3-13-386/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 24.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-386 Haldusasi Liisupiim OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Liisupiim OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Liisupiim OÜ Lepinguline esindaja Ingridt Allemann Vastustaja PRIA

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Mõista PRIA-lt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 3 327,60 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 23.04.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Liisupiim OÜ esitas 02.08.2012 põllumajandusministri 08.06.2010. a määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) alusel PRIA-le taotluse (viitenumber 120012591058) toetuse saamiseks piimakarjakasvatuseks koos tehnika ja seadmetega vajaliku vara soetamiseks (taotlus koos lisadega tl 41-57p).

2. PRIA jättis 12.11.2012. a otsusega nr 13-6/2459 (tl 58-58p) Liisupiim OÜ taotluse rahuldamata põhjendusega, et taotluste paremusjärjestuse kohaselt kuulusid rahuldamisele taotlused, millel oli hindepunkte minimaalselt 32,33 ning võrdsete hindepunktide alusel eelistati taotlusi, mille esitas noorem taotleja. PRIA kodulehel avaldatud hindamistabelist „Meede 1.2 2012 aasta taotlusvooru taotluste paremusjärjestus“ (http://www.pria.ee/docs/resources/6846.pdf?) nähtub, et Liisupiim OÜ sai hindamise käigus kokku 26,23 hindepunkti. Määruse nr 68 lisa 4 kriteeriumi 5 „Põlvkondade vahetuse soodustamine“ ja kriteeriumi 6 „Piimakarjakasvatuse soodustamine“ eest sai kaebaja PRIA-lt hindamise tulemusena 0 hindepunkti (PRIA hindamisleht tl 59-59p).

3. Liisupiim OÜ esitas 29.11.2012 PRIA otsuse nr 13-6/2459 peale vaide (tl 60), mille PRIA jättis 22.01.2013. a vaideotsusega nr 13-4/16 (tl 61-61p) rahuldamata.

4. Liisupiim OÜ esitas 19.02.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 ning kohustada PRIA-t vaatama uuesti läbi Liisupiim OÜ taotlus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamiseks.

- Kaebaja leidis, et otsus on põhjendamata, PRIA on kohaldanud ebaõigesti määrust nr 68, hinnanud valesti tõendeid ja arvestanud hindepunkte ebaõigesti. Kaebaja sai alles vaideotsuse põhjendustest teada, et hindamistulemuste põhjuseks oli asjaolu, et kaebajat ei loeta kaebaja vanemalt põllumajandusettevõtet omandanuks, kuna ettevõtte omandamisel kasutas kaebaja liisingfinantseerimist TBB Liisingu AS kaudu.

- Liisupiim OÜ ainuomanikuks on K.T. , kes on noorem kui 40 aastat ning tegutseb ettevõtjana läbi osaühingu vormi ning on piimatootmisettevõtte eelmise omaniku S.K. tütar.

- Määruse nr 68 § 7 lg 2 ega lisa 4 p 5.1. järgi ei ole keelatud oma vanemalt ettevõtte omandamine kapitalirendi tingimustel liisingufinantseerimise korras.

- Kuna K.T. saab lõppkokkuvõttes liisingulepingu täitmisel Liisupiim OÜ kaudu oma ema põllumajandusettevõtte, mis tegutses enne omandamist (18.05.2012) rohkem kui kaks aastat, omanikuks, siis ei ole 0 punkti andmine põlvkondade vahetusele kaasaaitamise kriteeriumi eest põhjendatud.

- Kaebaja on viidanud Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 3-11-816.

5. Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus jättis 27.05.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata.

- Kaebaja ei ole omandanud oma vanemale kuulunud põllumajandusettevõtet. Vara on omandanud liisinguandja ja andnud selle OÜ Liisupiim kasutusse. Vara omanikuks on TBB Liising AS, mitte OÜ Liisupiim ning seetõttu ei ole õigustatud hindepunktide saamine määruse nr 68 lisa 4 B-osa punktide 5 (5.1. ja 5.2) ja 6 alusel, so põlvkondade vahetuse soodustamise ja piimakarjakasvatuse soodustamise eest.

- Haldusakti põhjenduse osas leidis halduskohus, et vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-93-06, mille kohaselt tuleb haldusakti põhjendamisel lähtuda otstarbekusest, kuid kui põhjendust ei ole ratsionaalne välja tuua haldusaktis endas, siis peab seda vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-le 1 tegema menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis on viidatud. PRIA on otsuses kajastanud taotluse rahuldamata jätmise põhjendusi ning märkinud, et taotluste paremusjärjestus ja hindepunktid on ära toodud PRIA kodulehel (viide kajastub kaevatavas otsuses), mida kohus peab piisavaks põhjenduseks, et lugeda haldusakti vorminõuetele vastavaks ning lisab täiendavalt, et haldusaktis on välja toodud nii faktilised kui juriidilised asjaolud, mis on haldusaktis olulised asjaolud.

- Halduskohus leidis, et kaebaja poolt viidatud ringkonnakohtu lahend kajastab teisi asjaolusid kui käesolev haldusasi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. 26.06.2013 esitas kaebaja halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada Tartu Halduskohtu 27.05.2013. a otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada Liisupiim OÜ kaebus PRIA 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamiseks.

- Liisupiim OÜ leiab, et halduskohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti tõendeid ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohtuotsusest ei selgu, mida kohus pidas silmas mõiste „ettevõte“ ja „ettevõtte omandamine“ all, millist seadust kohus kohaldas nimetatud mõistete sisustamisel ning miks kohus ei nõustunud Liisupiim OÜ kaebuse väidetega ettevõtte omandamise kohta.

- Halduskohus on tõlgendanud määruse nr 68 § 7 lg-t 2 liiga kitsalt üksnes ettevõtte koosseisu kuuluvate asjade tsiviilõigusliku omandi üleandmisena, kuid jätnud arvestamata ettevõtte kui majandusüksuse mõiste sisu. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) ja määrus nr 68 ei reguleeri „ettevõtte“ ja „ettevõtte omandamise“ mõistet, mistõttu tuleb lähtuda nende mõistete sisustamisel TsÜS ja VÕS vastavatest sätetest, mida on senini halduspraktikas ka kasutatud (TsÜS § 661, VÕS § 180 lg 1 ja § 182 lg 1).

- Ettevõte on asjade, õiguste ja kohustuste kogum, mistõttu ei saa see tervikuna olla käsutustehingu objektiks. Ettevõtte omandamine on võimalik ka ettevõttesse kuuluvate asjade valduse saamisega ning ettevõttesse kuuluvate õiguste ja kohustuste omandamisega.

- Asjade omandiõiguse üleminek tsiviilõiguse tähenduses ettevõtte üleandjalt ettevõtte omandajale ei ole vajalik. Lähtuda tuleb nn majandusliku omandi põhimõttest, mille kohaselt loetakse ettevõte omandajale üleläinuks ka siis, kui ettevõtte omandajal tekib õigus kasutada ettevõttesse kuuluvaid asju, õigusi ja täita kohustusi ning saada ettevõttest tulu, nagu ta oleks nende omanik.

- Kaebaja omandas ettevõtte tegelikult 18.05.2012, kui apellant ja TBB Liisingu AS vormistasid vara üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 40).

- Kaebaja tugineb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele nr 3-2-1-113-11 (p 47); 3-2-1-82-10 (p 13); 3-2-1-129-11 (p 11); 3-2-1-82-10 (p 13); 3-2-1-41-11 (p 15); 3-2-1-129-11 (p 11), Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-45-12 (p 21) ja Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2012. a kohtuotsusele haldusasjas nr 3-11-816 (p 14).

- Üle läinud piimatootmisettevõte säilitas oma identiteedi, apellant jätkas piimatootmist samades ruumides ja samade töötajatega ning töövahenditega, realiseeris piima samale ostjale, täitis samu lepinguid jne.

- Põlvkondade vahetuse esinemiseks piisab, kui taotleja poolt omandatud vara kuulus vanemale või vanavanemale. Kuigi K.T. ei võtnud põllumajandusettevõtet üle vahetult S.K. lt, on siiski tegemist kogu aeg tema perekonnale kuulunud ettevõttega, mida on majandatud 31.10.1996. aastast peale (tl 12).

- Kaebaja leiab, et Eesti maaelu arengukava 2007–2013 (MAK 2007-2013) p 5.3.1. all ette nähtud meetme 1.2. üldeesmärk on täidetud ka siis, kui noor tegevuse alustaja omandab põllumajandusettevõtte koosseisu kuuluvad asjad kapitalirendi tingimustel.

8. PRIA taotleb vastuses apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

- S.K. pankrotivara müüdi enampakkumise tulemusel TBB Liisingu AS-le, kes on 18.05.2012 sõlminud kapitalirendilepingu kaebajaga. Omandiõigus liisitud varale läheb kapitalirendi lepingu puhul üle alles liisinguperioodi lõppedes, mistõttu on vara omanikuks praegu liisinguandja. Vara ei saa lugeda omandatuks seetõttu, et taotleja seda valdab ja kasutab, kuna tal puudub käsutusõigus.

- Kohtutäituri poolt on K.T. ile müüdud ainult 2 lehma, kuus vasikat, söödad ning väikevahendid maksumusega 8 880 eurot.

- Omandiõigus ei pruugi igal juhul üle minna (nt kui esinevad raskused liisingumaksete tasumisel, võib liisinguandja lepingu lõpetada).

- Ka Tartu Ringkonnakohtu otsuses nr 3-11-816 on märgitud, et oluline on vara omandamine.

- Määruse nr 68 § 3 lg 4 kohaselt ei või kavandatavate tegevuste elluviimist alustada varem ja tegevuste elluviimist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. Kaebajal ei ole võimalik taotletavat toetusraha kasutada liisitud vara väljaostmiseks või liisingumaksete jätkamiseks (liisinguleping vara omandamiseks on sõlmitud 18.05.2012, taotlus esitatud 02.08.2012), kuna tegevuste elluviimisega on alustatud enne taotluse esitamist.

- 21.01.2015 kohtule esitatud seisukohas märkis vastustaja, et 06.08.2013 esitas kaebaja PRIA-le sama meetme uues taotlusvoorus taas taotluse toetuse saamiseks, mille PRIA rahuldas. Taotlejale määrati ja maksti välja toetus maksimumsummas 40 000 eurot (19.11.2013. a otsus nr 13-6/2055). Määruse nr 68 § 5 kohaselt antakse toetust ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot üks kord arengukava programmiperioodil. Seega jääks kaebaja 02.08.2012 esitatud taotlus igal juhul rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

10. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha menetluslike küsimuste osas (I), lahendab seejärel käesoleva kohtuasja põhivaidluse (II) ning lahendab lõpuks menetluskulude hüvitamise taotluse (III).

I

11. Kaebaja on käesolevas kohtuasjas muuhulgas taotlenud PRIA 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et tühistamistaotlust tuleb tõlgendada selliselt, et kaebaja soovib nimetatud käskkirja tühistamist vaid kaebajat puudutavas osas. Nimelt kujutab kohtule esitatud dokument endast üksnes väljavõtet otsusest, millega jäeti rahuldamata kõik otsuse lisas nimetatud taotlused (tl 58-58p). Et neid oli rohkem kui üks, nähtub PRIA kodulehel avaldatud hindamistabelist „Meede 1.2 2012 aasta taotlusvooru taotluste paremusjärjestus“ (http://www.pria.ee/docs/resources/6846.pdf?). Osas, milles PRIA otsus kaebajat isiklikult ei puuduta, puuduks tal ilmselgelt kaebeõigus. Seetõttu tuleb kaebust lähtuvalt HKMS § 2 lg-dest 1 ja 4 tõlgendada selliselt, et kaebaja soovib PRIA 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 tühistamist üksnes teda puudutavas osas.

12. PRIA esitas 21.01.2015 kohtule seisukoha, milles teavitas, et kaebaja esitas 06.08.2013 PRIA-le sama meetme uues taotlusvoorus taas taotluse toetuse saamiseks, mille PRIA rahuldas. Taotlejale määrati ja maksti välja toetus maksimumsummas 40 000 eurot, mistõttu jääks kaebaja 02.08.2012 esitatud taotlus igal juhul rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et 06.08.2013 esitatud taotluse rahuldamine ei takista tühistamisja kohustamiskaebuse läbivaatamist 02.08.2012 taotluse osas. Kohus nõustub kaebajaga, et käesoleval juhul saab kohus endiselt kontrollida PRIA 12.11.2012. a otsuse nr 13-6/2459 õiguspärasust. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et juhul kui kaebus peaks kuuluma rahuldamisele, siis saab PRIA ise kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas Liisupiim OÜ taotlus 2012. a taotlusvoorus tuleks kõiki asjaolusid arvestades rahuldada või mitte. Ringkonnakohus leiab, et 2013. a samasisulise taotluse rahuldamist PRIA poolt tuleb arvestades määruse nr 68 § 5, mille kohaselt antakse ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot toetust üks kord arengukava programmiperioodil, käsitleda käesolevas vaidluses uue asjaoluna, mida tuleb kohtul otsuse tegemisel HKMS § 158 lg 2 järgi arvesse võtta.

II

13. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas liisimise teel saab määruse nr 68 § 7 lg 2 ja lisa 4 B-osa punktide 5.1., 5.2. ja 6 mõttes põllumajandusettevõtte omandada.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et MAK 2007-2013 meede 1.2 2012. aasta taotlusvooru taotluste hindamine ja paremusjärjestuse koostamine toimus vastavalt määruse nr 68 §-s 10 sätestatud korrale. PRIA jättis Liisupiim OÜ taotluse rahuldamata, kuna taotlus ei saanud nõutavat arvu hindepunkte määruse nr 68 § 11 lg 3 kohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PRIA vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud. Riigikohus on hindepunktide menetlusega otsuse põhjendust pidanud piisavaks, kui see kajastab rahaliste vahendite puudumist kõigi taotluste rahuldamiseks, taotleja punktisummat, kohta paremusjärjestuses ja seda, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati (RKHKo 10.04.2014, 3-3-1-16-14, p 18). PRIA 12.11.2012. a otsus nr 13-6/2459 (tl 58-58p) kajastab rahaliste vahendite puudumist kõigi taotluste rahuldamiseks ja seda, mitu taotlust paremusjärjestuses rahuldati, ning viidet dokumendile, mille järgi on võimalik tuvastada taotleja punktisumma ja koht paremusjärjestuses.

15. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata põhjendusega, et Liisupiim OÜ osanik K.T. ei ole omandanud oma vanemale kuulunud põllumajandusettevõtet, sest vara on omandanud liisinguandja TBB Liising AS, kes on andnud selle Liisupiim OÜ kasutusse. Sellest tulenevalt pidas halduskohus põhjendatuks PRIA hinnangut, et kaebaja ei vastanud määruse nr 68 § 7 lgle 2 ega saanud seetõttu määrue nr 68 lisa 4 B-osa punktide 5.1., 5.2 ja 6 alusel punkte.

16. Ringkonnakohus on varem leidnud, et määruse nr 68 § 7 lg 2 eeldused on järgmised (Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2012. a otsus nr 3-11-816, p 11):

- füüsilisest isikust ettevõtja või osaühingu ainuosanik

- on omandanud enne taotluse esitamist vähemalt kaks majandusaastat tegutsenud põllumajandusettevõtte (põllumajandusega tegeleva osaühingu kogu osaluse või füüsilisest isikust ettevõtjale kuulunud põllumajandusettevõtte),

- mis on kuulunud tema vanemale või vanavanemale,

- mille iga-aastane omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja omatoodetud põllumajandussaaduste töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli omandamisele vahetult eelnenud kahel järjestikusel majandusaastal vähemalt 50% taotleja kogu müügitulust, kui taotleja peab raamatupidamise seaduse kohaselt tekkepõhist raamatupidamise arvestust, või vähemalt 50% taotleja Maksuja Tolliametile esitatud residendist füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu deklareerimise vormi E alusel arvutatud kogu müügitulust, kui taotleja peab raamatupidamise seaduse kohaselt kassapõhist raamatupidamise arvestust, ning

- mille aastane tulu ületas 2 400 eurot, kuid ei ületanud koos muude ärituludega 447 382 eurot. Enam-vähem sama sõnastusega on määruse nr 68 lisa 4 B-osa kriteeriumi 5 „Põlvkondade vahetuse soodustamine“ p 5.1. Lisaks eeldavad vanemale kuulunud ettevõtte omandamist ka määruse nr 68 lisa 4 B-osa punktid 5.2 ja 6. Ringkonnakohus jääb varasema seisukoha juurde, kuid märgib, et terminit „omandamine“ tuleb nende sätete tähenduses mõista laiemalt kui omandamist asjaõigusseaduse tähenduses. Laiem tähendus on omandi mõistel ka näiteks põhiseaduses sätestatud omandi puutumatuse kaitsel (PS § 32), mille puhul kordas Riigikohtu üldkogu hiljuti, et tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnisja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88).

17. On tõsi, et kaebaja ei olnud toetusetaotluse esitamise ajal 02.08.2012 ettevõtte tegevuseks vajalike kinnistute, loomade ega sõidukite asjaõiguslik omanik. Kaebaja ainuosaniku K.T. i ema S.K. oli pankrotis. 09.05.2012 toimunud suulisel enampakkumisel omandas käitise tervikuna TBB Liising AS (tl 20-24). 17.05.2012 andis pankrotihaldur TBB Liisingu AS-le üle 09.05.2012. a enampakkumisel omandatud varad (tl 25-30p), mille valduse andis TBB Liisingu AS omakorda 18.05.2012 (tl 40) üle kaebajale. Kaebaja sõlmis 11.09.2012 liisinguandjaga TBB Liisingu AS 09.05.2012. a enampakkumisel omandatud varade suhtes ettevõtte liisingulepingu nr 3448 (tl 31-39), mille p-ga 3.1. andis TBB Liisingu AS lepingu eseme Liisupiim OÜ kasutusse kümneks aastaks.

Liisingulepingu p-s 6 lepiti kokku, et Liisupiim OÜ-l on õigus saada lepingu eseme omanikuks ning et pooled sõlmivad asjaõiguslepingu eseme omandi üleandmiseks Liisupiim OÜ-le ühe kuu jooksul arvates päevast, kui viimane on liisinguandjale täielikult tasunud kokku lepitud tasu ning sellelt arvestatud intressi. Ringkonnakohus leiab, et omandamine määruse nr 68 § 7 lg 2 ja lisa 4 B-osa tähenduses võib toimuda nii tsiviilõigusliku omanikustaatuse kui ka majanduslikult võrreldava positsiooni saavutamisega. Sellise tõlgenduse kasuks kõneleb juba see, et asjaõiguslikus tähenduses ei olegi ettevõtet võimalik omada.

Omand on asjaõigusseaduse § 68 lg 1 ls 1 mõttes isiku täielik õiguslik võim asja üle. VÕS § 180 lg 2 mõttes kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Asjaõiguslikus mõttes on niisiis võimalik omada vaid ettevõtlusega tegelemiseks vajalikke kinnisja vallasasju ning loomi (TsÜS § 49 lg 3), mitte aga õigusi ja kohustusi. Samuti tuleb arvestada seda, et liising on finantseerimistehing, mis sarnaneb majanduslikult järelmaksuga.

VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Kaebaja põhitegevusala on äriregistri kaardi väljavõtte järgi piimakarjakasvatus (tl 14). Kaebaja põhitegevusalaga tegelemiseks on vajalik ettevõtte põhivara valdus ja takistamatu kasutamisvõimalus, mis on kaebajale tagatud, mitte tingimata tsiviilõiguslik omand. See, et liisitud esemete asjaõiguslik omand liisinguvõtjale alles liisingutasu ja intressi tasumise järgselt üle läheb, ei ole ringkonnakohtu arvates ettevõtte majandusliku omandamise vaatepunktist määrav.

Kolmandaks näeb määruse nr 68 § 2 lg 10 sõnaselgelt ette võimaluse, et taotleja kasutab põllumajandusmaad muul õiguslikul alusel kui asjaõiguslik omand. Põllumajandusmaa osas on PRIA seisukoht seega vastuolus määruse nr 68 § 2 lg-ga 10. Ringkonnakohus leiab, et asjaõigusliku omandi nõuet ei saa põhjendatuks pidada ka ülejäänud ettevõtte põhivara osas, vaid majandusliku omandamise nõuetele vastavaks tuleb lugeda ka muul õiguslikul alusel tekkinud ja piisavalt tagatud kasutamisõigusi. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Liisupiim OÜ omandas ainuosaniku emale kuulunud põllumajandusettevõtte 11.09.2012 liisingulepingu sõlmimisega.

18. Vastustaja on kapitalirendi teel ettevõtte omandamisele vastu väitnud, et omandiõigus ei pruugigi liisingu puhul üle minna, kui näiteks liisinguvõtja ei tasu liisingumakseid. Ringkonnakohus leiab, et liisinguvõtja positsioon on tõepoolest nõrgem kui asjaõigusliku omaniku positsioon. Kuid arvestades, et majanduslikus mõttes ei ole ettevõtte käigus hoidmiseks vajalik olla põhivara asjaõiguslik omanik, ei ole sellise põhjendusega õigustatav 0 punkti andmine seal, kus oli võimalik anda erinev hulk punkte. Hindamistabelist (http://www.pria.ee/docs/resources/6846.pdf?) koosmõjus määruse nr 68 lisa 4 B-osaga ei saanud kaebaja punkte kriteeriumite 5.1., 5.2. ega 6 eest. Sama kinnitas ka PRIA 22.01.2013. a vaideotsuses (tl 61-61p). Määruse nr 68 lisa 4 B-osa p 5.2 eest oli võimalik anda 0-5 punkti. Vähemalt selles osas ei oleks PRIA tohtinud toodud põhjendusega anda 0 punkti, vaid oleks pidanud andma rohkem kui 0 punkti. Seega oleks PRIA-l liisinguvõtja nõrgema positsiooniga olnud võimalik õigustada vaid määruse nr 68 lisa 4 B-osa p 5.2. punktisumma vähendamist, mitte aga punktide mitteandmist p 5.2 eest.

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada, et eelnevat arvestades võib olla küsitav taotluse nõuetekohasus taotluse esitamise hetkel. Nimelt esitas kaebaja toetusetaotluse 02.08.2012, ent omandas määruse nr 68 § 7 lg 2 ja lisa 4 B-osa mõttes vanemale kuulunud põllumajandusettevõtte alles 11.09.2012, s.t enam kui kuu aega hiljem. Ringkonnakohus leiab siiski, et arvestada tuleb kaasuse asjaolusid ja määruse nr 68 ülejäänud norme. Ajaliselt varasematest sündmustest ei saa kõigepealt lugeda TBB Liisingu AS poolt 09.05.2012 käitise omandamist pankrotipesast ega 17.05.2012 TBB Liisingu AS-le varade üleandmist (tl 25-30p) määravaks, kuna nendega ei saanud kaebaja valdust ega kasutamisõigust ettevõtte varade üle.

Teiseks, kuigi valduse ettevõtte varade üle sai kaebaja 18.05.2012, mil koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt TBB Liisingu AS ja Liisupiim OÜ vahel (tl 40), ei saa ka ainuüksi valduse saamist veel lugeda ettevõtte omandamiseks käesolevas tähenduses. PRIA on vastuses apellatsioonkaebusele väitnud, et liisinguleping vara omandamiseks sõlmiti juba 18.05.2012 ja kuna taotlus on esitatud alles 02.08.2012, siis esineks ettevõtte kaebaja poolt omandatuks lugemise korral vastuolu määruse nr 68 § 3 lg-ga 4. Nimetatud norm sätestab, et kavandatavate tegevuste elluviimist ei või alustada varem ja tegevuste elluviimist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval.

Ringkonnakohus juhib poolte tähelepanu sellele, et pankrotipesast välja ostetud ettevõtte põhivara valduse üleandmise päeva 18.05.2012 ei saa pidada kaebaja poolt ettevõtte omandamise päevaks, vaid määravaks tuleb pidada 11.09.2012, mil pooled sõlmisid liisingulepingu. Kuigi 18.05.2012 koostatud aktis on nimetatud TBB Liisingut liisinguandjaks ja Liisupiim OÜ-d liisinguvõtjaks, ei ole siiski tegemist liisingulepinguga, vaid ainult vara valduse ja juhusliku hävimise riisiko üleminekuga. Kolmandaks tuleb arvestada seda, milleks kaebaja taotluse järgi toetust kasutada soovis.

Kaebaja soovis taotluse lahtrite 5, 6 ja 7 järgi (tl 43p) investeerida loomakasvatusse (piimakarja kasvatamine) ning soetada äriplaani realiseerimiseks vajamineva põhivara (kinnistud, lauda, seadmed ja loomad). Ringkonnakohus leiab, et põllumajandusettevõtte põhivara omandamiseks toetuse taotlemisel ei saa arvestada määruse nr 68 § 3 lg-ga 4. Keeruline ja eluvõõras oleks nõuda kaebajalt liisingulepingu sõlmimise ja taotluse esitamise ajatamist kahele järjestikusele päevale, mis oleks ainus võimalus täita formaalselt määruse nr 68 § 3 lg 4 nõuded üheaegselt.

Samuti leiab ringkonnakohus, et põhjendamatu oleks jätta toetusetaotlus põllumajandusettevõtte omandamiseks rahuldamata põhjendusega, et kaebaja on liisingulepingu sõlminud enne toetusetaotluse esitamist. Määruse nr 68 § 1 järgi on selle määruse eesmärgiks kehtestada põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus. Määruse nr 67 § 2 lg 5 kohaselt ei tohi füüsilisest isikust ettevõtja ega osaühingu ükski osanik taotluse rahuldamise ajaks olla tegelenud põllumajandusliku majandustegevusega üle 18 kuu. Määruse nr 68 § 3 lg 1 järgi võib taotleda käesolevat toetust põllumajandusliku tegevuse alustamiseks või arendamiseks.

Ringkonnakohus leiab eelnevaid norme arvesse võttes, et põhjendamatu ja määruse eesmärgiga vastuolus oleks § 3 lg 4 alusel jätta toetuseta noor ettevõtja, kes soovib põllumajandusliku tegevusega alustamiseks toetust selleks, et põllumajandusettevõte omandada. Lisaks tuleb silmas pidada, et tegemist oli suuremahulise tehinguga, mis eeldas notariaalset vormi ja samuti aeganõudvat eeltööd ning mille sõlmimiseks oli vajalik tehingu osapoolte üheaegne ilmumine notaribüroosse. Lisaks oli põhivara omandamine käesoleval juhul mitmeetapiline: valduse sai kaebaja juba 18.05.2012, kuid liisinguvõtja staatuse alles 11.09.2012.

Peale selle sätestab määruse nr 68 § 9 lg 2, et taotluse nõuetele vastavust kontrollitakse alles pärast taotluste hindamist ja ainult nende taotluste puhul, mis kuuluksid rahuldamisele hindamistulemuste põhjal. Ringkonnakohus leiab, et viimatinimetatud säte viitab kaudselt võimalusele täita taotluse esitamise ajahetkel puuduolev tingimus pärast taotluse esitamist, kuid enne taotluse nõetele vastavuse kontrolli. Kõike eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et taotlust tuleb asjaolusid kogumis hinnates siiski nõuetekohaseks.

20. Ringkonnakohus juhib täiendavalt kaebaja tähelepanu sellele, et tema poolt apellatsioonkaebuses viidatud tsiviilkolleegiumi lahendid ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohased, kuna käesoleval juhul leidis ettevõtte väljaostmine pankrotipesast aset pankrotiseaduse (§ 114) alusel, mis kujutab endast eriregulatsiooni võrreldes VÕS § 180 lg-ga 1 ja § 182 lg-ga 1. Viidatud halduskolleegiumi lahend ei ole asjakohane, kuna käesoleval juhul ei ole üle läinud ettevõtte identiteet vaieldav.

21. Eelnevast tulenevalt eksis PRIA, andes 2012. a taotluse hindamisel määruse nr 68 lisa 4 B-osa punktide 5.1., 5.2. ja 6 hinneteks 0 punkti. Siiski ei kuulu apellatsioonkaebus käesoleval juhul rahuldamisele. HKMS § 158 lg 2 sätestab: Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus tõlgendab seda normi selliselt, et kohus peab võtma otsuse tegemisel arvesse ka peale haldusakti andmist, kuid enne kohtuotsuse tegemist aset leidnud asjaolusid. Uueks asjaoluks on käesoleval juhul see, et PRIA rahuldas kaebaja 2013. a samasisulise taotluse ning määruse nr 68 § 5 kohaselt antakse ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot toetust üks kord arengukava programmiperioodil. Kui ringkonnakohus teeks asjas uue otsuse, tühistaks halduskohtu otsuse ja rahuldaks kaebuse, kohustades PRIA-t kaebaja 2012. a taotlust uuesti läbi vaatama, siis ei saaks PRIA ikkagi nimetatud taotlust määruse nr 68 § 5 tõttu rahuldada. Et vältida käesolevas asjas uue võimaliku vaidluse teket, tuleb eelnevast tulenevalt jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Küll aga tuleb halduskohtu otsuse põhjendused asendada käesoleva otsuse põhjendustega.

III

22. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 158 lg 2 järgi uut asjaolu arvesse võtmata oleks tulnud apellatsioonkaebus rahuldada ja kaebajale oleks tulnud HKMS § 108 lg 1 järgi menetluskulud PRIA-lt välja mõista. Võttes arvesse ka HKMS § 2 lg-t 1, mille kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel, leiab ringkonnakohus, et kaebaja menetluskulude jätmine kaebaja kanda oleks käesoleval juhul oleks äärmiselt ebaõiglane. Seetõttu tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista.

23. Kaebaja on halduskohtu menetluses tasunud menetluskulu kokku 2 146,20 eurot (tl 107-111) ja ringkonnakohtu menetluses 1 181,40 eurot, kokku seega 3 327,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et deklareeritud kulud on vajalikud ja põhjendatud, ning mõistab nimetatud summa PRIA-lt kaebaja kasuks välja.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/