3-14-53291/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

26. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-53291 Haldusasi XX kaebus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ja vanaduspensioni tagantjärele väljamaksmiseks Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. jaanuari 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus XX määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. jaanuari 2015. a määrus haldusasjas nr 3-14- 53291.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 30.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks ja vanaduspensioni tagantjärele väljamaksmiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt määras Sotsiaalkindlustusamet 16.08.2012 otsusega nr 152065 kaebajale üldtingimustel vanaduspensioni. Kuna kaebaja töötas aastatel 1974–1999 Tallinna Vineerija Mööblikombinaadis hüdropressijana, oli tal õigus jääda soodustingimustel vanaduspensionile

5 aastat varem. Kaebaja pöördus avaldusega Sotsiaalkindlustusameti poole 1,5 aastat enne vanaduspensioni määramist. Kaebaja ja Sotsiaalkindlustusameti vahel oli vaidlus tööraamatus oleva töökoha nimetuse üle. Sotsiaalkindlustusamet leidis, et hüdropressija ja kaebaja tööraamatus märgitud vineerija töökohad on erinevad. Kaebaja selgitas, et vaatamata töökoha

3-14-53291 2(5) nimetuse muutumisele jäid tema tööülesanded samaks. Sellele vaatamata ei võimaldanud Sotsiaalkindlustusamet kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks kaebaja tööstaaži hüdropressijana ning kaebajale makstaks tagantjärgi 5 aasta pension.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 02.01.2015 määrusega XX kaebuse. Kaebaja on esitanud samasisulise kaebuse ka haldusasjades nr 3-12-1738 ja 3-13-1928. Tallinna Halduskohus tagastas 19.09.2012 määrusega nr 3-12-1738 kaebaja kaebuse HKMS §

45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.10.2012 määrusega nr 3-12-1738 halduskohtu määruse muutmata ja Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse 11.12.2012 määrusega menetlusse võtmata. Samuti tagastas Tallinna Halduskohus 16.09.2013 määrusega nr 3-13-1928 kaebaja kaebuse HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.12.2013 määrusega nr 3-13-1928 halduskohtu määruse muutmata ja Riigikohus jättis 12.02.2014 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

Kohtud selgitasid viidatud määrustes kaebajale, et kaebajal puudub kaebeõigus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Kaebajale määrati Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 16.08.2012 otsusega nr 152065 vanaduspension alates 09.08.2012. Seadus ei võimalda määrata vanaduspensioni tagantjärele. Seega isegi kui kohus tuvastaks, et kaebaja oli hõivatud Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 206 kinnitatud loetelus nr 2 nimetatud tööga ja kaebajal oli soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks nõutav tööstaaž, ei muudaks see kaebaja praegust olukorda, sest soodustingimustel vanaduspensionile siirdumine on seaduses sätestatud nõuete täitmisel isiku subjektiivne õigus ja selle võimaluse kasutamine ei ole kohustuslik.

Asjaolu, et kaebaja jättis kasutamata võimaluse minna pensionile soodustingimustel, st enne vanaduspensioni ikka jõudmist, esitamata seaduses ettenähtud pensioniavaldust, ei anna alust esitada nõudeid riigi vastu. Pensioni saamine eeldab isiku poolt vastava avalduse esitamist. Kaebaja ei ole esitanud pensioniametile avaldust soodustingimustel vanaduspensionile jäämise kohta. Pensioniameti poolt isiku teavitamata jätmist soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tekkimisest ei saa pidada õigusvastaseks. Pensioniametil ei ole võimalik kaebajale määrata tagantjärele soodustingimustel vanaduspensioni, kuna soodustus seisneb õiguses jääda tavapärasest vanaduspensioni east varem pensionile.

Seega on ekslik kaebaja seisukoht, mille järgi oleks tal tagantjärele õigus 5 aasta pensioni hüvitamisele. Seadus sellisele nõudele alust ei anna. Ühtlasi läheks pensioni tagantjärele maksmine vastuollu pensioni kui ühe sotsiaalkindlustuse liigi mõttega. Vanaduspensioni mõtteks on kompenseerida vanadusest tingitud töövõime vähenemisega kaasnev sissetulekute vähenemine ja tagada isikule väärikas vananemine ka siis, kui isik enam ei tööta. Kui kaebajat eksitas soodustingimustel vanaduspensioni taotlemise küsimuses tööandja, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Kohus jääb ka praegusel juhul eeltoodud seisukohtade juurde ega pea võimalikuks kaebust menetleda. Kuna kaebaja ei esitanud enne 10.08.2012 Sotsiaalkindlustusametile kirjalikke avaldusi ega dokumente, siis ei saanud Sotsiaalkindlustusamet talle soodustingimustel vanaduspensioni määrata vaatamata asjaolule, et kaebajal võinuks olla sellele õigus. Avalduste esitamata jätmist kinnitas Sotsiaalkindlustusamet oma 17.10.2014 vastuses halduskohtu kohtunõudele asjas nr 3-14-52094. Kui kohus ka tuvastaks käesoleva vaidluse raames, et kaebaja töötas viidatud perioodil soodustingimustel vanaduspensionile õigust andval ametikohal, ei aita selline tuvastus kaebaja õigustele kuidagi kaasa, sest kaebaja ei saa enam tagantjärgi jääda soodustingimustel vanaduspensionile ning tal puudub õigus nõuda tagantjärgi pensioni maksmist.

Kuna kaebus ei kaitse kuidagi kaebaja õigusi, puudub tal kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult.

3-14-53291 3(5)

3. XX esitas 23.01.2014 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 04.02.2015 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 02.01.2015 määrus ja menetleda kaebaja kaebust. Määruskaebuses kordab kaebaja kaebuses esitatud väiteid. Kaebaja käis õiguskantsleri juures konsultantsioonil ja seal talle teatati, et tal on seaduslik õigus tagantjärgi nõuda pensioni 5 aasta eest. Kaebaja taotleb enda tööstaaži kindlakstegemist hüdropressijana aastatel 1974- 1999 ja pensioni maksmist 5 aasta eest, kui ta pidi saama vanaduspensioni soodustingimustel.

5. Sotsiaalkindlustusamet palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.10.2012 määruses haldusasjas nr 3-12-1738 (kaebaja oli XX): „Soodustingimustel vanaduspensionile siirdumine on seaduses sätestatud nõuete täitmisel isiku subjektiivne õigus, selle võimaluse kasutamine ei ole kohustuslik. Samuti ei realiseeru soodustingimustel vanaduspensioni õiguse tekkimise korral tagajärjed automaatselt, vaid pensionile siirdumine eeldab õigustatud isiku enda tahteavaldust. Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse § 2 sätestab, et isikud, kellel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, võivad pensioni taotleda mis tahes ajal pärast pensioniõiguse tekkimist ning olenemata viimasest töökohast. Soodustingimustel vanaduspension määratakse pensioni taotlemise päevast. Seega on isikul õigus taotlust ka mitte esitada, soodustingimustel pensionile mitte minna ja töötada edasi samal tööl või mujal. Ekslik on kaebaja seisukoht, mille järgi oleks tal tagantjärele õigus 5 aasta pensioni hüvitamisele. Seadus sellisele nõudele alust ei anna. Ühtlasi läheks pensioni tagantjärele maksmine vastuollu pensioni kui ühe sotsiaalkindlustuse liigi mõttega. Vanaduspensioni mõtteks on kompenseerida vanadusest tingitud töövõime vähenemisega kaasnev sissetulekute vähenemine ja tagada isikule väärikas vananemine ka siis, kui isik enam ei tööta.“

7. RPKS § 31 lg 1 näeb ette pensioni määramise isiku avalduse alusel. RPKS § 32 lg 2 esimese lause kohaselt määratakse riiklik pension selle taotlemise päevast. Erandiks on sama lõike teise lause p 1 kohaselt vanaduspension, mis määratakse pensioniikka jõudmise päevast, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul, arvates pensioniikka jõudmise päevast.

8. Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 2 sätestab: „Isikud, kellel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, võivad pensioni taotleda mis tahes ajal pärast pensioniõiguse tekkimist ning olenemata viimasest töökohast. Soodustingimustel vanaduspension määratakse pensioni taotlemise päevast, kuid mitte varem kui pensionile õiguse tekkimise päevast. Pension määratakse pensionile õigust andvasse vanusesse jõudmise päevast, kui pensionitaotlus on esitatud kolme kuu jooksul, arvates sellesse vanusesse jõudmise päevast. Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks. Soodustingimustel vanaduspensioni saajal, kel on õigus pensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, on õigus taotleda nimetatud seaduse alusel pensioni määramist mis tahes ajal pärast pensioni saamise õiguse tekkimist.“ Soodustingimustel vanaduspensioni saab isik taotleda küll ka hiljem kui pensioniõiguse tekkimise ajal või kolme kuu jooksul pärast seda, ent sellisel juhul ei määrata soodustingimustel vanaduspensioni tagasiulatuvalt pensionile õigust andvasse vanusesse jõudmise päevast, vaid taotluse esitamise päevast arvates.

3-14-53291 4(5)

9. Kaebaja ei saa nõuda seetõttu soodustingimustel vanaduspensioni maksmist viie aasta eest tagantjärgi, sest kaebaja ega vastustaja ei väida, et kaebaja esitas soodustingimustel vanaduspensioni maksmise avalduse pensioniametile enne soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tekkimise aega või kolme kuu jooksul sellise õiguse tekkimisest.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 määruses haldusasjas nr 3-09-999 selgitati: „Kuigi isikute aktiivne teavitamine pensioniõiguse tekkimisest võiks iseenesest olla mõistlik ja eesmärgipärane ning ei pruugi olla tehniliselt keerukas või ülemäära koormav pensioniameti jaoks, saab haldusorganile tegevusetust ette heita siiski üksnes juhul, kui seadusest või muust õigusaktist tulenes haldusorganile kohustus kindlal viisil tegutseda.“ Sellist kohustust pensioniametile ei ole õigusaktidega pandud. Seega ei saa kaebaja nõuda kõigi viie aasta pensioni maksmist ka talle õigusvastaselt põhjustatud kahju hüvitamiseks.

11. Kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on võimalik, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades kaebuse faktiväidete õigsust. Kaebaja, erinevalt kaebustest haldusasjades nr 3-12-1738 ja 3-13-1928, väidab praeguses asjas, et ta pöördus pensioniameti poole juba umbes poolteist aastat enne vanaduspensioni määramist. Haldusasjas nr 3-14- 52094 kinnitas Sotsiaalkindlustusamet, et kaebaja ei ole enne 10.08.2012 esitanud kirjalikke avaldusi ega dokumente. Halduskohtul lasub kohustus selliste faktiväidete õigsust kontrollida. Kaebaja pöördumine võis olla suuline. RPKS § 31 lg 2 näeb ette pensioniavalduse vorminõude (kohustuslik vorm on ette nähtud sotsiaalministri 31.12.2001 määruse nr 167 lisas 1) ega võimalda suulist taotluse esitamist. Seetõttu ei saa pensioniametile ette heita suuliselt esitatud avalduse protokollimata jätmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 2 ei ole sellisel juhul kohaldatav. Pensioniametil oli aga HMS § 36 lg 1 p-st 3 tulenev kohustus selgitada kaebajale suulise pöördumise korral vormikohase kirjaliku pensioniavalduse esitamise vajadust. RPKS § 31 lg-t 6, mille kohaselt osutab Sotsiaalkindlustusamet pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel, tuleb tõlgendada nii, et ametil tuleb isiku abistada nõuetekohase avalduse esitamisel ka juhul, kui isik on pöördunud pensioniametisse suuliselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-53-09, p 21). Kui puuduvad nõutavat staaži tõendavad dokumendid ja staaži tuvastamine on võimalik vaid tunnistajate ütluste alusel, tuleb pensioniavaldus vastu võtta ja kohtusse pöördumise korral haldusmenetlus kohtumenetluse ajaks peatada, et pensioni maksmine oleks võimalik avalduse esitamise päevast arvates. Suuliselt esitatud pensioniavaldust ei saa haldusorgan läbi vaadata menetluses, mis lõpeb pensioniavalduse suuliselt rahuldamata jätmisega.

12. Kui kaebaja suuline pöördumine tõendamist ei leia, tuleb kaebus jätta rahuldamata, nagu varasemates kohtumenetlustes on kaebajale juba selgitatud. Sellisel korral puuduvad ka kahju hüvitamise nõudel eduväljavaated ning kohtul ei tule kaebajale selgitada sellise nõude esitamise võimalust. Kui leiab tõendamist, et kaebaja pöördus vastustaja poole suuliselt, ei ole võimalik maksta pensioni tagantjärgi, sest suulist avaldust ei saa lugeda nõuetekohaseks pensioniavalduseks. RPKS § 31 lg 3 näeb ette, et pensioni taotlemise päevaks loetakse päev, millal Sotsiaalkindlustusamet võtab vastu pensioniavalduse koos kõigi vajalike dokumentidega. Kuna seda tehtud ei ole, ei ole võimalik maksta kaebajale ka pensioni. Küll aga on sellisel juhul võimalik kaebajal nõuda talle pensioniameti poolt selgituste andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures kahjuks saab olla summa, mille isik oleks saanud, kui pensioniamet oleks selgitanud kaebajale vormikohase pensioniavalduse esitamise nõuet, seega umbes pooleteise aasta pensioni suurune summa. Kaebaja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, vaid staaži tuvastamise nõude ja pensioni maksmiseks kohustamise nõude. Halduskohtul tulnuks kaebajale selgitada, milliste kohasemate nõuete esitamise võimalus

3-14-53291 5(5) kaebajal on. Samuti tuleb välja selgitada, kas hüvitamisnõuet saab lugeda tähtaegseks. Ilmselgelt mittetähtaegne selline nõue ringkonnakohtu arvates ei ole.

13. Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada ja halduskohtu 02.01.2015 määrus tühistada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe