4-15-951/5 · 4-15-951/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-951 (2302,14,017275) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Väärteoasi

E.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.01.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,14,017275 Kaebaja

E.A

isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX; töökoht: XXX OÜ; esindaja Ülo Kivi, OÜ XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales volitatud esindaja Hannes Küünarpuu.

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 2, § 133-134, § 135 lg 2 kohus

o t s u s t a s:

1. Tühistada kohtuvälise menetleja 19.01.2015 otsus osaliselt ja teha karistuse täitmise

osas uus otsus. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

2. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et E.A tasub talle LS § 201 lg 2 järgi mõistetud

rahatrahvi 105 (ühesaja viie) trahviühiku ulatuses, so 420,00 (nelisada kakskümmend) eurot ositi, 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Igakuise makse suurus on seega mitte vähem, kui 35,00 (kolmkümmend viis) eurot.

3.

Rahatrahvi tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on ära näidatud kohtuvälise menetleja 19.01.2015 otsuses.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Motiveeritud kohtuotsus on pooltele kätte antud 25.03.2015.

Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Asjaolud:

28.12.2014 koostatud väärteoprotokolli nr 20141228376501 kohaselt juhtis E.A 28.12.2014

kella 19.53 ajal Harjumaal Tallinnas Viljandi mnt 21 juures, liikudes Pärnu mnt suunas

mootorsõidukit VW Sharan omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juhtimisõigus taastamata alates 14.09.2013 LS § 129 lg 1 sätete kohaselt. Juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus E.A LS § 90 lg 1 p 1, 3 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

19.01.2015 otsuses leidis kohtuväline menetleja, et E.A poolt 28.12.2014 toime pandud väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi. Menetleja hinnangul E.A karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid ning E.A-le määrati LS § 201 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 105 trahviühiku ulatuses, so 420,00 eurot.

Kaebaja seisukoht ja taotlus:

Kaebaja hinnangul on ebaõige juhtimiselt kõrvaldamise otsuses ja väärteoprotokollis kajastatu mille kohaselt puudus kaebajal mootorsõiduki juhtimise õigus ja see on taastamata. Kaebaja esitas politseile

28.12.2014 kontrolli käigus Maanteeameti 22.11.2012 vaideotsuse nr 3-3-/12-00009, mille resolutiivosas on märgitud, et E.A juhtimisõigus on vaideotsuse tegemise ajaks taastunud ning seetõttu ei rakendata tema suhtes sunniraha ning samuti puudub juhiloa loovutamise nõudmiseks õiguslik alus. Kaebaja märgib, et Maanteeameti vaideotsuse näol on tegemist kehtiva haldusaktiga ning selle resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele.

Kaebaja märgib, et pärast Maanteeameti poolt vaideotsuse tegemist oli juhiluba E.A käes ilma mingisuguste pretensioonideta politseiasutuste või Maanteeameti poolt. 2013 mais võeti kaebajalt

liiklusrikkumise tõttu uuesti 4 kuuks juhtimisõigus – liiklusregistris oli äravõtmise periood 14.05.2013-13.09.2013. Kaebaja arvates taastus juhtimisõigus seega automaatselt alates 14.09.2013.

Kaebuse kohaselt keeldus Maanteeamet pärast 14.09.2014 kaebajale õigusvastaselt juhiluba tagastamast ning selles küsimuses on E.A oma õiguste kaitseks pöördunud halduskohtusse.

Kaebaja on seisukohal, et käesoleval ajal tõendab kaebaja juhtimisõigust Maanteeameti 22.11.2012 vaideotsus, so juhtimisõigust kinnitav muu dokument LS § 96 lg 1 mõttes.

Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tugineb Liiklusregistri ebaõigetel andmetel ning seega tuleb 19.01.2015 otsus tühistada ja väärteomenetlus VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Kaebaja märkis, et ta ei ole teooriaeksamit sooritanud, sest ta sai 22.11.2012 Maanteeameti vaideotsusest aru selliselt, et tema juhtimisõigus on taastunud. Tal on ülalpidamisel alaealine laps ja vähihaige ema, ta ei jõua neid trahve enam tasuda. Kaebaja kaitsja

toetas kaebust, kuid taotles alternatiivselt rahatrahvi vähendamist ning selle tasumise ajatamist.

Kaebaja kaitsja märkis täiendavalt, et 07.02.2012 kohtuotsuse alusel võeti E.A-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 kuuks. Sama teo eest karistati teda ka kohtuvälise menetleja 27.02.2012 otsusega, mille alusel võeti E.A-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Seega rikuti 2012 aastal topeltkaristamise keeldu. Maanteeamet tegi 22.11.2012 vaideotsuse, kaebaja arvas, et tal on tõepoolest juhtimisõigus olemas. Maanteeameti vaideotsust tuleb aktsepteerida – haldusakti täitmine on kohustuslik kõigile riigiorganitele.

Kohtuvälise menetleja seisukoht:

Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus on alusetu ja palus jätta see rahuldamata. Menetleja märkis, et E.A on varasemalt juba sarnase kaebusega kohtu poole pöördunud, tol korral jättis kohus isiku kaebuse rahuldamata. Kaebaja ja kaitsja arusaam topeltkaristamise keelu rikkumises 2012 aastal on väär – tegemist oli kahe eraldiseisva teoga. E.A oleks pidanud sooritama juhtimisõiguse taastamiseks teooriaeksami, seda isik ei teinud. Tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud, otsuse tühistamiseks alus puudub.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et 28.12.2014 juhtis E.A 19.53 ajal Harjumaal Tallinnas Viljandi mnt 21 juures mootorsõidukit VW Sharan.

Pooled vaidlevad selle üle, kas E.A oli 28.12.2014 kehtiv juhtimisõigus või mitte. Kohtuväline menetleja tugineb Maanteeameti Liiklusregistri väljavõttele, mille kohaselt ei olnud E.A ei 28.12.2014 kehtivat juhtimisõigust, samuti on isik juba varasemalt – mais 2014 sõiduki juhtimiselt

samal põhjusel kõrvaldatud. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et isik oleks enne 28.12.2014 sooritanud juhtimisõiguse taastamiseks vajaliku teooriaeksami. Kaebaja sõnul ei pea ta liiklusteooria

eksamit sooritama ja on seisukohal, et tema juhtimisõigus tuleneb Maanteeameti 22.11.2012 vaideotsusest, mille kohaselt loeti tema juhtimisõigus taastunuks.

Esmalt peab kohus vajalikuks analüüsida kaebaja ja tema kaitsja väiteid selles, et 2012 aastal (mil langetati käesolevas asjas vaidluse all olevas küsimuses tähtsust omav otsus) rikuti topeltkaristamise keeldu.

27.02.2012 kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt väärteoasjas nr 2317,12,001490 juhtis E.A

06.02.2012 kella 00.46 ajal Tallinnas Tammsaare tee 113 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte vähem, kui 0,63 mg/l.

07.02.2012 Harju Maakohtu otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 1-12-1208 tunnistati E.A süüdi KarS § 424 järgi. Süüdistusaktist nähtuvalt süüdistati I. Rebbast selles, et tema 06.02.2012 kella 02.55 ajal juhtis Tallinnas Tammsaare tee ja Mustamäe tee ristmikul mootorsõidukit, olles joobeseisundis (lõplik mõõtetulemus 0,77 mg/l kohta).

Seega juhtis E.A 06.02.2012 olles joobeseisundis mootorsõidukit esmalt kella 00.46 ajal, isik kõrvaldati sõiduki juhtimiselt ning tema suhtes alustati väärteomenetlust; seejärel juhtis E.A kella 02.55 ajal taas joobeseisundis olles mootorsõidukit, sealjuures tingis isikul tuvastatud joobeaste suurus kriminaalmenetluse alustamise.

RKKKo lahendis nr 3-1-1-10-14 on kolleegium märkinud, et „teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi karistusvõimu eest. Tuleb arvestada, et loata tegevuse

korral süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu varasema perioodi eest mõistetud karistuses. Ka juhul, kui väärteoprotokollis või süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid hinnatakse ühe teona (näiteks vältava süüteo puhul) ei tähenda see omakorda, et teo eest mõistetud karistuses väljendub ja

ammendub ka tulevikku suunatud teo hukkamõist. Karistamisotsus saab lähtuda vaid väärteoprotokollis või süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest ja seega mineviku sündmustest.

Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus,

et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja kindlustada õigusrahu (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Isiku jaoks ei saa olla üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt“.

Kohus ei jaga kaitsja seisukohta selles, et tegemist on ühe ja sama teoga vaatamata sellele, et mõlemal

korral rikkus E.A nõuet olla sõidukit juhtides kaine. Sisuliselt jätkas E.A olles joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist seejärel, kui oli korra juba politsei poolt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ning seega on põhjendatud isiku karistamine 06.02.2012 kella 00.46 teo eest väärteo- ja 06.02.2012 kella 02.55 teo eest kriminaalkorras. Kohus märgib, et 27.02.2012 kohtuvälise menetleja otsus jõustus – E.A kaebus jäeti maa- ja ringkonnakohtu asjaomaste määruste (so 23.04.2012

ja 08.05.2012) alusel läbi vaatamata. Seega ei saa olla vaidluse all fakt, et E.A-lt võeti kohtuvälise menetleja 27.02.2012 otsuse alusel juhtimisõigus ära 6 kuuks.

LS § 129 lg 1 kohaselt saab isik juhul, kui temalt on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud vähemalt 6 kuuks taastada mootorsõiduki juhtimise õiguse kui ta sooritab edukalt liiklusteooria eksami. E.A selgitas kohtuistungil, et ta ei ole teooriaeksamit sooritanud, sest tema hinnangul ei pea ta seda tegema. Kohus märgib, et kaebaja selline arusaam on väär ning ei põhine kehtival õigusel. Kahetsusväärselt on kaebaja väärarusaam viinud olukorrani, kus erinevates kohtutes on vaagimisel isiku arvukad kaebused (so menetlused maa- ja halduskohtutes). Kohtule esitatud kaebuse ja E.A kohtuistungil antud selgituste kohaselt tekkis kaebajal ekslik arusaam

juhtimisõiguse olemasolu kohta Maanteeameti 22.11.2012 vaideotsuse pinnalt. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Seega välistab keelueksimus isiku süü ja vastutuse vaid selle eksimuse vältimatuse korral. Käesoleval juhul puudub alus rääkida keelueksimise vältimatusest E.A-le süüksarvatud teo toimepanemise ajal, so 28.12.2014. Kohus märgib, et nimetatud ajaks oli Harju Maakohus teises kohtukoosseisus

teinud otsuse asjas nr 4-14-4933 (so motiveeritud kohtuotsus oli E.A-le kättesaadav

17.12.2014); Tallinna Halduskohus menetleti samuti E.A kaebust ning halduskohus tegi motiveeritud otsuse 24.10.2014. Mõlemas otsuses viidatakse kohtu hinnangul võrdlemisi üheselt ja

selgelt asjaolule, et juhtimisõiguse taastamiseks peab E.A sooritama liiklusteooriaeksami.

Kuigi kaebaja vaidlustas nii maa- kui halduskohtu otsuse, pidi ta olema teadlik, et kõnealuses küsimuses ei ole õiguslik vaidlus üheselt lõppenud, mistõttu tema eksimus oli välditav (vt ka RKKKo lahend nr 3-1-1-18-10).

Kohtu hinnangul on alusetu kaebaja ja tema kaitsja väide selles, et E.A oli 28.12.2014 kehtiv juhtimisõigus, mis tulenes Maanteeameti 22.11.2012 vaideotsusest nr 3-3-/12-00009. LS § 96 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument; LS § 96 lg 2 järgi tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete või juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Kui liiklusregistri andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või

karistusena ära võetud, juhindutakse liiklusregistri andmetest. E.A-lt võeti 27.02.2012 kohtuvälise menetleja otsuse alusel juhtimisõigus ära 6 kuuks, LS § 129 lg 1 järgi tuleb juhtimisõiguse taastamiseks sooritada liiklusteooriaeksam, mida I. Rebbane ei ole teinud. 28.12.2014 kontrollis E.A

sõiduki peatanud politseinik liiklusregistrist juhtimisõiguse olemasolu, registri andmete

kohaselt isikul juhtimisõigust ei olnud. Väärteoasja materjalide kohaselt oli I. Rebbane juba varasemalt, so mais 2014 juhtimiselt kõrvaldatud. Seega on LS § 201 lg 2 teokoosseis täidetud ja tõendatud.

Kohtuvälise menetleja 19.01.2015 otsuse kohaselt puudusid menetleja hinnangul E.A karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. E.A-le mõisteti LS § 201 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 105 trahviühiku ulatuses, so 420,00 eurot.

Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestatakse süüdlase süü suurust, tema isikut ning

karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtivas kohtupraktikas on asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv

kuni 300 trahviühikut või arest. Seega on menetleja E.A-le kohaldanud kergemaliigilist sanktsiooni, sealjuures jääb E.A-le mõistetud rahatrahv allapoole sanktsiooni keskmist määra. I. Rebbane esitas alternatiivse taotluse rahatrahvi vähendamiseks ning selle tasumise ajatamiseks; isik märkis, et tal on ülalpidamisel alaealine laps ning eakas ema. Kohtu hinnangul puudub käesoleval juhul rahatrahvi vähendamiseks õiguslik alus: I. Rebbane oma tegu ei tunnista, sellest tulenevalt ka ei kahetse, isikut on võrdlemisi hiljuti sarnase teo eest karistatud, tema keelueksimus oli välditav ning eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul võimalik vähendada juba sanktsiooni keskmisest allapoole jäävat

karistust. E.A taotlus rahatrahvi ajatamises on põhjendatud: summa on suur, isikul on 2 ülalpeetavat. Kohtu hinnangul tuleb isikule KarS § 66 lg 2 alusel trahvi tasumiseks anda maksimaalne võimalik tähtaeg, so 12 kuud. Seega tuleb igakuiselt tasuda vähemalt 35,00 eurot.

Kohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud

KarS redaktsiooni § 4231

järgi on sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt

karistatav kriminaalkorras. Seega oleks antud olukorras kohtu arvates mõistlik ja põhjendatud liiklusteooria eksami võimalikult kiire sooritamine.

Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/