1-14-10991/231-14-10991/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. 2015, Tallinn märts kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-14-10991 Kohtukoosseis Sten Lind, ja Orvi Tali Ivi Kesküla Kriminaalasi H.E 120 ja

süüdistuses KarS § 121 järgi l

ühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.02.2015. a otsus Apellant Süüdistatav Süüdistatav H.E isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXXXXXXXX X-X XXXXX X - ; XXX

XXXXXXXXX puudub; elukohast ; töökoht tõkend: lahkumise keeld; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole Prokurör Ülle Jaanhold Kaitsja Juho-Enn Aule Kannatanud AR,

MS

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu a otsus muutmata ja süüdistatava 03.02.2015. H.E apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel. Kannatanutel on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagi puudutavates küsimustes.

ASJAOL

UD JA MENETLUSE KÄIK

(vastab alates 01.01.2015 kehtivale KarS redaktsiooni § le 120 lg 1) ja KarS § 121 (vastab - alates 01.01.2015 kehtivale KarS redaktsiooni § 3) järgi ning teda karistati -le 121 lg 2 p 2,

vastavalt 6 kuu ja 2 aasta ja 6 kuu pikkuste vangistustega. Lugedes kergema karistuse

raskemaga kaetuks mõistis kohus H.E-le liitkaristuseks 2 aasta ja 3 kuu pikkuse

vangistuse. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus liitkaristust 1/3 võrra, s.o 1 aasta 6 kuuni. Selle jättis kohus omakorda tingimisi täitmisele pööramata, tingimusel et H.E ei pane

kasuks MS tsiviilhagi ning mõistis H.E-lt MS 300 eurot varalise ja 500 eurot mittevaralise kahju katteks. Veel kohaldas kohus H.E-le lähenemiskeeldu, keelates H.E 2 aasta jooksul

arvates kohtuotsuse kuulutamisest läheneda kannatanutele või AR-

ile MS- ning nende le elukohtadele lähemale kui 100 meetrit. Kohus mõistis H.E KarS § 121 (vastab alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni

§-le 121 lg 2 p 2, 3 ehk teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt) järgi süüdi selles, et ta tarvitas kahel korral vägivalda ja ühel korral AR MS suhtes: 2010 aasta augustis täpsemalt tuvastamata kuupäeval tungis ta Võru maakonnas XXXXX vallas

XXXXXX ungis kallale - , pannes tal külas asuvas majas t AR ile le juhtme ümber kaela ja kägistades, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. 2012.a oktoobris täpsemalt tuvastamata kuupäeval, kuid pärast 03.10.2012 AR- tehtud ile seljaoperatsiooni, lõi ta AR-i jalaga ühel korral selja piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu.

28.01.2013.a kella 19 paiku haaras ühe käega MS-l ees olnud prillidest kinni ning surus ja pigistas prillidega kannatanu nägu, samal ajal teise käega haaras MS-l parema käe pöidlast kinni

ning väänas pöialt kinni hoides käe valuvõttesse, põhjustades sellise teoga kannatanule MS füüsilist valu ja tervisekahjustused – parema pöidla nahaaluse verevalumi 3 korda 3 cm, ninale

nahaaluse verevalumi 2 korda 2 cm.

KarS § 120 järgi mõistis maakohus H.E süüdi selles, et ta 2012.a detsembrikuus täpsemalt tuvastamata kuupäeval ähvardas oma elukaaslast -i, et laseb ta viinapudeli eest AR maha lüüa. Kuna eelnevalt oli H.E pannud -i s AR uhtes toime kehalisi väärkohtlemisi ja teadis H.E

AR kui vägivaldset inimest, siis võttis AR esitatud ähvardust reaalsena ja tundis ohtu oma elule ning seega oli tal alust karta ähvarduse täideviimist.

eeluurimise eesmärk ei ole ainult selliste tõendite hankimine, mis tõendavad isiku süüd, vaid ka nende tõendite ja asjaolude uurimine, mis välistavad isiku karistamise. H.E heidab maakohtule ette seda, et kohus tugines tunnistajate ütlustele, jättis aga tema ütlused arvestamata. Kogutud materjalide põhjal oleks pidanud kohus kindlaks tegema, et tegemist ei ole kuriteoga. Kohtu seisukoht, et -

AR i ütlused on usaldusväärsed, H.E omad aga mitte, on põhjendamatu. H.E juhib tähelepanu sellele, et AR on kasutanud

oma eesmärkide saavutamiseks või enesekaitseks valetamist. Nt. 2012. a valetas ta

KR klassijuhatajale, et ei saa kooli tulla, kuna kakluse tulemusena on tal silm sinine ja paistes. KR Tegelikult see nii ei olnud ja klassijuhataja märkas seda. AR valetas korduvalt, et kaitsta või

õigustada oma poegi. Ta ostis oma alaealisele pojale suitsu ja alkoholi ning nad suitsetasid ja tarbisid alkoholi koos.

Kohus jättis arvestamata, et peksmisi ei ole keegi näinud. See, et AR AR-il oleks olnud peksmise tõttu pidevalt näos sinikad, ei vasta tõele. Väär on kohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav see, et kannatanud ja

AR MS oleks ühiselt leppinud kokku ühised valed H.E

vastu, kaasates sellesse ka tunnistaja . Tege TA likult oli selliseks käitumiseks mõistlik

põhjendus: H.E ja vahel käib tsiviilvaidlus seoses vara ( AR X talu) XXXXX jagamisega. Kriminaalasja alustati pärast seda, kui H.E pöördus juristi vahendusel

AR poole, et saavutada kokkulepe XXXXXX talu omandiõiguse osas. Kriminaalmenetluse algatamise ja valeütluste andmise eesmärk on H.E kiusamine ja kättemaks. Apellant

märgib, et sõbranna on PPA töötaja , kes teab, et KarS § 121 ja § 120 järgi süüdi AR VE

mõistmiseks piisab tunnistaja ütlustest. H.E kinnitab, et tema ei ole

AR juhtmega kägistanud ega tea sellest midagi. Selle episoodi puhul ei ole tuvastatud väidetava sündmuse toimumise aega, mis on aga oluline selle kindlaks tegemiseks, kas sel kuupäeval ja kellaajal viibis apellant koos AR-iga. Apellant lisab, et eluliselt ei ole usutav see, et

AR ei oleks pöördunud koheselt politseisse, kui kägistamine

oleks tõesti aset leidnud. Apellant esitab küsimuse, kus on arvutijuhe, millega väidetavalt

kägistati.

Ka 2012. a jalaga -

AR ile selja piirkonda löömise episoodis ei ole tuvastatud väidetava

sündmuse täpset toimumise aega. H.E väidab, et olnud juures, kui lõi selja AR piirkonda . AV 28.01.2013. a episoodi kohta märgib H.E, et ta ei löönud kedagi, vaid kaitses ennast rünnaku eest: lõi teda rusikaga vastu põske. H.E palub seoses selle episoodiga MS kuulata üle tunnistaja brannaga, kelle sõnul rääkis ML. Tegemist on

AR sõ AR, et intsidendi algataja ja ründaja oli MS. Lisaks sellele pole ML sinikatega. kinnitas näinud kordagi AR AR vestluses ML-ga, et mitte H.E, vaid AV olevat teda vähemalt ühel korral löönud jalaga selja piirkonda. Apellant leiab, et tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata, sest kahju suurus ei ole tõendatud. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid kahju suuruse kohta.

sellest, et tema eelmine abikaasa oli teda korduvalt peksnud. -il oli erinevaid AR terviseprobleeme kogu H.E-ga koos elatud aja vältel. Ühest küljest ei hoolinud ta oma

tervisest piisavalt, teisalt aga rääkis arstidele oma terviseprobleemidest alati ülepaisutatult. H.E lisab, et

AR on viibinud enne nende kooselu ravil Tallinna psühhiaatriakliinikus. H.E väitel rääkis AR nende kooselu algusaastatel korduvalt, et plaanib oma endise abikaasa kohtusse kaevata. Ka H.E ähvardas ta enne kooselu lõppu, et kui nad lahku lähevad, teeb ta H.E elu põrguks. AR-il ja H.E oli kokkulepe, et kasvatab oma poegi ise ja H.E neid ei AR karista. I. Simoneko pidas sest kokkuleppest kinni; küll kasutas ise oma poegi karistades AR füüsilist vägivalda. H.E püüdis vaid kaasata kodutöödesse, kuid viimased K ja KR

eelistasid aega arvuti taga veeta. Seega on vale K ja

astaid H.E KR väited, et nad kannatasid a vägivallatsemise all. Kohtu seisukoht, et kannatanute ja ning tunnistajate K ja

AR MS KR ütlusi tuleb pidada H.E

omadest usaldusväärsemateks. AR on valetamises, intriigide tekitamises ja väärväidete esitamises väga osav. Ta kasutas neid H.E-ga koos elatud aastate jooksul korduvalt. Vastuseks maakohtu otsuses märgitule, et il nägid tihti peksmisest tingitud verevalumeid AR- tema lapsed, väidab H.E, et sõbranna , kellega ta tihedalt lävis, ei ole AR ML oma

sõnade kohaselt il kunagi sinikaid näinud ning ei ole talle kunagi midagi rääkinud AR- AR kodusest vägivallast.

H.E vaidleb vastu sellele, justkui oleks

AR H.E tegevuse tagajärjel

vigastanud oma selgroogu, samuti väitele, et ta olevat 2007 või 2008 väänanud kätt, AR tekitades luumurru. H.E soovib, et kohus täpsustaks 2010. a augusti episoodi kuupäeva. Ta märgib, et ta

viibis 2010. a augustis pikalt Soomes tööl ja tal on säilinud märkmik , kus on tööl viibimise päevad kirjas. Nii on võimalik kontrollida, kas väidetaval kuupäeval sai selline sündmus AR toimuda või mitte. H.E märgib, et tema ja lõppes 2010. aastal, kuid selle põhjuseks ei olnud AR suhe

tema vägivaldsus, vaid AR soov kolida tagasi Tallinnasse. 2012. a kevadel otsustasid ja H.E AR kooseluga jätkata. H.E kinnitab, et ei ole 2012. aastal sel kirjeldatud AR ga löönud. Ka tunnistaja KR vestlust, kus H.E olevat löömist tunnistanud, pole toimunud. H.E kinnitab, et ta ei ole kunagi ähvardanud, et laseb AR maha lüüa ning sellekohased ütlused on väljamõeldis. ähvardanud tappa H.E See-eest on

AR .

Lõpuks märgib H.E , et tal ei olnud enne süüdistuse esitamist ja kohtumenetlust piisavalt võimalust esitada enda kaitseks andmeid ega taotleda tunnistajate üle kuulamist.

seaduslik ja põhjendatud. Kohus on tõendeid nõuetekohaselt analüüsinud ja oma seisukohti piisava

lt põhjendanud ning kohtuotsuses toodud mõttekäik on loogiline ja jälgitav.

apellatsioonis esitatud väidetele. Kannatanud kinnitasid, et AR ei saanud tarvitada koos poegadega alkoholi ja suitsetada, kuna KR astma tõttu ei või ta neid mõnuaineid üldse tarvitada. Samuti vaieldakse vastu väitele, et puudumise põhjuse kohta. AR KR valetas koolile

Kannatanud märgivad, et H.E on kaasanud tuttavad kohtuasja ilma nende AR nõusolekuta ja on moonutanud nende ütlusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

AR talu omandiküsimuses; AR on valetanud oma poja klassijuhatajale selle kohta, et poeg ei saa kooli tulla, kuna tal on kaklus

e tõttu silm paistes; AR ostis oma poegadele alkoholi ja sigarette ja suitsetas ja tarvitas alkoholi koos oma alaealiste poegadega; AR lõi selja piirkonda keegi AV. Nende asjaolude kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, isegi süüdistatav ise pole oma ütlustes midagi sellekohast maininud. Apellatsioonis ja kirjalikes seisukohtades kirja pandud väited ei ole tõend, vaid need vajavad eraldi tõendamist ( KrMS § seda kinnitab nt 321 lg 2 p 5 kohaselt tuleb apellatsioonis nimetada tõendid, mille uurimist taotletakse). Eelnev tähendab, et tegemist on paljasõnaliste väidetega.

7.2

tunnistas talle, Samasugune uus väide on see, et AR sõbranna ML on rääkinud, et AR et 28.01.2013. a episoodis oli konflikti initsia ning, et jalaga selja piirkonda ator ja ründaja MS lõi teda mitte H.E, vaid AV. Nimetatud episoodis taotles H.E, et tunnistajana

kuulataks üle , keda käesolevas kriminaalasjas varem tunnistajana üle kuulatud ei ole ML

.

Seoses sellega selgitab ringkonnakohus, et I. Simoneko enda taotluse alusel arutatakse kriminaalasja lühimenetluse korras. Kriminaalasja arutamine lühimenetluses tähendab seda, et

kriminaalasi lahendatakse tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata

kriminaaltoimiku materjali põhjal (KrMS § 233 lg 1). See tähendab, et kriminaalasja

lahendamisel tuginetakse ainult nendele tõenditele, mis on taotluse esitamise ajal

kriminaaltoimikus. Kohtus enam tunnistajate ülekuulamist taotleda ega muid uusi tõendeid

esitada ei saa. Samadel põhjustel ei saa kohus arvestada kannatanute poolt koos kirjalike seisukohtadega esitatud tõendeid.

seisukohas lisas H.E , et tal ei olnud enne süüdistuse esitamist ja kohtumenetlust

piisavalt võimalust esitada enda kaitseks andmeid ega taotleda selliste tunnistajate üle

kuulamist, kes

oleks võinud anda tunnistusi AR valede ja väljamõeldiste kohta. Sellised etteheited on põhjendamatud. Vastavalt KrMS § 223 lg le 3 esitab prokurör siis, kui ta tunnistab -

kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, kriminaaltoimiku kaitsjale tutvumiseks. Kaitsja vahendusel on omakorda õigus toimikuga tutvuda süüdistataval. Vastavalt KrMS § 225 lg-le 1

on menetlusosalistel 10 päeva jooksul alates neile kriminaaltoimiku tutvustamisest esitada prokuratuurile taotlusi. Seega ses menetlusetapis, enne süüdistusakti koostamist, on võimalik avaldada süüdistataval ja tema kaitsjal arvamust, et kohtueelses menetluses on vaja teha veel menetlustoiminguid. Andmeid selle kohta, et H.E oleks taotlenud täiendavate tõendite kogumist, ei ole. Pärast süüdistusakti koostamist on võimalik juba kohtult taotleda täiendavate

tõendite kogumist ja uurimist. Nimelt peab kaitsja vastavalt KrMS § 227 lg-le 1 koostama kaitseakti ning KrMS § 227 lg 2 p 2 kohaselt tuleb kaitseaktis märkida need tõendid, mida

kaitsja soovib omalt poolt kohtule esitada ning p 3 kohaselt isikud, kelle kohtuistungile kutsumist kaitsja taotleb (s.o tunnistajad). I. Simoneko kaitsja J. Aule on kaitseakti punktis 3 märkinud: „Süüdistusaktis on küllaldaselt esitatud tõendeid. Täiendavate tõendite esitamine ei ole vajalik.“ Kaitseakti punktis 4 on lisatud: „Kaitsja ei taotle täiendavate tunnistajate kutsumist kohtuistungile.“ Sel ajal oli teada see, millistele tõenditele prokurör tugineb, samuti oli kaitsjale

antud toimiku koopiast saada informatsiooni selle kohta, milliseid ütlusi on kannatanud ja tunnistaja andnud. Seega oli H.E ja tema kaitsjal siis võimalik hinnata seda, kas ja milliseid tõendeid on vaja H.E kaitseks esitada. Isegi pärast kaitseakti esitamist on üldmenetluses võimalik esitada täiendavaid taotlusi tõendite

kogumiseks. Sellest võimalusest loobus H.E sellega, et taotles kriminaalasja lahendamist lühimenetluses. Seega ei pea paika väide, et H.E ei ole olnud võimalik esitada enda kaitseks tõendeid või taotleda, et menetleja neid koguks. H.E ega tema kaitsja ei ole ettenähtud võimalusi kasutanud, vastupidi, kaitsja on kinnitanud, et omalt poolt mingeid tõendeid esitada ei soovita. Nende küsimuste väljaselgitamiseks, mida H.E on esitanud oma apellatsioonis ja täiendavates seisukohtades, ei ole ringkonnakohtul võimalik uusi tõendeid koguda. Esiteks ei ole lühimenetluses üldse võimalik uusi tõendeid vastu võtta.

Teiseks ka üldmenetluses kehtib põhimõte, et tõendite kogumise taotlused tuleb esitada esimesel võimalusel ning kui mingeid väiteid esitatakse ja neid kinnitavate tõendite uurimist

taotletakse esmakordselt alles ringkonnakohtus, peab põhjendama seda, miks ei olnud neid tõendeid võimalik varem esitada.

andmeid ja taotleda tõendite kogumist, märkida, et H.E on ise loobunud sisuliselt

ütluste andmisest nii kohtueelses menetluses kui maakohtus. Kahtlustatava ülekuulamise protokolli kohaselt olid H.E ainsad ütlused järgmised: „Kahtlustuse sisu on arusaadav, mina neid kuritegusid toime ei ole pannud. Kahtlustuse sisu on täielik jama, ma ei oska selle jama kohta midagi öelda. Midagi sellist ei ole toimunud. Mul ei ole rohkem midagi öelda, ei

soovi rohkem ütlusi anda“ (kd I; toim.l. 125). Maakohtu istungil , et jääb teatas H.E antud ütluste juurde ning lisas vaid seda, et ründas teda, mitte vastupidi (kd II; toim.l. 13). MS Seega ei ole H.E ise ei kohtueelses menetluses ega maakohtus esitanud mingit sisulist kaitseversiooni ega selle kasuks rääkivaid tõendeid. H.E ütlusi s.o väidet, et ta ei ole neid kuritegusid, mida talle süüks pannakse, toime pannud, on maakohus kogumis t ja eiste tõenditega hinnanud. Kohus leidis, et kannatanute AR MS ning tunnistajate K ja KR ning TA ütlusi tuleb pidada usaldusväärsemaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu sellekohane seisukoht on põhjendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et kannatanud ja tunnistajad oleks omavahel kokku leppinud ühises versioonis, nagu seda väidab süüdistatav. Esiteks tuleb märkida, et süüdistatava väited selle kohta, et AR

on ebausaldusväärne ja võib enda huvides või kaitseks valetada, on paljasõnalised, kuna tõendeid nende väidete kohta, mida apellatsioonis esitatakse, kriminaalasja materjalides ei ole. Teiseks võib seda, et kannatanud ja tunnistajad ei ole ütlustes esitanud mingit kokkulepitud ve , , K R, ja igas detailis rsiooni, järeldada ütlustest endist. Nimelt ei kinnita AR MS KR TA üksteise juttu, vaid isikud on tunnistanud seda, kui nad ühest või teisest asjaolust teadlikud ei ole. Nii on tunnistanud, et tema ei olnud teadlik sellest, et H.E peksis, kui MS AR viimased X elasid, ning tema - XXXXX AR il tollal mingeid vigastusi ei näinud (kd I; toim.l. 7).

Ka 2012. a oktoobri episoodiga seoses (jalaga selja piirkonda löömine), kui AR ja H.E elasid MS juures, kinnitas MS, et sai sellest löömisest alles hiljem teada. Küll nentis ta, et umbes kuu aega pärast seljaoperatsiooni oli voodis mitu päeva ja kaebas, et tal on AR paha olla ja

seljas on valud (kd I; toim.l. 7). Kui ja

AR MS oleks leppinud kokku ühise, tegelikkusele

mittevastava versiooni

-il olid toimunust, oleks olnud lihtsam väita, et MS märkas, et AR verevalumid, või, et ta nä jalaga selja piirkonda lõi. gi, kuidas H.E

AR Ka KR andis ütlusi selle kohta, et märkas mingi aeg pärast seda, kui emal oli olnud seljaoperatsioon, et ta lonkab. Kui ta - et lihtsalt hakkas valutama. Alles AR ilt põhjuse kohta küsis, väitis too esmalt, siis, kui

, et H.E KR jätkas küsimist, mis tegelikult juhtus, rääkis AR oli teda löönud

(kd I; toim.l. 40). Ka K ja

H.E KR on andnud ütlusi selle kohta, et enamasti nad seda, kui

a augustis AR suhtes vägivalda tarvitas, pealt ei näinud (erandiks on 2010. toimunud kägistamise episood), küll nägid nad emal sageli verevalumeid. Samuti näitab seda,

et kannatanute ütlusi ei saa pidada H.E vastu suunatud vandenõuks see, et MS on ise

tunnistanud, et lõi 28.01.2013.a H.E lahtise käega vastu põske, põhendades seda sellega, et talle tundus, et H.E tahab teda lüüa (kd I; toim.l. 7). Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks keegi, kes annab teise isiku kahjuks valeütlusi, kirjeldama seda, kuidas ta ise seda inimest, kelle vastu ta ütlusi annab, lõi. Lisada tuleb, et vähemalt osaliselt kinnitavad kannatanute ütlusi ka muud tõendid. AR ja

MS

ütlusi selle kohta, et prillid niimoodi jõuga näkku, et prillid H.E surus - MS le purunesid, kinnitavad asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt on vaadeldud MS purunenud prille, samuti fotod - MS st, millel on näha MS ninal olev haav. Haav paikneb ninajuurel, s.o kohas, kus prillid ninale toetuvad. Kuna prillid murdusid keskelt pooleks, võib järeldada, et see vigastus on tekkinud murdunud prillide tõttu. AR pidevalt nende ja tema poegade ütlusi selle kohta, et H.E oli suhtes vägivaldne, kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud TA mobiiltelefoni vaatlus. Vaatluse

käigus on fikseeritud, et le sõnumi selle kohta, et H.E AR on 04.11.2009. a saatnud - TA läks KR-le kallale (kd I; toim.l. 49-54).

episoodi osas ei ole selgitatud välja väidetava kuriteo toimepanemise kuupäeva, märgib ringkonnakohus, et kuigi KrMS § 6 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu muuhulgas teo 2 lg

toimepanemise aeg, ei esita menetlusseadustik konkreetseid nõudmisi selle kohta, millise

täpsusega teo toimepanemise aeg tuleb tuvastada. Kohtupraktika kohaselt tuleb teo

toimepanemise aeg määratleda nii täpselt kui võimalik

(Riigikohtu 16.03.2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-146-05). On ilmne, et alati ei ole võimalik teo toimepanemise aega isegi

kuupäevalise täpsusega tuvastada, eriti juhul, kui menetluse objektiks olevast teost on möödunud pike andnud ütlusi, mis m ajavahemik. 2010. episoodis on aga ja K ja

a AR KR aitavad teo toimepanemise aega suhteliselt täpselt piiritleda. Nii K kui KR ütluste kohaselt leidis see aset just enne seda, kui nad X

oome, ning kolis Tallinnasse (kd I; toim.l. 16). Kuna H.E väitel on tal teada, millal ta 2010. a augustis viibis Soomes, ning samuti peaks ta teadma seda, kas

AR käis tema Eestis oleku ajal

oma vanaema põetamas, leiab ringkonnakohus, et nende andmete alusel oli H.E

võimalik esitada vastuväiteid selle kohta, et ta ei saanud kirjeldatud tegu üldse toime panna. Nagu eespool selgitatud, ringkonnakohtul selle kohta täiendavaid tõendeid koguda võimalik ei ole.

2012. a oktoobri epis - tehtud ood (jalaga selja piirkonda löömine) on määratletud AR ile operatsiooni järgse ajaga. On selge, et ligi aasta aega hiljem ei ole võimalik täpselt meenutada löömise kuupäeva (AR andis löömise kohta kannatanuna ütlusi 24.09.2013. a: kd I; toim.l. 12- 17).

7.6

Mis puutub väitesse, et uuritud ei ole seda arvutikaablit, millega H.E AR 2010. a oktoobris kägistas, siis kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et mingite asjaolude

tõendamiseks peaks kasutama just kindlaid tõendeid ning, et ilma nende tõenditeta poleks võimalik tegu või süüdistatava süüd selles tõendada. Seega asjaolu, et kägistamiseks kasutatud

arvutikaablit ei ole kriminaalasja materjalide juurde võetud ja uuritud, ei tähenda, et

H.E tegu ei ol

eks tõendatud. Tõenditeks, mis H.E süüd selles episoodis tõendavad, on kannatanu ütlused. AR KR ning tunnistajate K ja

episoodi puhul ei näe ringkonnakohus, et oleks rikutud teo toimepanemise aja tuvastamise nõuet, kuna konkreetseid nõudmisi selle kohta, millise täpsusega menetlusseadustik ei esita teo toimepanemise aeg tuleb tuvastada

7.8

28.01.2013.a episoodi kohta väidab H.E , et ta ei tarvitanud vägivalda MS suhtes, vaid viimane ründas teda. Seoses sellega tuleb märkida, et kuna H.E ei ole andnud ütlusi selle kohta, kuidas teda ründas, mistõttu on võimalik tugineda vaid MS MS ja

AR

ütlustele sündmuste käigu kohta. MS ütluste kohaselt lõi ta tõepoolest H.E-le

lahtise käega vastu nägu, sest talle tundus, et H.E hakkab teda lööma. Sarnaselt kirjeldas olukorda . AR See juhtus aga mõlema kannatanu ütluste kohaselt tunduvalt enne seda, kui H.E omakorda

MS suhtes vägivalda tarvitas. Kannatanute ütluste kohaselt viis H.E pärast seda, kui oli teda löönud, om MS a asjad autosse. Autos olid ka kannatanute asjad, mida

lle peale surus H.E MS sealt ära tahtis võtta. Se äkki tugevalt vastu MS prille, nii et need purunesid, tekitades sellega - MS le valu ja vigastused. Samal ajal väänas ja pigistas H.E

MS parema käe pöialt. Seega selleks ajaks, kui H.E suhtes MS vägivalda tarvitas, oli väidetav poolne rünne igal juhul lõppenud. Vastav § MS alt KarS 28 lg-

le 1 ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Seega ei saa H.E tegu lugeda hädakaitse teostamiseks ning tema kasutatud

vägivald oli õigusvastane.

süü süüdistuses kirjeldatud tegudes on tõendatud.

MS et prillide lõhkumisega tekitatud kahju suurus on 300 eurot. Maakohtu istungil selgitas , et MS

tugines kahju suuruse osas optometristi hinnangule uute prillide maksumuse kohta. Ka ringkonnakohus nendib, et 300 eurot ei ole prillide puhul erandlikult kõrge hind. H seevastu 127 lg 6 ja üvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS §

TsMS § 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda 233 lg

kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22.10.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised kehavigastuse

tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Orvi Tali Ivi Kesküla