3-14-52932/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. märts 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52932

Haldusasi

J.P. ja S.K. kaebus Päästeameti õigusvastase tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – J.P. ja S.K., volitatud esindaja vandeadvokaat De-

nis Piskunov

Vastustaja – Päästeamet, seaduslik esindaja peadirektor Kuno

Tammearu

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23. aprillil 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.P. ja S.K. on Harju maakonnas Maardu linnas Aasnurmiku tee 8/Hellerheina tee 3

asuva kinnisasja omanikud.

2. Kinnisasjal asuva aiamaja katusel puhkes 12.05.2014 tulekahju. Päästeamet sai

väljakutse kell 19:56, esimene päästeauto jõudis kohale 20:01, tulekahju lokaliseeriti kell

20:30 ja päästjad lahkusid kell 21:08. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esindaja ja

Päästeameti menetlejad lahkusid sündmuskohalt kell 22:36 (tl 35-37).

3. Aiamajas puhkes 14.05.2014 teine tulekahju. Päästeamet sai väljakutse kell 05:24,

esimene päästeauto jõudis kohale 05:29, tulekahju lokaliseeriti kell 06:15 ja päästjad lahkusid

sündmuskohalt 07:56 (tl 38-40). Samal päeval kell 15:42 sai Päästeamet samale aadressile

korduva väljakutse, päästjad jõudsid sündmuskohale kell 15:47 ja lahkusid kell 16:33 (tl 41-

43).

POOLTE SEISUKOHAD

4. J.P. ja S.K. esitasid 27.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluvad

mõista Päästeametilt kaebajate kasuks solidaarselt välja 30 000 eurot Päästeameti

õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju eest ning viivist 8,15 % aastas põhinõudest alates

kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse peamised seisukohad on

järgmised:

2(7)

1)

OÜ Metronex teostas 12.05.2014 kaebajatele kuuluval kinnistul ehitustöid (renoveeris

aiamaja katust). Päästeameti 25.07.2014 kirja kohaselt võis 12.05.2014 aset leidnud tulekahju

põhjustada ruberoidi paigaldamine katusele. OÜ Metronex ehitajate suhtes on läbi viidud

väärteomenetlus. Ehitajad on tunnistanud ka oma tsiviilõiguslikku vastutust 12.05.2014

toimunud tulekahju põhjustamise eest, hüvitades kaebajatele tekitatud kahju 3000 eurot;

2)

Päästetööde juht hindas küll 12.05.2014 toimunud tulekahju põhjust, kuid ei

otsustanud valve vajaduse üle ega määranud selle teostajat. Seega ei olnud 12.05.2014

päästesündmuse lõppemisel sündmuskoha valve tagatud. Sealhulgas ei hoiatatud kaebajaid

kui kinnisasja omanikke kordustulekahju tekkimise ohu eest ega palutud neil jääda kohapeale

kinnistut valvama. Sündmuskoha valve tagamine oli aga erilise tähtsusega, kuna aiamaja oli

soojustatud turba ja saepuruga, mis on antud tüüpi ja sellel ajal ehitatud aiamajadele tüüpiline.

Kogenud päästetöötajad pidid olema aiamaja soojustuse materjalist teadlikud. Turvas ning

saepuru kipuvad aeglaselt hõõguma ning kordustulekahju tekkimise oht on keskmisest

suurem. Kuigi päästemeeskond ei tuvastanud kustutamistoimingute lõppedes tulekoldeid,

pidanuks selle sündmusega kaasnevate ohtude uuesti tekkimise vältimiseks ning

sündmuskoha ohutuse tagamiseks korraldama sündmuskoha valve, mida aga ei tehtud. Kui

pärast 12.05.2014 puhkenud tulekahju kustutamist oleks tagatud sündmuskoha nõuetekohane

valve, ei oleks teist tulekahju toimunud. 14.05.2014 toimunud tulekahju tagajärjel hävis

aiamaja peaaegu täielikult ega kuulu taastamisele;

3)

Poolte vahel on avalik-õiguslik suhe, sest tulekahju kustutamisel täitis vastustaja

päästeseaduse (PäästeS) §-s 5 sätestatud avalik-õigusliku iseloomuga ülesandeid;

4)

Vastustaja tegevusetus (sündmuskoha valve tagamata jätmine) rikkus kaebajate

subjektiivseid õigusi, eelkõige Vabariigi Valitsuse 01.01.2012 määrusega nr 5 kehtestatud

„Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö

korra“ (määrus nr 5) § 11 lg 3 p-st 1 ning 3 tulenevat õigust sündmuskoha ohutuse ning vara

puutumatuse tagamisele;

5)

Kahju ei saanud vältida ega kõrvalda teiste kaebuste liikidega, sest vastustaja

tegevusetus (sündmuskoha valve tagamata jätmine) polnud kaebuse esitajatele enne kahju

tekkimist tajutav ning seega polnud ka esmaste kaitsevahendite kasutamise vajadus

arusaadav;

6)

Kahju põhjustanud tegevusetus on õigusvastane – määruse nr 5 § 11 lg-test 1 ja 2

tuleneb vastustajale kohustus otsustada sündmuskoha valve korraldamise üle ning seda ka

korraldada. See kohustus jäi täitmata;

7)

Vastustaja õigusvastane tegevusetus põhjustas kaebuse esitajatele kahju. Tegemist on

otsese varalise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 tähenduses. Kahju hüvitamise

ulatuse kindlaks tegemisel tuleb lähtuda VÕS § 132 lg-st 3. Ekspertiisiakt tõendab, et kinnistu

väärtus on seoses maha põlenud aiamajaga langenud 45 870,37 euro võrra, mis kujutabki

endast kaebuse esitajatele tekitatud otsest varalist kahju;

8)

Kahju ning vastustaja õigusvastase tegevusetuse vahel on põhjuslik seos. Juhul, kui

sündmuskoha valve oleks tagatud, ei oleks aiamaja sisuliselt tervikuna maha põlenud ning

kaebajatele kuuluv kinnistu väärtus ei oleks 45 870,37 euro võrra langenud;

9)

Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg 1 esimesele lausele tuleb tekitatud

kahju hüvitada rahas. Kaebuse esitajad ei pea otstarbekaks nõuda vastustajalt välja kogu

tekitatud kahju. Kohusetundlike kodanikena saavad kaebajad aru vajadusest avalik-õiguslikes

suhetes tekitatud kahju hüvitamist piirata. Samas ei saa nõustuda olukorraga, milles kohustuse

täitmata jätmisega põhjustatud kahju jääb üldse hüvitamata. Lisaks kaasomanikele oli aiamaja

kaasomanike kahe pensionärist vanaema kasutuses, kellele oli aiamaja suvisel ajal püsivaks

3(7)

elukohaks. 15.05.2014 tulekahju tagajärjel on aiamaja peaaegu täielikult hävinenud. Seetõttu

paluvad kaebuse esitajad mõista vastustajalt välja kahjuhüvitisena 30 000 eurot;

10)

Vastustaja kohustus hüvitada kaebuse esitajatele 14.05.2014 tegevusetusega

põhjustatud kahjuhüvitusnõue muutus vastavalt VÕS § 82 lg-le 3 ning lg-le 7 sissenõutavaks

mõistliku aja möödumisel kahju tekitamisest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise

maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle loevad kaebuse esitajad, et nõue muutus

sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast, s.o ligi 5 kuu möödumisel kahju tekitamisest;

11)

Kaebuse esitajad taotlevad viiviste väljamõistmist täielikult protsendina põhinõudest

alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viiviste protsendi kindlaksmääramisel

tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1, viiviste määr (alates 01.07.2014) on 8,15 %

aastas.

5. Päästeamet palub 17.12.2014 vastuses jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1)

PäästeS §-st 5 tulenevad Päästeametile avalik-õiguslikud ülesanded. PäästeS § 5 lg 1 p

1 kohaselt on selliseks ülesandeks muu hulgas päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja

kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel viivitamata rakendatavad,

vältimatud ja edasilükkamatud tegevused maismaal ning § 5 lg 1 p 2 kohaselt ka järelevalve

tuleohutuse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning muudes õigusaktides

tuleohutuse tagamiseks ettenähtud nõuete täitmise üle;

2)

12.05.2014

toimunud

tulekahju

lokaliseeriti

20:30

ning

seejärel

toimusid

järelkustutustööd, mille käigus võeti täielikult lahti osa katust ja otsiti tulekoldeid

termokaameraga. Päästetöö juhi Igor Devissovi sõnul oli hoone omanik kohapeal ja tema

kontakt on märgitud sündmusekaardil nr 1405120625 – I. K. Päästjatel pole võimalik

sündmuskohal kinnistusraamatust kontrollida, kas omanikuna esinev isik on reaalselt omanik

või mitte. Pärast päästjate lahkumist jäid sündmuskohale ca 1,5 tunniks veel politsei, Põhja

Päästekeskuse menetlejad ja I. K. ning selle aja vältel ei ilmnenud uusi tulekoldeid;

3)

Määruse nr 5 § 11 lg-s 1 on valve korraldaja valik alternatiivne ning omaniku

kohaloleku korral on vara valve korraldamine omaniku kohustus. Kuivõrd hoone katus oli

lahti võetud ja termokaameraga tulekollete osas kontrollitud ning sündmuskohale jäid

menetlejad, politsei ja omanik, siis ei olnud päästetöö juhil objektiivset põhjust ega alust jääda

sündmuskohale valvesse. Määruse nr 5 § 11 lg-s 2 sätestatud nõuded olid sündmuskohal

tagatud. Määruse nr 5 §-s 11 märgitud päästesündmuse lõppemisel sündmuskoha valve

tagamise eesmärk on tagada vara valve olukorras, kus sündmuskoht on ohtlik (nt varisemise

oht) ja/või sellel asuv vara jääks ilma igasuguse kaitseta (nt varguse või rüüstamise oht).

Sama määruse § 4 lg 3 p-des 1-10 on toodud Päästeameti ülesanded päästesündmuse

lahendamisel ja lg-st 4 tulenevalt on päästesündmuse lahendamisel sündmuskohal oleva ja

sündmusega seotud inimeste vara kaitsmine PPA ülesanne;

4)

Lähtudes tuleohutuseaduse (TuOS) § 3 lg 1 p-st 5 on omanik kohustatud valvama oma

kinnistul asuvat ja talle kuuluvat ehitist ning rakendama tulekahju tekkimist vältivaid

meetmeid. Olukorras, kus kaebajad teadsid, et tegemist on turba ja saepuruga soojustatud

hoonega, oleksid nad pidanud ise pärast esimest tulekahju rakendama tulekahju tekkimist

vältivaid meetmeid ja tagama oma vara säilimiseks hoone järelevalve. Kui kaebajad oleks

täitnud omaniku tavapärast hoolsuskohustust ja oleks korraldanud hoone tulekahjujärgse

valve, oleks teise tulekahju kahjud olnud oluliselt väiksemad. Võimalik, et siis poleks teist

tulekahju toimunudki. Mõistlik inimene asub rakendama meetmeid, et vältida edaspidist

(tule)kahju, seda aga eriti olukorras, kus ta on teadlik, et hoone on soojustatud materjaliga,

mis võib aja jooksul uuesti süttida. Arvestades põlengute ajalist vahet (32 tundi) oleksid

hoone omanikud pidanud kaebuses välja tooma ka enda poolt rakendatud meetmed, mida nad

olid rakendanud, et hoone uuesti ei põlema ei läheks;

4(7)

5)

14.05.2014 varahommikul toimunud tulekahju päästetööde juhi German Kutepovi

hinnangul oli tegemist kuritahtliku süütamisega, kuna maja põles ühes tükis ja eelnev vahetus

oli lahti võtnud maja katuse, et kustutada selgelt nähtav tulekolle. Samuti nähtub

sündmusekaardilt nr 1405140081 tulekahju põhjusena süütamine ning tulekollete asukoht nii

esimesel kui teisel korrusel, kuigi esimesel korral põles vaid katus. Päästetööde juht Igor

Denissov on 15.12.2014 antud selgitustes välja toonud, et kuivõrd kahe tulekahju vahele jääb

väga pikk aeg, rohkem kui 32 tundi, siis võis tulekahju alguse saada süütamisest. Päästeamet

on 27.05.2014 vastuses J.P. päringule nentinud, et 14.05.2014 tulekahju põhjus on kindlaks

tegemata. Süütamise uurimine kuulub PPA pädevusse;

6)

Kui kohus peaks siiski leidma, et Päästeamet on oma kohustusi seoses 12.05.2014

toimunud põlengu kustutamisega rikkunud, siis palub vastustaja arvestada, et hoone oli

saanud juba 12.05.2014 toimunud põlengus nii tule-, suitsu- kui ka veekahjustusi. Samuti

palub vastustaja arvestada proportsionaalsust tulekahju esmase tekitaja OÜ Metronex pool

hüvitatud kahjusummaga, mis oli 3000 eurot ning hoone omaniku poolt rakendatud või

rakendamata jäetud meetmeid, mis aidanuks vältida tulekahju tekkimist. Päästeamet ei

saanud, pärast kõigi tulekustutustoimingute tegemist, ette näha, et 12.05.2014 õhtul

kustutatud hoone põleb uuesti 32 tundi hiljem. Tulenevalt RVastS § 13 lg-st 3 vabaneb

avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju

tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust

täielikult järgides. Päästeamet on järginud ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust ning ei

vastuta kaebajatele tekitatud kahju eest.

6. J.P. ja S.K. esitasid 12.02.2015 kaebuse täienduse, mille peamised seisukohad olid

järgmised:

1)

Kinnistu endise või praeguste omanike kohalolekul ei ole tähtsust, sest määruse nr 5 §

11 lg-st 2 tulenevaid vastustaja kohustusi see ei mõjuta. Pole tõendatud, et päästetööde juht

oleks enne päästetöö lõpetamist otsustanud valve vajaduse üle ega määranud selle teostaja.

Selle kohustuse täitmata jätmine võimaldaski teise tulekahju tekke ja kinnistu olulise

kahjustamise. Õigusaktidest ei tulene, et omaniku kohaloleku korral vabaneb vastustaja valve

korraldamise kohustusest. Lisaks tunnistab vastustaja, et kohal viibis endine (mitte praegune)

omanik. Vastustaja on sisuliselt nõustunud, et valve jäi nõuetekohaselt korraldamata;

2)

TuOS-ga pandud deklaratiivsed kohustused ei välista vastustaja vastutust. Kaebajad ei

ole tulekahju kustutamise valdkonna asjatundjad ja seetõttu ei saa eeldada, et nad pidid aru

saama, et päästekomando ei osanud esimest tulekahju lõpuni kustutada ja seetõttu on olemas

uue tulekahju puhkemise oht. Seetõttu on asjakohatud vastustaja väited seoses omaniku

hoolsuskohustusega, millel oleks tähtsust vaid siis, kui vastustaja oleks määranud omaniku

valve teostajaks;

3)

Päästeameti vastutust ei välista ka G. Kutepovi seletus, mille järgi võis olla tegemist

kuritegeliku süütamisega. See ei ole tõend, sest G. Kutepov kui asjaolusid vahetult tajunud

isik tuleks tõendi saamiseks kohtus vahetult üle kuulata. Tegemist ei ole ka kohtu määratud

asjatundja (eksperdi) arvamusega;

4)

Kahjunõude vähendamiseks ei ole alust, sest 12.05.2014 toimunud tulekahjuga

tekitatud kahju on ehitajad kaebajale juba hüvitanud. Olukorras, kus määruse nr 5 § 11 lg-st 2

tulenev kohustus on täitmata, ei ole põhjust rääkida ka kahju tekkimise ettenähtavusest või

vajalikust hoolsusest.

7. Päästeamet märgib 25.02.2015 vastuses täiendavalt järgmist:

1)

Päästjatel puudub sündmuskohal juurdepääs kinnistusraamatule ja väljakutsel olles

pole omaniku andmete kontrollimiseks ka aega. Seega eeldatakse, et kui keegi väidab end

olevat omanik, nagu seda tegi I. K., on teave tõene;

5(7)

2)

Määruse nr 5 § 11 lg-st 2 tulenevalt peab valve vajaduse üle otsustama enne päästetöö

lõpetamist. Tegemist on päästetöö juhi kaalutlusotsusega, mis tehakse lähtudes konkreetsest

sündmusest ja kustutustööde käigust. Tulekahju lokaliseerimisele järgnesid järelkustutustööd,

mille käigus võeti lahti osa katust ning kontrolliti objekti termokaameraga võimalike

tulekollete osas. Leitud tulekolded kustutati ning pärast neid tegevusi ning olles veendunud, et

sündmus oli lokaliseeritud, hindas päästetööde juht sündmuse lõppenuks. Pärast päästjate

lahkumist jäi sündmuskohale politsei, täites määruse nr 5 § 4 lg 4 p 4 sätestatud ülesandeid;

3)

Õige pole väide, et valve üleandmine peab olema fikseeritud aktiga, seda tuleb teha

vaid vajaduse korral. Käesolevas asjas puudus akti vormistamise vajadus;

4)

Kaebusest nähtuvalt olid kaebajad teadlikud, millega suvila oli soojustatud, seega olid

omanikud teadlikud kaua hõõguvast ja kergesti süttinud materjalist ning said ise rakendada

abinõusid uuesti süttimise vältimiseks. Kaebaja pole välja toonud ühtki kinnistu säilimiseks

võetud abinõu. Teise põlengu ajal oli hoones sees ka elekter, nii et päästjad pidid enne tööde

alustamist ootama elektriku tulekut. On elementaarne, et põlenud ja kustutamise käigus

veekahjustuse saanud hoonest lülitatakse elekter välja ning see on omaniku kohustus. TuOS ei

ole deklaratiivne, vaid sellest tulenevad omanikule reaalsed kohustused;

5)

Paljasõnaline ja põhjendamatu on kaebaja väide, et „päästekomando ei osanud esimest

tulekahju lõpuni ära kustutada“. Päästjad võtsid 12.05.2014 tulekahju kustutamise käigus lahti

katusekonstruktsioonid ja kontrollisid tulekollete olemasolu üle ka termokaameraga.

Termokaamera suudab tuvastada ka neid tulekoldeid, mida inimsilm esmapilgul ei märka. Kui

termokaamerga tulekoldeid ei leitud, lahkusid päästjad sündmuskohalt, olles veendunud, et

tulekahju on kustutatud ja sündmus lõpetatud. Ka sel ajal, kui kohal olid veel I. K., menetlejad

ja politsei, ei ilmnenud uusi tulekoldeid. Vastustaja nentis kaebajate 27.05.2014 päringule

vastates, et 14.05.3014 toimunud tulekahju tekkepõhjus on kindlaks tegemata, samas

sündmuskoha kaardil on tekkepõhjuseks märgitud süütamine. Seda on kinnitanud ka

päästetööde juhid G. Kutepov ja I. Denissov. Süütamise uurimine kuulub PPA pädevusse ning

vastustaja ei tea, miks süütamise uurimist ei alustatud;

6)

Vastustaja ei saanud uue tulekahju tekkimist ette näha. Ei ole eluliselt usutav, et hoone

süttis iseenesest uuesti 32 tundi pärast esimese põlengu kustutamist.

8. J.P. ja S.K. märkisid 26.02.2015 seisukohas täiendavalt järgmist:

1)

I. K. on märgitud 12.05.2014 sündmuskoha kaardil kontaktisikuks, mitte omanikuks;

2)

Kinnistu endine omanik I. K. ei pidanud omal algatusel võtma abinõusid teisele isikule

kuuluva vara valvamiseks;

3)

Valve vajaduse üle otsustamine on tõendamata. Ja isegi kui valve üle otsustati, on

otsuse tegemisel jäetud oluliste asjaoludega arvestamata (hoones alaliselt ei elatud; suvila oli

soojustatud kergesti süttiva ja kaua hõõguva materjaliga; omanikele ega kontaktisikule ei

selgitatud objekti valvamise vajadust).

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebajad taotlevad Päästeameti õigusvastase tegevusetusega tekitatud varalise kahju

hüvitamist.

10. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

6(7)

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajate ja Päästeameti vahel oli avalik-õiguslik suhe,

sest vastustaja täitis sündmuskohal PäästeS § 5 lg 1 p-s 1 sätestatud avalik-õiguslikke

ülesandeid. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajatele kuuluv aiamaja on saanud 14.05.2014

toimunud tulekahju tagajärjel kahjustusi, seega on kaebajatele tekkinud kahju. Vaidlus on

eeskätt selle üle, kas kaebajatele on kahju tekkinud Päästeameti õigusvastase tegevusetuse

tagajärjel ja kui see on nii, kas esineb aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks.

12. Kaebajad peavad Päästeameti õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks tegevusetuseks

valve korraldamata jätmist pärast nende kinnisasjal 12.05.2014 toimunud tulekahju. Kaebajate

arvates tuleneb Päästeametile valve korraldamise kohustus määruse nr 5 § 11 lg-test 1-3.

Määruse nr 5 § 11 lg 1 sätestab, et sündmuskoha valvet pärast päästetöö lõpetamist korraldab

Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet või muu asutus või isik või objekti omanik vastavalt

valve teostamise vajadusele ja iseloomule. Määruse nr 5 § 11 lg 2 kohaselt otsustab valve

vajaduse üle ja määrab selle teostaja päästetöö juht enne päästetöö lõpetamist. Määruse nr 5 §

11 lg-st 3 tulenevalt peab sündmuskoha valve pärast päästetöö lõpetamist tagama muu hulgas

sündmuskoha ohutuse (p 1) ja vara puutumatuse (p 3). Seega korraldatakse valve pärast

päästetöö lõppemist vastavalt vajadusele, arvestades eesmärki tagada sündmuskoha ohutus (nt

vältimaks varisemisohtu) ja vara puutumatus (nt vältimaks vargust või rüüstamist). Valve

korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et sündmuskoha ohutus või vara

puutumatus võib valve korraldamata jätmisel saada kahjustatud (vrdl nt ohu mõiste enne

01.07.2014 kehtinud PäästeS § 3 lg-s 2 ja praegu korrakaitseseaduse §-s 5). Seejuures tuleb

arvestada ka PäästeS § 5 lg 1 p 1, mille kohaselt on Päästeameti ülesanne päästesündmuse

toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse leevendamisel viivitamata

rakendatavad, vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. Seega ei saa valve korraldamise

kohustust tõlgendada Päästeameti kohustusena tagada, et sündmuskohal enam kunagi midagi

ei juhtu. Valve korraldamine peab olema sündmuskoha ohutuse või vara puutumatuse

tagamiseks viivitamata rakendatav, vältimatu ja edasilükkamatu.

Kohus nõustub vastustajaga, et 12.05.2014 toimunud tulekahju kustutamise järel ei olnud

valve korraldamine (st kellelegi valvamiseks konkreetsete, dokumenteeritud korralduste

jagamine) vajalik. Kaebajad ei ole kahtluse alla seadnud Päästeameti väiteid (mida kinnitab ka

sündmuskoha kaardile märgitud teave, tl 35-43), et 12.05.2014 toimunud tulekahju

lokaliseerimise järel toimusid järelkustutustööd, mille käigus võtsid päästjad täielikult lahti

osa katusest ning otsisid tulekoldeid termokaameraga. Tulekoldeid ei leitud ja päästesündmus

lõpetati kell 21:08. Pärast päästjate lahkumist jäid sündmuskohale politsei ja Päästeameti

menetlejad, kes lahkusid kell 22:36. Selle aja jooksul ei ilmnenud uusi tulekoldeid, uus

tulekahju tekkis alles 32 tundi hiljem. Sündmuskohale jäi ka kaebajatele kuuluva kinnistu

endine omanik ja aiamaja suvisel ajal elamiseks kasutav I. K. (kaebaja vanaema). Kohus

leiab, et olukorras, kus päästjad ei leidnud termokaameraga otsides enam ühtki tulekollet ning

sündmuskohal viibis ka aiamaja valdaja, kes esitles ennast Päästeametile omanikuna, ei olnud

täiendavat sündmuskoha valvet vaja korraldada. Ei ole mõeldav, et päästeametnikud või

muud ametnikud jäävad sündmuskohale määramata ajaks või „igaks juhuks“. Päästeamet

väidab õigesti, et tuleohutuse tagamine on kõigi isikute, sh kinnisasja või hoone valdaja

kohustus (TuOS § 3 lg 1 p ja 2), isikud peavad rakendama tulekahju tekkimist vältivaid

meetmeid ning hoiduma tegevusest, mis võib põhjustada tulekahju (TuOS § 3 lg 1 p 5) ja kõik

isikud peavad teadma oma kohustusi tulekahju korral (TuOS § 3 lg 1 p 9). Sündmuskohal

viibinud I. K. kasutas kaebuses väidetu kohaselt aiamaja suvisel perioodil oma püsiva

elukohana ja temale laienesid seega TuOS-st tulenevad kohustused. I. K. kui kinnisasja endise

omaniku puhul on mõistlik eeldada ka seda, et ta teadis aiamaja soojustusmaterjalide koostist

ja võttis edasise tuleohutuse tagamiseks kasutusele asjakohased abinõud, ilma et Päästeamet

oleks talle selleks eraldi ettekirjutust teinud.

7(7)

Mis puudutab kaebaja väidet valve üleandmise akti vormistamise kohta, siis määruse nr 5 §

11 lg 4 kohaselt tuleb vajadusel tõepoolest vormistada valve üleandmise akt. See on aga

vajalik eeskätt olukorras, kus sündmuskoha ohutuse või vara puutumatuse tagamiseks on

valve korraldatud ning Päästeamet annab valve teostamise teatud aja järel üle teisele asutusele

või isikule (vt määruse nr 5 § 10). Käesolevas asjas ei olnud vajadust valvet korraldada, seega

ei olnud vaja vormistada ka akti valve üleandmise kohta.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Päästeamet ei olnud 12.05.2014 päästesündmuse

lahendamisel õigusvastaselt tegevusetu.

13. Ja isegi kui eeldada, et Päästeamet jättis valve 12.05.2015 päästesündmuse käigus

õigusvastaselt korraldamata, ei ole alust kaebuse rahuldamiseks, sest Päästeameti

tegevusetuse ja kaebajatele tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. VÕS § 127 lg-st 4

tulenevalt kuulub kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb,

on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjuslikku

seost vastustaja õigusvastase tegevusetuse ja 14.05.2014 toimunud tulekahju järel tekkinud

kahju vahel peavad tõendama kaebajad.

Kohtu arvates ei ole tõendatud, et 14.05.2014 tulekahju tekkepõhjuseks oli vastustaja

tegevusetus. Tulekahju tekkimise tegelik põhjus ei ole kindlaks tehtud. Kui eeldada, et uus

tulekahju tekkis 12.05.2014 põlengu edasilevimise tõttu aiamaja soojustusmaterjalini, mis

seejärel süttis, tuleks ka 14.05.2014 tulekahju tegelikuks põhjustajaks pidada pigem OÜ

Metronex ehitajaid, kes on võtnud vastutuse 12.05.2014 tulekahjuga tekitatud kahju eest. Kui

aga tegemist võis olla süütamisega, nagu arvas 14.05.2014 sündmuskohal viibinud

päästetööde juht G. Kutepov (tl 46) ja nagu on märgitud ka päästesündmuse kokkuvõttesse (tl

39), on kahju tekitaja (süütaja) isik kindlaks tegemata, mis ei tähenda aga, et kahju tekkimise

eest tuleks vastutavaks pidada sündmuskoha valve korraldamata jätnud Päästeametit.

Kaebajate käsitlus põhjuslikust seosest võib siia sisuliselt selleni, et valve korraldamata

jätmise korral saaks Päästeametit vastutavaks pidada veel päevi või nädalaid hiljem toimuva

uue tulekahju eest, isegi kui selle tegelik tekkimise põhjus ei ole teada või tulekahju põhjustas

nt süütamine.

14. Kohus lisab, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis. Määruse nr 5 kui terviku eesmärk on kindlaks määrata päästesündmusel

osalevate isikute ja asutuste pädevus ja koostöö. Määruse nr 5 § 11 eesmärk on määrata

kindlaks, kes korraldab ja teostab viivitamata rakendatavaid, vältimatuid ja edasilükkamatuid

tegevusi sündmuskoha ohutuse ja vara puutumatuse tagamiseks. Selle sätte eesmärk ei ole

kaitsta kaebajate kinnisasja määramatu aja vältel mistahes uute päästesündmuste toimumise

eest. Seega välistaks ka normi eesmärgist lähtuv käsitlus kaebuse rahuldamise.

15. Kuna kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, jääb kaebus rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid Päästeamet ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit