4-15-679/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märtsil 2015. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-679 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi V.B kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri 15.01.2015. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,14,005520 Menetlusalune isik V.B isikukood: XXX; elukoht: XXXX; õppeasutus: XXXX Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur asukoht: Riia 132, Tartu

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 2, kohus

otsustas:

1. Rahuldada V.B(Kivine) kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 15.01.2015. a otsus

väärteoasjas nr 2780,14,005520 osaliselt, s.o V.B-le määratud rahatrahvi suuruse osas.

3. Mõista V.B-le karistuseks liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 järgi

rahatrahv 120 (ükssada kakskümmend) trahviühikut, s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot.

4. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 66 lg-te 1, 3 alusel võimaldada V.B

tasuda rahatrahv ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või

tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast.

2

Menetluse käik

20.12.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo

patrullipolitseinik Valdur Villemson väärteoprotokolli selle kohta, et V.B juhtis

20.12.2014. a kella 04.50 ajal Tartu linnas Vallikraavi tänaval mootorsõidukit Audi A4

registreerimismärgiga XXX, olles seejuures seisundis, kus alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,79 mg. Kuivõrd laiendmääramatuseks on 0,05, siis loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,74 mg/l. Sellega rikkus V.B LS § 69 lg-t 3 ning pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Menetlusalune isik vastulauset ei esitanud.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 15.01.2015. a otsusega väärteoasjas nr 2780,14,005520 karistati V.B-st LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot.

V.B taotlusel lükati Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 19.01.2015. a määrusega rahatrahvi täitmisele pööramine edasi kuni 03.12.2015. a.

02.02.2015. a esitas menetlusalune isik V.B kohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud rahatrahvi määra osas. V.B kaebuses toodud selgituste kohaselt tuli ta 20.12.2014. a jõulupeolt. Kuna ta oli alkoholi tarbinud, siis andis ta sõiduki juhtimise üle kainele autojuhile. Ülikooli tänaval nad

peatusid hetkeks. Pärast seda sõiduki mootor ei käivitunud enam. Nad püüdsid sõidukit käivitada seda lükates, aga sirge tee peal see ei õnnestunud. Seejärel lükkasid nad auto Vallikraavi 2 kõrval asuvasse parklasse, mis oli kaldega, et allapoole veerevat autot käiguga käivitada. Kuna kaine juht ei julgenud oma vähese juhtimiskogemuse tõttu seda manöövrit teha, siis võttis V.B juhtimise ise üle. Manöövri lõpus veeres V.B juhitud sõiduk õrnalt vastu parklas olnud sõidukit. Seda nägi pealt politseipatrull, kes tuli sündmuskohale ning tuvastas, et menetlusalusel isikul on väljahingatavas õhus alkoholi üle lubatud piirmäära.

V.B leiab, et kohtuväline menetleja ei võimaldanud tal anda rikkumise asjaolude kohta sisulisi ütlusi, mistõttu ei ole karistusmäära valikul arvestatud tema poolt toime pandud teo kõigi asjaoludega. Nii ei arvestanud kohtuväline menetleja näiteks sellega, et V.B

oli eelnevalt leppinud auto juhtimise osas kokku kaine juhiga, et ta ei peaks ise alkoholi tarbinuna sõidukirooli istuma. Samuti ei arvestatud karistust määrates sellega, et auto juhtimise

teekonna pikkuseks oli maksimaalselt 100 meetrit ning et menetlusalune isik oleks autot juhtinud üksnes kuni mootori käivitumiseni, misjärel oleks ta juhtimise kohe andnud üle kainele juhile. Ka ei arvestanud kohtuväline menetleja sellega, et V.B-st ei ole varem süütegude

toimepanemise eest karistatud. Lisaks oleks menetleja pidanud arvestama sellega, et menetlusaluse isiku näol on tegu üliõpilasega, kes ei oma kindlat sissetulekut.

Seetõttu leiab V.B, et temale Lõuna Prefektuuri poolt määratud rahatrahv on ebaproportsionaalselt suur, ning taotleb selle vähendamist 100 trahviühikule.

Kohtuväline menetleja ei nõustu V.B kaebusega ning palub otsuse jätta muutmata.

Kohtuväline menetleja leiab, et V.B pani tahtlikult toime väärteo, mis oma

üldohtlikkuse tõttu väärib rangemat karistamist. Asjaolu, et sõiduki mootor ei töötanud, ei välista V.B teo ohtlikkust. Ka sellisel juhul ei ole isik, kes viibib alkoholi mõju all, võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ja vastavalt sellele oma käitumist

suunama. On tuvastamist leidnud, et V.B juhitud sõiduk sõitis parklas otsa seal

3 seisnud sõidukile. Seega on selge, et V.B oli sõidukit juhtides ohtlik. Lisaks sellele tuvastati, et V.B poolt väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,74 mg/l. Järelikult jäi puudu vaid 0,01 mg/l, et algatada kriminaalmenetlus KarS § 424 järgi. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt on käesoleval juhul määratud V.B-le kohane karistus.

Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuotsuse põhjendused V™S § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse

kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes

ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi

kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses - kohus on Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse

koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

Tunnistaja A.I.ütlustest ilmneb, et tema teostas 20.12.2014. a Tartu linnas Vallikraavi tänaval liiklusjärelevalvet. Kella 04.50 paiku märkas ta, et noorte seltskond lükkab mööda Vallikraavi tänavat Küüni tänava suunas sõiduautot Audi A4 registreerimisnumbriga XXX. Ühel hetkel sõitis see sõiduk otsa parklas seisnud Toyota Avensisele registreerimisnumbriga XXX. Kohale minnes selgus, et sõidukit juhtis V.B.

Kuna tunnistaja A.I.ütlused langevad kokku menetlusaluse isiku poolt kaebuses kirjeldatud asjaoludega, siis loeb kohus tõendatuks, et 20.12.2014. a Tartu linnas Vallikraavi tänaval lükkas seltskond noori sõiduautot Audi A4 registreerimisnumbriga XXX, et seda käivitada. Kohus loeb tõendatuks sellegi, et nimetatud sõidukit juhtis sel ajal menetlusalune isik V.B.

Lähtuvalt sellest, et LS § 2 p 41 esimese lause kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub, tuleb asuda seisukohale, et kirjeldatud situatsioonis tuleb V.B-st käsitleda mootorsõidukijuhina LS 69 lg 3 mõttes.

Tunnistaja A.I.ütlustest selgub seegi, et pärast seda, kui Audi A4 oli sõitnud parklas seisnud

Toyota Avensisele otsa, läks tunnistaja auto juurde ning lasi seda juhtinud noormehel, s.o

V.B puhuda indikaatorvahendisse Alcoquant A122524. Indikaatorvahend näitas

4 joobeks 0,74 mg/l. A.I.kutsus kohale patrulli koosseisus R.P. ja V.V., kellest viimane kontrollis V.B seisundit tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtub, et 20.12.2014. a kella 05.21-05.27 vahel Tartus Vallikraavi 2 tegi V.V. alkomeetriga

Alcotest 7110 EST kindlaks, et V.B ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,79 mg alkoholi.

Eelnevast tulenevalt ning arvestades seda, et nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05, tuleb lugeda tõendatuks, et V.B poolt välja hingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,74 mg/l, mis on tunduvalt enam kui LS § 69 lg-s 3 sätestatud piirmäär.

Järelikult on V.B tegevuses tõendamist leidnud ka LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus. Seejuures KarS § 16 lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusalune isik ei ole eitanudki, et ta teadis, et ta on alkoholijoobes. Samuti ei ole ta eitanud asjaolu, et ta teadis, et ei tohi sellises seisundis

autot juhtida. Kui V.B sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut V.B-st tuleb toimepandu eest karistada.

Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 224 lg-s 2 ette nähtud väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut,

arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja karistas V.B-st rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku V.B tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus V.B puhtsüdamlikku kahetsust, mis on nähtub prefektuurile 14.01.2015. a esitatud kirjas (KarS § 57 lg 1 p 3).

V.B süü suurust iseloomustab lisaks eelnevale see, et mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, on iseenesest juba väga tõsine rikkumine. Käesoleval juhul oli V.B organismis alkoholi aga LS § 224 lg-s 2

toodud maksimaalmääras, st 0,74 milligrammi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale,

kuna selliselt võib väga kergesti toimuda liiklusõnnetus. Ka käesoleval juhul tagurdas menetlusalune isik oma autoga teisele sõidukile otsa, tunnistades ise hiljem, et ilmselt joobest tingituna hindas vahemaad teise sõidukiga valesti.

5

Menetlusaluse isiku süüd vähendab aga asjaolu, et rikkumine toimus öisel ajal, mil liiklustihedus ning kesklinna parklas seivate sõidukite arv üldteadaolevalt ei ole suur ning seega oli ka potentsiaalsete ohvrite arv ning võimaliku kahju suurus väiksem. Samuti vähendab tema süüd asjaolu, et tema poolt juhitava sõiduki kiirus oli väike, kuna selle mootor ei töötanud ning auto liikus üksnes seeläbi, et seda lükati teiste isikute poolt. On ütlematagi selge, et täiskiirusel

liiklusrohkel teel sõites oleks riskid olnud märksa kõrgemad ning tagajärjed nende realiseerumisel kordades raskemad. Praegusel juhul aga auto, millele V.B otsa tagurdas, kahjustada ei saanud. Samuti vähendab V.B süüd see, et ta juhtis sõidukit vaid ca 100 meetrit eesmärgiga see pärast auto käivitamist taas kainele juhile üle anda.

Nagu kohus märkis eespool, on sellises seisundis juhtimine, kus inimese organismis on alkoholi

üle lubatud piirmäära, väga tõsine rikkumine. Seega on õiguskorra kaitsmise huvides, et

õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Lisaks sellele on joobes juhtimise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema

karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav.

Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Käesoleval juhul tuleb kindlasti arvestada sellega, et V.B pani sellise teo toime esmakordselt. Lisaks iseloomustab V.B positiivset meelestatust õiguskorda see, et ta sai ise väga hästi aru sellest, et alkoholi tarvitanuna ei tohi ta autot juhtida. Seetõttu leppis ta kokku isikuga, kes ei olnud alkoholi tarvitanud ja kes tema asemel rooli asus. See, et V.B

lõpuks siiski ise hakkas autot juhtima, tulenes kohtu hinnangul osaliselt halbade

asjaolude kokkulangemisest (auto tehniline probleem ja nn kaine autojuhi vähene juhtimisoskus), osaliselt kindlasti sellest, et ta alkoholi tarvitamisest tingituna ei suutnud teha adekvaatset otsust jätta auto ööseks parklasse ja liikuda edasi muul viisil (nt taksoga või jalgsi). Seega oli tegu pigem juhusliku rikkumisega kui väljakujunenud käitumismalliga ning kohus on veendunud, et suure tõenäosusega isik sellist rikkumist enam tulevikus toime ei pane.

Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et V.B karistamine rahatrahviga 200 trahviühikut

(800 eurot), st rahatrahviga tunduvalt üle selle keskmise määra ei ole põhjendatud. Selline karistus ei oleks kooskõlas ei isiku süü suuruse ega ka eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus leiab, et õiglane on V.B-st karistada rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot.

KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama

paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat.

Kohtule avaldatu kohaselt menetlusalune isik ei tööta, vaid on XXX. Järelikult ei oma ta iseseisvat kindlat sissetulekut. Seetõttu on ilmne, et rahatrahvi kohene ühekorraga tasumine

tekitab V.B-le majanduslikke probleeme. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.B-le

tuleb anda võimalus tasuda rahatrahvid osade kaupa 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisele järgnevast kuust.

Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/