2-13-3378/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2015 Tallinnas Tsiviilasja number 2-13-3378 Tsiviilasi GM hagi Tallinna Linnatranspordi AS vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses GM apellatsioonkaebuse hind 5257,50 eurot, Tallinna Linnatranspordi AS vastuapellatsioonkaebuse hind 6115,35 eurot.

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.10.2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ja kaebuse hind GM apellatsioonkaebus ja Tallinna Linnatranspordi AS vastuapellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja GM (IK XXXXXXXXXXX), esindaja adv. Indrek Sirk Kostja Tallinna Linnatranspordi AS (RK 10312960), esindaja adv. Mart Sikut Kohtuistung 03.03.2015 RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 15.10.2013 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-3378 muuta, suurendades kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist 8131,33 euroni ja muutes menetluskulude jaotust.

TsMS § 654 lg. 22 kohaselt sõnastada maakohtu otsuse resolutsioon järgmiselt.

Hagi rahuldada osaliselt.

Välja mõista Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsilt GM kasuks 8131,33 eurot kahju hüvitamiseks ja alates 22.01.2012 viivis VÕS §-des 94 lg. 1 ja 113 lg. 1 sätestatud määras kuni põhinõude 8131,33 täitmiseni.

Jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes 73% ulatuses kostja ja 27% ulatuses hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustaud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.

Asjaolud

GM esitas 22.01.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna Linnatranspordi AS vastu ja palus välja mõista liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest hüvitise 11 208 eurot ja viivise hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni.

Hagi põhjenduste kohaselt põhjustas kostja töötaja 05.02.2012 Tallinnas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai kahjustada hageja sõiduauto XXX XX (sõiduk). Sõiduki vigastuste tõttu ei olnud selle kasutamine teeliikluses enam võimalik kuni sõiduki taastamise ja hagejale üleandmiseni 24.07.2012. Sõiduki remonttööde kvaliteet oli halb ja hageja pidi seda korduvalt uuesti parandama. Asjatundja arvamuse järgi oleks sõiduki väärtus olnud septembris 2012 ilma liiklusõnnetuseta 14 200 eurot, liiklusõnnetuse tõttu on sõiduki turuväärtus 10 500 eurot. Seega vähenes sõiduki väärtus liiklusõnnetusega 3700 euro võrra. Hageja ja tema perekond vajasid sõidukit iga päev, mistõttu üüris hageja OÜ-lt F (sõiduki üürileandja) samaväärse sõiduki 5,5 kuuks, tasudes selle eest üüri kokku 7100 eurot. Lisaks kandis hageja enne hagi esitamist ekspertiisi tegemise kulu 120 eurot ning õigusliku analüüsi ja kohtuvälise kahjunõude esitamise õigusabikulu 288 eurot. Seega tekkis hagejale liiklusõnnetuse tõttu varaline kahju 11 208 eurot, sh asendussõiduki üür, sõiduki väärtuse vähenemine, ekspertiisikulu ja õigusabikulu.

Kostja vastuväited

Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ja väidetav kahju on tõendamata. Samuti ei ole hageja põhistanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg. 1 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid.

Hageja ei ole tõendanud VÕS § 132 lg. 3 alusel sõiduki väärtuse vähenemise tõttu 3700 euro saamiseks sõiduki väärtust enne liiklusõnnetust veebruaris 2012. Asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne, see on ebaõige ja vastuoluline. Kui kostja vastutab hagejale põhjustatud varalise kahju eest, siis tuleb arvestada, et hageja rentis endale asendussõiduki ebamõistlikult kõrge hinnaga. Hageja nõutav üür 7100 eurot on pool sõiduki soetusmaksumusest. Hageja esitatud rendilepingud on fabritseeritud, kuna sõiduki üürileandja nimele ei ole seda sõidukit registreeritud. Seega osales hageja ise teadlikult endale 7100 euro suuruse kahju tekitamises. Hageja ei teatanud kostjale kahju tekkimise võimalikkusest ja väidetavast tekkimisest, rikkudes sellega VÕS § 139 lõikes 2 sätestatud kahju tõrjumise kohustust. Seetõttu on ebaõiglane, et kohus mõistaks hageja nõutud hüvitise välja kostjalt. Hageja ei ole tõendanud auto vajalikkust või kasulikkust oma majandusvõi kutsetegevuses või töös, mistõttu ei kohaldu VÕS § 132 lg. 4. Lisaks ei tõendanud hageja, et asendussõiduk oli tema kahjustatud sõidukiga samaväärne.

Hageja õigusabikulud ei ole käsitatavad kahjuna. Lepingulise esindaja kulu on menetluskulu, mille hüvitamist saab teiselt poolelt nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kuivõrd kostja põhinõue oli alusetu, siis oli alusetu ka viivisenõue.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5675,50 eurot ja viivise VÕS § 94 lõikes 1 ja § 113 lõikes 1 ettenähtud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis 51% hageja menetluskuludest kostja kanda.

Pooled ei vaidle selle üle, et 05.02.2012 toimus liiklusõnnetus, milles osalesid kostja töötaja juhitud tramm ja hageja juhitud sõiduk ning hageja sõiduk sai kahjustada. Vaieldakse selle üle, kas kostja töötaja oli liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Juhul kui hageja omandile on tekitatud kahju kostja töötaja süülise käitumisega (VÕS § 1045 lg. 1 p. 5 ja § 1050), vastutab kostja hageja ees solidaarselt kahju tekitanud töötajaga (VÕS § 137 lg. 1).

Tõendatud on, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja töötaja, kes alustas LS § 58 lg. 3 nõudeid rikkudes trammiga liikumist foori keelava tulega, sõitis fooridega reguleeritud ristmikule ning ei andnud teed foori lubava tulega ristmikku ületanud hageja sõidukile. Selle tagajärjel sõitis tramm hageja sõidukile otsa ja tekitas viimasele kahjustusi. Kostja ei ole tõendanud, et tema töötaja ei olnud kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg. 1). Seega vastutab kostja hageja sõidukile tekitatud kahju eest (VÕS § 132).

Lähtudes eeldusest, et sõiduki väärtus oli oktoobris 2011 selle omandamise ajal 15 000 eurot, ei saanud see septembris 2012 olla 14 200 eurot, vaid 12 750 eurot (15 000 X 0,15 – 15 000). Sõiduki väärtuse määramisel pidi asjatundja võtma arvesse Eesti sõidukite järelturu andmed ega võinud lähtuda Saksamaa järelturu andmetest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65). Lähtudes asjatundja hinnangust sõiduki avariijärgse maksumuse kohta 10 500 eurot, tuleb sõiduki väärtuse vähenemiseks arvestada 2250 eurot (12 750 – 10 500).

Hageja ei kasutanud liiklusõnnetuses kahjustatud sõidukit oma majandusja kutsetegevuses ega tööks (VÕS § 132 lg. 4), kuid see ei välista iseenesest, et kahjustatud sõiduk oli talle vajalik ja kasulik muul põhjusel. Hageja vajas sõidukit seetõttu, et ta on abikalur. Samas tuleb VÕS § 132 lg. 4 kohaldamisel arvestada ka summaga, mida hageja säästis enda sõiduki mittekasutamisest, mis on õigusteooria kohaselt 15–20% asendussõiduki renditasust. Järelikult tuleb hageja seda nõuet vähendada 15%, s.o 1065 eurot (7100 X 0,15). Kuna iga kuu 1000 eurot teeniv hageja pidas vajalikuks ja võimalikuks üürida endale kalapüügi harrastamiseks asendussõiduk renditasuga 1250 eurot kuus, põhjustas ta osaliselt endale asendussõiduki rentimisega kahju. Hageja ei olnud teavitanud kostjat asendussõiduki ebatavaliselt kõrgest üürihinnast (VÕS § 139 lõiked 1 ja 2). Kuna hageja asendussõiduki üürimise kahjuhüvitist tuleb vähendada poole võrra, tekkis hagejale asendussõiduki üürimisega kahju 3017 eurot 50 senti ((7100 - 1065) : 2).

Rahuldada tuleb ka hageja õigusabi ja eksperdiarvamuse saamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue (120 + 288), kuna see on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg. 3 järgi, mitte menetluskulu.

GM apellatsioonkaebus

Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata kahjuhüvitis 5257,50 eurot ning uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata asendussõiduki üüritasu nõue 275 euro saamiseks, s.o ulatuses, milles hageja säästis enda auto mittekasutamise tõttu.

Maakohus määratles ebaõigesti sõiduki väärtuse enne liiklusõnnetust ja tegeliku väärtuste vahe enne ja pärast liiklusõnnetust. Maakohus leidis ebaõigesti, et sõiduki väärtus selle omandamisel oktoobris 2011 oli 15 000 eurot. Ekspert tuvastas sõiduki soetamise aja seisuga sõiduki soetamisväärtuse, mitte turuväärtuse. Turuväärtusel ei ole antud vaidluse kontekstis sisulist tähtsust.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata Saksamaa turu pakkumised sõiduki väärtuse määratlemisel septembri 2012 seisuga. Ekspert oli tuvastanud, et analoogsete sõidukite pakkumised Eesti turul puuduvad, seetõttu oli võimatu tuvastada kohalikku keskmist turuhinda TsÜS § 65 mõttes. Kui maakohtu hinnangul oli hageja sõiduki väärtus ilma liiklusõnnetuses osalemata pärast remonti 2012 septembris 12 750 eurot, siis osalemine raskes liiklusõnnetuses pidi sõiduki väärtust endiselt vähendama ühe kolmandiku võrra. Ekspert arvestas liiklusõnnetuses osalemise tõttu sõiduki väärtuse vähenemiseks 3700 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, millisele arutluskäigule tuginedes luges maakohus tõendatuks sõiduki tegeliku väärtusena 10 500 eurot.

Maakohus ei põhistanud, millele tuginedes säästis hageja igas kuus 187,50 eurot ja milles hageja sääst seisnes. Sääst sai olla eelkõige hageja sõiduki hoolduskuludes. Sellest tulenevalt hageja vähendas apellatsioonimenetluses rendisõiduki hüvitise nõuet 50 euro võrra kuus, kokku 5,5 x 50 = 275 euro võrra. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja pidi kostjat informeerima ebatavaliselt kõrgest renditasust. Analoogsete sõidukite rendikulud olidki sellises suurusjärgus nagu hageja tasus. Maakohus ei põhjendanud, miks ei saanud septembris 2012 tehtud päringuid sõiduki BMW X5 renditasu kohta arvestada juulis 2012 lõppenud rendilepingu tasu suuruse võrdlemiseks.

Tallinna Linnatranspordi AS vastuapellatsioonkaebus

Kostja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldatud osas ja menetluskulud tema kanda jäetud osas ning palus uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei vastuta hageja sõidukile tekitatud kahju eest. Hageja ei ole suutnud usaldusväärselt tõendada, milline oli tema sõiduki seisukord enne avariid ja kindlaks tegemata oli sõiduki avariijärgne seisukord. Selgusetu oli, millist normi ZS väidetavalt rikkus ja milline oli selle normi kaitse-eesmärk.

Selleks, et kahju kannataja saaks VÕS § 132 lg. 4 järgi nõuda samaväärse asja kasutamise kulusid, peaks olema tegemist asjaga, mis on kahjustatud isikule vajalik või kasulik reeglina tema majandusvõi kutsetegevuses või tööks. Mõistlikuks VÕS 128 lõiget 3 arvestades ei saa pidada niivõrd suuri kulusid ainult selleks, et kalal käia.

Kuna maakohus oli seisukohal, et eksperdi arvamus oli osaliselt ebausaldusväärne, ei võinud maakohus sellele tõendile tugineda. Maakohus jättis põhjendamata, millest lähtuvalt oli sõiduki väärtus omandamisel 15 000 eurot. Maakohus jättis võtmata seisukoha sõiduki avariieelse seisukorra kohta. Kohus kohtles pooli ebavõrdselt ja rikkus TsMS § 330 lõikeid 1 ja 2 ning § 7, võttes vastu hageja poolt hilinenult esitatud taotluse sõidukite rendihindu tõendavate dokumente esitamiseks ja jättes vastu võtmata kostja poolt tähtaegselt esitatud taotluse sõiduki ülevaatamiseks. Maakohus jättis andmata hinnangu kostja väitele, et hageja esitatud rendileping võis olla fabritseeritud, ja väidet kinnitavatele tõenditele. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 139 lõikeid 1 ja 2 ning määrama kindlaks renditasu mõistliku suuruse.

Vastuväited kaebusele

Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.

Menetlus vahepealne käik

Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2014 otsusega jäeti maakohtu otsus 5675,50 euro väljamõistmise osas muutmata ja mõisteti tähendaval kostjalt hageja kasuks välja 5275,50 eurot kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu 27.10.2014 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus kostjalt hageja kasuks 10 933 euro väljamõistmise osas ja saadeti asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus osundas, et ringkonnakohus peab võtma põhjendatud seisukoha selles, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik; sellele, et kui hageja enda sõiduki mittekasutamisega säästetud kulutuste suurust ei ole võimalik tuvastada, peab ringkonnakohtus otsustama hageja säästu suuruse oma siseveendumuse alusel; kui kostja on taotlenud kahjuhüvituse vähendamist, siis peab ringkonnakohus võtma selge seisukoha, kas kostja esitatud asjaolud annavad alust kahjuhüvitust vähendada VÕS §-de 139 lg. 2 või 140 lg. 1 järgi.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt muuta, suurendades väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist.

Hageja on esitanud kahjuhüvitise nõude kostja vastu süülisele vastusele tuginedes, s.o. VÕS § 1043 järgi.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja oli süüdi hagejale kahju tekkimises, kuivõrd liiklusõnnetus toimus trollijuhi süül, kelle juhitav tramm sõitis ristmikule valgusfoori keelava tule ajal. Kostja töötaja rikkus LS § 58 lg. 3 nõudeid, millise sätte eesmärk on kaitsta kannatanut ka VÕS §-is 132 lg. 4 kirjeldatud kahju eest.

VÕS § 132 lg. 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis asja parandamise mõistlike kulude kõrval ka võimaliku vara väärtuse vähenemise.

Hageja esitatud asjatundja arvamuse kohaselt jääb Lääne-Euroopa kasutatud sõidukite järelturul kahjustatud sõidukiga samaväärsete sõidukite hinnatase vahemikku 13 000-15 000 eurot, iga sõiduki hind langeb iga kasutusaastaga sõltumata auto kasutusintensiivsusest 15% aastas, ning antud kahjustatud sõiduki väärtus turul võiks olla 1/3 võrra väiksem samaväärse avariivaba sõiduki hinnast. Asjatundja hindas kahjustatud sõiduki turuväärtuseks enne avariid

15 000 eurot ja avariijärgseks maksumuseks seisuga 2012 a. september 10 500 eurot ning sama sõiduki turuväärtuseks 2012.a. septembris avariivabana 14 200 eurot.

Hageja leidis, et sõiduki väärtus vähenes 3700 euro võrra, lähtudes asjatundja hinnangust, mille kohaselt septembris 2012 oli sõiduki väärtus ilma remondita 14 200 eurot ja avariijärgseks maksumuseks 10 500 eurot.

Maakohus hindas sõiduki väärtuse vähenemiseks 2250 eurot, lähtudes seisukohast, et sõiduki väärtus väheneb 15% aastas, ja kuivõrd sõiduki väärtus selle omandamisel oli 15 000 eurot, siis leidis maakohus sõiduki väärtuseks septembris 2012, lahutades sõiduki omandamisaegsest väärtuses 15%, olema 12750 euro. Sellest lahutas kohus sõiduki avariijärgse maksumuse septembri 2012 seisuga 10 5000 euro, saades tulemiks 2250 eurot.

Maakohus leidis, et sõiduki väärtuse määramisel ei saa arvesse võtta Saksamaa sõidukite järelturu andmeid, sest see ei ole kohalik turg.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti määranud sõiduki väärtuse vähenemise ulatuse.

Kõigepealt, nagu Riigikohus oma antud asjas tehtud lahendis selgitas, saab olukorras, kus sõiduki kohalikku keskmist müügihinda ei ole võimalik teada saada, sõiduki turuväärtuse hindamisel aluseks võtta sõidukite väärtus teistes riikides. Sõna „kohalik“ TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist Eesti piirest väljaspool, kui see on mõistlik.

Asjatundja hinnangu kohaselt oli Lääne-Euroopa kasutatud sõidukite järelturul analoogiliste ja võrreldava läbisõiduga sõidukite hinnatase 13 000-15 000 euro vahel. Hageja ostis sõiduki 2011.a. oktoobri lõpus hinnaga 14500 euro. Arvestades esitatud hinnataset leiab kolleegium, et sõiduki ostuhind vastas antud sõiduki turuväärtusele. Sõiduki kohaletoimetamise ja Eestis registreerimise kulud ei näita sõiduki väärtust, mistõttu need ei kuulu sõiduki väärtuse hindamisel arvestamisele. Enne avariid oli sõiduk hageja kasutuses 3 täiskuud, seega oli sõiduki väärtus langenud 3,75%, ehk siis 14 500-543,75 eurot=13 956,25 euroni.

Kolleegiumi hinnangul tuleb sõiduki väärtuse langust seonduvalt avariiga hinnata mitte kauakestnud remondiperioodi lõppemise, vaid avarii toimumise aja seisuga. Asjatundja arvamuse kohaselt tõi niivõrd ulatusliku kahjustuste olemasolu kaasa hinnalanguse 1/3 ulatuses sõiduki avariieelsest väärtusest. Sellest lähtudes hindab ringkonnakohus sõiduki väärtuse vähenemiseks 33% 1395,25 eurost, s.o. 4605, 56 eurot. Hageja nõudis hagis väärtuse languse eest 3700 euro, seega vähem kui kolleegiumi hinnatud vara väärtuse vähenemine, mistõttu tuleb selles osas hageja nõue esitatud ulatuses rahuldada.. Seega suurendab ringkonnakohus selles osas väljamõistetavat kahjuhüvitist 1450 euro võrra, võrreldes maakohtu otsusega.

Seoses hageja nõudega asendussõiduki renditasu tasu hüvitamiseks VÕS § 132 lg. 4 sätete alusel leiab kolleegium, et sõiduk oli hagejale vajalik seoses tema kalandusalase tegevusega. Nagu nähtub hageja põhistusest, oli talle antud sõiduk vajalik seoses sellega, et ta oma töövabadel perioodidel kasutas sõidukit kahe nädala kaupa kalapüügi huvides koos oma isaga. Tegemist ei olnud harrastuskalapüügiga, millele viitavad püügiload ja nendel märgitud võrkude ja mõrdade arv. Hageja põhjendas usutavalt, et andud maastikuomadustega auto oli kalapüügil vajalik paadi veoks teedeta maastikul rannani, samuti püügivahendite ja saagi transportimiseks. Seega oli samaväärse ja samade omadustega auto rentimine hagejale vajalik ja kasulik. Nagu hageja tõendas, olid antud omadustega sõiduki rendihinnad sõidukite rentimisele spetsialiseerunud firmades samast hinnaklassist, kui tasus hageja samaväärset asendusautot rentinud firmale.

Hageja ei saanud pärast liiklusõnnetust 5,5 kuud enda sõidukit kasutada. Seega säästis hageja enda sõidukit mitte kasutades. Maakohus leidis, et hageja säästis enda auto mittekasutamisega 15% asendussõiduki üürist, ning arvas selle osa VÕS § 132 lg. 4 esimese lause alusel väljamõistetavast asendussõiduki üürimisega ketitatud kahjust maha. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on VÕS § 127 lg. 6 kohase maakohtu diskretsioonotsustusega, ja kuivõrd see protsent vastab meie õigussüsteemiga sarnase Saksamaa kohtupraktikale, siis kolleegium leiab, et selle osas ei ole alust maakohtu otsustust muuta.

Maakohus on asendusauto renditasu kahju vähendanud poole võrra VÕS § 139 lg. 1 ja 2 alusel põhjendusel, et olukorras, kus igakuuliselt 1000 eurot teeniv hageja pidas vajalikuks ja võimalikuks rentida endale kalapüügi harrastamiseks asendussõidukina maasturi igakuise renditasuga 1250 eurot, on hageja osaliselt ise põhjustanud endale asendussõiduki rentimisest tekkinud kahju, samuti sellega, et ta ei ole teavitanud kostjat ebatavaliselt kõrgest rendihinnast.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjenduse esimene pool on alusetu, sest nagu eelpool tuvastatud, oli hagejale sõiduk vajalik ja kasulik tööga võrreldavaks tegevuseks, asendussõiduki rendihind ei ületanud samaväärse asja rendihinda turul ja VÕS § 132 lg. 4 räägib samaväärse asja kasutamise kuludest.

Kolleegium leiab, et põhjendatud on kahjuhüvitise vähendamine siinkohal 1/3 võrra VÕS § 139 lg. 2 järgi, arvestades, et hageja ei teatanud kostjale kahjustatud sõiduki remondi venimisest ja vajaduses kasutada samaväärset asendusautot, millega jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata kahju olulise suurenemise ohule.

Seega muudab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust, mõistes asendusauto rentimisega tekkinud kahju välja 4023,33 euro ulatuses (7100-1065=6035x2/3=4023,33 eurot).

VÕS § 128 lg. 3 kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks ka kulutused kahju ulatuse kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamise nõuete esitamiseks. Seega on maakohus õigesti kostjalt välja mõistnud kulutused asjatundja arvamuse saamiseks ja kahjuhüvitise nõude esitamisega seotud õigusabiga, kokku 408 eurot.

Ülaltoodu põhjendustega on vastatud ka kostja vastuapellatsioonkaebusele, mis jääb rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Hagi kuulub rahuldamisele 8131,33 euro (3700+4023,33+408), s.o. ca 73% ulatuses. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes 73 % ulatuses kostja ja 27% ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm