4-15-1008/11 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-1008

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märtsil 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja number 4-15-1008 (2302,15,001605)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Liisi Kisler

Väärteoasi esitatud kaebus Politseija Piirivalveameti A.D

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse 02.02.2015 otsuse peale väärteoasjas nr 2302,15,001605

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): A.D

(isikukood: XXX, elukoht: XXX; XXXOÜ juhatuse liige)

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Kohtuistungi toimumise aeg

19.03.2015

Istungil osalenud isikud

Menetlusalune isik: A.D

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.D kaebus rahatrahvi vähendamiseks rahuldamata.

2. Tühistada PPA Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse 02.02.2015 otsus osaliselt, s.o rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et A.D-le mõistetud rahatrahvi 180 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 18 (kaheksateist) eurot kuus.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb maakohtule teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 02.02.2015 kiirmenetluse otsusega nr 10220132814659 karistati A.D Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 180 eurot. Otsuse kohaselt juhtis A.D 02.02.2015 kell

11.18 Tallinnas Merivälja tee ja Mähe tee vahel mootorsõidukit kiirusega 82 km/h +/- 3 km/h olukorras, kus lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas A.D lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Sellega rikkus A.D LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid.

2. esitas otsuse peale kaebuse, milles palub vähendada oluliselt trahvimäära ja ajatada A.D

selle tasumine. Kaebaja väitel kahetses ta juhtunut koheselt peale tabamist ja kahetseb puhtsüdamlikult ka praegu. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-77-11 ning leiab, et kuivõrd tema puhul esinevad karistust kergendavad ajaolud puhtsüdamliku kahetsuse, raske majandusliku ja perekondliku olukorra ning varasemate karistuste puudumise näol, siis on põhjus määrata talle karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra miinimummäära lähedaselt. Kaebaja lisab, et teda pole väärteomenetluse korras viimase 10 aasta jooksul karistatud, tal on kaks alaealist last ning tema ja abikaasa ei tööta. Pere majanduslik olukord on raske ja tasuda on eluaseme laen. Ka ei ületanud ta kiirust liiklusseaduse § 227 lg 2 määratud kiiruse vahemiku ülemmääras. Kohtuistungil kordas kaebaja oma varem öeldud põhjendusi. Selgitas, et on endale kuuluva äriühingu juhatuse liige, firma tegeleb ehitusega, kuid tööd ei ole ja mingit tulu ta ei teeni.

3. Kohtuväline menetleja esitas 20.02.2015 kirjaliku seisukoha, milles avaldab arvamust, et kiirmenetluse otsuse muutmiseks karistuse osas alused puuduvad. Küll aga ei vaidle kohtuväline menetleja vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kaebaja poolt toimepandud väärtegu tuvastamist leidnud ning A.D tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. A.D-le süüks pandud teo puhul on tegemist ohtliku liiklusalase rikkumisega, millele viitab ka seadusandja sätestatud karistusmäärad ja liigid. A.D-le määrati kiirmenetluse otsusega rahatrahv 45 trahviühiku ulatuses ja lisakaristust tema suhtes ei kohaldatud. Seega on karistuse määramisel menetleja juhindunud KarS §-st 56. Menetlusaluse isiku kahetsus avaldub alles maakohtule esitatud kaebuses ja sellest ei nähtu, milles puhtsüdamlik kahetsus seisneb. Seega on kahetsus paljasõnaline ning avaldatud seepärast, et saada endale võimalikult soodne karistus.

Karistuse määramisel on menetleja arvestatud süüdlase isikuga. A.D-le on karistus määratud pisut alla sanktsiooni keskmist määra ning jäetud juhtimisõigus ära võtmata. Järgitud on ka karistuse mõistmise üldpreventiivseid kaalutlusi. Mis puudutab menetlusaluse isiku rasket majanduslikku olukorda, siis A.D oli sellest teadlik ning pidanuks hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist.

Kohtu seisukoht 4. tunnistas nii Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toimepanemise asjaolude osas. A.D kohtus kui ka kohtueelses menetluses, et juhtis väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas sõiduautot ning kiirendas, sest hakkas teises reas olevast sõidukist mööda sõitma. Kaebaja poolt toimepandut tõendab lisaks isiku enda ütlustele veel helija videosalvestus, mis asendab kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning millest nähtub, et politsei poolt kasutatud seadme lugem 50 km/h teelõigul oli 82 km/h ning sellest tulenevalt ületas kaebaja mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 29 km/h. Kohus on videosalvestust vaadanud ka kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt on A.D poolt lubatud sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel, s.o LS

§ 15 lg 1 p 2 sätestatud rikkumine tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega, samuti on tema tegu õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi.

5. Kaebajale määratud karistuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

LS § 227 lg 2 võimaldab süüdlast lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistada rahatrahviga kuni 100 päevamäära või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Lisakaristusena on võimalik LS § 227 lg 5 p 1 võtta rikkujalt sõiduki juhtimise õigus ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on A.D-le toimepandu eest määranud karistuseks rahatrahvi 45 trahviühikut, s.o alla sanktsiooni keskmist määra ning jätnud lisakaristuse kohaldamata.

Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmine. A.D on ületanud sõidukiirust vähemalt 29 km/h. Kaebaja peab talle mõistetava karistusega tunnetama, et juht ei tohi liikluseeskirja nõuetesse suhtuda ükskõikselt. Piirkiirusel on põhjus. Kiirust sellises ulatuses ületades pani A.D ohtu mitte ainult enda , võid kõigi kaasliiklejate elu ja tervise. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta ning liigelda viisil, mis oleks turvaline nii iseendale kui ka teistele kaasliiklejatele.

Mõistes menetlusalusele isikule karistuse alla sanktsiooni keskmist määra ning jättes lisakaristuse kohaldamata, on menetleja seega arvestanud, et isikul ei ole kehtivaid karistusi ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kahetsus, mida avaldatakse alles kohtule kaebust esitades ning mis jäetakse sisuliselt põhjendamata, on paljasõnaline ning selle eesmärgiks saab olla vaid kohtult soodsama karistuse taotlemine. Kohtueelses menetluses on A.D omakäeliselt selgituses märkinud üksnes seda, et ta kiirendas, kuna hakkas teises reas olevast bussist mööda sõitma. Ühtegi lauset ei ole selle kohta, et saaks aru oma käitumise ohtlikkusest või et ta oma käitumist kahetseks.

Mis puudutab süüdlase rasket majanduslikku olukorda, siis see oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning ei ole kuidagi toimepandud teoga seotud. Kaebaja teadis, et tema rahalised vahendid on napid ning pidanuks seda hoolsamalt oma liiklusalast käitumist jälgima.

Käesoleval juhul ei vähenda kaebaja süüd kuidagi asjaolu, et isik on võtnud enda kanda pangalaenu, mille tasumisega on ta jäänud hätta.

6. Küll aga peab kohus kaebaja perekondlikku ja tööalast seisu arvestades võimalikuks rahatrahvi ositi määramist. Kohus arvestab, et kaebaja selgituste kohaselt tal praegu sissetulekud puuduvad ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning KarS § 66 lg 2 alusel peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 180 eurot osade kaupa, s.o kümne kuu jooksul otsuse jõustumisest võrdsetes osades, tasudes seega igas kuus 18 eurot.

Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus otsida juhutöid ja trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides.

Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on V™S § 132 p 1, 133-135.

Külli Iisop Kohtunik