujunenud kohtupraktikast, millest tulenes üheselt, et liikmesriigi käitumine vaidlusalusel viisil kujutab endast ühenduse õiguse rikkumist. Euroopa Kohtu otsuse C-224/01 (Köbler) p-st 56 tuleneb, et Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumine on igal juhul eeldatav, kui asjassepuutuv otsus ilmselgelt eirab Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas. P-de 55 ja 123 kohaselt olukorras, kus kohus ei pidanud Euroopa Kohtu praktikat selgeks, vaid vaieldavaks, oli kohtul kohustus küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Vastava eelotsuse küsimata jätmine on käsitletav olulise rikkumisena. Euroopa Kohtu otsuse C-173/03 (Traghetti) p-s 35 selgitati, et kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine võidakse toime panna nimelt õiguse tõlgendamise käigus juhul, kui kohus annab

5 näiteks ühenduse materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas, või kui ta tõlgendab siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni.

6.12. Euroopa Kohtu otsuse T-19/07 (Systrani) p-dest 205, 206, 208 ja 210 tulenevalt oli Systranil õigus tugineda autoriõigusele tarkvara versiooni suhtes, mida ta on arendanud ja turustanud oma nimel, ilma et ta peaks esitama muid tõendeid. Autoriõiguse valdkonnas on Direktiivi art 5 alusel kehtestatud presumptsioon, mis lubab tõendamiskoormise ümber pöörata. Kui teos on loodud, eeldatakse, et see on algupärane. Tõendamisprobleem on selles valdkonnas seotud enamasti küsimusega, kas üks teos on teisest varasem. Seega on tõendamise osas tegelik valdus hagi esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu. Euroopa Kohtu järeldus on tuginenud lisaks ka Prantsusmaa ja Belgia kohtupraktikale, mis on tunnustanud juriidilise isiku autorsuse eeldust.

6.13. Kuna Riigikohus jättis Euroopa Liidu õiguse kohaldamata, sh eelotsuse Euroopa Kohtult küsimata, siis jõustus tsiviilasjas nr 2-08-13577 otsus, kus põhjendamatult ei kohaldatud Direktiivi art-st 5 tulenevat autoriõiguse omandi eeldust. Euroopa Liidu õigusaktis kahtlemise korral on Riigikohus kui kõrgeim kohus kohustatud küsima eelotsust Euroopa Liidu Kohtult, kui Eesti kohtumenetluses puudub käimasolevasse vaidlusse puutuva Euroopa Liidu õigusakti tõlgendamise osas Euroopa Kohtu varasem praktika või kui Euroopa Liidu õigusakti tõlgendus ei ole ilmselge. Euroopa Liidu õiguse rikkumine Eesti kohtute poolt on olnud ilmselge ja piisavalt tõsine, mistõttu kahju hüvitamise eeldus on täidetud.

6.14. Arvestades eeltoodut esineb põhjuslik seos liikmesriigi poolt ühenduse õigusest tuleneva kohustuse rikkumise ning tekkinud kahju vahel, mis väljendub kahjuhüvitise välja mõistmata jätmises Eesti kohtute poolt. Kui kohtud vaidlusalustes lahendites oleksid kaebaja autoriõiguse olemasolu eeldanud, oleks OÜ Realister hagi rahuldatud ning kahjuhüvitis ja viivised põhinõudelt välja mõistetud, samuti oleks jäänud Herlitz PBS AG kanda kaebaja menetluskulud ning puudunuks alus Herlitz PBS AG menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt. Kaebaja palub tunnistada kahjunõue põhjendatuks ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

7. Vastustaja leiab, et kaebus on täielikult alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Puuduvad andmed, et asja läbivaadanud kohtunik oleks pannud toime kuriteo. Täidetud ei ole RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud eeltingimus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks riigi poolt.

7.1. Vastustaja hinnangul ei esine alust kaebuse menetlemiseks ka Euroopa Kohtu praktikas (lahendid nr C-224/01 ja C-173/03) välja töötatud kriteeriumide alusel, kuna Riigikohus on varasemas kohtumenetluses andnud tõlgenduse siseriiklikule normile, mitte Euroopa Liidu õiguse normile. Siseriikliku õiguse tõlgendamine on lõppastmes Riigikohtu pädevuses. Antud juhtumil puudub selline seos Euroopa Liidu õigusega, mis tingiks RVastS § 15 lg 1 regulatsiooni kohaldamata jätmise ning lähtumise kaebaja poolt kaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahenditest C- 224/01 ja C-173/03.

7.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et eelotsuse küsimata jätmisega ja Euroopa Liidu õiguse ilmselge väära kohaldamisega on talle tekitatud kahju. Asjaolu, et kaebaja on varasemas kohtumenetluses taotlenud siseriiklikult kohtult Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, ei saa olla ainsaks aluseks RVS § 15 lg 1 piirangu järgimata jätmisel. Vastasel juhul seataks kahtluse alla kohtunike sõltumatus ja erapooletus.

6

7.3. Tegemist ei ole ilmselge Euroopa Liidu õiguse ebaõige tõlgendamise või kohaldamise/kohaldamata jätmisega, mis tingiks riigivastutuse Euroopa Kohtu lahendite Köbler ja Traghetti alusel. Siseriiklikud kohtud on õigust õigesti tõlgendanud ja kohaldanud sellisel määral, et välistatud on ilmselge Euroopa Liidu õiguse väär tõlgendamine või kohaldamine. Käesolevale halduskohtumenetlusele eelnenud tsiviilkohtumenetluses oli vaidluse lahendamisel keskse tähendusega siseriikliku normi rakendamisele antud Riigikohtu tõlgendus (otsus nr 3-2-1-155-11), millest lähtusid õiguspäraselt ka alama astme kohtud. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 lg-le 3 saab direktiiviga otseselt kohustusi panna vaid liikmesriigile. Samas jäävad direktiivi üle võtmisel siseriiklikusse õigusesse vorm ja meetodid liikmesriigi valida. Kaebuses kirjeldatud juhtumil on tegemist Eesti õigusesse üle võetud Direktiiviga, mistõttu ei ole alust rääkida Direktiivi otsekohaldamisest. Siseriiklik kohus sai anda tõlgenduse vaid siseriikliku õiguse normile. Tegemist ei ole ühenduse nn esmase õiguse tõlgendamisega siseriikliku kohtu poolt.

7.4. Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega materiaalõiguse, mitte menetlusõiguse normi tõlgendamine ja kohaldamine. Direktiivi art 5 p b viitab õiguste tekkimise osas siseriiklikule õigusele ning kehtestab üldised menetluspõhimõtted intellektuaalse omandi vaidluste puhuks. Direktiivi art-st 5 ega ühestki teisest Direktiivi artiklist või preambulist ei ole võimalik tuletada autori varaliste õiguste üleminekut või püstitada siseriiklikust õigusest hälbivat autorsuse presumptsiooni. Direktiivi preambuli p 19 viitab otseselt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (Berni konventsioon) selle muudetud kujul art 15 eeskirja üle võtmisele autorsuse presumptsiooni osas. Eesti AutÕS kontseptsioon lähtub samuti Berni konventsioonist ning on sellega kooskõlas. Direktiivi art 5 p a) kohaselt eeldatakse autorsust juhul, kui isiku nimi esineb tavapärasel moel teosel ning p b) kohaselt kehtib autorsuse presumptsioon mutatis mutandis autoriõigustega seotud õiguste valdajatele. Autoriõiguse valdaja saab Direktiivi art 5 p b kohaselt olla isik, kellele on vastavalt siseriiklikule õigusele autori varalised õigused üle läinud. Autoriõiguse keskmes on autor kui füüsiline isik. Juriidiline isik, kes on füüsilisest isikust autori teose enda nimel avaldanud, ei saa välistada autori varaliste õiguste ülemineku tuvastamist, tuginedes protsessuaalsele normile.

7.5. Kuna juriidilisele isikule saavad üle minna ainult autori varalised õigused ning autori varaliste õiguste üleminekut Direktiiv ei reguleeri, vaid viitab selles osas tagasi siseriiklikule õigusele, siis puudus ka vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust Direktiivi art 5 tõlgendamise osas. Vaidluse lahendamisel oli keskne siseriikliku normi tõlgendamine, mistõttu ei ole kaebaja kaebus RVastS § 15 lg 1 kohaselt õiguslikult põhjendatud. Alternatiivselt leiab vastustaja, et kuna Riigikohtu otsuses 3-2-1-155-11 antud tõlgendus on kooskõlas Berni konventsiooni ning Direktiiviga, siis puudub siseriikliku kohtu poolt antud tõlgenduses ja sellest lähtunud alama astme kohtu otsustes ilmne eksimus Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel või rakendamisel.

7.6. Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Üldkohtu lahendile nr T-19/07 (Systran), kuna nimetatud asjas olid autorite varalised õigused juriidilisele isikule üle läinud töölepingute alusel ning vaidlus keskendus tarkvara litsentsilepingu tingimuste tõlgendamisele. Nimetatud otsuse vaatas hiljem ümber Euroopa Kohus lahendis C-103/11. Käesolevas asjas oli küsimus selles, kas kaebajale on üldse algselt üle läinud füüsilisest isikust autorite varalised õigused. Tsiviilasjas 2-08- 13577 jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebajale ei olnud üle läinud teose autorite varalised õigused ei seaduse ega litsentsilepingu alusel ega ka mingil muul moel. Tegemist on kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis ei kuulu käesoleva kohtuasja raames uuesti ümber hindamisele. Samuti ei kahanenud kaebaja tulu teose turustamisest, vaid kasvas samal perioodil, kui turul tegutses ka teine ettevõte, mis turustas analoogseid valemivihikuid. Kahju tekkimine on seega tõendamata. Kahju ei saa tekkida isikul, kellel puudus õigus teost kasutada ja turustada. Kohtute

7 tegevuses tsiviilasja nr 2-08-13577 menetlemisel ei esinenud õigusvastasust ning kohtute tegevus ei ole põhjuslikus seoses kaebajale tekkinud väidetava kahjuga. Vastupidist ei ole kaebaja oma kaebuses tõendanud. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. Realister OÜ on riigi vastu esitanud kahjunõude Euroopa Liidu õiguse alusel, väites liidu õigusest (Direktiivist) tulenenud õiguse rikkumist siseriikliku kohtu (eeskätt Riigikohtu) poolt. Euroopa Kohtu otsuses nr C-224/01 (Köbler) leiti, et põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist; kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele; rikkumine on piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui rikkumine tuleneb niisugusest lahendist, siis peab siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, õigusemõistmise funktsiooni eripära arvesse võttes uurima, kas nimetatud rikkumine on oma laadilt ilmne. Euroopa Kohtu otsuses C-173/03 (Traghetti) leiti, et ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusakt, millega on liikmesriigi vastutus kahju eest, mida on üksikisikule tekitanud viimase astme siseriiklikule kohtule omistatav ühenduse õiguse rikkumine, üldiselt välistatud, kui rikkumine tuleneb õigusnormide tõlgendamisest või faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisest kõnesoleva kohtu poolt. Ühenduse õigusega on vastuolus ka siseriiklik õigusakt, mis piirab sellise vastutuse tekkimise üksnes juhtudega, mil tegemist on kohtuniku tahtlusega või tõsise üleastumisega, kui sellise piiramise tulemusel on välistatud liikmesriigi vastutuse tekkimine muudel kohaldatava õiguse ilmselge rikkumise juhtudel, nagu seda on täpsustatud Köbleri kohtuasjas tehtud otsuse p- des 53–56.

9. Halduskohus on käesolevat kaebust menetlusse võttes asunud 27.05.2014 kohtumääruses järgmisele seisukohale: „RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Viidatud säte ei võimalda seega esitada kahjunõuet õigusemõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast kahju hüvitamise doktriin, mille kohaselt võib üksikisik nõuda kahju hüvitamist, kui talle on kahju tekitanud liikmesriigi viimase astme kohus, kes on jätnud täitmata kohustuse küsida kohtuasjas Euroopa Kohtult eelotsust ning selline rikkumine on tinginud Euroopa Liidu õiguse ebaõige kohaldamise (Euroopa Kohtu 30.09.2003 otsus asjas nr C-224/01). Kuivõrd Euroopa Liidu õigus on liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslik, tuleb jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata ning lähtuda tuleb Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast.“ Halduskohus jääb ülaltoodud seisukohale ka täna ning vaatab kahjunõude läbi, lähtudes Euroopa Kohtu lahendites antud juhistest. Euroopa Kohtu välja töötatud põhimõtted kohtu poolt Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks ei võimalda ette näha tingimust, et kohtunik on kohtuasja lahendamisel toime pannud kuriteo. Seega tuleb jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata osas, milles see takistab Euroopa Kohtu lahendites C-224/01 (Köbler) ja C- 173/03 (Traghetti) väljendatud seisukohtade tõhusa õigusmõju saavutamist.

8 10. Õige on Justiitsministeeriumi seisukoht, mille kohaselt on Köbler’i kahjunõue väga erandlik. Selle esitamine on piiratum, võrreldes liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üldiste alustega (nn Francovich’i kahju). Köbler’i kahjunõude puhul tuleb lisaks arvestada õigusmõistmise funktsiooni eripära ja õiguskindluse nõuetega, mistõttu kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhul, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt. See tähendab, et õiguse ebaõiges tõlgendamises ja kohaldamises ei tohi kahjunõuet läbivaataval kohtul olla mingit kahtlust. Köbler’i otsuse p-des 55 ja 56 on täpsustatud, et hindamisele kuuluvad eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste, rikkumise tahtlikkus, õigusnormi rikkumise vabandatavus või vabandamatus, asjakohasel juhul seisukoht, mille on võtnud ühenduse institutsioon, samuti see, kui kõnesolev kohus on jätnud täitmata kohustuse taotleda eelotsust. Ühenduse õiguse rikkumist peetakse piisavalt selgeks juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. Seejuures peab hüvitisnõuet menetlev liikmesriigi kohus arvestama kõiki tegureid, mis iseloomustavad talle lahendamiseks antud olukorda, et teha kindlaks, kas „ilmselguse“ tingimus on täidetud (Köbler’i otsuse p 54). Traghetti lahendis väljendatud seisukohtade kohaselt võib kohtupoolne rikkumine seisneda ebaõiges tõlgendamises. Kuid mitte igasugune ebaõige kohtupoolne tõlgendus ei too kaasa riigivastutust Köbler’i järgi, vaid üksnes ilmselgelt ebaõige tõlgendus. Köbler’i kaasuse puhul möönis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotlusest loobunud siseriiklik kohus tõlgendas ühenduse õigust küll valesti ja oleks pidanud eelotsust küsima, kuid ei pannud tõlgendamisel toime ilmselget rikkumist.

11. Olukorras, kus Euroopa Kohtu praktika pole välja kujunenud, on üldjuhul raske väita, et ühenduse õiguse tõlgendus on ilma igasuguse kahtluseta päevselge (ehkki see pole ka välistatud, nt kui tõlgenduse osas valitseb ka akadeemilises õiguskirjanduses või siseriiklike kohtute praktikas pikaajaline üksmeel). Eelotsuse küsimine Euroopa Liidu kohtult paneb siseriikliku kohtuniku alati valiku ette, kas eelotsuse küsimine on konkreetse kaasuse asjaolusid silmas pidades hädavajalik või tuleb menetlusökonoomia kaalutlusi silmas pidades sellest loobuda, usaldades oma siseveendumust Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel. ELTL art 267 (endise EÜ asutamislepingu art 234) kohaselt võivad Eesti kontekstis esimese ja teise astme kohus küsida Euroopa Liidu kohtult eelotsust, kui kohus leiab, et asja läbivaatamisel on vajalik lahendada küsimus Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest. Riigikohtul on kohustus samas situatsioonis Euroopa Liidu Kohtu poole pöörduda.

12. Meie haldusasjas seisneb kaebaja põhiseisukoht selles, et Riigikohus on oma 07.02.2012 lahendis 3-2-1-155-11 ning sellele järgnevalt Harju Maakohus oma 03.04.2013 lahendis ja Tallinna Ringkonnakohus oma 25.09.2013 lahendis tõlgendanud AutÕS § 29 lg-t 1 vastuolus Direktiivi art- ga 5, rikkudes nii kaebaja õigusi, ning jätnud Direktiivi art 5 tõlgendamise kohta Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimata. Et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud ning esimese ja teise astme kohtul puudub ELTL art 267 kohaselt kohustus kahtluse korral Euroopa Liidu Kohtu poole pöörduda, analüüsib kohus üksnes, kas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-155-11 antud tõlgenduse puhul AutÕS § 29 lg-le 1 saaks asuda seisukohale, et see on ilmselgelt vastuolus Euroopa Liidu õigusega Köbler’i ja Traghett’i kriteeriumide kohaselt. 13. Riigikohus on 07.02.2012 lahendi nr 3-2-1-155-11 p-s 14 asunud järgmisele seisukohale: „Ringkonnakohus luges ekslikuks kostja seisukoha, et AutÕS § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldus ei kehti juriidilisest isikust autorile AutÕS § 4 lg 3 p-s 22 toodud teoste suhtes (välja arvatud andmebaas). Ringkonnakohus on ka leidnud, et kuna hageja on vaidlusaluse teose oma nime all avaldanud, siis kuulub valemilehtede autorsus eeldatavasti talle ja kostja, soovides seda vaidlustada, peab tõendama vastupidist. Samale järeldusele on jõudnud ka maakohus, leides, et teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse AutÕS § 4 lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus

9 lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et tõendamaks asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kolleegium ei nõustu eelnimetatud seisukohtadega. Tulenevalt AutÕS § 28 lg-st 2 on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Seega saab teose autoriks olla füüsiline isik. Juriidilisele isikule saavad aga osal juhtudel kuuluda autoriõigused. AutÕS § 29 lg 1 kohaselt eeldatakse isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. See, mida tähendab õigus autorsusele, on sätestatud AutÕS § 12 lg 1 p-s 1, mille kohaselt teose autoril on õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Kolleegium märgib, et AutÕS § 29 lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Seega ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus juriidilise isiku puhul. Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse konkreetsete sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega (§ 32)) või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud. Seega ei pea kostja tõendama, et valemilehtede autorsus ei kuulu hagejale. Kostja tõendamiskohustus ei tulene AutÕS § 29 lg-st 1, kuna hageja ei ole füüsiline isik, kes saaks olla teose autoriks. Juriidiline isik saab olla kollektiivse teose puhul isikuks, kellele kuulub autoriõigus (AutÕS § 31 lg 2). Kuna kohtud on jaganud valesti tõendamiskoormuse ja jätnud seetõttu tuvastamata, kes on vaidlusaluste teoste autor(id) ja kuidas on hagejale autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele üle läinud, tuleb kohtute otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.“

Halduskohtu hinnangul ei saa Riigikohtu poolt AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgendust pidada ilmselges vastuolus olevaks Direktiivi art-ga 5. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

14. Õige on vastustaja viide sellest, et Berni konventsioon mõistab autori all reeglina füüsilist isikut (vt n art 3). Berni konventsiooni art 15 sätestab, et selleks, et käesoleva konventsiooniga kaitstava kirjandus- või kunstiteose autorit saaks vastupidiste tõendite puudumisel vaadelda nimetatud teose autorina, ja et tal oleks sellest tulenevalt õigus algatada kohtumenetlus õiguste rikkumise puhul Liitu kuuluvates riikides, piisab, kui autori nimi esineb teosel tavapärasel viisil. Direktiivi preambula p 19 kohaselt, kuna autoriõigus eksisteerib teose loomise tõttu ning ei vaja formaalset registreerimist, on asjakohane vastu võtta Berni konventsiooni artikli 15 eeskiri, mis kehtestab eelduse, et kirjandus- või kunstiteose autoriks loetakse isikut siis, kui teosel on tema nimi. Sarnane eeldus kehtib autoriõigusega kaasnevatele õigustele, sest sageli otsib just sellega kaasneva õiguse omanik, näiteks fonogrammitootja, oma õigustele kaitset ning astub piraatlusega võitlusse. Direktiivi art 5 sätestab, et käesolevas direktiivis kirjeldatud meetmete, protseduuride ja õiguskaitsevahendite kohaldamine tähendab, et: a) kirjandus- või kunstiteose autorina käsitatakse isikut, kelle puhul on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil, ja sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist; b) punkti a sätted kehtivad mutatis mutandis autoriõigustega seotud õiguste valdajatele, arvestades nende kaitstavat objekti. Eelnevast tulenevalt tuleb nõustuda poolte seisukohtadega, mille kohaselt ei sätesta Direktiiv seda, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad - see on jäetud siseriikliku õiguse otsustada. Samamoodi ei saa kohtu hinnangul tuletada Direktiivi art-st 5 liikmesriigile kohustust võrdsustada siseriiklikus õiguses füüsilise isiku ja juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon. Kohtu arvates ei oleks selline järeldus kooskõlas Berni konventsiooniga ega ka autoriõiguste kaitse üldise kontseptsiooniga (autor kui füüsiline isik). Nii

10 sätestavadki AutÕS § 28 lg-d 2 ja 3, et teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Juriidilisele isikule kuulub autoriõigus vaid käesoleva seadusega ettenähtud juhtudel. Vastavalt § 29 lg-le 1 presumpeeritakse (eeldatakse) isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. Tulenevalt eelnevast on Riigikohus halduskohtu hinnangul jõudnud korrektsele järeldusele, et AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus ei kohaldu juriidilise isiku puhul. 15. Kaebaja tugineb enda AutÕS § 29 lg 1 ja Direktiivi art 5 tõlgenduse puhul Systran’i lahendile (16.12.2010 otsus nr T-19/07) ning väidab, nagu saaks sellest lahendist tuletada Euroopa Kohtu seisukoha, mille kohaselt tuleb Direktiivi artiklit 5 tõlgendada selliselt, et ka juriidilise isiku puhul tuleb autorsust või autoriõiguse kuuluvust eeldada. Halduskohtu hinnangul ei saa Systran’i lahendist sellist järeldust teha. Systran’i lahendi p-des 206 ja 208-210 on kohus, tuginedes kahe liikmesriigi (Prantsusmaa ja Belgia) õigusele, möönnud juriidilise isiku autorsuse presumptsiooni. Kohus on selleni jõudnud läbi hageja seisukohtade, mis on kajastatud otsuse p-s 163, järgmiselt: „/…/ Systrani suhtes kohaldatava Prantsuse õiguse alusel, samuti vastavalt Belgia õigusele, millele tugineb komisjon, põhineb autoriõiguste kaitse omandilise kuuluvuse presumptsioonil, mille kohaselt eeldatakse, et isik, kes teost kasutab, on teose valdaja. Antud valdkonnas järeldab Prantsuse kohtupraktika sellest eeldusest, et juriidiline isik, kes esitab tarkvaraõiguste rikkumisest tuleneva nõude, on praktikas vabastatud võõrandamislepingute täieliku ahela esitamisest alates autorist, füüsilisest isikust, õiguse esialgsest valdajast kuni viimase valdajani, samas kui tarkvaraõiguste rikkuja ei saa rajada oma kaitset võimalusele, et võõrandamislepingute ahelat ei ole esitatud. Väga sarnane lahendus kehtib Belgia õiguses, mis lubab, et 30. juuni 1994. aasta autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse (loi du 30 juin 1994 relative au droit d’auteur et aux droits voisins, (Moniteur belge 27.7.1994, lk 19297, edaspidi „Belgia autoriõiguse seadus”) artikli 6 teises lõigus sätestatud eeldusele, mille kohaselt „vastupidiste tõendite puudumisel eeldatakse, et autor on isik, kes teosel sellena esineb, kuna sellele on märgitud tema nimi või tähis, mis võimaldab tema isikut kindlaks teha”, võib tugineda juriidiline isik, kelle nimi esineb teosel./…/“. Eelnevast nähtuvalt on juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon nendes liikmesriikides siseriiklikus seadusandluses sätestatud ning laialdast tunnustamist leidnud kohtupraktikas (vt ka Systran’i otsuse p 209). Kohus on need seisukohad esitanud seoses hagi vastuvõetavaks või vastuvõetamatuks tunnistamisega. Halduskohus asus kohtuotsuse p-s 14 seisukohale, et Direktiivi art-st 5 ei ole võimalik tuletada liikmesriigile kohustust võrdsustada siseriiklikus õiguses füüsilise isiku ja juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon. Kui kuskil liikmesriigis nii on siiski tehtud või on seda tunnustanud kohtupraktika, ei tähenda see, et samamoodi peaksid tegutsema nii Eesti seadusandja kui ka kohus. Systran’i lahendist saab halduskohtu hinnangul järeldada üksnes seda, et Direktiivi artiklit 5 on võimalik tõlgendada nii, nagu kaebaja seda meie asjas soovib, siis, kui vastav regulatsioon (juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon) on sätestatud siseriiklikus õiguses. Systran’i lahendist ei saa teha järeldust, mille kohaselt tuleneb Direktiivi art- st 5 per se juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon. Lisaks eelnevale märgib halduskohus, et kõnealune kohtulahend ei jõustunud, vaid tühistati Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsusega nr C-103/11P, kuna tegemist ei olnud lepinguvälise, vaid lepingulise kahjuga, mida ühenduse kohtud pole pädevad arutama. 16. Köbler’i kahjunõue eeldab, et Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel peab kohus olema toime pannud päevselge ja silmnähtava rikkumise. Ehkki halduskohus ei saa endale võtta n.ö neljanda instantsi tsiviilkohtu rolli, jõudis kohus eespool järeldusele, et suure tõenäosusega oli Riigikohtu poolt AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgendus kooskõlas Direktiivi art-ga 5. Isegi, kui pidada Riigikohtu

11 tõlgendust vaieldavaks, on olukord väga kaugel sellest, et liidu õiguse rikkumist tsiviilkohtute poolt pidada ilmselgeks. Köbler’i lahendi (p-d 118 ja 123) kohaselt ei too ainuüksi eelotsuse küsimise kohustuse täitmata jätmine automaatselt kaasa riigivastutust. Ka siis, kui pidada eelotsuse küsimata jätmist praegusel juhul vaieldavaks, ei väära see järeldust, et puudub kohtupoolne ilmselgelt vale Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine. 17. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et halduskohtul ei ole võimalik tuvastada tsiviilkohtute- poolset ilmselget õigusvastast Euroopa Liidu õiguse kohaldamist. Riigikohtu tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 oli kooskõlas Direktiivi art-ga 5 ning seetõttu puudus kohtul vajadus pöörduda eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtu poole. Seepärast pole vastavasisulise eelotsuse küsimine vajalik ka käesolevas haldusasjas ning kaebaja sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata.

18. Kuna puudub kahjunõude rahuldamise õiguslik alus (Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumine Eesti kohtu poolt), ei ole kahjunõude muude elementide tuvastamine enam vajalik ning kohus teeb asjas HKMS § 171 lg 2 ls 3 alusel lõppotsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik