3-14-53030/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53030

Haldusasi

RWT Investeeringute OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

02.10.2014 korralduse nr 12.2-3/22987-9 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – RWT Investeeringute OÜ, seaduslik esindaja juhatuse

liige Oliver Vainola

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jane Rõuk

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. RWT Investeeringute OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult tea-

tavakstegemisest.

ASJAOLUD

1. 02.10.2014 andis Maksu- ja Tolliamet RWT Investeeringute OÜ-le korralduse nr 12.2-3/22987-9,

millega kohustas teda andma kolmanda isikuna teavet ja esitama dokumendid Mere Tööjõud Tallinn

OÜ maksumenetluses. Maksuhaldur kutsus RWT Investeeringute OÜ esindaja kohustuste täitmiseks

15.10.2014 kell 13.00 maksuhalduri ametiruumidesse. RWT Investeeringute OÜ korraldust ei täit-

nud.

2. 13.10.2014 esitas RWT Investeeringute OÜ Maksu- ja Tolliametile vaide 02.10.2014 korralduse

nr 12.2-3/22987-9 kehtetuks tunnistamiseks. 04.11.2014 vaideotsusega nr 6-1/2418-2 jättis Maksu-

ja Tolliamet vaide rahuldamata.

3. 04.12.2014 esitas RWT Investeeringute OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse 02.10.2014 korralduse

nr 12.2-3/22987-9 tühistamiseks. 08.12.2014 määrusega andis Tartu Halduskohus haldusasja nr 3-

14-53030 menetlemiseks üle Tallinna Halduskohtule. 03.02.2015 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-

14-53030 võttis Tallinna Halduskohus RWT Investeeringute OÜ kaebuse menetlusse.

KAEBUSUSE SISU JA TAOTLUS

4. Kaebaja palub kohtul tühistada Maksu- ja Tolliameti 02.10.2014 korraldus nr 12.2-3/22987-9. Kae-

baja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et äriühing peaks sisuliselt põhjendama oma vaikimsõiguse

kasutamise soovi, kuna maksuhaldur on juba alustanud või võib alustada põhjendamisel avaldatud

andmete alusel kaebaja suhtes kriminaalmenetluse. Kaebaja tõi paralleeli kriminaalmenetlusega, mis

toimub tema äia R. P. suhtes, mille algatas maksuhaldur maksumenetluses saadud informatsiooni

põhjal. Samuti tõi kaebaja välja, et maksuhalduri dokumentides väidetakse, et kaebaja tegeleb regu-

laarselt fiktiivsete arvete väljastamise ja maksupettustega. Kaebaja hinnangul on sellised väited alu-

setud, aga kaebaja ei saa välistada võimalust, et maksuhaldur on ka tema suhtes algatanud kriminaal-

menetluse. Kaebaja väidab, et üldjuhul saab isik ise sellest, et tema suhtes toimub kriminaalmenetlus,

teada alles siis, kui kriminaalmenetlus on juba kulgenud teatud aja. See tähendab, et selle ajaperioodi

vältel saab riigivõim koondada isiku suhtes kriminaalõiguslikku infot ja samas ka isikut koostööle

kohustada, sest senikaua, kuni isikule pole tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest teada antud,

ei saa isik haldusorganile veenvalt põhjendada oma vaikimisõigust. Kaebaja leiab, et ta on maksume-

netluses keerukas olukorras, kuna maksuhalduriga suheldes suhtleb isik ka uurimisasutuse töötajaga.

Kaebaja väitel peaks isik ise defineerima, millised ütlused tema jaoks on süüstavad ja ta ei peaks seda

maksuhaldurile täpsemalt põhjendama.

5. Kaebaja osundab, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 31 alusel on Maksu- ja Tolliametile

antud lisaks maksumenetluse läbi viimisele ka uurmisasutuse pädevus, mis tähendab, et maksuhaldur

on samaaegselt nii maksude tasumise õigsust kontrolliv revident kui ka uurimisosakonna töötaja. Sel-

line konstruktsioon on aga maksukohustuslase asetanud väga keerulisse olukorda. Suheldes mak-

suhalduriga, suhtleb isik (nii juriidiline kui ka füüsiline) samaaegselt ka MTA uurimisosakonna töö-

tajaga.

6. Kuigi vaidlustatud korraldus on tehtud osaühingule, on siiski alust väita selle täitmise võimatust

ka kitsalt seoses juhatuse liikme põhiõiguste võimaliku riivega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku

õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud – vt EIKi otsused: Eckle vs.

Saksamaa, otsus 15.071982, § 66, Series A no. 51, Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidźaan, otsus

25.11.2010, avaldus nr 3365/08, Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs.

Sloveenia, otsus 30.11.2010, avaldus nr 35264/04, § 40. Seetõttu on lahutamatult seotud ka käesole-

vas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme õigused ja kohustused. Kohustus EIKi kohtupraktika

kohaldamiseks tuleneb otseselt ka Riigikohtu mitmetest lahenditest. Oma väidete kinnitamiseks vii-

tab kaebaja tema äia R. P. suhtes 10.01.2011.a. jõustunud Tartu Maakohtu süüdimõistvale kohtuot-

susele (1-07-2186), millega mõisteti isikule 1 aasta pikkune reaalne vangistus ning isik on ka karis-

tuse Tartu Vanglas ära kandnud. Tegemist oli maksuhalduri 1996.a. initsiatiivil algatatud kriminaal-

menetlusega nr 1-07-2186. Nimetatud menetluse käigus kasutas prokuratuur R. P. käest maksume-

netluses kaasaaitamiskohustusest tuleneva sunni all saadud raamatupidamisdokumente isiku vastu

süüstavate tõenditena kriminaalmenetluses. Seda väidet kinnitab ka 10.01.2011 Tartu Maakohtu

kohtuotsus. Seega on loodud siseriiklik kohtupraktika, mille kohaselt isiku käest sunni all saadud

maksuõiguslikke dokumente saab kasutada ning ka kasutatakse isiku või tema lähedaste vastu süüs-

tavate tõenditena kriminaalmenetluses.

7. EIKi praktika kohaselt ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (kon-

ventsioon) rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hili-

semalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte (vt EIKi kohtuasi Heaney ja

McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Kohtuasja

Shannon vs. Ühendkuningriik p-des 38 – 41 toimub EIKi praktika edasiarendus võrreldes kohtuasjaga

Saunders vs. Ühendkuningriik. Kui Saunders’i kohtulahendis asus EIK seisukohale, et ainuüksi fi-

nantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda

suhtes kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 riivest,

siis Shannon’i kohtulahendis on toimunud kohtupraktika edasiarendus ning EIK on expressis verbis

asunud seisukohale, et selline küsimus mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega.

Samas on EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes

ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema

vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kaebaja arvates on Shannon’i kohtula-

hendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis,

kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid sellise me-

netluse algatamise võimalus on reaalne. Kuid isegi kui lähtuda Serves’i kohtuasja põhimõtetest (mil-

lele maksuhaldur oma vaideotsuses isegi viidanud ei ole), on ikkagi isiku sundimine vastama küsi-

mustele, mis pannes maksma oma põhiõiguse ei saa isik samal ajal rikkuda teist õiguslikku kohustust,

millel ei ole põhiõiguslikku kaitset. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei põhiseadus ega konventsioon.

Oluline teave, millele vastustaja viitab, ongi osaühingu arvates käesolevas asjas selline teave, mis

võib olla osaühingu või selle juhatuse liikmete suhtes süüstava iseloomuga. Seetõttu palub allakirju-

tanu kaebuse lahendajal lähtuda asja lahendamisel EIKi kohtulahendist asjas Serves vs. Prantsusmaa.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliamet peab RWT Investeeringute OÜ kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele

vastu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud ning alus selle

tühistamiseks puudub. Vastustaja viitab oma seisukohas täiel määral MTA 4.11.2014 vaideotsusele

nr 6-1/2418-2, kuivõrd kaebuses esitatud seisukohad kattuvad vaides esitatud seisukohtadega. Vas-

tustaja leiab, et vaidlustatud korraldus vastab MKS § 46 nõuetele. Korralduses maksuhaldur selgitab,

et RWT Investeeringute OÜ -lt nõutakse teavet ja dokumente seoses Mere Tööjõud Tallinn OÜ mak-

sukontrolliga, mis hõlmab Mere Tööjõud Tallinn OÜ poolt ajavahemikus 2013 märts – 2014 veebruar

arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, ja kohustusliku kogumispensioni ja töötuskind-

lustusmakseid. Maksuhaldur selgitab, et kuna töötasusid on välja makstud RWT Investeeringute OÜ

pangakontode kaudu, soovib maksuhaldur saada teavet ja dokumente kaebajalt kui kolmandalt isikult.

Korraldusega kohustatakse kolmanda isiku esindajat ilmuma koos asjakohaste dokumentidega mak-

suhalduri ruumidesse 15.10.2014 kell 13.00, kuid annab võimaluse esitada dokumendid ka e-posti

teel. Vaidlustatud korralduses on viidatud ka korralduse andmise õiguslikele alustele, MKS § 61 lg-

le 1 ja lg-le 3 ning ja § 63 lg-le 1 ja lg-le 3. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane,

st antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaa-

lutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole kaebuses halduskohtule

ühegi sõnaga puudutanud konkreetse, vaidlustatud korralduse vajakajäämisi, mis võiksid seada kaht-

luse alla korralduse õiguspärasuse.

9. Vastustaja on seisukohal, et MKS § 64 tulenev keeldumine ei saa olla ennetav ja absoluutne, st isik

ei ole õigustatud juba ette keelduma mistahes maksualastele küsimustele vastamisest ja mistahes

tõendite esitamisest, väites, et vastamine võiks tuua kaasa tema enda või lähedase süüditunnistamise

õigusrikkumises. Keeldumine peab olema põhjendatud, mis eeldab küsimuste ärakuulamist ning

eraldi selgitusi iga küsimuse ja tõendi kohta. Vaidlusaluse korralduse puhul eeldab selgituste esita-

mine ka maksuhalduri juurde ilmumist. Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui kaebajal on õigus keelduda

maksuhaldurile teabe andmisest, selgub see alles teabe andmise protsessis ning niisuguse teabe küsi-

mine ei muuda korraldust ebaseaduslikuks. Maksuhalduril ei lasu kohustust enne korralduse andmist

välja selgitada asjaolusid, mis võiksid takistada korralduse täitmist. Vastustaja märgib, et kaebuses ei

ole ühegi sõnaga puudutatud asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebaja esindajal maksuhalduri juurde

ilmumist, seletuste andmist ja dokumentide esitamist seoses Baltic Tööjõud OÜ kontrollimenetlu-

sega. Kaebus ei sisalda väiteid ega põhjendust selle kohta, miks tuleks vaidlustatud korraldus tühis-

tada. Kaebus on seega põhjendamatu ning maksuhalduril ei ole võimalik esitada oma vastuväiteid

kaebaja asjakohastele argumentidele. Kaebuse põhjendus ei ole asendatav ka teoreetilise aruteluga

võimaliku põhiseaduslike õiguste riive kohta.

10. Vastustaja märgib, et enese mittesüüstamise privileegile tuginev teabe mitteesitamine peab olema

suunatud üksnes kaebaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamiseks, mille ilmsikstulek ähvar-

daks esitada isikule süüdistuse. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema või tema lähi-

kondse suhtes oleks käimas või kavandatakse alustada süüteomenetlust. Vaidlustatud korraldusest ei

nähtu, et korralduse eesmärgiks oleks kaebaja süü tõendamine süüteomenetluses või tõendite kogu-

mine kaebaja vastu.

11. Kohtupraktikas on muu hulgas asjakohaseid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid (näit J.B. vs

Šveits 03.05.2001 otsus; Weh vs Austria 08.04.2004 otsus; Jussila vs Soome 23.11.2006 otsus) silmas

pidades korduvalt rõhutatud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguspärasus

eeldab mitte pelgalt abstraktse väite esitamist, et nõutav teave või dokumendid võiksid tuua kaasa

kohustatud isiku enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises, vaid nimetatud sätetele

tuginemine on võimalik üksnes juhul, kui süüteomenetlust on juba alustatud või on selle alustamine

ettenähtav ning kohustatud isik põhistab ohtu, et temalt nõutud teavet või dokumente võidakse kasu-

tada tema enda või tema lähedaste süüdimõistmiseks. See tähendab, et seos nõutud teabe või doku-

mentide ning süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Üksnes isiku subjektiivne

arvamus, et teabe avaldamisel maksuhaldurile ei saaks välistada olukorda, mis viiks kohustatud isiku

või tema lähikondlase süüditunnistamiseni õigusrikkumises, ei tähenda veel, et niisugune reaalne oht

ka tegelikult eksisteerib.

12. Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige reguleerida tõendamis-

koormust kriminaal- või väärteomenetluses ja panna riigile kohustus tõendada isiku süü nende me-

netluste raames ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust süüteomenetluses. Maksumenetluse,

sealhulgas maksu määramise raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole põhiseaduse § 22 kol-

manda lõike kaitsealas (Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1090;

07.05.2010 otsus haldusasjas nr 3-09-1248; Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2008 kohtuotsus hal-

dusasjas nr 3-06-898).

13. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud Elomaa vs Soome 16.03.2010 otsuses ja Allen vs

Ühendkuningriigid 10.09.2002 otsuses, et maksuhalduri järelepärimised on vajalikud maksude väl-

jaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efek-

tiivne toimimine mõeldamatu. Enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust

maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses.

Vastustaja leiab, et vaidlusalusel juhul on tegemist tavapärase, seaduses reguleeritud menetlustoimin-

guga, millele maksukohustuslane peab siiski alluma.

14. Vastustaja leiab, et asjakohased ei ole kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele

kohtuasjades Shannon vs Ühendkuningriik ja Serves vs Prantsusmaa. Esimesel juhtumi puhul pidi

isik vastama maksuametniku küsimustele seoses sündmustega, milles talle oli juba esitatud krimi-

naalsüüdistus. Teine kohtuasi puudutab kriminaalmenetluses ütluste võtmist tunnistajalt, kelle suhtes

oli kohtu arvates tegemist kriminaalsüüdistuse esitamisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende ko-

gumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menet-

lusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

16. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas Maksu- ja Tolliameti 10.11.2014 korralduse nr 12.2-

3/23970-6 tühistamiseks esineb alus, kuna RWT Investeeringute OÜ -l on alus keelduda korralduse

täitmisest tuginedes enese mittesüüstamise privileegile, või tuleb kaebajal kui kolmandal isikul täita

kaasaaitamiskohustust ja esitada siiski nõutud dokumendid ja informatsioon Mere Tööjõud Tallinn

OÜ suhtes alustatud maksumenetluses. Ka vaidlevad pooled selle üle, millises ulatuses tuleb kaebajal,

kes soovib tugineda enese mittesüüstamise privileegile, põhjendada enda õigust keelduda viidatud

korralduse täitmisest.

17. Vaidlusaluse korraldusega kohustati kolmanda isikuna RWT Investeeringute OÜ esindusõigus-

likku isikut ilmuma 24.11.2014 kell 13.00 maksuhalduri ametiruumidesse seletuste andmiseks ning

dokumentide esitamiseks seoses Baltic Tööjõud OÜ suhtes alustatud maksumenetlusega. MKS § 61

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, tea-

vet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on ko-

hustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete

esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks

ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. MKS § 61 lg 2 kohaselt

tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole,

välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta,

maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksume-

netluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning MKS § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud

juhul.

18. Kaebaja on oma kaebuses viidanud teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise alustena

MKS § 64 lg 1 p-dele 5 ja 6 ning EIK lahenditele Shannon vs Ühendkuningriik ja Serves vs Prant-

susmaa ning leiab, et isikul puudub kohustus põhjendada objektiivselt iga teabeelemendi või küsi-

muse osas, miks sellele küsimusele vastamine või teabe esitamine võiks kaasa tuua isiku süüditun-

nistamise. MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on sama seaduse §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja

tõendite esitamisest õigus keelduda „maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või ven-

nal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja

arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohus-

tusega“ (p 5) ja „isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5

nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist“ (p 6). Kohus nõustub kaebajaga, et teatud juhtu-

del võib olla äriühingult nõutud teave inkrimineeriv äriühingu vastu ning võimalik, et ka juhatuse

liikme ja tema lähedaste vastu. Samas ei saa vaikimisõigust pidada absoluutseks, vaid peab esinema

reaalne oht, et isikult saadud andmeid ja tõendeid võidakse kasutada tema vastu süüteomenetluses.

19. Kohus leiab, et isiku õigusi riivaks ülemäära see, kui ta peaks enese mittesüüstamise privileegi

kasutamisel põhjalikult selgitama, kuidas selle sama info avaldamisega on võimalik teda või tema

lähikondseid süüstada, tuues välja seejuures kõik üksikasjalikud detailid võimaliku toimepandud süü-

teo kohta. Samas ei tohiks sellest järeldada, et isik ei peaks üldse põhistama ehk usutavalt selgitama,

kuidas toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ning isikult küsitav teave omavahel seotud on.

Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tema või tema juhatuse liikme Oliver Vainola ega viimase lähikondse

suhtes käivale kriminaalmenetlusele, vaid sellele, ei põhimõtteliselt on võimalik kasutada algselt

maksumenetluse jaoks kogutud tõendeid hiljem ka kriminaalmenetluses ning et ei saa välistada as-

jaolu, et kaebaja, tema esindaja Oliver Vainola või viimase lähikondsete suhtes tulevikus kriminaal-

menetlus alustatakse. Lisaks viitab kaebaja, et kunagi ei või ka teada, kas isiku suhtes ehk juba ei

olegi alustatud kriminaalmenetlust ning ta seda lihtsalt veel ei tea. Kohtu hinnangul on kaebaja viide

tema juhatuse liikme või lähikondse suhtes võimalikult toimuvale või kunagi algavale kriminaalme-

netlusele nii sedavõrd üldsõnaline ja isegi hüpoteetiline, et ei anna seaduslikku alust maksuhalduri

küsimustele Mere Tööjõud Tallinn OÜ osas vastamata jätta.

20. Kaebaja on viidanud kohtuasjale Serves vs. Prantsusmaa, mille p-s 47 on toodud seisukoht, et kui

isiku vastu ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alusta-

mist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kohus leiab, et kuna kaebaja

on tuginenud abstraktselt alusele „karta“ süüteomenetluse läbiviimist, ei saa asuda seisukohale, et

kaebajal on alus keelduda teabe ja dokumentide andmisest. Isikul ei ole õigust keelduda teabe and-

misest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda informatsiooni kasuta-

takse tema vastu kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Vastasel juhul tekiks olukord, kus

isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest igal võimalikul juhul ja täiesti kontrollimatutel põh-

justel. See välistaks laiemas plaanis üleüldse isikute suhtes maksumenetluse alustamise ja läbiviimise

ning kolmandatelt isikutelt läbiviidavas maksumenetluses informatsiooni nõudmise. EIK selgitas

10.09.2002 lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui

üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida maksumenetluses uurimise alla

sattumist.

21. Kaebaja on tõlgendanud EIK kohtulahendit Shannon vs. Ühendkuningriik järeldusi meelevaldselt.

Selles kohtuasjas leidis kohus, et kohtusse pöördujat ei ähvardanud pelgalt süüdistus kuritegudes,

vaid talle oli ka faktiliselt maksuhaldurite poolt süüdistus esitatud. Seetõttu ei pidanud kohus isiku

poolt sama juhtumiga seoses, milles isikule oli süüdistus esitatud, küsimustele vastamise kohustust

enese mittesüüstamise privileegiga kooskõlas olevaks (vt otsuse p-d 38 ja 41). Kohtu hinnangul peab

kaebaja olema suuteline usutavalt põhistama, kas korralduses nõutud samade asjaolude suhtes on

alustatud süüteomenetlust või mitte või kas selline oht reaalselt esineb. Juhul, kui paralleelne süüteo-

menetlus on algatatud maksuküsimuses, kuid tegelikkuses on mõlemate asjade aluseks olevad fakti-

lised asjaolud, võimalik ajaline periood jms oluliselt erinevad ega oma omavahel vahetut puutumust,

ei saa kaebajale tuletada maksumenetluses MKS §-st 64 tulenevat õigust keelduda teabe ja dokumen-

tide esitamisest isegi juhul, kui menetluse viib läbi sama ametkond. Seega, arvestades nii vaideme-

netluses kui ka käesolevas kohtumenetluses kaebaja poolt esitatud üldsõnalisi selgitusi, võib järel-

dada, et kaebajal puuduvad objektiivsed põhjused korralduse täitmisest keelduda. Kohus rõhutab, et

asjaolude põhistamine on eelkõige kaebaja enda kohustus ning selle kohustuse täitmata jätmist on

kaebajale korralduses ja vaideotsuses selgitatud.

22. Maksumenetluse eesmärgiks ei ole tõendite kogumine isiku vastu süüteomenetluse alustamiseks

või läbiviimiseks, kuigi nendes menetlustes kogutud tõendite ristkasutus on teatud juhtudel võimalik.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 03.03.2011 määruses haldusasjas nr 3-4-1-

15-10 asunud järgmisele seisukohale: „Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isi-

kult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus

tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, p-d

12-15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kri-

minaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6

vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui

teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasuta-

takse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või

muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt RKKK

1. juuni 2005. a. otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, punktid 12-15 ja 22. oktoobri 2007. a. otsus

kohtuasjas nr. 3-1-1-57-07, punktid 14-17).“ Seega, isegi kui kaebaja või tema lähikondse kohta ko-

gutakse sundkorras vaikimisõigust ning tõendite kogumise põhimõtteid rikkudes inkrimineerivad

tõendid, puudub võimalus süüteomenetluses sellistele tõenditele tugineda (vt ka Riigikohtu

10.03.2011 otsus nr 3-1-1-116-10 p 8). Sama rõhutab ka kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku §

339 lg 1 p 12, mille kohaselt on kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtulikul aruta-

misel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Seadusemuudatuse seletuskirjast Riigi-

kogus

(http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems2&emshelp=true&eid=793874&u=201404241447

28) nähtub, et silmas on peetud eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 6 lõikes 1 toodud põhimõtet. Art 6 kaitsealas on kahtlemata ka enese mittesüüstamise privileeg.

23. Kaebaja ei ole peale MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse kasutamise soovi esile toonud

ühtki muud põhjust, mille tõttu ta peab vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Kohtule esitatud tõen-

did kinnitavad, et maksuhaldur ei saanud kaebaja vaikimisõigusega 10.11.2014 korralduse andmise

ajal arvestada, sest kaebaja teavitas maksuhaldurit selle õiguse kasutamisest esmakordselt alles

24.11.2014 esitatud vaides (tl 12). Pärast vaidlustatud korralduse andmist esitatud vaikimisõiguse

kasutamise teade ei muuda korraldust tagantjärele õigusvastaseks. MTA-l ei ole seadusest tulenevat

kohustust enne MKS § 60 lg 1 alusel teabe nõudmist ka omal algatusel kontrollida, kas korralduse

adressaadil esineb alus teabe andmisest keeldumiseks. MTA on 10.11.2014 korralduses selgitanud

õigust keelduda teabe andmisest MKS § 64 alusel.

24. Kohus märgib täiendavalt, et MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse põhjendatud

kasutamine tähendab põhimõtteliselt haldusakti õiguspärast täitmata jätmist. Seega olukorras, kus

tegemist on sisuliselt õiguspärase haldusaktiga, kuid selle adressaadil on õigus keelduda küsitud teabe

esitamisest, puudub MTA-l õigus haldusakti sundtäita (nt kohaldada sunniraha). Kaebuse eesmärgi

saavutamiseks on võimalik esitada seniste tühistamisnõuete asemel või neile alternatiivselt

keelamisnõue vastavalt HKMS § 37 lg 1 p-le 3, st esitada nõue keelata enese mittesüüstamise

privileegile tuginedes maksuhalduril 10.11.2014 korralduse täitmata jätmise eest sunnivahendite

kohaldamine. Kohus selgitab, et kui maksuhaldur peaks kaebaja suhtes 10.11.2014 korralduse

täitmata jätmise eest kohaldama sunniraha või muid sunnivahendeid, on kaebajal võimalik

vaidlustada need haldusaktid või toimingud kohtus ja nõuda edasiste sunnivahendite kohaldamise

keelamist. Maksuhaldur peab aga sunnivahendeid kohaldades põhjendama, miks kaebajal ei ole

õigust enese mittesüüstamise privileegile tuginedes teabe esitamisest keelduda.

25. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud korraldus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Pooled ei

ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad võimalikud

menetluskulud poolte endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/