2-14-9451/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-9451

Tsiviilasi

Nordea Bank Finland Plc hagi Andres Aasmaa ja Aire

Leppiku vastu 56 238,17 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

56 238,17 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. mai 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea

Bank

Finland

Plc

(Eesti

filiaali

kaudu)

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Nordea Bank Finland Plc (Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaali kaudu) (reg k 10221469), esindaja

Tuuli Tõnsau

Vastustajad (kostjad):

Vastustaja I (kostja I) Andres Aasmaa (endine Vare)

(ik XXXX);

Vastustaja II (kostja II) Aire Leppik (ik XXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 7. mai 2014.a otsuse

lõppjäreldused ja resolutsioon, täiendades osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Bank Finland Plc kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nordea Bank Finland Plc (hageja) esitas 28.02.2014 Tartu Maakohtule hagi Andres Aasmaa

(kostja I) ja Aire Leppiku (kostja II) vastu, milles nõuab kostjatelt 56 238,17 euro väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 25.05.2004 laenulepingu nr 0932082376100

(leping I), mille raames on sõlmitud kolm muudatust. Lepingu I ja selle muudatuste alusel maksis

hageja kostjatele välja kokku 76 694 eurot (63 912 + 6391 + 6391). Hageja ja kostjad sõlmisid

31.05.2005 laenulepingu nr 01220823762 (leping II), mille raames on sõlmitud kaks muudatust.

Lepingu II ja selle muudatuste alusel maksis hageja kostjatele välja kokku 31 188,88 eurot

(2428,64 + 9586,75 + 6391,16 + 12 782,33). Lepingu I täitmist tagas 25.05.2004 sõlmitud

käenduslepingu järgi KredEx. Samuti tagasid lepingute I ja II nõuetekohast täitmist 25.05.2004,

26.11.2004 ja 04.10.2006 sõlmitud ühishüpoteegiga koormamise leping, ühishüpoteegi seadmise

leping ja ühishüpoteegikande muutmise leping.

Kuivõrd kostjad lepingutest I ja II tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, ütles hageja

22.12.2008 lepingud I ja II ennetähtaegselt üles, nõudes kogu võlgnevuse tasumist hiljemalt

16.01.2009. Kui kostjad ei tasunud võlgnevust ka pärast lepingute I ja II ülesütlemist, realiseeris

hageja täitemenetluses aadressil XXXX tagatiseks olnud kinnisasja. Kinnisasi võõrandati

kordusenampakkumisel hinnaga 83 000 eurot, millest kohtutäitur kandis hagejale

74 659,47 eurot. Saadud summa arvelt tasuti lepingu I põhiosa võlgnevus 69 954,35 eurot,

vähendati lepingu II põhiosa võlgnevust 828,54 eurot, tasuti krediitkaardi võlgnevus

1662,36 eurot, arvelduslaenu võlgnevus 2075,14 eurot ning arvelduskonto nr XXXX

teenustasude võlgnevus 139,08 eurot. Kuna saadud summa ei olnud piisav kogu võlgnevuse

katmiseks, on hagejal kostjate vastu nõue summas 56 238,17 eurot, millest põhinõue on

25 052,19 eurot, intressid 4395,53 eurot ja viivis 26 790,45 eurot.

Hageja ei nõustunud kostjate seisukohaga nõude aegumise osas. Täitedokumendi täitmiseks

esitamise tagajärjeks on nõude aegumise katkemine. Hageja arvates saab aegumistähtaega

hakata uuesti arvestama täitemenetluse lõpetamisest alates, sest alles siis selgub lõplik nõude

suurus. Enne tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimist ei olnud selge, kas ja kui suures ulatuses

saab hageja nõue kinnistu müügist saadud raha arvelt rahuldatud. Hageja hinnangul on

ebamõistlik nõuda, et paralleelselt läbiviidava täitemenetlusega peab hageja aegumise

vältimiseks esitama kohtule hagi. Kui tagatise müügist saadud raha arvelt saab rahuldatud kogu

hageja nõude, puudub hagejal vajadus hagi kohtule esitamiseks. Kui arvestada aegumistähtaega

kostjate tõlgenduse kohaselt täitmisavalduse esitamisest alates, siis piirab see hageja võimalusi

oma õigusi kaitsta ning juhul kui täitemenetlus kestab üle kolme aasta, ei olekski hagejal

võimalik oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Hagi on esitatud peale täitemenetluse

lõppu allesjäänud võlgnevuse väljamõistmiseks. Täitemenetluse lõpetamise otsus tehti

29.07.2011. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

2. Kostjad ei vaielnud vastu hageja esitatud faktilistele asjaoludele, vaid nõustusid hagejaga

selles, et on sõlmitud lepinguid I ja II rikkunud, mistõttu ütles hageja lepingud I ja II

ennetähtaegselt üles ning võõrandas kohustuste täitmise tagatiseks olnud kinnisasja, vähendades

lepingutest I ja II tulenevaid võlgnevusi tagatise müügist saadud summa ulatuses.

Kostjate hinnangul on hageja nõue aegunud. Lepingutest I ja II tulenev nõue muutus

sissenõutavaks pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist alates 17.01.2009 ning

sellele kohaldub kolme-aastane aegumistähtaeg. Aegumine katkes ja algas uuesti

täitmisavalduse ning täitedokumendi (25.05.2004 notariaalne leping nr 2307) täitmiseks

esitamisega 26.02.2009. Uueks aegumise tähtajaks sai seega 26.02.2012, mil hageja oleks

pidanud oma nõude kohtusse esitama. Kuna hageja esitas hagiavalduse kohtusse 28.02.2014,

keelduvad kostjad oma kohustuse täitmisest hageja ees. Kostjad palusid kohaldada aegumist.

Kostja II rõhutas, et täitedokumendi täitmiseks esitamisega aegumine katkeb ja algab uuesti

täitemenetluse alustamisega, mitte selle lõpetamisega, ning aegumistähtaega tuleb hakata uuesti

arvestama alates täitedokumendi kohtutäiturile täitmiseks esitamisest. On küll õige, et alles

pärast täitemenetluse läbiviimist on selge, kui suures ulatuses saab sissenõudja nõue rahuldatud,

kuid põhjendatud ei ole võimaldada hüpoteegipidajale täitemenetluses rahuldamata nõude osas

täiendavat aegumistähtaega täitemenetluse lõpetamisest alates. Asjaolu, et täitemenetluses ei

pruugi saada rahuldatud kõik nõuded, mis võivad aeguda enne täitemenetluse lõppu, on

krediidiasutuse risk, millega tuleb arvestada juba laenulepingute sõlmimisel, hüpoteekide

seadmisel ning ka täitemenetluses avalduste ja taotluste (sh vara alla hindamiseks ja

kordusenampakkumise korraldamiseks) esitamisel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis oma 7. mai 2014.a otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohus asus

oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:

3.1. Hagis esitatud asjaoludel saab hageja nõude kostjate vastu kvalifitseerida laenulepingute

nr 0932082376100 ja nr 01220823762 rikkumisest tuleneva täitmisnõudena. Vaidlust ei ole

selles, et kostjad jäid osamaksetena tagastatava laenu ja intressi tasumisega makseviivitusse,

mistõttu ütles hageja vaidlusalused laenulepingud nende rikkumise tõttu ennetähtaegselt üles,

nõudes kogu võlgnevuse (laenusumma, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise) tagastamist

hiljemalt 16.01.2009.

23.12.2008 laenulepingute ülesütlemise teates antud täiendavat tähtaega arvestades muutus

hageja nõue kostjate vastu sissenõutavaks alates 17.01.2009 ning hakkas kulgema ka selle nõude

kolme-aastane aegumistähtaeg.

3.2. Vaidlust ei ole selle üle, et laenulepingutest tulenevate kostjate kohustuste täitmist tagas

kostjate kinnisasjale hageja kasuks seatud ühishüpoteek. Seega olid pooled lisaks

laenulepingutele sõlminud eraldi ühishüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe.

Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on käesoleval ajal TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2

järgi 10 aastat (enne 05.04.2011 30 aastat) täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne

nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 17.01.2009, tekkis

hagejal viidatud ajast õigus nõuda hüpoteegiga tagatud nõude ulatuses sundtäitmist.

3.3. Aegumise katkemine tähendab TsÜS § 159 lg 1 kohaselt sisuliselt aegumistähtaja uut algust

tervikuna, mille puhul ei arvestata seni kulgenud aegumist. Aegumine katkeb ja algab uuesti

täitmisavalduse ja täitedokumendi täitmiseks esitamisele järgnevast päevast.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja esitas 26.02.2009 kohtutäiturile TMS § 23 lg 1 järgi

täitmisavalduse

ja

täitedokumendi

(25.05.2004

notariaalne

kinnistu

müügileping,

ühishüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud) täitemenetluse läbiviimiseks. Kuna

kehtiva kohtupraktika kohaselt on täitemenetluse alustamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi

nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt 3-2-1-153-10

p 13), algas hageja laenulepingutest tuleneva nõude ja notariaalsest kokkuleppest tuleneva nõude

aegumistähtaeg 26.02.2009 järgnevast päevast tervikuna uuesti. Tehingust tuleneva nõude

kolme-aastast aegumistähtaeg arvestades järeldub eeltoodust, et laenulepingutest tulenevate

nõuete uueks aegumistähtajaks sai 26.02.2012. Kuivõrd käesolevas asjas on hagi maakohtule

esitatud 28.02.2014, seega pärast nõude aegumist, võivad kohustatud isikud (kostjad) TsÜS

§ 142 lg-le 1 tuginedes keelduda oma kohustuse täitmisest. Koos põhikohustusest tuleneva

nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, isegi kui see ei oleks eraldi

veel aegunud.

3.4. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et TsÜS § 159 lg 1 järgi saab aegumistähtaega hakata

uuesti arvestama alates täitemenetluse lõpetamisest. Sellisel juhul oleks tegemist aegumise

peatumisega, mille korral mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka.

Seega ei ole hageja esitatud seisukoht kooskõlas TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatuga.

Kohus selgitas, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgne notariaalselt tõestatud kokkulepe üksnes lihtsustab

hüpoteegi realiseerimist. Olukorras, kus hüpoteegipidajale on ettenähtav, et tal ei õnnestu oma

nõuet täies ulatuses rahuldada tagatise realiseerimise arvelt (võlgnetavad summad ületavad

majanduslanguse tingimustes müüdavate kinnisasjade väärtust või täitemenetluse kestus võib

ületada algse nõude aegumistähtaega), on hüpoteegipidaja õigustatud paralleelselt toimuva

täitemenetluse ajal oma tehingust tuleneva nõude maksmapanekuks pöörduma kohtusse, et saada

TMS § 2 lg 1 p 1 järgne täitedokument.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) esitas maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega:

1) jätta rahuldamata Andres Aasmaa ja Aire Leppik taotlus aegumise kohaldamiseks ning

2) rahuldada Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) hagi Andres Aasmaa ja Aire Leppiku

vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks summas 56 238,17 eurot.

Apellant leiab, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse

norme ning seetõttu jõudnud ebaõige lahendini.

Apellandi hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud oma järeldusi, mille kohaselt ei

peatu nõude aegumine täitemenetluse ajaks ning hagi maksmapanek on võimalik ka

täitemenetlusega paralleelselt. Samuti on kohus ebapiisavalt põhjendanud mittenõustumist

apellandi (hageja) seisukohaga, et lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest tekib apellandil

alles täitemenetluse lõppedes võimalus esitada kohtusse hagiavaldus nõude ulatuses, mis jäi

täitemenetluse käigus rahuldamata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus võlgniku vastu oleks

korraga käimas kaks paralleelset sissenõudmismenetlust, mis oleks rahaliselt koormav ja

ebamõistlik nii võlgniku kui ka sissenõudja suhtes.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 kohaselt täitedokumendiks ka notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-153-101 kohaselt on

täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat

täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Riigikohtu

praktika kohaselt tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1

p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva

nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese

sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse

alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks

muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset

pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist.

Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise

tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude

aegumise katkemine.“ Vastavalt TsÜS § 157 lg 1 ja 2 on täitedokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude

sissenõutavaks muutumist;

2) ei ole vaidlust selle üle, et vastustajatel oli võlgnevus apellandi ees ning täitemenetlus viidi

läbi selle kohustuse täitmiseks vastustajate poolt apellandile antud tagatise realiseerimiseks.

Tagatise müügist saadud rahaga vähendati vastustajate võlgnevust apellandi ees. TMS § 221 lg-

s 3 alusel saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Kohtutäitur tegi täitemenetluse lõpetamise otsuse 29.07.2011.

Vastustajad ei esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning seega tunnustasid nõuet.

TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises

tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega täitemenetluses

enampakkumisel saadud raha laekumisega apellandi kontole ehk nõude tunnustamisega

vastustajate (võlgnike) poolt 19.07.2011 katkes aegumine veel kord. Nõude aegumistähtaeg

algas uuesti 20.07.2011 ning lepingust tuleneva nõude 3-aastane aegumistähtaeg lõppenuks

kõige varem 18.07.2014. Hagi esitati 28.02.2014, seega enne nõude aegumistähtaja lõppemist.

TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks;

3) tekkis apellandil alates enampakkumisel saadud müügihinna laekumisest ehk nõude täitmisest

menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes võimalus esitada kohtule hagiavaldus nõude osas, mis

jäi täitemenetluse käigus rahuldamata. Enne täitemenetluses saadud rahade laekumist ja

täitemenetluse lõpetamist ei olnud apellandil võimalik määrata hagihinda ning seeläbi ka

vajadust hagiavalduse esitamiseks, kuna ei olnud teada, mis hinnaga tagatis müüakse.

TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldab küll apellandil hagiavalduses esitatud põhinõuet ja

kõrvalnõudeid suurendada ja vähendada, kuid ei ole mõeldav, et aegumise vältimiseks tuleb

aastaid enne tagatise müüki ja lõpliku hagihinna kujunemist esitada hagiavaldus laenusaajate

vastu;

4) on Riigikohus on oma 29.09.2010 lahendis nr 3-2-1-30-10 leidnud, et : „Aegumine peatub

TsÜS (2002) § 160 lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. Aegumine peatub TsÜS (2002) § 160 lg 3 järgi kohtulahendi jõustumiseni.

Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei loeta TsÜS (2002) § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja

hulka. Kolleegiumi arvates ei ole TsÜS (2002) § 160 lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude

osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine.

TsÜS (2002) § 160 lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas,

mille kohta on kohtule haginõue esitatud.“ Seega kui arvestada aegumistähtaega täitedokumendi

täitmiseks esitamisest, siis peaks aegumise vältimiseks kindluse mõttes paralleelselt

täitemenetlusega algatama ka hagimenetluse kogu nõude osas. Samuti tähendaks see apellandile

riigilõivu tasumist kogu nõude pealt. Sellisel juhul kaotab aga hüpoteek oma tähenduse, kui

nõude realiseerimiseks tuleb igal juhul paralleelselt hageda;

5) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgne notariaalselt tõestatud

kokkulepe üksnes lihtsustab hüpoteegi realiseerimist. Hüpoteegid seatakse nõude tagamiseks

ning üksnes juhul, kui realiseerimisest saadav tulem ei kata kogu nõuet ning peale täitemenetluse

lõppu allesjääva võlgnevuse tasumise osas ei ole võimalik laenusaajaga kokkulepet saavutada,

pöördub hüpoteegipidaja kohtu poole ülejäänud nõude väljamõistmiseks. Selle nõude aegumine

saab alata hetkest, kui hüpoteegipidajal on reaalselt võimalik kohtu poole hagiavaldusega

pöörduda, s.o. täitemenetluse lõpetamise kuupäevast. Täitemenetluse lõpetamise otsus tehti

29.07.2011.a;

6) ei nõustu apellant ka kohtu seisukohaga, et hüpoteegipidaja peaks nõude maksmapanekuks

pöörduma kohtusse enne tagatise realiseerimist, kui on ettenähtav, et tal ei õnnestu oma nõuet

täies ulatuses rahuldada tagatise realiseerimise arvelt (võlgnetavad summad ületavad

majanduslanguse tingimustes müüdavate kinnisasjade väärtust või täitemenetluse kestus võib

ületada algse nõude aegumistähtaega). Apellant rõhutab, et kinnisvara rahaliselt hinnatav väärtus

on ajas muutuv (väärtus võib nii tõusta kui ka langeda), mistõttu ei ole võimalik ette ennustada

ei täitemenetluse tulemusi ega ka hagihinda. Hagemise vajadus võib tekkida ka juhul, kui

hüpoteegipidaja on veendunud, et kogu nõue saab rahuldatud tagatise realiseerimise arvelt, kuid

näiteks sundtäitmine kuulutatakse ebaseaduslikuks. Täitemenetluse tulemused ja hagihind

selguvad alles täitemenetluse lõppedes nagu ka hagi esitamise vajadus.

TMS § 74 lg 1 alusel asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Kinnistu

arestiti 16.03.2009 hinnaga 1 900 000 Eesti krooni (121 432,13 eurot) ning 22.11.2010 nurjus

enampakkumine alghinnaga 1 600 000 Eesti krooni (102 258,64 eurot). Lähtudes eeltoodust, ei

ole võimalik asuda seisukohale, et juba täitemenetluse alguses või keskel oli selge, et kogu

apellandi nõue vastustajate vastu ei saa rahuldatud;

7) tekkis võlausaldajal hagi esitamise võimalus kõige varem peale täitemenetluse lõpetamist. Ka

Riigikohus on oma 24.10.2006 otsuses nr 3-2-1-93-06 öelnud: „Lähtudes menetlusökonoomia

põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise

nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse

algatamiseks, st kui on olemas eelnimetatud nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul

koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise

kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS §

423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa

vajadus õiguskaitse järele. Kui selline hagi on menetluses ja kostja võtab selle kohe õigeks, võib

see TsMS § 168 lg 6 järgi olla aluseks menetluskulude hageja kanda jätmisele“.

Apellant leiab, et tal ei olnud võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda kohtusse enne

täitemenetluse lõppemist, sest alles täitemenetluse lõppedes selgus lõplik nõude suurus ehk

hagihind. Enne tagatiseks oleva kinnistu realiseerimist ei olnud selge, kas ja kui suures ulatuses

saab apellandi nõue kinnistu müügist saadud raha arvelt rahuldatud ning kui suures ulatuses jääb

see rahuldamata. Juhul kui tagatise müügist saadud raha arvelt oleks saanud rahuldatud kogu

nõue, puudunuks vajadus hagi kohtule esitada. Seega on ebamõistlik nõuda, et apellant peab

aegumise vältimiseks esitama hagi kohtule, teadmata täitemenetluse tulemusi ja kas ning kui

suures ulatuses saab tema nõue rahuldatud paralleelselt läbiviidava täitemenetluse raames.

Kokkuvõttes ei pea apellant mõeldavaks, et tal tulnuks esitada hagiavaldus enne tagatise

realiseerimist ning lõpliku hagihinna kujunemist. Vastupidine seisukoht piiraks apellandi

võimalusi oma õigusi kaitsta, tekitaks täiendavaid menetluskulusid ning oleks vastuolus

menetlusökonoomia eesmärgiga. Apellant on seisukohal, et olenemata sellest, kas arvestada

aegumist alates täitemenetluses saadud rahade laekumisest (19.07.2011) või täitemenetluse

lõpetamisest (29.07.2011), ei ole nõuded vastustajate vastu aegunud.

5. Vastustaja Aire Leppik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt:

1) esitas apellant kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks

26.02.2009. a. Täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude

kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-10,

p 13), seega algas laenulepingutest (nn algne nõue) ning täitedokumendist (hüpoteekide kohese

sundtäitmise kokkulepped) tulenevate nõuete aegumine uuesti 26.02.2009. a – laenulepingutest

tuleneva nõude aegumistähtajaks sai 26.02.2012. a ning täitedokumendist tuleneval nõudel

26.02.2019.a;

2) ei ole täitedokumendi täitmiseks esitamine käsitatav aegumise peatumise alusena;

3) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamata jätmist ning täitemenetluses enampakkumise tulemi arvelt raha apellandi kontole

laekumist saab tõlgendada vastustajate poolse nõude tunnustamisena. Hüpoteek võimaldab

hüpoteegipidajal nõuda sunniviisiliselt oma sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist

kinnisasjast. Asjaolu, et enampakkumisel tagatise müügist saadud summa tasuti kohtutäituri

poolt apellandi kontole, ei ole arvestatav vastustajate poolse nõude tunnustamisena, sest

täitemenetluses võlgnikul mingit kontrolli enampakkumise tulemusel kohtutäituri kontole

laekunud rahasumma üle ei ole. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine ei

ole käsitatav nõude tunnustamisena. Ka puudunuks vastustajatel ilmselt mistahes alus sellise

hagi esitamiseks;

4) ei ole hüpoteegi eesmärki ja mõtet, samuti õiguskindlust ja –rahu silmas pidades seadusega

ette nähtud ega põhjendatud võimaldada hüpoteegipidajale täitemenetluses rahuldamata

nõudeosa suhtes mingit uut täiendavat aegumistähtaega alates täitemenetluse lõpetamise

kuupäevast. Vara müügil rahuldamata jäänud nõuded jäävad alles ning edasi tuleb sissenõudjal

oodata võlgniku muu vara realiseerimist või võlgnikul uue vara tekkimist, arvestades samas ka

võimalikku aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudjal on täitemenetluses juba niigi

väga kindel positsioon, mis tasakaalustab aegumisest võlausaldajale tulenevaid võimalikke

negatiivseid tagajärgi,

5) on aegumine ja asjaolu, et täitemenetluses ei pruugi saada rahuldatud kõik nõuded, mis võivad

aeguda enne täitemenetluse lõppu, krediidiasutuse risk, millega tuleb arvestada juba

laenulepingute sõlmimisel, hüpoteekide seadmisel ja ka täitemenetluses avalduste ning taotluste

(sh taotluste vara alla hindamiseks ja kordusenampakkumiste korraldamiseks) esitamisel.

Täitemenetluse kulg sõltub eelkõige sissenõudjast ning muuhulgas on sissenõudjal juba

täitemenetluse kestel võimalik hinnata nõude rahuldamise tõenäosust ning vastavalt olukorrale

ka tegutseda;

6) ei saa nõude osa, mis tagatise realiseerimise järgselt rahuldamata jäi, aegumine alata eraldi

täitemenetluse lõpetamise kuupäevast. Tegemist ei ole uue iseseisva nõudega, vaid sama

nõudega, mille rahuldamiseks sundtäitmine läbi viidi ning ei saa eeldada, et osa, mida tagatise

realiseerimisest rahuldada ei suudetud, aegub pikema ajavahemiku jooksul kui tavaliselt;

7) ei nõustu vastustaja apellandiga selles, et hagi esitamise võimalus tekkis kõige varem peale

täitemenetluse lõpetamist. Olukorras, kus nõuet tagavate hüpoteekide realiseerimine ei võimalda

rahuldada kogu nõuet, tuleb võlausaldajal aegumisest tulenevate tagajärgede vältimiseks hagiga

kohtusse pöörduda;

8) jääb vastustaja seisukohale, et apellandi nõue, mis muutus sissenõutavaks 17.01.2009. a, ning

mille 3-aastane aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti seoses täitemenetluse alustamisega

26.02.2009. a, on aegunud. Täitemenetlus lõpetati 29.07.2011. a, st enne laenulepingutest

tuleneva nõude aegumistähtaja (26.02.2012. a) möödumist ning apellandil oli peale

täitemenetluse lõpetamist veel piisav aeg oma nõudega kohtusse pöördumiseks, et saada selles

osas uus täitedokument TMS mõttes. Hagi on esitatud kohtusse 28.02.2014. a, seega pärast

nõude aegumist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu

otsuse põhijäreldusi ega resolutsiooni, mille kohaselt tuli hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, jättes kohtuotsuse

põhijäreldused ja resolutsiooni muutmata.

7. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostjate vahel on sõlmitud kaks

laenulepingut (25.05.2004.a laenuleping nr 0932082376100 ehk „Leping I“ ja 31.05.2005.a

laenuleping nr 01220823762 ehk „Leping II“), kusjuures kumbagi lepingut on hiljem poolte

kokkuleppel muudetud. Mõlema lepingu täitmist tagas lisaks KredEx’i käendusele

ühishüpoteek, mis seati kostjate (laenusaajate) kaasomandis oleva XXXX asuva kinnistu

kaasomandi mõttelistele osadele (AÕS § 359 lg 11).

Kostjad ei vaidlustanud hageja esitatud faktilisi asjaolusid ning möönsid, et on hagejaga sõlmitud

laenulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostjad ei vaielnud vastu ka hageja nõude

arvestusele. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ainuüksi hageja nõude aegumisele tuginedes.

Vaidlust ei ole ka selles, et laenuandja (hageja) poolse ülesütlemise ja täitmiseks täiendava

tähtaja andmise tulemusena muutus hageja nõue kostjate vastu esialgselt sissenõutavaks alates

17.01.2009.a. Hageja esitas 26.02.2009.a kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse

läbiviimiseks, mille tagajärjel katkes nõude aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi ning aegumistähtaja

kulgemine algas 26.02.2009 järgnevast päevast tervikuna uuesti. Maakohus on õigesti leidnud,

et laenulepingust tulenevate nõuete uueks aegumistähtpäevaks sai 26.02.2012.a (s.o kolm aastat

arvates aegumistähtaja uuest kulgema hakkamisest, mis järgnes esialgse aegumistähtaja

katkemisele).

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega aegumistähtaja arvestamise kohta

aegumise katkemise korral. Aegumise katkemise korral algab aegumistähtaja kulgemine

tervikuna otsast peale. Aegumistähtaja kulgemine algab uuesti katkemisele järgnevast päevast,

s.o käesoleval juhul täitmisavalduse esitamisele järgnenud päevast (27.02.2009.a). Õige on

maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei võimalda TsÜS § 159 lg 1 hakata aegumistähtaega uuesti

arvestama alates täitemenetluse lõppemisest ning hageja (apellandi) vastupidine seisukoht ei ole

kooskõlas TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatuga.

TsÜS 10. ptk 5. jaos (§§ 158 - 169) sätestatud aegumise katkemise ja peatumise aluseid ei ole

võimalik kohaldada valikuliselt, s.o lugedes nt aegumise katkemise alusena sätestatud

täitmisavalduse esitamise aegumise peatumise aluseks. Kolleegium leiab, et aegumise katkemise

aluste sätestamisel on seadusandja juhindunud eeldusest, et nõude olemasolu on kas täielikult

või osaliselt juba kinnitust leidnud (s.o kas kohustatud isiku poolse nõude tunnustamisega TsÜS

§ 158 järgi või on nõude kohta olemas täitedokument TsÜS § 159 järgi) ning seetõttu puudub

vajadus tagada võlausaldajale täiendavat aega oma nõude maksmapanekuks aegumistähtaja

pikendamise teel, mille toob kaasa aegumise peatumine (TsÜS §§ 160 jj). Aegumise peatumise

alused on oma olemuselt niisugused, kus nõude olemasolu või selle suurus on kas vaieldavad või

on nõude maksmapanek takistatud muul mõjuval põhjusel (nt õigustatud või kohustatud isiku

piiratud teovõime, mis ei võimalda tal oma õigusi teostada). Käesoleval juhul puudusid aegumise

peatumist põhjustavad asjaolud (nõude ebaselgus või nõude mittetunnustamine kostjate poolt)

või muud takistused võlausaldaja poolt oma nõude maksmapanekul.

9. Vaidlus taandub sisuliselt sellele, kas hageja nõude aegumistähtaja pikkuseks tuleb lugeda

TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat, kuivõrd tegemist on tehingust tuleneva nõudega, või TsÜS

§ 157 lg 1 järgi 10 aastat, kuivõrd nõude kohta oli välja antud täitedokument notariaalses vormis

sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe näol. Maakohus ei ole selles osas võtnud

seisukohta kõigi hageja esitatud väidete kohta, mistõttu ringkonnakohus täiendab alljärgnevalt

kohtuotsuse põhjendusi.

Õige on iseenesest apellandi seisukoht, et TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks

muuhulgas ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse

alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus

märgib siiski, et täitemenetluse alustamiseks ei ole piisav ainuüksi kohese sundtäitmise

kokkuleppe olemasolu, kuna AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik lisaks

ka hüpoteek ning tagatud nõue, seega ka kehtiv tagatiskokkulepe (vt ka RKTKo 3-2-1-8-10 p 10;

3-2-1-153-10 p 13; 3-2-1-175-13 p 11). Sisuliselt moodustub täitedokument kehtiva hüpoteegi,

kohese sundtäitmise kokkuleppe, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe koostoimes.

Õige on küll ka apellandi viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10 (p 13), mille

kohaselt antakse kohese sundtäitmise kokkuleppega hüpoteegipidajale hüpoteegiga tagatud

nõude kõrvale sisuliselt realiseerimisnõue, st nõue täitedokumendist tuleneva realiseerimise

talumise kohustamiseks, ning kõnealune nn realiseerimisnõue tagab hüpoteegipidajale

võimaluse pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole 10 aasta jooksul

alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingust tulenev kohustus oli seega käsitatav

n-ö algse kohustusena ning kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimisega loodi selle kõrvale

veel täiendav, täitedokumendist tuleneva kvaliteediga nõue.

Ringkonnakohtu arvates tuleneb sellest aga ühtlasi, et kohese sundtäitmise kokkuleppe

olemasolu ei muuda tavalist lepingust tulenevat nõuet iseenesest veel tervikuna n-ö

täitedokumendist tulenevaks nõudeks. Kohese sundtäitmise kokkuleppest saab tuleneda n-ö

täitedokumendile omase kvaliteediga nõue ehk realiseerimisnõue üksnes niivõrd, kuivõrd

täitedokument võimaldab (jätkuvalt) täitemenetlust läbi viia.

10. Käesoleval juhul on hüpoteek juba realiseeritud, s.o hüpoteegiga koormatud kinnistu

võõrandati täitemenetluses kordusenampakkumisel 20.06.2011.a. Täitemenetlusega lõpeb

TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale

sissenõue pöörati. Sellest tulenevalt on sissenõudja positsioon hüpoteegipidajana ammendunud

ja tal ei ole võimalik enam pöörduda sama täitedokumendi alusel kohtutäituri poole

täitemenetluse läbiviimiseks. Kolleegiumi arvates on selle tulemusena lõppenud võlausaldajale

kohese sundtäitmise kokkuleppest tulenenud nn realiseerimisnõue ehk võimalus rahuldada oma

nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Samuti puudub pärast hüpoteegiga koormatud

kinnisasja täitemenetluses võõrandamist TMS § 2 lg 1 p 19 kohase täitedokumendi

realiseerimiseks vajalik komponent kehtiva hüpoteegi näol.

Eeltoodust järeldub ringkonnakohtu arvates, et kuna kohese sundtäitmise kokkuleppest

tulenenud täitedokumendile omase kvaliteediga nõue on käesoleval juhul täitemenetluse käigus

juba realiseeritud, siis ülejäänud osa nõudest on käsitatav tavalise lepingust tuleneva nõudena.

Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi seadmise ning tagatiskokkuleppe ning kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppe järgi oli hüpoteegiga tagatud võlausaldaja kogu nõue. Kuna

hüpoteegi tagatisel nõude rahuldamist mõjutab esiteks hüpoteegisumma (AÕS § 327) ja teiseks

kinnisasja sundenampakkumisel saadud rahalise tulemi suurus, siis ei ole kohese sundtäitmise

kokkuleppe sõlmimise tagajärjeks automaatselt kogu lepingust tuleneva nõude muutumine

täitedokumendi kvaliteeti omavaks nõudeks.

Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja õiguslik seisund oleks mõnevõrra teistsugune juhul,

kui tema nõuet oleks tunnustatud jõustunud kohtulahendiga (s.o täitedokumendiga TMS § 2 lg 1

p 1 mõttes). Kohtuotsuse kui täitedokumendi erisuseks võrreldes kohese sundtäitmise

kokkuleppega on asjaolu, et kohtuotsus võimaldab teha ühe täitemenetluse raames mitmeid

erinevaid seadusega ettenähtud täitetoiminguid, s.o lisaks võlgniku kinnisvarale realiseerida ka

muud võlgniku vara. Kohese sundtäitmise kokkulepe, mis moodustab täitedokumendi üksnes

koostoimes kehtiva hüpoteegi, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppega, võimaldab

seevastu viia sundtäitmist läbi vaid nõude tagatiseks seatud hüpoteegi realiseerimise piires.

Kohese sundtäitmise kokkuleppe kui piiratud tähendust omava täitedokumendi olemusega on

ringkonnakohtu arvates põhjendatav asjaolu, et võlausaldaja nõue omandab n-ö täitedokumendis

väljenduva kvaliteedi üksnes selles ulatuses, millises täitedokument võimaldab nõuet

realiseerida, ning ülejäänud ulatuses tuleb võlausaldajal oma nõue maksma panna üldises korras.

See tähendab muuhulgas, et nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta möödudes

sissenõutavaks muutumisest. Käesoleval juhul aegus nõue kolme aasta möödumisel

täitedokumendi täitmisele esitamisele järgnevast päevast.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu tuleks asjaolu, et vastustajad ei

esitanud toimunud täitemenetluse kestel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, käsitada

nendepoolse nõude tunnustamisena, mis annaks TsÜS § 158 lg 1 järgi aluse lugeda aegumine

veel kord katkenuks. Nõude tunnustamisena kostjate poolt ei ole käsitatav ka täitemenetluses

hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügist saadud raha laekumine apellandile

(sissenõudjale). Nõude tunnustamist kohustatud isiku poolt eeldab TsÜS § 158 järgi kohustatud

isiku käitumist, millega ta on selgelt toonud esile oma teadmise võlast. Ringkonnakohtu arvates

ei ole niisuguse kostjate tahteavaldusena käsitatav osalemine võlgnikena täitemenetluses, mille

käigus realiseeriti laenulepingute tagatiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu. Hageja (apellant)

ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid kostjate käitumises (tahteavaldusi), millest järelduks

hageja nõude tunnustamine hüpoteegi realiseerimise tulemusena rahuldatud osa ületavas

ulatuses.

Hageja (sissenõudja) pöördus täitmisavaldusega kohtutäituri poole 26.02.2009.a ja täitemenetlus

lõpetati kohtutäituri otsusega 29.07.2011.a. Seega kestis täitemenetlus 2 aastat ja 5 kuud.

Arvestades asjaolu, et täitmisavalduse esitamise tulemusena oli hageja nõude uueks

aegumistähtajaks 26.02.2012.a, oli hagejal võimalus oma nõue täitemenetluse käigus

rahuldamata jäänud osas maksma panna veel ligi 8 kuu vältel. Täitemenetluse lõppemise aja

seisuga oli hagejale teada, kui suures ulatuses jäi tema nõue rahuldamata. Seetõttu ei ole

asjakohased apellandi väited, et tal ei olnud enne nõude aegumist võimalik oma õigusi maksma

panna, kuivõrd ei olnud teada, missuguse hinnaga õnnestub tagatis realiseerida. Käesoleval juhul

on hagi esitatud 28.02.2014.a, s.o 2 aastat ja 7 kuud pärast täitemenetluse lõppu. Seega ei

sõltunud hageja õiguste teostamine täitemenetluse liiga pikast kestusest.

12. Ringkonnakohtu arvates tagab TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt katkeb ja algab

aegumistähtaja kulgemine tervikuna uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega, võlausaldaja

huvide piisava kaitse. Üldjuhul puudub alus eeldada, et hüpoteegi realiseerimisele suunatud

täitemenetlus kestaks kauem kui kolm aastat. Sissenõudjal on võimalik esitada täitemenetluses

kaebus kohtutäituri tegevuse peale ka kohtutäituri põhjendamatu tegevusetuse korral, mõjutades

sellega vähemalt kaudselt täitemenetluse kestust.

Nõustuda ei saa apellandi seisukohtadega, mille kohaselt on võlausaldaja jaoks

ebaproportsionaalselt koormav olukord, kus täitedokumendi saamiseks nõude rahuldamata

jäänud osas tuleb ka hüpoteegi olemasolu korral üldjuhul esitada kohtule hagi ning seda tehingust

tuleneva nõude üldise aegumistähtaja raames. Kolleegium märgib, et kohese sundtäitmise

kokkulepe ei ole AÕS kohaselt hüpoteegi olemuslik osa ning see üksnes lihtsustab hüpoteegi

realiseerimist, nagu on õigesti sedastanud ka maakohus. Seega ei kaotaks hüpoteek oma

tagatisiseloomu ka juhul, kui hüpoteegi realiseerimise eesmärgil tuleks alati pöörduda kohtusse

täitedokumendi saamiseks. Õige on küll apellandi seisukoht, et kohtumenetlusega kaasnevad

kulud on enamasti ilmselt suuremad kui üksnes kohese sundtäitmise kokkuleppele tuginemisega

kaasnevad kulud, kuid samas on ka kohese sundtäitmise kokkuleppega seotud mitmesugused

õiguslikud riskid, mida ei ole põhjendatud jätta täies ulatuses võlgnike kanda.

13. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu

otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata,

et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/