1-14-1500/131 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

26. märts 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-14-1500 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 10. veebruari 2015 määrus H.F-ile mõistetud karistuse ümbervaatamises

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik H.F, määruskaebus RESOLUTSIOON

1. Maakohtu määrus tühistada osaliselt, täpsemalt kohtu otsustuses saata määrus

PPA Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamiseks H.F-i suhtes KarS § 266 järgi temale süükspandud episoodis.

2. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 28.03.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-1500 tunnistati H.F süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi 1 aasta 1 kuu ning KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi 3 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõisteti tema liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu 16.12.2013 kohtuotsusega mõistetud vangistus 6 kuud 6 päeva ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel saadi tema liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 6 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12 päeva (11.-12.06.2013, 04.-05.07.2013, 13.-15.07.2013, 26.-28.07.2013 ja 30.-31.07.2013) ning vahi all viibimine 4 kuud 4 päeva (12.08.-15.12.2013) ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 2 kuud 20 päeva vangistust. Karistusaeg algas 16.12.2013.

1.1 Viru Maakohtu 16.12.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10302 oli H.F süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.

KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu 28.05.2012 otsusega mõistetud karistus 11 kuud 24 päeva vangistust ning liitkaristuseks saadi 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistusest arvati maha Viru Maakohtu 28.05.2012 otsuse alusel täielikult ära kantud karistus

11 kuud 24 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 kuud 6 päeva vangistust. Karistusaeg algas 16.12.2013.

1.2 Viru Maakohtu 28.05.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-2609 oli H.F süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaldades vähendati kestuseni 4 kuud. Vastavalt KarS § 65 lg-le

1 ja § 64 lg-le 1 liideti mõistetud karistusele kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel Viru Maakohtu 19.12.2011 otsusega mõistetud karistus 11 kuud 24 päeva vangistus ning kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks saadi 11 kuud 24 päeva vangistust. Karistusaeg algas 27.03.2012.

1.3 Viru Maakohtu 19.12.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-7745 oli H.F süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 199 lg 2 p 8, 9 ja § 213 järgi 1 aasta

3 kuu ning § 266 lg 2 p 1 järgi 3 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti tema liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 kohaldades vähendati kestuseni 1 aasta vangistust. KarS § 68 alusel lugeda karistusest kantuks kohtueelses menetluses kinnipidamise aeg 6 päeva, seega loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud

24 päeva vangistust.

2. 01.01.2015 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid H.F-i karistuse vähendamise või tema vabastamise otsustamiseks seoses karistusseadustiku 01.01.2015 jõustunud muudatustega. Maakohtu määrus

3. Viru Maakohus 10.02.2015 määrusega vabastas H.F-i temale Viru Maakohtu 28.03.2014 otsusega nr 1-14-1500 KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi mõistetud 3 kuu pikkusest vangistusest, kuid temale kohtuotsusega mõistetud lõplik karistus 1 aasta 2 kuud 20 päeva sellest ei muutunud. Samuti jäi karistuse kandmise aja alguseks 16.12.2013. Kohus nägi ette, et määrus tuleb saata PPA Ida prefektuurile väärteomenetluste alustamiseks H.F-i suhtes KarS § 266 järgi määruses nimetatud episoodis. Kohtu põhjendused olid järgmised.

3.1 Esmalt asus maakohus seisukohale, et üle ei tule vaadata H.F-ile Viru Maakohtu 28.05.2012 otsusega mõistetud karistust, kuivõrd Viru Maakohtu 16.12.2013 otsuse tegemise ajaks oli see kantud.

3.2 Maakohus ei pidanud vajalikuks muuta H.F-ile Viru Maakohtu 16.12.2013 otsusega mõistetud karistust, kuivõrd tema KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritud tegu on endiselt kuritegu ja muutunud ei ole paragrahvi karistusraamid.

3.3 H.F-ile Viru Maakohtu 28.03.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks või tema karistusest vabastamiseks kohus alust ei näinud.

Küll pidas maakohus seoses 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega vajalikuks vabastada H.F temale KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi mõistetud 3 kuu pikkusest vangistusest. Kohtu hinnangul oleks süüdimõistetu tegu käesoleval ajal subsumeeritav KarS § 266 lg 1 alla, mis on aga väärtegu. H.F-ile kohtuotsusega mõistetud lõplik karistus 1 aasta 2 kuud 20 päeva vangistust ei muutu. Süüdimõistetu väärteokorras vastutusele võtmise tähtaeg ei ole möödunud. Määruskaebus

4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse H.F, taotledes selle tühistamist, tehes järgmised etteheited.

4.1 H.F-i arvates oleks maakohus pidanud hakkama tema karistusi üle vaatama alates Viru Maakohtu 19.12.2011 otsusest ja seoses sellega leidma, et selles kriminaalasjas tema eelvangistuses viibitud 6 päeva tuleks praegu tehtava määrusega tema karistusest maha arvata. Seega ei ole ta nõus temale mõistetud 1 aasta 2 kuu 20 päeva pikkuse vangistusega, kuna ta peab vanglas olema 6 päeva rohkem kui õige oleks. Samuti leiab ta, et kuivõrd temale Viru Maakohtu 28.05.2012 otsusega mõistetud karistus oli suurem kui kohtu poolt temale 16.12.2013 mõistetud karistus, siis oleks kohus viimati märgitud otsuses pidanud kergema karistuse lugema kaetuks raskema karistusega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, sh maakohtu määruse ja esitatud määruskaebusega, on seisukohal, et kohtumäärus H.F-i karistuste

ülevaatamisel on seaduslik ja põhjendatud, v.a kohtu otsustuses saata määrus PPA Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

6. Seoses määruskaebuse väidetega selgitab ringkonnakohus, et H.F-ile kohtuotsuste kogumis mõistetud karistused hinnatakse käesolevalt kohtumenetluses üle vaid põhjusel, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 ning KrMS § 432 lg-test 34 ja 35 vaatavad kohtud läbi vanglate saadetud materjalid nende isikute osas, kelle karistused karistusseadustiku revisjoni käigus tehtud muudatustest sõltuvalt võisid alates 01.01.2015 muutuda kas kergemaks või kelle vabanemine võiks kõne alla tulla põhjusel, et nende tegu ei ole käesoleval ajal enam kuriteona karistatav. Siinjuures on oluline, et juhindudes KarS § 5 lg-st 2 omab karistusseadustiku uus redaktskoon tagasiulatuvat jõudu vangistuses viibivate kinnipeetavate puhul üksnes osas, milles see välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Seega ei anna karistusseadustiku muudatused alust asuda ümber hindama seisukohti ja kaalutlusi, millest Viru Maakohus lähtus H.F-ile karistuste mõistmisel 19.12.2011 ja 16.12.2013 otsustega (sh eelvangistuses viibitud päevade arvutamine, karistuste liitmisel arvesse võetud põhimõtted).

7. Määruskaebuse taotlustest väljuvalt peab ringkonnakohus vajalikuks aga tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus saadab selle PPA Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamiseks H.F-i suhtes KarS § 266 järgi temale süükspandud episoodis.

7.1 EV Põhiseaduse § 23 lg 3 näeb ette sama teo eest kahekordse karistamise keelu, sätestades, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seega on väär maakohtu seisukoht, et H.F-i süüteoasja peaks arutatama ka väärteomenetluses.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 4 tuleb maakohtu määrus tühistada osaliselt. H.F-i määruskaebus jääb rahuldamata.

Paavo Randma Tiit Lõhmus Maarika Kuusk